Esimesena esitab oma luuletusi. Poetess Ly Seppel. Kihnus teine. Tule, lähme ühes, väike valgepäine rahvariides, kera viib mind alla vahu Värmeis randa. Nõus. Tore, emagi on peri, minge peale minu tüdrikaga. Räägib mulle, millest mõtleb meri, mida õelda, teavad kajakad. Koos siis vaatame, mis mere taga. Ehk ma tean, mis sul veel vajaka. Kes küll kodus sulle seelikusse nõnda palju rõõmsaid sirgeid triipe, kes nii hoolsalt põimis rätin, armad? Ema muidugi. Ah mulle mullegi, mu memm on kõigist armsa. Või ei saa jälle purjuspäi tuli suurelt maalt. Ja olgugi, et alati toob kommi. Ja varahommikul käis ema murdu nõudmas, tuli õlal terve murdsi täis. Usun-usun sinagi, et jaksad juba sõuda. Mis nüüd juhtus, jätad kiskumine? Asi polegi ehk nõnda halb. Mätta kõrva, luhakale otsa tatsas tillukene paljasjalg. Valu varesele haigus, harakale, näed, sõnudki läheb juba mööda. Homme jälle metat külateel tänaga, roni peale sülle. Vaatame, kus pikka-pikkamööda päike merre upub, tumeneval veel. Õige küll nüüd ema ootab juba ja külm on palja pluusi väel. Suru ennast hästi minu vastu. Meelest ammu unus tunda raskust. Tulen mõtteis üle põlluviilu. Kuni ükskord soonilised käed maja ukse soojas valgus, siilus, tasa võtavad mult lapse unise. Meri rahutu, veel kaua umiseb? Maadligi. Armastan päikest, kui ta on hästi maadligi, imeline ja punane nagu vastsündinud laps, kellest veel ei usu, et ta elab ja hingab. Armastan päikest, kui ta on hästi maadligi Tupitamas ennast püsti ootavama äärele. Armastan päikest, kui keegi mu sõpradest pole jõudnud joosta mu tuppa ja öelda. Aga ma tean, et nad on juba näinud ja pole veel küllalt vaadanud. Teine. Põhjatu taeva all ühisevat puude ladvad maailmale elust osasaamise laulu ammuli valge ärevate pilvede poole. Suurte samblaste tüvede vastu toetavad inimesed sirgeks oma töö, kühmasseljad. Jõulatavad äkki valge äreva taeva alla kaasaimisema latvade sõnadeta laulu. Ja kolmandaks Nam suples hommikuses udupiimas end juukse tuttideni puhtaks pesi. Nüüd alla tuhk ja salli nõmmeliiva sõnajalgadele nõrgub vesi. Siis narmastega, suured soojad linad tõid alla kaasa päiksesõrmed, vilkad. Nii kuivaks saavad põsed, käed ja ninad veel jalgadel on 1000 selget tilka. Ma seisan keset trummisõnajalgu ja otsin sõna algust. Nüüd esineb noorim tänastest autoritest Tartu riikliku ülikooli üliõpilane Mati Unt, kellel on valminud tervelt kaks romaani. Ja ta on avaldanud ajakirjanduses mõningat miniatuurid. Ta esitab ühe momen, lekki natsiõhtu mata. Keegi ütles, et Mona-Liisa hinda ei jõua ükski riik kinni maksta. Tegelikult ei kuuluks nii Moona Liisa kui ka kunstikooli õpilase töö hindamisele kaubandustariifi järgi. Kuna see aga nii ei ole, makstakse Moona Liisa vajaduse kallal siiski kinni. Tseesar Haagatas lühidalt allkorruselt klõpsates uks. Esikus süttis valgus. Isa pühkis jalgu vastu kummist matti ja liputas mantli nagisse. Edasi läks ta kööki, tõstis pliidilt tühjade potile gaasi, seisatas keset ruumi. Seda kõike otsustas Victor üles oma tuppa kostvate helide järgi. Ta peitis