Sissejuhatavad sõnad ütles riigi ringhäälingu Jelandessenda rõivale teadustaja Vardo Holm. Algus kutsungi tulid Saksa ajast 1941. aasta sügisest Tallinna ringhäälingusignaalid. Tuuline on meie väike kodu siin Läänemere ja Soome lahe ääres. Ta on läbi pikkade sajandite, et ikka olnud suur rahvaste ja impeeriumide himustada. Kõik see kajastus ka oma rahva lapses varasema suure kultuuri kandja rolliga riigi ringhäälingus. Poolsada aastat tagasi viivad meid täna riigi ringhäälinguveteranid, seega endised Landessenda rõivali saksa keele tõlk Helga Viira. Riigi ringhäälingu jalandisse rõivali muusikajuht ja teadustaja Vardo Holm. Riigi ringhäälingu Vi Allandessentarrivali kuuldemängude tehnikajuht. Eino pillikse ja riigiringhäälingu Landessenda Revali ning Nõukogude Eesti raadiotehnikainsener ja peainsener Aleksander Sillart. Muusikavalik on tehtud tollest kõneldavast ajast. Vanad heliplaadid, mis restaureeritud Heino Pedusaar poolt. Ringhäälingu omad salvestused, mis tol ajal eetris kõlasid ja mida rahvas laulis. Ja täna kuulutega uuesti taastatud vanu sõdurilaule saksa ajast. Need laulis ja mängis lindile Tallinna moemaja rahvusliku muusika ansambel Tanuke Ida Kõiva juhatamisel. Teejuhiks täna on ka Eesti ringhäälingualmanahh aastast 1944. Sissejuhatuses või saates kirjutab tollane Tallinna ringhäälingu saatejuht ja kindralkomissari ringhäälingu referentmeier Golden Stat. Kuigi paljudele on valus teadmine, et endist ringhäälingukorraldajalt riigiringhäälingut, mille bolševikud likvideerisid, pole nimeliselt uuesti ellu kutsutud siis peaks ometi igalühel olema arusaadav, et see antud olukorras pole võimalik olnud. Sellest hoolimata usun, ma võivad lugejad selle raamatukese ka tutvudes veenduda, et peaaegu kõik Eesti ringhäälingu kandvamaid jõud on ka muutunud uues olukorras säilitanud oma tegutsemisvõimalused. Veel mõned andmed Landessendal rõivali Almalachist 26. augustil 1941. aastal kell kuus 16 lakkas töötamast ehk teisisõnu lasti õhku ka Lasnamäe saatja. See töötas tüürilainel ja nimel, millega enamlased püüdsid varjata meie suursaatja hävitamist. Juba juulis 28. augustil kell 15 võttis saksa ühe maaväe propagandakompanii kapten terveks jäänud ringhäälingu sisseseaded Estonia teatrimajas saksa sõjaväe nimel oma valdusse. Seitsmendal septembril kell 12 algasid aga juba korrapärased saated. Väikese hädasaatjaga elanikele jagati tagasi enamlaste poolt kokku korjatud raadioaparaadid. Neid oli üle 35000 Tallinnas. Viiendal oktoobril korraldati Estonia kontserdisaalis esmakordselt suur avalik õhtu kõigi Ringhäälingu tegelaste kaastegevusel. Selsamal päeval kell 17 alustas tööd 20 kilovatine liikuv saatja. Huvipakkuv on ka Ringhäälingu organisatsioon. 14 10. jaanuaril 1942. aastal võttis tsiviilvalitsus bolševike lahkumise järel loodud provisoorselt sõjaväeringhäälingu üle ja andis saksa riikliku ringhäälinguühingu rais Rumfunkeselsofti valdusse. Idaala piiridesse moodustati selleks otstarbeks Ida-alas saatjate grupp sender gruppe ostland asukohaga Riias, mille maasaatjate Landessenderite nimetuse all allutati endised maoomased ringhäälingut jättes neile seejuures laialdase iseseisvuse. Mis puutub saatjatesse, siis ei kuulu meil need nagu saksa sky enam otseselt ringhäälingule Vaidan Raiks posti, saksa riigi posti omad, kes nende kaudu ringhäälingusaatega val levitada. Mida tol ajal ringhäälingus, muusikast edastati? Väga palju oli