Mul oli muidugi huvitavaid ülesandeid. Sideohvitser nagu sukavitt, viisin väeosadesse ühte ja teise, saatsite seda jah, kui käis meil siin keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm, sest ema ma tõin ära armee staabist siia, meie diviisi ja Veimeril käisin järele ja nii et see oli omamoodi huvitav amet, paljuski liikuv amet. Ühesõnaga täna siin väga seda omaaegset asja, mis ma olin koolipoisina, meil oli ka, hakkas juba orienteerumissport halgeliselt. Aga teataval määral. Ta veel siiski juba toimus. Ja mina väiksel viisil seda harrastasin. Sõja ajal oli see kuldaväärt, sellepärast et see oli äärmiselt tähtis, seal otsitakse ühest kuule, kaalukes ära ei eksi. Luki all oli see eksimine väga võimalik, sest seal on niukene künklik maastik. Ja lund oli vähe. Need jälgib, oli vähe järgi jäänud. Ja, ja seal võis olla kergesti, rääkisid ja eksisid ära vanad sõjamehed ja polkovniku läks meil oli sõjakoolis, oli õppejõud. Ja orientiir, energia liikumist ja tema autojuht mulle saladusekatel ütles, et et täna sõitsime komandopunktist, kuni divistab, üksvahe oli kuus kilomeetrit, sõitsime ja mul siin spidomeetri peal näitab 120 kilomeetrit ringi tegema. Et see säärane ega rääkis seda kerge ja Veliki Luki lahingut, ma elasin kaasa algusest lõpuni. Mul on kohe selgelt meeles üks öö. Kui vot seal tekkis niisugune olukord, et kogu aeg nagu. Vot see on nagu rahuajalgi, et kogu aeg kantakse, et, et me oleme plaani täitnud, oleme edasi läinud ja oleme edu saavutanud. Ja seal hakkas ka niimoodi, et hakkasid venelased elavad ette kandma, et me oleme edu saavutanud, liikusime edasi 50 meetrit, liikusime edasi, 100 meetrit siis Alliks. Kuule mine vaata siis, kus nad on, eks nad peaks olema juba ammu linnas. See, sa oled ikka kuue kannavad ette, mine nüüd ise kohe sinna nina vastu lina. Näita mulle pärast kaardi peal, kus nad on siis diviisi komandöri käske diviisi komandöri käsk, no siis ma käisin kogu selle rinde läbi ja siis kaardi peale rääkisin, kus siis mehed tegelikult oli? Päeval või möödunud ööpäeval? Vähe vaheline niisugusesse kohta. Nii et ma selle nagu läbi roomanud kogu selle kogu selle asja ja eks oli raske, väga raske aeg, roomad seal lähed, vaatad kõrval üks mees tata käest küsida, et noh, et ütle mulle, kus see, ütleme selle mingisuguse polgu komandopunkte mees ei ütle sulle midagi, et ongi valmis juba. Ega seekord oli ikka sakslane ikka küllalt tugev, Lukjal meie otse nagu kätte ei saanud, aga siis tulid meile abiks kolmas lööge armee TTV tarne Harbija Kindral polkovnik, kaalitski oli selle komandör. Ja siis saadeti meile veel need abiks ja ja ma mäletan veel ühe polgu viisin sealt kah ringi teisele poole, Lukid ohvitserina näitasin neile teed, seal mulle ka väga vastutav. Tehke mulle veel ütles, et kuule, kui sa need mehed kuskile viltu viidet siis viimane käikkelist mainisn ikka õnneks nad õigesse kohta ja ja, ja need hakkasid sealt teiselt poolt ründama ja siis ühiste jõududega sa ikka neist jagu ja Velikije Lukisse sisse minnes, mina olin üks esimesi mehi, kes selle põhjalikult läbi otsast mulle ainult ülesandeks leida ruumid, koht diviisi staabi jaoks ja ma käisin kogu Velikije Luki läbi, ühtegi tervet maja ei olnud, mitte ühte maja kogusid linnas. Ja siis kus oli nähtavasti sakslaste juhatuse punker punkris ja saime seal on muidu hea niuke maa-alune punker küll, aga täis ja tirimiste tasemelt saime sinna siis saime diviisi staabile, kuna see linn tehti küll täitsa maatasa kohe, nii et sealt mitte ühtegi maja tervet alles jäänud. Ja siis tekkis üks nisugune periood minu elus, me saime siis suvel või kevade poole sportlaste, te olete juba kaunis nii tuntud ja populaarsed, diviisis saime siis puhkekodusse, korpusel oli puhkekutsutud taevas, taevas oli siis Jaroslavi külje all. Ja läksime ühe grupiga sinna sellele džiikin barre Naarits troost. Seal selgus, et seal oli peaarst, oli mullahallitus vana kauguselt spordimees Pärnust ja tema oli väga huvitatud sellest, et seal puhkekodus ka spordiasi käima panna. Sama rühmaga tegime seal siis Adeni Volga kaldale mänguväljakud ja noh, edasi seal muuseas, üks ajalooline asi seal toimus veel, et et seal anti välja esimene kehakultuurinumber, selles puhkekodus, ajakiri, ajakirja kehakultuuri esimene nomite seinalehele. Ei, ei, ikka päris. Seal puhkas veel Ralf Parve, mina teadsin paratava koolinoorte spordiajast ja talispordiajakirjanik ka. Seal oli palju aega spordijuttu ja mõtlesin, et kirjutan midagi, see on praegu muuseas spordimuuseumis. Lehtan alles seal me siis olime seal paar nädalat olla ja palju seal vaja oli, hakkasime nagu kehaliselt ka farmid tõusma ja ma tegin