Tallinnas sündinud Boriss keeltjanov kelt järv lahkus Eestist 1941. aasta varakevadel viimase saksa ümberasujate rongiga. Sõdival Saksamaal rakendati teda võõrkeelte valdajana propagandaüksuses. Rindreporter puriskeltjanov nägi teist maailmasõda idas, läänes lõunas ja Saksa tagalas. Kell on 12, kui kõlab igale linnadele tuttav õhuhäiresireen, nagu ühe löögiga sõidatud selle suurlinna elu, trammid ja allmaaraudtee peatuvad inimesed tõttavad kiirelt lähimasse varjendisse, tänavad on liitajaga tühjenenud ja linnas, kus alles mõni minut tagasi pulbitud elu valitseb tühjus. Surmvaikus on ju need inimesed sadu õhurünnakuid läbi elanud, nendest küll mitukümmend tõelisi suuri terrorirünnakuid. Ka mina astun suurema maja õhukaitsevarjendisse ning seal kuulen parajasti õhukaitse staabi teadaannet, et Berliinile on lähenemas suuremat angloameerika terrorilennukite üksused. Niisiis on jällegi oodata suurt õhurünnakut juba kostubki väljast raskete õhutõrjekahurite laskmis. Milliste seguneb suurekaliibrilise pommide plahvatusi. Lõhkemiste õhusurve on nii tugev, et isegi selle suure maja raudbetoonist terasustega varjend väriseb. 40 minutit kestab kõrvulukustav müra, siis on kõik jälle vaikne. Missuguseks kujunesid jaks, sõja viimased päevad, Berliini langemine, Hitleri enesetapp, Saksamaa kapitulatsiooni. Jah, kuidas öelda ma olin, pääsesin just veel Berliinist välja, ma olin selt eetsee diviisi aprilli algusel veel Berliini saanud ja tulin Berliinist siis juba, kui liidu väed ründasid Berliini ees on juba järgmine reis oli ja igal pool ja siis ma sain blongiga veel Karlitzi ja tulin uuesti diviisi juurde. Ma ei tea, mis selle koha nimi oli polk näinud vist soigus seal all Sileesia ülem sellise piiri lähedal juba ja siis tšehhi poole. Ja siis algas nii-öelda meie taganemine tšehhi. Oota, kus oli nüüd islandi Belgias olime ja need üksused ei olnud ka mitte koos ja ma olin ka osa seal saksa kompaniiga koos. Aga siiski suurem osa diviisist oli kokku jäänud ja siis sõja lõpp. Hitleri surm kui nisugune, see ütelnud meil tegelikult mitte midagi. Kas te ei uskunud seda? Ei, uskusime küll, et aga sangari surma leidis, kas sa nüüd usud seda või usu ükskõik, aga noh propaganda ja andis teadetel füürelist Falloni kamp kes, kes seda, kuidas võttis see mõl lahingus langenud või võitlus langev võitluses langenud? No see ei mõjutanud tegelikult üldse mingisugust meie tegevust või üldse meie tundeid ehk ka nii. Sest oli ju tegelikult lõpp näha, meil oli siis pärast ainuke võimalus, et kas, et pääseda. Ja sinna oli meil siis kavatsus läbi pääseda, aga see ei õnnestunud, see tähendab, oleks õnnestunud loomulikult. Sellepärast, et Ungarist tuli tollal taganemisel relva, SS-i diviis, Hitleri juugend. Ja pääseski ameeriklaste juurde me olime umbes samal positsioonil, Me nägime isegi neid ja olime, ma ei teagi, mis selle koha nimi räiximbergis seestpoolt Turnovi juures Cyczynseemil sind tulid pärast need laagrid. Kas te räägite eesti üksustest? Eesti üksustest ja osa saksa üksustest. Ja need kuulusid ju seal, teine üksus, mis sealt läbi tuli, see siis üksused, täielik diviis. See kuulus tollal feldmarssal Sõrneri selle armee juurde sinna alla. Kui palju eestlasi alles oli veel tolleks ajaks? Rügement kaks oli küll, oli küll, jah, rügemendi tugevus, mina puutusin, ütleme, sain umbes kokkupataljoni tugevusega, aga nad olid lahuks, nad ei olnud kõik koos. Nii et seal see rebaserügement oli eespool ja siis palju rügement oli seal taganemisel, see oli tegelikult, mis tähendab taganemine, võitlusi polnud siis enam, mida see oli mai. Sõda lõppes kaheksandal ja me tegime väikse vea. Me tõstsime alles üheksandal mail käed. Ei uskunud seda läbi, oli siis vastus oli suhteliselt korralik välja, et pääseb sealt läbi ja hilinesime isegi nii-öelda allaandmisega üks üks üksus, ma ei tea nüüd täpselt nimetada, kes tulid. Ja siis olid, nagu meil kuul oli läbirääkimised olnud juhtkonnaga Eesti diviisi juht rügementide juhtkonnaga tšehhidega et lastakse läbi ameeriklaste poolele. Kui relvad ära antakse, siis antirelvadele. Meie turm giveeridega Nende automaatpüssidega peatati see üksus, kus mina olin seal sakslasi hulgas. Andsime relvad