Mäletame, et 20.-te aastate teisel poolel arenes kirjanduselu suhteliselt rahulikeks tingimustes. Kümnendi viimasel aastail ilmnes aga uuesti käärimist. Ülemaailmne majanduskriis haaras ka Eestit, suurendas rahvahulkade rahulolematust ja lõi keeruka sisepoliitilise situatsiooni, mis arenes tõusvas pingest 1934. aastani. See määras suuresti 30.-te aastate alguse kirjanduse üldilme. Näeme selgesti sotsiaalkriitilise suhtumise teraavnemist, mida osutavad kirjanduse kõik põhiliigid. Jaan Kärner kirjutas oma parimas romaanis naine vaesest maailmast revolutsioonilisest võitlusest, kusjuures autori sümpaatia, vägivalla, vastuastujad, tele on kaheldamatu. Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse neljanda köite sotsiaalse analüüsi tuum tabab halastamatult 20.-te aastate tegelikkust. Kiratseva agulielu pahupoolt kujutab kunstiliselt veenvalt Oskar Lutsu pikem jutustus tagahoovis. Uue tendentsina ilmuvad proosakirjanduse naturalismi elemendid, mis said alguse juba 1927. aastal ilmunud August Jakobsoni romaanist vaeste patuste alev mis oli ühtlasi kirjastuse loodus poolt korraldatud romaanivõistluste esimene auhinnaromaan. Looduse romaanivõistlused jätkusid kolmekümnendail aastalgi. See oli osavalt reklaamitud äriline ettevõte, mis tõi küll esile mitmeid kirjandust rikastavaid talente, kuid tootis ka suurel arvul mahukaid ning pahatihti kunstiliselt tühise väärtusega teoseid. Ajakriitilised on olemuselt ka Nato realistlike sugemetega teosed. Nendes ilmnevad sotsiaalsete olude arvustust, nõrgendavad aga pärilikkuse ja miljöö ületähtsustamine mis ei anna usaldusväärset, kunstiliselt üldistatud karakterit sest selle saatus on juba päästatult ette määratud keskkonna ja pärilikkuse poolt. Selles või teises vormis lõpetavad naturalistlike teoste kangelased allakäigu, hääbumise, füüsilise või vaimse kokkuvarisemise ja hukkumisega sageli vabasurmaga. Neile teostele on iseloomulik olustikuliste detailide kuhjamine. Helistavalt rõhutavad need toorust, räpasust ja nii edasi, mis on autoreile sageli nagu eesmärgiks omaette, pole kunstiliselt mõtestatud ning muudavad teose kompositsioonilt lohiseb aktsia laiali valguvaks. Peale August Jakobsoni leidub Nato realismi elemente Rihad, rohu, Rudolf Sirge ja teiste loomingus. Draamakirjanduses naerab Hugo Raudsep vaimukalt välja tookordsele tegelikkusele omast karjerismi ja halastamatut erakonna võitlust. Ta komöödiat põrunud aru õnnistus ja mõnda teistki nõrgendab aga filosoofiline lähtekoht, mille mõjul ta sotsiaalse arvel tähtsustas bioloogilist inimese tegevuse määrajana. 30.-te aastate alguse lüürika meenutab oma suhtumiste teraaguselt aja laulude perioodi. Ent ühiskondlike ebakohtade kriitika ei avaldu enam Ekspressionistlikulaadi kujundlikkuses, vaid realistlikku konkreetsusega ning oli seetõttu kunstiliselt veenvam ja mõjuvam. Silmapaistvad luuleraamatut Peipsist mereni maha. Rahu kaks leeri avaldas Juhan Sütiste, kes kiiresti saavutas loomingulise küpsuse. Ajakriitilisele lüürikale toovad hinnatavat lisa August Alle, Jaan Kärner ja vormiga eksperimenteerib Johannes Barbarus. Nende luuletajate loomingus on sel ajal tähtsal kohal majandusliku viletsuse ja sotsiaalse ebaõigluse tõttu kannatava inimese kujutamine. Eriti töölisrahva lastest ja vanadest meestest maalivad nad karme kaasatundvaid pilte. Väga levinuks muutub nende loomingus nõndanimetatud pilt, luuletus detailirikkalt maalitud olustiku visanud portree süzee elementidega lüüriline eneseväljendus või kirjeldus, millest kõige sagedamini Sütiste puhul lugeja peab ise tegema järeldused, sest autor oma suhtumisi toonitada ei armasta. Kaastundega koos käis tihti vihane süüdistus sotsiaalse ülekohtupõhjuste pihta, mõnikord ka ähvardus eluperemeeste aadressil, harvem rõhutute poole pöördub üleskutse. Suurt süvenemist osutab Semperi luule filosoofilisema lüürilise kujutuse poole liiguvad Under ja Visnapuu. 