Täna peaks kuulajad, oleme selle inimese lastetoas koos teiega, kes on öelnud, et rõõm on rahu ja et inimestevahelistes suhetes on kõige tähtsam ausus. Ajame täna lapsepõlvejuttu Ain Lutsepp paga. Kas aus olemine on teie jaoks olnud nii tähtis juba lapsepõlvest peale? Aus olemine kujunenud pikapeale välja ja siis tekib ka kahtlus, kas alati ollakse ikka lõpuni aus ja ja ega lapsepõlves ei mõelda selle peale, et ta olema aus, vaid lihtsalt ollakse ikka kujunenud. Pikkamisi oli vahelmanni. Väike niisugune pisipoisi vale ka vä? Need olid seotud mängudega, kui tõeliselt keegi mängib ja see mängu tõde võib olla nii suur. Ja sellest ühel hetkel tekkiv vale või tundmine, et see võib olla vale on niivõrd võimelised. Et sa küsid endalt, et kuidas mäng võib-olla nii tõsine ja kuidas tõsiselt võib valetada. Aga nojah, vahel on mäng tõeline elusal malet sees ja vastupidi. Vahel on ju sellised olukorrad, mida nimetatakse, et oli küll üks väike hädavale, et ma petsin natukene sellepärast, et säästa seal kedagi või mitte välja öelda midagi, mis oleks kellelegi haiget teinud. Vahel tuleb niisuguseid asju, et. No miks ei tule. Aga me räägime praegu lapsepõlvest, kuidas laps reageerib. Ühel hetkel võib isegi seda nautida, mul endal konkreetne kogemus selle kohta, kuidas ma valetasin selleks, et säästa lihtsalt oma vanemaid. Ja kui ma avastasin seda, et jäädi uskuma ühel hetkel taipasime, neid usutakse. Siis mul oli kohutavalt häbi. Noh, sel hetkel teadvustasin teravalt see, et maalin valetamand, mis sest, et esimesel pilgul tundus õiglase asja nimel õige asja eest. Aga siiski ta oli vale ja sain oli siis päris pisikene poiss ei olnud, see on juba sellises teast, kui ütleme kuskil kuuendast viiendast klassist ega mul täpselt olemas klassisse võis olla. Aga kuskil sellest ajast ma olin jahmunud, et inimesed lihtsalt usuvad. Sest Ma lootsin siiski mingisugune sisemine tunne ütles, et selle eest peab ikkagi karistatud saama. Aga kui ma ei saanud siis austatud, siis on pettunud sellepärast et kas nii lihtsalt ära peta, ma ei saanud sellest aru. Aga äkki oli see kõik sellepärast, et tegemist oli ikkagi väga ausa poisiga ja üks kuuenda klassi vale vanemate jaoks see tuli üllatusena. Ma olin pettunud tegemise endas sellepärast, et ma niisuguse asja ette võtsin. Ma olin niimoodi kasvanud ja kasvatatud, et ega meil väga palju sellist värskust kodus, eriti põld, vähemalt lastevanem. Kas tuleb meelde mingi olukord või hetk, mida te võite öelda, et see oli kui te mäletate iseennast esimest korda? Seda on raske öelda, millal inimene hakkab mäletama, ma olen mõelnud nõnda asjadele, meenub mõni pilt, mõni heli, mõni lõhn, hilisemas elus, tajud lõhnu ja mis viivad sind väga konkreetsete piltide juurde mälus tagasi sellest hetkest, kui Stalingradi taas tagasi kerinud sinna kohta, kuhu sind see helipilt või mingi soone. No ütleme, väljastpoolt tulev või märk sind, viis kui sa jõuad sinna tagasi, siis on täiesti võimalik kerida seda, mis oli ümber sel hetkel milline ilm oli. Mis seal veel oli? Loomad, nöögil, lindude hääled, kõik sellised asjad võivad tulla meelde. Aga siis ühel hetkel, On see fantaasiaosa või mille osas on tekki, pulga, veel igasuguseid situatsioone ja siis sa ei ole enam kindel seda, kas oled fantaseerinud seda sinna juurde, mis ka on olnud, aga mitte samal hetkel. Aga nad on siiski olnud esimest, ma ei oska öelda. Ma sellist teravalt ma olen, mäletan just, et siin ma hakkasin nagu mäletama aga ilmselt see kuskil seal. Ma olen sündinud 1954, siis siis kuskil ikka seal 50.