Hallo siin Tallinn, Tartu ja Türi. Esmakordselt ütles need sõnad Tallinnas Estonia teatrimaja raadio stuudiost. Teadustaja ja tollane ringhäälingu muusikajuhte Vardo Holm täna 60 aastat tagasi. Eesti riigi uhkus, Türi suur saatja alustas regulaarsete raadiosaadete edastamist teie. Insener Toivo Paikre, olete Te ringhäälingulugu rahvusringhäälingulugu uurinud, kus niisugune huviringhäälingu ajaloo vastu. No ega minul ei ole just ainult ringhäälingu ajalugu munale üldse tehnika ajalugu ja muidugi hiljem koorus sellest juba nii-öelda spetsiaalne lõik välja raadiotehnika vastu eriti just raadiotehnika ajaloo vastu. Ja ma peaks ütlema, tuli saatja, läks käiku umbes 35 kilovatise võimsusega, täpsemalt 38 kilovatise võimsusega ja kusagil tuleva aasta suvel 60 aastat tagasi, siis ta läheb käiku juba täisvõimsusega 50 kilovatt. D. Kuid tänane päev on eriline just sellepärast. Türi jaam alustas pidevalt juba Tallinna programmi ülekandmisega. Lugu on selles, et tuli jaam asus tööle juba oktoobrikuu sees 60 aastat tagasi, kuid esialgu täiesti lühikeste, niisuguste saab intervallidega, seal lihtsalt katsetati, jahelistati saada, tead ja nii edasi. Aga siis just tänasest päevast peale algas siis terve Tallinna programmi ülekandmine tüli jaama poolt. See, need olid siiski häälestusega seotud programmid või õigemini üheaegselt ülekandega püüti häälestada jaama ja nii edasi ja sellega seoses siis jõuda selle ideaalsele tasemele, mida siis Marconi spetsialistid, kes selle jama monteeriksid nüüd lootsid välja pakkuda. Paraku ette rutates ütlevad, ega täielikku häälestamist saavutatudki Marconi spetsialistide poolt. Lõplikult häälestamata seda viisid Eesti raadioinsenerid juba Olbri juhtimisel ellu. Hiljem Marconi mehed olid juba lahkunud, Marconi mehed lõid nagu käega insener Olbri oli ütelnud kunagi, et see Marconi spetsialistid tulid Eestisse nagu koloniaal maastse leidsid, et noh, siin saab kergelt selle rahaga ja paneme midagi püsti. Aga, ja siin ta leidis siiski vastupanu selles mõttes, et need eesti radioinsenerid Holbriga eesotsas ei olnud just päris lihtsad mehed, need olid ikka koolitatud mehed. Heade aparaatidega varustatud volbri oli seal Ameerikast tellinud väga häid kaasaegseid aparaati, et ja nõudis nüüd Marconi meestelt, et kõik see, mis nad olid välja pakkunud, kunud oma lepingus, et kõik see ka ellu viidaks. Aga Markoonid, mehed jäid vahele. Tõsi, see saatja tüüp oli ka teatud mõttes uus tüüp, varem ei olnud neist tehtud ja selle tõttu Kindlamad selle peale, aga nad pakkusid välja, et nad jõuavad niisuguste tehniliste näitlejateni. Teie huviorbiidis on kindlasti Türi raadiomast. Jah. Mast on üks omapärane tehniline konstruktsioon olnud, nüüd on, peab rääkima omast minevikus, sest ligi 60 aastat tagasi toimus Eestimaa südames paigas, mida kohalikud elanikud tundsid, kui omaaegsed kõrgessaare heinamaad, ütleme raske kuritegu. Ma ütleksin, tehniline mõrva. Augustikuu pimeduses hiilisid sellel heinamaal ringi ja piirasid seda meie rahva uhkust, meie vägilast ja iludust. Seda tüli masti, mis oli sündinud aastatepikkuse visa tööga. Tõsiselt öeldes kohe grupp seltsimehi. Paaritunnise tegevuse tulemuseks olid kärgatused haavalgel, mis panid Puma meie rahva uhkus, tohutult graatsiline, ilusa kujuga mast lõi vankuma vihises läbi õhu, prantsatas maale laisalt mullakamakaid ja rohumättaid ülesse ja muutus olematuks, varises põrmuks tolleaegse Eesti raadio laeva Türi saatejaama mast. Samas muidugi lendasid taeva poole kõik saatejaamahooned ja Türi jaama enam ei olnud, kuid seal mastia selle massisaamislugu on siiski omapärane olnud. Ja seda tuleks kohe eraldi jaamast. Võta mast oli üks esimesi maailmas, mis oli ilma tõmbitsatega ja nii suure ja kõrge konstruktsiooniga, nagu ta oli taoline mast töötati välja Ameerikas Trasconi firma poolt ja tosinaid massi oli Ameerikas juba tehtud mitmeid, isegi mitukümmend. Kõik need mastid olid madalamad siiski kui Türimast. Nimelt et see mass tuli ainult kolmel jalal. Nende jalgade vahekaugus oli 14 meetrit, no 14 meetrit