Tänaõhtune kõnelus Ellen niiduga on lindistatud kirjaniku südasuvise sünnipäeva eel. See sünnipäev on täna ja kolleegid laste raadiost tänavasaatega seda juba täna ka meeles pidanud. Aga usun, et kolmapäevased luulesaadete kuulajad tahavad küll samuti veeta selle õhtu Ellen niiduga. Läheme tena kodupaikadesse kõigepealt ühe uue luuletuse kaudu. See luuletus ilmub juulikuu Loomingus. Mida teate teie õieti hunt August sellest humisevast saarest, mu vanaisa, põllumees, mida te teate sellest sinirohevast, sume salusessaarest, sellest taar aliste tammis, maa, hunt, august pühast puies agarast keset luu, vana vaaride välju, keskmu esiemade Nurmikuid, hunt, august, mu karjalapse aegade kodugangastusest, puude pärjast, kes kõrre karedad üldse minust. Mu maast, mu tööst mudist. Kas te olete ealeski näinud puuvõlvialuste Üülile vahajat, valgust? Nallernaatide lillakaid, lõkkeid ööl ühtrite Heletust, lehtede veeru tabas varjus huntaugu hinge. Mida te teate piibelehtedest, Piibelehekellade tilinast, lõokese häälega segi üle mu onu oraste läbi mu lembe lapsepõlve. Kas on ükski teist istunud seal muru metel, külvimeeste pea, padjal, õitseliste õlipuusalus, karjalastega sukal, Maide marja kuradi käppadega, isus jumalale ehmake juustes. Istunud kevade Heletus südames. Maakamargi on pööratud ära kummuli näoli on pööratud ära kummuli näo oli ja mu kasukaaslaste näod. Lapsenäod on libisenud minema koos suvepilvedega, mida me vahtisime selili huntaugu rohus. Uusi ilmeid kasvatab Elume näole ja me ei tunne 11 ära, meie ammugi suured. Ammugi asutud linnade lapsed, mida teatati hunt, August oma hunt, August, mille nimigi küsitud maa pealt on ainult tee läbi südame sööderma läbi aegade ahistuse mööda unustuse ummistanumaid, mida teatati hunt, august võõras vahib mind mõistmatul pilgul arusaamise välgatus silmis, aitab aimata omasid siin keset kivilinna keskrahvasterendu, väävlisuitsus ja asfaldiaurus, kordame, kordame vande, Seltslased, igaüks omi ununema kippuvaid nimesid, huntaugu huntaugu, humala, Laulasmaa luid ja karjaallika hinges silla kullerkannu kuller, kõnnu maarjamäe, maarjamaa, maarjamaa, paradiisiaedade võtmesõnu, mis ei tohi Unuda salaliitlaste ühisümiinat mis on põgus ja seeläbi kindel. Kui päris heinte värin mäletajate meeles. See koht, kus me praegu istume, on vahe mõhku, talumaja ukseesine, veranda. Me oleme neid rännanud ja käinud sinu lapsepõlveteedel. Sest et Tallinnas sündinud lapsena oli Sult just siin harjunud Tallinna külje all Keila lähedal see igasuvine maakodu ja, ja noh, sidemed oma emapoolse perega. Mu ema. Suguvõsa on, on kõik siit pärit ja see koht, kus me praegu istume, on õieti mu vanavanaisamaade üks, üks tükk. Mõhku oli, oli suurtalud, ongi mõhu sees niisuguses madalamas lohus ja ja minu ema isakodu oli jälle ka otsas, kõrgematel maadel siinsamas lähedal. Vahepeal oli vana külakool, kus mu ema suure suure pere lapsed, seal oli peres 11 last, kus need kõik kunagi olid õppinud ja ja ma olen seda, mis neid koolilapsi näinud vanadelt piltidelt. Siin ümbruskonnas on sul siis neid nii iga samm ja isa maja iga teeots ja põllukäänak teada ja tuttav. Ja nendel kõikidel olid oma nimed. See küla nimi on. See oli vanasti Kumne metsaküla aga nimesid on armutult siinkandis