-te aastate keskpaiga ja sealt need esimesed mälestused on, ma arvan, mitte mälestused või kogemused ja kõik, mis on jõudnud nagu minusse. Aga neist otseselt niimoodi selline teadlik mälu hakkab ikkagi kuskil, ütleme ennem kooli viie-kuueaastaselt sealt. Nendest mälupiltidest lõhnadest, sellest meenutuste virvarrist võib-olla et mingisugune pilt siiski tuleb näiteks praegu, et äkki see oligi see nüüd, kas just esimene, võib-olla teine, võib-olla kolmas võis olla, oli see mingisugune hirm või, või rõõm? Ja oma lapsepõlvelehe, teised räägivad mingitest hirmudest, siis mina oma lapsepõlvest hirmu ei mäleta. Hirm on minu jaoks olnud hilisema tunne olnud seal. Ma ei mäleta kartusi, hirme, pigem oli põnevilolek selline komeski, uus asi oli, mis need saab. Aga sellist, et ma oleks lapsepõlves hirmud andnud. Kartusi neid muidugi läinud on, hoopis midagi muud. Hirmu sellist mina oma lapsepõlvest ei mäleta. Õnneks. See ongi väga huvitav, et need lapsed, kelle lapsepõlv oli umbes kümmekond aastat varem ja väikese lapse igavad tus sõjaajale, siis peaaegu valdavalt kõik Tallinna poisid ja tüdrukud ütlevad, nad mäletavad ennast esimest korda märtsipommitamise öösel. Ilmselt oli see selline šokkar väikesele lapsele, et väga paljud just need esimesed värvilised mälupildid kokku panevad sellesse mosaiiki, aga see 50.-te aastate, et aeg see oli juba lapsepõlve jaoks küllaltki rahulik ja, ja nii nagu iga lapsepõlve jaoks on ta rõõmus ja helge, nii et täis lapsepõlve põnevusi, siis te olete Tallinna poiss. Ma olen sündinud Tallinnas ja koolis käinud ka? Jah, Tallinnas. Ja see oli 10. keskkool, praegune Nõmme Gümnaasiumi, seal ma käisin esimeses klassis kuni 11. klassi, mis oli keskkool 11 klassidele ja pärast seda töötasin ja siis tuli lavakunstikateeder, aga minul need lapsepõlvevaheajad möödusid, kõik maal kooli vahe, Ajad, puhkused, kõik, mis olid. No ja ennem kooliaega, ennem kooli minekut olin samuti maal, seal on üks selline koht, Eestis on Pandivere kõige kõrgema tipu all on üks Emumäe küla mis seal väga hea koht olnud minu jaoks ja vanaema juures vanaema juures. Nojah, vanaema ja vanaisa elasid seal, aga vanaisa suri 60.. Ja siis ma olin kuueaastane ja siin ongi, kui seda eelmise küsimuse juurde veel tagasi tulla, et hirm siis meie olime seal selle saali oktoobrikuu. Sügiskünniaeg noh, detailideni on kõik meeles, aga siis hirmupuutumisest kõrvaltoas toimus midagi, mina sain aru kellelt, et vanaisa sureb. Ja siis ma mõtlesin, et mis see siis on? Ma arvan, et see siis tekkis selline tunne, et see ei olegi mitte midagi muud, kui minuga peaks midagi juhtuma, et mind ei ole enam lihtsalt