vahepeal sõidu Moskvas, kuulsin seal toimuvat Nõukogude Liidu meistrivõistlused kurkis kergejõustikus. Ja Meil oli siis ka juba spordikomitee esimehed, saavad, on piir, oli vene mees omal ajal olid kressi juures, oli töödanud kateedri juhataja, tema tundis hästi kõiki neid Venemaaolusid ja ütles, et davai, et löö kamp kokku ja sõidame sinna kõhkisse võistlema. Ennem tegime seal omal võistlused, tuli veel kotkas Moskvast kotkas võistlema, kotkas tegi Nõukogude Liidu rekordilisel tud taevas vasaraheites. Talimaadla jänes aga teda huvitas kerjus tõukas kuuli. Ja siis leeveneks kamba kokku sale Isak siis Tarmak, Tarmak oli meil seitsmenda diviisi sideülemasetäitja Sis armi. Siis läksime korkisse ja kurki, seisin seal väga edukalt, seal võitsime Nõukogude Liidu meistritiitlid. Kotkad tegi uue Nõukogude vasaraheide 153 88. Mäletan kuulistu, tuli vist teiseks duct 14 pool midagi ja armi tuli kolmikhüppes Nõukogude tšempioniks. Isak odaviskes Tarmak kettaheites, mina tulin kaugushüppes, ma näiteks kolmandaks, neljandaks tšikin tuli kolmandaks, 800 meetri jooksus nii edukalt esinesime. Ja siis tekkis ka mõte, et võib-olla tuleks hakkama Moskva poole hoidvat. Pidasime läbirääkimisi Ministrite nõukoguga ja Moskva kehakultuur instliku, saime ühe grupi sportlasi sinna õppima, arvestades seda, et on vaja hiljem kaadrit siin Eestis kehakultuuritöö käima panemiseks. Mina läksin alguses tagasi, olin tükk aega, teenisin seitsmenda diviisi staabis Veliki Luki all, seal sai haavata meie diviisi sideülempiirisildkraana ratsamees. Ja siis mind edutati luureosakonna ülema asetäitjaks, luureosakonna ülemaks sai endine asetäitja. Mul keelteoskus oli vist see põhiline, mispärast ma sinna sain. Kuna seal Luki all juba võeti palju vange, tuli neid üle kuulata, tuli nendega õiendada. Te olete olnud sakslaste ülekuulamise juures, ei saa palju, palju kuulanud, palju rääkinud nendega, kuidas nad käitusid, no väga, väga pehmed ja viisakad mehed olid, ei olnud nende uhkus ja oli täitsa kadunud. Ma sakslasi tundsin ju ka juba vanasti kooliajast, meil nõmmel elas palju sakslasi sakslasel Eestis vanasti palju nendel teistes uhked mehed selle peale vaatamata, et kodanliku Eesti ajal neil enam nii suur õigus ei olnud rikaga Nad lugesid Ecani ennast kultuuri kandjateks, kultuuri toodetakse mul oli, nojah, seal oli ka spordimehi, oli ka mul sõpru, nende hulgas, aga suurematel sakslastel on niisugune üleolev, ülbe käitumine. Aga seal nad olid väga-väga pehmed ja leebed ja ja muidugi nendega oli omajagu tegemist, sest et vange võeti Lukjal palju ja minu ülesandeks oli need siis ära saata tagalasse ja üles rivistuda ja kuidagi klassifitseerida. Ja alguses ma ei saanud kuidagi jagu sellest, et nagu sa pime ja rahvast palju ja rikkunud seal. Aga siis ma sain selle nipi kätte, kamandas nalja, seal trühvlid, et siis tegelikult võib nendele ettevõtetele üles helistada. Siis hakkasid rääkima hirmsa häälega edelise rääkimise ajal. Ja, ja siis asi hakkas kohe käima, siis ma sain aru, kelle kaudu saabas, asja, hääle ohvitserid olid juba eraldatud, ahtrisse ei olnud, aga tublid nad olid siis ikkagi. Ma üldiselt kõik, mis vaja oli, igatahes sellele, kes teada, niipalju kui seal teab maletaja lendur, see oli ennem, mis võivad, me saime ennem juba seal ka vange, oli väga huvitav jutuajamine kogu sellest, ta oli kõik kaasa teinud kogusel, sakslaste lahinguteed ja alates poolest jah, alates Poolast. Ta oli kõik läbi käinud selle Jugoslaavias igal pool väga huvitav viljadega rääkinud, ta rääkis, et ta oli siis juba väga pessimistlikult häälestatud ja tuli ka meie poole täitsa üle. Ja täitis ka meiepoolsed ja ülesandeid. Seekord viis meie luurajate rühma sinna Veliki Luki sisse, teades kustkaudu sealt sisse saada nad ära. Et üldiselt olid sakslased juba siis nende selgroog oli murtud ja nende uhkus oli murtud, nad olid väga, juba nii leebed, viisakad ja väga hirmul muidugi, mis neist saab nadolid väga, hirmutatud ära, et et ega neist keegi enam elama ja võit kaldus juba ilmselt ühele poole ja siis hakati koondama kaadrid selleks, et Eestis vabastatud Eestis uuesti siis elu käima panna. Ja mind kutsuti Moskvasse kui spetsialiste kehakultuuri alal. Eesti rahvakomissaride nõukogu juures oli siis ka kehakultuuri spordikomitee. Ma olin sellesse õppespordiosakonna juhataja seal suurt teha. Spordiosakond küll, aga sportlasi ei olnud rohkem kui seal, ainult kes õppisid kee ja rünk ja Saar, Elmar Saar ja ja siis tapperson piisang Tähnas. Need olid selles grupis, kes õppisid selles kehakultuuri instituudis. Ja siis ma olin juba tuttavaks saanud seal ka nende Liisu kergejõustikumeestega ja