Tere jälle kuulamast saagat, lisa palajad, meie külalisteks, jälle need inimesed, kes oma igapäevatööna inimeste meelt lahutavat. Tere tulemast meie saatesse, Tõnu Aav. Tere. Sind oli päris raske kätte saada. Kas on midagi juhtunud telefoniga? Ja minule pandi nii-öelda uus number. Digitaaltelefon ja nüüd on number muidu samaks ainult neli neli-kuus viis, neli, üheksa, aga mul on nüüd kuu sees lihtsalt häda on selle uus. Ja häda on selles, et see vana number annab lihtsalt kutsungi tooni ja siis jääb niisugune mulje, et ma üldse pole kodus. Aga oled vist vähe kodustest ka siia saatesse tulid sa täna mitte kodust, vaid. Ja ma küsisin vabaks ennast Ivo Eensalu käest, meil on praegu käivad lastelavastuse proovid, mis tuleb välja jõulude puhul. Ja siis me teda ühtejärgi mängima ka vist 15 korda. Selle pealkiri on putip, lutti ehk jõuluvana habe ja mul on siis õnn olla seal jõuluvana ja siis maadleme praegu nende tantsudega. Tants on mu kõige nõrgem koht üldse seatud sammudega tantsud. Aga laulud on ilusad seal ja lapsed mängivad kaasa ja ja Ivo oli siis nii kena, et lubas märama, lubasin teda hästi palju kiita, tead mulle eelmine kuulab saadet ka praegu. No ma tahan liituda. Sealhulgas. Mulle ühes eelmises saates Marko Reikopiga tegin seal ma jõudsin lugeda meie lavastajatest kuuest lavastajast, et ainult kaks tükki staabis teema juba edasi, nii et ma ei jõudnudki rääkida. Aga, aga ma olen talle väga tänu võlgu, et kõigepealt Ta andis mulle osa lõbusast talupojas. Ja see oli väga huvitav, tore tööprotsess. Tükk oleks võinud muidugi veel kauemgi mängida, sest ma ei mäleta Draamateatris nii pikka aplausi kui lõbusa talupoja järeloni. Ühesõnaga tõepoolest ilus muusika ka. Seal on ikka Daile operetega, ta on vist muusikal ka, aga ta noh, niisugune lauljal, lava lavatükk, laulude ja laulumäng või niiviisi. Sa rääkisid praegu uuest lastelavastusest ja eelkõige tuntakse sind veel vanast ajast onu Remuse juttude järgi, kui võtta nüüd seda auditooriumi, mille nimi on lapsed, kelle nimel lapsetend, kas lastel ja vanainimestel täiskasvanud on erinev huumoritaju. Ma võin seda ainult iseenda põhjal öeldes, kui me olime väikesed poisid ja Kehras lugesime esimest korda Oskar Lutsu, seda lugu viiest väikesest pakikesest. Me naersime hullumeelsuseni. Noh, lapsed, maailm on kuidagi värskeim ja kõik see nali läheb nagu palju paremini kohale. Ja ma olen vaadanud ka nüüd praegu esinemiste juures, kui on lapsed, saalised, lapsed reageerivad kuidagi palju erksamad, isegi. Vahel häälestavat, isegi isegi esineja paremale lainele. Nüüd tahaks kohe minna sinu lapsepõlve kallale selles mõttes, et küsida, kas sa olid kohe niisugune esineja tüüp juba koolis ja kas olid lõbus laps, olid sa koer poiss koolis ja nii edasi. Ühesõnaga kus see kõik algas sinna tänase Tõnu haavani välja. Vaat see oleks väga kummaline lugu, et, et mina ei olnud nagu eriti suuresineja, kuigi me Kehras aida trepi peal tegime teatrit ka, aga mul ei ole sellest mingeid erilisi niukseid helgelt mälestus jäänud, ma närveerisin kõvasti ja ma nagu ei tundnud sellest sellest esinemise vormis koerustükki tegemisest lõbu. Kuigi ma mäletan ennast küll võrdlemisi niisuguse üle meedikuna ja rõõmsameelsena ka vanemates klassides, aga vanemates klassides me hakkasime juba koos Aarne Ükskülaga estraadi tegema seitsmenda keskkoolipidudel ja mõtlesime hoolega näiteringist osa ja siis ma käisin lasteraadio näiteringis pioneeride palee nukuteatris ja nii et kuidagimoodi kuidagimoodi see elutee sai niimoodi ära määratud isegi võib-olla kohati nagu isegi nagu