Estonia teatril on olnud selline kena komme, et jõulude aegu või siis aasta lõpus on üks esietendus tulemas ja nii oli ka 69. aastal, kui 31. Detsembril jõudis lavale teater, Tšaikovski ballett, uinuv kaunitar, see kallis ja kaunis maailma muusika, see tüür, mis on läbi aegade olnud teatritega omavahel, me nimetame seda muusikaliseks massimõrvaks, aga noh, olgu pealegi pikkuse mõttes kui see mõte sealt, aga seal hea muusika loomulikult see on fantastiline muusika. Aga ennem kui ma näeksin uinuv kaunitar juurde. Ma räägiksin üldisest asjade seisust publiku poole pealt. See oli üks niisugune periood, kus me varem oleme rääkinud sellest, et puhuti oli nii, EPanet oli peaaegu et juhtiv žanr pidevalt oli tsaari täidetud ja välja müüdud Esmeralda aegadel ja nii edasi. Siis see on nüüd praegu niisugune periood, kus publikud balletis hakkas vähemaks jääma. Nii naljakas kui see ka ei ole ja oleme mõelnud, et mis võis seal olla siis põhjuseks. Nii, ja mina tulin järeldusele, et see oli miniatuuride rohkus. Sellel perioodil olid tohutult palju niisuguseid balletikassette ja siin tekkis niisugune mitmekülgsuse ühekülgsus, sellepärast et 66 tahvlis loe. Meede ja 68 Võlumandariin barokkvariatsioonid, ameeriklane Pariisis 69 Bachi itta, Orpheus Carmel Carmen oli juba juttu, eks ole, see oli murranguline asi. Aga see tähendab midagi sellepärast et et Tallinna publik on siiski nagu harjunud draama balletiga ja klassikalise balletiga, tähendab, tema tahab tähis metraažilist balletiõhtut, muud ei osanud ma siin välja mõtelda. Ja selles mõttes oligi nüüd hea, et see hooaeg 1969 70 tõigi publikule kaks suurt balletti, nendest esimene, siis uinuv kaunitar. Tegelikult uinuv kaunitar. Sellest ei olnudki nii palju aega tagasi. Ta oli viimati tookord kavas 62. aastal seal üks varasem lavastus pidama aastatega papa mängiti ja nüüd ta tekib sinisugune võrdluse moment. Aga iseenesest muidugi uinuv kaunitar on tohutult tähtis teos nii tantsijate jaoks kui ka publiku jaoks, sellepärast et ta õpetab klassikalise balleti tagu tähestikku nagu klassikalise balletikooli, selles mõttes on ta väga hariv pluss sinna juurde muidugi Tšaikovski, muusik jaa, petiba koreograafia pärlid sellepärast et kuigi tehakse eri variante, aga see petibaa põhi, säili ja selles mõttes on ju isegi kuni tänase päevani välja see põhikoreograafia läinud üle terve maailma. Õieti paar on seal tõesti väga palju ilusaid numbreid, mida keegi suure ületate näiteks padessey esimeses vaatuses tema kuus väikest armast aiakest või siis ütleme, see muinasjuttude kadril viimases vaatuses, kus on britt punamütsikese ja, ja inimese ja, ja Tuhkatriinu ja printsess klareenaja sinilinde, kes nad seal kõik kokku on. Ja see on võitutseva harmoonia, kunst. Tähendab, klassikalises balletis otsitakse harmooniat muidugi teistes kunstiks ka, aga balletis on see eriti nähtav. Ja, ja uinavas kaunitarist tuleb see eriti hästi välja. Ja seda raadi teostajad peavad edasi elama Neis peituvad ideaalid. Ja peab nüüd seda ütlema, et see 69. aasta vana-aasta õhtu näitas meile, need ideaalid on olemas. Ja kui nüüd võrrelda eelkäijat ja mis oli varem tehtud kui esimest korda Estonia pöörduse uinuv kaunitar ja poole, mis oli võrdlemisi skandaalne lugu, meil on terve suu suur ajalehe täna Pärnust asju enam üldse ei olegi. Me ma mäletan, võtsime kokku terve grupi inimesi, tegime avaliku kirja Viktor pärile, kes oli tookord paleti meister Lea Tormis ja Eino Tamberg ja Maimu Vald, Tarja vedrid, Kiviloo ja mina ja kes seal veel kõik olid selle peale muidugi härra pärivastase situd jälle vastu, lausa niimoodi seal niuke poleemiline asi, viga oli seal selles, et minevikust ei võetud tuld, aga võeti tuhka. Nii, aga nüüdse praegune uinuv kaunitar, millest jutt? Ta on? Ta on paljustiliseeritum, tähendab, põhirikkuse vara on säilitatud. Ja terviklikkus on olemas, aga tugevasti oli kärbitud paraatlikust, mida sa pole ka võimaldab mõõde. Ja eelkõige tänu Mai