Kui päritolust rääkida, siis on selles mõttes huvitav, et ema perekonnas oli 12 last ja isa perekonnas oli 13 last, tähendab vanaisa ja vanaisa oli seal kuulsa kanepi koorilaulja ja sajandivahetusel käis juba kontsertreisidel Riias ja Peterburis. Ja ema poolt on ka huvitav suguvõsa ema onupoeg Juhan tamissar, kes Doviga polaarekspeditsioonist juba 1000 911. aastal. Alati kui vanaema juures sai käia, siis olid meremehed koos, rääkisid oma huvitavaid lugusid. Kas meremehe elukutse ei ahvatlenud, ahvatles küll, ja mul onud, kes ikka elasid, ma nendega sõitsin ka merd juba noore poisina ja olin Pärnus ka sadamas tööl, koolivaheajal teenisime raha ja olin väga sellest huvitatud. Aga isa asus tööle Tallinna. Ja Tallinnas, ma käisin koolis, mitte nõmmel Nõmme siis kui see nõmme oli alles need et arenemas kahekümnendatel aastatel ja sattusime elama selleaegse Nõmme Kalju spordiplatsi kõrvale. Mul isale ka muide, spordihuviline mees sai see ka sporti omal ajal teinud sellel tasemel, nagu siis tehti, mida ta tegi, tema oli raskejõustiklane, tema oli Moskva raskejõustikuklubi tegevliige ja tundis isiklikult ka luurisid ja Haabergitaja Akensmite ja selleaegseid mehi. Tema tahtis mustikas Wordimast teha ja panime õige noorelt juba suuskadele ja õpetas jalgpalli mängima ja võtke kergejõustiku. Ja siis hakkasime seal nõmmel siis väheval tegema, plats oli kohe kõrval, meil oli seal kamp poisse, kes harrastasime hommikust õhtuni igasuguseid spordialasid ja huvitaval kombel tekkis siis niisugune juba huvi, et hakkasime nagu mingisugust mitmevõistlust harrastama. Tegime iseaval punktitabeleid ja siis oli küll väga imelik. Me tegime seal jalgrattasõit, et aja peale 100 meetrit näiteks ja õhupüssist laskmine ja siis kergejõustikualad ja ujumine, vot niisugune nagu kaasaegse mitmemõis taolist, midagi aga ise tegema punktitabeleid ja arvestasime neid punkte ja ja kes kellest kõvem on, nii et see me hakkasime siis sellega õige varakult peale. Ega ma alguses nii väga lootsandavast ei olnud, aga siiski hakkasin hoolega harjutama, mäletan, et tegin omale kaugushüppekoha ja talve läbi, hüppasin kaugust hüppasin lume sisse ja kevadel varakult hakkasin kohe hüppama ja sain oma kohta siis päris häid tagajärgi. 15 aastaselt hüppasin kuus 50 miili kaugusse. Sihuke tagajärg. Praegugi harvani noorte poiste seas esineb. Kas kaugushüpe oli eelisele selle? Noh, ja siis see hakkas nagu kõige paremini Venemaaga või ma tegin kõiki alasid ja ma olen ka kuulitõukes oli noorterekord. Odaviske ja kettaheites ja tõkkejooksu sama, ikka võistlesin kõigil aladel, kui soodne või spordisõbralik õhkkond valitses koolinoorte hulgas nendel aastatel. Pealegi paistavad kõik asjad ilusad, aga peab ütlema, et meil oli seekord väga spordilembeline kogu see asi. Ja ta oli erinev selle poolest, et koolipoisid ise ajasid kõiki asju. Praegu ollakse harjunud nagu, et õpetajad peavad kõik tegema ja kui õpetad ideesse ei tehtagi midagi. Aga meil õpetajat ei teinud, meil on niimoodi, et igas koolis oli oma spordiring. Siis oli Tallinna linna spordiringide ühing, kes tegelikult korraldas. Kergejõustikus korvpallis võrkpall, stuudios on kõigil aladel ja oli ainult üks hooldusõpetaja, kes siis poiste nagu tegevust üldiselt, vaata kui vähe sekus. Sega selle kooli spordiringi esimees tega süü, esimene seal on olnud ja ma seda asja tean hästi. Meil poisid tegid ja meil oli koma raamatupidamine ja oma asjaajamine ja ja võistlused olid väga pingelist ja peab ütlema, et palju pealtvaatajad ma mäletan Kadrioru staadionil olid meil kõvad koolid, olid omavahel konkureerides, eks oli, reaalkool, mina käisin Westholmi gümnaasiumis, Gustav Adolfi Gümnaasiumi nende kolme kooli vahel oli väga pingeline võistlus, alati kõnekoorid olid, mida ma nüüd ei ole ammu enam kuulnud, kõnekoorid olid, kes lõikasid vastamisi hüüdlaused ja ergutasid oma mehi ja narrisid vastaseid ja need võistlused on väga huvitatud ja elati nendele väga-väga kaasa ja rahvast oli alati pungil. Nii talvel kui suvel ja see oli koolinoorte seas väga populaarne noored. Nad teevad hea meelega neil usaldakse, ehk meil on just häda alati, et energiastsenaarium on küll, aga nad varsti hakkavad käed Medelasta midagi teha. Meeli usaldata, meri lasta. Ma pean kõike õpetajaga