igast ajalik muusikat ja siis, kuna siis ma mäletan, et olid igasugused kirjanduslik muusikalised põimikut, mis olid minu meelest kole tobedad, igav oli, neid tõlkida, olid nemad ka sisult muusikali poolest igavad. Aga oli muidugi ka häid kontserte, lugusid toimuski kontserdisaalis ju väga häid kontserte sel ajal ju meil oli ju ka häid interpreet. Ja no orkester. Ma mäletan, et siis imetleti, et oli juba kuus tšellot, see oli juba vist midagi, Sten oli vist vähem. Nii et orkester ka natuke oli kasvanud, seal ma mäletan väga hästi, esimeses puldis istusid Rudolf Palm ja Artur väri. Siis tšello, esimest puldis istus August karjus ja niisugused nimekad. Sageli istus Garmin prii esimeses puldis. Ma ei teagi, kes õige kontsertmeister loomingust. Heino menetlusseelik. Uhked riided oli saanud Palmulist, korvpall, mulle riiulite kontsert, naiste kontsert ja siis ma mäletan ka. Ta oli ju meil tookord kolm väga tiivsed dirigenti, üks oli Endel kala, üks oli vallu järvi verinoor, siis ta pidi 19, mis ja siis oli üks oli Roman Toi, kes nüüd on, nagu me kuuleme ESTO päevadel ikka veel väga kuulus. Sergei Prohhorov ka juba kas oli ja siis oli minu meelest oli veel ikka Nigula ka, aga tema oli ka teatris tungem. Ja karp oli Karl Paul Karp, no ja rääkimata muidugi ola prud karp tuli vist jah. 40 siin. Igatahes minu aegu ta oli juba seal ja ka need kolm noort inimest, need on kõik saanud dirigentideks. Kala on ka, aga ta on vist surnud. Ma ei tea küll täpselt seda asja. See on nüüd aeg, millest sa räägid. See on nüüd alates 41, sügisest. Kui juba esimene kord sõda üle oli käinud, teadegutses oli nime all. No mis ma mäletan muidugi, mida väga sageli tehti, need olid nõndanimetatud punteraabinud ja alguses oli ooperimuusika ja pärast läks kergemaks sellise tõsise muusikaga. See esimene pool oli üsna asjalik, aga teine pool kippus vahel päris käest ära minema. Ja neid oli sageli, aga palju tuli seda ja eetilist muusikat, aga ega ma ei, sa ütled, et praeguste vähe oleks. Surmani tüütab ka ära. Aga neid muusikalisi põimikul küll kuulata, ma pean küll ütlema, et tast on saanud kirjalik ja mitte halb kirjanik, nagu ma omast kogemusest võin öelda, kellelt help põlvikud olid küll ikka. Ta ei sõduritunnid ja kas te mäletate ka neid? Ei pruukinud neid kuulata, aga mina pidin neid lugema ameti poolest. Sellest tööst on väga paljud inimesed, kellega kokku puutusid ja üheskoostööd tegid. Felix Moor oli väga värvikas figuur ja tal oli ka niisugune suuvärk, et. Ta rääkis eesti keeles vehkida saksa keelt ka minu meelest Sergei oskas sakslaste juuresolekul väga häbematuse asju eesti keeles. Kuna siis mina olin tõlgiks seal majas, siis küsib sageli mu käest, et mis ma mäletan, pidulauas, mis ta nüüd ütles. No ma keerutasin kuidagimoodi välja. Thats valateutoonlased, olite punaste juustega ja ma ei tea midagi nisukest, ta rääkis. No kuidas ma sain seda asja öelda, härra laier, kool kuskilt üle. Tema oli siis ringhäälingu direktor või hooldustööd, oli see peamine mees, kas te mäletate, mis oli selle sakslase nimi seal tehnika alal? Gutenberg, Putin, Voltenberg tutvunud. Ja see mees, see oli ainult hea. Olen, kuna sakslased solinikides ei ela ja mäleta, haruldane mees. Karis Gutenbergi abilise Hanschmidt, klaasi ei mäleta, mina kutsun moodsuxe põrsakest ja sellena sealiftiitriline kõlu, poja, ainult partii parteimärk koolides ka veel. No seal oli teisi niisuguseid, mäletate