Räägitakse, et huumorimeel on alati aidanud eestlasi ja rasketel hetkedel. Kui nüüd toda meie minevikku vaadata meie oleviku, siis võib raudselt kinnitada, et Eesti rahvas on maailmas üks kõige huumorilembesem rahvas. On meil ju alati olnud naljategijaid, naljakaks, kuulajaid ja rasketest hetkedest me parem ei räägigi. Vastab see, tõele ei pruugi minna, kontserdil peab olema niisugune Vaisse elus näha näha huumorit, naljakat ja selles samas majas, kus me seda intervjuud anname. Valvelauas omal ajal töötas üks daam. Ja mul oli närvipõletik ja ma sain seal keeritusse. Soojendus ja helistasin, teatas mulle arst, ütles, et oleks hea, kui paar tundi oleks soojase. Helistasin teatrisse, ta võttis telefoni vastu ja ma ütlesin, et ma täna proovi, tuled mul Anti kiiritust, et ma pean lamama nõia, kui teised tulid, proovi, hüüdis tema teistele kohe ületegelasse toe Torgulas. Täna ei tuleproovid tase nii palju piiritust. Ja ongi nalja, kisugi naerma. Seal oli siin. Aastaid tagasi oli niisugune doktor leiba oli teater liidus ja mina lähen ja tundsin, et pissida sees ja ma olin siis tugev, suitsumees. Sinna, räägin oma mure ära ja võtke lahti, vaatad, kuulub, keerati teine külg, keeran teise küll. Küsimus suitsitud. Mõtlesin, et nüüd on täitsa läbi, mõtlesin jah. Kuulge, pakkuge mulle ka üks sigaret, ma unustasin hommikul ostma. No näed, elus elus nälja on igal pool ja ma olen seda nalja püüdnud igal võlga. Kohtumajas, teinekord, kui on aega olnud, lähed kuulama mõnda protsessi ja mitte sellepärast, et huvitav oleks nende inimeste vastavaid tüübid, situatsioonid näiteks seal, noh täiesti tõsiselt, mees loeb, aga muidugi ma saan aru, see on kohtu kaasistuja või sekretär, kes ta seal oli. Loeb seal toimikus. Kurna kaudu mõistad intonatsioonide ja vot neid peabki, see on meie. Kui nimetada humoristid või ütleme, näitlejad ja kunstnikud, see ongi see elu kvintessents, mida me edasi toome selle peale see ongi see meie. Meie mesi, mida me oma siia mälu kurdudesse istutanud siis kui vaja on, siis me võtame selle välja ja ja rakendab oma rollid. Ja kindlasti ei mäleta, vaata ka teie Mill sai astutud esimest korda lavalaudadele. Nad, minu esimene esinemine. Ta ei olnud lavalaudadel Shelli tsirkuseareenil Arimisena poisike, kes armastas väga ja mulle väga tsirkus meeldis tsirkuses käijaga isal-emal ei olnud nii palju raha, et iga päev bossi tsirkusesse viia ja süüa. Me käisime ise, me käisime telgi all ja näiteks politseiväljakul oli kas tsirkust üks oli siin pritsimaja juurest enne lendu gümnaasiumi juures ja ja jälle üks järjekordne õhtu, algas eeskava ja bassimees, nüüd muusika mängima hakkab, siis läheme telgi alt läbi ja korraga tuleb üks pikk mees, puistad, tsirkus tulla, mõtlesin ja tule minuga kaasa. Tornis kerged lõhnad olid juures ja lähme sinna taha. Dane. Ja ütled, et sul ei ole mitte midagi tarvis teha, et ma viskan sulle musta riide üle ja sa oled maneeži, sa mängid fotoaparaat ja ise hakkama, nii põnev, ma vaatan, hakkab pigem klouni, grimmi ja nina ja kõik sellisel teine maailm seal niisugune maailm just tahtsid tulla, mitte nii palju olla publiku osas, kui lihtsalt seda tagatuba, näe. Läksimegi, kuulutati