Tere. Tere. Aga, aga see meenutab mulle, et minu isa ja ta peaks iga hetk koju jõudma. Ilma minuta sööb ta kindlasti külma suppi hangunud rasvaga. Niisugused need mehed on. Hea küll. Ma siis lippan. Nägemiseni. Rikkusin sul jalutuskäigu võrra? Ei tegimegi. Tegime viimast tiiru. Aga sina ootad kedagi? Ma arvan, et nii ma siis lähen Pea kinni, kord. Kes teavad, kelle ma ootan? Siis ma ei usu mootoni Jürgenit, mis Jürgenit Aga kusagil peab ta olema elusana või surnuna ja elusana või surnuna. Seisad siin Kleini poollagunenud kivi kuupays. Käisid sa juba seal sees? Seal teda ei olnud. Muidugi. Isa, ma ei usu, et sa teda leiad. Kas sellepärast, et ma ei osanud seda isegi meie korterisse leida? Kas sa siis otsisid? Ma ei teadnud, et nii kadunud Mööbli seas, mida ei tohi paigast nihutada, mis veel sellest, mida ei tohi peaaegu puudu. Teadagi, ja mis seisma nagu väljanäitusel on kole kerge kaduma minna. Tahtsin hüdrojaamu ehitama, minna. Rännata kohas, teis võidelda võimsate jälgedega. Jõed märatsevad, kui tahetakse tõkestada nende teed. Rakvere teatri näitleja, Eesti NSV teeneline kunstnik Heldur Valter. Kordame keskprogrammi, näitleja Väikelinnateatris. Reporter on Marie link. Muusika valis saatesse Eldur Valteri lemmikmeloodiate hulgast. Silja Vahuri. Mitte kunagi ei oska me täpselt nimetada kõiki neid omadusi, mida oleme pärinud või ümbruskonnale saanud. Aastatega hakkame ikka rohkem aru saama, et paljugi meie elus on tulnud tänu juhusele. Kas õhus on mänginud osaga teie elukutsevalikus? Heldur Valter. Just nimelt juus sest juba see, et ma hakkasin näitlejatööd nii hilja tegema, siis ma olin juba 29 aastane, teatrisse läksin, siis sellest võib juba järeldada, et see võib olla juhus. Mädavaliselt teatritegemise järele tuleb vajadus või soov. Oli olemas seoses sellega, et ma töötasin pikka aega enne seda kinos mehaanikuna nägin väga palju filme, imetlesin tihtipeale näitlejate mängu ja ainult muidugi endal ei tekkinud sellist mõtetki, et võiks ise ka näitleja olla, sest millegipärast oli suur aukartus selle töö ees ja selle töö tegijate ees. Siis päeva sõjaväge töötasin ma elektrivõrkudes siin Rakvere linnas ja mul tuttavad inimesed, kes käisid Rakvere kultuurimajas näiteringis tegid mulle ettepaneku, et tule ka, et meil on praegu vaja agaabeduse patuoinas on vaja direktori osatäitjad, et tule proovi ka võimelised, ei, et mis sellest midagi välja ei tule, et ma pole ju kunagi näitemänguga tegelenud ja aga pool vägisemat mõnus linnake vedasid ja pärast esimest proovi tol ajal lavastas meil seal endine Rakvere teatri näitleja Leonid vehta. Ütles, et sellest poisist võib asja saada. No ja nii ma jäingi sinna ja, ja ini sai see tükk mahaga mängitud, käisime isegi ringreisil Saaremaal, selle ju väga-väga suure menuga läks ses tükis endast on väga, väga lõbus ja tore ja ma olen vahel mõelnud, et seda võikski vabalt mõni kutseline teater ka meil Eestis mängida, sest rahvas lülit maarahvas tahab niisuguseid lõbusaid asju ja ja see on tõesti, mis pakub, pakub rahvale väga palju naeru ja lõbu ja, ja siis teise tüki mängisime siis veel samuti lehtla lavastuses oli Rootsi pommiku Märdi kus ma mängisin sulaspoiss, Ants, ja see mis ta enam-vähem õnnestus, see antsu roll. Ja tükk läks ka meil päris toreda menuga. Niiviisi on Rakvere linnas kui ka väljaspool Rakveret käisime mängimas ja see oli siis 57. aastal Rakvere teatri juurde loodi siis Kulno Süvalepavedamisel õppestuudio. Ja kuna see töö mulle meeldis, näitemängu tegemine nende paaritükiga, mis sai ära tehtud Et vaba aega õhtuti on, päeval ma töötan, käin kuulamas seda asja, niimoodi siis ka ei, saigi kahel talvel käidud õppestuudios töö