30.-te aastate algus toob jälle rühmitamis katse. 1929. aasta lõpul ja 30. aasta algul ilmus ajaleht kirjanduslik orbiit mille ümber koondus paarkümmend nooremat kirjanikku ja kirjandusteadlast Juhan Sütiste, Erni hiir, August Jakobson, Albert Kivikas, peet, vallak, Hugo Raudsepp ja teisi. 1931. aastal ilmus nende väljaandel koguteos põhjakaar. Algatati poleemika küsimuses, millises suunas peaks arenema meie noorpõlve kirjandus oma elutundelt, maailmavaatelt ja vormilt. Probleeme ei lähtunud siiski ainult noorematest kirjanikest. Vastustes võeti vaatluse alla kogu senine parandi, anti Noor-Eesti ja Siuru rühmitustes loodule eitav hinnang selle estetistliku hoiaku pärast. Nimetatud pahesid nähti kestvat kaasajas lisaks viljatu pessimismi süngus. Väljapääsu osutati selles, et kirjandus peaks saama elulähedaseks. See hüüdsõna andis liikumisele nime. Elulähedase liikumisega algselt seotud kirjandusinimeste ideelised ja esteetilised tõekspidamised osutusid tegelikult väga erinevateks, mõneti isegi vastandlikeks. Nii lagunes rühmitus varsti tema poolt algatatud poleemika jätkus läbi 30.-te aastate mõistet. Elulähedus käsitati kirjanduse lähedasena rahvale, tööinimesele ja tööelule. Selles nähti ühendavat lüli kogu inimsooga. Meie loomingu energiaks ühendavaks mõtteks on alati pooleliolev parem tulevik. Inimsus töö internatsionaal kirjutas süüdiste põhiloosungit elulähedus ja sellega seotud vormi. Lihtsuse ja selguse nõuet tõlgendati aga ka selliselt, nagu oli sobiv võimul olevale kodanusele. Elulähedus laste pahempoolse tiiva lähtekohalt õigeid taotlesid, imestasid veel poleemikast mõttetult ette võetud rünnakud vanemate kirjanike vastu mis andsid põhimõttelisele vaidlusele isiklikku arvet täiendamise, kõrvalmaigu. 30.-te aastate majandusliku ja poliitilise kriisi tingimustes. Aktiviseerusid ka reaktsioonilised jõud, kes võimu taotlemise kõrval püüdsid mõju avaldada ka kirjandusele. Nii tungiti eesti rahvas, istliku partei, rahvasuus vapside häälekandjas, võitlus 1933. aastal kallale Juhan Sütistele ta luuledemokraatliku hoiaku pärast samal põhjusel ka loomingule. Tunduvalt järjekindlamalt jätkus demokraatlikumad jälitamine kirjanduses natsionalistlikud organisatsiooni eesti rahvuslaste klubid ajakirjas ERK mis hakkas ilmuma 1933. aastal. Sama aasta lõpul asutati vastukaaluks Kirjanike liidule Eesti rahvuskirjanikkude liit, mille peamise liikmeskonna moodustasid algajad väga kasinate võimetega, kuid positsiooni ja tunnustusejanulised inimesed, kes oma küündimatust püüdsid kompenseerida rõhutatult parempoolse hoiakuga. See jõuetu organisatsioon lagunes paari aasta jooksul. Reaktsiooniliste jõudude pealetungi ja ilmsete fasismi ähvarduste arvestades oli väga tähtis progressiivsete, kirjanike ja ajakirjanike avalik väljaastumine demokraatlike ja humanistlik ideaalide kaitseks. Nimelt ilmus 1933. aastal Vilde, Barbaruse, Semperi andveeesseni ja teiste osavõtul koguteos vastutusrikkal ajal. Selles sõna võtnud paljastasid fašismi reaktsioonilisi olemuse, osutasid selle sõjakust, võimuiha ja demagoogiat, kutsusid rahvast valvsusele. Kirjanduse peamisteks saavutusteks kriisiaastail tuleb pidada sotsiaalset protestimeeleolude tugevnemist oleviku tähtsate küsimuste käsitlemist kirjanduses, realismi süvenemisega koos käinud kirjanduste tunnetusliku väärtuse kasvu ning kunstiliselt mõjukamate väljendusvahendite otsimist. 