Aleksander Elango teie sidusid oma elu Tartu ülikooliga aastal 1921 ja õige pikaks ajaks. Minu sidemed ülikooliga algasid 1921 kui ma mõtlikuleerisin tookordse filosoofiateaduskonna praeguses mõttes umbes ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilaseks. Ma olin ülikooliga paar aastat varemgi juba kokku puutunud. Koolipoisina oli mul õnnelik võimalus tuttava õppejõu kutse kaudu osa võtta ülikooli avamisaktusest esimesel detsembril 1909 teist. See oli minu arusaamise järgi ajalooline sündmus eesti rahva elus. Kui tsaariaegses ülikoolis eestlasi, õppejõude oli kolm-neli inimest ainult siis nüüd tuli rajada terve ülikool paljude teaduskond, mida te ka rahvuslikul alusel. Selle ülesandega tuldi enam-vähem rahuldavalt toime. Õpinguid alustasin ma ajaloo alal, esialgu hiljem hakkas mind paeluma pedagoogiliste ainete, küll seda eriti tookordse professor Peeter Põllu. Särava isiksuse ja huvitavate loengute mõjul. Õppida oli võimalik sel ajal filosoofiateaduskonnas üheksat teist erinevat teaduslikku ainet. Nende hulgast pidi üliõpilane valima neli. Ühe aine põhiaineks ülemastme ulatuses. Kaks ained keskastme ulatuses ja ühe enam-vähem üldharidusliku täiendusena alamastme ulatuses. Alam-kesk- ja ülemaste tähendas siis vastavalt teadmiste sügavust just nii. Teadvusesse sügavust, jõulatust, stardi tulgu ladinakeelsete nimedega ülemas laudaator, aaste keskaste cum laude aste ja alamaste Aprobaattur aste. Oli võimalik valida ka kaks aineid ülemastmes ja siis kaks alamastmes keskastmeaineid üldse mitte valides mina valisingi selle tee eriainetena nii-öelda ülemastme ainetega, ma valisin pedagoogika sellele võrdlemisi lähedal seisva psühholoogia. Teises nendest ainetest tuli pärast ülikooli lõppu kirjutada magistriväitekiri. Ma kirjutasin selle pedagoogikas. Minu alamastme aineteks, ma võtsin lihtsalt huvi kohaselt kirjanduse ja rahvaluule. Igas aines tuli läbi töötada hulk programmis ette nähtud kirjandust. Programmid olid koostatud kirjanduse alusel, mitte temaatilised, nagu praegu eksamile minnes. Õppejõud harilikult kohe küsis, missugust raamatut järgi te olete õppinud. Sellele vastavalt esitas ta siis küsimused ja seadis nõudmised. Missuguses vahekorras olid loengud ja iseseisev töö? Loengutel käimine ei olnud üldse mitte kohustuslik ja õppejõud reeglipäraselt ei lugenudki programmipäraselt aineid vaid leides teemasid, mida ta ise sügavamalt uuris. Umbes nõnda, nagu meie praeguses Nõukogude ülikoolis erikursused. Ta ei aitanud loengute konspekteeriumine kuigivõrd eksamiteks valmistuda. Vaid eksamiteks tuli raamatute järgi iseseisvalt pida. Küllaga aitasid eksamiteks valmistuda ka seminaritööd. Igas aines oli vastavalt ulatusele kas ülemastme või alamastme ulatuses teatud arv seminare kohustuslik kaasa teha. Igas seminaris pidi üliõpilane kirjutama kirjalikult, esitama õppejõule mädanema seminaritöö. Alamast ulatuses olid need põhilised treferatiivsetes tööd, ülemastme ulatuses aga juba algelised iseseisvad uurimused. Sel teel omandas üliõpilane iseseisva uurimistöö metoodika ja sai nii-öelda teadusliku töö maitse suhu, nagu öeldi. Peeter põld uuris ise põhiliselt Eesti kooli ajalugu ja tema seminaritoolides suurelt jaolt ajaloolise kallakuga. Sealt sain minagi oma huvi Eesti kooli ajaloo küsimuste