Lugupeetud Kaarel Ird, Vanemuise direktor ja pea netijuht. Ma vaatasin eile Vanemuise teatri vanas majas laseb käele suud anda Kitzbergi tüki enne kukke ja koitu tema vana pealkirjaga. Ja etenduse vaheajal seisin ma suure austusega fuajees Kitzbergi püsti. Ma ei tea, kes on see kunstnik, selle püsti tegi, aga vaadates Kitzbergi nägu oma habeme ja vuntsidega. Mul tekkis niisugune mõte, et meie Kitzberg on kuidagi nagu Šveits piri moodi, välimuselt seal on rohkem ühist, kuigi keskmaailmadramaturgia kroonimata kuningas. Siis mis puutub eesti dramaturgia, siis ükskõik, kus me ka rääkima hakkame, kuna me rääkima hakkame eesti dramaturgia, niipea kui ma otsast peale hakkama, siis me nimetame esimesena kohe Kitzberg. Aga Kitzbergi koha pealt on kõige naljakam see, et meie suurim raamatul ei olegi elukutsel, on tema, oli ainult elukutseline raamatupidaja ja surigi raamatupidajana. Jää oma raamatupidamise töö kõrval lõi tema selle, mida meil praegu ma rahvusliku dramaturgia kullafondiks võime nimetada tema loomingut CO2 perioodi. See varasem Kitzberg, kes kirjutas sellele eesti teatrile, mis mängis veel külalavadel küünides, rehealustes ja nii edasi sinna perioodi kuulutama pila Peetris, eestlane kui ma ei eksi, siis enne kuulub kindlasti oma see punga Märt juba Kaarel. Ja siis see teine Kitzberg, kelle looming hakkab peale Vanemuise maja avamisega, kus ta kirjutab Tuulte pöörises mõni aeg hiljem kirjutada oma kõige kõige nii vormi- ja sisutihedama näidendi libahundi kirjutab Endla teatrimaja avamiseks, nii et laiem Vanemuise oli ta võib-olla rohkem selle tõttu seotud, et vihaselt ka ligemal ja Menningu meeninguga koogitzberdikat tunnustas seda suurt Avimis Menning tale draama tehniliste küsimustes nõuannete nähtavasti küll kindlasti, aga mõnikord ei olnud ka tema nõuannetega rahul, see on, ma ütlen, rõhutan veel kord, see on niisugune sessi sügavalt uurida tahtlev, Kitzbergi tippdraamat tippteosed on ikka Tartus loodud ja siin Vanemuise vanem oleme Vanemuise 100.-ks juubeliks Pealt muude püstide hulgas kindlasti olema Kitzbergi püst uues majas ka uues majas vana matab ja pole seepärast, et tema on ikkagi selle, selle teatri näiteks kosjasõit ollu kirjutatud puhtal kujul Vanemuise tellimisel nagunii, tarvitades tänapäeva termineid kõik tema laste näidendid, mis oli kirjutatud puhta Vanemuise jaoks, terve kogumik lastenäidendit siin mängib. Meie siis nimetasime Kitzbergi ka meie olude Šveits Piris, nii piltlikult öeldes nii väikese liialdusega. Aga kui neid vaatame, mida just Kitzberg on eesti näitemängule eesti draamale andnud oma loomingu ajaga juurde kui vaataksime tagasi näiteks Koidula näidendites. Me ei leia sealt ühtegi niisugust hõredad omanäolist karakterit. Nad on kõik rohkem niux, otsesed idee, ruupori mittekujudeks kehastunud ideed, nagu palshacarvud peaks õige kuju olema. Krunderi kroonu onu on ainukene erand selles eelmises perioodis, kus on karakteri väga Kitzbergi kadunud tulevad juba tõelised karakterid. Isegi tema esimesed Fungrammardis juba Kaarlis on ju karjase kauplemise stseen. Kahekesi seal kauplevad see on ju kahe Surbruse karakteri vahelile võitlus, puntras hiilgavaid, karaktereid, aga edasi, Tiina, aga edasi Mogri, Märt, aga edasi. Kas see põhki edasi terve see suurepärane rahvali kujude galerii, mis tal on tõve talus või kasvõi Laurizzi küüslauk. Oli huvitav asi, ma olen ju Kitzbergi mitmeid näidendeid lavastanud ja selles käigus mulle meenus Engels üks suurepärane ütlemine, ta ütleb, et tema Balzaci ilukirjanduslikust loomingust rohkem teada saanud Prantsusmaa majandusliku olukorra üle Balzaci ajastul kui kõikide majandusteadlaste teostest. Mina julgeksin öelda, et kui meie majandusteadlased hakkaksid näiteks uurima rahvuslikku kappi Dali akumulatsiooniprotsessi meie kulakluse evolutsiooniprotsessi, siis keskel kannab ja siin suurepärase tüüpide galerii võlgades või niisugune lihtne fakt. Pungamäelt on ju veel nii loll, ta laseb ennast paberitega betta. Mogri Märt petab juba teisi paberit. Tema juba oskab teisi paberitega petta. Või, või nende kaupmeeste kujud, mis tähendab tükist