1934. aasta riigipöördega kõrvaldati võimuvõitlusest ülejäänud poliitilised grupeeringud ning näiliselt demokraatiat kaitstes kehtestati kodanlik natsionalistlikud. Diktatuurivõim. Natsionalism sai riigis ametlikuks ideoloogiaga nõndanimetatud rahvustervikluse nimel ahendati demokraatliku mõtte väljendusvabadust kirjanduses veelgi. Ametliku propaganda kõrval avaldati tõrksatele kirjanikele mõjuga auhindamissüsteemiga sest preemiatega määratud toetussummat võidi kõrgemalt poolt ka lihtsalt ära võtta. Algasid vaikiva oleku aastad, nagu neid demokraatlikult meelestatud ringkondades nimetati. Esialgu polnud toimunut siiski kerge hinnata. Sõjaka vapsluse likvideerimine ja majanduselu stabiliseerumine ei avanud valitsuse olemust kohe. Sellega on seletatavad mitmete demokraatlike kirjanike järeleandmised ametlikule ideoloogiale, eriti kümnendi keskel. Selle tähisteks on Sütiste pikemboe noored partisanid, Erni hiireorientatsioonikaotus töö ja tööinimeste ülistavas luules, mis ei arvestanud tegelikke ühiskondlikke vahekordi. Kärneri romaan tõuseb rahvas ja teised. Hoopis järjekindlamalt kirjutasid ametlikule ideoloogiale meelepäraselt Kivikas Hindrey jagailit. Aga nendegi puhul ei hõlma see tendents enamasti loomingut tervikuna. Kümnendi lõpuks selgusid suhted kodanliku valitsuse taotlused muutusid aastast aastasse läbinähtavamaks. Maailm seisis teise maailmasõja künnisel. Kõige selle tõttu aktiviseerusid demokraatlikud jõud ühiskonnas ja kirjanduses uuesti, nii et kümnendi viimased aastad on kirjanduselus taas elavamad ja kriitikameelsemad. 30.-te aastate teisel poolel püüdis ametlik kirjandus poliitika suunata positiivsete lahenduste leidmisele. Suuresti sellega on seletatav ajaloolise temaatika ulatuslik harrastamine. Romaanis ilmus mitmeid minevikku Idaliseerivaid teoseid, aga sellegi teema, kunstiväärtuslikud lahendused tulid pahempoolsete suhtumistega autoritelt. Kaugemat minevikku kujutas usaldusväärselt ja kunstiliselt õnnestunud Mait Metsanurk romaanis Ümera jõel kaasajale lähemat aega Rudolf Sirge romaanis must suvi. Kirjanduse kõiki liike läbivaks probleemiks oli Lääne-Euroopas võimu haaranud fašism ja selle vastukajad Kodumaal. Teravaid fašismivastaseid epigramme kirjutas Aleksander Antson juba enne 1930 neljandat aastat. Järsult sõnastas eitava suhtumise Barbarus. Karmilt ja hoiatavalt kõlasid Semper ja mitmete teiste luuletused. Lakooniliselt väljendus Talvik, keiser ja kristlane, uut Euroopat kordasusid looma, kuid Preisluse Pühtmeis haakkristlane iial vastsete aja rooma fašismi ilminguid, eelkõige kodumaisest vaatekohast kujutasid oma romaanidest Jakobson, Kärner, Semper ja teised. Draamakirjanduses andis fašistliku meelsuse suurejoonelise kunstilise üldistuse ja kriitika Tammsaare näidendiga. Kuningal on külm. Tammsaare halastamatu ja haarav teos, mis oma tähenduselt ületab kaugelt eesti kirjanduse piirid, on rajatud allegooria, nagu sageli, kui kriitika alla võeti võimule Hellat küsimused. Aktuaalsena kerkis sel ajal probleem intelligentse osast ja seisukohavõtust elus. Varem oli seda põhjalikumalt analüüsinud Tammsaare oma tões ja õiguses. Nüüd avaldas ta romaani Ma armastasin sakslast. August Jakobsoni kriitilise käsitluse pälvivad romaanis vana kaardivägi, nõndanimetatud igavesed üliõpilased, kes kunagisi tavasid ebakriitiliselt jälgedes paratamatult alla käivad ja hukkuvad. Sama auto suhtub veelgi teravamalt neisse noortesse intelligentidesse, kes oma haridust kasutavad karjeristlike eesmärkide taotlemiseks. Neis ja teistes teostes kujutatud intelligents on tihti nõrk ka vastupanutahtelised haritlased. Tüübid on enamasti traagilised kujud. Nad on küll läbi nägevad arvustajad, kuid ei suuda nagu loojad isegi leida lahendust. Tabavalt on selle positsiooni kokku võtnud luuletaja Heiti Talvik. Meie saatus on püsida tüüril kõigi lootuste avariiski ja tõdede vankuval nööril meelt heita ning elada siiski eelkõige August Mälk ja tuhin töid 30.