Murdmale kohe ma seletan, kuidas Mai Murdmaa sellega seotud olnud ja Eldur renterile see oli kõik väga maitsekas, väga maitsekas ja väga stiilne. Selle uinova kaunitari tõid välja tookordne peaballettmeistriasetäitja Niina Ulanova ja maimurdama tähendab Mai Murdmaa osaks olid need, mis on stseenid, mis ühendasid numbri palep, maid, tegelik seeme, aga nii nagu Laanama siis tõi selle Bettypaosasime. Nüüd see oli ka kahe inimese töö ja põhimõtteliselt põhimõtteliselt see õnnestus. Siiski peab aga ütlema, samal ajal olid repertuaari ska Luikede järv, tähendab mitte Burmeistri oma, sest ta oli vahepeal tulnud juba uus Luikede järv siia vahele ja oli ka tongi hot kavas. Siiski niiskus täiuslikkust uinuv kaunitar saavutanud vaatamata kõikidele püüdlustele, vaatamata kõige sellele kaunidusele, mida Elton Renter seal laval pakkus mille üle võiks tõsiselt rõõmustada, see oli muidugi muusika, kuidas ta teeritud ja fantastiline on see, et Estonia võis välja panna muidugi mitte et kohe esimesel õhtul, sest et selle paleti elukäik hakkab ju 70. aastal ja järgmistel aastatel. Aga meil olid Tiiu Randveer, Tamara Soone ja Olgadziitcher kolm niisugust nime ja muidugi Tamara soonest ja, ja Tiiu Rand, millest on palju räägitud vähem. Millegipärast on Šveitsi rahvas, kes seal ometi täiesti väljapaistev baleriin naiselikult kaunis, väga ilusa figuuriga. Ja noh, suurepärane baleriin, näitab teatrit, kus ja, ja nad olid väga erinevad, ütleme Tiiu oli kuninglik kuningliku, kusjuures Tiiule mõjus see, et oli Carmeni teinud. Sest et armen oli temal see niisugune sõlmpunkt, kus ta muutus omamoodi, sest kuni Carmeneni oli ta niisugune nautisime mitte ainult tehnikatantsija, aga temas oli midagi niisugust, külma, midagi külma oli. Vaat Karmen murdis ta nüüd nii ära, et see murdumine mingil määral avaldub nüüd, Kaur Oras. Tamara Soone oli väga habras, väga tütarlaps, ta on ka üks väga huvitav tantsijanna. Aga siis meil oli üks niisugune tore hea kooliga tantsijanna Solovskina, kes seda ka tegi. Aga siis Olga Chithrava, tema mõjus omamaise rikkusega. Ja siis niisugused toredad printsid, Jüri Lass oli heas vormis siis Janis garantsis, millegipärast meil on lätlastega vedanud. Me oleme rääkinud Yvondraktsejevitses, kes omas ajas omas oma tähtsuse ja noh, siin on teisigi lätlase olnud veel kuni tänase päevani välja. Ja jätkas maimushow suurepärase kooliga, väga hea kehaehitusega, hea stiilitundega inimene ja kõik nende muinasjuttude tegelased jätkus teatril jõudusid, et kõiki neid osasid täitaja andsate poole pealt siin mingisugust läbikukkumist ei olnud, nii et kokkuvõttes see oli ka tore, tore ja pidulik sündmus. Minul oli siis õnn juhatada seda pikka balletti. Ja ma pean ütlema, et seda oli raskem juhatada kui näiteks Luikede ausalt öeldes. Mikspärast raske kõigepealt Tšaikovski töötas sellel balleti petipaaga koos väga tihedalt koos number numbri järgi, kusjuures petipa tegi oma ettepanekud koreograafia seisukohast. Ta kirjutas taktimõõdud ja muusikalause, kus see variatsioon on 48 takti. Niisugused raamid olid ette antud, et see on lihtsalt ime. Tšaikovski neist läbi murdes raamis muusikat ei olnud kerge juhatada, kuna oli väga palju. Soolosõitu ette ja nii edasi pean tunnistama, et kui selle balleti lõpetasin, siis ma olin tublisti rohkem väsinud näiteks kui kui luikede järvega. Balletis on ju ka niisugune asi, et vot see baleriin Teised aga ei sobi see tempo nii et siin pidi tundma igat baleriini, tema võimeid ja nii edasi ja vastavalt sellele ka siis võetud muusikaliselt tempod ja muusika läbi viidud. Selle tõttu oli ka Ballett mingil määral meenutas mulle Niukest ülirikkaliku pidulauda kolhoosielu kajastava filmi kus tõesti oli meeletult palju neid igasuguseid huvitavaid tantsunumbreid ja, ja Tiiu juurde tagasi tulles ma usun, et võib-olla tema näitlejameisterlikkust avardas kindlasti ka see, et ta samal ajal õppis ja lõpetas lavakunstikateeder ja see kindlasti tema Niukest mängulist