siis mulle tehti ettepanek hakata treenerina tegutsema, nad olid siis väga huvitatud, kuna meil ju suhtlemist läänemaadega ei olnud ja nad ei teadnud, kuidas see treening seal maadel toimub ja kuidas see asi seal käib nii-öelda omaette nagu siin kõik nendel oli siin toimunud ja nad on väga huvitatud, kuidas sa seal siis anti mulle ka grupi, hakkasin nagu Moskva linnameeskonda treenima, vähemalt grillazavjetoffi saalis oli see toimus Leningradis uhke saal. 75 meetrit pikk ja 30 meetrit lai. Leningradi seal ja siis kolm korda nädalas on kolm-neli korda nädalas, viisin läbi neid tunde ja noh, ma olen noormees värskelt kehakultuuri hariduse omandanud, mul läks see asi seal libedalt, ma sain seal omale häid õpilasi päris järgmisel suvel siis toimusid juba tublisti toimus võistlusi Moskvas. Seal olid mitmed mehed, esinesid siis hästi ja minul oli. No kõige parem õpilane oli, kus need sov, mitte see hiljem, kes oli kaks silma, üks Vassili Kuznetsov, aga see oli Sergei Kuznetsov, kes siis 44. aasta suvel püstitas Nõukogude Liidu rekordi kümnevõistluses üle 7000 punkti sai. See oligi siis kahjuks, kes mind kümnevõistluse juures nagu kinnistas, kui ma ei eksi, te olite sel ajal juba meistersportlane? Nojah, ma meistersportlase nimetus ja sain selle taga järjestus. Ma hüppasin neljandal aastal seitse, 25 siis oli seitse 20 meistri norm selles andis maitsele vastavaks. Ja siis nohurühmas oli seal ja siis ühel oleks niuke Sambrin portsi nimeline mees oli kolmikhüppaja sepasele 16, meetri kolmikut ja siis olid mõned naised, olid keeli ja ja siis Fokina need ka püstitasid rekordeid kaugushüppes ja tõkkejooksus. Mul oli päris hea treeningrühm ja olin Moskva spordi elusees, õppisin seal kõiki neid inimesi seal päris hästi tundma. Kaheksal ajal oli siis meeldikski jõu koondamisaeg ja selles väikeses majas suvinovski tänaval oli kogu Eesti rahvakomissarid nõu, koguslikulid seal koos ja kõik istusid seal laua taga. Peseme sellises Eeemmer sel ajal asjadevalitseja oli haaralt Haberman. Noh või seekord, rahvast oli Moskvas vähe, aga kogu elu juba käis diaatriad, kõik töötasid ja kultuuritegelased juba koondusid uuesti ja meie esindus oli jäänud kuidagi saatkonna staatusesse. Seal oli vabalt saada kõik igasugused piletid igale poole suurde ooperis, kunsti, teatrisse, konservatooriumisse, selle ajama kasutasin küll ära, need vist iga õhtu, ma käisin need kogu selle programmid, vaatasin kõik seal algusest lõpuni läbi ja Moskva kergejõustikumehed soovitasid mulle ühe omaette toa veel, ma elasin arvat 13, nii et see on täitsa kohe keset linna lähedal sellele esindusele. Ja seal oli üks eks vanadaamiks arst, kellel oli suur korter, kellel mees oli sõjas surma saanud seal üksinda ja siis ma olin talle seltsiks. Nii et mu elamise Moskva aja kohta ma ei saa nuriseda minule, ta oli väga õpetlik ja kasulik aeg. Peale selle siis ma käisin Moskvas, selles kehakultuuri instituudi suur raamatukogu ja täielik venekeelne kehakultuurialane raamatukogu, venekeelset kirjandust ma üldse ei tundnud seda Mõpsasel tundma, selle aja jooksul istusin seal ikka iga päev ja ka välismaa kirjandust oli seal palju, mida meil siin Tartus ei olnud enam seal. Ja siis 44. aasta septembris kutsus mind ükskord siis Arnold, kes kutsus välja ja ütles, et sul tuleb minna Tartusse panna käia oma kehakultuuriteaduskond, seal või kehakultuuri instituut, meil algselt kehakultuuri osa mehi tuli siin otse võrgu kaudu, aga aga meie läksime erilennukiga Leningradi. Eesti valitsus oli siis Leningradis sel ajal veel. Ja sealt siis tulin Tallinna teisel päeval peale Tallinna vabastamist. Esimene mulje, mis jäi Tallinnast. Et kui see Tallinna lühikeseks, et vanasti oli see, et mõned on Tartu maantee lai maantee, aga kui tulime sealt ülevalt lennuväljal seitse alles, otsivad nii väikseks kitsaks jäänud, seda lähtavad Sverdlovski, Leningradi ja Moskva Gorki tänavatel kitsaks. Sain ühe vana sõbra kätte, vana koolivenna, tahtsin seal vana automeestel oli oma rannast autotsin. Kuule, ega sa ei tea, et kuskil mõnd autotki pakkiv ei olegi ja teha? Tean küll, sõitsime Kloogal, sain spordikomitee, oli siis juba eks villis sellega sõitsime Kloogiale heinakuhjast, saingi seal toon ühe dekavee TKV käkesena. No ma ise suure autosõite siis veel ei olnud, aga ma teadsin, et elukutseline autojuht Veetõusme erisvedru, sul on elukutseline autojuht ja Leedus kätestingule, et õpetaja mind sõitma, sõida ise nii kaua, kuni ma õpin sõitma, vormistada omale autojuhiks autojuhtideks aasta otsa, siis õpetas mind sõitma. Siis sõitsime Tartusse, Tartus muidugi piltide alguses. Võimlat ei olnud, võimlat ei olnud laia tänava