minu tahtest sõltumatult oma päriselt hakka niimoodi järele mõtlema. Nii et ka sinu puhul võib ikkagi rääkida selle elukutse valiku juurde jõudmisel ja selle õpingute juurde jõudmisel juba niisugusel professionaalsel tasemel, et see oli ikkagi mõneti juhus. Nagu paljud kuulsad näitlejad on ütelnud meil siin intervjuudes, et ma ei saanud Tartusse ülikooli sisse, siis läksin, proovisin lavakasse, sain lavakasse sisse. Ei, no minul on päriselt nii ei olnud, sest mul jäi keskkooli lõpueksamid ja lavakunstikateedri sisseastumiseksamite vahele, kaks nädalat sisust avati lavakunstikateeder ja siis me läksime muidugi Aarne Ükskülaga sinna katsetele. Mul oli muidugi vahepeal mingi soov nagu ka minna laulmist õppima, aga aga noh, jumal tänatud, et ei, ei läinud muusikakooli. Miks, jumal tänatud. Seanss lauljamas diktoriks. Kuidas sulle tundub, kas tookord oli see rebimine sinna suurem-väiksem või kuidas see olukord võrreldes tänase, ütleme, lavakunstikateedri sisseastumisega? Human ajad on muutunud? Kummaline, ainult ei ole muutunud, meie meid oli sinna sisse astuda, suuveed 200 ja 20, võeti vastu, nii Effjordimise kõva konkurents oli ja me mõtlesime, et noh, et see on alguse asi praegu, et lavakunstikateeder loodi. Vanusepiir oli meil ka 18.-st eluaastast kuni 35. eluaastani isegi mitte 30. eluaastani, sest meil oli üks 34 aastane naisterahvas oliga. Ja ja me mõtlesime, et noh, et ekse vaibub ära, siis pikapeale aga ei ole praegu on täpselt samuti aga suur konkurents, kuigi rääkimata sellest, et palgad on väikesed, et töö on raske ja ebarütmiline ja põhiseadusejärgse koduse ja nii edasi ja nii edasi, aga noh, see on tore, võib-olla siin on ka mingi seos eesti rahva suure diaatrilembesuse ja näitemängu teha tahtmise vahel. Sa oled väga mitmes vallas või kohas nüüd löönud kaasa ja teinud ma mõtlen siin teatrilava estraadilava filmi, raadiot, plaadistusi, lindistusi, kus sa ennast kõige mugavamalt oled tundnud? Ma arvan, rahvast tahaksin kindlasti tituleerida koomikuks. Ja seda Sa kahtlemata oled. Kas sa tunned ennast koomikuna eelkõige? No vot, ma mäletan, Jüri Järvet 61. aastal draamateatrisse tööle läksime. Siis ta rääkis väga palju koomikustelt, koomik on eriline talent ja koomikuks ennast pidada on võrdlemisi riskantne, väga suur au ja kohustus. Seda õigust nagu ei olegi üldse kõigil ja ma isegi ei julge öelda, kas ma nüüd olengi päris läbi-lõhki koomik. Minu jaoks on ideaalne see, et kui sul oleks teatris tõsisemat repertuaari huvitavaid põnevaid, tõsiseid rolle ja väljaspool teatrit, siis tegeleks huumoriga selleks muidugi kõige kõige ideaalsem kooslus. Kus on kõige raskem, me nimetasime neid erinevaid kohti, ütleme. Eks ta on igal pool ühtemoodi ta on noh, võiks ju arvata, et et no mis filmi võtte ajal kaamera ees siis või televisioonikaamera ees, mis seal siis ikka nii range, väike episoodiks ja, aga aga ei ole, sest et seal on noh, me ju ei tunne taju eriti hästi oma väljendusvahendid ja ei tea, mismoodi me ühte või teist asja paremini mõjukamalt saame teha. Laval on ses suhtes Meil on see tagasiside suhtes. Kui sa komöödiat mängida, saad aru, kas see jõuab kohale või mitte, see on ju hääleline reaktsioon publiku poolt. Seesama on ka siis nagu estraadilaval, et kui see nali on naljakas, siis ta peale reageeritakse, kui ei, siis otsi midagi muud endale. Ega see närv nagu mulle tundub, nagu ühesugune ta ta ei ole mitte ainult selles, et kas mul on nüüd tekst meedias või kui ma esietendusel teatris või siis mõne uue looga estraadil üles astuma, et kas ta on mul päris selge, käpas see