vastu. Ma mäletan üheks menu ülemas me seminaritööks oli Eesti kirjameeste seltsi pedagoogiline tegevus, mis hiljem ilmus ajakirjas kasvatus 1928. Kirjanduseks olid põhiliselt saksakeelsed teosed, sest selleaegne üliõpilaskond, orienteeruv vastavalt keskkoolis saadud ettevalmistusele põhiliselt saksa keelele. Erinevalt praegusest pidi üliõpilane terve rea algallikaid pedagoogikas läbi töötama. Nii näiteks ülemastme eksami jaoks pidime läbi töötama põhiteosed, originaalide pessalotsi, russo ja ka kaasaegsete pedagoogide Fersteri, Kärschkaineri originaalteosed. Nõudmised ülikooli lõpetamiseks erialal näiteks pedagoogikas olid võrdlemisi kõrged. Ma arvan, et võligi praegune pedagoogikakandidaat sattuks raskustesse nende küsimuste ees, millele meil lõpueksamil üliõpilast vastata tuuli. Kaua eksamineerimine vältas? Peeter põld ei harrastanud mammuti eksameid, milles praegu legende räägitakse ühenduses, kus seal suitsu või rahvalt seeder põrgi nimega, kes mõnikord mitu päeva eksavideerisid pikkade tundide kaupa vahepealse kohvi, joomisega ja nii edasi. Põld oli asjalik. Kuna me kolmekesi olime, siis igaühe peale keskmiselt tund kulus võimete proovimiseks ja katsumiseks. Hindamisega oli põld võrdlemisi tagasihoidlik. Ka minul ei õnnestunud, kuigi ma spetsialiseerunud sellele alale neljast kõrgemat hinnet saada. Ma küsisin põllul, et kas see minu edaspidises tegevuses takistuseks ei kujune, et meil oli juttu korra, et ma võiksin teadusliku stipendiumi saada sai, otsustavaks kujuneb teie magistritöö. Mis teema te valisite magistritöö kirjutamiseks? Magistritöö ma kirjutasin teemadeks õpilaste omavalitsuse teooria ja praktika. Mul läks korda sel alal avastada mõningaid senini tundmatuid materjale Lääne-Euroopas Tapa keskaegsete koolide õpilasomavalitsuse kohta. Ja ka hilisema ajastu Ameerika ja roopa koolides realiseeritud pedagoogilise omavalitsuse kohta. Retsen sündisidki põll ja prussakate arvel, linna heatahtlikud imestunud Mul olid, et selle küsimuse kohta üldse nii palju materjali leidus. Nii jõudsin ma siis 1927. aastal ülikooli lõpuni. Kui ma olin viimased eksamid teinud ja magistritöö see oli juba komisjonis heaks kiidetud ja mõningatel osa sellest publitseerinud olin, hakkas mulle tulema ettepanekuid edaspidise töö suhtes. Tookordne haridusministeeriumi faktiline juht Friedrich Voldemar Mikelsaar tegi mulle ettepaneku minna tööle haridusministeeriumisse noorsooasjade peainspektorina. See oli võrdlemisi kõrge kohta võrdlemisi kõrge palgaga umbes ülikooli dotsendi palgaga võrdne ja kaalusin tõsiselt seda ettepanekut. Samal ajal rääkis Peeter põld mulle võimalusest jääda ülikooli juurde teaduslikuks stipendiaadid. Teaduslik stipendiaat. See oli midagi praeguse aspirantuuri taolist, kus kolme aasta jooksul noorele inimesele võimaldati teaduslik töö stipendiumi saamisega. Stipendium ei olnud mitte väga suur umbes tookordse algkooli õpetaja minimaalpalga suuruses. Kolmanda võimalusena pakkus Eesti karskusliit mulle võimalust. Minu jaoks oleks loodud teadusliku sekretäri koht karskusliidu juhatuse juurde. Sellest võimalusest loobusin esimeses järjekorras. Olles konsulteerinud oma sea taastik juhendava õppejõu Peeter põlluga, otsustasin lõppude lõpuks siiski ülikooli kasuks. Arvan, et tegin õigesti, sest