Mis on te kutse praegu, kuidas kutsenimetus on väga lühikene. Ametiala nimetus on riigikogu liige. Nii on ta olnud juba viimased kaks ja pool aastat ja nii ta saab olema kuni üle selle riigikogu kaheksanda koosseisu laialiminekuni siis nelja aasta pärast või erakorraliselt paremini, ükspuha te olite, kui olete praegu huumorist vabakutseline või mismoodi see algas ja kui kaua ma olin 88. aasta märtsist kuni 92. aasta valimistulemuste teadasaamiseni, olin vabakutseline. Nii-öelda ajakirjanik, kirjanik ja esineja. Tähendab selles mõttes, et käisin üsnagi palju ja tihedalt oma loominguga mööda meelelahutust vajavaid kohti. Tavaliselt koos mõlema partneriga, peamiselt Jüri Aarma, aga, aga siis juhtus ja saatus mängima niisuguse huvitava krutski, et valiti mind lihtsalt individuaalhäältega riigikokku sisse ja siis nüüd on töö saanud natuke tuttavaks ja tunnen, et õiguskomisjon see töö pooleli. Sellepärast. Täna me räägime vähem, ütleme võib-olla poliitikast rohkem selle tänase esimese aprilliga seoses oleksid meil naljapäev poliitikas peaaegu üldse täna ei räägiks, ollakse äärmiselt õnnelik. Küsisin mägi niimoodi, et kust tulevad laulude lühipalade või pikemate artiklite ideed? Ma ei tea, kui palju teil aega on, aga mina vastaksin meeleldi alguses hoopis mööda ja ütleksin, et miks ma nõustusin tulema. Intervjuud on hoolimata sellest, et mul praegu isegi koosolek käib. Seda sel lihtsal põhjusel, et ega inimene ei taha tunnustada ju eriti oma vananemist ja ma olen märganud, et teievanused inimesed ju ei pruugi üldse teada, et minuvanused olemas on. Seda enam veel niisuguse alaga tegelejad, mis peaksid olema just nagu kõigi jaoks kogu rahva jaoks. Reklaamitelevisioonis saates ei, mitte reklaamitelevisiooni, ma valetan saates reklaamiklubi, mis tsentromiga Vene tänaval viis ja siis ma pidin kah natukene tegema propagandat meie matsi järjekordse kandidaadi valimiseks. Ja kui juba kaamera oli ära pööratud mikrofon kinni, siis küsis usalduslikult üks teie vanune noormees, keda ma ninapidi ei teagi, kahjuks. Et nagu ma aru sain, on matši zhüriiliikmed, endised matse tiitli omanikud. Ma ütlesin jah, nii see põhiliselt on. Plussis veel koondisest auto, need head inimesed, kes võtsid enda kanda Need kulutused ja nõnda edasi. Ja siis ta küsis, et aga huvitav, miks heaks mille eest siis teile meie maitse anti. Ja ma olin üsnagi üllatunud selle üle ja võib-olla ma ei osanudki midagi tarka vastata, ma siis ütlesin, kas, kas tutvuse kaudu või mitte kedagi ei olnud võtta, võideldi veneval, varsti öeldi, et hakka meie maitseks. Nii et tõepoolest sellele küsimusele tuleb ja õppida harjumuspäraselt vastama, et miks ma üldse olen ja kes ma olen. Nii et sellepärast aitäh pöördumast kui kui naljaga sealt inimese poole, kust tulevad mingid ideed, seda ei oska keegi, kurat, eelda. Sellepärast, et nii nagu heliloojatel tulevad mingid lauluviisid meelde ja nii nagu tulevad leiduril jällegi mingisugused huvitavad ideed seal seoses kas siis elektroonikaga või kosmosega, see sõltub enamvähem pühendumisest hiljem juba siis, kui inimene on juba teatud teele asunud, siis ta mõtleb oma süsteemis ja areneb ühtlasi noh, nagu öeldud, huumor ja satiir, see ei ole mitte ainult. Ütleme meelistegevus töö kõrvalt, see on kogunisti maailmavaade või ellusuhtumine ja kui hakkad maailma vaatama ühe niisuguse Tavalisest veidi erineva pilguga sisse harjub ka niimoodi sisse on näiteks olemas inimesi, ma olen neid kuulnud nahka samal ajal kolhoosis kartulivõtu ajal, kui kuu aega tuli ööbida suures ühes ruumis kolleegidega ja või siis sõjaväes või alati on inimesi, kes oskavad rääkida