välja, ma ei mäleta, üks kloon ja mind talutati siis sinna keset maneeži. No ja siis ta hüüdis seal sedasi sedasi, lõpp oli sellega, et mulle pandi lihtsalt klooni saapaga, vastad tagumlikumal, ründasid majoneesi, suvel saepuru täis. Rahvas naeris, aga minu hing nuttis esile. Kurb esinenud siiski esinemine, rahva meelsus, tsirkus. Et ja, ja kuidagi jah, teatrikooli mul see asi seotud, niipalju kui maleva kogu keegi, ma ei ole, mitte ei ole perekonnast, kus vanemad sellega püüavad neid silmapaistva, näete, minu tütar läheb balletti õppima. Aga sa näed juba, et, et see lapsise kunagi sisse, sest tal yks jalad juba saadetaks, komisjon saadab juba teda poolelt tee pealt, kui ta komisjoni poole pöördsellepärast ei tohi. Minul ei olnud kodus mingisugust toetust lavale pääsemiseks, sest isa pärast muidugi kevadet mängisin, juba siis oli, isa jäi nagu rahul, aga muidugi ütles poiss lõks kommentida. Kui nüüd meenutada, siis isegi meie kunagisse suurde pealinna Moskvasse, kuidas see juhtus? Marilin Tallinna teatriinstituuti ja siin oli võimalus minna edasi õppima, tol ajal oli moskva omamoodi meie teatriinimestel täitsa meka, sest ja ma võin öelda, et ma elasin peaaegu seal Moskva teatrites selles mõttes, et kui vaba aeg oli igal õhtul teatud, sest siis ei ole mõtet olla. No mis me siin räägime, Moskva kunstiteater, väike teater, tangu, need, need on kõik omamoodi see oli. See oli niisugune unistused, et lihtsalt üks asi, mida sa õpid, no see professuur, kes sind õpetas, aga, aga teine asi, mida sa praktiliselt ise räägid. Ja Meil on niisugune kirjanduslooõpetaja, paned siia üht, on täitsa Euroopa mainega kirjandusteadlane palju raamatuid välja andnud ja kui me mängisime kevadet, mängisime väiketeatris dekaadi ajal. Ta ei pidanud kevadest mitte midagi siis ootestaminud pärast etendusse võeti väga hästi vastu, mitte halvemini kui ehk õli kõrvaklappidega tõlke kaudu. Ja ootas mind ja ütlesid Jaanus, et ma ei tea sellest. Raamatust ei teadnud mitte midagi, aga see raamat võib julgelt seista finni ja Tom Sawyeri ühel riiulil. See näitab, kui suur oli Oskar Luts, kirjanikud oma Tootsi lugudega, sest kui siin tal Panso on jumal, siis Pansoliga Kitis õpilane. Ja ja nüüd siin kui konservatoorium oli, siis kiptise osaketise õpilasi lihtsalt luges paberi pealt neid loenguid, meeleprofessorilt läks peast Moskvas käidud. Õpitud jaa, suundumine draamateatrisse. Kuidas võeti vastu Draamateatris noori näitlejad, kes nüüd just äsja saabusid Moskvast tööga tuleb tööga tuleb lihtsalt ennast õigustada ja meie ütleme kevade Trukesin, ütleme, Ervin ja ja mina tõusime orbiidile kohesest. Kujutage, ja kui me tulime, esimesel augustil tulime Draamateater koosseisu. Ja veebruaris oli meil kevade esietendus, see oli nii nagu noh, ühe niisuguse Kunsti ilma kosmoselaeva õhku laskma Me hakkasime tiirlema Ja kõik need etendus muidugi ja, ja, ja ka teine repertuaar, mida mängisime, aga me saime nii nagu üleöö saime tuntuks mida võib-olla teine näitleja peab terve eluaeg püüdma, et saadoni, kui nüüd noor näitleja, nagu ta just äsja ütlesite, ise tahab oma tööga koha leidma teatris siis need rollijaotused kevades, kas see oli juba ette plaanitud