külge avardas. Ma tooks ühe niisuguse hoopis teisest rubriigist niux juhuse balletijuhtimise juures minu praktikas. Korraga tekkis. Ma ei mäleta, kas meie juhtkonnal või kellel tekkis kutsumine balletti vaatama Paide rajooni lüpsijad. Ja seda me viisime kyll läbi. Pääle selle balleti lõpetamist oli kokkusaamine ja nii jutu vestlemine. Ma küsisin ühe lüpsja käest et. See ütelus, mida ütles kunagi Lenin, et kunst kuulub rahvale tuli mul kohe meelde, et ei ta kuuluva alati rahvale, me ei saa panna lihtsa inimest, kes, kellel ei ole mingisugust eelharidust muusika alal ja, või nii edasi panna vaatama klassikat. Muidugi see vabrikutööline ja lüpsa, need olid märksõnad, eks ole. Sellega ei taheta neid ametit sugugi alustada mõtet lihtsalt seda, et inimene, kes ei ole ette valmistanud teatri jaoks, see oli tema mõte. Et Sanomat suur probleem, sest tõesti, kui inimene järsku kukub hopsti sümfooniakontserdile tähendab, võib juhtuda, et ta niisuguse emotsionaalse hingega inimene, et ta läheb kaasa, aga kui tal seda hinge ei ole. Ja minu meelest see oleneb konkreetselt iga inimese indiviidist eraldi, kui palju ta on haritud, eks ole, võib-olla just nimelt see inimene armastab väga sümfooniakontserdil, võib-olla isegi juhtub niimoodi, et see inimene, kes tegeleb muusikaga, kas tema alati just armastab niivõrd, vaat väga seda šarli, ma vaatan isegi, võtame me teatri seal näiteks orkestris mängivad pillimehed ja kes tegelevad samal ajal estraadimuusika kerge muusikaga. Mul alati tekib niisugune küsimus, huvitab, kumba žanrile nagu võtame, selle vaekausi asetavad ja samal ajal ma tahan veel vahemärkusega tuua nagu teise näite. Kui 64. seitsme neljandal aastal Moskvas, millal scale etendused, siis me teame, kui kohutavalt raske siin oli pileti, sajad inimesed seisid täitsa kuude kaupa järjekorras, et saad endale kahte piletit, aga mis toimus, võeti vette selline otsus, et piletit tuleb anda ka massidele ja võeti terve hulk piletid, sadu piletid etendusele anti lihtsalt kuskile, tehases anti kuskile noh, nii sihukeste vabrikutele, et tulge, inimesed tulid teatrisse, panite pidulikult riidesse, teadsin, et see pidi olema mingi suursündmus, aga nad ei saanud absoluutselt aru, ära blokeerisid, nad ei saanud aru üldse, misjaoks nad sinna pidid tulema ja, ja tegelikult see väärtusse pileti tegelik maksumus, mis oleks võtta mõne teise inimese mõne teise muusikaarmastaja silmis olnud erilise väärtusega, siis nende silmis ei ole lihtsalt mingisuguse kohalike efektiga. Nii, nii nagu nad tulid, nii nad läksid ainult sellepärast, et nad võiksid pärast löödud mõningas galaetendusel. Ja mis puutub sellesse haritusse või Harjematusse, ma ütleksin, võib-olla ka kahe kõrgema hariduse kahe diplomiga ikkagi olla hakkas. Igaks asjaks on vaja ikkagi kuulamisi ja nägemise kogemusi. Läheme siis edasi aasta 1970 ehk Jüri Kruus, annad sa põgusa ülevaate, millised uued etendused sellel aastal Estonia teatri mängukava tulid? Võib öelda, et see on puhas ooperiaasta. See 1000 970. aasta oli küllaltki huvitav selle poolest, et nähtavasti teater võttis konkreetselt mingisuguse seisukoha üldse ooperirepertuaari suhtes ja see oli, kuna hetkel oli Estonia teatris küllaltki tugev solistide koosseis, meil olid terve rida suurepäraseid soprani. Meil oli terve rida toredaid baritoni tenoreid, siis tuli leida repertuaar nende jaoks uuesti, võtta tagasi kõik seda, mis on olnud jälle nagu ringratast hakata uuesti Traviatad, Rigolettot ja nii edasi ja nii edasi polnud enam huvitav ja nii Paul Mägi kui Väljaots kui Neeme Järvi kui Kirill Raudsep otsustasid, et nüüd tuleb siiski teatrile tuua midagi sellist, mida tegelikult võib-olla varem pole olnud sellega samas rikastades nii lauljate repertuaari kui ka siiski publiku maitset. Sest et just nimelt repertuaar on ju see, millega esimest korda kokkupuutumine toob ka küllaltki huvitavaid kilde. Publiku seisukohta. Niisiis 70. aasta lavale jõudis Kabanevski