närv tuleb sisse ka siis, kui sa võrdlemisi vanade tuttavate lugudega esinejad, sellepärast et ta on, igal juhul on ta esietendus, kuna publik saalis on igal juhul uus. Ja, ja see paneb siis noh nagu nagu muretsema, see ei ole mitte ainult see, et ma tahaks parem olla, kui ma olen siis lõppude lõpuks lohakad nendele mõistusega aru andnud, mida siis kardan. Kõik on tulnud ju. Ja tujulised etendust vaatame, mida siis ikka nii väga närveerib seal. Aga see vaen juba ammu vanematelt näitlejatelt küsinud ja nad ütlesid, et see ei kao kuskile, see läheb Jetnerveeriminedamaks. Jääb, jääb küll, aga seal peab olema, see on Healist, no muidugi ta ei tohi olla, noh, niisugune trump. P ajab närvi, et sa ei suuda mõtelda ja ei suuda ennast liigutada. Isegi kui selline närv on, see läheb esinemise käigus, läheb see üle. Nagu sa juba tead, miks sa seal oled ja mida sa tahad ja üks ülesanne on siis see nagu taandub. Ja sellest närvist muidugi aitab publitele. Kui hakkab hästi minema, siis ei ole suurepärasemast kohta maailmas üldse laval olla. Ma ei tea, kui teaduslik see on, aga noh saalis istuvad paarsada inimest ikkagi kiirgavad midagi ja sa saad selle tagasi nende poolt selle energiakulu ja eks niisugune vastastikune nakatumine laadimine ilmselt 1000. Kas see on ka nüüd see õnnehetk, ma tahan selle kohta küsida, et mis need kõige õnnelikumad hetked on, ütleme sinu kui näitleja elus esineb Eestis võidad tahes, kaugemal. Ta ongi vist niimoodi, et jälle eriti kõik õhtud ei ole ju venna tegelikult publikult Mul ühesugused ja kõik esinemised pole ühesugused, aga kui algul isegi nagu ei lähe eriti see asi ja kui sa siis hakkama hakata kuidagimoodi kätte saama seda publikut, siis see on vast niukene, kõige õnnelikum hetk ja ma tunnen ennast alati kõige paremini siis, kui on hästi läinud ja ma istun autosse tagasi. Tallinna. Mingist rahasse sõltu ega ajakulust ega sõidu pikkusest, siis sa tunned, et sa võid rahul olla iseendaga. No see esinemiste arv, mis sa näiteks oled väljaspool diaatritki teinud, on meeletus, on kuskil tuhandetes. Arvan Maire kokku lugenud, aga ma arvan, et ta võib olla küll niimoodi, sest et ma üks mis ma olen praegu 58 30 aastat, ma olen selle huumori esitamisega küll tegelenud ja nädalaid on 52 aastas nähkust üle tuhandete võib jääda küll. Oled esinenud väljapoole Eestit ka, kas, kas teatri ja sõnakunsti. On see internatsionaalne selles mõttes? No ja ma olen võtnud osa vene keeles ühest üleliidulise estraadi neelsete konkursist seal muidugi midagi ei saavutanud, ma lugesin terve ärni monoloogi vene keeles, et selgitama murrakut. Ja siis pärast räägiti, et see oli väga huvitav küll, jah, aga noh, et et. Päris ja siis ma olen saksa keeles kõrgesti humoreski esitlenud ja Itaalia ja kirjas ka arenduse rikkis raadios, kus läheb ühe jaama pealt teise peale ühegi teise ja ma pean mängib ja nii edasi. Aga eesti keeles on muidugi kõige parem ikka oma emakeeles ja ja sa küsis, et kuskohal veel peale Eestit siis me käisime ritta koolituse etendusega, käisime Ameerikas ja siis esinesime seal kontsertkavaga. Kersti Kreismann luges nagu tõsisemaid luuletusi ja Raivo Trass ka tõsisemaid asju, mina siis nagu naljatasin seal ja kõige suurem üllatus oli mulle see, et mitte mingit vahet ei olnud. Ameerika eestlaste ja kodueestlaste vahel on eestlane ükskõik kus kohas ta elab, imelik imelik, täpselt samasugune huumoritaju ja. Ma olengi nagu rohkem püüdnud niimoodi üldinimliku huumori peale seda asja üles ehitada. Kas naljadele on oma aeg või on ikka osanaliumisel ajatud mis, mis? Ta on oma oma