rääkima, õpetaja ainult ütleb, seda, tohib teha, seda ei tohi teha. Võtavad, tähendab noortel nagu isu ära. Kui suure teene või karuteene osutanud näiteks televisioon ja raadio, tuues maailma tippvõistlused diivani ette koju? Tribüünid on tühjad, kohalikel võistlustel, noh, küllap see on muidugi õige, eks põhjus, ja see on tõstnud lati väga kõrgele, nii et Läti suvilat tahetakse näha maailma tipp-mehe ja maailmarekordeid ja vähemalt liidu rekordeid. Et kohalikud rekordeid ja kohalikud võistlused nende tähtsal langenud, aga ma usun, et võistlus ise, kui niisugune ta on huvitav ju, igal juhul silmaga on raske kindlaks määrata, kas need mees jooksis 10 sekundit, 90 sekundit, mõlemad on niuksed, kiired jooksud, eks ole, ja kui on 11 sekundi peal väga tasavägine võistlus ja seal taga on veel võistkondlik võistlus, punktid ja siis võiks ka seal väga huvitav võistlus, kui seda hästi serveerida ja võistlusest reklameerdanit hästi läbi viia ja ma ei saa aru, et mispärast peab ainult siis suuri maavõistlus hästi läbi ja näiteks nüüd Nõukogude Liit ja Saksa DV võistlus viidi läbi kõrgel tasemel suvel. Aga samas Eesti meistrivõistlused viidi läbi väga nigelalt sel tasemel. No see ei ole ju loogiline, ma arvan, et me peaks katsumust esimeses järjekorras oma vabariigi meistrivõistluste läbi viia. Ja sellega siis ikka pealtvaatajaid juurde tõmmata. Mitmel nädalal õnnestus teil tulla Eesti meistriks kaugushüppes ma olin kolmekordistamist 39. 40.-le 40. No aga ma ülikooli ajal mängisin ka võrkpalli ja korvpall ja meil oli siin sellel käel kasse instituudi asejuhataja lehe pealt Niile seal ise kõva mängude meeskorvpalli rahvusmeeskonna treener ja tema pani meid kõiki mängima, nii et ma mängisin ka siis Tartu akadeemilise spordiklubi meeskonnas kaasa ja võrkpalli korvpalli. Ja tulin ka seal korvpallis Eesti meistriks, siis ma olen tulnud slaalomis Eesti meistriks, vanasti viidi neid võistlusi läbi. Olen osalenud ka niukses imelikul ajal nagu peotantsus, needsamad Eesti meistriks. Ja see oli küll ammu ja see oli vist 30 34. või viiendal aastal Schengeni koolipoiss. Ja siis noh, ma olen osanud ratsutamises ja ka murdmaasuusatamises on meistriks tulnud, aga olen osalenud Eesti meistrivõistlustel ja rallisõidus, esimesed võistlused, mis siin viidi läbi veel tartus, rallis. Osalesin ja isegi võitsin kohaliku tähtsusega sõidult. Te tulite ülikooli aastal 1936, mida te tulite? Siis sai õppida kahte asja, et kehakultuuriteaduskonnas oli vahe sees, kehakultuuriteaduskonnas oli niimoodi, et tookord oli käekultuuri instituut. Nojah, ta oli arstiteaduskonna kehalise kasvatuse osakond oli siis nagu ametlik nimetus. Kas instituut see oli siis nagu see niisugune organisatsioonil vorm nagu praegu kateedrid, eks ole selle ära. Ja mina astusin 30-l aastal õigusteaduskond siis ühineks aasta õigusteaduskonnas siis kolm, seitsmendal aastal, kui alatise keha ega sots osakond Läksin üle sinna ja õiguste jätkas, õppisin ka ikka, tegin seal ka ikka omajagu eksameid, aga siis läks juba rela, teiseks jäin kehakultuuri peale kehalise, kas osakond oli siis muidugi täis? Niimoodi kogu see õppetöö korraldada selliselt, eks me, meil oli tugev, oli meditsiiniline ettevalmistus, Me olime arstiteaduskonna osakond ja meditsiinilised ained, kuulasime koos arstiteaduskonna üliõpilastega, nii et anatoomia, füsioloogia, histoloogia, liikumisõpetuse, nendest me lähme kõigis tugevad valmisse praktilistel ainetel, meil oli ainult kolm koos seisundist õppejõududel aga siis juurde tõmmata siis Eesti spordi keskliidu treenereid. Kes olid, meeldis õppeülesande korras õpetajateks sellised nagu Aleksander Klumbergi Kolmpere. Ja siin ei maksa Aleksander Peepratöörida sees, ehk olekski huvitav veidi kuulda nüüd niisugustest meestest, nagu oli Aleksander Klumbergi kolm pere. Tema oli esimene kümnevõistluse maailmarekordimees, tähendab, esimene mees, kellele kinnitati ametlik maailmarekord. Kui praegu ootan, et rekorditabeleid, sest tema on igal pool praegu figureerib ka esimesena. Noh, tema oli omamoodi muidugi huvitav inimene ja oma aja kohta väga andekas inimene. Ega tal ju kooliharidust suurt ei olnud, talli töölisperekonnast pärit Tallinnast kasvas välja sealt sellest düna poistekambast. Ja ega tal kehalised eeldused ka eriti midagi