ooperkolabrinima dirigent Kirill Raudsep. Lavastajaks oli Udo Väljaots ja kunstnikuks Lembit roosa. Seer jõudis lavale tonitsiati ooper chia tila Mermour, mida lavastas Paul Mägi kunstnikuks Heldel Renter ja dirigendiks Neeme Järvi, kellele lisandus mõne aja pärast eriklass samuti en Kivilo ning pärast dirigeeris veel seda etendust Peeter Lilje. Ning aasta lõpuks jõudis suurüritusena Estonia rambivalgusesse Richard Straussi ooper Roosikavaler, mida dirigeeris Neeme Järvi. Tegelikult võib öelda, et just nimelt eelkõige see ooper jõudis Estonia mängukava tänu Neeme Järvile, kes juba seda tahtis varematel aastatel võtta. Aga nüüd nagu see teostus pärast Neeme Järvi dirigeeris seal samuti Vallo Järvi. Lavastajaks oli Paul Mägi ja Renter oli siis kunstnikuks. Vot selline oli ooperietendused. Lisaks sellele etendus veel džinski muusikal. Minu sõber Pämberi, mida dirigeeris Vallo Järvi, lavastajaks oli Udo Väljaots ja kunstnikuks oli Uno Kärbis. Lindistasime Estonia kontsertsaalis sümfooniaorkestriga Kulabriniooni kõik tähtsamad teosed, sest tol ajal oli kavatsus filmida. Poolehoiu, aga kuna samal ajal oli psuste kowishil ka mingisugune juubelisündmus siis räägiti nii, et kui seda ei oleks olnud, siis oleks see film Georg Otsaga saanud esimese au. Aga vot niisugusele kokku sattuvusele läks esimene auhind Šostakovitši filmile filmiga aga samuti ka ooperiga oli ilmuse lahulka panevski. Kuidas rahvas teda vastu võttis? Ei saa ütelda, et halvasti oleks. Aga nii, et ta nüüd väga publikule läks, seda ma ei mäleta. Muidugi tuli WC-pott ja välja ju tegelikult vene keeles ja siis kuu aega hiljem tuli eesti keeles välja. Muidugi ma võin öelda selle ooperi kohta seda, et kahtlemata just nimelt siin mängis siiski väga palju just nimelt Georg Otsa tohutu suur individuaalsus ja see oli niivõrd sisuline teos ning minu meelest oli siiski publiku poolt küllaltki jälgitav, sellepärast et ka teised osatäitjad olid väga tublid, aga just kõige rohkem just nimelt ots niimad tuua välja kola sisemise maailma, tema psühholoogia. No see oli minu meelest otsa üks suurepäraseid saavutusi. Jah, sellise sisu sügavusega eriti muidugi katkus, see, see oli ikka niivõrd jäägitult mängitud ja lauldud. Praegu tundub kohe täitsa kohatuna, ma ütleksin, paar sapister repliiki nendele lasteaia tasemel olmepoliitikutele, kes otsa peavad noh, nõukogude laulu, kas esitajaks ala Sevastoopoli valss, et see peab olema kas väga hõreda kultuurikihiga inimene või rasvunud südametunnistusega, kes ei oska näha meie rahvuskultuuri suurkuju saavutusi ooperirollide kehastamise osas, mis elavad üle aetud. Ja see oli igas mõttes täiuslik etendus just nimelt etendust, sest et minu meelest see oli ka Lembit roosa üks tippolid. Vaat siin ta teostas ennast jäägitult. Ma ei oska seda sõnadega kirjeldada, aga see kõik sobis, see kõik sulas kokku Kabanevski muusikaga. Tähendab soliternik ja siin oli Lembit roosa väga suurte ja ei, no kas te ei leia seda, et minu meelest mitte ainult nii Georg Ots vaid samuti kogu solistide seltskond oli väga hästi valitud, see oli tõeline ansambel sulas nagu mingisugusest tervikuks kokku ma mäletan. Urve Tauts, Liidia Panova, Eveneemi? No see oli, see oli mingi niisugune asi, täitis elamuse tädi sihukese tohutu suure sisemuse mulje. Eks Veera neelust tekiga kaasa seal ei ole, millise toreda karakteri lõi Viktor Gurjev. Ja küllap Georg Otsale sai Kulabini on tõepoolest väga lähedaseks sest seda mõtet seda ütelus elame veel väljendas ta mitmeti oma elu viimastel aastatel ja kuudel, kui mäletate ehk. Teda lähemalt mulle tundub, et teatrietenduse salvestus jättis võib-olla isegi sisu sügavama mulje kui hiljem tehtud film, seal oli palju kunstivälist. Aga mõlemad olid muidugi sündmuseks. Minu meelest on näiteks just nimelt salvestuste juures on väga tähtis see hetk, ühed on tehtud stuudios, teised on tehtud, lavad üldse Georg Otsast, väga vähe säilinud neid võtteid, mis on tehtud otse laval. Aga