muudetud, praegu kannakse küla kütke küla nime niisuguse nimega küla on ka olemas, siit Keemal aga aga ikkagi sedavõrd kaugele, et ma oma terve lapsepõlve jooksul ei olnud mitte kuulnudki seda kütke küla nime, aga nüüd annab see minu vana kodupaik miskipärast seda nime ja kütkestab kuidagi. Või paneb kütkesse mu südame. Siin ümberringi on väga vanad põlispõllumaad. Jah, nii see on aastasadade jooksul haritud maad. Ma olen tudengina ja ja noore uurijana, ajaloo arhiivis nende paikade ajalugu nii omaks rõõmuks silmitsenud ja vanu kaarte otsinud juba rootsiaegsetel kaartidel on need pered ja talud kõik peal ja põllumaad märgitud ka minu minu vanaisamaad ja mu vanavanaisamaad. Vanam õhkus minu vanavanaisa. Kodus kasvas üks Põhja-Euroopa kõige suurem kuusk, mis minu lapsepõlves oli veel uhkelt püsti, aga nüüd on juba Ja teda enam ei ole. Nii et need olid kaunid, korrastatud ja haritud maadega paigad, kuigi põllud olid kehvad, kivised või jälle vesised siin mu vanavanaisa mail. Aga leiba nad andsid suurtele peredele ja ja mingi olek ja uhkus oli vähemalt minu lapsepõlves selles elamises sees ja ka mingi elamise hardus mis kahjuks nüüd neid mailt on nendelt paikadelt kadunud, kus, kus seda jätkuvat. Pereelamist enam ei ole, kus on, kuhu on tulnud uued inimesed ja ja midagi on vahepealt katki jäänud. Nendelt maadelt on paljudesse luuletustesse, mis Kloodusega kuidagi seotud vileimpulsse loodusest. Just siit annad siis tulnud ja natukese Pääste olime Rebase talus su ema sünnitalus, kus siis need suved sul põhiliselt möödusid? Seal oli suur õuna poed. Ja siin on maja teisel pool maja otsadega õunapuud. Jasmiinipõõsad puhkevad. Jasmiin oli alati mu sünnipäevalill. Minu sünnipäevaks hakkas ta harilikult õitsema rebasel meie vana keldri kõrval ja siin uuem õhku aias. Ma näen ka praegu seina ääres vana kivimüüri ääres õitsevad ja Smiinid tuletab lapsepõlve meelde. Ja kõik see taimestik siin ümberringi, selle õhukese pae peal on just neid enne vikatit, nii väga värvirikas. Ja vanasti olid siin ilusad kadakas, et karjamaad see on nii kummaline, kuidas maastikud muutuvad hoopis kiiremini kui inimeste südamed. Ja kõik see, see maastik on õieti nagu ära pühitud nendest paik kadest. Mingi uus majandussüsteem on, on kuidagi täiustumate jäänud just selles osas, et ta ei ole lõpuni kujundanud seda, seda inimese eluala, kus ta peale tööd on, mõtleb, plaane peab ja ja natuke oma hinge ülendab. Siin on niisuguseid tohutut põllundus, rikud tööstusmaastikud, mis ajavad mulle hirmu peale ja tegelikult oleks mul oma lapsepõlvepaikadesse lihtsam minna mõttes kui jalgadega siin sellel pinnal seistes, kus need tohutud lauda linnad on, on pool luurakil ja, ja kuidagi ebaarhitektuuriliselt paika pandud. See häirib muidugi mu mu südant. Ja see tee näiteks sealt rebaselt ütleme keila seda käisid sa lapsepõlves päris tihti. Ja no see oli tavaline tavaline poeedi laps saadeti Keilasse heeringat ja suhkrut tooma. Leiba tehti kodus, seda poest ei toodud ja, ja saia tarvitati üldse väga vähe, seda tehti pühadeks ka kodus. Aga siis rebaselt läks mitu teed Keilasse, siis läks vana läbi vana kummna mõisapargi, mis oli salapärane ja tore ka sel ajal natuke juba umbe kasvanud, aga, aga siis ikka olemas ja üle Keila jõe. Niiskete