pärast Mikelsaar surma ja poliitilisi pöördeid muutus haridusministeeriumis õhkkond õige raskeks ja vaevalt ma sealsete veskikivide vahelt läbi oleksin pääsenud. Kolmest mõeldavast võimaluste valisite siis teadlase. Kurja tee. Majanduslikult oli see kõige vähem tõotav, sel korral perspektiivid olid selle võrra paremad. Seda enam, et juba siis oli mulle väljavaateks saada välisnaisstipendiumi mõnes suuremas Euroopa keskuses ja see ahvatles mind eriti. Teatavasside viibisite teadusliku stipendiaadina Viinis, miks te valisite Austria Jewini? Winiga oli mul varem mõningaid kokkupuuteid olnud Viini linnaga 1000 924. aastal oma Itaalia reisil ma peatusin nädalas Viinis. Linn hakkas mulle väga meeldima kirjandusega järgi ma teadsin, et viin oli tol korral kooliuuendusliikumise peamine keskus Euroopas. Sinna sõitsid kooli õenduse saavutustega tutvuma inimesed. Paljudes Euroopa riikidest. Pedagoogika ja psühholoogia alal oli viin tuntud Charlotte ja Karl püüderi meiega seotult. Mõlemad olid silmapaistvad noorsoopsühholoogia uurijad, karm veel eriti varasema lapsi ja psühholoogia uurijana. Nende teoseid oli tõlgitud paljudesse keeltesse ja nad ise käisid sageli küll Ühendriikides, küll Inglismaal ja mujal külalisprofessoritena loenguid pidamas. Need teosed olid ka Tartus tuttavad ja Peeter põld õhtundis teoseid muuseas ega olnud minu valiku vastu. Pärast seda, kui Hitler anas klass Austria Nad emigreerusid Austriast nadolid vasakpoolse kalduvusega. Nad emigreerusid ühendriikidesse, kus said samuti professorite kohad. Oli teil võimalus kohtuda tollal Viinis tegutsevate teiste tuntud õpetlastega. Ja vein oli tol korral tuntud psühhoanalüütiliste voolude keskusena. Sigmund Freudi psühhoanalüüsi rajaja, elas Viinis ja tema ümber koondunud rahvusvahelise psühhoanalüütilise ühingu nime all mõnikümmend selle alauurijat. Neil oli oma loengupunkte tooriumiks nimetasid nad seda kosida? Kui ma õigesti mäletan, neljapäeviti toimusid loengud, sõdurid, vabad rahvali kursus, loengut, kus igaüks võis osa võtta, ta juba kohe veini saabudes hakkasin külastama ka neid loenguid. Ühel nendest viibis Sigmund Freudi isiklikult ja mul oli võimalus temaga tutvuda. Meie kõnelus jäi suhteliselt põgusaks, sest Froidoli võrdlemisi hea kontakt mitte suhtlev isiksus. Esimene küsimus, mis ta mulle esitate, sest kui ta kuulis, et ma olin Eestis, kas minuga ikka Eestis tuntakse, kas on midagi tõlgitud eesti keelde? Vastasin, et kahjuks ei ole jõutud tõlkida, aga teie õpetuste tuntakse saksakeelsete teostega jõudu. Ta oli selleks ajaks juba suhteliselt raugastunud ja avalikud loengud teda ei esinenud. Selle asemel juhtis Hektooriumi tööle temaga tütar annafroid. Kui Hitler vallutas Viini ja Austria ja siis miskipärast Fraid jäi kohale interneeriti. Kuid inglise tema rahvuskaaslased, ta oli juudi rahvusest teatavasti. Ostsite välja võrdlemisi suure summa eest. Hitler andis loa Froidil Austriast lahkuda Inglismaale. Mõni aasta hiljem suri viis, tegutses ka teine psühhoanalüütiline vool, nõndanimetatud individuaalpsühholoogiline suund, mida juhtis Alfred Adler, kes samuti elas Viinis. Olgu öeldud, et ei Fröid ega kaader Ülikooli õppejõukohti nende psühhoanalüütilist uurimissuunda ei peetud küllaldaseks aktseks teaduslikuks suunaks. Kaarderi ümber