Aleksander Elango, kas te olete huvi tundnud oma sugupuu vastu? Õieti mitte. Ma olen olnud arvamusel, et minu esivanemad on kõik olnud talu Boerliku päritoluga ja ma ei ole tähtsust andnud kas ja abiellus Maiega või Jüri liisuga. Ühed ekspluateeritavaid talupojad olid kõik. Kõige varasemad andmed, mis mul on minu, on minu vanaisa kohta, kes õnnetuse tagajärjel metsatöödel puu alla Varsti suri tema viimased sõnad minu isale on mõnevõrra iseloomulikud. Kui ta ütles, et sina Juhan oli minu isa nimi, oli ikka evale hea laps. See nii et mõeldakse, mitte ainult oli üldse hea lapsaid olla emale hea laps. Hoolisus ema eest oli minu arvates iseloomulik ja jäigi kauaks. Kuspool oli teie noorusmaa. Sündisin nõos aedniku peres. Küünlakuul 1902. Just nii, nii 21. kuupäeval, praeguse kalendri järgi endisega kaheksandal veebruaril. Kuid üsna varsti kolisid minu vanemad nõost aas lavale. Sulle lähemal. Isa oli aednik edasi ja mida linnale lähemal, seda kergem oli turustada aiasaadusi ning sellest lähtudes ta eelistas pärast Jaapani sõda, millest ta osa võttis mobiliseerituna kogu perega kori rahasavale. Elasin seal kuni enda 16. eluaastani. Siis kolisid vanemad linna ja elasid nende perekonnas edasi. Kas takkajärgi mõeldes on võimalik aimata vanemate pedagoogilisi kavatsusi või või eesmärke või mingit programmi? Programmi mitte aga mõju isiklik mõju oli vanematele kahtlemata suur. Meie peres väga harmoonilist elu ja aed, seda ma olen korduvalt rõhutanud, on minu arvates lapse parim karshamis, mil mul oli õnn selles, milline kasvada ja väga mõistvat ja hoolitsevat vanemate käe all. Et neil mingi programm oleks olnud. Ärkan igal juhul haridust anda, tahtsid nad küll oma lastele ja head haridust. Minu vanem vend näiteks Julius pandi kohe Tartu kroonugümnaasiumi soli kulukas kool ja mind takkajärgi, kui ma kooliealised jõudsin. Teie 1933. aastal ilmunud teos lapsepõlv ja iseloom intrigeerib küsima kastega enese juures võiksite leida selliseid seoseid mineviku iseloomu ja lapsepõlve vahel. Takkajärgi öelda psühholoogiliste teadmistega varustatult. Ma võin kindlasti öelda, et minu vanematel ja kogu meie perekonnaelul oli väga suur mõju ja positiivne mõju minu kujunemisse. Aga see oli üldine, niisugune ebamäärane ja ebaselgete kultuuridega. Ei olnud mingit kindlat sihti keegi kunagi minu vanemad tädi, ei seal mul eesmärgid, õpi tingimata selleks või teiseks, nagu parimate haritlaste generatsioonide juures märkame mingit konflikti. Vabadus valida, mis ma tahtsin, mida ma lugesin, millega ma tegelesin ja nii edasi, et selles suhtes midagi ei piiratud. Otsustasin ise ise kõik ja nii ma mõnevõrra kõikusin. Mul ka endal ei olnud väga kindlat programmi kesku kooli keskmises klassides, nii nelja 15. aasta vanusena olin ma kindel, et ma hakkan loodusloolasest portaanikuks. Mul oli võrdlemisi rikkalik herbaarium, kogutud liblikate mardikate kogud ja nii edasi. Kõik tänu tol korral heale looduslooõpetajale Tartu Aleksandri gümnaasiumis. Kui see õpetaja lahkus asemele tuli üks teine hoopis vastupidine. Haistus minu huviga bioloogiliste küsimuse vastu ja tekkis huvi ajaloo vastu. Kuna ajalooõpetaja oli huvitav, taastusin ülikooligi