üks nendest on stseen lapsega, kui ta laulab seda hällilaulu. Ja ma ütlen ausalt, kui ma seda stseeni vaatan, siis mul teate, tulevad lausa judinad peale. See on tõeline Georg Ots. Sellepärast et stuudio on alati stuudio, tihti aheldab lauljat, võetakse palju kordi tagasi, lõigatakse, eks ole. Aga vaat see, mis otse võetakse lavalt, võib-olla tal isegi mingisugused tehnilised probleemid on lihtsalt noh, ta ei ole niisuguse tasemega stuudio võtte, eks ole, aga siiski nii na, kuidas demonstreerib kunstniku kogu tema natuuris, vaat see on just nimelt eelkõige etenduse mõte tema, et Georg Otsaga oli üldse kerge salvestada. Aga see salvestus, kuna tal üks silm oli ju täiesti kinni pandud jah, opereeritud ja kuna ta tunnetas nähtavasti nii sügavalt seda läbi, et meil ei tekkinudki küünarnukiga probleeme, meil sulas kõik kokku sümfooniaorkester koos tema sisetunnetega, tema tema elamustega. Aga kas teil igaüks niisugune tunne lindistuse puhul, näiteks need inimesed, kõik, kes laval esinedes püüavad anda sõna pead anda teose mõtted peavad anda seda liini, mida kujutab helilooja, mida kujutab, see tekkis, mida nad laulavad. Mul on niisugune tunne, et need lauljad ei kaota ka stuudios. Aga need inimesed, kes laval ainult ajavad vokaalidega ainult vokaalset liini, vot nad lähvad stuudiosse ja korraga on pilt ära ja jääb ainult see liin, mida nad nüüd, kui sinna lisandub ka mikrofoni kartus. Teeme nüüd kontrasti ja hüppame, oskan, koheldi peale ja anname sõna poolte marile. Menu helilooja kergnetsenski arvukaid muusikale mängiti vahelduva eduga paljudes teatrites. Meie teatris lavastati nendest kaks. Kõigepealt minu sõber Panberi ja mõned aastad hiljem katastroof läbi kukkunud Casanova, ehkki tegelikult oli ju tegemist ääretult põneva rahvusvaheliselt tuntud seikleja Yafer risti väga kohaliku elulooga. Aga lugu oli lihtsalt nõrgalt teostatud ja nüüd paari sõnaga Panberist vänberi muidugi suureks eduks oli see kirjanduslikuks, aluseks oli Oskar Vaildi lausa rebüülikult mõjuv. Huvitav komöödia, kui tähtis on olla tõsine. Ja mis on ju nii sündmusterikas väga huvitavate karakteritega väga kummaliste stseenidega ja suurte mänguliste võimalustega ja ka muusika kohta võib öelda, et ta oli operetlikult meloodiline nahk kirjutatud pool Abrahami operettide stiilis. Ja näiteks noh, ütleme sellest muusikalist mitmeid teemasid, on kasutanud mitmed maailmakuulsad meeleolu, orkestrid oma opereti ja üldse muusikat, popu riides, meelda jah, võib-olla eriliseks sündmuseks ei kujunenud, aga ta oli siiski meil paar-kolm hooaega mängukavas. Väga toredaid rolle lõid Helgi Sallo nüüd juba manalamehed, Harri vasar. Hugo Malmsten, Eeva meil lõi väga toreda rolli Katrin karisma ja ka mul oli päris sümpaatne. Tahan väga huvitav isiksus. Selle samasena džinski kohta võib öelda nii et olid ebaühtlane ja mulle tundub, et selle lavastuse jaoks jätkus vähe raha betooni kujunduslikult vaene ja kunstnikutöö oli kahka tagasihoidlik ja kunstnikutöö oli ka seal tõepoolest värvilahendus mu meelest oli natuke mitte see, mis olema peab, nii et niisugust tipp muusikalisest ei tulnud, aga publik võttis ta vastu ja ta oli meeleolukas just tänu muusikale eelkõige ja, ja ju ta välja on seal ikka mõned minutid täitsa täitsa täiesti vahvad. Aga kui ma juba siin räägin, siis teine väikest balletijuttu ka vahepeal selle aasta ainukene No seda muusikat, ma arvan, väga paljud inimesed tunnevad, kuigi ma kahjuks ütleme, et viimasel ajal seda on eriti kuulda ei ole raadios, aga muusika on vägev ja elab veel edaspidi ka, küll ta tuleb uuesti jälle moodi. Selle balleti saatus on väga keeruline, selle imepärase muusika juurde käis väga šant stsenaarium täppi ja see on niimoodi, et ta tuli iseenesest välja 42. aastal siis tagalas. Ja seda varianti ma pole näinud, aga kõigi järgmise ma olen näinud. See oli, see oli täiesti fantastiline. Mis seal kõik, mis seal kõik tehti. Ma ei hakka sellest rääkima suure teatri oma ja