sigaretikarbi taskusse ja kohendas põrandavaipa. Siis kuulistak lõpsatust. Televiisor hakkas undama ragisema. Klõpsatus jälle oli vaikus. Victav. Hõikas isa, kas see savine suppe andsid? Andsin küll, vastas fiktav. Tõusis, tuli trepiotsale. Isa vaatas üles Karlini näljase näoga. Viktor tahtis juba oma tuppa tagasi minna, kuid isa peatas ta. Oota. Ta tuli trepist üles. Emaga on kehvasti, Victor. Mida? Ma tulin just haiglast ja siis lahti on lahti lahti. Kas arstid ütlesid midagi? Ju nad siis ikka ütlesid. Oh, egas igat asja ei sa uskuda, naeratas Viktor. Kas siis alati? Ta vaatas isale otsega lõpetanud lauset. Isa oli suur mees, tal oli maadleja, kalja kiilaspea. Viktor polnud isa veel nii tõsisena näinud. Mis seal siis õieti viga? Isa pöördus ümber ja hakkas trepist alla minema. Mulle öeldi, et kopsuvähk. Ta tuleb varsti koju. Victoria keset treppi seisma. Ema on alles nädal aega haiglas ja. Ta läks samuti trepist alla. Isa polnud köögis. Victor nägi, kuidas ta lauavirnade juures toimetab. Sinna langes köögiakna valgus. Ta tahtis isalt veel midagi küsida, aga ei julgenud. Keskkütte radiaator suvises monotoonselt. Laval olid värsked ajalehed, noorte hääl, spordilehte televisioon. Isa oli koju tulles need postkastist kaasa võtnud. Viktor avas noorte hääle ja luges pealkirju kust võiks omandada algteadmisi muusikast kolonisaatorite verine Kuvitagu moodusliku vioosumit, mis on Silvige. Ta pani ajalehed lauale tagasi ja kõndis kõik toad läbi. Oli pime, teda süütas igal pool valguse puhvetikapi, kristall kõlises sammudest. Uus maja aga juba logiseb, kuid see tulevat lihtsalt puu kuivamisest. Visa tuli kööki. Victor istus naabertuppa diivanile, ta ei julgenud ikka küsida. Lõpuks võttis ta julguse kokku. Miks ta siis koju tuleb, kui sa haige on? Kuule sellepärast vastas isa väga imeliku häälega, et nad ei oska teda enam ravida. Liiga hilja olevat. Victor tundis külma lõngast südame ümber. Ta lülitas raadio sisse. Indikaatorvaheline silm hakkas pikkamööda helendama. Vaikusesse tungis metronoom läbi, tungib tiksumine. Väike paus, siis kuusk püksatust klõpsates nähe näen kõva Rütmaskva. Victor keeras raadio kinni, vaheline tuluke kustus. Isa ütles esikust. Sa oled oma kingad jälle lumega jätnud. Terve linaleo mõjub. Viktor ei öelnud midagi, ta ei suutnud paigal istuda ja kõndis teise tuppa, mille aken avanes tänava poole. Otse maja ees põles latern ja vastasmaja katus oli lumine. Lõpuks tuli isa tuppa, istus diivanile, võttis ajalehe. Nad hoidusid teineteisele silma vaatamast. Victor avas raamatu, selle pealkiri oli vanamees ja meri ning püüdis lugeda. Aga ta kuulis ainult oma südame kiiret tuksumist, ei saanud ühestki lausest aru ja panin raamatu lauale. Hale laamat. Mis isa tõstis pilgu Ahja. Seal pole tõesti mitte midagi. Meest püüab kogu selle aja ühte kala ja see ongi kõik. Seal pole tõesti mitte midagi, kordas ta pead, noogutades ainult üks kala. Väljas oli tõusnud tuul. Homme tuleb lumi maja ees, kõva kooki. Ta ütles, isa täis, tuiskab. Nad istusid veel veidi aega. Mis meist saab? Ei