või käis seal ka mingi äge võitlus, ütleme näiteks Tootsi koha peale? Ei, siin oli niisugune asi, siin ei anna üldse seda tükki ei nähtud repertuaaris sellepärast et ei olnud Tootsi ei olnudki, et meie hulgas noored näitlejad tulid. Aga, aga see sündis puhtal kujul meie oma entusiasmist. Ja me palusime Süvalepa Süvalepp võtaks selle trupi juhtimise nagu oma peale. Ja, ja kiisk oli seal näitleja näitejuht, aga see oli kõik mõisate sele kõik sisuline entusiasmiga tehtud, igaüks pani oma see, see, see mõtted ja siis sai süntees, siis siis sündis lavastus. Wilhelm, ma ütlen, Tootsil oli seal mitu korda, sai pooled tallad alla löödud saabastele ja dekoratsioonid ja sai Moskvas ja Moldaavias ja Lätis ja igal pool sõi mänginud. Ja kui nende Tootsi lugudega üldse. Me viisime Tootsi ja kiire, viisime edasi ju sinna estraadile ja sellega estraadil. Me unustasime estraadietendustel rekordit. Terekest kah, mängisime 500 korda 450 korda, oh sa issand siis teised. Teised kavad, mis meil seal oli, näiteks kui ainult mõelda, kui me läksime filharmooniasse, siis oli kassaplaan alla 300. Nii et ei olnud ühtegi kultuurimajaga rahvamaja, mida meie ei külastanud ja meid võeti tõesti soojalt vastu ja ma ei mäleta ühtegi saali, mis oleks tühi. Meil ei olnud muret kunagi publiku pärast, siis lihtsalt, mis see tähendab, kui kui sa vaatad niisugune õhtume talve talveõhtu, kui inimesed hakkavad tulema kontserdile? Teen kolm, neli nimistu diilist tulede üle, lumiste väljade, kui pärast saal rõkkab, meil oli niisugune administraatorid, suveldame, isegi piletitajate auto kasti, tehti inimestel kohale sõitnud, tehti rahvamaja aknad lahti ja ja selline kuuldemängu kuulama. Noomilisime teda ja ma ise olen näinud, kui inimene kuulab lihtsalt ahju tagant. Tal tal ei olegi võimalust. See on minu arvates, see on kõige kõige suurem väärtus, kui siin ja täna nagu seda reportaaži teeme siin 40 aastat on nendest aegadest mööda. Ja see, kui sul saalis istub vanaema ema ja seal lapselaps, see repertuaar oli kõigile ja ja suurim tänu on rahva poolt see, kui sind siiamaani tuntakse, see on minu arvates üks niisugune. Õige Meie mats, tähendab rahvahinnangut, tulid estraadilavale, seisad tükid nagu telekas, kahja Ossa issand. Aga kas oli plaanis ka teha neile mingi järg? Need asjad sündisid kõik nagu meil oma ka omaloomingut, millele autor oli Romulus, Tiitus, aga aga idee, tantsime meie ja seal. Ossa issanda juures. Ma tean, Ervin väga palju luges just põllumajanduskirjandust ja ja Ervinis sulg oli seal ka päris päris tugevasti. Kui ma nüüd seda reporteris ette valmistasin, leidsime kodus üles ühe vana artikli kus räägiti kevade filmimisest just antud koosseisuga, mis tollal mängis Draamateatris seda ja oli isegi selline kõla, suur pealkiri, et raha on leitud, ilm tuleb ja film tuli, kuid aastakümneid hiljem ja hoopis teiste näitlejatega. Kruusement tegi imelise kaasa selles lavastuses ja see lavastus jäi naguniisuguseks. Noh, ma ei taha öelda, et klassikaliseks variandiks, aga aga see tüüpbaas, mis filmis, kes olid, need on enam-vähem Melvaratud üksikutel osatäitjad on valitud, et ma just eile õhtul nägin kogemata reklaamlõiku seal, kus