kogunes rahvusvaheline psühholoogiline ühing ja ka neil oli oma Mahlektoorium või loengupunkt, kus samuti kord nädalas. Seda ma mäletan, et kolmapäeviti toimusid rahvalikud loengud. Ka neid külastasin. Ader oli noorem mees ja tema võttis isiklikult nendest loengutest osa esines ka ise vahel astusin temaga kontakti. Nende aktiivil oli kombeks pärast loenguid minna kuue seitsme inimene sellises grupis ühte lähedalasuvasse kohvikusse ja seal ümmarguse laua tagamõtteid vahetada. Mindki kutsuti selle seltskonnaga kaasa ja mulle see väga huvitavaks ja arendavaks vestlusringiks. Mille ümber arenes vestlus tavaliselt nendel kohvikukohtumistel? Vestluses põhiliselt hardalt psühholoogilisi küsimusi, peamiselt psühhoanalüütilisi uurimustöid siin või seal riigis oli toimunud selles või teises keeles räägiti, nendest räägiti isikutest. Mõnikord oli külalisi Šveitsist, kahel korral külastas meid Karl Gustav Jung. Kolmanda psühhoanalüütilise voolu rajaja oli külalisi Tšehhoslovakkiast Poolast kes vaheldustöid meie vestlustes. Väga palju tegeldi tol korral lastevanemate, pedagoogilise selgitustööga. Individuaalpsühholoogilise ühingu organiseerimisel oli Viinis seitse või kaheksakasvatus nõuandla, et kord nädalas ühiskondliku Rask töötasid nendes nõu andades. Üks psühholoogia, teine arst, kes sinna tulnud lastevanematele andsid nõu mitmesuguste kasvatusraskuste lahendamisel. Ühte sellisesse nõuandlasse, mida ADR pidas kõige Reemaks, võimaldas minul Polound assistendina ennast seada pealtkuulajaks. Paari kuu jooksul külastasin ma nõuandla kõnetunde ja jõudsin selgusele Nende töösüsteemis. See oli väga huvitav tabelis, tulles Viinis ma kirjutasin selles Eesti ajakirjanduses. On tehtud katseid Tartuski näiteks midagi taolist ka rajada, aga ei ole jalgu alla saanud väga mitmesugusel põhjusel võib-olla jätkunud entusiast. Teiseks ei ole meil sellise nõuande käsutuses, niisuguseid vahendeid olid viini nõuandel. Seal näiteks võis vabalt telefonikõne põhjal juba laps, kes vajas näiteks lasteaeda paigutamist või kuhugi internaat. Kooli paigutamist võis kohe juba paari päeva jooksul oma koha. Leida, millele koondusi keskendus teie tähelepanu peamiselt kahel viini aastal. Kuna püül, eriti abielupaar, kelle juurde ma põhiliselt olin suunatud, tegeles tol korral peamiselt noorsoopsühholoogia küsimustega, siis süvenesin minagi nendesse probleemidesse minu kitsamaks uurimisteemaks. Sel ajal kujunes noorsookirjanduslikku loomingut Loogia. Mul oli juba Eestis kogutud selle kohta võrdlemisi rikkalik allikmaterjale paljude koolide õpilasajakirjade ja osald uudis toimetusse laekunud käsikirjad näol. Seda materjali asusin ma šarlordibüüdleri juhtimisel läbi töötama. Sellest oli Charlotte püüdleb kõigepealt huvitatud ka, sest tema töötas umbes analoogilise materjali põhjal. Tema peamiseks uurimismeetodiks oli noorukite isiklikke-intiimseid. Päevikute analüüs. Kirjanduslike allikate uurimine oluliselt täiendas seda suunda. Peale selle huvitasid mind mitmesugused ühiskondlikud küsimused. Viinis oli tol korral veel üks Adler, Alfred Adleri maks Adler. Peamiseks teoreetikuks kahekümnendatel aastatel. Tema luges ülikoolis eradotsendina sotsioloogia kursust maksate live oli Eestis tuntud peamiselt noor sotsialistliku liikumise ringkondades. Nigol