tea, millal ta tuleb, siis Victor vastu. Laupäeval. Isa võttis prillide eest. Kas ta ise teab, et ei, ohkas isa. Talle öeldakse, et tal on Pavel, kuidas sellepärast lubatakse ta koju. Paneb raadio mängima. Viktor vajutas nupule ja võimas viiulikontsert täitis toa. Keeva veidi vaiksemaks, käskis isa. Viktor tegi seda. Viiul võistles tuulega, mis maja, endal mühiseb lund akendele liinis. Mis siis nüüd saab, küsis poiss. Ma ei tea, sosistas isa, pani prillid ette ja võttis ajalehe. Kevadel pidime välkkoos lõunasse sõitma. Sellest ei ole juttugi. Ma pean nüüd üksi teenima, raha tuleb palju vähem. Kes käskis televiisorit osta. Ja ta käratas, isa. Tseesar haugatuse väljas. Viska talle tükk leiba. Kumba põrandaleiba või sa ise vaata. Victor lõikas tüki saia, läks välja. Märg tuul lõi talle näkku, ta vilistas, et see sai, jooksis skeptik helistades ukse juurde. Viktor silitas koera märga, Galva sulges ukselukuga nüüdisisa. Viktor keeras võtit, tuli tuppa tagasi, istus tugitooli. Isa luges ajalehte. Silmi tõstmata, ütles ta. Victor, kui emad koju tuleb, oleneda vastu hästi, täna. Poiss tundis pigistust kurgus. Ta naeratas võltsilt ja küsis. Hea küll, aga kuidas? Isa vaatas talle otsa. Küll sa isavused. Võiksime talle viina ma ei osta ja üldse puhastame toad ja teeme süüa. Aga kui ta midagi alus saab, et isa pani ajalehe kokku ja tõusis. Püüame tema ees hästi lõbusad olla, eks. Tule nüüd magama. Victor ei saanud kaua und. Lamas selili ja vaatas, kuidas laes väriseb ähmane valgus. Ta ei teadnud, kust see valgus tuleb, tõusis ja vaatas aknast välja. Suured lumehelbed keerlesid tänavalaterna all. Nüüd esineb ajakirja pikeri toimetuse töötaja Rudolf Rimmel. Õpetaja on kaugel taga, kaugel su ees. Külade ja lagedad põllud on kahel pool veas. Sa lähed mantli all vihikupakk, kirju sitsrätik peas. Sa lähed ja tohutu taevas, sinu kohal on madal ja hall ja sõnnikusegune pori. Nätsub kummikuis jalgade all. Sa lähed ja sinule vastu jookseb sõbralik õlakoer, kes justkui otsides sooja sinu jalgade juurde poeb poeb jalgade ligi, jõutsub koonuga, püüdes su kätt. Ja te lähete kahekesi, sina ja sõbralik küla. Kuskil külamajade vahel, kus pahkluuni mudast vett tuleb õline traktorist vastu, tuleb vastu ja naeratab. Aga koolis on lastekari nagu varblase bar, õpetaja tuli õpetaja poisiks olla natuke karm heasse kooli ka vahetunnil ei sobi, selline lärm. Õpetaja, õpetaja, poepsu, käela väikene pea. Ja lagi ei ole madal ja miski on väga hea. Kohtumine tänaval. Me sisenesime lahti murtud uksest, haudvaikne oli kõledas toas. Tundsin oma südame rasket uksed, kui nägin sind taskulambi valgusreas. Akna taga oli pine. Valgus helendas kaamelt peenike nöör, peenike nöör otsaga laes sassis juuksed ja muljutud kael, suured hirmust pärani, silmad. Kaks aeglaselt tuhmuvad leeki. Põrandast laeni kolm meetrit sinust eluni. 