Kirjandus nagu mis tahes teinegi kunst on elu mõtestamise kollektiivne kogemus milles annavad oma osa nii tipptalendid kui ka keskpärased anded, mida igal ajajärgul on märksa enam kui suurkujusid. Sellepärast ei saagi tuletada usaldusväärset üldistavat sissevaadet kirjanduse kui terviku arenguprotsessis ainult üksikute esindavate kirjanike loomingust vaid peab silmas pidama kõike, mis küünib kunstilisuse tasemele. Kirjanduse arenguprotsessi tähtsamaid määrajaid on ajastu ühiskondlik-poliitilised tingimused. Sotsiaalne tegelikkus, mis annab ainet, kannab endas inimest erutavaid probleeme, kujundab suhtumisi ning nõuab mõtestamist mitte ainult teaduslikul vaid vähemalt samavõrd kunstilisel tasandil. Pole asjatult võrreldud kunstipeegliga. Omal ajal kirjutasid enda all punases ja mustas ja härra. Romaan on peegel, millega liigud mööda maanteed vahel kajastatud eile taevasina vahel porilompe teel. Tsiteeritud vaatekoht on karakteerne kriitilisele realismile kuid analoogilisi mõttekäike leiaksime paljudelt teistelt kirjanikelt eri ajastu-ist. Tõsi küll, uuemal ajal ei armastata eriti kõnelda tegelikkuse peegeldamisest kunstis. Pigem eelistatakse rääkida reaalsuse deformeerimisest, uue kunsti, tegelikkuse loomisest ja muust. Sellisest. Vastuolu on enamasti näiline ja küsimus on rohkem rõhuasetuses. Ei välista just endaaligi poolt öeldu ümber loomist. Miks mitte ka deformatsiooni, mis on õigustatud senikaua, kui see aitab elu kunstilist tunnetust väljendada. Alles elu mõtestamisest keeldumisega ületaks deformatsioon piiri mis eraldab kunsti mittekunstist või mängust. Siin ei tule kirjandust peegliga kõrvutades mõista võrdlust mehaaniliselt sest kunst kujutab elu ikka mingi erilise nurga alt mingis omapärases rakursist, mis ei tarvitsegi alati esmajoones oleneda välistest tingimustest vaid kirjanduse enese sisemistest teadus pärasustest. Esiteks tuleb meeles pidada, et kirjanduslik protsess kulgeb järjepidevusest mida iseloomustab traditsiooni anovaatorluse võitlus. Vanade vormide ja võtete asemel astuvad eelmisi sageli ägedalt ehitades uued, kuni needki ajapikku Canoniseeruvad ja traditsiooniliseks muutuvat ning omakorda eitamist ja väljavahetamist nõuavad. Seejuures ei saa eelnenud inimpõlvede kunstilise kogemuse eitamine kunagi olla täielik ning pind selleks peab olema ette valmistatud. Ka kirjanduses ei saa midagi esitada tühjale kohale. Selleks pole võimelised loojad ise ja pealegi kaotaks kirjandus niisugusel juhul oma funktsiooni. Puruneksid sidemed lugejatega. Väiteid nagu võiks kirjandus oma ülesandeid täita ka siis, kui see on adresseeritud üksikule välja valitud ja rafineeritud maitsega lugejale ei maksa seepärast kuigi tõsiselt võtta. Poleemiliseks liialduseks ja paljuski ainult kauni kõlaliseks eestiks jäävad seetõttu ka nooreestlaste korduvad kinnitused et kuna neil polnud eest võtta artistlike traditsioone, siis tuli neil otsekui otsast alustada. Tegelikult poleks nad suutnud eesti kirjanduse eelneva arenguta iialgi tõusta tasemele, mis oma paremates näidetes küündis tõepoolest ihaldusväärse euroopaliku nivooni. Kirjandusliku protsessi üldises voolus on erakordselt suur tähtsus üksikute autorite individuaalsusel. Õieti tulebki iga kirjaniku kaaluda kahest aspektist sellest, kuidas ta loomingus kajastuvad ajastu mõtteviis ja kunstilised tõekspidamised ning sellest, mida ta oma loomingus ainult temale eriomast kordumatut, sellist, mille võrra kirjanduse üldpilti ilma selle kirjaniku loomingut ta oleks vaesem on