võimla, ülikooli või ülikoolivõimet ei olnud, ei olnud ka suurune tänav võimlat, et ühesõnaga kõik spordiehitised olid maatasa. Siis hakkasime otsima esimese koha, kus leidsime ana Livonia korporatsioon praeguselt Burtenko tänaval, kus praegu on EPA mullateaduse kateeder. Aga siis saime seal linnas külm ja see saal oli seal ka väike ja nigel. Siis sain teada, et vanas eesti üliõpilasseltsis on päris korralik kord, sõidad, seal on soe sees, eks sinna seal tuli välja, et oleks kange kojamees ahjukütteks. Napsu panime, mees, kes oli kogu selle maja vaja, läikis puhtusest, kõik mujale, nii korras ja põhimõtteliselt tähtis on niisugune olukord, seega ta oli üldse, need inimesi oli vähe ja kõik need õppejõud hakkasid vähehaaval liikuma. Nad olid siit evakueeritud kuskil Haapsalu kanti, sealt Läänemaalt. Alguses oli kõiki neid asju, jagas kortereid, ruumia, jagas Karl Taev. Karl Taev oli õppeprorektor. Vaja ruumi, nii et midagi ei ole rikkana. Ta küll kratsisid kukalt, kas Eesti üliõpilasseltsi Genski kange maja, aga, aga no lõpuks ikka andis selle maja ja siis me olime mäel, sest see oli ikka elus. Saal peosaal ja üldse on ilus maja ja, ja hästi ehitatud ja oli ka küllalt heas korras seekord. Ja seal hakkas meil siis õppetöö, võib olla selle kohta veel öelda, et kuidas masid, ametsakasin alguses ant kuus oli rektor. Ja läksin Hans Kruusi juurde, näitasin talle seda Kressi allkirja kirja, et ma olen suunatud siia siis seda asja korraldama, minuga oli kaasas veel meie vana endine õppejõud oli üks eks Ergo rannast ja siis ta vaatas mulle otsa oma kuuse tantsinud muide juba ennem seda, kui ma olin üliõpilane, üliõpilasena viisin läbi, suusakursusin ülikooli õppejõududele ja Ants Kruus oli ka selles kliimas ja vaatas mulle otsa, ütles, kas teil kedagi vanemat meest ei ole? 26 aastat vana? Ja rannast ütles, et ei ole, et mina olen kava liiga vana ja vilets, et et ma usun küll ta saab hakkama. Ega poleks muidu hakkama saanud, kui ma sõjakogemust taga poleks, on need sõjalike, õppis võimatuda näivaid asju lahendama käigu pealt äärmiselt raske, äärmiselt viletsalt, sest ei olnud mitte midagi ja meie on ikka eriala, kus on ikka noh, spordivahendeid vaja. Ma mäletan, esimene asi oli, et, et siis moodustasime iseseisva teaduskonna. Mäletan, käisin keskkomitees, kutsuti mind sinna büroole nuut, oli siis haridusminister Jürinud Jüri. Jüri nutma ka, ennem rääkis veel, et kuidas mõtlesin, noh, et iseseisvat kehakultuuri instituudi asutada, meil ei ole mõtet, sest meil on väike vabariik vähe, meil on inimesi. Ja kui me teeme niukse viletsa instituudi, meil jääb see teoreetiline osa nõrgaks, aga kui me ikka teeme ülikooli juures, siis on ikka vähemalt killustatud meditsiinilised ja pedagoogilised ja need ained on ikka kõvad. Ja siis tegi ettepaneku, aga teeme iseseisvalt, teaduskonnad meil enam arstosca osakonda katma võiks teaduskond olla? No hea küll, teeme, nähakse ettepaneku, siis kutsuti mind büroo ette ja seal oled siis Karotamme ja otseselt siis teaduskond teha ja mind kinnitati dekaaniks. Ma tulin sinna ülikooli alguses, kõik need ikka nagu õigesti mäletan, eriti. Meil oli haldusprojektarali Räga rägalise vana mees koputas mulle õla peal kuule nii noortega kõlkile kel näinud, aga siis hakkasime rabelema ja moodustasime oma iseseisvat, meil oli oma transpordiosa, me tõime sealt suurt offee, masinate ladu oli seal interpurgis Ida-Preisimaal ja siit siis meil vabariigist transpordiministeerium jagas neid masinaid, aga pidi ise ära tooma, laenata endale, käisime koos professorlingtoriga, Lindberghi oli siis arstiteaduskonna dekaan ja siis tegime ühiseniks ekspeditsiooni, sõitsime siis sinna, seal oli masinaid, olin ma sajad, tuhanded masinad olid seal, aga muidu seal nüüd sellest lume alt ja sellest hunnikust üles leida. Eks see masina käima hakkab, aga me tõime sealt ikka mitu veomasinate sisse, mäletan ühe sanitar masina, selle siis tegime, esitasime pärast bussiks ja meil oli oma transport, siis meil oli oma puutööga leidsime vana tislermeistri, kes hakkas meile siin kah neid igast õppevahendeid asja tegema, siis meil oli omakingsepatöökoda, kes hakkas meile siis suusasaapaid tegema ja siis meil oli oma Nike luksepa, tikk oli, ühesõnaga omaette omaette värk. Alguses oli igatahes majandus oli kõvem kui ülikoolis, ma mäletan, et ülikooli rektoraadi töötajad tädikesed, kes küsib kas see saksa autot puid oleks vaja. Teist. Nii et see majandusasja nii panime kanis kõvasti käima ja õnn oli, et meil juhtusid ka alguses kahendtoredad kõvad spordimehed, Heino lipp, näiteks legendaarne mees, kes ei olnud ka muidugi hellitad raskes tingimuseks kohe