ära, siis Turnovjal võeti relvadega tšehhi partisanide poolt vangi, nii et venelase lähedal kuskil veel. Ja piki maanteed põgenemistee oli tegelikult ametlikult nii-öelda lahti jäetud, pääsevad sealt läbi, aga muidugi nii kui neil meil relvad käes olid, olid meil lõpp, vähemalt meie sellel kontingendi ilminguks, mina ligi olid sülle kukuks koos sakslastega seal eriväeosades 2000 meest. Ja siis võeti kinni koos saksa nende põgenikega, tsivilistide iga aeti aasale ja kes hakati kontrollima, kes on kes, kes on kes ja ajama. Muidugi kõhuli lamades ei tohtinud liigutada, sain oma paberid ja dokumendid ja sõjakirjasaatja selle raamatu ja kõik need paberid, mis valitsenud leidis väikse noaga tsiviilpõgenikku jahukoti lahti ja lükkasin ta sinna jahu vahele, nii et mu paberiteta läksin vangi. No ja siis pean ühte asja ütlema. Nad olid õudsed. Kui me venelastele üle anti, 10 päeva hiljem minu seda üksust, kus mina olin, ma olin pärast 400 mehega siis meil näituse, nii nagu oleksime pääsenud. Sest tšehhid olid metsikud. Kas tšehhid suhtusid erinevalt sakslasse eestlasse, sõja väelasse, tsivilistid? Mingit vahet nad ei teinud mitte mingit vahet ja ometi, kui nii võtta, kui seda nüüd tagantjärgi mõtelda. Nad elasid terve sõja ajal, kuigi neil iseseisvust ei olnud, nad elasid mitu korda paremini kui sakslased, kui riigisakslased. Ma meeleldi sõitsin alati tšehhist läbi kuma, kuskile rindele, läksin Itaaliasse, veni võib rahast ja peatus on seal paar päeva, sest ma sain kahekordse portsjoni toidukaarte, neil oli paljudel saksa riigiga topeltportsjon kaartide pealt Tšehhimaal. Neil oli oma oma politsei, neid ei tõmmanud keegi sõjaväkke, need ei ajanud avalikult keegi taga. Aga noh, ei taha meenutada. Me jäime selle aasa peale, kus te olite kõhuli, käed laiali ja olite torganud oma märkmed ühte. Mis sai edasi? Edasi veeti, siis taheti näidata, palju neid vangi võetud on, siis veeti igasugustest küladest läbi ühest külast läbi ümber küla ringi, teiselt poolt otsast sisse, ühest alevist läbi välja jälle siis poole tunni pärast selles teises otsas läbinet, nad tahtsid näidata, kui palju nad vange võtnud. Et meid oli seal siis selles grupis üks. Ei tahaks öelda, 2000 lõpus oli meid meie grupp ainult veel 400 meest ja selle hulgas oli ainult mõni üksik eestlane veel. Kuhu jäid ülejäänud 1600? Ülejäänud viidi üks ossa vanglasse ja sinna Vanlaseni eravanglatesse viidi niuksed. Näiteks me sattusime siis meid viidi semiili ja seal oli oli siis Chesside poolt toime pandud üldine maha laskma ühes vangla hoovis. Seal ei tehtud mingit vahetuna. Meil õnnetus oli, nii et me olime seal vanglahoones ja sa võid täiesti poisid sees. Ja siis tšehhid tulid, käsutasid seal midagi. Ja nemad kuulsid. Eesti. Ja need poisid, kes seda kuulsid, nad ei mõistnud nii hästi saksa keelt. Et 50 eestlast viiakse välja, tulge välja, et meid viiakse mujale. Jama, pugesin siis kasina takkaotsa. Sõbraga viidi siis loeti ära viiskend paarismeest, Wiedemanni viidi järgmise mangroovi seina äärt. Siis oli kohe näha, mis seal toimunud oli. Kaks niisugust astet olid, seisime seina ääres, selja taga kuuli peal, teemad olid ära viidud juba endal need pritsmed, kõik need aju, pritsmed ja kondid olid vastava seda müüri kuulipildujat, häda ja. Siis on jälle omaette, lõbusalt pääsesime. Kuidas seal jäi, eestlased pääsesid seal, sakslased jäid sisse, 12 sakslast oli kaasas. Ma seisin äärepool täitsa teises reas, nii-öelda mitte otse vastu seina. Ja seal tuli siis üks rihma külje pealt nägin rääkida ei tohtinud, et klõpsutasid oma lukkudega seal selja taga üks 15 20 meetrit eemal. Rääkida ei tahtnud ja siis tuli seal üks niukene mundris sinises mundris kuldnokaga mütsiga mees sisse ja. Ma pöördusin ta poole saksa keeles enne ja ta ei saanud Arnisma, pöördusin, ta pole vene keeles. Ja siis ta sai aru, vist tuli mu kõrvale. Mis on? Küsis, et. Kes Saksa sõjaväes teenivad kes on sinna kas vabatahtlikult läinud või kutsutud või mobiliseeritud sinna eestlased ja siis nähtavasti mõistis seda ja kadus ja tuli jälle, ütleb mulle nii, et öelge edasi, et kes eestlased on tõstku kätt paremat kätt seina ääres isegi vene keeles ütles seda ka veel. Äkki kuulsin