Andresen näiteks oli suuresti huvitatud tema teostes eriti teosest Junge München. Noored inimesed, kus maks Aadeed lahendas sotsialismi küsimusi noorsooseisukohalt. Eestisse tagasi tulles ma mitmes loengus propageerisin tema seisukohti. Ja sellest tekkiski minu ümber vasakpoolse inimese kuulsus mida mõned väärastunud psüühikaga inimesed minu arvates hakkasid isegi kuritarvitama. Süüdistada siis mind näiteks loosungi püstitamises meie rünnaktsioon, Bushi hoob korralduse rasvuma, kui olid minu seisukohal sel ajal, millised nad olid. Aga niisuguste vägisõnade ütlemiseks ei ole minu keel küll kunagi paindunud. Missugused on teie mälestused üldse nende aastate Viinist võib-olla ehk andsid tunda end juba kriisi ilmingud? Viinis otsesel tööst poliitilised liikumised väga teravalt ilmet ei andnud. Mõnevõrra siiski natsismi valgus ja üliõpilaskonnas. Just mäletan natsistlike meeleavaldusi, mis sageli seiside juudi soost üliõpilasi ja mõnikord isegi soost õppejõudude väevõimuga ülikoolist välja viskamisega nii Viini ülikooli peahoone ees oli kõrgendatud platool. Umbes nagu Tartu Ülikooli eeski ainult järskude servadega Tartus kaamerate servadega ja seal siis heideti päeval juudi soost üliõpilasi, valitses ülikooli autonoomia ja politsei ei võinud sekkuda ülikooli siseasjadesse. Mõnikord politsei isegi ümbritses ülikooli peahoone, et linnaelanikud ei saaks omal algatusel veel minna ülikooli korda looma. Rusikatega aga politsei ise ülikooli territooriumil sai võinud. Ülikooli rektor tol korral ise ka veidi natsimehel reageeris nendele, raudtee on sellega hetk nädalaks näiteks või mõnikord 10-ks päevaks, sulges ülikooli lõppedes õppetöö ja kõik minul, kes ma põhiliselt raamatukogus töötada tahtsin veidi raskusi, sest raamatukogu asus ülikooli peahoones ja siis ma nendeks päevadeks kolisin üle Viini Rahvusraamatukogu kus samuti kogu kirjandus oli kättesaadav. Rahutused kestsid peaaegu paar kuud väikeste vaheaegadega. Seni, kuni parlamendis esitati arupärimine, et kas valitsus peab ja näeb, mis ülikoolis toimub ja selle arupärimise mõjul haridusminister tagandas. Rektori määras uue ja see järgmisel päeval kohe kutsus politsei ülikoolihoonesse. Arreteeriti krabola, peamiselt juhid ja rahu majas. Viinis oli üldse omapärane poliitiline õhkkond. Viini linnavalitsus oli aastaid kümneid olnud sotsiaaldemokraatliku partei käes ja tugevasti valdav enamus valijaist hääletas sotsiaaldemokraatliku partei poolt Austrias tervikuna, aga tänu katoliiklikud orienteeritud maa elanikkonnale oli parempoolsel kristlik demokraatlikul parteil enamus ja riigi valitsus oli vastavalt siinsele reaktsioonilise erakonna käsutuses. Seega tekkis teatud pinge Viini linnavalitsuse ja selle juhtimise ning Austria kui riigivalitsemise vahel. See pinge 5000 934. aastal, mil mind enam Viinis ei olnud isegi kodusõjani, kus liiduvalitsus tarvitas sõjalist jõudu selleks, et sotsialistliku juhtkonda maha suruda. Süüdistades neid ringi. Totoclekkel kenasse hiljem fašistliku koonduslaagris surnuks piinati. Veinikultuurielu oli väga vilgas, minul ühe õnneliku tutvuse kaudu oli võimalus üsna tihedasse külasse toob brit. Ja selliseid ühes esinduslikkus loosis muidu minu majanduslikud võimalused, Vissist ei oleks kannudega võimaldatud nii sageli väga