doktor näider, see oli muusikaosakonna juhataja, blond noormees. Ja upsakas ja ega see tantseri, milles, kellest tulid, oli see, oli selline tüüpiline tagalarott või kuidas neid üritama võin ütelda, et algus, kui need tulid sakslasest siis stantsel läksid, ütles talt ärevil, mööda läksid ta pea püst, issand välja, mida õhk. Aga enne olla nädal aega või paar nädalat põnedakas siit Äravilema tantslari eemal, kaugel, peeretas hoolega ja kummardas ja sõit. Vaata kuidas inimene võib muutuda. Kui häda käes, käes. Ja siis üks doktor doktor vints oli kaeveli tollega ei olnud mul peaaegu pihtis seda mainele ja prints oli, tähendab härblandsale täitsa ära siis. Minul on grantslikus väga huvitav episood. Kuidas me käisime Saaremaal valt refleksi haual. Ühesõnaga, asi oli nii, meil oli kuuldemängude stuudios olemas kogu eesti kirikukellade kollektsioon muidugi heliplaadile ja purakas sisse operle krants. Hakkas huvi tundma, et kas meil Pöide kirikukell on? Meil oli, neid oli, need ringhääling läks Saaremaale. Ja krants sõitis kaasa. Ma ei tea, miks, kuidas Sillardi läinud tookord mina pidin, Sillar tasime minema, autoga. Krants tuleb siis. Ringhäälingureportaaže auto viidi rongis Virtsu ja tulev rongis siis meie juures, et asi on niimoodi, et temal on plaanis üks kolmeosaline reportaaž Saaremaalt mille esimene osa tuleb lindistada laeval küll õelat võidetakse. Muidugi oligi, läksime laeva paneja. Roberlaid, Nad hakkasid reportaaži pidama. Laskis sealses laevandus? Jaa, võttis masinaruum ja ühesõnaga rääkis seda, et tema sõidab Walter Flex Ihauale. Ja muidugi kõige ilusam oli siis seda reportaaži lõpp. Senisel ehk saksa pateetikat täis taga eemaltsinetab Saaremaa rand ja tuul toob meie kõrvu Pöide kirikukellade helinat, mis, nagu kutsuksid meid, Valter läksi hauale. Sellega lõppes ära. Ei, panin muidugi lindi pehm, jõudsime kuivastesse, oli auto vastas kas kohe autosse koos kaaskirjaga, et siin praht lõigata selle Pöide kirikukellade plaadi pealt, sinna kirikukellad sisse mängida ja saata kohe Berliini. Nii, ja nüüd Rober laitnud, räägi sedasi, et teise reportaaži teeb tema Pöide kiriku tornist. Nakkasime sõitma Kuivastu Kuressaare poole. Pöide kirikut ei ole ka, ei ole meie eestlased arvamus grantsel ees, autojuhi kõrval, meie muidugi, kas see pole meie asi? Muidugi olime mööda sõitnud. Prants kahtlema hakkas, hakkas seal pärima, tuli välja, et seisnud tagasi, muidugi, asi oli selles, et Pöide kirik oli sõjatega hävinenud. Muidugi, Pöide kiriku tornist oli väga raske reportaaži teha. Mingi rudiment oli küll, aga sinna me riskinud ronida. Grantsis mõtles veidikene tegemise ehk sõjameheliku otsuse sõita, reportaaže saldoks, noh siis läks mu surnuaeda. Demannik kolmas reportaaž Walters läksi hauale. Pöide surnuaed, saarlased peavad siin, see on pikk ja kitsas, ta mingisse soosi peale märja pinna keskele ja otsivad ja otsivad. Ei leia Walter Flex Heauda, muidugi seal täpselt on, võib-olla Walteril läks, oli üks saksa kirjanik, mina ta juhuslikult ja mulle ta meeldis, temalt ilmus eestikeelseks raamat Walden Sten, Nibali ja. Ja see oli, noh, 30. aasta sõjast rääkis ja mulle see auto meeldib, mulle tema töö meeldis, aga mikspärast need sakslased ta nii väga kõrge kilbi peale tõstsid, ma ei tea, mul on see siiamaani arusaamatu jah, ja ei leitud seda alter seksi hauda. Siis Rober, leitnant Ta ütles mulle, et kuulge, et küsige mõne inimese