lootuses õppida päevased ajalugu. Kohtasin sõelaga ühte äärmiselt igavad baltisaksa õppejõudu. Oli algul noorte ajaloolaste General Kruusiga, Tarveli ja nii edasi. Ahvatles mind pedagoogikaalale. Või ei oska ma midagi öelda, mis geenid mul on või millist mõju oleks näiteks kodune kasvatus avaldanud. Ma olen ehk liiga agaralt teile küsimusi esitanud asukesemine mälestuste juurde, kui kaugeleulatuvad kõige varasemad Kõige varasemad mälestused ulatuvad kolmandast eluaastast, see on 1905.-sse aastasse. Elasime tookord, isa oli sõjas, ema kasvatas kolme last kusagil läheduses põlismõis, tule kuuma paistis. Elasime mõisa härrastemaja lähedal teisel korrusel ja ma mäletan seda ärevust, mis emal tekkis, et kui järsku ka meie mõisa nõumõis süüdatakse, et kuidas siis teisel korrusel alla pääseda valmistas linadest köieköiemooni aia voodilinadest siduslinad kokku just nii, just nii. Ja et nende abil siis tarbe korral lapsi ülevalt alla lasta. See ärevus on mulle esimese mälestusega meelde jäänud. Nii võiks teatud määral Öödajaid realisatsiooniga. Kuidas kulges haridustee? Ma tahtsin astuda vanemate soovile Tartu Aleksandri gümnaasiumi esimese valmistamise klassi kaheksaaastasena, kuid võistluseksamile ei pääse siis eesti perekonnas tulnuna. Ma ei pidanud vastu puhtverekeelseid õppeasutuses, on ju võistlust ja läksin Treffneri gümnaasiumisse. Oli see veel Hugo Treffneri aegne eragümnaasium. Jah, mäletan veel Hugo Treffneri olin matustel ja tema isikupilt on mulle veel silmade ees. Mäletan isegi ühte tarnservel poolt kuulsaks kirjutatud Findri tegemist. Ühe õpilase kallal. Õpetaja ei saanud, te ei jõudnud distsiplineerida, tunnis läks? Ma pean direktorile, kes siis tulid, lasi ja õiedes vis vaja hõiendada, oli nii, et oli tegemist punaste juustega poisiga. Need juuksetutid lendasid. Nii palju mälestusi, Hugo Treffneri tunded minu klassis ei andnud. Milline vaim valitses selles koolis? Väga raske öelda, ma olin liiga noor veel selleks, et mingeid vaimu otseselt tajuda või kuidagimoodi teha. Üldiselt eestimeelne rida Eesti õpetajaid oli ja kuigi õppetöö toimus vene keeles ka vahetundidel, ei olnud keelatud rääkida eesti keeles. Nii nagu keelati Aleksandri gümnaasiumis. See oli siis tasuline kool, õppemaks oli. Ja õppemaks oli natukene kõrgem kui riigikoolis, sest koolis Arnold riiklikku toetust pidi isemajandamisega toime tulema. Õppemaks oli diferentseeritud, seda Treffner oskas võtta, kellelt, kui palju nii nagu selles kirjutatud Geon. Mõned maksid üsna kõrged õppemaksu sõlma, nüüd kuulsused, kes miskipärast kroonugümnaasiumis õppida väävel vanuse pärast kroonugümnaasiumis oli vanusetsensus Treffneri juures ei olnud, seal oli kuni kolme külaseid vurrudega habemes mehist, õpilast pinkidel ja mõned nendest siis maksidki üsna kõrged õppemaksu. Õppisin seal kaks aastat, tol korral oli kolm klassi esimese ja teise soorides ühe aastaga nii-öelda hüppasin üle ühe klaasi ja lõpetasin siis kolmanda ettevalmistamisklassi ja siis läksin üle, olin vahepeal juba keelt õppinud üle kroonugümnaasiumi nädalaks ongi gümnaasiumi esimesse klassi. Odav õppemaks, teiseks vanem vend õppis juba Aleksandrit ümbritsev riiklikus gümnaasiumis ja