ei olnud, ta oli 175 umbes sentimeetrit pikk, aga ei olnud nii eriti pikega ka eriti tugev, aga ta oli painduv ja väga osa siis, kui ta meil oli õppejõuks. Siis ta oli juba 40 aasta ringis, aga ta oli siiski veel ikka nii. Või meil on väga hästi oda viskama, ketast heitma, tehniliselt kõiki asju väga hästi ette näitama. Eks ta torkas silma siis sellega ta juba 20. aastal tegi siis selle maailmarekordit. Ta hakkas palju reisima siis maailmas ringi võistlustel ja pani seal siis kõike omal nähtavasti kõrva taha, pani tähele ja hakkas kirjutama, tema kirjutas kõmmel toimetusel Münchenis ilmunud koguteos 30. aastal, tema kirjutas sinna kümnevõistlusest peatüki ja seda peatükki loetakse ka mitmevõistluse treeningu teooria põhiliseks esimeseks kirjutuseks, millest Eedeeguuse teooria algas. Ja siis ta sai tuntuks ja oli rida aastaid, oli ta Poolas treener olümpiatreener ja tuli sealt Poolast tagasi meile Eestisse. Eesti spordis Liidu peainspektor, eks noh, meie mõistes nagu praegu oleks nagu õppespordiosakonna ülem temale allusid, siis kõik treenerid oli vabariigi ulatuses igal alal üks treener. Ja peale selle oli siis igas maakonnas üks spordints pektor, vot need temale allusid, see oli tema kaader, keda ta juhtis, aga muidu jutumees oli ta väga hea, tal oli palju kogemust, oskas väga hästi rääkida, oskas noori kaasa haarata ütlevad temast, mina sain innustuse ka kümnevõistluse harrastamiseks kümnevõistlusega tegelemiseks. Tema niisugune mees, et ta oli muidugi väga Tallinnas kinni oma ametiga ja noh, nagu ikka, spordijuhid on palju tegemist ja seekord oli ju väheneid töötajad. Tihti ta ei saanud Tartusse kohale tulla ja jäin kuidagi tema nagu assistendiks abiliseks. Ta andis mulle siis ikka kätte, et kuule, järgmine kord 500 läbi või tee seda või õpetanud neile seda. Ja ma olin nagu tema kuidagi abiline siin ka tartus, sellega sain eriti temaga kuidagi hea kontakti juba üliõpilasena üliõpilasena ja ja pärast siis, kui ma lõpetasin ülikooli, siis mul esimene töökoht oligi siis tema juures olin seal Eesti spordi keskliidu kergejõustikuerialaõpetaja. Ja sellest ajast peale, eks ole. Õppejõuna kogu aeg olnud alates 40.-st aastast 1940 41. aasta tõi arvatavasti ümberkorraldusi ka Eesti spordiellu spordikorraldusse ja organisatsioonidesse, jah, siis asutati kohe siis Eesti kehakultuuri ja spordikomitee Surslased ametisse vanad töötajad, aga nii palju madalamad. Lumberg läks üle siis Tallinna linna spordikomiteesse. No temal olid omad muidugi kah niuksed patud. Tema kogu suguvõsa töötas, olid politseis, ta vennad töötasid politseis. Ja ta nagu astus sammu tagasi sel puhul. Aga mina tulin üle siis Tartu Ülikooli, mul oli see plaan, ma tahtsin arstiteaduskonda, vaata, kuna pole arstiteaduskonnas, loeti siis, et et mul kaks esimest kursust oli lõpetatud, need olid kõige raskemad kursused sel ajal loeti, siis toimus põhiline valik mulle sihuke soodus võimalus, et ma siis sain ülikooli kergejõustiku suusatamise õpetajaks ja samal ajal jätkasin õppimist, siis arstiteaduskonnas. Aga siin läks asi areng läks kiireks. Kui ennem oli Tartus ülikoolis oli kehaline kasvatus, Vabatahtlik aine ja teiste teaduskondade üliõpilastele üldse kehakultuuritundi läbi viidud, siis nüüd läks kehaline kasvatus kohustuslik, laieneks, tuli tublisti juures õppejõude, enamasti minu kursuse lõpetajad ja minu tööpõld kasvas kah väga kiiresti on siis noormees, hakati andma igasuguste ühiskondlike ülesandeid ka ja hakkasin kõvasti siis kaasa lööma. Igal pool ja kujundus on kuidagi ka selle nii läbi abiliseks, tema oli meediasse tegelik juht. Kehalise kasvatuse Instituudi juhataja oli siis Mihkel Kask hiljem tuntud raadioonu ja raadio ars haarda. Hääde tahter viis minutit tervisele, temal oli seal viis minutit tervisele, mis oli väga populaarne saade seekord. Ja siis ei saa arstiteaduskonna õppimine kuidagi tahaplaanile, noh, seda enam, et ma ikka sporti ka kõvasti härrasse, ma sel ajal ikka tegime oleralik teenusena. Nii talvel kui ka suvel spordialasid, järgmisel suvel hüppasingi oma parema tagajärjel seitse 20 ühiskavaksepas. Ja siis kuidagi arstiteaduskonna õppimine jäi pooleli ja jäigi siis pärast seda enam ei ole üldse aega muidugi sellega tegelema. Ja seal ma siis olin 1000 941. aasta juunikuus, meil