aeg on kindlasti ka näiteks mul tuleb meelde, kui siin, mis aastaseni tuligi, Karl Vaino veel pukis oli ja lootused olid nagu Vaino Väljase peal, siis ma esitasin ühte nalja, mida ma Elise muidugi välja mõelnud, et nali ise kõlas niimoodi. Karl Vaino vaatab aknast välja ja naine küsib, et Karl, mis sa sealt väljast vaatad? Vaino ütleb, et ma vaatan, kas väljas on juba külm. Seal väljas oli ja seal ei õlehäda, meil läks, niisugune nali oli. Siis või enne seda ka pahandusi on sind pagari tänavale kutsutu. Tsensuur, kui selline sind kunagi piiranud ei ole. Ei ole tol ajal. Mul oli näiteks ühesuguse Kobleema, kirjutasin ise. See oli, et minu südant rõhumäng, mul on lumivalge säng, kus ma sängist leidsin loit tika. Majakovski lubas juua aastaks 76 lutika atest jääb vaid mälestus. Pesen ennast iga päev, puhtad on mu lapse käed, naise lemmikkoht on tus, jaamann alles lõppes meile remondiga. Iga augu ees on Bront, läbi tungis ta kui Tšingis-khaan, kus on see pay, kust Nad on tulnud neid polesi Jabaluutu. Just sedasorti koduloomi ei ole meie toas talutu, lutti garanlas, naelud ei kadunud Mustamäe Õismäe uudised ainsad mäed, kus neid ei näe Rahumäe ja pärnamäe siis lääne ehk seal viise ja hiiglaäratuntav logo, eks ole, jõle hästi veetseda vastu eskord Saaremaal suurel peol, mina laulan seda siis. See sõItub saalist üks mees laudadega pidujad. Tõnu, sa laulad ju venelastest. Ma ehmatasin nii ära, et mis need, kuhu mind kutsutakse, kuhu kaevatakse eestlased, üldiselt on niivõrd toredad inimesed, et heinad kaebaja koputa kuskil, vähemalt ma ei ole kohanud niisugused pahatahtlik kujusid. Ma tean küll, et ükskord öeldi mulle, et meie partorg läks saalist välja, et aga toredasse tegi, ta ei tahtnud, et vaadatakse temale otseselt, kuidas tema nende naljade peale reageerib, vestab, läks minema, saalis lihtsalt. Aga niisuguse muide niuksed tsensuuri momendigma puutusin nüüd möödunud aastal kokku. Uskumatu ei olnud ja, ja see oli nii kummaline, et see on suur ja mul on isegi natukene piinlik, selle pärast. Lugesin mina muidugi seal, see oli ka jõulude andis ja kõik oma nalju, mis ei ole nüüd mitte just lausa siivutud, aga noh, ikka niuksed kahemõttelised ja nagu ta on, niuke huumor. Et nii võrdlemisi igale maitsele vastuvõetav on. Ja siis üks proua ütles, et kas niisuguseid jõulu jõuluperioodil, niisuguseid nalju on mõtet esitada, kas ei peaks olema rohkem nagu see olema ikka jõulude kohane ja Jeesuslapsest ja pärast siis tuldi lohutama, öeldi, et tema on meil niisugune aktivist. Usu poole pealt ja aga siis ma mõtlesin, et tõepoolest, et võib-olla, et jõulude ajal ei ole vaja. Nalmis kõik naljad on naljad veel mõnikord niisugust, tõsi, elulisemat. Tead, mis on kummaline, et mõni naine ei olegi tegelikult nali, mõni on näiteks päris päris tõsine lugu, mis on pandud naljavorme näiteks, mul tuleb meelde üks niisugune lugu, eks. Mees, no ta siis nüüd ütleme, näitleja või, või kirjaniku või või, või muusik kurdab oma sõbrale, et tead, ma olen nüüd juba 30 aastat selle alaga tegelenud ja siis ma sain aru, et ma olen tegelikult täiesti andetu. Ja sõber küsib, et sa jätsid siis järele selle ametiga tegelemiseks. Aga lastele ei, ma ei saanud, ma olin juba selleks ajaks kuulus. See on väga kurb lugu Samost, ja osta niimoodi on näiteks niisugune asi on ju ka tõsieluline, mis on võib-olla vanal õlivärvi ajal võib-olla, et on tekkinud mikseri kiiresti värvi. Ma tahan sellepärast kiiresti värvilt vähe värv, värv saab otsa, õlivärv kuivab kauaaegsele, aga kui sa nitrovärviga värvide vähe värvimisel tõesti kuivab? Kas