andnud. Kui jätame kõrvale varasemad katsed, näeme, et eesti kirjandusele pani aluse rahvusliku liikumise periood. Sel ajal arenesid hoogsalt kirjanduse, kõik põhiliigid, tulemusrikkamalt lüürika ja draama eetikas. Eriti romaani žanris ei jõutud veel püsivate saavutustena. Selleaegne kirjandus oli traditsioonipäraselt õpetliku sisuga ning selgesti väljendatud patriootilise hoiakuga üldiselt laadilt. Rahvusromantiline. Möödunud sajandi lõpp ja käesoleva sajandi algus tõid kirjandusse diferentseerumis tendentse. Sajandi lõpuks jõudis meie kirjanduskriitilise realismi juurde. Käesoleva sajandi alguskümnendi sotsiaalsetes käärimistes sündis tööliskirjandus. Peaaegu samal ajal alustas tegevust noor eesti kirjanduslik rühmitus kelle olulisemaks saavutuseks on arusaamise kujundamine kirjandusest kui esmajoones esteetilistest väärtusest. Vanamoelist peale käivalt õpetlikke mustrite kõrvaleheitmine. Selle rühmituse tegevusest taaselustas romantiline elukujutus oleme seda harjunud nimetama uusromantismi iks mille seosed väliskirjanduse vastavate suundadega on vägagi ilmekad arenguperioodiks 1917 kuni 1940 oli eesti kirjandusel seega olemas küllalt rikkalik ja mitmekesine traditsioon. Ajajärgu kirjanduselule andis eri ilma asjaolu, et varises kokku tsaariimpeerium. Eestis ei viinud see aka veel võidule sotsialistliku süsteemi. Klassisõja tingimustes õnnestus kodanustel kehtestada oma režiim, mis püsis kuni juunipöördeni 1940. Ühelt poolt põhjustas see sotsiaalset pinget võitlus demokraatlike ja natsionalistlike tendentside vahel. Teiselt poolt tuleb arvestada, et kirjanduse arengule mõjus soodsalt asjaolu, et oli olemas rahvuslik riik endastmõistetava emakeelse õpetusega alates algkoolist kuni kõrgema koolini emakeelne asjaajamine asutustes ja nii edasi, mis mõistagi soodustas rahvusliku kultuuri arengut. Enam kui 20 aastat kestnud arenguperioodi jooksul kasvas kirjandus suuresti mahuliselt, kuid samas tuli juurde ka mitmeid uusi kvaliteete ja omapärase andega kirjanikke. Ühiskondlikult tormilised aastad 1917 kuni 1919. Teid vabastavad revolutsioonid lühiajalise Nõukogude võimu Saksa okupatsiooni ja kodusõja. Pärast revolutsiooni pääsesid kodumaale tagasi silmapaistvad kirjanikud Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas kes enam kui 10 aastat olid pidanud elama emigratsioonis. Samuti tõi revolutsioon kodumale Gustav Suitsu. Siin lülitusid nad aktiivselt ühiskondlikku ja kirjanduslikku ellu, milles eriti Tuglase osa kirjanduselu organiseerija ning kriitikuna ja suitsutegevus ülikooli kirjandusprofessorina kujunes hiljem suureks aja sündmustele reageerisid erksalt tööliskirjanikud, kes oma töid avaldasid Johan Lilian Bachi toimetatud ajakirjas teater 1917 kuni 1918 ja mitmetes ajalehtedes. Nende looming pole kunstiliselt kuigi kandev, kuid see on oluline kirjanduse uute ideeliste taotluste seisukohalt jätkates ja edasi arendades tendentse, mis tööliskirjanduses sündisid 1905. aasta revolutsiooni ajal ja järel osutasid nad kõige selgemalt võimalust eesti kirjanduse arenguks sotsialistlikus suunas. Võimule pääsedes surus kodanlus töölist kirjanduse maha ja see pidi kahekümnendail kolmekümnendail aastail sündima pahatihti kodanlikus vanglas. Silmapaistvamaks näiteks sellisest vanglakirjandusest on Johannes Madariku Lauristini romaanid riigikukutajate ja vabariik. Kriitilise realismi vaimus loovad Anton Hansen Tammsaare, Mait Metsanurk, Anna Haava ja teised avaldasid samal ajal küll mitmeid teoseid, kuid ei suutnud