tonnide kaupa anekdoote. Nad võivad 10 20 100 anekdoot järjest ära rääkida. Nii et naera või ribadeks, osa neist on tingimata ka teravmeelsed osa on küll kuuldud, aga niisugused inimesed tavaliselt ise ei mõtle midagi välja. Nii on ka ju väga toredaid inimesi, kes tunnevad peast kõiki laulusõnu ja, ja arutavad laulda ja ümiseda, aga ise ei suuda laulu teha või siis kui teevad, siis tuleb välja, et seal on katkenud eestilisest laulust. Nõnda on ka mõned natuke kehvemat sorti huumorižanri esindajad esindajad vahel arvanud, et nüüd nad moodustasid mingi naljaga pärast tuleb välja, et see on tuhandetes anekdoodikogumikes sees ja üle maailma ammu levinud skeem. Siin mängib jälle see, et kuna huumor üldiselt on ootamatute seoste peale rajatud, siis mida vähemate kogemustega inimene on, seda rohkem seoseid temale juba ootama või veel ootamatult, sellepärast peaks see kuldne kesktee ehk parim loomise aega olema siis kui vaim on veel väga värske, aga teadmisi ja kogemusi juba nii palju, et sai korda olemasolevat. Niisiis, kust tulevad ideed? Ideed tulevad isenesest ja elust enesest. Kui rääkida laulu sõnadest, on asi hoopis lihtsam. Väga sagedasti kasutasime me omal ajal niisugust meetodid, olgu see siis rock, hotelli või apelsiniaegu või mingite teiste karavanid või ükskõik. Kukerpillide ansamblite tahtel siis, kui anti ette mingisugune välismaal juba olemasolev viisi tahetud lihtsalt sõnad oleksid eestikeelsed, siis esiteks oled sa sõltuv värsimõõdust ja ridade pikkusest pikast ja mis peamine meloodia meeleolust. Aga kui oli vahel kiiresti vaja teha ja ei tulnud paremat ideed, siis ma lähtusin lihtsalt kõla sarnasusest. Näiteks kui oli üks niisugune laul nagu praegu on ta eesti keeles ehk tuntud Himaalaja nime all siis originaalis hakkas seal peale mingisuguste niisuguste vokaalide nagu mingi eramaja või ma ei mäleta midagi niisugust. Ei, ma hakkasin mõtlema, et mis pagana sõna veel niimoodi kõlaks ta. Rõhku ja silpe kahjustamata kõlaks umbes samamoodi ja siis hakkab peaskamisema Himaalaja ja nii on äärmiselt paljud laulud sündinud, et rea. Või siis esimeste sõnade kõla sarnasusest mõtled välja mingisuguse uue sõna sellele järgnevalt juba juba fraasikese. Ja ühesõnaga, mis lihtsalt mahub sinna sisse nii palju omal ajal. Laul, mida ma siiamaani sõnade poolest üheks kahest parimaks pean, selle nimi oli viis viimast. Lihtsalt kui ikkagi kuulade kuulad viljatu, mis vokaalid sellist olid siis mõtlen, et mis sinna võiks mahtuda ja siis tuligi viis viimast ja kui juba niisugune kummaline sõnapaar meelde tuleb, siis peab sellest tulema ka natukene kummaline sõnastus ja siis tuleb sinna ideega taha. Aga niisuguste naljade puhul, mis iseeneslikult Väljaspoolviise on tekkinud, mis õieti on siis huumori või satiirižanri põhi kohex netu lähevad lihtsalt sellest, mis südamel on. Huumori Meil on äärmiselt tihti seotud õigluse tundega. Kui sa näed, et midagi on korrast ära, siis satiirilise mõttelaadiga inimene muidugi püüab seda vormistada natuke enneolematul kombel, seostada seda ebatavaliselt nii et see totrus, millele sa vihjad, paistaks termini silma. Või siis igapäevases elus me ju näeme, kui palju juhtub inimesele niisama kogemata äpardusi. Kuid teatud liik ühetaolisi äpardusi niimoodi ritta panna, siis moodustab sellest ka lihtsalt kirjutamise käigus mingisugune niisugune kummaline kuju või kummalise suhtumisega monoloog, niiet täpset vastust ei tea mina siin anda. Kas te olete ise arvet pidanud, kui palju laule, anekdoote või tähendab, selliseid naljapalu olete üldse kirjutanud? Ma ei tea, laulusõnade suhtes on sellepärast mitut pidi arvestus