anekdoote nagu rahvaluulekoguja käid mööda maad ja kuulajad ka kuskilt paned kõrva taha, mõtled sa neid ise välja või, või väga palju teksti sulle kindlasti kirjutataks? Priidu Priit Aimla teksti ma olen kasvatanud ja, ja otsinud muidugi muidugi nalja lühinaljadest ja ja muidugi kuulnud, kuulnud olen ma ka näiteks seda, see on mul kindlasti on kuuldud nali, et siukse mees taob vastu auto furgooni ja et mispärast taovad autot kaikaga. Mul on kolmetonnine masinaga neli tonni, elusaid kanu on pöörete üks tonn, peab õhus kogu aeg olema. Seda ma olen näiteks kuulnud ja siis pidžhendancherbitš saksa tähendab telliskive käest ja hakkas siis seda ma olen ka kuulnud, mitte lugenud. Aga muide, ühe nalja ma ise olen välja mõelnud, see oli ikka selsamal Vaino ajal veel? Jaa, see oli lugu oli selles, et vanamutikene elab väga kitsastes tingimustes ja läheb siis soovitatakse tal, mine Vaino juurde, küsi korteri endale. Muttika tuleb tagasi, ütleb, et mina saan kortline endale siis, kui jaapanlased hakkavad Eestisse maju ehitama. Mismoodi mina rääkisin Vainule selle oma korteri mure ära ja Vaino noogutas ja ütles Jaapani maa ja panime Jaapanini maju. Nii. On sul eeskujusid kindlasti oli nooruses, kas, kas nüüd ka veel? On küll ja need ei pruugi üldse, kuigi ma olen juba eakas mees ja nagu ei tohiks nagu eeskujusid ei ole mu eeskuju, ta on isegi praegu minust nooremad isegi eesti näitlejaid. Ma jälgin väga hoolega nooremaid näitlejaid ja igast ühest midagi õppida. Nii et potentsiaali meil on noh ja muidugi muidu seda ei saa öelda, et vanasti oli rohi rohelisem. Ai, ei, mina ei saa, seda. Ma jumaldan näiteks Rowan Atkinson ja väga seal on üks omapärane koomik. Tema kõige suurem pluss on see, et tema ei karda olla ebameeldiv ja ta ei karda olla vastik. Ei püüa iga hinna eest eile jah, kuidagi jah, kuidagimoodi niimoodi meeldivalt siukest mokka peale määrivad naljade, noh nagu peni, Hilde Benil on ka suurmeister, kui pidada silmas seda tohutut töömahtu, mis ta on aastate jooksul, mis ta oli 30 aastat oli BBC teenistuses. Jah, muidugi, kui need ikka ühtejärgi niimoodi vaadata, siis tõesti ma olin kahe inglase ka rääkinud ja nad hoiatavad juba nagu meid tüüdanud või niimoodi. Aga noh, paratamatusega 600 söötseets palju sõiduvad seda õudu poeks leida iseendast. Sa rääkisid, et sa tahtsid peaaegu et muusikat õppima minnakse muusikat, kuulad palju ja täna oled sa valinud sellise väga päiksepaistelise muusika selle dueti näol. Jaajaa suritaalomaanma hakkasin kooli ajal õppima itaalia keelt ja vahel, kui tuju peale tulid, õpin praegu ka. Ja sellepärast ma mõtlesin, noh, sellesse saatesse peaks Albaania Romiina Paver ilusasti sobima. Või toni Kristidelentsiks samuti. Vahepeal kuulame muusikat Ja selle ilusa muusika peale jätkame saadet lisapala saate nimi, külaliseks Tõnu Aav. Kui sa esinenud oled, kas on juhtunud? Noh, ma ei ütleks isegi midagi naljakat laval võib-olla ka ja midagi tavatut, midagi pähe kukkunud sulle oled sa läbi lavalaudade põrunud või alati ma küsin kõigi meie külalistele. Mis on selles naljakat midagi laval pähe kukub? Hirm kõigil sees teatri, sest me kõik missugune donaaš ei pea kohal on ja sealt on võrdlemisi harva midagi pudenenud, aga aga noh, siiamaani on nagu õnnelikult läinud, kõik see. Aga esinemise ajal. Mul tuleb meelde, kus kohal ma siis olin Tallinnas ettevõttes niuke saali, kontserdi vahekäik oli publiku ees ja mina just räägin parajasti seda kassi lugu, et aeti jälle. Joodik ütleb niimoodi, et kas te näete seda kassi, kes sealt uksest sisse tuleb, et mitte silmadele