20 sentimeetrit surmani sinust minut. Nuga poolitas nööri. Vaikuse poolitas kiirabiauto, sireen, miilitsamundrite ja arste kitlite vahel. Sõelus ringi, naabertubade uudishimulikult ja nähtamatud käed pigistasid meid kõrist, nagu oleks meid endisse nöör. Miks? Küsis igaüks meist. Me ei mõistnud, olid noor, olid kõigest 19. Naabrid, rääkisid kõiketeadjad. Noor tuulepea jäeti maha. Sulle vaatasin järgi ja meenutasin, nagu vaataksin, kaugele taha. Blondid soengusse tõstetud juuksed, silmad, järved, kaelhelmestest parasuviselt kerge päevitus, valge sips, kliendi dekolteed paljastanud jalgadel kerged sandaalid, mis on kevadest saadik moes. Isa möödusid naeratades, too päev on valge, on soe. Sinutaolisi meeletuid kohtame harva, aga siiski on väga vaja, et kõikjale jõuaksime, nagu tookord õigel ajal. Esineb Salme Loorents kes möödunud Selma Lorenz, vabandust, kes möödunud suvel tegi ühe reisi Siberi suurnäitustele. Heledad ööd sajab kolmandat tööd. Kõik peale mõtete on kaotanud kontuurit. Taevast tunnen sooja suure piisalise vihma järgi. Poid lõhna järgi. Maad selle järgi, et tihti komistan ja kukun sind. Et sa mind üles aitad. Ja paitate kolmandat tööd, lõhnad päeva kuum ja niiske taiga nõnda raskelt. Et sa oma pea mu sülest ei jõua tõsta üles. 100 soe ja suure piisaline 100 mulland, põsed pisarate, märja huupi rõhman pihku teab mis lilli, rohtu. Nendes on Koiduks. Kummalise pärja. Töömehe armastuslaul kaunitar ränga ära subkallaste kaljus, et rinnad on kiusavalt püstak päiga tiheda särgi all. Taevavärvi silmadega vaatad minu silmadesse, nii et tunnustan, kas mu oma silmad hallid on. Või pruunid ja Zuckerestike hullud laulud on mu hingest tõusnud, suu. Kuule, siis kaunitar, Ankara ei päha sinuta elada. Ühe tammi kinkisin sulle teise ja kolmanda kingin, nii et elektriheledas sädeled ümberringi. Nüüd on sõna Tartu riikliku ülikooli üliõpilasel Paul-Eerik Rummol lüüriline pöördumine ühe noore juhtiva töötaja poole kaotsi läinud naeratuse asjus. Ütle mulle, kuhu kadus su naeratus. Mäletad, kui sa veel meiesugune olid? Üsna hiljuti, muuseas oli talvine õhtu, krõbedavõitu, külm, solid, teravmeelne, veidi kergemeelne, isegi jäsu hõlmad olid lõbusalt last. Ütle mulle, kuhu kadus su naeratus. Võib-olla kiskus tõmbetuul tasuks hingest, kui esimest korda läksid et koridoris seinale uhiuuele teadetetahvlile knokatada mõningaid innustustavaid üleskutseid neile, kellest nüüd olid just nagu midagi rohkemat. Inimeseks sünnitakse amet, meheks õpitakse. Nii et amet, mees on noorem. Veidike. Ütle mulle. Kas sellepärast surebki inimene parem? Õige varakult, mõnikord. Kohe siis, kui on sündinud amet, mees kui tuleme sinu juurde nagu targema seltsimehe, sõbra või venna juurde neid sõnu sa tead ju peaski. Miks su pilk on siis raske ja külm. Miks sa inimesi kuulad, nagu kaust, kuhu hermeetiliselt müritakse sisse. Rahuldamata Ta avaldused, miks sa meiega räägiks, nagu karastasin kõnetoolil? Nagu läikiv puhkpilliorkester suurte pühade puhul. Ütle mulle, mis seinad on su ümber isegi siis, kui su ümber pole kabineti seinu. Ütle mulle, kuhu kadus su naeratus. Su teravmeelsusest mäletad, on teravus saanud. Kas sa ei karda, et kergemeelsus mäletad, võib kerguseks muutuda? Kaalutust olevat raske taluda. Ütle