siis nagu oli mugavam koos samas koolis käia ja õppida. Millisena mäletate Aleksandri Gümnaasiumi? On üks ongi tema, oli puht riiklik vene õppeasutus õppejõud, enamasti kõik venelased, ainult paar eestlast mäletan. Oskar Kallas õpetas saksa keelde Cornelius Treffner, Hugo Treffneri vend õpetas usuõpetust eesti keeles. Muidu oli kõik venekeelne eesti keeles kõnelemine, vahe tundis rooli täiesti keelatud. Seisin ise mitu korda nurgas, sellepärast et klassikaaslastega vahel sain natuke liiga valjult. Vahetunnil eesti keelt kõneldud. Seal olid õõvapärase sündmused, mis mind sundisid sellest koolist lahkuma. Mineerida heideti välja sellepärast, et meil oli Rooma põrandaalune ring, mille ajakiri eesti keeles ilmuv muidugi käsikirjaline ajakiri sattus direktori kätte. Välja aru andma ja ma ei saanud eitada, et selline ajakiri tõesti on olemas ja et isegi väike ring on olemas, kes koos käib ja tagajärg oli see, et mind siis eemaldati koolist ja mõnda teist osalist karistati noomitusega. Läheksin üle Tartu kommertsgümnaasiumi. Mis suunaline see ring oli, millega selles ringis tegeleda? Ringi hiljem ma räägin selles veel pikemal oli puhtalt õpilastena enese hariduslik ring aga mõningatel asjaoludel vasakpoolsete kalduvustega, refereerisime seal sotsialismi-ist ja põrandaalusest liikumisest Venemaal ja nii edasi. Aga algul, sel ajal, kui ma veel kroonugümnaasiumis olin, koliseb puhtalt kirjanduslik eneseharimise ring, rääkisime läbisegi kõigest, peamiselt siis kirjanduses ja Eesti ajaloost. Kommertsgümnaasiumis võttis ring natuke selgema ilme. Tutvusime ja ringi tulid juurde mõned vanemad, seltsimehed. Me saime mõnevõrra poliitiliste äratust. Kommertsgümnaasium oli tol korral väga progressiivne õppeasutus Tartus puhtalt eestlaste käes, ehkki õppekeeleks pidi olema eeskirjade kohaselt vene keel, aga õppejõud peaaegu eranditult olid eestlased. Nende hulgas oli silmapaistvaid esiskulptuuri tegelasi. Nii oli mul õnn õppida näiteks Andres Aaviku all eesti keel mõnda aega Villem Ridala all eesti keelt ja direktoriks oli Harold laks, perf, hiljem tuntud klaverikunstnik, Tartu muusika kooli direktor kuni 40. aastani suurepärane pedagoog, jagamatu autoriteediga, õpilaste silmis distsipliini küsimus, üldse ei tõusnud sellesse tarvis temal ilmuda kohale, kui kõik oli korras ja laabus oli veel teisigi silma paistnud õppejõude oli kommertsgümnaasiumi, siis oli ka kaubanduslikud ained, hõbedasi. Aule kinnisem, Eesti panga direktor ja August Sildnik pärastine, riigi keskarhiivi direktor ja mõnevõrra silma paistnud ajaloolane Edgar Schmidt, Eesti Rahva Muuseumi tookordne laasia. Pille Värnis, kellega tutvusin ja sõpruse, siis milline tutvus ja sõprus viljakalt edasi arenes, kuni tema surmani. Te nimetasite Aavikut ja Ridalat. Ehk oleksite nõus lisama mingi mälestus põdeme või meenutama neid kui oma õpetajaid. Ridalas kujunesid mul eriti head suhted ikka jälle selle ajakirja kaudu, mille pärast nad tsaarigümnaasiumis lahkuma pidin ja mida ma nüüd edasi toimetasin kommertsgümnaasiumis. Ja palusime Ridalal mõningaid konsultatsioone mõningate artiklite suhtes. Näitasime temale ilmunud numbreid ja nii edasi. Ta kutsus mind korduvalt