harjutama hoolega. Siis meil olid korvpallimehed Edgar Naarits, sõjaseltsimees, tema määrati siis alguses teha, esimene koht oli, määrati Tartu maakonna spordikomitee esimeheks. Aga tema oli nüüd küll suur spordifanaatik ja hakkas kohe korvpalliässajane korvpalli meeskonda kokku lööma. Talle ütlesin nüüd vanu, tema ennem seda juba tari noorte poiste meeskond ära kõva siin ja neid poiss oli siin alles välja, noh, säärt oli ka tagasi. Sõjast Me peame kõik, meil on kaheksandal aastal 10 üheksandal aastal oli nõukogudega tšempioniks tuli sedasama Riplas seltsist treenidesse nagu praegu tundub nagu muinasjutt, eks ole, et selles väikses saalis tulid Nõukogude tšempioniks ja sel ajal olid ju noh, ega need Moskvas ja Leningradis Kiievis Kiievis oli muidugi kehvem olukorda ka Moskvas ja Leningrad, seal olid ju kõik saanid alles. Kõvad meeskonnad olid seal, mängumehed olid ka alles mängumehi tippmehi sõjaväkke ka seal ei võetud. Nii et see tundus nagu fantastilisem. Peamine muidugi on, et siis olid niuksed mehed nagu Naarits ja Lõssov ja terve rida neid teisi mehi ja naarits kohtuhabe mõtlevad üldse, et tema oli üks arukortsud andekas treener, treener, talentud, me tihti räägime spordimehe talendist, aga treener talent on haruldasem veel ja ja tema oli muidugi suur talent, sest ennem seda tal ei olnud võimalik õppida, pärast seda tal polnud enam aega õppida, kuna ta siis hakkasid väga kõvasti tööle. Ja ta Meie meeskonna, eks ole, viis tšempioniks siis ta millegipärast lõi käega ja võttis omale naised nullpunktist peale. Meie eesti naised ei olnud üldse korvpalli mänginud. Ja nagu ta ise siin kirjutab, et kaotasid Läti naistele 64, null et sellest hakkasid saying täidetakse täiesti nii kehvadele ja töötas selle naiskonna välja, nii et see naiskond oli kümned aastad, mängis ikka teise-kolmanda koha peal kogu aeg. Nii et selles mõttes nihukesed treenerid, muidugi meil Eestis ei ole olnud mängude treenerit, kahju ta muidugi, tervishoid ei võimaldada Muttika aga eemale jäänud, sellepärast. Ja meil hakkasid ka teised ala testimine on, meil oli siis mäletan omal siin, suusatamises meil oli kõva meeskond võimlemises ja võrkpallis ja meelelt, vanad kaadrid olid kah päris head olid Aleksander Rünk oli võrkpalli eestvõtja. Võimlemises oli Bauskar, Hugo Bauskar, kõva treenerile kõva õppejõud suusatamisest, Felix barre, esimesed aastad ja kõik see aeg läks ehitamise asutamise treenimise. Ja noh, eks ole, niukse tähel. Kuidas tuli üliõpilast 44. aastal kehakultuuriga osadel kõvasti, meie kuulutasime oma vastuvõtuvälja varem, kui ülikool kohe koma Tallinnasse alguses tulin, siis oli seltsimees Kressiga jutt ja kuulutama välja, et saame koheseid postide lehte, panime kulutuse, registreerisime kohe esimesed soovijad sealsamas Tallinnas ja peale selle siis olid Tartus veel kuulsam, tartlastel oli, meil oli soovijaid küllaltki palju. Igatahes oli konkurss, kas Heino lipp tuli ise või keegi avastas ta. Heino lipu tõi minu juurde vend, mina olin talvennaga omal ajal koos võistelnud ja endale tal ka 400 meetri kaheksa jookse. Samasugune pikk nagu Einoga, saledam palju saledam kergema kondiga mees ja tõi minu juurde ja ütles, et kuule vaata, et seal mu noorem vend ja võta ta kehakultuuriteaduskonna õppima, sellest poisist võib asja saada võis. Eks seal oli muidugi veel mitmesuguseid raskusi aga kui need raskustest üle sai, siis ta pärast. Ta oli ka muidugi erakordne spordimees. Pean ütlema, et ma pole niisugust meest näinudki, ehkki ma nüüd olen 40 50 aastat selle asja sees olnud ja kogu maailma läbi käinud risti-rästi nisukest spordimeest nagu eeldustega spordimeest nagu lipp. Mina ei ole näinud ja ma ütlen, et kõik need suured hingsenide, kes räägitaksegi fenomenaalselt meelega, nad paremad ei olegi. Lipplipp oli ka selle aja kohta nende võimaluste kohta ja nende materiaalsete tingimuste kohta oli fenomenaalne. Millal te saite võimla uuesti katuse alla, Kingissepa tänavavõimlemisele, endise ülikooli võimla, selle Meil taastasid sakslased, sõjavangid, sõjavangid, ja ma sain Arnold võimeriga, sain selle tema käest nõusoleku ja, aga no muidugi sõitsite jälle Veltri Evlise. Ei, ma sain päris hästi hakkama, aga siis oli see häda, et materjal oli kehv, ei olnud materjali ja ei olnud ja neid võimalusi ja kõik. Aga noh, ta sai midagi, kui ma ei eksi, ta Saiks, 49. 