mulle, kuhu kadus su naeratus. Ei, mitte see mitte üle, rahul või eemalolev, ütle mulle, kuhu kadus su päris naeratus. Kas kord tuleb tõesti päev, mil sa enam ei naerata, isegi ajalehtede fotomeestele? Päev, mida hirmuga aiman. Ma kõnnin linnas ja leheputkade aknaid. Vaatad sa 1000 karm Tarvuka tardunud näoga. Ütle, ütle mulle, kuhu jäi küll su naeratus. Järgmisena on kavas. Noore luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Saare teosed. Juhan Saarelt ilmus hiljuti Loomingu raamatukogus. Minatuuride Janawellettide kogu värviline mõtte, millega arvatavasti paljud tuttavad autori soovil tema valitud palad kannab ette Draamateatri näitleja Mikk Mikiver. Me sõitsime läbi vikerkaare all. Me sõitsime läbi Vikerkaare jauravad aasa ja niisked, nurmed ja lõhnavad laane. Sõitsid meist mööda. Ja teelin kihutas meile vastu. Ei olnud tolmu ega tuul. Sest me sõitsime läbi vikerkaare alt. Ta oli täis värve ja valgus ja vargia. Ta oli ilus jäimeväärne nagu elugi. Kuid ta jäi kaugeks nagu ennegi. Ja kadus. Kui jõudsime ta juurde. Tee tolmas ja tõusis tuul ja paisus põud. Ja me jäime ootama uut vihma, et sõita läbi vikerkaare alt. Mis sa kardad, kutsu, et müristab ja välku lööb, et töö on tulekarva? Ei ole mõtet, kutsu iga harva väga karva välkmaju sööb ja koeri, usu, ei tapa ta. Ja kunagi ei põletate kuute vaid ainult mürin, sähvatus ja vihma rabin vastu aknaruute toast tuppa kutsu, palun ära käi ära kraabi ust, just nagu oleks valus, kui pikne kärgatas. Ma kardan seda nähes ka minu hirm. Võib ärgata. Kas tõesti näed sina sesse ähvatustes teist, mis süütab, põletab? Ja mürgiks, muudab õhu? Kas kuuled sinagi sess kärgatustest teist mis hävitab? Ja lõhub? Kas näed ja kuuled nii? Ainult neutsud kutsub ja kraavid ust ja toast tuppa käid. Ja sinu silmad on musta hirmu täis. Jää magama, nüüd kutsub koit roosa keeleotsaga, näe taevast juba lakku. Ja selge pilguline päev on valmis vastuhakuks. Esineb ajakirjade kaudu luuletustega juba tuttav Aino Laur Saavik. Akvarell vend tuli koju. Siniste silmadega tüdrukutirts joonistas iseenda, põllulilled peos. Joonistas taeva, sama sinise, kuidas silmad tegi kollase päikese ja päikesepikad-pikad kiired. Joonistas tüdruk veel tee ja sõduri säärikuis mütsi ees, tärn. Naeratuse tegi talle silmadesse naeratuse, tegi talle huulile. Ümberringi said mustama põllud ja põllule, praegu veel traktoristid, traktor. Iga üksikut päeva. Iga üksikut päeva vaatavad miljonid silmapaarid ja igaühes neis on kodukolded. On emade ja armastatute lõputud palved, rahu, rahu. Iga üksikut päeva kuulatavad miljonid südamed ja igaühes neis on valu kõikide linnade hommikute pärast kõikide laste heleda naeru pärast. Igal üksikul päeval haaravad miljonid kätepaarid unistustest, et raiuda neid kivisse, et valada helidesse, et külvata neid ja lõigata juba tegelikkust, et sulatada neid ja vormida ainulaadseks kordumatuks päevadeks. Iga üksikut päeva toetavat kõrvuti käijat, õlad ja nendel õlgadel on vastutus kõikide laste naeru pärast. Kõikide linnade heledate hommikute pärast.