enda juurde koju, kus arenes sõbralik vestluskirjanduslike küsimuste üle. Isikut oli ta äärmiselt võluv, suuresti erudeeritud, samal ajal mõistev noorte suhtes. Nii et temal said ma väga tugevaid mõjutusi. Johannes Aavik andis lühikest aega mulle otseselt tunde, aga kooliväliselt ja klassiväliselt puutusime sagedasi temaga kokku. Nad olid teistsugusemad kui minu isegi koolipoisilikult miljöös välja kujunenud vaated. Keeleuuendusega läksid ma mõnevõrra kaasa ja selles osas olin teatud määral tema laenuline aga muus osas jäi meie suhe võrdlemisi jahedaks. Seda ka hilisemas ka veel siis, kui ta oli haridusministeeriumi koolide peainspektor. Kas teie kaasõpilastest mõned nimed ütleksid ka meie päevil veel midagi? Minu pinginaabriks oli kaua aega, Sulev Kallas Oskar ja Aino Kallase poeg. Temaga sõprusime ja sellest avanes mul võimalus liikuda ka kallaste perekonnas. Need see pingi naabrusviisiga, ühesõnaga mind väga kultuuri lembesse ja kõrgele harjunud perekonda. Ma ei saaks öelda, et mul selle kaudu oleks mingeid muid erilist suhteliselt lennud, aga juba teatud suhtlemine nende lastega. Ega see tähendas midagi. Teist puhku oli mul pinginaabriks Erik Adamson Adamson-Eric, nagu midagi kunstniku nime all tunneme. Tema oli ta üks selle ajakirja ja põrandaaluse rühmituse peamisi aktiviste. Millest käsi oli juttu. Aga temaga suhted kujunesid just siis, kui ma juba lahkuma pidin, Aleksandri gümnaasiumis, tema jäi sinna edasi. Aga selle ringi põrandal ringi kaudu, kes siis meedutvus edasi. Saari gümnaasiumist kommertskoolis oli mitmeti arenenud õpilaskond. Seal oli õpilasteks näiteks Koort, Auguste Arnist, Albert Kivikas ja mitmeid teisi hilisemaid kultuuritegelasi. Kuigi nad olid minus vanemates klassides Alfred Koort üks aastat annist kaks aastat minust ees, aga koolivälises töös kujunes meil tihe suhtlemine. Need lisaks õpetajate mõjule avaldas ka nende kaas kindlasti olemasolu ja suhtlemine nendega minu kujunemisele suurt mõju, nii et mulle tuli suureks. Vedas ka õpilaskond kasutame organiseerimisvabadust, mis tsaariajal teatavasti oli äärmiselt piiratud, peaaegu täiesti võimatuks tehtud. Seal olid õpilasorganisatsioonid peamiselt salajased põrandaalused. Tartus eksisteeris 1907. Sassaadid, koolidevaheline salaja õpilasi ühing nimega Amicitia, sinna kuulus sadakond õpilast, eestlasi ringuli revolutsionääride mõju all ja mõned vanimad liikmed, kes juba olid ülikoolis jõudnud ja mõned isegi ülikooli lõpetanud juba pidasid ringiga kontakti edasi. Sellist hulka kuulus kruus Jaan Kärner, rõhuga Raudsep ja mõned teised. Minul oli võimalus mõningate isiklike tutvuste kaudu sellest tööst osa võtta. Alates 1915.-st aastast peale Pääle Me moodustasime oma rühmituse, millest ma rääkisin Aleksandri gümnaasiumis, hiljem muutusi koolide vaheliseks, mida me hakkasime nimetama õppurite eneseharimise rühmaks. Amidziikiast saadud mõjutuste tõttu oli vasak poolse hoiakuga. Ja kui 1917 sügisel hakati organiseerima kommunistliku kallakuga sotsiaaldemokraatlikke noorteühinguid Tallinnas, esmalt pärast Tartus. Suur osa meie rühma liikmetest liitus ka selle liikumisega. Kui. Osa Tartu koolide eesti soost õpilasi moodustasid Eesti