kõrval hoovis kõvad Eesti juttu ja rääkimast, nähtavasti seal jälle üks grupp sisse toodud suurem vanglagrupp. Ses müüri sees nagu väike värav, kust me läbi olime tulnud ja ütleb, et kes on eestlased, küsib siis vene keeles. Last me suu öelda juba, et kõik eestlased, kõik tõstku, käed, kõik ega nüüd teisel pool otsas seisid Eesti diviisi juurde kuuluvad üks pioneer, kompanjoni terlid, puht sakslased mõistsid mõne sõna eesti keelt, nad nii kaua koos olnud juba. Ja siis tõstsid kõike, stacas õiendamis ütleb mulle nii, et pange tähele, et ma toon nüüd sealt kõrvalt, mõtlen kõrval hoovis on ju eesti keelt kuulda, et need on meie mehed seal. Sea küll, et ma toon ühe mehe sealt sisse ukse kõrvale ja siis käsutan vastavalt üksikult mööda minna sel juust ja temaga rääkida. Ja kui see mees peaga noogutab, siis võib uksest-selt müri uksest läbi minna. Laeva, siis sosistasime seda läbi, andsime suusõnaliselt õrnalt üksteisele edasi ja. Toob L1, siis sa juhuslikult ma tundsin seda poissi, ma nime ei mäleta, nüüd aga ma tundsin teda ja ta vaatab mind, vaagib mul hirmult otsani 20 meetri pealt ja ma tegin käega nii. Ja siis see Chessi ohvitser läks tema juurde voli, vist politsei vanglaohvitser, mingisugune kõrgem mees, rääkis talle midagi poissi, minu tuttav oskas vene keelt kaela vene keeles, rääkis aga nähtavasti. Ja siis tuleb uuesti tagasi, seisab meie taga ja ütleb. Kõik on eestlased, liigutes midagi, aga sakslased ütleb äkki saksa keeles Titotšin alle ära austreid, et sakslased, astuge kõik välja, sealt reast juhtus märjad 12 meest aastast tagant veel sakslased ja nad arvasid nähtavasti ta siiski nüüd eestlastega tehakse midagi ja sakslased aastaga välja. Paar vandesõna ja siis, kui ma sealt uksest väljas olid, siis olid veel eesti diviisist tuttavad poisid, seal suurem hulk nüüd sisse aetud, jälle sinna hoovi ongi võetud. Said kriitvalged, ma viin oksendama. Ja siis nii tuli üksteise tagant nii 38 meest oli sees, uks läks kinni. Ja vaevalt oli see uus kinnilist tööd. 12 sakslast, kes siis jäid. Nii et see oli siis viimane. Nali tšehhidega siis vidise miili ja siis anti venelaste üle. Kas eestlased ei kandnud sinimustvalget vappi, käis? Mõnel oli, mõne oli ära võetud, mul olid ka need vahepealt need märgid ära võetud. Ainult ükskõik, oli ära võetud, soe oli ja sisal no sinelid ei olnud enam. Oli ainult hall särk sellele muidugi midagi peale olnud. Paberit ka enam juures ei olnud, Scotty, kel oli juures ja eestlased, mõned sinimustvalge ei ütelnud tegelikult midagi ja suur osa oli need ära võtnud, olid üldse oma tunnusmärgid ära võtnud, sest oli ju näha kohe, mis tsehhid seal tegid. Mul juhtus nii, et õnnetuseks oli veel sirmmütsi välimüts. Müts oli peas ja see oli mul liiga väike pigistus. Sellisega võib-olla hakkas kotkas peal ja siis külje peal oli veel ETVs viimase diviisi juurest kaasa võetud alpikütt ja moslemite juures seal Jugoslaavias müts veel. Siis ma ütlesin, et ei ole minu, ma ütlesin, et vaata, et mul siin punane triip siis viskasin müts ära, siis ma virutasin ruttu minema. Vahest lollist peast võib viltu minna. Siis said muidugi kõik auastmed ja värgid ära võetud. Ja enamus poisid tegid seda kõik. Toimus pärast üleandmine, aga siis ma ei puutunud juba eestlastega kokku, siis sattusin sakslaste kampa. Venelased viisid meid siis 10 päeva, jalamarssi. Toitu ei saanud. Öeldi ikka, te lähete nii aeglaselt, et toiduköök on eest ära, läidab, et ootas, ootas, ootas, ja siis nali, esimesel põõsaid ja värki ja siis viisid laupäevani. Mõnigi, kes seal võib olla viibinud eestlastest, kellega juhuslikult mu juttu kuuleb, see teab seda. Ja seal oli nõndanimetatud esindus lange, seal toodi siis lääneliitlaste ohvitseri sinna näitama, kui hästi Saksa vange hoitakse. Meid oli seal 22000 meest, elasime kasarmutes. Põdesime seal aga siis siiski toitu anti, hobuseliha oli keldreid täis ja tehti siis jalgpalli, väljaksime isegi lasti vägi, kirikutoiminguid lasti seal teha ja siis toodi sinna juba kaks nädalat hiljem, juuni alul, mai lõpus toodi sinna Inglise ja mehhiklase ohvitseri. Näeksid, kui hästi liit vange. Kuna ma enam-vähem vene keelt vallatsesid kellegi poolt öeldi ka, et ma räägin vene