käest, ehk nad juhatavad. Tokysisimegi, seal oli üks matusse, plats oli, kus inimesed olid peal. Askeldasid seal, küsisin vanamehe käest, anname, vaatas kesiselt, Flex, mis ametit ta pidas? Noh, mina ütlesin talle plõks, et Walter Flex, et tema oli üks saksa sõjaväelane, kes seitsmeteistkümnendal aastal Saaremaal langes. Ja Pöide kalmistule maeti meestega. Kui sakslased ära läksid, nad võtsid oma. No ütleme, oma lahkunuid ka kaasa muidugi. Lahkun asemel oli teise sõna ta muidugi Taska ära. Sealsamas ligidal jälle oli just lõppenud üks matusetalitus ja nagu Saaremaal kombeks olla kehtiv peied kohe surnuaiale. Ja paluti ka meid lauda. Ja muidugi sakslased alandasid ennast seal tulid ka aga kuna seal väga hääd Saaremaa õlut vasakus laita siis päris pikka aega lõpus jõudmisest Kuressaarde. Ja õhtul, kui me olime seal Kebits komissariaadis, piirkonna komissariaadist son kurvema Saaremaa rüütelkonna hoones. Keegi pani raadio mängima ja Berliini saati lõpetas mingit saadet, oli kuulda mõningaid paar sõna, siis kirikukella helin bimbambindama aga oper laitnud ise ei teinud väljagi, tema sai suitsuangerjat. Vot see oli Walter Flex haual käimine. Meil on säilinud mõned helikillud Landessender Revali aegadest. Need plaadid korjasin kunagi üles prügihunnikust siit raadiomaja õuest kus need seisid mitme aasta jooksul vihmas, lumes, tuules ja päikeses. Seetõttu ei suutnud ka Meister helide ennistaja Heino Pedusaar midagi head välja võluda. Ent oma aja näitena on nad huvitavat küll. Kuulake katkendit saksa sõduritunnist, mis kanti üle Estonia kontserdisaalist, nii nagu ta Landesse Raivalis kõlas. Suvel enne üleandmist või ennesõja üle käimist olevat olnud niisugune asi, et Panso oli ringhäälinguteaduste asjaõigus. Mäletan küll, oligi seal tallu muidu teadust, ta oli lihtsalt niimoodi, see oli viimasel lõpul vist enne sakslase välja minekut datat ja mina olin ka juhtum, kus olen teilt ammu tahtnud seda küsida. Nii Castroli teadustöö sõna, mingit ka mingit programmi olnud. Panzer mandri kaheksa pantsutasid seal mikrofoni ees, mängijad tegid, ototot mängisid, aga nüüd olevat Panso siis ütelnud nii et see oli saksakeelne saadik, ta mängis Draamateatris saksakeelsetest pisuhänd, ise piibeleht, ma olen seda näidis ja ja tean ka, kes need teised olid. No ja, ja siis tema olevat teadvustanud, et viseeristel andestasin three val andis lossindis Endel Dorpattunturgel, mispeale mingi saksa toitud hoone turg on turg ja tema on korranud Valkrofoni hoonettur. Kas see on õige või ilus oled muidu, ega ta? Ta ei ole. Need tantsud on see, mina vaidlesin vastu selle võimatuse tants, tantsu ei olnud, et seal olid ju neid plikasid, oli ju küll, kes seal, eks ole, noored, näitlejad, silm üks valve siis, see on seal pildi peal, mina teda, Tallinna, aga need tüdrukud läksid vist kõik, kas nad läksidki mind? Ma tahtsingi küsida, kas paljud läksid koos sakslastega ringhäälingu läks, kas proua Saar ja Virgo ja need läksid nendega kuidagi privaatselt rahunenud Menning vajalikele siia. Ja seda siis öeldi selle eest, aga ta oli ka siin suuri pahandusi ja jumal teab, mis temaga üldse oli. Tähendab, ma mõtlen, Olev Kask? Kahtlased lood olid need. Igal õhtul lõpetades Landesse Reval oma saatekava lauluga Tallinna Postimees. Selle laulsid plaadile kunagi meie laulusuurused Mari Kamp ja Tiit Kuusik. Ka see plaat on vaeva ja vilet näinud, ent oma aega iseloomustab ta küll.