oli väga huvitav. Seal mitu näitlejat Rakvere teatrist vanema vanemaid näitlejad olid, kes meid seal juhendasid ja tunde viis meiega läbi ja peamiselt muidugi kollase vahele pise. Ja siis lõpuks tõime välja lavastuse ka siis nende stuudio õpilastega lavastas Gailiti rännumarss. No peab ütlema, et selle stuudiost oli ikka. Noh, kuidas öelda niimoodi kasu Eesti diaatrile küllalt kõnnivad. Vähemalt kolm inimest, mõtlen siin lavastajana tuntud meie vabariigis kaariumraid. Näitlejana nii teatri- kui kinonäitlejana väga tuntud Rudolf alla, Pärt ja mina siin Rakvere teatris. Ja siis pärast stuudiot tuli päris teater. Peale stuudiot üks aasta otsa veel, siis mu tervis vedas alt ja. Mul oli arstid ei soovitanud või ei lubanud enam teha seda tööd tähendab elektrit. Kuna ma siis juba töötasin, öeldi, et sa pead valima mõne teise töö. No ja teatris vabanes ka sel ajal just elektriku koht. See teater, elektrik on midagi muud, seal ma oma tervisega oleks võinud tööd teha ja siis ma sinna läksingi. Teatris mingite sel ajal Paul Kilgas vesiroosi, seal üks näitleja haigestus, kes mängis kolhoosi esimeest. Kas ala on kooli meil alal näitleja ja oli vaja teda asendada ja siis noh, mina kui olin teatritöötaja elektrikuna, anti mulle võimalust, et seal siis kaasuse rull ära ja see oli siis nii-ütelda esimene roll kutselisest diaatris mulle elektrikuna teha näitlejatööd. 59. aasta novembril läksin teaduse Electricus ja järgmise aasta maikuus pandi mind juba näitleja kohale. Ma pean ütlema, et ma olen selles suhtes õnnelik inimene, et ma sain üsna üsna varakult, hakkasin päris korralikke kopsakaid rolli mängima. Ja seda õnne on mul olnud 23 aastat. Kui paljud nendest näitlejatest, kes tol ajal teatris olid, kui teie alustasite on nüüd siia Rakveremaile püsima jäänud. Rakveremaile on püsima jäänud näitlejatest, kes olid enne mind juba. Siin on Eesti NSV teeneline kunstnik Evanovec. Aleksander Viilma Voldemar Pahkla Ja vist ongi kõik näitlejatest, kes enne mind olid pääle mind juba siis üsna peatselt tuli ka Eesti NSV teeneline kunstnik Feliks Kark ja teised juba hiljem tulnud kõik varasemaid rohkem, rohkem ei ole minu teada praegu teatris, näitlejatest. Rakvere teater on olnud teatud mõttes hüppelauaks paljudele praegustele meie vabariigi suuremate teatrite näitlejatele. Öelge, Heldur Valter, kas teil ei ole olnud kunagi tahtmist siit ära minna? Ja eks neid ettepanekuid on olnud, ma ei saa öelda, et mind ei ole kutsutud ühte või teise teatrisse. Aga siin ma tahaksin tuua ühe põhjuse, mis on mind siin kinni pidanud. On see, et mina ja võin seda siiski teatud uhkusega öelda, et ainukene rakverelane Rakvere teatris, sest mina olen sündinud, kasvanud Rakveres. Ja praegu ma ei tea, Ühtegi teist vähemalt kunstilises koosseisus meie teatris, kes oleks ka võrsunud päris siit Rakvere linnast, kõik nad on ikkagi sisse tulnud, siia üks siit, teine sealt. Ja kuna ma oma teatritööd juba nii hilja alustasin nagu ma ütlesin, et ma olin siis juba 29 aastat vana see on ikkagi ikkagi hilja. No mis puutub praegu sellesse küsimust, kas praegu kuhugi minna, siis ei tuleks üldse kõne alla ka varem? Ma ütlen, seda ettepanekud on tehtud, aga mina mõtlesin, et noh, et teatrit võib ju ka oma kodulinnas, tead, milleks ma peaksin minema kuskile mujale ja mõnes mõttes isegi olen õnnelik, sest ma olen saanud nii mitmesuguste lavastajatega näitejuhtidega tööd teha. Sest eks see provintsiteatri saatus vähemalt Rakverega on küll, et 20 kahe-kolme aasta jooksul on kuus lavastajat juba peanäitejuhti, tähendab kes on olnud siin Rakvere teatris selle aja jooksul erinevate inimestega tööd teha, see on väga-väga huvitav. Ja suurtes