oli suvelaager, meil siis omaalneks laagrikohta ei olnud nagu praegu Kääriku meil suvelaager oli Narva-Jõesuus suvituskohas suvituskohas ja väga mälestusväärne lage selles mõttes, et siis oli äkki 41. aastal, meil oli palju raha. Kuidagi mitmed fondid anti Tartu ülikoolile kasutamiseks, ülikoolil oli palju, raha võis kasutada, kulutan nii palju kui suutis. Ja siis nii saatiski mind ikka mitmel puhul on kõiksugu asju ostma ja korraldama tuli meil mõte, et aga korraldamisest laagriga tõesti kõrgel tasemel ja Narva-Jõesuus ja seal oli üks kuulus rahameeste suvituskoht, oli villaga Plycza üks kõige kallimaid ja luksuslikuma neid, aga see muudeti ametiühingute puhkekoduks. Ja mul õnnestus saada sinna tuusikud ja läksime siis oma laagriga, elasime villaga pritsias, siis tegin vale aeglasem kui suure seltskonnaga. Meie esimene kursus, esimene, kuidas meid oli seal siis üks. Kuld Lõvi kokad olid ja toitlustamine ja kõik oli nii unelmate tasemel mere ääres ja ja sealsamas kõrval oli siis ka see rannahoone ja ja seal tabas meid siis sõda, siis oli sõjaeelne natuke ärev olukord ja rahvast oli üldse vähe. Aga sealsamas kõrval oli kohe see rannahoone ja seal mängis selleaegne kuulus orkester, kuldne seitse, kus olid seal niisugused mehed nagu Boris Kõrver ja kõlar ja kõvad pillimehed ja muusikamehed. Ja oli kella viie tee, ma mäletan kella viie tee ja me käisime ikka seal tantsimas ja mees tantsisime, kui äkki kuulutati välja, et sõda on alanud, see oli muidugi väga raske löök. Me sõitsime kohe teisel päeval, sõitsime kohe tagasi Tartusse ja tartus, aga läksime kohe. Rektori. Rektor oli siis Hans Kruus. Hans Kuuse ütles, et mingit korraldust ei ole tegevuse lõpetamiseks ja ei ole mingit korraldust, et õppetöö peaks katkema. Esialgu valitsesid optimistlikud meeleolud ja see et sõitke tagasi, sõitsime tagasi, hakkasime nagu laager jätkus muidugist laegas, tänav seal nagu Suht enam asja ei olnud, aga ma mäletan, et pidasime seal maha peal ühegümne unistus ehk ma ise ka võistlusel võistluskaaslasel Narva-Jõesuus. Ja ja siis, kui tuli mobilisatsioon, siis tekkis ka niisugune omapärane olukord, et, et mobilisatsiooni alla kuulus vähe mehi ja mina olin ka nende hulgas, sest suurem osa õpilased olid üliõpilased olid nagu noored, nad olid nooremad ja kutsealuste mobilisatsioon oli juba toimunud kohtadel, nemad jäid sellest kuidagi eemale. Ja mina olin siis üks-üheseid, paar meest veel, kes siis kuulusid mobilisatsiooni alla. Siis sealt läksime siis Narva kaudu muidugi üleminek oli, oli ränk ja siis ei olnud ju harjunud nende raskustega elu siiamaani libedamalt läinud. Ja Narva-Jõesuust villagapitsiast mäletan termine Medelt mobiliseerib järgmine magasime Leningradis kuskil seal õue peal. Tolmu sees tarudes sõitsime välja 21. juulil, nii et see oli kuu aega peale sõja algust. Sakslased olid juba luuga, sealtkandist olid juba peale tulemas, nii et oli juba sõi lahingute müra oli kuulda, et me saime läbi, mitte seda otseteedega mereäärset raudtee haru mööda saime veel sinna Leningradi ja sealt siis sõitsime edasi Uuralitesse. Ja siis oli üks raske aeg, raske aeg oli see tööpataljoni aeg. Paremaid soodsamaid kohtus oli ükski vana kullakaevandusasula, kus segunenud olid singi kaevandused, sinna toodi üle üks lennukitehas. Ja meie pidime hakkama seda lennukitehast ehitama. Mina näiteks koos põhiliselt Narva meestega. Oli teile ehitusalaseid kogemusi? Absoluutselt mitte. Ei, ma olen seal päris ehamehe seisuses ja ja, ja ega ehitamisest sealt suurt välja ei tulnud, sest külm tuli peale ja ülilage maa või on seal mingid hooned olemas, hooned ei olnud, aga mets oli metsale seal muidugi väga ilus maastik. Uuralis on ju väga ilus maastik ja ilus nihukest metsad ja järved ja aga meil läks alguses kohe söögiga, läks kehvaks. Ja alguses muidugi harjunud, sellepärast oli söögiga üldse võrdlemisi napp. Ehkki meil suhteliselt oli veel üks paremaid kohti. Aga minul oli jälle nagu omajagu õnne, ma alguses tegime selgelt akrobaatide gruppi, sinna kuulusid niisugused mehed nagu praegu tuntud Nõukogude liidu teeneline treener Aleksander Tšikinil. Johan Võrnasin, laskemeistersportlane endine ja ja ratsamees Martin Kutti ennedest hambaga ja hakkasime tegema siis akrobaatilisi numbreid, hakkasime nendega