ei ole mitte midagi. Kui arvestada seda, et masti enda kõrgus oli 196 meetrit siis 14 meetrit on pisike vahe, nii et kui eemalt vaadata, siis mass tuli nagu üks nõel püsti. Sellegipoolest ja konstruktorit pakkusid niisugust konstruktsiooni välja ja leidis tee, et see mast sobib meie Türi jaamale kõige paremini. Riigi ringhäälingu direktor Fret Olbri oli tol ajal tohutult raadio, tehniliselt haritud mees ja juhtis kogu seda meeskonda, oli tuttav igasuguse kirjandusega raadioalase kirjandusega välismaal ja see masti konstruktsioon oli välja töötatud Ameerikas esialgu meie insenerid, kui nad nägid Traski konstruktsiooni. Need olid väga selle vastu, nad ütlesid, et niisugune hästi seisa üldse püsti, seda ei ole võimalik luua ega nii ehitada ja nii edasi. Aga kui tehas kinnitas, et kui see mast peaks ka ümber, kui ma siis ta ehitab oma kuludega uue masti. Ja lõpuks siiski lepiti kokku selles, et võetakse selle firma mast, see mass tegelikult Ameerikast nüüd ei tulnud. Selle masti valmistas firma tütar ettevõtte. Inglismaal toodi laevaga, mille laadungiks oli sool. Selle laevatekki laadungiga toodi siis masti detailid. Tallinna Tallinnast mast viidi kitsarööpmelise raudteega. Tol ajal oli Tallinn-Sadama kitsarööpmeline. Raudtee viidi Türile. Türil jaamas kanditi lausa mastid. Detailid, need olid nelja ja poole meetri pikkused detailid. Kanditi veoautole. Heinamaal peale nii-öelda kus oli siis juba valmis ehitatud vundamendile vundamendi ehitamine on veel omaette ooper ja kui need lasti detailid sinna jõudsid ja hakati siis vaatama nende kokkupanekut, siis selgus, et masti detailidelt kõverad nadolid transpordil laevadel tormi käes olnud seal lahtiselt tekil ilmselt viga saanud ja nüüd olid, oldi suure probleemi ees, mis nende detailidega teha, sirgeks õgvendada, neid oli nagu lootusetu, need detailid olid kaetud singiga sektsioonid ütleme õigemini vaat kui oleks nüüd neid kuumutanud või siis oleks tsink ära põlenud, põlenud sealt pealt ja nii edasi. See asi lahenes tol korral siiski Eestimaale hästi, sest firma oma kuludega valmistas uued detailid, uued detailid tulid siis Türile. Üks raskem moment selle masti ehitamise juures kõigepealt oli see, et kui see masti asukoht oli kindlaks määratud, hakati süvendit ehitama, siis ühend oli kuskil neli pool meetrit sügav siis tuli baas Türil juba vastu. Siis ilmnes niisugune asi, süvend valgus vett täis, ei aidanud mingit kahe kordsedki laudkastid, mis sinna põhja tehti. Ei aidanud need pumbad, mis meil siis olid, paraku jäi see töö pooleli, oodati, kuni Inglismaalt tulevad uued võimsamad pumbad ja alles siis saadi edasi, saadi veest jagu ja edasi monteerida. Betoontööd valati ära ja siis jäi mast siiski vastu, Talvet monteerimata ja järgmise aasta kevadeks, maikuuks saabusid siis uued osad massilts, uued sektsioonid ja töö võis alata. Töid tegid sisuliselt kolm meest, noh, seal oli kohalikke mehi ka, kes aitasid. Kuid kolm meest oli sisuliselt mastis, rohkem seal mastis ei käinud, mastid, detailid olid tehtud nii täpselt. Nad olid niisuguse täpsusega tehtud, et isegi tehase poolt kaasa antud kalibreerimise või niisugused ristimise plekk, kõike ei olnud tarvis ja see mast tõusis ülesse nii sirgelt. Hilisemad mõõtmised näitasid, et kõrvalekalle oli kuskil ainult poole meetri ulatuses selle 200 meetri peal. Ja muidugi mõõtmise ajal eeldati, et oli isegi väike tuul, et ilmselt tuul siis hoidis natukene masti nagu sinnapoole viltu maestro torukonstruktsiooniga, mida ühendasid ka seal siis vastavad raudvardad alguses oli nagu jutuks oli kolme jala pääl, kuid hiljem ühines üheks tervikuks ja lõpp Läks isegi ühesektsiooniliselt kogu aeg ülesse. Masti juures oli muidugi väga palju huvitavaid niisugusi, tehnilisi lahendusi, näiteks mast seisis kolmelisolaatoril kolmel jalal ja kolmelisolaatoril. Isolaator olid tehtud välised isolaator, toolid, portselanist igal jalal, viis portselani solaatorit. Need olid mõeldud jala surve vastu suusatamiseks. Kui tuul mingil põhjusel pidi masti kallutama, siis olid teised. Tekstoliidist