keelt, üks sakslase söögid pandi mind värava pääle sinna postidele abiks sakslastega räägitud tsiviilisikud, kes seal tulid oma mehi otsima naised ja kas nad vangis äkki on vä? Sõitsividistega, palju seal vangilaagrisse või selles olite tõlgiks? Tõlkisin väraval ja seetõttu sain varem teada, mis seal toimuma saab ja teadsin, et juuni lõpus laager viiakse Siberisse või viiakse äraselt. Üksinda või mitmekesi kolmekesi tahtsime minna. Ja oli kokku lepitud, et lähme ja siis venelased ehitasid just parajasti teise traataia ümber. Esimene traataed oli valmis, juba heideti Dainisel sinna vahele pandud, siis need Hispaania ratsanikud, nagu öelda, need okastraadid, rullid. Ja teine aeg oli ka valmis saamas ja enne kui see kolmas Volestiksis pidi tulema, siis püüdsin minna ja siis iga laagrinurga peal olid need valvetornid muidugi, ja seal olid siis helgiheitjad, öösel tõmmati üle, aga valvemeeskonda iselaagris ei olnud, nad olid väljaspool laagrit, nii et laager suleti, siis õhtu pandi kinni ja. Ja siis meeskond oli, seal, elas väljaspoolmajades. Me katsusime laia minna. Ja olime soni välja uurinud, et pimeduse katte all võib olla ja siis oli muretsetud mul üks Montööri ülikond linnas kus need laagrivalvajad, ohvitserid käsitleti geni soomust tegemas kuni viisakalt öelda. Ja siis ma olin seal ühega kaasalöömise, võttis mu kaasa tõlgiks sakslastele kui, et kui keegi pealegi satub et siis saaks ära rääkida mehele ja siis olid seal omale organiseerinud ka niukse Montöörilikonna ja ja ette ma pean veel ütlema, et, Kuna kasarmu oli endine suur exerteerimis plats, oli see sinna keskkooli seid auk sinna katus peal ja ümber, nii et seal võis 40 meeskonnaga sees käia ja lauad ümber pandud nii väge kui maja. Kahelt poolt sissekäik seda edaspidises aru saamiseks selgitama. Leidsime omale koha, kust me püüdsime välja minna, sest see oli küll tänava äärne, aga siis taga oli põld Erukese suhteliselt kõrge Hiiumaa, nii et kui sinna sisse oleks pääsenud sedasi saates, eks ja seal olidki mõned juba katsetanud ja läinud ja me hakkasime siis okastraati nii üksteisest 10 meetrit eemal, kolmekesi seal pimedas hakkasime läbi lõikama ja postid käisid, väljaspool. Oli umbes 400 meetri pikkune aed. Ta käis ühest tornist, käisid kaks meest keskele ja läksid keskelt lahkuja tagasi ja see ajavahemik igal grupil 200 meetrit minna küllaltki palju aega, et seal oleks saanud läbi pääseda. Ja vaatame pimedas, katsub üks teine mees, kes meie juurde ei kuulnud, üle aia minna. Muidugi, see hullumeelsus, saed oli ikka suhteliselt kõrge, ta postid olid, mis nad võisid olla kolm ja pool meetrit, nii umbes neli meetrit. Ta katsub sealt üle minna ja okastraadiga kohver ka veel sisse, kohver kukkus tal alla, jõle mürin, käis helgiheitjad kohe, peandit tuli ka kohe peal ja nad said Me posti otsas okastraadi peal tulistasite. Ta jäi sinna rippuma okastraadi otsa ja me olime just ühe traadi alt läbi, see tähendab, mina ma teisi ei näinudki pärastena. Ja mis nüüd teha tagurpidi jälle sisse. Loomulikult, sest välja, sest need valvurid jooksid kohe piki seda aeda ja selgelt valgus peal. Ta rippus seal nii õnnetult, oli surnud vist juba ja tagurpidi jälle välja sealt läbi lõigatud okassaadiste Rütmajani majani, umbes 10 meetrit kõhuga majani. Ja siis maja uksest sisse võõras majas ja valkul tuleb sisse ja leiab siin majas, kuhu sa ei kuulu, võtab su kohe kinni, kui nad. No ja siis tuli viimasel silmapilgul niukene idee, et mida ma küll teha võiksime, mul küll midagi ei olnud, aga väike kotike oli seal ülipaberit, kiskusin selle lehe paberi sealt välja ja. Ja nagu kuulsin valvurit jooksmas, siis majja, siis nii maa ohates tormasin trepist alla, nii allalastud pükstega paberitükk käes ja nüüd lasid meid mööda jooksta ja ma jooksen tualetti. Siis sealt muidugi põrutasin kohe teisest teiselt poolt uksest välja ja oma maja juurde üle platsi ja siis see oli siis luhta läinud katse. Järgmine katse siis ma hakkasin seda asja uurima, nägin, seal käisid parandustöölised linnast toodud, sakslased käisid seal tsivilistid, enamasti vanemad mehed, jaga, mõni üksik noorem oli hulgas. Ja need parandasid seda veevärki alatuid hommikuti gruppides. Ja nähtavasti