noorsoo rahvusliku liidu, mis oli parempoolse kallakuga, mille ideoloogideksoolid Johannes palavik, Karl Eenpalu, Einbund tol korral siis meie õppurite eneseharimise rühm moodustas sellele nii-öelda opositsioonilise rühmituse. Tekkis sageli poleemilisi koosolekuid. Saksa okupatsioon lämmatas kõik selle tagasi põranda alla ja 1919. aasta algul puhkesid need organisatsioonid uuesti tegevusse ja puhkes endine võitlus. Selle võitluse keskuseks oli Tartu kommertskool. Need olid Eesti noorsoo rahvusliku liidu juhid, keelse piirkivi. Kas August Annist sildi kolis oma kooli õppejõud Kuueteistkümnendal märtsil kortsud, kommertskooli mainitud õpilased kokku Tartu õppiva noorsookongressi ja otsustajad tee kaks küsimust. Esiteks asutada ajakiri, jõudis maa kui õppiva noorsoo häälekandja ja teiseks kutsuda kõige lähemal ajal üle-eestiline õppiva noorsookongress initsiaatoriks mõlemais. Neis asjus oli tehe sinus rahvusliku liidu tegelased. Nii toimusid 21. ja 22. aprillil 1919 Tartus esimene ülemaaline õppiva noorsookongress. Kongressist võttis osa saadikuid enamikust Eesti linnadest kokku 82 isikut. Esindatud olid ka õpilasorganisatsioonid nagu Eesti noorsoorahvusid, liit, õppurite rühm Pärnus, taim, Tallinnas, noorteühendus. Teised kongressi saadikute hulgas oli terve rida hiljem Eesti kultuurielus silmapaistvaks kujunenud isiksusi. Näiteks pärastine ülikooli rektor Alfred Koort, silmapaistev kunstnik Adamson, Erik pärastine, akadeemik Johan paabel, koolitegelane matemaatik, Elmari Etverk, Aleksander valsiner, kodanik, kirjanik Richard Janno Ants Oras, õpilaskirjanikena mõnevõrra nime teinud Aadnes Kald, Vesiloo. Kuna kongress ette valmistada jätaks, olid põhiliselt Eesti noorsoo rahvusliku liidu tegelased. Siis oli ta vastavalt koostatud kongressi päevakord, kus oli rida ettekandeid selle organisatsiooni Nonii esindajatelt. Nad asetasid omameelsetele saadikutele rinda rohelise märgi. Vastukaaluks kiiresti läheks korda õppurid Sarrise rühma pooldajatel vasakul tiival organiseerida punased märgid ja nii me nimetasime siis kongressi roheliseks ja punase märgi sõjaks. Esialgu näis valdav enamus kalduvate rahvusliku liidu esindajate. Nad pidasid ennast aga võrdlemisi väljakutsuvalt üleval opositsiooni suhtes ja see häiris Stahli Hiina delegatsiooni. Nende liitumine vasaku tiivaga määras kongressi enamuse. Ja kui asuti valimistele valida, tuli nimelt Ülemaaline õppiva noorsookeskbüroo. Kui tookordse õpilasliikumise täitevorgan ja samuti häälekandja uudismaa toimetus siis selgus, et õppurentide Sarimise rühma tähendab siis vasaku tiiva esindajad said absoluutse enamuse. Kongress võttis muuseas vastu otsuse, et õpilased, kellest osas tol korral oli mobiliseeritud kodanikuarmeesse, käis ju klassisõda. Veel vabastataks sõjateenistusest ja lastaks neil edasi õppida. Veidi hiljem pärast kongressi kuuluda, kuidas Lõuna-Eestis teise diviisi piirkonnas diviisi ülem kindral. Las ta noorematena, kui muid kodanikke. Küllap seal olid omad põhjused, oli algamas Landeswehri sõda, tuginedes kongressi resolutsiooni leht, et õpilasi üldse vabastatakse teenistusest koostas üle ma olin õppinud keskpro märgukiri ja adresseerin selle vägede