teatrites seda võimalust alati ei ole, sest seal ikka põhiliselt tehakse oma jõududega need tööd ära ja vahel käibki mõni külaline, aga aga meil on neid võimalusi rohkem. Ja ühesõnaga Rakvere linn on mulle Kodulinn Rakvere teater seda enam mulle koduseks saanud. Ei tahaks siit lahkuda ja põlema varem stega soovinud. Kui te nüüd mõtlete natuke tagasi, kas on olnud mõni niisugune rull, millega te olete hirmsasti hädas olnud? On küll, eks neid ole mitmeid olnud ja ärriti, mul on ikkagi olnud alati hirm. Suurte. Sellest üle ja nii mitmedki lavastajaid, kes meil Rakvere teatris olnud ja on käinud on alati imestanud minu juures seda, kui mina olen osade jaotamise juures palunud, ärge pange mind selle või teise rollidele just nimelt suurte rollide peale. Sest nemad ütlevad kõik, et on öelnud mulle, kuidas need kõik nemad on harjunud nägema nii, et näitleja tahab, võitleb selle eest küünte ja hammastega suurt rolli saada, aga minul on, on vastupidi olnud, sellepärast just hirm rolli ees. Aga noh, paratamatult on neid siiski tulnud teha ja ja ma ei tea, just nii, päris alt ei ole just läinud, aga aga hirmsat puremist ja vaeva on küll on saanud nähtud nii mitmegi rolli juures. Ja vahel ei pruugi olla Rolf nii sügavalt filosoofiline, meie raske selles mõttes, vaid lihtsalt ei leia kuju, et üks niisugune roll oli. Kui ma ei eksi, siis oli rumeenia kirjanik küll Mirodan vangnilistagaks. Koos Aarne Ükskülaga mängisime nii-öelda kongikaaslased, olime vangis. Tegevus toimus Ameerikas. Ja seda tüki lavastas meil tolleaegne teatri peanäitejuht Heino Kulvere. Ja praamid olid juba küllaltki kaugel, enam enam palju aega ei olnud etenduse väljatoomiseks ja mina ei saanud ega saanud seda rolli. Ei tule, ei tule ja ühtlasi kui nii kui karakterit kätte ei saajat, karakterit nii ei tule ka, ei hakka sõna kandma ja pikk läheb, kui tunnen, kõik läheb aia taha, midagi välja ei tule. Ja ühel heal päeval sattus siia oma endisesse kodulinna. Kulno Süva, lepi tuli seda proovi vaatama. Me tegime proovi jälle, mina elan seal ikka. Oma karakteri leidmisega, mitte ei saa ega saa ja kõik nii vilets, kõik on see asi ja ja niisuguse mehe kõrval nagu Aarne Üksküla kohe jäin kohe täitsa täitsa varju, kadusin ära. Ja tema vaatas seda proovi, Beatja tuleb pärast proovi, ütleb mulle teadeldurit. Proovi läbi nina rääkida, ta siiski tegin katset. Ja näete, rohkem ei olnudki vaja. Hakkasin läbi nina rääkima ja Sers tegin veel omale igavese suure ninaga Medule aegsel grimeerijal ja järsku läks ots lahti ja hakkas tulema. Mingisugune karakter sai, kohe oleme ja noh, ühesõnaga elav inimene oli laval. Ja peab ütlema, et see roll mul õnnestus. Üsna ilusti jäädi rahule. Kui me hakkasime niukseid vanu asju meelde tuletama, siis laval võib ju etenduse käigus igasuguseid ootamatusi juhtuda. Öelge, kas teie teatripraktikas on ka mingeid äpardusi juhtunud, mida nüüd tagantjärele võib-olla isegi naljaga meenutate, eks nüüd ole. Paljud niisugused äpardused on olnud muidugi, millest ei, siin mikrofoni ees ei taha rääkida, aga siis üks sellistest, mis juhtus, see oli Narva Gerassimovi nimelises klubis. Mängisime Villem Grossi tiivasirutus hulka hulga aastaid tagasi. Mina mängisin sellest koolipoiss pastakut. Ja meil on seal üks niisugune kakluse stseen seal Gerassimovi lava peal oli kunagi olnud, võib-olla ka praegu kasutavad isetegevuslased veel Sof nööri ja oli olemas sfääri see auk, aga see oli kaetud ilusti ühe Tekviga kaanega kinni ja noksile põrand täitsa. Ja kuidas seal taplus aeg, mina, sina selle kaane peale astusin, aga see käis nagu potikaan käis järsku ringi ja mina olin kadunud üheksanda koha pealt muidugi, kuni siia küünarnukini