nähtavasti võimalik, et ühed on lihtsalt meelelahutuslikud laulud teisendanud. Ütleme, lastelaulud, mis on mõne sõbra tellimusel tehtud. Väga palju olen, ma tõin tantsinud perega koostööd. Televisioonisaadete jaoks on Tõnis Kõrvits on, et mulle nii-öelda väga meeldiv ja lahke tööandja siis sõltub just selle asja sisust, milleks seda vaja on. Ja jällegi, kui on tegemist lastelauluga, siis Petse seal teravalt silmas pidama, et temaatika oleks säärane ja siis on üks kolmas laada ostsin, need on lavateosed ja neid olen ma kah laulu sõnastanud päris palju siis ei ole seal muud muret, kui, et tuleb lihtsalt arusaadavate sõnadega ja normaalselt Dust säilitades Ing versioone vältides lihtsalt jälgida temaatikat, et sa ikkagi ütleme seal ei läheks ühe teatud lavateose süžee-le vastu, nii et kui ikka on tegemist ütleme seal. Operetiga seal juba süžee määrab ise su sõnade arengu, nii et sellepärast on kõige rohkem iseseisev töö ikkagi need eraldiseisvad pea sõltumatud laulukesed. Aga aso arvu kohta ei asukohta, ei oska öelda. Neid iseseisvaid meelelahutuslaulukesi võib-olla mitte olla 100, ütlen ma, aga täpsemalt ei suuda öelda, aga noh, kuna ühte operetti või muusikasse lavatükile iseenesest 10 20 laulu sisse, neid ma ei oska läbi korrutada, ma ei ole nii põhjalikku statistikat teinud, esiteks on päris selge, et ega keegi teine peale enese seda ei vaja. Ja teiseks ise ka nii väga ei vaja, et nüüd, kui just vaba aega ei ole, et hakkad sellele tunde kulutama. Kas see vastab siis tõele, et humoristid on enamasti sellised pehmed inimesed kui kelle peal kes vajavad natuke tallamist ja niimoodi ütleme käsku, et siis nad hakkavad tööle ja lõpuks valmib sealt mingi vili, see kehtib, ikka käinud siis, kui sa oled juba alale pühendunud, siis loomulikult tulevad ka tellimisid, tulevad tahtmised. Kui seal niisama ringi käid, käed taskus või, või oma töötajad, ega siis keegi ei taipa ju niisuguse mõttega välja tulla. Näiteks, kui ma oleksin eluaeg töötanud Toompeal, siis ei oleks ju jumal hoidku, keegi selle pealegi tulnud, et lähen järsku võtan nööbist kinni. Äkki kirjutab mulle mingisuguse estraadi, dialoogi, mida ma saan sõbraga ette kanda laval selle peale lihtsalt keegi tulealge peab olema ikka mujalt, see peab olema ikka lihtsalt eriline armastus selle žanri vastu. Ja ma mõtlen põhjendust sellele pühendumisele ei ole vaja pikalt otsida, häbenedes leiutada. Kui ikka tahad teistel inimestel tuju heaks teha, siis selles midagi alatut ma arvan, ei ole lihtsalt ta võib olla ebameeldiv tol ajal ja niisuguses žanris, kui tahad rõhutada mingisuguseid. Niisuguseid valusaid veeba, terveid kohti ja kui, kui on konkreetsed süüdlased, olgu ta siis nõukogude võim või lihtsalt mõni paha inimene siis see, kelle pihta see käib, muidugi seda ei armasta, seda on ju ka näha olnud, aga kõige parem on muidugi, kuigi suutvat nii leebelt naljatada, et oleks väga naljakas, aga jällegi keegi väga hammustada ei saaks. Kas Toompeal ei saa siis nalja? Saab muidugi ainult, et ma ütlen, et kui ma ei oleks varem tegelenud selle alaga, siis ei oleks, ei teie taibanud tulla siia küsima, sama hästi oleks võinud minna näiteks Ülo Nugis käest küsima. Et mis te arvate esimese aprilli puhul naljapäevast ja nii edasi ja lihtsalt tuleks liiga palju inimesi läbi, kes annaks vastuseid, mõnelgi määral võiks olla vastutustundlikult õiged. Kas te kirjutate ka tõsisemaid asju? Ei ole väga palju proovinud. Kunagi võib-olla 15 aastat tagasi võtsin osa ühest romaanivõistlusest, aga siis oli jällegi niisugune kibekiire sügisaeg ja tulime järjekordselt kolhoosist kartulid võtmast ja siis oli aega