luhtade. Teine tee läks läbi vana männiku, mis vahepeal oli maani maha raiutud ja olematu, aga nüüd on sinna jälle männik kasvanud. Jaa. Kummna mõisa endistest põldudest läks läbi lehistega äärestatud taredi, seda mööda oli võimalik, Keilasse minnes sõltus õieti aastaajast ja, ja kõigi nende teedega on oma mälestused seotud. Keila kirikumõis oli seal kummna mõisa kõrval enne Keila. Martin Lutheri mälestussammas, Klooti töö, väga kaunis lakooniline skulptuur mis üldse lõi minule lapsepõlves kujutluse üldse skulptuurist kui niisugusest mingisugusest ilmingust meie küll minu kasvaga kasvukaaslase Vaikega. Istusime sellel Martin luteri jalgade ees selleks, et, et pajuvitsa peale ajada neid õnnetuid heeringaid, mis. Hädas oma oma tööülesandega, nii et igat moodi on seda seda paika nähtud ja, ja on püütud lahus pidada heeringat ja suhkur. Praegu kuulajale teadmiseks, see koht, millest praegu jutt on, seal on ilmselt uue, tänapäevase nimetusega bussipeatus künka ja Keila politsei, kes tuleb sealt peale sageli silmagagi eraldatavalt mitte vanu eesti taluperesid vaid hoopis juhuslikumat rahvas. Mõni juhuslik juhuslik sovhoosi tööliscongvist eriti paika kinnitumata, seal on juhuslike maju, ma ei teagi, mul ei ole. Ei olegi. Tõesti, see oli keelatud, aga sealt edasi seal on Keila jõgi ja jõhvision muutunud. Ja niisugune salapärane jõgilaks voolas läbi laiade luhtade, mis kevadel kevadeti olid üle ujutatud ja nende luhta ääres luhtadel mõlemal pool jõge olid sissid, küla heinamaad reas igasuguste toredate nimedega, venes silla, pikas silla, Kopli ja see natuke tavalisem nimi. Ja minagi olen lapsena vahel armust kaasa võetud seinale, need olid kauged heinamaad, sinna jäädi teinekord. Ükski heinamaal olid küünik, jões kasvasid vesiroosid ja see oli suur ja sügav. Sinna ujuma ei pääsenud. Esimesed uppumisi hirmutki on mul selle jõega seotud, kui mu tädimees mu naljaks käte vahelt lahti lasi, laskis korra vee alla mulksatada, et lapsele elu hirmu kätte saaks, mis on väga vajalik. Tänud eriti lõikab mul läbi süda, kui enne Keilat. Vana Keila silla lähedal oli üks üks kaunis jõesaar Kasesalu peal, niisugused valge sukkalised, kõrged kased, rohelisest pitsist riides varakevadel ja kolletamas sügiseti ja ennast peegeldamas Keila jõe mustas vees. Suure kolhooside ehitamise tuhina esin, esimene enda avaldus oligi see, et see ilus kasesalu seal keila ees jõesaarel raiuti maha ja sinna jõesaarele tehti sigala. Nüüd on sigala küll sealt kõrvaldatud, nähtavasti virtsavool läks juba liiale ja aru tuli pähe, aga aga maastik on siiski hooldamate lihtsalt nii võssa kasvanud, et seda ilusat hinge paika ei leia. Enam üles segi. Nii et alati on mure, et kas meie järgmised põlved tabavad ära selle hingesideme ja oskavad rägast üles leida need paigad, mis kunagi nende vanematele ja vanavanematel on olulised olnud. Aga see tunne oleks niisuguse rahva rahvat terviku ja enesetunnetamise seisukohalt väga oluline, nii et ma loodan, et Keila linnavalitsus või kes ma ei tea, kellele see kuulub ehk kunagi võsaga maha, raiub sellest jõesaarelt ja ja kuidagi mingid korrastavad kätt, seal laseb töösse astuda. No ja, ja ega me ei räägigi seda juttu ainult selleks, et nagu disainimine vaatab oma lapsepõlvemaadele nukra kojuigatsus