kallis. Teatris nagu Viini ooper oli käia ka muudes kultuurisündmustest Viinis, ma püüdsin võimalust mööda osa võtta. Eriti mõju avaldas minule võimalus Viinistu ka mõningaid väljasõitusid ekskursioone ette võtta. Nii käisin ma Kreekas. Ka kultuur, eriti Antiik-Kreeka vaim, oli mind kaua huvitanud ja olin festi seda reisi ette valmistanud kirjanduse põhjal. Ja nii umbes pooleteise kuu kestvusega reise, mis haaras endasse ka tookordse Jugoslaavia, Aadria mere rannik. Kreeka valmistus tol korral oma 100 aastase iseseisvuse juubelit tähistama ja seal on tõesti väga mitmeseid eeltöid, mis võimaldasid teatud pilku heita kreeka k muinasskulptuuride tuntud Markli keskuses delfis näiteks lavastati suurejoonelise Sofoknese tragöödia, jäin, mille ühel peaproovil oli pirurgis võimalus olla. Juubeli enda ajani ma kahjuks Kreekasse jääda ei saanud. Ise sellise väljasõidu tegin ma Šveitsi paaril korral külastasin Exhakijad, praad, mis Viinis tuli ainult mõne tunni kiirrongisõidu kaugusel. Niisiis peale otseste õpingute üldine viini kultuuriline atmosfäär avaldas küllaltki suurt mõju. Teie sulest ilmus 1934. aastal raamat, lapsepõlv ja iseloom. Kas selle kirjutamise mõte hakkas idanema juba Viinis ja kas selles leidub mingeid stuudiumi aegseid mõjusid või mõjutusi? Kahtlemata selle raamatu idee tekkis mul tõepoolest juba veiniõpingutele rajal. Aga kirjutasin ma ta lõplikult valmis küll alles Eestisse tagasi tulnuna. Seal selles raamatus kajastuvad võib-olla kõige selgemini minu Viini õpingute järjed ja need mõjud, mis ma siis seal sain. Muuseas, Alfersaal tõrja, tema koolkonna mõjud. Samal ajal avaldasin ma kasvatuses mitu pikemad artiklid, mis mõnikord mitmest numbrist läbi Läksid muuseas ülevaate psühhoanalüütilisest õpetustest ja nende rakendamisest pedagoogikas analüüsides seal nihesi, Freudi partneri kui ka Gustav Jungi suundasid. Kuna püülerite ringkonnas realiseeriti uuriti noorsooseksuaalpsühholoogiat, siis ma avaldasin ajakirjas kasvatusega pikema artikli noorsoosugulises küpsemisest. Hiljem õppetöö tagajärjel ülikoolis hakkasin rohkem keskenduma koolikorralduse probleemidele, esteetilise kasvatuse küsimustele, aga jätnud unustusse ka noorsoopsühholoogia probleemide valdkonda. Õppetööd ülikoolis alustasid ma 1931. aastal. Tal oli Peeter põld surnud 1000 930. aastal ja õppetool jäi vakantseks. Kodanlikus ülikoolis ei olnud kateedrite süsteemi, iga professor oli kusjuures idateaduslikku distsipliini juhtis. Ma rääkisin teistkümnest distsipliinist, filosoofiateaduskonnas juhtis normaalselt professor või kui ei olnud sellele väärisisikut, siis mõnikord dotsent pedagoogika professuur jäi pikaks ajaks kogu Ülikooli lõpupäevadeni täitmata sobiva isiksuse puudumisel. Töö oli jaotatud kolme inimese vahel. Luges Alfred noort pedagoogikat, Johannes Estam, endine Pärnu koolide inspektor, luges pedagoogid ja kolmandaks olin mina. Õppetooli hooldajaks oli Konstantin Rammul psühholoogiaprofessor. Minu olukord ülikoolis kujunes võrdlemisi ebasoodsaks selle tõttu, et mõlemad minu šeffid nii-öelda, kellega ma koos olin töötanud. Peeter põld suri, Konstantin tramulaga tõrjuti tahaplaanile. Ta oli kaua aega dekaan, kuid mõningate tormide ja isegi triigilitega hääletati ta dekaani kohalt maha vastu tema enda tahtmist ja tema