siis Maria teatri oma ja ma ütlema, et selle kõrval Enn Suve, kes oli lavastaja, tuli väga hea teleta, võttis aluseks šarbuuri vihmavarjud, oli omaaegselt tuntud film armastuse nelinurk, kus see, keda armastad sina, see armastab jällegi teist. No vot nii, sellest lähtudes ta siis andis siia uue stsenaariumid. Loomulikult niisugustel puhkudel ka jääb mingisugune kuskil lõhe, sellepärast et niisugust päris ühtesulamist siin ei, ei olnud. Aga see armeenia koloriit Väga hea kujundus ja ka suurepärased osatäitjad ja Enn Suve oli selle lahendanud väga tantsuliselt ja mitte rahvatantsuseisukohalt, seal oli ainult teatri stressid Armeenia tantsule mingeid kätte võtta, et mingid mingid väiksed sammud, aga põhiliselt oli ikkagi klassikaline ballett ja ta andis hiilgavad võimalused siin kogu sellele nelinurgale tantsida. Suurepärane kajaneeruni. Tamara Soone, jälle ikka seal sandamar Soone periood. Tiiu Rand, sel ajal õige palju rända ringi, tal oli ju väga palju külalisetendusi, õige palju, terve rida kohe pidevalt ära tuli ära, sellepärast ongi niimoodi, et, et ütleme näiteks 70. aastal ei olnud tal ju üldsegi esietendust ja ta kui järgmisel aastal midagi minu Anno Dentaatast siis seal ta tuli ka ju hiljem välja, sellepärast Tauli reisidel. Ta sai siin nüüd hiilata, Tamara Soone. Ja veel üks kummaline lugu. Kui on majas kaks niisugust kunstiinimest, siis tahes-tahtmata kummagi ümber koondub mingi oma oma seltskond pole paha, see pole üldsegi paha ja nii oligi välja kujunenud Mai Murdmaa ümber oli süsteem randla. Tiit Härm tuli sel ajal juba tagasi Estoniasse, kuigi ta ei olnud sidemeid üldse katkestanud. Pärast kooli lõpetamist taolises noores dismuisevi noores balletis Moskvas rändas õudselt palju mööda maailma ringi, aga Tiit oli niisugune, kes ikka tuli siia tagasi, nii nagu Meelis Pakri meil on, kuigi ta on Ameerikast ikka ikka leiab võimalust siia tulla tantsima. Ja lätlastel oli maris lepa manis lipakas kaika tuli oma Riia ooperisse tagasi ja niisiis Tiiu Randvere, Tiit Härm ja veel seal teine, kolmas, aga siis jälle Enn Suvetantsijatega solid tingimata Tamara Soone. Vjatšeslav maimusse, suurepärane, suurepärane ühteditum, paar nendest me rääkisime juba ühes eelmises saates siis seal mõnusad tegelased, kajane, armeen, Georgi ja Aisha. Sellest asjast ma tahaks rääkida. Meil oli teatriseks väga ja muide praegu ta teeb miimilise osaks. Svetlana Panoia. Haruldane, haruldane, erakordne tants ei anna, kes igasugustel. Ma ei oskagi kõike siin seletada, mis põhjustel. Võib-olla see, et ta vahepeal nagu lõikas Estonias väikse kõrvalhüpe, sest ta käis Armeenias kuulus seal balletikoosseisu. Võib-olla see midagi lõikas ära, sest näiteks sõida tantsis ju, Tiiu Rand viruga balleti sümfooniast vaheldumisi tegid väga erinevalt muidugi. Ja ta on väga armeenlanna ja erudeeritud kolleeg ja väga, väga tark naine. Ma võin neid huvitavat asja ütelda. Möödunud aasta käis mul külas suure teatriinimesed, vaatasid luikede järve etendust, nad ütlesid jah, et niisugune asi, et et meil on olemas väga palju väärtuslikku suures teatris. Aga meil pole siiski nihukest kuningannat kontserdi ajal. Jaa jaa, sest Palo ei anna, on jäänud siiamaani teatri juurde muidugi ta töötab lepingu alusel ja lihtsalt Taani kuninganna, ta lihtsalt on kuninganna. Nii, aga seal Aishana, see temperament ja see niisugune lõunamaine sära mutta, ta tuleb mul täiesti uuesti silmad ette. Nii et see oli üks suurepärane ansambel, lihtsalt meest tegi siis Basissine Aleksander ma siiski ka väga huvitav tantsija, väga huvitav karaktertantsija, kellele head balletikool, nii et ühesõnaga kaja need vaatama minnes savisid teada, et sa näed head tantsu ja ka energia siis minu arvates ka Soomes ja läks seal ka päris hästi, mul tundub muna skoobivasti Falile kuskil käisid jah. Ja mis oli siis nüüd järgmine ooper? Estonia teater püüdis põhiliselt rikastada meie publiku maitset uue ja põneva repertuaariga ning nii sündis