see valvur sõdur oli kirjaoskamatu. Sest ta seisis tabeli niukene, ruuduline paber ja sinna tal olid numbrid pandud ja siis iga numbri ühest kuni 62-ni ja iga numbri juurde, kui nad sisse tulid. Ma seisin ta kõrval, nägi paide kriipsu. Nad läksid lõunal välja. Paper'it mingist ei kontrollinud, sest siis ma passisin, paar päeva ta ikka tegid nii, eks üks mees siis sellisest pärast lüliks tehnilised täpselt samuti. Jälle 62 Lumbert seal üleval seisma näinud, kes panijale kriips. Õhtu läksid välja kell viis. Üks läbi. Arv oli, täiskäik oli sees, kõigepealt kõik oli korras, tuli diviie nelja-viie meelistes gruppides. Kambas kuus ja siis ma passisin paar päeva. Kolm-neli gruppi oli läinud üks 20 30 meest siis tuli jälle neli, viis meie maaelust mööda, siis ma nende taha läksid torujupiga ja marssisin sealt väravast välja, siis tegi minu koha peal ka kriips. Ja nii ma olin siis laupäevane, siia sattus just nii hästi jälle õnne oli rohkem kui mõistust. Et 25. juunil 45 sel päeval poolakad lõid viimased sakslasi minema. Ja ma olin siis Montööri pükstes ja selle jäätis, mida ma omal varastanud olin, linnas. Sekkusid nende vahele vanaema juurde, kes lonkas, aitasin tal vanker tirida ja ta ütles mulle kohe näkku. Sõdur, ma ütlesin ja ta ütles, et ole ettevaatlik, et ma ütlesin, et ma tahan ainult teada, kus ma raudtee juurde pääsen. Oli näha, et ma noor olin ja noori peeti kinni igal pool, kuigi mul veel juuksed seal peas olid maha lõigatud, et. Kuidas öelda, vaadake, juudiusulistel on ju need käpid, niisugused vildid, väike murumets, jah, niukse muru, vildi käpi alla peitsin külje pealt lasin kõik ära lõigata ja see viimane oli sinna alla ja selle kleepisin otsa külge kinni, et ta mul peast ei liikunud. Nime ma mäletan, isegi kapten paranopse naeris välja, ütles, et haha. Et vaatajad, ta häbeneb paljast pead mädata, aga öeldud midagi. Siis tegelikult olid mütsil juuksed. Nüüd seal olid vähesed juuksed, mis alles olid, aga need olid seal all, nii et ei olnud näha, et on paljaks aetud pea, et on ikka midagi peas või nii, et järelikult ta ei tohiks vang olla. Nii ja nüüd sammusid ümber asustatavate vooris sakslastega. Ja sealt kadusin siis, kui ma, kui meie raudteele lähed, olime golfordi raudtee juurde oleme jõudnud. Kadusin majadevahelisest, seal ainult kesklinnas oli see liikumine ja need siis mõtlesin, et kuidas ma nüüd Berliini pääseb. Mikser Berliini tahtsid, vanemad olid Berliinis. Kas nad olid kogu sõja seal? Nad olid kogu sõja Berliinis ja ja elasid kogu sõja üle ja olid ka pommide all ja pugesid trendidest välja ja see vanaema, isa ja ema. Ja siis mul ei olnud ka mujale minna kuskile ja mul nii palju teadmisi olnud, kusjuures ma liik hambal kompassiga midagi, ainult üks pisike jupp oli, ma teadsin, kus kool Fortonatsion raudteepunkt, et sealt midagi liikuma pead. Aga kus sa lähed nii noorena seal mööda raudteed igal nurga taga võib sind üks üles korjatud, no ja siis ma mõtlesin, et ei jää muud üle, kui rinnast sandiks ja keerasin jala parema jala sissepoole, hakkasin lonkama. Ja nii lonkasin siis 23 kilomeetrit mahagoni mas rongide juurde pääsesin ja sa oled ainult sõjaväerongid muidugi, ja siis põgenikevagunid seal naised perekondadega sees olid sisse löödud sealt, kes seal Poolast välja saadeti, tollal. Ja see oli ju tegelikult kuulus maa-ala juba Poola juurde. Jälle õnne alusel pääsesime rongiga edasi, enne peitsid mind Saksa põgenike naised patjade alla, sinna võrku ülesse. Ja siis Vartsvasse juures läksime üle nõndanimetatud Poola selle läänepiiri kus hakkas siis pärastine DDR. Sprembergini seemnest numbergisprembegi korpus ja oli seal suunas veel. Ja siis seal sinna ta jäi ja ütles, et siis tuli see see varustus. Rong ütles, et näed, seal ta näeb, räägi sellega. Siis ma läksin selle veduriga kellelegi sakslane ja vanem mees. Ja siis ütles, et ma peita ei saa, aga vaata seal omal ajal pidurimajaks trepist üles minna, nii vaguni otsa, vana, kolmanda või neljanda klassi vagunit katuse kohal ütleb, et mine sinna sisse sinna ülesse. Et ega need kaks venelast kas punaarmeelased, kes seal ka noored poisid, ega nad ei tule sind seal otsima. Hakkasin, parajastasin oma isevalmistatud