ülemjuhatajale. Märgukirja edasiandmine pandi minu peale ja nii tuligi mulle sõita Tallinnasse keskkooli viimase klassi õpilasena kõrgi kindrali palgi, ET. Kindral Laidoner võttis mind vastu, luges märgukirja läbi, muigas veidi ja ütles siis, et see küsimus ei kuulu tema kompetentsi. Tema sõdib nende meestega, keda sõjaministeerium temale annab. Mobilisatsiooniküsimused kuuluvad sõjaministeeriumi valdkonda. Märgukirja toon ja tekst oli koolipoisilikult koostatud firma eriliste diplomaatiliste viisakusvõtete ehk mõnevõrra välja kutsubki. Kuna sõjaministeerium asuses pagari tänaval teisel pool koridori, siis peaksingi üle koridori teisest uksest sisse. Sõjaministriks oli tol korral tsiviilisik ortodoks randman, tema asetäitjaks kindral Larka. Kummardki poldud kohal ja ma jätsin kirja lihtsalt kantseleisse. Umbes nädal hiljem sai keskbüroo kindral Larka allkirjaga kirja, milles teatati, et palume toda selle märgukirja koostajad Teisikud samuti nimed, kes selle märgukirja poolt hääletasid. Samuti palus ministeerium teatada keskbüroo isikkoosseis. No see lõhnas juba millegi järele. Sattusime veidi ärevusse, kuid otsisime kiirelt kontakti asutava kogu riigikaitsekomisjoniga. Et need meie kaitseks välja astuksid leidsime sealt mõnevõrra mõistvat suhtumist. Mul on praeguseni teadmata, kas nad tegelikult midagi ette võtsid. Missuguste parteide esindajad kuulusid sinna. Põhilised domineerisid seal nagu asutavas kogus üldse sotsiaaldemokraadid ja Nende kaudu me seda asja simegi ka sotsialistide revolutsionääre, meie endise Amicitia aegseid põrandaaluseid tegela siis kuulus sinna. Samal ajal esitas märgukirja Eesti naisorganisatsioonide liit, kus juhiti tähelepanu, et kasarmuelu demoraliseerivad noori kuue seitsmeteistkümne aastased poisikesed ei olevat ikka kellelegi õiged sõjamehed ja palus õpilased üldse mobiliseerida. See oli muidugi veeks meie veskile, võib-olla kõige selle tagajärg oligi see, need kindral Larka allkirja kandvale kurjale kirjale mingeid muid järgi enam ei järgnenudki. Kongress valis ka veel uudismaa toimetuse. Ka sinna sattusid enamikus poolse bloki esindajad ja seal peale uunis maagi disvasakpoolse seisukoha avaldades veasõnumeid ja kirjutisi, mis ei olnud kooskõlas tookordses kodanikuhariduspoliitikaga. Mispärast teda mõningates ringkondades hakatigi kommunistlikuks nimetama? Eks sooviksin lisada paar näidet. Üheks näiteks näiteks oli, kui Saksamaa revolutsioonis mõrvar Karliitnest ja Rosa Luxemburg, siis avaldas uudis ma selle kohta hukka mõistma ja tauniva kirjutise. Hiljem, kui eestiaatides lavastati mõningaid vene kirjanikena Aleksander plokkijateiste näidendeid siis jällegi uudismaad nii sea taastikult retsenseeris neid edendusi saksa vasak poolsed kirjanikke. Teoseid tutvustati Ernst rollerid, näiteks vasakpoolseid pedagooge tutvustati ja nii edasi. Pärast esimeest õppiva noorsookongressi korraldati veel teine jaanuaris 1920 Tallinas. Sellest kongressist võttis osa rida pärast siis silmapaistvaid kommunistliku noorsooliikumise tegelasi, nii näiteks Arnold Veimer, pärastine akadeemia president, Oscar Sepre, silmapaistev kommunistliku parteitegelane ja mõningaid teisi. Kui Kongressil