mõjuteaduskonnas vähenes. Seega ei jäänud minule enam väga olulisi patroone teaduskonnas. Ülikoolis aga käis tol korral võrdlemisi, siis oli majanduskriisi aeg võrdlemisi tihe võitlus töövõimaluste pärast. Nii tuli mul kuni 1941. aastani töötada õppeülesande täitjana üsna piiratud koormusega. Õppetöö peamisteks suundadeks. Ma pidasin loenguid ja juhtisin proseminari. Ka ikkagi omaette uurimistöödega ürituseks. Minu lemmikteemadeks olid siis koolikorralduse küsimused tookordses läänemaailmas mitmesugused koolisüsteemid ja nende ülesehitus. Teiseks seminari lemmikteemaks oli mul esteetiline kasvatus. Selleteemalisest seminarist võttis sageli osa mitmeid päras nimekaid inimesi kirjanikke, näiteks Karl Ristikivi, Bernhard Kangro pärast minu kolleeg Enn Koemets ja mitmed teised. Kolmandaks teemaks oli siis noorsoopsühholooge küsimused, kus ma jätkasin osalt kirjandusliku loomingu psühholoogia probleemide, uurimis ja noorsookirjandusliku loomingu ajendit selgitab. Lõikamist, missuguseid muudatusi tõi 1940. aasta eesti koolikorraldusse ja ka Tartu Ülikooliellu? Tõtt-öelda 1940. 41. aastal ei saanud nõu kogulikult seisukohad veel ühe päriselt teoks sest periood oli liiga lühikene. Toimusid veel otsikud ja kõiki sujuma vald üle minna korralikult koolisüsteemid ja kodanikupedagoogika seisukohtadelt. Nõukogu liige seisukohtadele pedagoogilises hinnangutes ja teooriates muidugi muutus toimus, tuli meil kõigil orienteeruma hakata marksistliku leperagoogikale õppekavandit korrigeerida. Põhilised uute õppekavade koostamiseni jõutud roogiti välja ilmselt kodanlikud reetsid liivi jutul vabadussõjas näiteks ja kodanlike riigijuhtide elulood ja nii edasi. Riigijuhtide elulugudest põhjalikum reform kõik toimus alles pärast ma vabastamist fašistlikest arvates 44. aasta sügisest. Kas kolm okupatsiooniaastad tõid teile mingeid ootamatusi isiklikus elus? Mõnevõrra jah, ma suhtlesin esimesed nõukogude perioodil 40 41 Tartu linna pedagoogilist kabi või praeguse nimega metoodika kabinet. Sellel kohal mind tagandati, jäeti kuidagimoodi asjaajaja kohale. Juhatajaks nimetati üks saksameelne keskkooli õpetaja. Ja 1943. aastal. Kas teile ka mingi süüdistuse esitajatele vilu peamiseks viirdusse ülekuulamistega? Peamiseks süüdistuseks oli nii nagu noh, pedagoogiline selgitustööajakirjanduses ja loengut 1940. 41. aastal. Mul tuli rääkida õpetajatele näiteks pioneeri ja komsomoliorganisatsioonist nõukogude patriotismi kasvatamisest ja nii edasi. Need kõigi nende loengute kohta oli saadud materjalid koolidest ja need pandi mulle ette. Ja ega mul kuskile millestki taganeda olnud, tuli vastav karistus vastu võtta. Ülikoolist ülikoolis mind enam ei rakendatud. Tol korral oli ajaloo-keeleteaduskonna dekaani Julius Mark tuntud fašistliku hoiakuga õppejõud. Korra pöördusin tema poole, et kas ma ülikoolis rakendus leiaksin. Ta ütles täiesti kategooriliselt ära, et mind olevat hädavaevalt sallitud kodanlikus ülikooliski, ammugi siis nüüd mind rakendada saaks. Teie suhted ülikooliga taastasid 1944. aastal. Jah, pärast okupatsiooni lõppu otsekohe kutsuti mind ülikooli tööle esialgu dotsendi kohusetäitjana, sest kõik kraadid ja, ja kutsed olid vormistamata ja siis hakati vormistama neid kutseid minu kodanlik magistrit adresseeritud ümber