ja need olid mõeldud siis tõmbele töötamiseks isolaatoritult täidetud trafoõliga, seal sees küttekehad. The Dead pidid siis niiske ilma puhul või, või siis lume korral jäite korral isolaator hoidma puhtana, sest mast ise töötamise ajal oli kuskil 100 kuni 150 kilovoldise pinge all, siis oli seal huvitavalt lahendatud masti valgustusmastid olid, keskel oli kaks armatuuri kummagis oli siis 500 vatised lambid punases klaaskestas rubiinpunases ja üleval otsas oli siis ka armatuur, milles oli siis kaks 500 vatist lampi. Kui kaks kilovatti oli siis valgustust. Ja muidugi see valgustus oli mõeldud mitte ilu pärast, see oli mõjutatud lennukite pärast. No räägiti, et ta kogu aeg ei olevat põlenud, et ainult siis pandi põlema, kui Tallinna poolt oli käsk, et kuskilt sealt lähedalt lendab lennuk üle, et siis oleks teada nende lamp pide valgustamiseks oli mõeldud välja väga teravmeelne trafo, sest nimelt kuna pingel oli seal niivõrd kõrge, ei saanud sinna mingisuguse kaabliga enam viia elektrit masti, vaid seal oli tehtud niisugune trafo trafo primaarmähis olid nii-öelda maa peal ja sekundaarmähis oli siis postis muidugi Tallinn natukese teise konstruktsiooniga, nagu ma nüüd rääkisin, aga aga põhimõte oli selles, et primaar ja sekundaarmähised olid omavahel täiesti eraldatud. Tänu sellele masti enda mahtuvus oli ka väga väike, räägivad kusagil 10 Picofaraadi tuli masti mahtuvus, mis on üliväike suurus tegelikult mastiks konstruktsioonielemente oli veel tema vastukaal. Teatavasti raadiotehnikas peab olema alati antennile teatud vastukaal. No me teame, et ta on antenn ja maa. Nii oli see masti teine voolsis maa ehitatud suure traat võrgustikuna masti ümber. Nimelt kaevati maasse kiirtena ümber masti, niisugused 25 sentimeetri sügavused maandus traadid nende traatide panekul on üks huvitav asi, need traadid pandi maha 60 aastat tagasi. Noh, rohkem kui kuus aastat tagasi meetodil midagi praegu kasutatakse, tuntakse laialdaselt näiteks optilise kaablite panemisel kus traktor veab kraavi sisse, paigaldab kaabli ja samas tõmmatakse kraav ka kinni kokku. Ja niiviisi pandi need seevastukaal või maandus masti alla maha praktiliselt ühe päevaga. Mast kaalus kokku 65 tonni, see mast läks maksma 140000 krooni. Arvutasin välja, et sisuliselt iga tonni masti tonni eest tuli anda kaks tonni võid. Arvestades seda, et tol ajal kitsarööpmeline kaubavagun mahutas kusagil 10 tonni siis tulnuks selle äravedamiseks 14 vagunit, võid saata Inglismaale poole teele ja kui me võtame veel seda, et ühe tonni või jaoks läheb tarvis 25 tonni piima, siis võime kujutada, milline tohutu kogus tuli Eesti naistel välja lüpsta, et tasuda kasvõi üksi ainumasti eest, see oli kuskil üle miljoni tonni piima. Ja vähe sellest, see oli ainult üks osa jaama maksumusest, jaam läks maksma tegelikult kuskil miljoni krooni ringis. Muidugi hiljem, kuna Markooni tegelased ei suutnud jaama korralikult käiku anda, isegi jäi üle andmata jaam nii-öelda pidulikult ja lepingule ütleme lõplikult alla kirjutamata siis isegi inglastel tuli maksta pisut Traffi 10 protsendi ringis. Türi jaama mast olin, konstruktsioon olid tõesti nagu kaheksas maailmaime, sest niisugust asja polnud enne kusagil nähtud, et niiviisi ehitakse ühte niisugust ehitust. Kui me nüüd võtame natuke tänapäeva, siis vana Tallinna televisioonimast see oli 10 meetrit või 16 meetrit madalam, isegi kui tülimast vana Tallinna televisioonimasti nisugune. Raud rohmakas, niisugune suur lai, aga tülimast tuli väga sale ja öeldi niiviisi, et seda masti praktiliselt ei näinudki. Seda nägi alles seitsme, kaheksa kilomeetri kauguselt võis hea ilmaga märgata midagi õhulist kerget on on seal horisondil, aga muidu teda ei näinud üldse. Nii kõnelis tehnikaajaloolane insener Toivo Paikre. Seega vähem kui kahe aastaga ehitati valmis Euroopa moodsaim saatja joonikaalseim raadiomast. Ja esmakordselt läks 18. detsembril 1937. aastal eetrisse kutsung. Hallo, siin Tallinn, Tartu, too ja Türi. Türi saatejaam hakkas üle Eesti ja kaugemalgi pea kõikides peredes helisema.