valiti juhatus veider, oli üks kongressi juhataja, kaldus mõnus hääletamisel ka silmapaistvalt vasaku tiiva esindajate poole. Organisatsioon nimetati sellel kongressil ümber Eesti noorsookeskliiduks ja selle juhatuse asukohaks määrati ta siin. Kolis keskliites, avaldas väga mitmekesist tegevust, eriti aga õppiva noorsooisetegevuse ergutamisel. Olgu tähendatud, et meie õpilased, tol korral töötasime täiesti omapead. Kummalgi kongressil, millest ma rääkisin nii esimesel kui teisel ei olnud peaaegu ühtegi õpetajatega vanemat inimest peale õpilaste kohal. Ka ajakirja nimetus ja keskbüroo koosseis olid puhtalt õpilaste käes ajakirja juures uudismaa juures, hiljem küll kujunes meile kirjanduslikuks nõuandjaks suride Bert Tuglas. Üheks suuremaks ürituseks oli 1921. aasta kevadel Tartus toimub esimene üleriiklik noorte püha, nii teda nimetada. Selle kavas olid spordivõistlused, muusikalised ettekandja, laulukooride ettekanded, kirjandusõhtu Ülikooli aulas. Midagi juhtis. Organiseerimist juhtis Mihkel Jürna, tol korral veel Treffneri gümnaasiumi õpilane. Kogu Eestis sõitis kokku umbes kolm-neli 1000 õppivat noort. Pedagoogid olid hirmul, et mis nüüd saab, et õpilased sõidavad puhtalt omal käel kokku harva mõnest koolist oli kaasas õpetaja. Midagi erilist ei kohtunud ja selle ürituse hea kordaminek andis noortele mõnevõrra hoogu. Tekkis tahtmine talvel 1921. 22. aasta õppeaasta talvel korraldada talipidustused, asukohaks valiti Viljandi ja korraldajaks Viljandis kooli soliit. Sama aja peale määratiga Ülemaalise õppiva noorsookongress, seekord järjekorras juba neljas. Viljandi Collins liit ei tulnud Tali pidustuste organiseerimisega toime, spordivõistlus ei toimunud, ka muusikalised ettekanded ei toimunud kohale, olid sõitnud aga tugeval sportlaste rühmitused ja laulukoorid. Need jäid tegevused. Ta kongressi saadikud istusid omaette, kaks päeva koos pidasid kongressi, aga teised lihtsalt luusisid linna mööda ja olid tegevuseta. Naguniisuguste noorte väljasõitude puhul on karnis tavaline. Tekib natukene üleolevat käitumist, eriti kui pealinna ja suurtemate keskuste noored satuvad väiksesse antud juhul peedi provintsilinnaks Viljandit ja esines tänava tänavatel mõningaid ebasoovitavaid nähtusi, võõraste tülitamisi ja üleolevaid märkusi möödakäijad suhtes ja nii edasi. Kongressi esimese päeva lõpul korraldati koiduruumides pidu ja sellel peol esines ka õpilase poolt alkoholi tarvitamist. Järgmisel päeval kongress mõistis need käitumise väärnähteid hukka. Niisiis teadlikult ja kriitiliselt suhtus nendesse. Aga kongressi enda hoiak oli. Meil on nüüd juba üsna radikaalselt vasakpoolseks. Kongressi saadikute hulgas oli mitmest koolist, eriti Tallinna Õpetajate seminarist inimesi, kes oli tihedasti seotud tol korral kogu võtnud noor taarlaste ühinguga. Resolutsioon ehk kooli kohta näiteks rahvusküsimuse kohta skautluse kohta ja kus taunity nihe. Rahvuslust. Umbes niisugune resolutsioon võeti vastu, et kongress otsustab rahvuslikele nähtustele vaadata kriitiliselt Nende maski all. Sageli teostatakse klassipoliitikat skaldus kui Militoristlik organisatsioon mõistet. Ka koolis nõuti põhjalikke reforme töö kooli vaimus ja nii