kiiresti muutuvas tegelikkuses luua aja kunstilist üldistust. Aastail 1917 kuni 1919 oli eesti kirjanduses huvitavamaid nähtusi Siuru rühmitus kelle teosed äratasid elavat vastukaja ning vaidlusi kaasajal ja mitmel puhul hiljemgi. Rühmitusse kuulus kuus kirjanikku. Friedebert Tuglas Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailiti ja Arturaatson. Rühmituse tegevuse lõpupoole, kui lahkusid Gailit ja Visnapuu tulid nende asemele Johannes Barbarus ja August Alle. Peale nende avaldati rühmituse väljaannetes teistegi kirjanike töid. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel, kui hakkas liikuma mõttekirjanike ühisest tegevusest oli see esialgu mõeldud avaralt, nii et pidi ühendama kõiki arvestatavaid autoreid. Üsna varsti aga selgus, et suurema liikmeskonnaga organisatsioonist, kuhu kuuluksid erinevate ideeliste ja esteetiliste tõekspidamistega kirjanikud ei saa ometi asja sest vaated ja tegutsemis tahe olid liiga erinevad. Nii kahaneski lõpuks osavõtjate arv kuuele. Rühmituse poeetiline nimi on Friedebert dublaselt. Siuru lasi võib pidada Noor-Eesti traditsioonide jätkajaiks teisendajaiks. Maailmasõja ajal suikunud nooriliste rühmitusega seob Sõõrulasi estetistlik kunstikäsitus huvi piiridelt eelkäija ist ahtamgi. Piirduti üksnes subjektiivsete elamuste sõnastamisega sellest vaid erandjuhtumeid väljapoole, ulatudes. Kaasaegset ühiskonda haaranud sotsiaalsed heitlused nende loomingus ei kajastu ning neist vaadatakse isegi teadlikult mööda. Illustreerisin seda näitega Arturaatsani murdelisest programm luuletusest. Ei ole meie jaos aiamärke mässa sõtta ei muud, mis rahvas maha jätta ei täi. Me jutulanga säältmaalt üles võtta, con tema sõja haigo seisma jäi. Hom Himo laulda tuustmis, söa lõi. Siin sa Isamaa ning teistviisi ei või. Lisaks lõik Tuglase ühest tolleaegsest kõnest kui see oli nende kolme sõja aasta jooksul loov energia vangist, et kui see on meie esteetiline meel, nälginud kui palju on pidanud maha matma ilusaid plaane, kui tihti keelduma kõigest, mida hing januneb. Nüüd on küllalt, mõõt on täis. Me tahame jälle vaimselt elada, luua ja manitseda. Erinevalt nooreestlaste rangest võiksime öelda, et isegi akadeemilisest vormi koolist oli Siuru laste looming lõdvem ega hoolinud eriti klassikalisest vormi täpsusest. Sisuliselt on sirulased tunduvalt meelelisemad lopsakalt elurõõmsad. Nende kujundit on kirevat, erksa toonilised ja dekoratiivsed. Sensuaalse pärast on eri aegadel tehtud jõulukirjanikele etteheiteid enamasti liialdavalt. Sõja-aastate jooksul tühjaks jäänud kirjandusturu vallutasid Sõõrulased kiiresti. Oma loomingu propageerimiseks sooritasid nad ringreise mööda maad. Pidades paljudes kohtades kirjandusõhtuid. Kirjastamistegevuseks vahendite hankimiseks, seoti Siuru õhtute mõnikord ka varakaid kihte kõditavate lõbustustega. Näiteks loositi ühel loteriil välja kummalisi võite nagu üks tund Randewood, Tuglase ja Visnapuuga tuntud daami patse Populaarse näitlejanna suudlus, mis asendati beseekoogiga siga ja oinas. Hiljem selgus, et šokolaadist ja nii edasi. Eitavaist külgedest hoolimata tõi Siuru looming kirjandusse värskeid tuuli. Rühmituse saavutused on eriti hinnatavad armastus ja looduslüürikast välja arvatud Tuglas, oli Siuru. Noorte kirjanike rühmitus, kelle loomingus domineeris lüürika. Omalaadi ammendasid nad suhteliselt kiiresti, sattusid vastuollu aja nõuetega ning rühmitus lagunes. Aastail 1920 kuni 1923 ilmneb kirjanduselus järsk nihkumine kaasaja oluliste probleemide käsitlemise kasuks. Juba 1918.