käima esinemas, saime seal natuke paremini süüa, saime rohkem ka vabamat aega ja üks Peeter süda oli, oli kõva, kohe päris tsirkuseakrobaat, see oli meedias nagu löök, Nummert, teised. Me olime nagu rohkem fooniks. Oli ka kõvakattega spordile. Ja siis, kui talv tuli, siis kohalik seal komsomoli juhtkond, mudelit tütarlapsed, kõik need said teada, et ma olen kõrgema kehakultuuriharidusega, siis värbasid mind suusakursusi läbi viima. Ma hakkasin seal suusakurssi viima, seal oli ka teatud sõjaline tähtsus. Ja sellega pääsesin jälle natukene paremasse seisu. Kuidas vene keele oskus oli selleks ajaks vilets koma mind mobiliseeriti, ma peaaegu vene keelt üldse ei osanud. Aga meil perekonnas on kilde peale kuidagi kalduvust või nii, et ma juba üsna varsti hakkasin pulssi maja ja kui ma juba sõjaväest tagasi tulin, siis ma hakkasin ka vene keelt, pidasin loenguid ehk vene keele grammatikat küll eriti hästi siiamaale ei tunne ja pole kunagi õppinud. Ja noh, elus endise hakkasin seal juba kohe sügisel, hakkasin suusatamist õpetanud vene keeles. Muidugi oli raske näha, et me elasime muldonnis, muldonni kaevasime ja, ja talv on salka külmudele, mu paar-kolmkümmend kraadi külma. Ja ikka pidid käima, alguses oli harjumatu, pidid käima kogu aeg Caniaali peos ja pärast siis läksime juba targemaks, tegime omal seal marlist maskid ja kas läks kuidagi kergemaks. Aga siis talvel tuli meil sealt siis juba Eesti valitsuse esindaja segudelise Lembit Lüüs, oli meil see esindaja rahvakomissar ja, ja siis ta saime temalt teada, et vot moodustaks eesti korpust. Kõik arvele. Kas ülikooli lõpetaja oli tookord reservohvitser? Noh, kõik ei olnud, aga mina kui kehakultuuriteaduskonna lõpetajad mind nagu võrdsustati, siis selle kontsert. Ja siis meid kutsuti siis Sverdlovski Sõrdoskist, läksime sinna laagrisse, seal siis mooduste seitsmendat diviis. Ma mäletan hästi külma ilmaga me tulime. Ja vastu võitlesin. Mina olen muuseas teadsin ka, ma teenisin omal ajal ka suurtükiväes ja Nursis ta oli ka ratsamees ja siis noh, mina olin kah suur ratsaspordihuviline, juba sõjaväes õppisin sõitma ja siis temaga me sõitsime, siis temal oli mitu hobust ja siis andis hobuses mulle seal sõita. Ühesõnaga, tuttav mees tõttab seal ees jah, ja siis sattus ja suurtükiväkke nagu oma suurtükiväes olin ja natuke aega saime olla. Ega raske aeg oli, väga raske aeg oli, seega talle niimoodi, et seal elasime kännakse Sonnides Nad olid kaunis viletsas olukorras, need olid küll suured, ei olnud 90 nagu meil seal tööpataljonist väiksed muldonnid, kus olid seal kolme-nelja mehe jaoks. Aga seal olid ikka suured, kus oli, pandi kohale terve Rootsis ja sadama ja rohkem mehi pandi sisse ikka. Ja need olid külmad, panid oma sineli külje alla ja, ja toppisid ta öösel ka kuidagi üle pea ja selle kogemuse varsti kätte, et kui neil seljas on külm, aga kui ta on seal küljele võetud ja siil peale tõmmatud, siis on soojem. Ja selle õppisime oleksid ära ja siis aga noh, tegevust oli seal palju, annetega vaba aega ei olnud, noh suurtükiväes meil oli alguses kohe tall oli umbes neli kilomeetrit eemal ja seda tallivahet tuli ju kogu aeg käia, ma olin rühmakomandör iga meestega siis hommikul hobuseid puhastamas jootmas ja söötmas lõuna ajal samuti õhtul kolm korda kolm korda, neli kilomeetrit sinna tagasi, eks ole, noh 20 kilomeetriga, paksu lume sees, siberi hobused, hobused toodi, jah, Siber, hobused, alguses nad olid väga viletsad, väga naljakad, aga nad kutsusid ruttu ja pärast osutusid väga headeks hobustakse, väga vastupidavateks tugevateks ohustaks. Üldse nagu üleminekud olid, olid muidugi rasked ja alguses noh, ei antud meile relvi ega käte ja kogu see asi oli niimoodi. Tuju oli halb, eriti sellepärast, et tulid ju tööpataljonidest järjest mehed ja mehed olid mitmel pool tööpataljonis väga rasked olukorrad olnud, nii söömisel kui kord seal. Mitmesugused haigushaigused haigusele ja tüüfus ja ja mehed tulid väga viletsas olukorras. Aga siis üks päev kutsuti mind välja diviisi staapi ja diviisi komandöri viise komandöri Mell, polkovnik Karl Kanger, kodusõjaaegne mees ja siin Eesti Viljandi polgukomandör või seda kõige noore mehena siis ta oli. Aga ta oli, ütleme, väga tore mees. Ja võib öelda temast minul isiklikult, nagu hakkas peale