Lombakad jalgasena üles venitama, kui tulidki need sõdurid püksbursis natuke saksa keelt, et uue hindu keeennet, kus olid poed sinna üles. Patsutab mul selle jala peale, et sa oled vihane, et tule vagunis seal istub PL1. Pimedas kupees alistus ka üks raudteelased, mütsiga mees ja valge side ümber käe. Vaatan sellele otsa ja sõdur. Tabab siis sidemest käe välja, nihuke valge, nagu kips oleks ümber olnd ja pane piid laubadusele. Puubimper. Pääsesime siis Görikskustel hauseni ja sealt siis läksid juba rongid, kus töölised sõitsid Berliini. Jumal, see oli jah, see oli 27. juunil, kaks päeva läks mul sealt laagrist sinna aega. Siis seal saime ka nõksuga edasi. Vaatasime, et piletit müüakse seal, inimesed lähevad sinna paberitega mingisuguse valge paberi annavad sisemisest vihikust välja kistud leheke. Ja ma siis seisin seal kassa kõrval saksa plika istusel seisase Leida jaama pitsati peale ja ma vaatan, mis ta seal teeb, et mis seal seisab ja seal seisis vene keeles. Ja loomulikult see tüdruk seda vene keelt ei oska lugeda, saaksime seal kassas, aga no nägi, et vene keel pitsati peale siis lamburgi poisil, kes Hamburgi tahtis selleni paberit veel kaasas, mul ei olnud anamises kirjutise mul vene keeles propuskist. Üritasime oma laagri komandandi nime alla ja siis ladinakeelsete tähtedega veel nimega, nii et saaks lugeda seda ja siis ladinakeelsete tähtedega veel. Kõrgenduse ülendas ta ainult kaptenmajor Allased madin kenam välja. Lükkasin selles ette Berliin, pitsati peale, mul pilet ja siis körlid jaamas oli tegelikult ainuke jaam Ida-Tallinkis, mis veel töötas. Siis sealt läksime lahkuse. Poiss püüdis edasi Hamburgi jõuta ja siis ma hakkasin koju poole sammuma. Sain ühe üks alma raudteejutt sõitis ka veel tempel Hoffi välja ja sinna jõudsin seltsis. Kelle sektoris olid teie vanemad? Tollal ei olnud veel sektor, ei olnud veel sektorid, olid see oli 25. sektoriteks muuduti linnades seitsmendal juulil, kui ameeriklased sisse tulid. Ja jah, 27. juunil, tähendab Nõukogude armee oli nõukogude ainult täielik. Ja noh, jaamal on ka siin siis seal koduja isad ei olnud, vanaema oli, ema oli, maja oli puru ja aga häda lapitud, papid olid akendes ja nii et katus oli igatahes pea kohal, siis ei jäänud muud üle, kui oli veel midagi 11 12 päeva. Õhukaitse keldris, kus moonalaod ka kartuleid olid, seal laadselt peideti mütsis, magasin seal kartulite taga 11 päeva, kuni ameeriklased sisse tuli, siis ema tuli alla, ütles, et tule välja, et me oleme Ameerika sektor. Aga kohtumise hetk? Tegi ukse lahti ja ma olin unustanud, et mul see jalg põlevkivi katki ja ikka see parem see jala Lapoli sisse pole keelatud, nii et jalgu oli sirge ja vanaema aitab, et tule, tule, poiss on siin ja ema tuleb ja ma hakkan koridori astuma, hakkan sisse astuma, ema jääb äkki seisma ja. Nad on ta sandiks lasknud ja siis mul tuli meelde, et koloniaalkõvera sees maitsetatud tulevaid kestnud jala sirgeks, aga see on raske siis raske normaalselt astuda. Ja see oli siis nii-öelda minu sõja lõpp, õnnelik, sõjaleb, kui nii võtta. Aga kas seikluste lõpp, ammugi mitt ammuli mitt? Seiklused läksid edasi? Maalin? Rumal juhus, sest ma elasin ja Ameerika sektoris ja ma ei oska ja vabalt võis liikuda siis igas sektoris, ka venesektoris või inglise või prantsuse sektoris, seal ei olnud mingit. Sõjaväepolitsei sõjaväepolitsei ja, ja kuna andmed olid vastavatest asutustest seal tühiametist võet, kes räägivad inglise keelt ja ma olin kirja pannud ka, et ma tahaksin tööd ja siis ma olin seal paar korda tõlkimas kännil seal. Puhtas inglise keeles palused. Jäin viis päeva ära. Nisu, töö, no see ei ole nüüd muinasjutt, sest see oli tol ajal seal igalühel teada, seal niimoodi toimiti ja et igaüks võib-olla toimis, nii ma seda ei tea. Kas ameeriklased ja lääneliitlased kani toimiseda, igatahes. Vabalt võistluse ajal liikuda, aga. Üks mees juures, kes mu kõrval istus ja Amyga hakkas sõitma, siis aga see oli minu eluaasta umbes üks kolmveerand kilomeetrit eemal Station ja Avadamis imeliku teeta sõidab ja enne kui ma prantsuse suurt vaadata jõudsin sõitsime kõnnist läbi ja olime siis ida pool seal mingisuguseid piire polnud, seal pimedas need silti ei