siin. Ja muud ei midagi. Ja siis kahju, kui ma kujutasin seda ette naetaks kani, möönis kahju, nendestki siia, miks nad nii kurvad? Sellises kõvasti paisuv? Jah, kuueaastaselt ja, ja see, ma sain aru, kuidas inimesed talitasid ja kuidas selle, selle mingisugust ärevust. Seal oli ema ja vanaema seal ja ärevust ja kõik. Aga see, kuidas sel ajal inimesed oskasid? No väga meeles see, kuidas siis süüa tehti ja ja kuidas siis külarahvas kutsuti ja tuttavat olid ja kuidas majandusele teisiti ja kuidas see toimus, see oli puhas. Sest neil on väga puhas mälestus. Sest majas ei olnud sel ajal veel elektrit, sel ajal toodi esimene just vanaisa Sormaal 1001. elektripost toodi õue. Ja, ja oli selline lamp see väga ele, ma ei teagi, kuidas see töötas, aga ta oli nii nagu eks 500 vatine, praegune pirn jah, 500-l terve tuba oli valge, hästi hele. Kas on sellise gaasi lekkimise peal kogumataks surve sisse, siis ta süttib ja seal on väga heledat valgust eraldada. Siis tubalesti valgevenelasi ja muidugi kõik on detailideni meeles, kõik, mis seal ümber oli see, milline oli õhk, milline sügis oli, mis hääled olid? Traktori tuletele põllul, seostab ka inimeste nimedega, kes seal ümberringi olid kes tulid ja kes rääkisid, kuidas rääkisite, mida rääkisid, kuidas nad siis olid natuke teistmoodi kui siis, kui nad iga päev mani kohtasin seal poe juures, kus ma käisin. Ja kuna mulle seal õlut pakkusid Milamalt seal, mis pagana pärast nad seda joovad, seal nii kibe jook, et see ei kõlba mitte kuskile. Siia vahele jäänud, ega see elu mulle eriti patsi, kelle limonaad see oli magus oli hea õlu, kibe. Kas on tänapäevane jäänud, siis tõrjuv hoiak õlle vastu? Ei noh sellist tõrjutada, aga ma ei ole selline, et ma peaksin teda nahnemadin tarvitama ohtralt. Kui maakoht oli selline, mis kutsus jälle ja jälle ja kõikideks koolivaheaegadeks, siis ilmselt oli see vanaema, see väga oluline isik. Jah vanaema on olnud minu jaoks kindlasti väga oluline isik. Oma vanemad muidugi ka, aga kuna seal sai olla, neid on kolm venda võime, olime kõik vaheajad seal eksal tekkis kasvatamisega probleeme. Aga hiljem olen mõelnud selle üle, et kuidas lapsed üldse millestki aru saavad, kuna midagi valesti on teinud. Vanaemast said sellest väga hästi aru, sa taipasid, et sain väga valesti midagi teinud ja seal vaikus. Said ise aru, just keegi Kärkenud sinuga, aga mõelda hulle tempe, mis me tegime seal künka otseselt paistab hästi kaugele. Ja aidakatus oli, siis oli pilpa katusele, ta oli terve killus, katus, meil oli pikksilm ja kõik, aga sealt paistis 30 kilomeetri kaugusele järgu. Katsu sinna pööningule ranits veel kaugemale minna, siis võtsin rehavarre ja susin katusesse terve rea auke sisse, kaugemale veel. Siis, kui vanaema selle aru sai, siis ma mäletan seda. Ta ei teinudki mitte midagi, ma ei mäletagi isegi täpselt, mida ta ütles, aga mul oli nii paha, et ma läksin sinna metsa, istusin seal tükk aega, kui ma sain aru, siis ma sain aru, et. Ma olen jube valesti selle asja sättinud, lastele katust parandada, aga siis noh, mida sa parandad, kui sa oled kaheksa