-te aastate teise poole kirjanduse, ranna ja saarte olustiku ja tüübid. Romaanides õitsev meri ja taevapalgal ning novellikogus rannajutud näitab kirjanik end olustiku ja karakterid hea tundjana ja koloriitse kujutajana, mistõttu ta teosed teenisid lugejaskonna sooja vastuvõtu. Kuigi August Mälk, pannes eriti rõhku omapärasele miljööle, pole tegelikkuse kujutamisel alati küllalt kriitiline. Rannaolustikus etendub ka algaja draamakirjanikuna tähelepanu äratanud tammlaane valge lagendik, mis kujutab salapiirituse vedajate konflikti seadusega ja selle teenijatega, kes teoses pannakse ebasoodsasse valgusesse. Suhteliselt vähe käsitleb tolleaegne kirjandus töölisklassi elu. Pärast pikemat vaheaega pöördus selle teema juurde tagasi Juhan Sütiste poemiga tuhase tules mis annab hoogsates värssides läbilõike põlevkivikaevanduse elust sotsiaalsest ülekohtust, kuid näitab just töötavas inimeses parema tulevikuloojat. Hea karakteri, kujunduse ja miljöö maalinguga üllatas noor kirjanik Karl Ristikivi romaanis tulija raud. Hinnatavad lisa andis tunnustatud noorsookirjanik Jüri Parijõgi, kelle noor kangelane on seaduspäraselt töölislaps sageli juba isegi jänese eest seisja. Avaraks üldistuseks töörahva ja kodanluse vastuoludest kujunes tammlaane teine näidend raudne kodu, mis veenab selles, et tööinimene peab otsustavalt võitlusse astuma mitte ainult oma klassi huvide nimel vaid humanismi ja demokraatia kaitseks üldse. 30.-te aastate teisel poolel arenes kirjandus realismi süvenemise tähe all kusjuures on märgatav tendents kriitiliste suhtumiste psühholoogiliselt peenvama ja sügavama kujutamise suunas nii luules kui proosas. Pärast pausi ilukirjanduslikus loomingus andis ka Friedebert Tuglase väikese Illimari iga kauni teose, milles elu kriitiline vaatlus on seotud peene psühholoogilise analüüsiga. Samas suunas süvenevad pidevalt Underi ja Semper, kelle 1936. aastal ilmunud luuletuskogu tuuleratas on ajajärgu suurimaid saavutusi nii valvsalt kriitilise suhtumise kui ka kunstilise teostuse poolest. Romantilise hoiakuga on aga rea nooremate luuletajate looming. Otsekui kokkuvõttena 30.-te aastate kirjandusele võib käsitada Anton Hansen Tammsaare viimast romaani põrgupõhja uus vanapagan, mis toob ülimalt teritatult esile kõik ajajärgu olulised probleemid ja annab neile kunstilises vormis kriitilise hinnangu. Lõpuks väärib omaette tähelepanu noorte luuletajate plejaad, kes kolmekümnendatel aastatel esikkogudeni jõudsid ning 1938. aastal laiemat tähelepanu äratanud antoloogia Arbojad avaldasid koguteose järgi, mille nimi on pärit Bernard Kangro alt ongi neid nimetatud arbujateks. Nad moodustasid omavahel tihedalt läbi käiva sõpruskonnaga kujundanud kirjanduslikku rühmitust oma programmi ja väljaannetega, nagu Siuru, Tarapita või elulähedus lased. Kogumikus oli esindatud kaheksa luuletajat. Neist tuntumad on Betti Alver, Heiti Talvik, August Sang, Kersti Merilaas, Paul Viiding ja Bernard Kangro. Mart Raudkes teistega koos esines, oli kirjanikuna siiski juba staažikas ja Uku Masing. Noor teoloog liikus teistes ringkondades. Kriitikutest oli arbujatega tihedasti seotud Ants Oras, Harald Paukson ja Aleksander aspel. Igaühel arbu ja istun oma individuaalne luuletaja pale. Betti Alveri. Te iseloomustab vaimukas ja sageli irooniline ainekäsitlus Heiti talvikut, Epigrammiline lühidus ja kujutluste reljeefsus. Bernard Kangrot, maa õhustik ja kiindumus muistsesse, ainestiku ning eelmistega võrreldes värsi suurem pehmus. Kersti Merilaas paistab silma erilise vahendituse hoo ja