näinud, kus olid lahkuda nüüd Ameliga sektorist saabud olid prantsuse või inglise või liidu sektori. Olite nõuga, olime sektoris ja siis kuna ma natike Berliini tundsin, siis ma ei hakanud suurt küsima midagi. Aleksandr platsile ja siis läks mul nii üks kui teine asi selgeks. Siis viidi sinna seal endine Aleksandr platsi, politsei presiidiumis oli suhteliselt purustatud. Keldrid olid terveks, siis viidi sinna keldrisse. Ma teadsin, kus ma olin. Ma muidugi ei osanud ette kujutada, mis alusel ja mis põhjusel. Ja siis hakati enamasti öösiti üle kuulama päevas olime seal umbes nii 30 mehega tsivilistide sakslased, enamasti kõik sakslased, seal, mida uuriti, hakati uurima ja siis mul tuli niukene asi selgines, et ma olen ennast seal, kui ma ennast ametis seal meie ameerika sektori tööametis tööle. Ja sealsest nähtavasti koljat ise välja ja taheti siis mind Veevani jälle paigutada või kuidagiviisi teada saada, mis mees ma olen või mismoodi loomulikult need andmed minu kohta muide ei olnud. Sest ma ei olnud seal ametis oma oma mingisugust sõjaväelist staaži üle saanud, olin. Kes neid üle kuulas? Nime? Ei, ei, ma ei mõtle nimelise president, kas sõjaväelane tsiviilisik? Sõjaväelane kuulas mind üle, ma nägin vormisväelane maanduda, vähe silmitsesid, sest valgus oli minu pääl ja ta istus enamasti tubedamas osas, mis keeles. Tema rääkis vene keelt. Ja tal oli tõlk, sest mina ju algusest peale ei mõistnud vene keelt ega mingit muud keelt. Ainult saksa rääkisin Berlin dialekti, nii palju komsomole antud on ja see oli mul ikkagi teada ja siis vaeva. Pistsin kooliajast veel paar, keera linnas maakoolis. Tollal käisin kahekümnendates aastates, pistsin sellest saksi dialekti sõlmslängis midagi vahel, nii et et sellel tõlgil, see oli üks, nii palju, kui mina nägi üks naiskapten oli väga raske, ta tal üldse raskusi saksa keele. Igatahes ta rääkis seda keelt, aga. Nagu umbes koolis õpitud ja tal oli raske minu slängi tõlkida või minu sõna ma siis püüdsin vahepeal natuke selgemalt ütelda, ma võitsin sellega aega. Sest kuna ma need küsimused, mis ohvitser mulle esitas see kapten naiskapten pidi saksa keelde tõlkima ja see oli minu aja võitmine, ma sain omal vastused järelikult kokku seada nii, et nad enam-vähem ühte läheksid. Ei hakka ta ainult sellega peale, et te olete leivale sündinud ja see on nõukogude liidus. Pole kunagi kuulnud, kust linnad, kus kohas siis peaks asuma umbes sakas mu selgitama, Essk punnis ikka ühtemoodi ja, ja aga mikspärast, et kuidas te nii, te olete sinna ikka oma andmete alusel näidanud ja see on kirja pandud ja see vastab tõele ja miks te valetate ja ma ütlesin, et mul pole midagi valetada, et ma olen rõivades sündinaga minu Reival, et see asu Nõukogude liidus, no siis katkes ülekuulamine jälle, siis tuli jälle tundide kaupa oodates hakati jälle uuesti otsast peale ja siis loomulikult seda küsiti ka, et olete sõjas käinud. Ma ütlen, et ei, et ma sõjas nendega vangis, et mina olen, olin seal tehniline töötaja, seal, Tšehhis mobiliseeriti mind sinna kui eraisikud ja. Ma ei ole tegelikult ütleme, nimist pärit, aga ma olen siin aastaid elanud ja sind ka töödanud ja ja hakkasin tal pikalt ja laialt Berliinist rääkima, elusi teda suurt ei huvitanud ja siis ikka selle rõivali peale välja jäetud, aga mikspärast seda tõtt ei räägi, ma ütlesin, et mul pole muud tõtt rääkida. Siis hakkas, see oli otsimine, et kus minu Reival siis on. Ja mul oli teada, et ma olen sealt läbi sõitnud ka muidugi seal külas käinud, et praeguses Poolamaal harjutama Reachetsiin, süsteetiin säält ida-põhja poole Goldbergi linn ja sisaldub staar kartja, siis Stolt. Dolby lähedal asub mere ääres üks küla, mille nimeks on Reval-Aga Reval kirjutatuna r e. Vause v. Nii et see oli ainukesele rei, vali vahe, pisike küla. Ja ning palju maadel andmetest teadsin üks kolm-nelisada elanikku, seda ma rääkisin, kõik ilusti, kuidas ta asub ja kuidas me seal kalal käinud ja mis mis, et niisugust asja Saksamaal ei ole. Siis hakati mulle igasugust kaart ette panema ja näitama. Jälle saadeti taga keldrisse ja siis järgmine päev ma ei hakanud neid pärast üldse lugema, palju neid kokku oli, aga siis iga öö oli ikka midagi jälle. No ja