-st aastast on pärit Jaan Kärneri luuletus, milles ta väljendas uut arusaamist kunstist ja selle vahekorrast. Tegelikkusega. Ei laula maa enam enda üksiku kannatust toovatest ihadest ei päevist, mis veedetud haigena sändides ei hingevalust lahkumisest võõrast lihasest laula, maja on laulda kenam rahvahulkade alati täitmata ihadest ja miljonist nendest, kes on pillata mängides ja aja saades täis kord puhkevatest vihadest, on laulda kenam. Analoogiliste mõtteavaldustega värsis ja publitsistikat esinesid peagi mitmed teisedki kirjanikud. Kusjuures tüdimust, estetistlikust, individualismi väljendati selle äsjaste viljelejatel endigi poolt sageli hoide järsult. Needki aastad mööduvad lüürika kõrgperioodi tähe all. Draamakirjanduse suurimaks saavutuseks on Anton Hansen Tammsaare Juudit eetikas sama kirjaniku romaan Kõrboja peremees, Tuglase novellikogu raskuse vaim ja Mait Metsanurga, Taavet Soopereelu ja surmaluules endast saab valitsevaks nõndanimetatud ajalaul, mis vastandina Siuru tegevuse ajal lokanud individualistlik tunnete pojetiseerimisel on rõhutatult sotsiaalse sisuga. Märksõnalise luuletuskogu aja laulud avaldas 1921. aastal Jaan Kärner. Esteetiliselt sama ilmelisi värsiraamatuid ilmus aga enamikul teisteltki Underi verivalla Visnapuu talihari alle karmina, barbaata Semperi maa ja mereväelased, rütmid ja teisi. Luule järsk suunamuutus on seda üllatavam, et kogu eelnenud sotsiaalsete vapustuste aeg oli Gustav suits esimese maailmasõja algusest peale üsna üksi hoidnud virgena sotsiaalset vastutustunnet ning erutunud värstides kaja põletavaist probleemidest. Järsk muutus seletub ilmselt järgmiste asjaoludega. Esiteks sundisid kirjanikele sotsiaalseid teemasid peale aja sündmused ise, mis olid kõikehaaravad ja nõudsid kunstilist reageeringut. Teiseks ammendas senine meeleolu luule oma võimalused. Üsna ruttu tekkis esteetiline tüdimus ja sellega koos ka vajadus uut laadi lüürilise eneseväljenduse järele. Kolmandaks tuleb arvestada ka väliseid mõjusid. Nimelt oli juba sajandi teisel kümnendil Saksamaal tärganud uus kirjandusvool ekspressionismi mis arenes eriti tugevasti maailmasõja ajal ja vahetult selle järel. Sõja järel ilmus meil mitmeid ekspressionismi tutvustavaid artikleid ja Underilt 1920. aastal tõlketeos valik saksa uuemast lüürikast mis sisaldas Ekspressionistliku luule näiteid. Ideeliselt, oli ekspressionismi vastuoluline. Meie kirjanikke tähelepanu köitis selle sõjavastane iseloom, inimsuse kaitsmine, ebavaimsete nähtuste hukkamõistmine, üleskutset inimesele, et see saaks paremaks ja muidugi ka uute kujutamistehnika. Abstraktsest humanismi lähtudes püüti inimest kasvatada heaks sel teel et groteskini ulatuvaid luulepiltides ja trastilistes nägemus maalingutes kujutati sotsiaalseid õudusi, hävingut, surma ja vägivalda, et inimene sellest kõigest tülgastunult ära pöörduks. Sellega oli kirjandus endale võtnud ilmse kasvatava funktsiooni, millesse alles äsja oli suhtutud üleolevalt. Ei tule muidugi üle hinnata selle raskepärase intelligentne prohvetlikult positsioonilt kaasinimese poole pöördumise reaalset mõju. Tingimata peab aga tunnustama taotlust oma loominguga maailmas, midagi muuta inimlikumad sotsiaalsete suhete igatsemist esteetiliselt Ekspressionismiga, ideeliselt aga kõigepealt rahvusvahelise Clardee liikumisega oli seotud 1921.