peas on loomulikult kaks silma ja kõik on väga õige, öeldakse ainult, et kassidele mitte uksest sisse, vaid läheb saba püsti, uksest välja. Ja selle loo rääkimise ajal tuli mööda seda vahekäik üks koer. Kõik ma ei tea, kui hea ja mina ei pannud tähele seda koera alguses, ma ei saanud aru, miks sa nonii, poole pealt juba nii õudselt naljakas on, terve rahvas naeris, koerad tegid, läksid nagu tellimise peale oleks nagu koer sinna palutud. Märja puhul võiks geograafiast võib rääkida, kõigepealt räägime väikses Eestis näiteks kas erikandid mõistavad nalja erinevalt, on erinevad numbrid. Kus järgnema lugesin Smuuli monolooge Ärni monoloogi suvitajad, mis iseenesest on hiiglapikk 55 minutit ja niukene Muhu murrakus, kas ta nüüd minu poolt muhu murrak olin, ma küsisin. Ühe väikse muhu neiu käest, said sa aru, käega muhu keelt, rääkis, seda sain, ma saan aru, et see muhu keel pidi olema endale tundus laisem mõjukene, mu meloodia Sistusid, tundus et nagu piirkonniti, et seda Muhu, Muhu lased oma jaoks Muhumaa nalja muidugi, kuulasin eile eile heatahtlikult. Aga vaata, huvitav on see, et vene ajal kogu aeg tundus meile niiviisi, et tehakse naljajuhtide kohta ja tehakse nalju Armeenia raadio kohta, aga et noh, et ega eestlasi ikka keegi ei julge puudutada ja ega meie ei ole mingit nalja objekti. Aga nüüd ma sain poest korraga ühe niisuguse anekdoodiraamatu seal Leningradis. Või oli ta juba siis Peterburg Leningradis välja antud ja tundub, et nemad on nagu meie peale olid nagu kõige õelamad kunagi vist ilmselt asuvad liiga lähedal lähedal meile eestlaste peale ja, ja seal oli korraga niisugune nali pandud, et, et Estonians seisab rannas ja kurdab, et keegi ei tee temast välja ükski lääne demopole ju vaata ja siis soovitatud Estoniat sellelt pane kartul püksi. Ühel tema siis pannud, aga ikka ei tehta välja siis öeldud, et saab ainult valele poole, sellest saab poole, vahel ma ei tea, miks Estonians pidi olema ja aga no ju kellelgi oli mingisugune kana meie, meie meiega kitkuda. Aga hoiavad just mis mulle meeldis, et nad nii respektiga suhteliselt kogu aeg meis, venelased oli see, et üks Nalimis eestlaste kohta käis, et peremees kastab aias lilli ja möödakäijat keset kuule, miks sa õliga masinaõliga kastad lille seal lilled ära ja siis eestlane vastaga, aga kuulipilduja ei lähe rooste. Ka toona oli sinna alla maetud. Tähendab, meist peetakse juba tookord lugu nagu tulevastest Nõukogude Liidu lagundajatest. Kui erinevate rahvaste nalja üldse vaadata ja sa oled need kindlasti palju lugenud ja palju esitanud siis kas on mõned rohkem naljarahvad kui teised Toroduktiivsemad näiteks anekdootide osas või niisuguste kirjatükkide osasi? No ma ei tea, no räägitakse šotlasteks Zatlastessati huumorist ja Gabrovo naljadest ja kui palju maile Tabrovos käinud, ma ei tea, kas. Aga ma ei võtaks seda nüüd päris niimoodi rahvuslikust seisukohast, sest lõpuks tehakse nalja araablaste kohta ja kusjuures me teame, et niisugust rahvust nagu araablased ei ole olemaski, need on ju väga-väga mitut mitut rahvus seal koos, nii et tinglik nimetus araablane. Oma pika esinemisstaaži jooksul on sul tekkinud leivanumbrid. On need näiteks šveik või, või laste puhul onu rõõmus või mis sulle endale väga hingelähedased on? No laste puhul ma pean päris kahetsema seda, et mõele rihmuse lugusid pähe õppinud ja ma pole neid ettekanded ja ma ei ole päris kindel ka, et kui nad kodus niimoodi käivad kogu plaadide ringi, et kes selts lavalt sõnal kuulata tahaks. On telefon heliseb. Vahepeal juba kuulajad helistavad meile, kuigi meil ei