kandidaadikraadiga ja taotleti mulle dotsendi kutset, mis mulle omistati 1947. aastal. Ja sealtpeale jätkus minu töö ülikoolis. Kateedrid tehakse, kutsuti endine fetovski pedagoogilises Instituudis pedagoogikakateedri juhataja, eestlane Aleksander pilt. Sest meist keegi ei tundnud küllalt põhjalikult Nõukogude õppetöö korraldust Nõukogude ülikoolis ja nõukogude pedagoogika aluseid. Selles mõttes oli meile suureks abiks ja hea hea saatus, et selline hästi reguleeritud ja samal ajal häädahtlik inimesena sõbralik Aleksandr pinud Tartusse tulijatega, koogid kateedrit juhtima. Ta oli vahepeal kaks aastat doktorantuuris ja 1951 olnud kaitsnud doktoriväitekirja. Tüli peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et ülikool tol korral peaaegu ignoreeris õpetajate ettevalmistamist ülikoolis. Leemet, arvasid õpetajad, töös on peamine oma aine hea tundmine küll hea ainetung ja juba seda ka õpetada oskavad. Millele pühendusid oma teaduslikus uurimistöös sõjajärgsetel aastatel ja aastakümnetel? Seejärel ma praktiliste vajaduste tõttu süvenesin päämiselt kasvatuste probleemidesse kommunistliku kasvatuse küsimustesse ja käsitlesin Meie enda töö 159. aastal ilmunud teoses klassijuhataja jah, töökoolis. Edasi jätkasin ma uurimistööd Eesti kooli ajaloo alal, kus mul juba kodanlikust ülikoolist peale põllu mõjul teatud pinnas oli olemas. Ja avaldasin artikleid sellelt alalt. Mõningaid õpetad. Praegugi pensionärina ma töötan kaasa teaduse akadeemia Ajaloo Instituudi valmiva Eesti kooli ajaloo koostamisel. See on neljaköiteline suurteos, mille kahe esimese köite käsikirjaga juba valminud ja kus minu kirjutada on olnud peamiselt peatükid pedagoogilise mõtte arengust Eestis. Ehk lubate veel ühe küsimuse. Kuidas rahuldavateid, pedagoogikateadlasena praegused õppekavad ja õpikud ja mida te arvate praegusest õpilasest? Mis puutub keskkooli õpingutesse ja töösse keskkooli õpilastega on minu veendumus, et meie senised programmid on väga tugevalt ülekoormatud detailidega ja ei võeta arvesse asjaolu, et tänapäeva Nõukogude keskkool on midagi hoopis teistsugust, kui oli 19 sajandi klassikaline gümnaasium, mis paljudele meie seltsimeestele siiski nagu eeskujuks veelgi kipub olema. Meil on üldkohustuslik keskvool, kus tuleb õppima panda ka neid noori, kellel endil mingit erilist teoreetilist kutsumust õpinguteks ei ole. See nõuab õpetajalt hoopis sügavamat pedagoogilist meisterlikkust ja õppematerjali lihtsustamist. Sellepärast on kriitika, mis meil on õppeprogrammide arvelt keskkoolis minu arvates täiesti omal kohal. Õppemeetodite osas puuduvad neil väga visa õpilaste aktiviseerivad meetodid. Õpetaja suuline ettekanne ja selleni järgnev individuaalne küsitlus vastavate hinnete panekuga kipuvad ikka veel kujunema. Põhielemendiks on meie keskkooli õppetundides. Sellest tõttu jääb noorsoonii-öelda mõnikord isegi üle Olavi energiakooli õppetöös rakendamata ja see otsib endale väljapääsuteid ja avaldamise vorme mitmesugustes negatiivsetes nähtustes. Kool suuremal määral rakendakse ta noorde nihesi vaimselt. Kui ta rõhutaksin veel kehalist energiat siis muutuks kool õpilastele tunduvalt sõbralikumaks ja ka õpetajal endal oleks kergem sellises koolis töötada. Käimasolev koolireform peaks selles suunas üsna suuri nihkeid esile kutsuma.