50. aastal sai ta meil käiku ja muidugi ta kannatab siiamaale selle all, et kui ülikooli võimla ennem oli ta nagu väga eeskujulikult spordibaasis nüüd selle tõttu, et ta peale sõda sai nagu taastatud, ta ei saanudki nii korda nagu nagu oleks pidanud olema, siis vähehaaval hakkas siis kõiki neid siis suurimidena võimlats, endine sakslaste portfelli, selles taastasime, 14-l aastal läksime Käärikule. Kuidas valik langes Käärikule. Meil õppeplaan on ette nähtud laagrid, talvelaagrid ja suvelaagrid ja siis viisime ennem läbisin puhkekodudes, aga puhkudus, läbiviimine selleks kalliks ja aktsiavaatavad tuleb leida koht ja see oli ilmselt pühajärve puhkekodus olles hakkasime seal ringi sõitma ja vaatama neist ilusaid kohti, siis Käärikul üks talu, mille peremees oli 41. aastal, oli represseeritud, oli, tähendab kuus aastat olnud ilma peremeheta, eks ta oli hästi lagunenud. Aga vaatasime, et koht on väga ilus ja ja seal ikke hooneid ka oli mingisuguseid. Hakkasime seal vähehaaval peale, siis hakkasime seal siis, et ehitama. Mul oli õnneks ka minu endine Patarei vanem Peter Hiiob, tema sai sõjaväest lahti, tuli minu juure. Kas sul ei ole mulle kohta midagi sõjaldana ikka, vanem on tähtis mees ja siis ma ütlesin, asutame, oman spordibaas, et tule kaasa. Ja siis tuligi sinna, jäigi sinna Käärikul ja seal oli kui surmani. Peab ütlema, et minul oli see aeg kõik väga pingeline aeg, sest ma olin siis kehakultuuriteaduskonna dekaan, kergest kateedri juhataja. Siis ma olin nõukogude liidu koondvõistkonna treener ja siis noh muidugi vabariigis kõik need vabariigi vabariigi spordi tegelikult ma olin siis ka igal poolametis, kus vähegi sai olla noormees, kuidagi jõudsin hakkama saada kõigega, eks muidugi, mõned asjad jäid tahaplaanile ja ripakile ja mida oleks pidanud nagu rohkem ja kiiremini tegema noh nihukest teaduslikku tööd ja kõik, mis sa sead selleks ja on lihtsalt aega, noh, dotsendi kutse mul siis kanti. Ja siis ma kirjutasin lühemaid asju, neid ma ikka tegin Aganist põhjalikuks teaduslikuks tööks aega. Teie esimene raamat, kui ma ei eksi, vist kaheksasse keelde praeguseks tõlkinud, kui nüüd minna Mitmevõistluse juure mitmevõistlusega, ma hakkasin sõide tegelema, vot sellest lipuajast peale. Lipp oli Nõukogude Liidu tšempion, kümnevõistlusest oli ka kuulitõukes ja kettaheites. Aga kümnevõistlus oli ta kolm aastat maailma edetabeli juht ja oli maailmarekordist, oli tal õige vähe puudu, tahaks, võib maailmarekordi püstitada. Ja enne seda oli sisse, kus nad Soffka püstitanud rekordi teinud ma kuidagi kümnevõistluse juurde. Ehkki ma tegelesin ka paljud Eesti alad, aga mul oli ka heiteid, mehi ja jooksjaid, hüppajad, kõike, millel siis treenerid ühed kõikide aladega tegeleda. Sel ajal oli väga suur ja pingeline, oli kõrgkoolide sporditegevus, iga aasta toimusid need kõrgkoolide spordimängud ja Tartu Ülikoolis ennast seal väga edukalt kergi oskus, Tartu ülikool on tulnud kaheksa korda üleliidulist, eks Ülip spordimängude võitjaks. Vahel võiks öelda, et, et lipp oleks ju 99 protsendilise tõenäosusega tulnud olümpiavõitjaks Londoni olümpiamängudel, sest sel ajal oli ta peajagu parem kõikidest teistest maailmas ja sai siin Eesti esivõistlustel üheksa alaga rohkem punkte kui seal olümpiamängude võitja gümnalaga. Aga noh, aun oli siis nagu järgmise põlvkonna mees, tema sai, Tokios tuli hõbemedalile ja siis tehti mulle ettepanek, et hakata liidu koondvõistkonna peatreeneriks. Mitmevõistluses võtsin selle ameti külge siis kohakaasluse alusel ma ülikoolis olen kogu aeg edasi, ma üldse põhikohaga treenerina pole kunagi töötanud treenerina töötanud ainult kõrvalamet mina või ühiskondliku töö korras põhiliselt. Ja siis ma võtsin selle ameti külge, pidasin seda amet, et 14 aastat ja panin siis dekaani ameti Mahasse dekaaniametit enam ei saanud pidada, lihtsalt see oli siis 60 65.-st aastast 20 aastat. 10 aastat olin siis veel kateedri juhataja, panin selle mõttega, sest sealhulgas ka üle jõu käima liidu oli niisugune asi, et meil mitmevõistlusele vahepeal ka viletsas seisus, aga meil ei olnud. Ja siis hakkasime seda asja ajama jälle kuidagi laiemale pinnale. Kääriku kujunes meile liidu koondvõistkonna põhiliseks treeningbaasiks. Sel ajal oli kähriku omasele aegselt tasemelt nagu Liiduseks paremaid paasa. Ja seal kasvas välja siis terve põlvkond uusi uusi mehi. Järgminalises Nikolai viilus. Leonid Litvinenko. Minu treeneritöö kõige edukam mad olümpiamängud olid Müncheni olümpiamängud, kus abiellus sai kuldmedali ja hõbemedali. Need olid tegelikult poisid, kes olid ikka puhtal kujul meil siin Käärikul ette valmistatud, nad olid suurema osa ajast olid siin Käärikul. Igatahes suur võit selles mõttes, et et kümnevõistluse mitme võisteldes on Saksamaal ju Lääne-Saksamaal väga populaarne Kaarma ja nad on väga seda hindavad üliinimene, loetletakse keelne võistleja ja Superman. Ühesõnaga jah. Ja, ja nad lootsid, et omal kodus, Münchenis seal tingimata