Lutsepp oli Tõnisson ja Nad on nii niivõrd palju ühtisid, ütleme, karaskiga ja ja filmid olid seal, on tõesti nii, nagu ta on kõikides nendes kolmes seerias olnud väga-väga hea. Peale estraadi sai ka ju kõvasti tehtud draamateatris tööd ja millistes tükkides te olete üldse mänginud, olete, kui lugenud, palju neid tükke on olnud, ka Arnold Rein Aren on niisugune Eestimaal teada, iga esinemine ja? Ei, mina ei ole neid kokku lugenud ja ma võin ainult seda öelda, nunnad tervisi kevade, Tootsi ja kiire tervises, seriaal läks umbes nii, kõik kokku 1500 korda, siis olid. Aga no siis minul tuli kohe otsa, õnn kaasa, terve repo, see Roosuv repertuaar, Need olid kõik niisugused koomilise, niisugused vastuolulised täisverelised noored siis hakkas nagu see jää sulama ja ja mis seal salata, need tükid tõid ikka Draamateatris rahva ja tõid aplausi nagu ühes korralikus Tartes olema. Kas praegu tänapäeval Draamateatris käib rahas? Käib küll, Draamateatris on väga häid näitlejaid, noori vägare. No ja võib-olla see pakkumine meil tükid ei seisa nii kaua enam repertuaaris ja, ja näitlejate koormus on poole suurem, kui tal oli tavaliselt. See ajab võib-olla omal ajal ise tunda, ma ei tea, on see hea või on halb, muidugi näitleja peab töös olema. Aga ei, praegu vähemalt palka nii palju, kui ta on vanem generatsioon, ütleme, põlvkondade vahetus toimub niga estraadilaval. Praegu see meil veel kahjuks või ütleme isegi õnneks ei ähvarda estraadilava, kuid see vahetus kindlasti tuleb. Keda näiteks teie? Jaanus Orgu, las näete tulevikku estraaditähtedena. No ma ei teate, mina ei vaata üldse seda asja nii kitsel. Muidugi koomilise kallaku peal, tähendab. Kui näitlejat kui artisti, sest kui näiteks olla estraadinäitleja lugeda üle keskmisi neid följetoni, mida praegu nagu meelejahutaja rahvas naerab. See on üks asi, teine asi, kui sa pead mängima kevadet klassikat ja pane siis rahvas naerma. Mõisates on. Suur suur vahe on. Mulle tohutult meeldib praegune Nuter ja Krall nutteri, näiteks Sharskas Meriste terve tema looming estraadil mis nad teevad ja ja Nüganen. 300 apelsinid näiteks neil seal on, tal on kaks niisugust mask, mida või pestallil teha. Jumal surmanerit. Ja ei, ei no nooria olemas ja tulemas on tarvis muidugi mis on tähtis maitse anda, ei tohi igasugust loba maha lugeda, nagu öeldakse, südilt sülg suhu toob tagant tõuk ei maksa nii teha ja ei maksa minna, nendesse hoovides ilmus pall. Kui on hea artist, siis leitakse üles. Ei ole tarvis kuhugi hoovi pugeda, aga ega ega tänaval hakata. Ta pole vaja, eesti huumor elab ka tulevikus edasi ja nüüd me oleme rääkinud siin tööst tööst, kuid iga näitleja, ka estraadinäitleja humorist omab ka kõnelist oma isiklikku vaba aega, kui seda üldse tal on. Ja millega näiteks teie, Jaanus Orgolast tegelesite vabal ajal millega ta maandusetta oma pingeid korrastada veel seda, et tal tõesti repertuaar, mida te tegite, oli tohutavalt pikk ja vaevanõudlik töö. Mul on kollektsioonid ja mul tulbid ja nartsissid iirised ja ühesõnaga ma olen teises maailmas ja see on toonud mulle hoopis tutvusringkonna hoopis hoopis mujalt. Ja väga palju huvitavaid inimesi ja loodusesõpru ja mul on toredaid tutta.