aastane. C mõistaandmine, et on valesti tehtud, mitte nimme, vaid tõeliselt, ja kui see jõuab lapse kohale siis ma arvan, et iga lakse millestki aru. Kui taheti aru saada, siis muidugi on teinud asjada. Kas hiljem sadama rääkis ka nendel teemadel? Jah, muidugi me rääkisime hiljem oli ka sellest juttu, aga see oli juba siis oli hiljem. Kui lavakunstikateedri aeg oli, siis ta elas pikka aega üksinda? Jah, ma käisin ka siis talviti seal ja siis ma lugesin seal, meil olid õppevaheajad ja siis tuli nii mõnestki asjast juttu, kahekesi ja mõnus. Aga noh, ega. Selles midagi halba on sel ajal halda. Kretsendadega läbisaamine, leht, poistel on ikka, ma ei tea, kuidas üldiselt vennad peavad läbi saama, aga madinat oli kõvasti, aga samas noh, tegusid oli ka võimsalt, ega siis elasime ju kivimäel linnas, eks ole, seal käis igavene spordivõistlejana pidevalt kõikvõimalikel aladel meil diplomit, kuna vanem vend oli neli aastat vanem, siis meil oli seal poisteringkond. Oi, seal oli väga palju võis seal siis toimus pidev võistlemine ja spordi tegemine ja neid diplomeid ja aukirju on veel siiamaani sahtlipõhjas alles küll oli hüpati kauguste siis noh, kuni ikkagi oli ka õhupiss olemas, millega toimus märkilaskmist ja kõik selliseid asju, kõikvõimalikud jooksud, kaugused, kõrgused noh, mängimine oli lõputu. Muidugi, Nõmme poisid, minu meelest on ka natukene teistsugused poisid kui kesklinna poisid, sest see vabadus, mida ikkagi nõmme endast sisaldab, see annab lapsepõlvele teise värvi. Noh, algul Me elasimegi Harku tänaval Harku tänaval, siis Mustamäe seal praktiliselt kaldapealselt paralleeltänavakaldapealselt tuleb otse Nõmme Nõmme selle kino juurest, noh nüüd enam mitte kino, vaid ütleme siis vana miilitsakooli juurest endise politseikooli juurest läheb alla seda. Nojah, sealt tulevad esimesed mälestused sealt, et siis ma muidugi koolis ei käinud ja sõideti siis Panakas oli see koht, punakaks teda nimetati, pandi mind kelgu keskele ja siis teised hüppasid servade peal, see oli suur, kelkse, mingi pisike ja siis sealt pandi alla. Aga kelk läks vastu puud otse. Ja siis teised muidugi kargasid pealt maha ja mina jäin keskele peale sinna. Ja siis, kui mis minule järgi tuldi, siis käed olid marraskil, ma istusin ikka keset seda kelku edasi niimoodi olnud ja kelgu esimene puuri pooleks kui pilvas. Nii et, et ma ei olnud mingit kuskile lennanud ega midagi, käed olid marraskil. Seal oli ikkagi võimalus ju nii kelgutada, suusatada ja, ja see suusatamine ka ilmselt nõmme, poistel on rohkem veres kui koigis kellelgi teisel, sest jälle võimalusi oli. Neil on mäest alla lasta lõi ja sest noh, siis me sõitsime seal oli jälle noh, me meil ikka hea hulk neid poisse, meil oli niimoodi, et me sõitsime tükkivust, üks ees sõidab sealt tooteid järgi sõitmine, sõitmine käisime praktiliselt kõigil Mustamäe, kellel hiljem Me käisime lihtsalt siis kolisime ära juba Olevi tänaval seal seal konservatooriumi juures, praeguse muusikakeskkooli taha. Suusatamine oli küll. Ega seda murdmaad ei viitsinud küll istuda, aga see mäest alla laskma, see oli ikka päris