elurõõmsa suhtumisega. August Sanga noorusvärsid on enamasti nukralt mõtlikud, tihti ka iroonilise hoiakuga suhteliselt annased arengutingimusele hariduslik ettevalmistusõpinguid ja omavaheline tihe suhtlemine. Ülikoolilinnas lahendasid neid samas ka üksteisele sel määral, et võime kõnelda nende loomingu ja esteetiliste tõekspidamiste ühistestki tunnusjoontest, opositsioonis ümbritseva tegelikkusega ja ametliku ideoloogiaga väljendasid nad oma suhtumisi romantilise põhitooniga värssides. Eelkõige tundsid nad end kunsti tingimusteta teenrit täna ja seetõttu hoidusid vahetutest päevapoliitilistest reageeringutest, püüdes oma tegelikkuse tunnetust ja ajakriitilisi suhtumisi anda hoolika kunstilise üldistuse vormis, mis oleks ka psühholoogiliselt motiveeritud ja isikupärane. Ühise sisulise joonena nende luule puhul hakkab veel silma romantiline, absoluutse täiuslikkuse igatses kunstis ja elulistes suhetes. Samal ajal tajusid nad oma ideaalide, mis polnudki lõpuks selgesti piiritletavad teostamatust ning sellest oleneb nende luules sageli traagiline alatoon. Erinevalt näiteks hütistest hoidusid arbujad pilt luuletustest ning püüdsid kõigepealt tabada poeetilist ideed. Reaalsust maalivad jooned polnud neile eesmärgiks omaette, vaid pikemalt vahendiks poeetilise üldistuse saavutamisel. Oma luule kujundites taotlesid nad teravajoonelisus kontuuri kindlust värsijastroofi ehituses, eelistasid klassikaliselt rangeid vorme. Äratas tähelepanu nende luulekeel, mis voolas Natkelt ja vabalt täitesõnadeta ja poeetilist litsentsid etta ka kõige raskemates vormides. Eesti luule arenguloo seisukohalt tuleb arbujates näha eelkõige Gustav Suitsu, Marie Underi ja Johannes Semperi loominguliste traditsioonide jätkajaid ja edasiarendajaid noore elutunnetuse ja eelnenud luulekogemuste pinnalt. Samas on neid tugevasti mõjustatud ka maailma luuleklassika, mida nad hästi tundsid. Arbujate luule on eri lähtekohtadest korduvalt langenud teenimatult raske kriitika alla. On võtnud aega, enne kui nende loomingut on suudetud seda vääriliselt hinnates analüüsida. Kokkuvõttes näeme, et ajajärk 1917 kuni 1940 on olnud eesti kirjanduse arengus vastuolude rikas, kuid ometi väga suure tähendusega. Tolle ajajärgu kirjanduselu virgutasid mitmesugused erinevate esteetiliste hoiakud ega rühmitused ja koolkonnad, millest igaüks on andnud kirjandusliku protsessi seisukohalt ka midagi edasiviivat ja omapärast. Sel ajal sai teoks kirjanike koondumine ühtsesse kutseorganisatsiooni ja selle ajakirja looming ilmumine. Seal see igale on oluline tähtsus kirjandusliku loomingu ja mõtte arengupidevuse seisukohalt. Seda enam, et nii organisatsioon kui ka selle häälekandja on läbi aegade suutnud kanda progressiivse kunstilise mõttelippu. Arvukalt kestva kunstilise ja ideelise väärtusega teoseid loodi vaadeldud ajal lüürika seebikas. Vähem viljakas, kuigi mitte saavutustetoli draama. Valdavaks kujunes realistlik meetod, kuid ka romantiline looming suutis anda üle aegade kestnud teoseid. Toimus kirjanduse žanriline rikastumine. Jõuliselt ja mitmes suunas, arenes romaan tuli esile silmapaistvaid novellimeistreid. Arvestatavateks muutusid reisikirja, memuaar sündisid ballaad, poeem kaasaegsel tasemel. Kirjanduse eelmiste arengujärkudega võrreldes kasvas mitmekordseks andekate sõnameistrite arv. Löörikas Under, Visnapuu, Sütiste, Alver ja Talvik eetikas Tammsaare, Tuglas, Metsanurk, Mälk, draamakirjanduses, Hugo raudselt kui mainida kõige silma hakkavamaid ajajärgu üldpildis, oli otsustav tähendus demokraatlikke ideid kunstiliselt kaalukas vormis väljendaval kirjandusel mis ühtlasi lõi head eeldused kirjanduse edasiseks arenemiseks. Sotsialistlikus ühiskonnas.