jäänud 21 päeva tähtajani ja siis saate isegi aru, ükski normaalne inimene ei hakkaks ette võtma nii mahuka asja kirjutamist nii väikse aja jooksul ja õnneks ei tulnud sellest tagajärgede põhjal vaadates mitte midagi välja ja ma olen kas ära visanud või ära peitnud selle käsikirja, nii et oletame, et see oli üks niisugustest vähestest täitsa tühja aja raiskamist. Ei siiski eks ta kasuks oli nii palju, et noh tead, et ei maksa proovidagi näppe kõrvetada endale sobivatel alal. Kui ma järele mõtlen, siis laule ma olen teinud küll ka äärmiselt tõsiseid vahel harva ja ja vahel niisuguseid, mis kuuluvad küll muidugi meelelahutusliku žanri hulka, aga oma sisul on natukene midagi muud. Aga ei proosas ma ei ole püüdnudki midagi tõsist, kirjutatu välja arvatud lihtsalt mõned artiklid, mis ei kuulu üldsegi kirjanduslikku žanris, seega ajakirjanduslikku meelelahutus tuse rubriiki, vaid lihtsalt, kui nad on mingist asjast või mingeid arvamus, et noh tööalaseid asju, nii nagu omal ajal turismist nüüd siis praegu ka natukene õigusloometeemadel, aga seda on mahu poolest võrreldes täiesti märkimisvääritu arv. Kas te peate ennast nii-öelda vabal ajal tõsiseks inimeseks? Ma pean ennast tõsiseks inimeseks nii tööl kui vabal ajal, lihtsalt. Mul on nähtavasti minu väljenduses või minu paljudesse asjadesse suhtumises kas harjumuslikult või siis sünnipäraselt peegeldub nähtavasti see, et ma armastan asju, vaata meelsamini humoristliku Külli keelt, aga pahatihti taipan ma, et ma olen üldiselt üsnagi Tõsise ja vahel isegi liiga mõtliku ja vaata teinekord isegi nukram jänesetundega, niipea kui ma seda taibanud kindlasti üle saada ja saan ka, sest et üha rohkem peab inimene aru saama et elu tegelikult on mitte ainult äärmiselt palju pakkuvalt naljakas ja lõbus, vaid ikkagi ka elamine on niivõrd suur õnn, eriti kui sa oled tervise juures. Ma ei mõtle jämedates joontes ja laias laastus, vaid isegi praeguse sihukese tuhandete ajutiste haigestumiste juures, et kui sa suudad näiteks olla kakesed, et suurt ja koledat gripiviirust täiesti temast puutumata juba see on suur õnn, et inimesed kahjuks oma suurel määral nurisema ellusuhtumisega tahavad üles leida kõigepealt inetuid asju, nagu, et miks ilm on nii kole või, või miks siin tänavusena auk või miks ma ei leia praegu seda, teist või kolmandat asja, mis mul vaja on. Enesetunnet tõstaks ja eluiga pikendaks kindlasti rohkem see, kui me oskaksime nautida ja kui palju on meile antud, sest et kui head on piisavalt palju ümberringi head harjub inimene ja niivõrd rutta sindrinahk ei märka seda, aga seda tuleb märgata. Kui ilus asi on päike taevas ja kui tore on, kui keegi teeb nalja ja kui ilusam kui sai lonka, vaid käid sirge jalaga ja kui sa ei ole küürus, vaid sirge seljaga. Ja eriti suur õnn, kui selle tagajärjel osatakse vastutulijale veel naeratava näoga vastu vaadata, nagu oleksid sa mingisuguse suure kingituse saanud, sest tegelikult olemegi ju kõik kingituse saanud inimesed, kellel midagi viga ei ole, teie jaoks on Publicas saalis naerab kinkija rolli, see on üks suuremaid õnnesid üldse maa peal. Ma olen aru saanud, nii et kui ma praegu aeg-ajalt veel mõnede mingidki mäletavad inimeste kutse peal käin kuskil esinemas, noh nüüd siin aprilli kandis on neid kordi jällegi päris tihedasti. Siis teen ma seda mitte ainult sellepärast, et vaadata, et kas mul veel midagi meeles on või kas mõte liigub, vaid. Peamine on ikka see töö tulemus, kui sa suudad esinemise lõpetada teadmisega, et et inimestele mõnede asjadega meeleliigutust valmistasid või nad naerma ajasid. See on nii kohutavalt suur rahuldustunne, et minule pole