ole otseliini nagu enamuses kommertsraadio. See lõikamine käib üle Eesti. Aga üks niisugune natukene, Tamm kuju on mul jah, tõepoolest, mis maschweigi mundris. Astun üles, on pärit sellest vanast televiktoriini saatest, viimane langeb välja kadunud Valdo Pant tegi mulle selle ettepaneku seal hakata šveikist katkendeid lugema ja munade läbi aasta käis ta kuidagi hakkas šveitsi kuju minuga seostuma, hankis endale ka niisuguse mundria ja toetudes küll ikkagi mingil määral Hašekile, olen môned toppinud Schweigi sugu igasuguseid muid tekste küll sõjateemalisi, küll ka päris vene ajal külge päris olmehuumorit ja satiiri ja et. Nii et see üks on üks kujusid, nagu siseneks teadis niukene hirmsaste pikkade hammastega ninaga ja sassis pea kole katkise särgiga mingisugune joodik. Kuna sinna on koondunud ka niuksed, enam-vähem head naljad kokku, siis ma olen nagu seda tüüpi ekspluateerinud ja mis on kummaline, et ma olen seda vahel mõnes kohas mitmendat korda esitanud ja ikka ikka naljalt ikka. Kas sa tunned nostalgiat teleekraanil, et meil väikseks šovol võrreldes ütleme endiste aegadega, kui tegelikult ju minu meelest meelelahutusshows tehti väga häid Eesti teleekraanil tollal küll ainsas Eestigi telekanalis. Ja eks ta muidugi võiks olla, kus ta väga hoolikalt ette valmistada, väga läbimõeldult teha ja Mullega püüda, eks tal kindlasti oleks omakohtule. Kuid jäägem ikka selle juurde, et naljategemine on meeletult raske ka teleekraanil. On küll. Nii et tihti inimesed ei saa aru, milles, milles seisneb antud esineja, ütleme noh, ei. No ja mina seda niimoodi niimoodi sageli peale esinemist küsima. Et kas te mõtlete kohapeal välja need nalju või või et kas see naljade järjekordadega seal on ilmselt juhuslik, et niimoodi mis pähe tuleb, nagu räägite, või niimoodi ei ole nii põhjalikult ette valmistatud ja täpselt järjest. Kodune töö nagu teatrisse minnes minnes vabal ajal seltskonda näiteks sünnipäevale, palutakse sind esineda tihti. Ei, mul on seltskond, kus ma ei liigu, need on enam-vähem niuksed. Kas see väga head tuttavad näidud jäävad, et see on see töö nagu teisedki ja õnneks õnneks ei ole. Seltskondlik inimene, sa ei ole armastada, olla rohkem omapäi vabal ajal tegelikult puhata. Ja häda on selles, et kui noh, tunnetki, et oled nagu vabad, mitte midagi nagu ei oleks nagu teha, siis hakkad paratamatult ikka mõtlema oma selle repertuaari peale, loed näidendeid ja loed neid huumorikogumik. Sellest kuidagi seal mitu tükki läbi lugenud, ütles, et päris mingisuguse imeliku mürgituse saada, sest sealt on ju väga vähe ju leida, mis ettekandmiseks kõlbab. Muidu muhedad toredad lood olla. Repertuaari raskused. Nii et niisugune kaasaegne internetiraadio, laserplaadimuusika ja televisiooni haigus sind niivõrd tabanud ei ole, sa oled rohkem lugeja inimene. Jah, seda küll vahel õhtut läbi oleme vaadanud järjest mitut filmi ja siis ma pean seda ka meie töö hulka kuuluvaks ja siis kohe järgmine päev tahagi nagu televiisori peale vaadata. Mulle meeldib lugeda rohkem jah. Kas muusikavaliku järgi, mis täna saates kõlab ja selle nagu sa ütlesid, Italomaania järgi võiks, võiks arvata, et sa, ma mõtlen laval temperamendi järgi, kuidas sa oma numbreid esitad, et sa tahaks nagu rohkem kuuluda sinna kuskile prantsuse itaalia kanti. Hea meelega ja mul on täiesti kindel, kavatses veel kord Polaboliniooni mängima hakata, maanduda, kunagi mänginud ja tookord ma olin 25 aastat noorem, siis ma võib-olla tajunudki, milles selle kuju olemus seisneb. Milles on see Burgundia optimism? Et kui sinnakanti jutt läks, siis