tükki ja mis kasvavad välja lõppude lõpuks Laurisse kui linnakodanluse kujudeni välja. Siin on terve terve soon. Kitzberg võttis just esimese dramaturgina kõik tüübid elust, aga mitte oma fantaasiast ja teiste kirjanike teostest nagu mujalegi. Teise kirjaniku puhul tookord olid ja eks tal ole sama häda, mis Vildelgi Vilde kordab, tema ei osanud midagi, mõtled ainult elust maal, killud, Kitzbergi tohutut ka seejuures muldi maa kui, kui Kitzbergi prototüüpide elavat eeskuju, detailne lava. Aga eks ikka see kõige tõupuhtam, täisverelise kulak, eks ta ikka ole Algergandi mehes pagano, kuna hapnik vähenemas. Ära olla sai. Kolad tähendab ikka seda, et, et selle peab ikka olema majanduslik kõige pattelts taga ja selles oli igale Joose Mulgimaa mees läks riide tõsiselt, mis iial ei saa üks hea läits atrammit vihma enne jaani on olemas. Arvatakse, et sõna Ongi läti keeles tähendab rumal loll. Need rikkad eesti talumehed seal läti keelt ei osanud Riias ja sellepärast pantiline nimeks ja võimalik, kelle seda. Nojah, küllap ta sedasi oli. Ilus mees lõpuks tulnud välja, mis ilus tähendas, ilus, lähedaselt suur suur talu, ilmatu suur, palju lehmi, hobuseid, ilus, tähendas rikaazi. Mees, vaat see on nüüd muldi maakeeles sõna ilus. See on minu meelest suurepärane näide sellest ehtsast ilusast mulgivalmiks. Kitzbergi konfliktid on võetud otse kodukandist. No eks seal tekivad esimesed päris talud, suur tal lähevad ja need mehed välja, kes hakkavad ka mujal talu säraos. Siis tookord oli kõva raha tegemine ja mammona kultus ja aga selge, see oli ainukene võimalus ennast maksma pannud konfliktid ja see oli raha malm nagu Mogri märki ütleb, et kel raha on see jumal ja ja olgem need konfliktid on Kitzbergi ka ikka nii raha ümber. Ta võtab elust karakteri ja üldistab selle suure sümbol ja et Rather muutub ajastu ideede kandjaks taifotografeerimilia ainult vaid ta viib nii-öelda kunstilise üldistuse, nii välja. Isegi romantilise realistliku toiminguga ongi kestev põimik. Libauudis on see toiming eriti võimas ja, ja mina kaks, kui tal juba on lavastanud just sellesama põimiku otsa kukkunud ma ei ole suutnud seda kunagi. Aga kuigi ma näen seda teost, Kitzberg tõi Eesti näitemängu ka esmakordselt. Tugeva dramaatilise võitluse. Meeskond sõitsid tolles eskort vastamise tugevad karakterid ja tugeva karakteri kui on huvide, kirgede, ideede, vaadete, kokku. Ja kuidas tuulte pöörises see algab jaani ja Leena stseen jaani, Kaarani stseen, kogu konflikt hakkab kohe esimestes stseenides ojale tekkima ja mingi niuke tumeaimus hakkab kujunema, et siin intriig viib kuskile suurele kokku põrkele kolis joonile muidugi Kitzbergi traumade kompositsioonis on sagedasti vot see häda, et näidates neid vastuolulisi õudusi, ta ei saa nende lõpplahendusteni välja jõuda. Ta ei saa lõppeda sellele täielikule antogonism, mille välja jõuda, mis nende iseenesest need karakterid, milline peaksid viima, sellepärast näiteks kauka jumala viimane pilt seal surnuaiale. Pilo epiloog on järsku äralangemine, see on kompromiss selle realiteedi vahel sele, mis ta näidanud on ja siiski nende ideeliste kontseptsioonide vahel, mis temal enesel on odasest oma. Oma maailmavaatelt jääbki lõikeid realistlikuks liberaaliks niisuguseks maailma parandajaks, kellele siiski nii. Lähme ühiskonda peamised vastuolude põhjuseta Lenini väidet, et ka siis, kui ta oma maailmavaatelt vastutav teisel puhul nüüd on tal Tolstoi puhuletanud len ja tõestab täiel määral Kitzberg oma loomingut. See on täpselt seesama situatsioon sama nähe olnud ja, aga ometi niisuguseid tugevaid kompositsioone meie draamas enne Kitzbergi libahundi ö ole kauka jumalast nagu ei ole tuulte pöörises ja diskas juures, võib-olla me ei ole näiteks osanud veel küllaltki hinnata kasvõi tema libahundi juures oskus. Mina pean libahundi esimest vaatust lihtsalt musternäiteks realistlikkust, dramaturg ja oskusest kasutada kõiki teateid, kelles olevat tol ajal teatrites olevat vahel kui seda võib vaadata, kuidas, kuidas seal mängib ühtsesse ansamblisse viitud vokivurrid, tüdruku veerimine, vanaema, uhke vanaema palvet, tuule