välja. Rahvas sai naerda muidugi ja, ja, ja kõige rohkem lavalolijad ise. Naersime lõõtsa ja selliseid asju ikka juhtub laval, aga siis mul tuleb meelde üks kord. Ma ei mäleta enam vist üks selline, ta sai, lääneklassikat mängite, mina ei mänginud seal taas, aga siis ta Aarne Ükskülaga oli, mina olin saalisse kord vaatajana ja temal oli vaja püstol võtta ja lasta teine inimene oma. Nii kui ta selle stardipüstoli võttistamat klõps, klõpsa pauku. Ja siis tema isu ütles päeva äkki ridagi, no siis ikka sai maha lastud, aga see oli nii tore ja tema leidis järsku lahenduse. Sisse kukkus. Kaarel Čapek on kirjutanud teatriinimesed, nagu teada, on ebausklikud, näiteks ei tohi naisnäitlejale enne esietendust öelda palju õnne vaid käige pulli, lobamokk ja meesnäitlejale. Soovin edu vaid murra kael, kusjuures tuleb asjaosalise poore sülitada. Samuti öeldakse siis, kui te tahate, et esietendus läheks ladusalt, peab peaproovil lamenti olema. Kas te nõustute tsehhi kirjanikuga? Kui komme on meil igatahes meie teatris on küll olemas, et esietenduse puhul lüüakse põlvega, siis selle tagumik ja, ja niisugused kombed on säilinud, aga mis puutub sellesse, et, et kas peaproovidel enne väljatulekut Lementima võib-olla tõesti nüüd on vaja, teinekord on just üks, paar-kolm proovi enne esietendust, tekib ühel või teisel näitlejal või isegi lavastaja tekib, et miski asi klapi ja järsku hakkab lagunema, mis sinnamaani on saavutatud, pat laguneb, lagunev? Ei, keegi ei leia põhjust. Tihtipeale leiab lavastajad, viga on selles selles näitlejas või, või leiab näitleja järsku, et nüüd lavastaja nõuab järsku midagi muud ja nišš konflikte on tekkinud. Ja noh, selge, kui juba niisugune konflikt tekib, üks ütleb üht, teine teist süüdistama midagi, siis ongi see jumala lament käes ja, ja ma leian, et see on täitsa täitsa vajalik on tihtipeale pärast sellist lamenti on nagu ennast välja raputatud ja nagu maandatud ja järsku näitleja ja lavastaja terve Trute leiab, et asi hakkab siis keele minema. Mida te tavaliselt enne etendust teete, et ütleme, et halvast enesetundest või pingest vabaneda? Ma võin öelda, mida ei või teha. Mina igatahes enne vastutusrikas etendust ei ole üldse enne etendust ei ole hea korralikult puhatavamatel lamades asendis olla ja magada. Minule ei mõjus hästi. Ma võin öelda, et mul vastupidi, on oma füüsilist tööd, käin enne seda metsas, käin kalal või käin jahil ja väsita ennast füüsiliselt korralikult ära. Siis on mul on mul laval parem tegutseda, ma tunnen ennast laval paremini. Aga etenduse vaheajal, kuidas teil kombeks on? Kas te tahate garderoobis juttu ajada või tahate olla üksi? No see oleneb väga palju muidugi rollist, milline sul käes. On selliseid rulle, kus tõesti ei tahaks kedagi enda ümber näha. Lähed garderoobi, tahaksid olla seal üksi ja see vaheaeg 10 15 minutit. Kas just nüüd mõelda midagi seal järgmise vaatuse peale või seda ma ei oskagi öelda, aga lihtsalt tahad olla üksi? On selliseid rolle ka, kui sõja meelava hääldas. Vestled seal teiste kolleegidega ja meid siin ma vaatan, teie, mina ise ei ole vale haige, aga vaatan siin meil põhilised minnakse ruttu, malelauana, mängitakse, seade, see ja see sega lihtsa uhk. Võib-olla on see vajalik isegi just niisuguse kergema rolli juures kergema töö juures vaheajal lõbustan ennast teiste seltsis. Too on midagi muutunud ka näitlejate tulekust teatrisse nende aastatega. Kui nüüd vaatate neid tänapäeva noori näitlejaid Sel ajal, kui mina alustasin, ju siis põhiliselt olid ju näitlejad ikkagi isetegevusest ja kuidas satuti teatrisse nagu minagi, aga praegu jah, noored tulevad koolist ja kuul annab meile diplomeks. Temana