Estonia teatris toni Tšeti Luczio Dylammermoon. See oli kahtlemata küllaltki huvitav ooper meie lauljatele ja samuti publikule, sest sellist ooperit varem Estonia repertuaaris pole ju kunagi olnud. Ja üldse tonitsetid on ju küllaltki vähe mängitud. Võib öelda, et vaatamata tonitseti sellistele ajalooliste pealkirjade nagu annab lään Lutšeedi lammermour Dow ja paljud-paljud teised, on tegemist siiski tegelaste intiimse liiniga ja nende tegelik armastusdraamaga. Ja võib-olla võib öelda just nimelt eelkõige. Sellepärast see ooper võitis ja võitis ka sellepärast, et Paul Mägi, kui ta võttis Lucia kavasse. Ta jälgis eelkõige just nimelt ka nende inimeste huve, kes mediaatris esinesid. Võib öelda, et meil oli parematest aastatest juba väga tuntud ja väga armastatud lauljateks saanud Margarita Voites januga. Meil oli Hendrik Krumm, meil oli Tiit Kuusik ja nii sai siia nendele väga hea repertuaari ooperites, millega nad esinesid mitte Estonia laval ainult, vaid ka väga paljudes Estonia teatrikast rollides kui ka iseseisvatel esinemistel ning võib öelda lisaks Aaretuid Chiast olid nende kontsertrepertuaari nagu põhiosaks. Muidugi, erilise kiidusõnu võib muidugi öelda kindlasti kõigi nende peaosatäitjatele eelkõige muidugi võitlesime. Kaalume Krummine. Sest et nii nagu meie erinevad sopramid, laulsid seda rolli. See oli erinev lähenemine, mida siiski ühendas väga kõrge laululine ja sisuline tase. Ma mäletan, kui Margarita koitis esines selles ooperis Rootsis. Kuidas toimus publiku vastu, see oli midagi erakordset üle seitsme. Minuti toimus aplaus meie lauljale ja võib-olla kahtlemata see oli hoitlesid parimaid esinemisi üldse. Samuti Anu Kaalu esimene nii Leningradis nii Kiievis selle ooperiga Ja muidugi Hendrik Krumm sest ma võin öelda juba palju-palju aastaid varem, kui ooper jõudis õpetooril Hendrik selle ette valmistanud Itaalias. Nüüd realiseeris muidugi kogu seda tööd ka meie laval. Ning kahtlemata muidugi Tiit Kuusik, kes näitas ennast tõelise baritoni kuningana. See oli tõeline ansambel ja niisukese ansambliga oli väga uhke käia ükstaskõik. Kus laval ühenduses sellega õitse tonitsetiga, hajutaksin kaunis palju aega tagasi. Esimesena dirigeeris Estonias tonitseti. Toruots ja see kuidas ta selle välja töötas, see filigraanne töö mulle millegipärast jäänud siiamaani meelde. See oli tõesti filigraanne töö, nii et see oli meie Estonias esinev manitseti. Ma võin öelda näiteks seda lisaks, et laude tonitsetid peavad tõesti suured meistrid, sest nagu ma ütlesin, juba varem, sisuline joon on seal Giid tühine, aga kõik see. Mida pakub publikule meeldivad, see on eelkõige lauljate suur sisuline emotsioon ja ja samuti hääleline terviklikkus. Ma võin näiteks härra Raudsepale lisada, et erakordselt näiteks don pasku vales, kuidas laulis Martin Tarastad nestorit? See on isegi praegu Eesti Raadio fonoteegis säilinud, see on täitsa kõrgetist maastad minu meelest lutsiiapi siis Estonia laval niivõrd kaua aastaid eelkõige just nimelt sellepärast, et meil oli selline lauljate koosseis, et meil oli olemas Margarita Voites, et meil üle Anu Kaal, kaks absoluutset individuaalset täielikult erinevat lauljat, aga täielikult tippklassi lauljat. Ja see on muidugi niisugusel teatril nagu Estonia tohutu suur luksus omada korraga kaht sellist lauljat. Peale seda nad laulsid koos paljudes paljudes ooperites. Ja samuti kahtlemata Hendrik Krumm, Ivo Kuusk. Need olid ju kõik tegelikult tipptase. Peale selle, kui hakkame mõtlema, kui palju andisse ooper, võimalusi kutsuda meile esinema suurepäraseid külalislauljaid. Tuletage meelde näiteks meediume, plee esinemine ja paljude-paljude teiste lauljate esinemine. Ja siis tuli kavasse Richard Straussi kruusiku kavaler, mis oli helikeelelt hoopis midagi enneolematut Estonia teatrile lauljatele nõudes väga palju muud. Ja ta vastas mulle väga lihtsalt, temale lihtsalt meeldis ooper ooperimuusika ja seda ta tegi tõesti suure entusiasmiga. Aga kavas ei