edasi. Kongressi juhtisid juhatusse kuulus kolm isikut, seminariõpilane Evald Kadak, Viljandi tookordne koolipoiss, pärastine tuntud kirjanik Mart raud ja minu isik. Nii hästi kongressi resolutsioon, toonid kui ka mõningate õpilaste ebasobiv käitumine peol ja tänaval äridas üles parempoolse ajakirjanduse Viljandi Sakalas hakastoonia Sealne pastor Jaan Lattik. Ka Tallinna ajakirjandus eesotsas Päevalehega lõi kõvasti trummi, et noorsugu olevat hukas noorsugu olevat kommunismimeelne ja nii edasi. Haridusministriks oli tol korral Hendrich Power, kes ruttaski andma norsoliikumis kitsendavaid määrusi. Keelati ära üldised õpilasühingud ja lubati koolides teod, seda ainult erialastel ühingutel, nagu kirjandusringid, matemaatikaringid, füüsikaringid, ajalooringis ja nii edasi, mitte mingisuguseid koolina soliite, ka koolidevahelised õpilasringid, nagu koolinoorsooliidud seda olid, keelati ära. Sellega oli antud võrdlemisi tõsine kook, oli noorsooliikumisele ühildse. Riiklikud toetused võeti ära uudismaal ja kolme keskliidult. 1000 925. aasta algul peeti Rakveres küll veel kuues kolinal. Kongress, mis pärast esimese detsembri sündmusi oli võrdlemisi mõõdukas oma seisukohta. Ja üldiselt meie pidasime kolinal soliitu surmale määratuks. Samal ajal hakkas edukalt tegutsema Eesti noorsoo karskusliit ja suur osa endisi koolinoorsookeskliidu tegelasi läksid üle noorsoo karskusliidu aktivistid. Eks minul isiklikult oli mõnda aega olla noorsoo karskusliidu esimeheks. Keskkoolidirektorite ülebaline kogu harutest 1927. aastal koolinoorsookeskliidu küsimust leiti, et sellist organisatsiooni siiski pole tarvis. Õpilaste isetegevus pidavat koonduma peamiselt koolidesse. Sellega oli koolina keskliit päris ametlikult need surmale määratud ja nii temaga likvideerus. Koridori keskliidu vasakpoolse esindajad moodustasid nüüd juba üliõpilastena, osaleb juba ülikooli lõpetanud isikutenagi juriidilise organisatsioonikultuuri tahtelise noorpõlvekoondise. Meil oli oma maailmavaateline programm, mis mõnevõrra ehk kannab ennast võrrelda, kui või seitsmekümnendatel aastatel Läänes esinenud uute vasakpoolsete programmiga juhtmõtteks oli. Pooldame ühiskondlikku korda, kus ainult isegi töö võimaldab äraelamise ja kuidas teisi sotsialistlike põhimõtteid mis ei olnud aga võetud ühegi poliitilise partei programmist. Sellesse orgu tubli tasse, saun, põlve, koondise kuulus rida väljastpoolt kutsutud inimesi. Barbarus kuulus sellesse organisatsiooni Nigol Andresen, Valter klaver, mõningaid teisigi vasakpoolse tendentsiga isikuid. Kuid väga heterogeensed. Liikmeskonna ühendamine ühe mütsi alla siiski hästi ei õnnestunud ja kui algas kindlapiirilised noor sotsialistlik liikumine, siis tekkis kultuuri taastilise noorpõlve koondises lõhe ja see organisatsioon lihtsalt hääbus. Ametlikult teda ei likvideeritud, aga tegevus lihtsalt lakkas. Sellega oli koolinoorsooise tegevale liikumisele teatud määral ka saabunud, lõpp ei olnud enam kolinat, keskliitu kultuuri tahtis koondise kääbus. Uudismaa oli majanduslike raskuste tõttu ilmumise seisma jätnud ja ta töö 129. ja 30. aasta paiku. Enam mingit niisugust ülemaalist õppiva noorsoo, kes korraldust ei olnud.