pöördepunkt. Minul oli nagu alguses ka väga raske, kui lugeda seda Enn Kalmu kahte mina, sest mulle tundub see raamat väga omane, sellepärast et tõepoolest oli kõik see üleminek oli raske, alguses olin sihuke pessimistlik meeleolu ja tunne, vaadates kõik, et et, et kuidas ikka sa ära eladeni järjest kaugemal lähed kodunt ja ja kuidagi paistis see asi lootusetu. Esimene murrang tekkis psüühikas siis, kui me sõitsime läbi. Noh, niisugune arvamine oli, et sakslased on juba juba Leningradis otsaga väljas ja ega see asi kuigi kaua ei kesta, et varsti on sakslased võidumehed. Aga kui me juba tulime välja Sverdlovski ja vaatasin, Sverdlovski on niisugune vägev suurlinn, et seal on nii kõva kord seal nii palju sõjaväge ja me käisime sealt Uurali sõjaväeringkonnast läbi, kust meid suunati ja vaatasime, et see asi nii lihtsalt ei lähe, et seal on ikka väga tugev sõjaväeline organisatsioon veel ja, ja tagala on need, kes ka tugev, et on ennemgi mehi olnud nagu sinna poolne taolisi mehi, kes mu hambad ära murdnud. Ega siingi sellist nii lihtsalt ikka ei lähe, suured taga tagamaadelt väga suured, siis me sõitsime ju seal selle nädalasedama. Kangerali jättis mulle väga hea mulje ja tema viimane töökoht oli enne sõda, oli Leningradis leskast Instituudis sõjalise õpetuse kateedri juhataja temani spordi lembeline mees ja spordihuviline mees. Oli ise ka niisugune tore pikk sirge mees. Kuidagi sümpaatne isiksus, rahulik ja väga veenva esinemisega. Siis hakkas selguma väljakutsumise põhjust järelikult, ja siis ta ütles. Näed ise, et olukord on kehv, et mis sa arvad, et peaks hakkama poistele sporti tegema ja et mul on next andnud, et sa oled kehakultuuriharidusega mees, läks kohe sina peal, seal räägite ikka sina meil nõukogude armees alguses kõik läks enam-vähem sinna. Ja et hakka seda asja ajama ja määras mind diviisi kehade kasse ülemaks. Kas oli kohe selline koht, ametikoht olemas? Sõja ajal ei olnud, see koht on rahuajakoht, seal kohta ei olnud ma ikka koosseisus, olen 70 60 meetri suurtükipataljonis rühma komandörina aga siis lisaülesanded ja nii-öelda tuli seda asja teha. Kuna meil seekord suurtükivälju käes ei olnud ja otsekohe pataljonis otsekohe suurtükiväeõppuste suurt teha ei saanud, siis mul ikka aeg oli. Peamine tegevus oli hobustega, aga eks ma seda sain kuidagi vähemaks ja hakkasime siis, ma mäletan, esimene üritus oli, et oli. See oli siis kain kolmandal rebasel ja sel puhul otsustasime teha siis suured suusatamise võistlused väeosade vahel diviisi väeosade vahel. Noh tegime siis hakkasime mehi koondama ja ei tundnud ju ennem kõiki mehi, kes seal diviisis meil olid, aga siis selgus, et meil väga palju vanus, kurdi mehi oli seal kohal. Minu vana sõber Felix paare Eesti meister suusatamises ja Raimond Isok sõidus Isak ja Heino Mikkin, Sparti report, spordireporter ja, ja Aademar IRL au ja üsna palju niukseid, vanus, spordimehi, moodustasin nendesse orgkomitee, hakkasime võistlusi korraldama või ette valmistama ja võistlused õnnestusid väga hästi, ilus ilm oli ja kogu diviis võttis sellest osa kõikidele ju suuski jätkunud, aga aga kõik elasid kaasa oma võistkondadele. Igatahes tõstis meeleolu tublisti kõigil meestel. Pärast seda hakkasid meil siis veel mitmesugused võistlused, viisime diviisi meistrivõist läbi suusatamises ja siis suured unistused olid ette nähtud, see oli kuidagi juba üle kogu selle Uurali sõjaväeringkonna granaadiviskevõistlused, seal oli täpsuse ja kauguse peale ja need viisime läbi ja siis olid Need täägivõitluse võistlused. Need võistlused hakkasid käima igasugused talve ajal ja see oli väga tore. Ilmad olid külmad, aga nad tegelikult ilusat sellepärast, et see on niisugune kontinentaalne kliima. Päeval paistab päike ikka, päike on väljas päikse käes, kui seal ikka liigutad ennast ja midagi teed, siis on oli tore. Aga kui sa jäid sinna muldonni külitama, vot need mehed, kes sinna külitama, jäide, kes olid nii hädised ja nendest suur osa kes ikka väljas juba ennast liikuma saia liikuma hakkas, lik, ta tahtis nende tervist, tuli, hakkas meestel tulema. Meil olid muidu toredad mehed diviisis, meil oli diviisi komissar, oli ka väga tore mees, oli August Pusta, pärast oli ta korpuse komissar. Mul on temaga üks huvitav isiklik kokkupuude, kus temaga