küsin kohe ka artistidele, noh, mitte niivõrd valusa küsimuse kui kuivõrd arvatava küsimus, et kuidas on alkoholiveinidega näiteks. Ma hea meelega võtan napsu hea meelega, aga mul ei lähe ta kunagi probleemiks olnud. Ma ei tunne, järgneb mingisugust vajadust, ei pohmelli ühesõnaga kunagi olnud. Oled sa formastesse head, korralikku joodikut vist ei saama, karm oled sa gurmaal või all? Ei ole, ma ei saa endale lubada seda, ma vastupidi, võitlen kogu aeg oma ülekilodega ja ma kardan, et ma arvan, et kui ma ei võitleks sellega, siis ma oleks vist ammu surnud. Oma ameti järgi võiks arvata, et sa oled kaua magaja või õhtune inimene või oled pigem ummikuna. Tead, see sõltub aastaaegadest, näiteks suvehommikul ma ei kujuta ette, et ma üle kella kuue tahaksin magada, kui ma lähen asemel isegi ja hommikune päikesetõus ja seal on nii jumalik. Seda peaks iga inimene kindlasti nägema, siis on kohe päris kahju, kui see juhtub kell 10 ärkama või nii. Aga kui nüüd juba läheb pimedamaks novembris siin ja siis muidugi ta tahab kauem magada. Aga kuna me oleme niuksed, öise tööstiiliga inimesed, kui sa kuskilt esinemast saabus kella nelja-viie ajal noh ega siis eriti kella üheksa üles tõusta ei taha, nagu või kell kaheksa või kuus. Vahel on tarvis tõsta. Ajal nagu ei oskagi öelda, kas ma hommikul rohkem voi õhtune inimene nagu ei ole sellist eelistust midagi kollektsionääri kui meil kunagi oled, äkki kogu ema kunagi kunagi ei kollektsioneerija, on kunagi tegelesin filmiamatöör, esimene, kes kõige tänamatum omal ajal, kui ta kui ta oli amatööri kino, kaheksa millimeetrine ilma helitajana. Praegu oleks nüüd see, kuidas tollal unistasin videokaamerasse, mis praegu on ju täiesti normaalne, igapäevane ja siis. Meie koos Hans Kaldoja Roland mängmaniga tegime lavastusi, püüdsime säilitada ja sellepärast tegelikult ju praegu tegema. Ühesõnaga aeg-ajalt vaikselt tehakse. Muidugi, see oleks kahe kaameraga võtme monteerima diaprast. Kas on unistusi, mis võiksid veel täituda või mis ei ole täitunud. Oled sa unistajad? Üldse küllalt realist ja et mul on see häda, et ma näen kole kahetse ja, ja, ja samas unistaja ka ja ma olen saanud aru, et unistamine kahetsemine on võrdlemisi ühesugused. Kui sa, et üks on nagu ettepoole, teine takkajärgi nojah, et miks ma ei teinud niimoodi, oh, kui ma oleksin teinud niimoodi sisaldusi, faktiliselt unistamine juba täiesti viljatu. Mõttetu unistamine. Aga selliseid unistusi, mis on reaalselt teoks teha? No ma ei tea, ma ei hakka unistama, tuleb korraga Draamateatri valvelauda, keegi Hollywoodi mänedžeri ütleb, et meil on täpselt täit tarvis kolme aasta pikkusest filmi seriaali peaossa. No mis mõttega ma unistan. Aga nendes piirides, mis siin Eestis teoks teha. Et ma püüan lihtsalt ellu viia. Meie saateaeg hakkab jällegi lõpu tiksuma, suur tänu tulemast. Kas on väga improvisatsiooniline, kui ma küsin lõpetuseks, mida kuulajatele oma publikule soovida? Aga lühidalt? Või on see raske küsimus, seda? Peab ikka enne mõtlema, nii nagu numbri peale kodus? Jah, ta ei ole raske küsimus, ma sooviksin kõigepealt head tervist kõigile. Ja optimismi. Nii vähe, vähe kurba tuju, kui see vähegi võimalik on. Ma soovin kõigile, et oleksite tugevad, terved ja võimleksite ja sööksite ja magaksid normaalselt, siis on hea tujuga ja siis läheb kõik hästi. Nii. Need olid soovid ja see oli tänane saade, ma julgen öelda eesti huumoriklassiku tänu avaga ja need ilusad päikesepaistelised, lõbusad, nii nagu ka meie soovid, muusikapalad jäävad tänast saadet lõpetama kuulmiseni kahe nädala pärast, saates lisama.