käes, kohe. Suuski sai Kaulgem lõhutud. Ja noh, sel ajal olid vaesed ajad ja praegu oleneb kuidas kellelgi. Aga noh, eks neid suuski sai isa lappis, näidia, tee pandi plekitükke peale, muid asju, aga no mis sa sõidad, kui jõuad koju tagasi, jälle kaks tükki näpus ja ei kuskil. Peres, kus on ikka kolm poissi, seal läheb seda varandust ikka pidevalt. No riideid kulus küll ja uusi või seal 100-ga Tallinnast uued tunked selga, sellised, millega saab õues igast asju teha. Ja siis oli, naabriaias oli tuur tõrvatünn, mees sai kasutatud siis rekvisiidi hobusega. Koju jõudsime ei olnud muidugi ainult püksid määritud, vaid ka kõik alumine pool, mis seal oli. Eestis seda võeti tärpentiiniga ära. Aleksander heisatud ühel hetkel ka sinna, kuhu ta ei oleks pidanud saatma tormaja. Eks isegi kõva kära ja kisa küll, aga ei midagi teha ja nurgaga uued riided siiski, see oli tõsine asi. Ma sain aru küll valesti tehtud, aga poistega nemad, et vahel ei ole midagi parata. Aga tollal ma ei tea, kuidas poistega ka tüdrukute maailmas oli küll nii, et uus riie oli ikkagi väga tähtis ja see oli ka väga suur rõõm, kui saadi ja on siiamaani meeles. Ja mulle tundub, et need tunked on ka tegelikult siiamaani meeles. No ja see nüüd on teisiti. Seerich, riiete värk tuli minaal hiljem üldse see, kuidas ja mis tuli kuskil seal, kui tulevad murdjaalse muudest ennem seda noh, riiuli ikkagi puhas, praktiline tarbeese. Ma isegi läksin ükskord kooli niimoodi, et hirmus kiire oli vist minemisega ja kui ma kooli jõudsin, õpetaja küsis, su pluus on. Ütlesin Mododif, särk oli, pintsak, maalib talve aegulis, ta läks kiireks, juba siis ei vaadanud kella viieni selline jää, mugav igal pool käia, olla ta õues, eriti seal tarvilik, neid pidi olema ikka päris ohtrasti, sest ainult lõhuti ja määriti, need läheb olnud. Kes isa ja ema olid. Isa töötas autojuhina, ema töötas, Kangro päris Kangur ei olnud, aga selles võtke riidevabrik, Keila oli seal kudumise juures. Sellist asja, et lõpuks ta oli. Kes nendest nagu tähtsam oli, kellel oli hea ära rääkida mõnda asja või kellega oli lihtsalt vahel hea olla. Mulle meeldis ise asju lahendada, teiega, ma vahel ei saanud nendega hakkama, kaheksa oli selliseid asju, mis tuli ka ära rääkida. Mul tekkis üsna varakult see, et nagu ise oma asju lahendama ja mõnes mõttes oli isegi vahel oli ebameeldiv pöörduda sajeva pool asjadega, mis varastatakse. On saanud niisugune iseseis. Kas pidada aga tähendab, ma ütlen seda, et see, kuidas isa ja ema võimaldasid mul õppida ja tähendab kõike, ma ei tunne, et ma oleks ajad, olid teised, aga ma ei ole mitte kunagi olnud sõdalane, puudustab. No ma pean puuduse all silmas nii hinge asju, poiss, ütlen materiaalseid. Nojah, ma vaatasin küll aeg-ajalt, et noh, et et kuskil elatakse, paremini, ollakse, aga aga see ununes minu käes nii ruttu nagu tihtilugu praegu, kui on mingi huvitavam asi, siis mul need asjad mul ei tule pähe. Kas kodus nautida töö tegemist? Nojah, sellega ma olin pahuksis, sest ma olen ikkagi väga laisk. Meil oli ahjuküte ja oma maja, küll aga ta praegugi ahjuküttega. Aga