muud vajagi. Kas see, kui ütleme, professionaal on hakanud suhteliselt vähem esinema? Kas see väljaelamata pisik lõka vast mujal välja? Ma mõtlen küll, et kui inimene on harjunud teatud käekirjaga, olgu see siis sõna tõsises mõttes Või kaotasimas laadis, kui inimene olnud eluaeg arst, siis ta ka sõprade ringis tahes-tahtmata kedagi nähes mõtleb omaette, ma mõtlen, arvan niimoodi. Et sellele on Vidzee see tõbi või seega ta ei saa üle ega ümber oma harjumuspärasest tegevusest ja nõnda on muidugi minusugustega ka, et kui sa oled harjunud ikka küll kogemata küll vägisi vaatama asside koomilisi külgi, siis esmane suhtumine kõigisse asjadesse on mul ikkagi ka siis, kui ma selle teadlikult ei püüa. Ikkagi niisugune vastuolusid ja Uutreerimisi sisaldav. Ma püüan mõttes viia ikkagi situatsiooni natuke kaugemale olemasolevatele algandmetele, see tähendab nii-öelda eelkõneleja sõnadest lähtudes pöörad seda natuke või arendada edasi ja tuleb välja, et tegelikult on kõik väga koomiline, ainult et teised ei märkasid. Ei märka enne, kui sa oled selle teeninduse teinud või asja koomiliselt lõpuni arendanud, aga ma püüan seda muidugi võimalikult vähe teha tähtsates kohtades. Et ei peetaks huligaanid siia, et ei arvataks liiga kergemeelseks. Kas tänapäeval esineb ka tsensuuri, ma mõtlen, võib-olla selles poliitilises poliitilist laadi tsensuur? Ma olen lugenud, mõned inimesed nurisevad, et nende kirjutisi ei avaldata terviklikult ja siin võib olla mitmeid põhjusi, võib olla, neil on tõesti omad arved klaarida, kas siis konkreetselt toimet ja, või teatud väljaandega. Pigem usun maa, et tihtipeale lähtutakse ikkagi õiglaselt sellest, kas kirjutis on huvitav või ei ole ta võib-olla ühel ajalehel huvitav, teisele absoluutselt igav. Aga naljas Andres võib-olla vist kehtib seesama ikka, et kui kirjutatakse ja ei avaldata, siis nähtavasti inimene, kelle asi on valikut teha, kas näeb selles nalja või eine ja kogu lugu. Kui näiteks omal ajal oleks suurepäraseid Ivan Orava memuaare juht, see on nüüd kõigepealt lugema ja otsustamiseks kas lubama või keelama mingi inimene x näiteks ja kui tal ei oleks meeldinud, siis ei olekski need jõudnud kohale ja võib-olla Andrus Kivirähk oleks äkki arvanudki kerge niisuguse enesetunde halvenemisega, et näete, et kirjutasin, aga vist läks rappa. Samas nii palju peab olema kirjutajal ikkagi eneseusku, et kui ühes kohas ei õnnestu, siis proovib teises, siis ta saab kohe aru, kas tegemist on konkreetse väljaande tsensuuri või ei ole. Aga mis nüüd puutub, siis riikliku tsensuuri säärast asja pole muidugi praegu olemas, vanasti oli selleks omaetteorgan nõukogude liidus üks tähtsamaid avalikkuse ette tulevat ja mitte tulevate kirjutiste või võirääkimiste piirajaid või lubarajaid hellik Lavlit. Niisugune naljakas nimi, mis tähendab siis sisuliselt, et tema oli niisugune peamine asutus, kes määras, mis on lubatud, mis ei ole lubatud. Tema peamine eesmärk oli hoida riiklikke saladusi või hoida rahvast teatud sõnumit teoste väärtõlgendamise eest, aga tegelikkuses muidugi ta tegi kõik selleks, et mitte ühtegi vähimatki vargile lisaks heite nõukogude korrale sotssüsteemile. Aga õnneks ei ole ka seal üliinimesi kunagi olnud, nii et neid petta ikkagi õnnestus. Tihtipeale. Ja oma aja satiiri saavutuste suurimad rõõmud seisnes ka selles. Mitte ainult keegi luges ja tasakesi või kõva häälega itsitas vaid see kui sa said nii-öelda tõmmata tsensorid natukene aneks. Just nagu kirjutada või rääkida, lugu aga tegelikult seal, nii et inimesed said ikkagi adressaadid taru ja said asja sisust aru, nii et naerutada oli vanasti loomulikult lihtsam.