nüüd peavad võtma hästi esinema, aga nendel oli seal su noh, võib-olla oli ka niisugune murranguaeg, kus vanad mehed jäid vanaks ja noored on peale kasvanud ja meie võitsime kuld hõbemedali. See oli meile. Ma sõitsin muidugi palju ringi maailmas. Igal aastal oli oma viis, kuus välisreise ja tuli võistkonnaga käia ja pikalt ja peab ütlema, et kümnevõistlejad, kes maailmas kõik on nüüd alates sellest ajast peale, kui ma hakkasin selle asjaga tegelema, tunnen kõiki, tunnen kõiki isiklikult alates Johnson'ist ja pop metayasest ja kõiki neid kümnevõistlejad ja nende treenereid kümnevõistleja omamoodi huvitav alasest, ta kestab kaks päeva hommikust õhtuni hakkab hommikul vara peale, kuni hilisõhtuni ja ta kuidagi Andoniske väga pingeline, sisemine pinge kõva, mis nüüd laheneb lõpuks siis peale 1500 meetri jooksu ja ja kümnevõistlejad on kõik suured sõbrad ja ka treenerid on sõbrad omavahel, see oli ka niisugune väga ilus, aeg-ajalt siis tuli niimoodi, et üteldi spordikomitees laiendati koosseisus ja siis tehti mulle ettepanek teadlasena koosseisuga. Mul on eluaeg siin Tartus olnud ja siis ma sealt liidu koondise peatreeneri kohast loobusid, on praegu ma olen nüüd treenerite nõukogu esimees, et mul kontaktid olemas. Ja alguses kohe sealt siis sellest ametist loobus ja 77. aastal siis ma no siis ma olen juba vana mees, ma olen siis juba 60 aastat vanamees. Ja mõtlesin, et nüüd aitab, et, et jään koju, et aken vaikset elama. Jäin siis kergelt kateedri dotsendiks ja kuidas neid loenguid ja tunde. Aga eks vaatan, et midagi on nagu puudu, et igavaks lähtuvalt sellest nagu ei aita. Siis tulid õppima ka mõned andekad poisid siia ülikooli, hakkasin nendega tegutsema ja nüüd on mul jälle tekkinud rühm. Ja suurrühmal on suured rühmad olnud, kas viimane suurem võistlusoligi teil nende poistega, uks sellesse, me otsisime partnerit selleks, et, et asja edasi viia, on ikka tähtis omada niuke hea maavõistluse partner ja traditsiooniline maavõistlus, mis on seotud teatud rahvusvaheliste suhetega, sest see on suureks stiimuliks spordimeestel. Ja me leidsime sellise partneri siis rootsi näol, nagu ma ütlesin, et need kümnevõistluse mehed kõik 11 tunne. Ja minul on seal kah nüüd treenerite hulgas head tuttavad ja seal on nendel anneks. Eks selle asja hing on, on Stockholmi ülikooli matemaatikateaduskonna dekaan, pruuni Magnusson, professor, matemaatikaprofessor, ta lisaks väikse kasvuga mees ja kümneutusta pole kunagi teinud, on suur kümnevõistlus Anett üldse matemaatikutega kümnevõistlus väga meeldib, et seal on palju arvu selleks, et nad saavad seal arvudega opereerida ja siis tema kaudu on see asi kogu aeg käinud, tema muidugi kah üle kivide ja kändude vahestamine. Kas teil on ära jäänud, aga nüüd viimasel ajal on ta jälle meil toimunud. Ja nüüd on meile juurde tulnud sinna ka teisest on ka Euroopas teisi niukseid väikseid maid, kellel on raske võistelda nende päris tippudega seal ütleme Ameerikaga, sakslastega nad ei saa. Aga omavahel nad tahavad, et need on siuksed nagu Šveits. Siis Prantsusmaa viimasel tulist Soomega minemast, Soome meiega ei tahtnud hästi võistelda, kuna ega soomlased tahame kaotada, eks ole, ja ainuke asi, milles nad meile kergejõustikus kaotaks, kaotavad, on kümnevõistlus, hoidsid eemale. Aga nüüd seoses sellega, et nad ikka oma tahadele Rootsit võita, siis nad ikka tulid meile kampa. Näis nüüd sel suvel peaks võistlus toimuma Tallinnas juunikuus ja praegu ma ikka tegutsen edasi, ühesõnaga nüüd meil on uued organisatsioonilised vormid, moodustati mitme uisse tsenter nimelt seal koondatud kõik meie vabariigi paremad kümnevõistlejad ja siis nende treenerit. Mul on väga hea meel, et nende treenerite hulgas on need mitmed minu endised õpilased juba nagu Rein Aun ja ja sinna Henn Vallimäe, siis naiste treener Tiina Torop. Ja, ja Heino lipp kahjuks küll ise keelemisse treeneriks hakanud, aga ta näidete treener oli ta päris edukas, tal oli palju häid õpilasi. Püüame siis anda selle asjale nüüd uuesti organisatsioonilise vormi ja ma tahaks ikka väga, et nüüd mul juba tuleb see päris piir, ega sellest ikka palju kaugele malev ulata, aga tahaks ikka, et 19 usse traditsioonid püsima jääda jätkuks, sest kümnevõistlus on tegelikult noh, minu arvates Maalile kõige lähedam spordiala, sest et ta on ikka mitmekülgselt, arendab igatepidi vanas Antiik-Kreekas juba loetagi mitut mõistet kõige ilusamates inimesteks. Tekib küsimus või isegi mõistatus, kuidas te tulete toime 24 tunniga üldse millegi muu jaoks aega elus üle? Muidugi aega läheb kaunis täpselt reguleerima ja ega ma pean ütlema, et ega ma ei tule ka toime, mul on ikka endale on kogu