kui oli puu tegema ja siis ma jõudsin koolis tila alati natuke hiljem tagasi ja kogemata juhtus nii lihtsalt ma ise ka imestasin, et see juhtus kogemata kuskil noh, hommikul oli vajadus ära unustada, jutuks Türgi niimoodi välja, et ma jõudsin liigale kohale, kui asjad tihtilugu valmis, jumalik. Aga hilisemas ajas on seda kõike ise tegema, vahel ma isegi naudin seda tegemist, kui on aega piisavalt manus ses töötaja Räägime natukene Tõnissoniga, kuidas Tõnisson tuli, kelle juurde ta tuli? Sa pead minema sinna, seal on Arvo Kruusement, selle filmi lavastaja seal toas, läksin siin Harju tänaval tulid vastavaks meest Harri Rehe, kes oli filmioperaator, siis ma ei teadnud seda ja ja teine oligi, Arvo Kruusement, üks lause kostis, et Tõnisson on meil olemas, mina ei teadnud sellest, et mida nad tegema hakkavad, midagi kirjutati, andmed üles, läksin kooli tagasi. Pärast kooli oli helistatud, kooli õppealajuhataja oli öelnud, et jah, meil on üks selline mees, et võib-olla vaatate, siis käisin seal, sisu ununes kõik ära. Siis tehti vahepeal mingit proovivõtet kuskil Keilas. Ja seal peeti salaja filmida. Ma mäletan küll seda taheti teha. Ja tehtigi ilmselt. Jaa, jaa. Siis oli tükk aega vahete märtsis, siis mina olin kõik ära unustanud, tuldi kooli järel üteldi, et sa pead Palamusel sõitma ja no eks ma sõitsin. Õppealajuhataja oli tegelikult see, kes välja valis. Noh, eks õppealajuhataja lihtsalt vaatasid võistlust selline lihasööja näoga ja et võib, võib saata. Ja hiljem tuli, noh see oli nagu, eks see oli mulle omale ka üllat see suurüllatusega, jälle see seltskond, kuum ratsaniivõrd, hea, et need olid võimsalt. Toredad kaaslased kõik ja see meeldis mulle. Aga ei, ma mõelnud selle mängis näitemängust ja mingitest asjadest. Koolis varem mingit näitemängu ei tehtud. Ei, meie koolis tehti küll, aga mina hoidsin sellest kõrvale, see mulle ei istunud näiteks põrn ja seal vahepeal kustus nagu koolis ära see tegemine üldse. Aga kui meie olime esimestes klassides, ütleme seal algklassides esimesest neljandani kümnendas keskkoolis, siis siis seal oli ikka kõva isetegevus, seal olid mäherdune säärast mulki küll mulle meeldis seal, eks näis, kuidas ta tegi, valitses esimeses klassis ja kõik sellised asjad. Aga meie ajal tehti, muidugi tehti, aga mina sellega seotud ei olnud, jällegi siin rohkem spordiasjade, sellist asja mulle väga meeldis, sport meeldib siiamaani vaadata. Mis endal tagantjärgi mõeldes tundub, et kas see oli nüüd siis mingi väline sarnasus või iseloomu sarnasus, äkki niisugune rahulik ja aga võib-olla, et äkki ka kompromissitu ja, ja kohati ja käia ja truu sõpruses ja Nonii, nagu ma mõtlen praegu Tõnissoni. Et kuidasmoodi siiski välja valiti paljude paljude poiste hulgast just see ja, ja kohe hoobilt kõik läks täkke ka. Noh, selle küsimuse peab esitama Arvo Kruusemendile, sest mina ei tea, ma ei olnud üldse asjadega kursis, teised seal ikka rääkisid, et oli ikka kindlasti läks meil ja ma olen teada saanud küll, et oli ka teisi kandidaate ja, ja teiste osade peale Arno, Teele Toots, Kiir kuigi väga palju kandidaate, aga