püsinud kaua. Kahjuks. Nähtavasti on publikul selle ooperiharjumust, et meil on niisugune publik, et joon tuntud asja peale ta läheb, ahaa, ma tean seda, aga ta on uute nimetuste suhtes on natukene kuskil tõrjuv. Kusjuures mina imestan seda ka, et, et ta ei läinud sellepärast, et see on fantastiline ooper, täiesti muusikaliselt fantastiline, sest seal muusikat oli ju kuuldud küll ja küll, aga näha seda nüüd laval teostatuna ja Paul Mägi ossa teinud hiilgavalt, nagu tema tööd olid alati ka võib-olla muusikaliselt oli see puht raskega laulda, sest niivõrd harjumuspäratu oli allerisest Rausi tunglevate tonaalsuste keskel. Mul jääb niisugune mulje, et võib-olla see, et publik ei võtnud teda võib-olla nii vastu, nagu oleks see ooper väärinud, oli eelkõige sellest, et siiski nagu seal ooperi jooks, puudus nukupublikul mingisugune eel eelharidus. Nad kogu aeg oli haritud just nimelt eelkõige itaalia ooperiga. Aga Richard Straussi on absoluutselt erinev hoopis teine ooper peale selle tohi muidugi väga pikk ma mäletan, esietendus kestis kella 12-ni välja ja, ja selleks et nüüd public nagu saaks koondada ennast kokku selleks tervikuks, mis teda nüüd haaraks. Vot selleks peab olema siiski natukene rohkem spetsialisti ja erilisi, erilisi niisuguse muusikaarmastaja maitset, seal ma mäletan, kus ooper tuli kavasse. See on ju absoluutselt harjumatu helikeel meie lauljatel, kes olid tõesti kogu aeg laulnud tonitsetit. Ja seda ei saa millegi teisega isegi võrrelda. Ja korraga isegi mõtlen, kui proovides lauljad hädadasid, et nad ei saa selle muusikaga hakkama, et see on niivõrd raske ja, ja, ja nagu mitte ei ole mõistlik. Ta siis korraga peaproovides kõik nagu lahenes ja üks vaimustus järgnes teisele. Ning ma mäletan, kui neeme tuli, kui algasid need orkestriproovid ja Neeme 500 asja nagu kulminatsiooni välja. No milline muusikaline tervikuna? Tuletage meelde ka neid lauljat, ma võin öelda, Paul Mägi, Järvi oli väga hästi valinud selle tolle koosseisu. Ja millise suurepärase rolli lõi Teo Maiste, Urve Tauts, Panova paljud-paljud, teised, nii et see oli väga suuri mängulisi võimalusi pakkuv lugu ja mida ma lisaks veel näiteks selles ooperis väga toreda karakteri lõi Anu Kaalu kõrval heina sõnavjova ja ma mäletan isegi esietendus, kui tuli, siis oli kogu aeg küsita. Gump Teet, kas Solovjovi või kaal, sest mõlemad olid niivõrd täisväärtuslikud. Leena andis niisukest tohutu naiselikkust, plastikat, kaunist niisugust lähenemist ja see oli tõeliselt suure sarmi kantud roll. Samuti muidugi onu ka. Ja muidugi ärge unustage, Maarja Haamer ja oi, see oli maarjahiilgemarssal ja oli esimene vaatus on väga suurel määral tema peale meeldetuletused ja tähendab kõik, mis ta on teinud, see on hea, minu meelest on ühtegi läbikukkumist iialgi olnud. Noh, see on pikk, siis on lihtsam kolida, sobis sellesse rolli absoluutselt vokaalist rääkimata. Maarja Haamer oli kindlasti üks väga huvitab kunstniku isik üksus Estonia laval. Ja mul tuleb meelde lugu don Carlosega, kui oleksin Kreezbembri külaline. Ja see oli väga tore etendus. Kreestegi muidugi, Eboliid ja Maarja siis Elizabethi ja muidugi pärast oli siis külalise auks korraldatud väikene vastu direktori poolt ja kõik on mehed ja ainult sissekreis. Aga kus Maarja on? Siis hakkaksid mõtlema, kussemaarian. Maarja seisis sel ajal bussipeatuses, kalossid jalast. Tahtis koju sõita, ta loomulikult leiti üles 100 viidi pidusse või tuleks seda ma räägin selleks, et missugune on kunstniku saatus siiski. Selles mõttes, et, et Maarja Haamer väärinuks ikkagi ikkagi rohkem ja küllap oli võib-olla väikene Dremolo nuia, aga see kõik, mis ta tegi, ma mäletan ju Mekaelanda debüteeris ta nimel üliõpilane Voldemar, räägi sellest, on sul meeles konservatooriumi või siis üldse mitte aeg? Käisin just seda noorte lavastust vaatamas ja nii pika aplausi kaelauurijale ma ei ole kohe meie majas tükil tükil ajal kuulnud. Tookord ta mõjus tõesti nagu värskendav tuul.