-st 22. aastani tegutsenud Tarapita. Rühmitus. Progressiivse Clarte rühma organiseeris 1919. aastal prantsuse kindrali Andrei barbess. Liikumisse oli haaratud tuntud kirjanikke eri maadelt. Anatolfransomaandrolaan, Bernard soo, Stephens vaid Georg Brandes ja teisi. Clartee pea teeneks oli demokraatlike ideaalide kaitsmine ja rahu propageerimine rahvaste vahel. Rühmituse tegevust hindas kõrgelt Lenin. Clarte eeskuju pole Tarapita radikaalses välja astumises vähese tähtsusega. Nimeliselt kuulusdarapitasse 10 kirjaniku Arturaatson August Alle, Johannes Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under, kellest järjekindlamad olid Barbarus, Semper ja Kärner. Tarapita rühmitus andis välja samanimelist ajakirja, mida ilmus kokku seitse numbrit. Semperi koostatud manifestis astutakse ägedasse opositsiooni loovale, vaimule vaenuliku ja võimu juurde pääsenud tõusiklusega. Väikekodanliku rahuloluga ja ebaühiskondliku mõtlemisega. Sõnastus on teraapia ründav. Millal oleme sisse hinganud neelamatavat õhku, kui nüüd tõusikluse joovastus päevil ummiku lükat, meie vaimline kultuur, lämbumann, edasiviivad jõud, halvat, tööliste liikumine, tugevast sääremarjast on küllalt kultuuriks. Vaimlist paletti ei ole ega taheta. Ideaali ja idee lage kodanlus tunneb instinktiivselt loovan Paymon vaenlast oma võimule sest vaim tahab selgust võimse kasust. Aegonseka lööva meil, kes me tarvet tunneme vaimutribunali ette tuubasedaatuste korruptsiooni. Tarapita protest oli küll äge, kuid siiski ainult intelligentlikega saanud omada väga ulatuslikku mõju. Sellest hoolimata langes rühmitus teravate süüdistuste alla. Ajakirja väljaandmine oli seotud suurte majanduslike raskustega ning rühmitus lagunes. Selle võitlev hoiak kodanliku ühiskonna pahede suhtes väärib aga täit tunnustust. 1922. aastal sai teoks Eesti kirjanikkude liidu asutamine. Erinevalt senistest rühmitustest ühendas kõiki loovaid kirjanikke. 1923. aastal hakkas ilmuma liidu häälekandja ajakiri Looming. Ajakirja esimeseks toimetajaks oli Tuglas. Tema asemele astus Kärner. Kolmekümnendail aastal oli toimetajaks Semper. Loomingu toimetaja-il on suuri teeneid selles, et ajakiri, mis sai riigilt toetust autoritele Parema honorari maksmiseks suutis säilitada progressiivse vaimse loominguvabadust kaitsva ilme ning muutus meie kõige esindusliku maks kirjanduslikuks väljaandeks. Peale uudisloomingu avaldas ajakiri järjekindlalt arvustusi, probleem ja ülevaateartikleid ning tutvustas välismaist kirjanduselu. Koos sellega olid ka kirjanduses saabunud rahulikuma arenguaastad. Kodanluse võimu kindlustamise ajal. 20.-te aastate teisel poolel raugeb teataval määral kirjanduse võitlusvaim. Valitsema pääseb realistlik, analüüsiv elukujutus. Kümnendi lõpul jõuab juhtivale positsioonile romaan valmivad Anton Hansen Tammsaare suurteose tõde ja õigus esimesed köited. Mait Metsanurga valge pilv ja punane tuul, tähelepanuäratavate bütandid, August Jakobson vaeste patuste alevi k ja Rudolf Sirge romaaniga rahu, leiba, maad. August Gailit avaldab oma populaarseima teose Toomas Nipernaadi. Draamakirjanduses, alustab oma komöödiatega võidukäiku Hugo Raudsep, kellelt jõuab lavale niikumerdi. Suuri saavutusi on lühikaski mainige vaid Marie Underi klassikalisi luuletuskogusid, hääl varjust, Rõõm ühest ilusast päevast ja õnnevarjutus kümnendi andekaima. Luule debütant Juhan Sütiste avaldab oma esikkogu rahutus. Seega revolutsiooni ja kodusõja-aastat paeluvad oma otsingu rahutusega, lahkuminevate ideelisi, esteetiliste püüdlustega, elu kunstilise tunnetamise sügavuselt ja mitmekülgsuse silmapaistvamad teosed sünnivad siiski enamikus kümnendi teisel poolel.