Tõnissoni osa päev oli ka ikkagi noh, kas oli kolm-neli-viis inimest või õigemini noormeest, aga, aga ma noh, mina nende kellegagi kokku puutunud ja ma ei tea seda, kes nad olid, aga miks välja valiti seal juhus ja kui ma pärast seda filmi vaatan, siis ma saan aru, et see on üks selle aja kohta hästi tehtud film. Seal on lapsed veel lapsed, kelles on kõik olemas, kellel on noh, kõikvõimalikud nende laste puhul nagu kõikide laste puhul on kõik võimalik see, mis hiljem välja kujuneb, mis juhtub. Vot, see on juba keerulisem küsimus ja seal on raskem vastata, aga sel ajal on ladestatud kõik olemas, kõigiga on kõik võimalik. Kas võib öelda, et see oli lapsepõlve jaoks ikkagi üks väga suur sündmus ja väga õnnestunud saatusehetk, et nii kõik kujunes? Niimoodi mõelnud ei ole. Sel hetkel, mina olin elamises niivõrd kohal. Võin, ütleme ei, kahe jalaga seal kohal. Kui ma seal olin, siis ma olin seal päriselt ja kui ma olin kuskil mujal, smani mujal, päriselt? See oli lihtsalt üks tegevus, mis oli, Mul oli niikuinii vaheldusrikas see lapsepõlv, nii et sellest ka ei saa öelda. Aga see oli hea seltskond, need inimesed suhtusid meisse, kes me seal olime hästi ja me saime omavahel hästi läbi. Ja see seal koosolemine Palamusel, noh muidugi meile tehti mööndusi õppimisesse. No see on teda lasknud naljakas meenutada, et haridusministeeriumi load ja muud asjad, et me võisime pikki juukseid kanda ja muud sellised sel ajal oli ju keelatud, ei tohtinud pikkade juustega ringi käia koolis eriti veel mitut. Me õppisime ka Palamuse koolis ja siis tuleb sedasi, et Ma ei olnud koolis väga püüdlik õpilane. Ja kui ma sain Palamuselt oma kindaid kätte ja läksid sellega oma kooli, siis vaatas inglise keele õpetaja mindi, ütleme, teeme siis kontrollime ka natuke teadmisi ja siis seal, kus oli viis, viis, viis, viis, seal oli neid kolm, kaks, kolm, kolm, miinus kolm. Ja kokkuvõte kolm. Noh, võib-olla siis niimoodi oli sellest siis kasu, et Palamusel õpetajalt natuke kergemini yldeid, muud midagi, aga seal oli ikka väga toredad õpetajad. Kas selline tunne oli, et Tõnissoni tehes pidi enda sees midagi muutma või oli see tõesti nii sarnane, need kaks väikest poiss? Tõsine küsimus, sellepärast et ma ei arva üldse, et inimene peab enda sees midagi muutma, kui ta miskit asja teeb ka näitemängus, ütleme hilisemas elus inimesi on kõik olemas, tuleb üles leida. Ja seal minul ei olnud, see mingi pingutus. Tähendab siis siis ma ei pidanud midagi üles leidma, kuskilt otsima, lihtsalt Need olid sõnad. Pütsin tahab, ma ei märganud ka seda, et nii nagu oleks kuidagi eriliselt vaeva, ma nägin küll, et seal teistega nagu natukene rohkem vist õiendati ja aeti mingeid asju taga, millest mina aru ei saanud, aga ikka solid, anne. Oh seda nüüd. Kui ta on, las ta siis olla. Aga see sõpruskond seal tekkis sõpruskond. Oli seal tugev, no kas sõpruskondadega läbi oleme käinud ikka siiamaani. Aare Laanemetsaga näiteks valguse poolt aeg-ajalt kohanud ja ikka kui 11 näeme, siis räägime Riina heina. Oleme jah ikka ikka näeme, aga sellist pidevat kooskäimist praegu ei