ulgumine, huntide ulgumine, see kõik viidud niisugusse, täielikkuses, foonilise tervikusse. Kõikide nende vahendite kasutamine on niivõrd meisterlik tõesti esimene näide, vahetus, mis on meie kooli lugema kuidas olnud kunagi ma ei tea, kas ta praegu ka seda ma ei tea. Aga siis väga kaua olnud. No see vääriks, võiks olla eesti dramaturgia näitlejana kõikide maailmadramaturgia alaliste ega asjatult libahunti ei ole tõlgitud itaalia, ungari, soome ja saksa keelde ja teda mängitud Ukrainas, Moldaavias, Lätis, Leedus ja Vene Föderatsioonis. Jah, ja võib-olla tõesti Kitzberg tõi jälle, võtame need momendid arres esmakordselt meie lavale ka äikse raksatuse piksi sähvatuse ja kasvatab nüüd kui teatraalselt vaat ja, ja vaatame kas või Tuulte pöörist. See lõpeb Fexperlikult kolme laibaga muidugi teataval määral, Kreitzbergi romantiline allkiri on ka üsna tugev olemas ja nende mõjul sümbolismi tekivad niisugused nähtud aga hoolega teatri, seda võimsalt tänasel päeval sümboolsete meeleoludega looduse häältega, mis muidugi veel huvitavam selle juures sellesama küsimuse juures. Me oleme vähe uurinud Kitzbergi keelt. See keel on rahvalik väga testidest äärmiselt kujundlik. Kitzberg ütleb, et kui ma ei oska midagi mõnele tegelasele suhu panna, siis ma küsin, kuidas praegu rahvas ütleks, sest ladusa miini kui rahvas ei oska keegi keeld ja vaat nii tema tegelased räägivad nagu rahvas. Ja noh, kasvõi seesama Mogri Märdi üks lause, mis tema ütleb sulaste kohta. Et kui sulasele vastlajalga panemiseks kulub aega rohkem kui, kui peremees kärsivoodata, mis ta ütleb, et, et neil kuraditelega kapi alla ei ole kasvanud sulaste kohta? Ma ütlen, selle lause oli mõju, puht poliitiline, ma julgeksin öelda tänu oma tohutu kujundliku sõnul on tallaratosov see Kitzbergi keele rikkus. See on üks näitleja, ütles kunagi väga ilusti ja minu arust see on suurepärane. Sealt öeldud, et kui Kitzbergid mängid, siis suu on nagu kulda täis. Nii rikas on tema tekst nagu veetud Kaarel Ird. Mitu Kitzbergi näidendite olete lavastanud? Ma olen lavastanud kaks korda libahoiti värskemat lavastust valdumest. Kolmandat karda ma enam ei tee. Millal ma pean ja on ka üldiselt tunnustatud üheks minu paremaks Kitzbergi lavastuse, samuti oli mul ju nii hästi õnnestunud Kitzbergi lavastus pungammerki Uba, Kaarel, millest nii palju mõnu tunti. Kusjuures selle avastuse juures oleks väga huvitav moment, et ma hulk aega ei leidnud võtit selle lahendamiseks. Ja ma ei leidnud lahendus, kui ma mõistsin punga märk, kui meil sai vahearu sellest kahest, mis vahe on Mogri Märdi ja pungavalt juba pungavatel rõõmu. Kõigepealt rumal, ta, nii rumal ja tema armastav rumalust nagu siga poris. Ta on õnnelik, kui ta kuskil rumalus, näe, läheb särama, kui ta rumalust näe. Kirjaoskamatus, rumalus, demarstenchia, seal tunneb ta ennast hästi seal tema olemuse, seal temal õndsus. Kuna Mogriverson sahk ja siis oleme lavastanud ka enne kukke koitu. Ja peaaegu 25 aastat tagasi lavastasin selle ka, pean ütlema, et tulemused selle puhul jällegi olnud minu mäletamise järgi ei ole ükski eesti näitleja. Minu teada seda põldroos on teinud ja öelda ilma mingisuguse jälje kontrosaitaks kosjasõiduga saavutas suurepärase tulemuslik seda lautor teinud kusagil automeetrist talusi mängides ise kaasa ta ei lavastanud küll seda, aga saavutas suurepärase parima jalka jaanilood analüüs ja ma olin juba arvamusele viimased aegadele ja soovitasin korduvalt meie balleti inimestele, et sellest sellest teha, balleti, sellest teha ooperi, sest tal on dramaturgi mees, skeem on hea, kuid elavad inimesed, mis need samased inimesed miskis, teistes teostes on, selles puuduvad. Praegune lahendus, mis siin Meie noored eesotsas ja droominkaga on teinud on ka üks võimalus, mis üks võimalus Kitzbergi võrk ka seda näidendit mängimas ja see on väga originaalne ja kaasaegse teatri maitsega ja leiab, see on väga huvitav asi, see on väga huvitav asi ja mul on hea meel, et meie huvi teatri toetajate hulgas tema vastupeegeldusi etenduselt kas lausa Kitzbergi uuestisünd muis on täitsa uuestisünd ja hästi-hästi tore uuestisünd.