kutselised näitlejad. Aga et iga näitleja nime kanda, selleks on vaja ikka tükk aega teatris tööd teha, minu arust küll? Jaa. Väga südamega töötaja tahta seda teha ja ja mida mina soovitaksin noortele, millest mulle paistab, et on nendel vajaka on see, et nad Elus peaksid käima rohkem ringi, lahtiste silmadega, hästi talletama, kõike, mida kuuled ja näed enda ümber. Pahatihti on nii, et ma olen näinud inimesi noori, kes ma ei tea, kas selle teadmisega ta näitleja ta läheb linna vahel nina püsti, ta ei näe paremale, vasakule, kuhugi. Ta on küllaltki eluvõõras mahlakad, rääkimine igapäevastest asjadest, millega meil iga päev tuleb kokku puutuda, teeb suured silmad, et kas tõesti ja küsid niimoodi, et kas see on nii ja naa meie kehastanud laval just neid samu inimesi, kes meie ümber iga päev liiguvad. Ja mina tahaks küll noortele seda soovitada ja kõigile kesikesele. Näitekunstiga tegelevad hästi-hästi, avara pilguga ümbrust ja igasuguseid inimesi isegi sõbrutseda igasuguste inimestega. Vaatamata sellele, kas ta on kas ta on tõesti võib-olla ka paadunud joodik, isegi aga ka selle inimesega püüda vahel vestelda või, või mingisugust mingisugust sidemeid luua, et õppida tundma ka selle inimese hingelaadi ja tema käitumist ja seda meile vaja, see on meie igapäevane töö. Vaat sellest hambast ehk puudur. Ma ei ütleks küll mitte kõigil, see oleks niimoodi, aga, aga väga paljudel noortel näitlejatel Kas norija teatriski käib, kuid neid peaks ikka tunduvalt tunduvalt rohkem käima. Ringreiside ajal on sama, kõik sama, ma mõtlen, maakohtades, käib siiski vanem ja keskmine generatsioon, aga noori on ikkagi vähem. Kui on, siis on laste lapsed päris kaasatoodud. Aga niisugust keskkooli Heali ealisi ja sellises eas noori töötajaid ka mõtlen 20-st 30 aasta vahel on ikkagi vähe, mida need Rakvere nooretsin teevad siis, kui nad teatris eriti käia. Ega see Rakvere linnas siin suurt meelelahutust. Ma leian, et ei ole nii ohtralt seda vahel lasteks kultuurimajas või klubis diskoõhtud ja küllap nad seal käivad tütar mul olema 14 aastane, käin kaheksandas klassis praegu ja, ja temal põhiliselt ikka need koolis on diskoõhtud ja sealt nad oma meelelahutust saavad. Kino ja. Rakvere teater on suutnud siiski oma teatri ümber koondada ka mõned noored aktivistid. Ja ma ei saa seda nimetada teatristuudio teatrist huvitatud noored. Tulevad kokku ja teevad või siis mõne korra nädalas. Ja siis peanäitejuht Raivo Trass ja mõned vanemad, näitlejad ja kogemustega näitlejad teevad nendega siis pisut tööd, tutvustavad neile lähemalt seda näitemängu tegemist ja mitte selle eesmärgiga viigiteater seda läbi nende hulgas nüüd näitlejaid saada, aga lihtsalt noori teatri juurde tõmmata, sest need inimesed, kes ikkagi sinna tulevad omast vabast ajast põhiliselt keskkooli õpilased siis nendel peab huvi teatri vastu olema. Ja kui nad on siin juba mõnda aega käinud, siis on näha, et nad hakkavad teatrit rohkem armastama. Ja nad on tulnud tööle sinna. Praegugi vaatan meil lavatöölisi paar meest, kes on võrsunud aktivistide hulgast ja need töötajad suhtuvad oma töösse hoopis teisiti kui niisugused juhuslikud sattujaid, kes tulevad meile kas lava tööle või meie elektrikuks või ükskõik millisele tehnilisele tööle teatris. Näha, et nemad armastavad teatrit. Kas te olete kunagi kahetsenud, et hakkasite näitlejaks? Ei, ma ei kahetse. Mille nimel tasub olla näitleja? Juba selle nimel, kui sa oled oma töölaval teinud. Ja publik aplodeerib tunned tänulikkust saali poolelt. Juba selle nimel tasud. Kordasime keskprogrammi näitleja väikelinnateatris. Rakvere teatri näitleja, Eesti NSV teenelise kunstniku Eldur Walteriga ajas juttu Marje Lenk.