üldse tuttavaks, ma kuulsin, et ta on tore mees. Aga meil, kus see patarei, kus mina olin, see meil oli seal raskusi, sellepärast patarei komandör oli üks niisugune mees, kes suurtükke asjadest midagi suurt ei tulnud. Ja ei tulnud ka hobused asjandust ei tundnud üldse suht suurtükiväe sel ajal hobuste hobustega seotud. Ja meil oli üldse kordoni vilets patareis ja asi ei läinud nagu üldse. Ja mina olin siis noh, nagu praegu ei kujutagi ette, et niisugust asja võiks teha, kes ma nagu lihtsameelsed läksin siis selle Pusta jõudsingi. Ma tahaks ära minna sellest pataljonist, et mulle seal ei meeldi sugugi, et kas ma ei saaks tagavarapolku ülemine. Ja, ja tema küsis, et kui need mis iganes. Ja ma rääkisin talle kõik lihtsamalt, kui rääkisin, ära kõik täpselt nagu olid. Kuule, oota natuke, vaatame seda asja. Ja, ja ta siis mina ei tea, mismoodi meil mingisugust nihukest suurt kontrolli või revisjoni või midagi ei olnud, aga ta oli ikka nähtavasti niimoodi seda olukorraga tutvunud, et läks natuke aega mööda ja meil pataljonis kõik juhtkond muutus, pandi teised mehed, meil oli tegelikult väga tugev patarei, sest meil olid suurem osa kõik Eesti kodanikku ühe piirivalvuri ja üle ajateenijad jääks noh, kõik elukutselised sõjamehed, et nad on suutelised väga no hästi kõiki asju pärast nendesse kõik kõvad lahingumehed, ordenikandjad ja paljud neist said ohvitserideks pärast. Ja me saimegi pärast meie pataljoni selleni väeosade vahelise sotsvõistluse võitja ja nii edasi. Ja need säästmasendringu Pustaga tuttavaks isalik mees oli täna, ei kujuta ette, nagu komissar peaks olema, niisugune, kes nii kärgib, loosungid lõikab ainult tavaliselt 10, üldse ei olnud Tallinnas kena, väga, väga niukene, isalik ja südamlik mees, kes emale kuni tema surmani. Ma olin temaga heas vahekorras igal võimalikul juhtumisel, püüdsin endaga kokku saada. Kevad tuli ja suvel me meil läks spordi tegemine kõvasti lahti. Mul olid igas igas polgus, mul olid seal omad veel polgu kehalise kasvatuse ülemad ja, ja edasi, sealt läks ka allapoole ja läks pallimäng kõvasti lahti, võrkpalli ja korvpallimängija. Kergejõustik ja suvel meil olid toredad võistlused, siis meil juba orgenserti teine tüvi, 249 ja ja siis meil on sellega võistlused esimest korda, Nad sõitsid meie juurde, siis me sõitsime nende juurde. Ei läheks muidugi väga huvitavad ja seiklusrikkad sõidud sellel sõja ajal sõita võistlustele. Aga kõik peale saime, käisime võistlustel ära ja oma juures kodus võitsime meie ja seal võitsid nemad. Siis tuli meile diviisi komandöriks tuli kindral Pärn üldse meil vedas eesti korpusele oma ülematega, kindral Pärn oli ka üks haruldane väejuhiomadustega mees. Dali esimeses järgus ütleme, et rahvamees, kui ta tuli, hakkas ringi sõitma meie diviisi väeosade vahel, ta oli kõva ratsamees, talle toodi kusagilt koheselt hobuseks otsusteks, eks ilus hobune haaramiseks. Ja käskjalg oli tal valge hobusega sõitsid musta hobusega, kihutas seal aasade vahel ringi ja tuli hüppasel hobuste pealt maha, et noh, poisid, kuidas läheb ja kuidas söök on, kuidas läheb siis temal ikka, poisid, ma võin teid tagasi Eestisse, tehke kõvasti õppust, õppige ääristatud kasutama, õppige taktikat, lähme tagasi sisse. Tema oli ka kõva spordihuviline mees, soodustus sporti igatepidi. Noh, siis kui hakkasime liikuma, siis anti, meil juba tulid meile relvad, mai alguses tegime õppust puurelvadega puupüssidega 600 suurtükiväelased. No ei olnud lihtsalt millelegi ka, lihtsalt niisama, suurtüki alguses tegime kuiva trilli. Ja siis, kui nad tulid, need tulid siis suvel, siis muidugi meeleolu kõigil tõusis ja oli ka muidugi palju, mis tõstmeid olid palju. Ecani kaasaegsemad, moodsamad relvad, kui olid meil kodanlikus Eestis omal ajal, mäletan kodus kodaniku seistes meid, need suurtükid olid ikka esimese maailmasõjaaegse tehnika hoopis viletsama. Siis oli juba nende relvadega tutvuna, oli ju, võttis aega ja oli huvitav. Võiks veel seda öelda, et me siis hakkasime Sverdlovski võistlemas käima Sverdlovski soli sel ajal Moskva kehakultuuri instituut oli sinna evakueeritud. Ja kõik need hilisemad kuulsad professorid seal usu olen ja Markus, need olid kõik seal kohapeal seal ja Bernstein Sargisasse, Racini ja kõik need nende meestega, ma sain seal tuttavaks