aeg tahtmine, palju asju oleks pidanud paremini tegema, põhjalikumalt tegema ja rahulolematuse tunne. Mul on kogu aeg jäänud. Aga ma pean ütlema, et Ma olen olnud elus ka mitmevõistleja mitte ainult spordis on püüdnud oma elus ka mitme võis olla. Meil perekonnas on vanad kultuuritraditsioonid ja ma olen ka püüdnud ikka neid jätkata. Mullen Raamatukogu 6000 köitega plaadikogu üheksasajaplaadiga. Ja ma olen katsunud igat võimalust kasutada ikka, et ka välismaa reisidel, kultuurivaramust, Osada ooperites ma olen ka ikka kõik need suurede huvitavad ooperimajad, maa on mul ikka läbi käidud nagu Hamburgi ooperis, Müncheni ooperis Viini ooper. Eriti palju ma olen käinud Minseni ooperis, seal on huvitav, et minu aegne spordi ja treeningukaaslane Hubert Aumere oli seal ju kontsertmeister pärastsõjaaegsel ajal ja enne Müncheni olümpiamänge olümpiamängude ajal, siis ma olin niuke kaua aega siiski mingisugust. Ja siis ma olin vahepeal Müncheni ooperiteatris, käisin siis välja nagu oma hobiga käekõrval nii-öelda. Ja ma olen püüdnud ikka alati ka sellel teisel küljele rõhku panna ja on oma õpilastele ka jõudumööda katsunud ikka otsa kätte näidata mõnda meest son seal rohtu huvitanud, teist vähem, eks oleneb vist sellest ka sellest põhjatu ja algusest, mis keegi kuskilt kätte saanud. Mina käisin Westholmi gümnaasiumis, meil väga head õpetajad. Noh, näiteks muusikaõpetaja oli Tuudur Vettik, kes pani kõik laulma ja mängima. Ja minu klassikaaslast nüüd kõvad muusikamehed, Boris Kõrver, Roman Toi, Heino rikkanud, Endel Annus, minu klassi poisid ja ma ise olin ka väike pillimees, mängisin kah tantsuorkestris pilli, teenisid omale veidi taskuraha. Noh, meil oli veel siis niuksed õpetajad nagu Nigol Andresen. Ja millal ma olen eriti tänulik muidugi keeltele meil Westholmi gümnaasiumis on väga hea põhja keeleoskuseks. Eks need on elus palju aidanud, kui sa ikka keeli ei oska, siis maailmas on raske läbi käia vabalt oleks mul siis need reisijaga nii palju olnud, põhja on andnud kool, aga pääsme lunastas teile siiski sport? Jah, seda võib küll kindlasti öelda, sest et ilma selleta ja, ja võib öelda ka ilma selle nõukogude liidu suure spordita. Ei oleks küll siuksed võimalused kunagi avanenud. Ütleme nii, Eesti esindajana poleks igatahes kuskile nii kaugele jõudnud, kui ma arvan praegu ikka olnud väga paljude teaduslikud treenerite konverentsil teaduslikel konverentsidel ja esitanud jäädvus olümpiamängudelt kuus korda vedelenud liidud, koondise treener. Ja on alati olnud uhke olla, rind ees, käia, et sa oled ikka suure kõige tugevama võistkonna esindaja ja ja võistkonna liige. Noh, nüüd võib öelda, et on 155 aastat täis. Ma mäletan, 15 aastaselt ma käisin esimest korda välisreisil oli Tallinna Helsingi poiste linnavõistlus ja nüüd hiljuti käisin siis Euroopa meistrivõistlustel Nõukogude Liidu koondise treenerina. Missugune on kümnevõistleja treeneri enesetunne, olümpiamängudel? Pinge on suur, närvipinge on suur ja, ja peab olema väga rahulik inimene, sest minu Nendest kolleegidest, kellega ma nüüd 40 aastat tagasi alustasin, on suurem osa juba kadunud, ei ole neid enam, pinge on kaks päeva ja 10 korda on see pinge eriti suur, seal on alati nii, kui mees nüüd teeb üht ala, ta saab omale selle punktid maha või ei saa ja see on iga kord 100 meetri jooksus, kas ta jookseb kõigepealt lõpuni lihast, kuskilt ei vigasta stardis magama ja kas ta kaugushüppes ei astu üle, oh sellega infarktieelset seisundit mitu korda, kui kaks korda. Kolmas katse, kuulitõuge nasaal, vähem närvjueerimist, kõrgushüppe eksale 400 võitluseks eriti muidugi siis lähed teine päev tõkis kettaheide, kettaheide on paljudele ebakindel ja kas saab üldse teivashüpe teivashüppega, eriti maavõistlustel? Ma võistlustel, ma olen olnud mitu juhust, kus ma mäletan, esimene meil oli Lääne-Saksa kama, võistlus, hüppavad mehed. Kolmas katse ja kolmel mehel ei ole veel algkõrgust üle saanud. Siis on ka niisugune tunne, et no nüüd ei tea, mis sa. Aga ikka lõpuks kuidagi ikka ronivad üle ja, aga eks see muidugi niisugune närvipinge on äärmiselt suur. Ja peab ennast sundima rahulikuks, kui seal läheb kogu aeg kaasa ja kogu aeg kõikide emotsioonidega, nii siis ma koertega siis kaua vastu ei pea, aga pead ennast soojendama, rahulikuks mõtlema, et noh, et hea küll, et jõuab ikka võitma, keegi peab kaotama, muidugi parem ja tore on ka minu meelest võidab, aga ta alati ka võtta ei saa. Ja teatud niuke juhuse moment jääb siiski ka see annab paratamatult, aga vaadatakse päris tippmeestel nende laate suhte luistel. Kõigiga õnnestub meil, kes ikka päris hea mees on, see tuleb võistlustel ma kõige parimatega.