ole, aga nüüd saab varsti sellest ajast 30 aastat või oli 20. Ma ei mäleta. Aeg läheb ühest hetkest teiseks, ta muutub pulga kiiremaks, kui varem oli. Niuke ühest hetkest muutub kiireks. Ja. Kas siis lapsepõlvest tuli pähe ka niisugune mõtet, et ahah, et seda filmi oli tegelikult päris tore teha, et et võib-olla, et minust saaks näitleja. Ma tean küll, et huvi oli hoopiski biograafia, ma olen seda lugenud nimelt kuskilt. Lapsed mõtlevad köiest, tähendab, kui vähegi millessegi sisse elada tähendab, võib üheks raamatu tegelaseks. Ta võib ekssportlaseks saada, võib, võib autorooli istudes kihutada, tähendab kõigest, noh, need on sellised, mis on kõikidel lastel millestki vaimustuda luua. Kujutlus sellest, et võiks olla teine on see, mis hakkab pärast hiljem juhtuma. Tähendab teatud ratsionaalsusi, no milleks sul endal võimed on ja mina arvasin, et minul ei ole selleks võimeid ja mina ei pea sellega tegelema ja ega mul ei olnud mingit kahju ka sellest täita nagu tegemisest. Aga muidugi näitlejad, võitleme, keda ma olen elus kohanud ning kõvasti mõjutanud, sellepärast et meie kandis elas ju Voldemar Panso ja elas Jüri Järvet, keda ma tihti nägingu isaga kuus käisimegi me samas nägin kivimäe saunas. Ja, ja minu jaoks olid nad väga erilised inimesed, ma ei tea, mispärast, aga aga ma aiman, et ma nägin selliseid asju, mida. Ma arvan, et ma nägin ühte aega hilisemas elus tagasi mõeldes ma arvan seda, et ma nägin seda, kui Jüri Järvet õppis teksti Hamletist kuningas Claudius tekst, eks ole. Ma ei tea, miks ma seda nii arvan, aga ma arvan, et see oli, see oli saunas, kus ta võis ka seda õppida. Ja, ja need inimesed, olles hiljem noh, ütleme Jüri järveti ja teinud koos filme ja temaga istunud ka kahekesi koos, siis anna ma sellele kinnitust saanud, et see võis nii olla. Aganad. Nad paistsid välja seal, kus 100 rida, nende hääled olid valjemalt mitte ainult sellepärast, vaid nad olid hulga lahtisemat, hulga vabamalt kui ümbritsev seltskond. Nendest inimestest peeti luguneid, vaadati imetleti, nend. Kui katsuda meie saate lõpetuseks linnulennul nagu tagasi vaadata veel oma lapsepõlve ja kooliaja ja ka nende inimeste ja nende seoste peale, mis teile endale tundub, mis oli see, mis kujundasid teist, saama niisuguse inimese, nagu te praegu olete. See on tulnud kõik suhetes teiste inimestega õppimisest see, kellega koos ollakse vastasmõjud mõjud jah, nende iseloomujooned või iseloomuomadused võivad kujuneda küll selliseks teravdada vanemaks saades aga lõppematu protsess, mis lõpeb meie äraminekuga. Liiklus, ma ütlen, et meie kolmekesi ja no ma ei ole pidanud oma laps, põle muret tundma man hilisemas ajas hakkan mingist muretsejaks tihtilugu, aga ma ei ole pidanud olema murelik. Olid väiksed siidrid tõesti väiksed noh, need need kõik ületatavad. Ja Mul on tõesti olnud lapsepõlv, mis on olnud kerge. Oma lapsepõlvest jutustas Ain Lutsepp, temaga vestles Reet Made. Ja kui Ain Lutsepp oli veel väike koolipoiss, käis Eestis populaarne Marino marini kvartett. Ja sealt siis ka üks lugu. See on Ain Lutsepp, on üks lapsepõlve lemmiklugudest.