ja me käisime siis õige tihti, iga paari nädala tagant tulid seal mingid võistlused, käisime siis poistega seal ka võistlemas ja seal magusaineid esimesed kontaktid siis Nõukogude Liidu spordi. Juhtivateks töötajateks ja teadlasteks. Kas siis läks rindele sõiduks, alguses sõitsime Jegorjevskis soliminegorescs lühikest aega, seal siis võite moodustada korpus, ennem oli meil kaks eraldi diviisi, seal moodustati korpus seltsis. Täitsa tuleb see ka väga mälestusväärne sõit. Sõitsime sellest Jegorjevskis trapetsi, meil oli ette nähtud ja moonali kaasa antud kaheksaks päevaks. Sõitsime 23 päeva, siis ma olin juba patarei komandör, 23 päeva sõitsime ja hobused on, tahate süüa seal teel? Sakslane pommitas tihti, ei saanud läbi, lihtsalt tekkisid ummikud ja sillad pommitati puruks ja võttis aega enam. Ühesõnaga see liikumine aga väga aeglaselt ja siis me olime nii hädas, siis vaatasime, kus tee ääres kolhooside heina kuhjadesse ja kus me saime siis hobustele süüa, noh, inimestega veel kuidagi saime, aga just hobused hakkasid lõhkuma, hobusatud naljas hakkasid vagunid lõhkuma, nii et oli raske teekond. Paks lumi oli maas ja siis äkki moodustati üksik suusapataljon. Idee oli nii, et võta siis kõvemad suusamehed, kõvemat spordimehed sinna pataljoni kokku, et siis selleks niuke liikuv väeosa, kes saab siis täita mitmesugused lahingulised, luureülesandeid ja nii edasi. Ja mind pandi siis selle üksuse pataljoni adjutandi staabiülemaks ülesandega õpetamist läbi õppustele lüüa. Aga kui me tuleb sisestada, läksime Veliki Luki alla, siis selgus, et Veliki Luki all lund ei ole. Väike vahe tegelikult seal oli see midagi 50 60 kilomeetrit, aga seal kusagil lumepiir ja seal lund ei ole ja siis otsustati seda pataljoni kokku ei kutsuta, kõik jäävad nagu vanade oma asjade juurde. Aga pataljoni juhtkond otsade jäta siis diviisi staabi juurde ja mina siis seal, sattusin diviisi staabi juhatuse sideohvitseriks. Lahingukäsklusi viia tähendab diviisi staabi ja väeosade ülemate vahel. Ennem olite diviisi komandörid ja diisi juhtkond oli terve rida vanu eesti juhtivaid sõjaväelasi. Meie seitsmenda diviisi komandör oli polkovnik Vassil kolonel vassib siis sõjakooli ülem saueselg, tema oli selles 49.-st diviisist, aga selgus, et naaber ennast teoreetiliselt juhil praktilises elus nad ei tulnud toime. Küllalt vanad mehed ka. Ja alguses nagu see asi kuidagi ei läinud Lukjal kuidagi nihkunud seal edasi ei liikunud edasi. Ja siis meil Luki all käis marssal Žukov ega Lucy oli üks väga oluline koht strateegiliselt, samal ajal käisid ju küll ka Stalingradi lahinguid ja see oli nüüd kõige tähtsam koht. Aga Lucy oli siis seal sõlmpunkti Luki valutama loeti väga tähtsaks ja teiselt poolt ka Hitler luges seda enda käes hoidmist väga tähtsaks, seda ma ise kuulsin raadiost, kuidas Hitler pöördus Luki kaitsjate poole Veliki Luki kaitsetu poole ja ütles, et midagi vasta, mehed, teil tuleb varsti abi. See oli vist siis 42. aasta jõulupühade ajal jõulupühade ajal, siis saime juba esimeselt nagu trossee raadiod. Seal oli minu vana sõber Roman Nõvandi, kes oli ka hiljem meil siin kehakultuuriteaduskonna õppejõud, vana ujujad, temali 300., polgu sideülem, tema juures ma just kuulasin seda raadiot, kuulsin, mis seal Hitleri kõnesid pidada, kuidas ta rääkis? Peale selle, kui Žukov ära käis, siis vahetate juhtkonda jääb, määrati allikas, diviisi komandöriks diviisi staabiülemaks siis Lessel ja operatiivosakonna ülemaks kiljaku. Vot need olid siis niuksed, nooremad mehed, energilist mehed, meil oli ennem kui ütle elementaarselt öelda, et kogu aeg nagu iga hommiku, selle lahingukäik oli võrdlemisi ühetooniline, iga hommiku oli siis nagu suurtüki tule ettevalmistuskell üheksa, siis oli enam-vähem sama kellale lähetuse rünnak, aga sakslaste kaitse väga hästi juba seal tolle nad olid juba seal üle aasta aega olnud, oli väga hästi organiseeritud, oli Flankeerivate tuledega mitmed pidise sisse lastud ja seal oli väga raske, oli seal nii otserünnakuga seda linna võtta. Aga nagu tuli siis meil see uus juhtkond siis Lessel oli peamine strateegia taktika meest, kõrgema sõjakooli lõpetanud mees. Ja siis hakkasime ründama nagu tiib haardega külje pealt, kus sakslased ei oodanud ja kohe hakkas nagu asi, Venemaa hakkas edu tulema.