siis viiendal ööl hakkas seesama jant uuesti jälle peale. Ja ma ütlesin, et näed, et ma ei saa teil nende kaartide peal näidata nii väike, et see on nii väike küla, et see on ainult märgitud saksa kindralstaabikaardi peal ja see on üks 20000-le. Et kui mul niisugust kaarti ei saa pakkuda, siis ma ei saa seda näidata, aga see on seal ja ma võin isegi nimesid nimetada ja tuttavaid ja kes seal on? Mu selja taga kuidagi küsib, tundsin selja taga, minu nägu oli valges ja üle keha oli valges ja kuulsin mingisugust liigutust, et see ei ole see kapten, kes paremalt nirult muidu istus või on keegi, et Vilon keegi taga ja hekiks, täitsa tasane hääl eesti keeles, aga kõva vene aktsendiga. Et kuule, sõber, et mullu võid sa rüütendas, oled eestlane. Ja mul minu õnn oli jälle nii et ma midagi ootasin. Ma ei kujuta muidugi ette, et niisugune asi tuleb. Et ma üldse ei liigutanud, oleks ühe ainsa nõksatus teinud. Aga just see, et see eesti sõnad olid nii vene aktsendiga, seesisvil kuidagiviisi, rahustas mind ja panid. Ma siis ütlesin selle tõlgisele Katrini prouale ütlesin, et mis asja, see tahab saksa keeles talinis Lägisid, mis, mis hiinlastega koos siin, et mis hiinlane mul siin, mis keelt ta räägib. Ja noh siis see kuju nähtavasti kadus sealt saadet seda välja või viimati ta eemale ma ei tea. Ja siis hakkas jälle küsitlemine, et kuidas on siis nüüd ikka nüüd võib ometigi tunnistada, et no hea küll, et ma nüüd ei mõistnud, mis mulle öeldi või nii. Ma ütlesin, et ei, et ma saan teile ainult seda, et olge lahked ja näidake mulle näkku. Ja siis ta lõpuks ütles ülekuulaja ohvitsetest. Lähme teise ruumi. Et paneme seina valgeks, las vaatab, las näitab. Sest ma, kuna ma Dolpoli kohe näha valguspass peale materialism tooli, hüppasin tooli peale, panin näpu peale kohe vain otsekohe näppu veel. Ma teadsin, Stolpi, ma nägin seda linna, mõtlesin aasalt Bademal ja panin olid tavaliselt ära selle ise Loenhard eemaldad. Siis tõmbasid veel tooli ligi ja sisse. Küsitleja ohvitser astus sinna koossele väikses embuses, nii selle kapteniga tooli peale ja siis vaatavatedes. Praviline Oniewrivateta ei valeta. Siis viidi mind sealt välja siis mingisugust vabandust, mitte midagi, siis öeldi, et oodake nüüd viidi mind jälle sinna keldri tagasi, poldoni pärast tulid Energiat sähki, kirjutage sinna alla, et et te olete siin, aga mitte kunagi sellest ei räägi kellegile, mis teie käest küsiti ja mis, mis jutlus oli ja nii. Mul ükskõik, mis ma alla kirjutan peale, et ma koju saanud, et mind oodatakse viis ööd-päeva juua. Võsul metsa allkiri. Tähendab ausalt öeldes see mind sugugi mitte ei huvita. Ja sellega see asi lõppes, ma tulin koju ja siis hakkasin arutama, et nüüd on ülim aeg sellest linnast kaduda. No ja siis hakkasin läänes käima ja tööd ma ei leidnud, seal Berliinis ja siis hakkasid läänes käima, käisin üle piiri, siis oli lihtne, oli piiri minna, vestlused ainult liikuvat postid ja ei olnud kindlalt midagi, seal titt, rongid ja pääses ligi paar kilomeetrit üle jagu kohad olid teada, siis seal käidi, vedas tagasi, ei olnud enam nii, kui ta praegu on, et praegu on surmaohuga seoses siis 47. aasta oktoobris. Need ajasid ikka veel taga ameeriklaste juures seal antise kulus küsitlemis puuga 131 küsimus sai maailma kuulsaks, nii palju, 131 küsimus, täitsa nad kõik ära selle Ameerika ohvitserile, kes mind seal siis ma tahtsin Töökompaniisse sõnast muidugi teada, et seal töö komperid, poolakad olid valvekompaniid ja eestlastel oli üks töö kompani tollal. Kuulnud sellest ja mõtlesin, et see on kõige parem, et lähen nende juurde ja siis ta loeb kõik läbi. Mis te teinud olete, see seal, kus ma ütlesin, miks ma pean valetama, mul pole ju mingit põhjust valetatud, milleks ütelda, muud midagi, tõusis püsti andis kuulge aitsevate, meie mees. Ja sellega lõppenud. Hakkasin jälle reamehest peale teenima ja lahkusin sealt siis Fosklassaalsetena esimesest seersandina lahkusin ja astusin siis 51. aastal tsiviiltöölisena ameeriklaste juurde tööle ja seal töötasid siis Palgamäärajana. Nii mu elu kulges tasapisi edasi. Kus on praegu teie kodu, kodu, mina olen ürk, Bayerlane, ma olen 30 aastat Baierimaal juba. Tahakski sealt lahkuda enam.