tundega, kõik tundub nii ilus, mis kunagi oli, mitte ainult, see tähendab ilus on ka see, mis sisaldab inimeste tööd ja nende mõtteid ja nende hinge edasi kannab. Räägime seda just sellepärast, et sina Kestlikkus oligi nagu ilus siin Põhja-Eestis edasi, niisugust niisugust traditsioonilises mõttes maastikulist ilu nagu Lõuna-Eestis, kõik need kaunid künkad ja orud ja järved. Niisugust siin ei olnud, meil oli kunagi üks, üks mulgi mulgi mammi oli meie lapsi hoidmas ja me olime siin Põhja-Eesti rannikul õieti lohusel lähedal, olime kunagi suvel ja imestasime, kui kaunis paikse on. Ja siis ma mäletan, et see tädi Maali istus trepi peal ja ütles, et küll on ikka imelik, et siin Põhja-Eestis seda maastikku kohe mitte üldse ei olegi. Niisuguses mõttes ilu, ega siin ei olnud aga see töö lõpetatus ja täius ja kõik selle tööaastase töö ringi väljapeetus, selles oli see ilu. Ja sellisena on ta jõudnud sinu luulesse, sest ma usun, et luuletust kirjutades seal kaugel Tallinna kivitoas kuskil tulevad just need maastikud ikkagi toeks ja no paljud luuletused on sul ju otseselt nendele kohtadele pühendatud. Või ma tundsin kahte suurt kivi või sul on kõik need kodukuused ja, ja need siin õhukesel mullal kasvavad taimed on luuletustes sees. Iga lugeja, kes sinu elulugu ei teakski, saab aru, et siit, Harjumaalt oled sa pärit ja see Doosan sinu hinges. Aga soluules ei puudu siiski ka teised Eestimaakohad ja üks tähtis koht on Kassari, Hiiumaa, Kassari. Sarnane tegelikult selle. Põhja-Harjumaaga, ja needsamad kasarikud, mis siin on, on kaotsi läinud, leidsin ma kassarist eest, sellepärast ma olengi ka väga kiindunud kassadesse, et et see andis mulle nagu tagasi mu lapsepõlvemaastikud ja selle selle niisamasuguse ilu nagu nagu selle, mida ma lapsena olin harjunud, ilusaks pidanud. Eks igaüks peab ju ilusaks seda, millesse ta on sisse sündinud. Nii et ma usun, et Lasnamäe laps Aga võib-olla ei olegi nii imelik, kui me siinsamas selles Tühja vaikse, korrastatud taluõue peal. Kaugelt kostab suure tee mürinat, mis meile kogu aeg meelde tuletab, et see suurlinn Tallinn on siinsamas lähedal, kui me siin räägime ka hoopis mõnest linna teemast, kas või sama Lasnamäe. See on sinu kui Tallinna lapse elus väga tähtis koht olnud. Ja seegi Antsu luuletustes olemas kas või kiviraidumist vanaisa meenutamise näol. Nojah, oma keskkoolipõlves ma elasin Kadrioru kandis Köleri tänavas ja mu suusamäed olid Lasnamäe veerul ja mu vanaisa oli, oli olnud kiviraidur. Elasin vahepeal ühe aastakese ka tema juures, kuulasin tema lugusid, tema vanad paemurru augud olid seal Lasnamäe ääre peal olemas katusepapi tänava kandis. Ja hiljem, kui hakkas tekkima sinna uus linn, siis on sellega mul pistmist selle läbi, et mu lapsi seal elab. Selles linnas ja lapse ja mu lapselapsed, see on nende, nende kodu, nii et ma olen palju sellest Lasnamäest mõelnud ja sellest ilusast kivi rinnakus sellest paekivi järsust kaldast. Ja ja püüdnud nagu mõelda ennast siis sellesse, mis, mis seal jalgade all kumiseb. See on nüüd küll ei olnud ja nüüd hakkas müristuma. Siis tuleb, tuleb ette. Ühel suvistepühal olime me siin külas selles peres, kus oli ta neli väikest tüdrukut. Mina olin üksik laps, aga siis minu sugulaste peres oli neli väikest tüdrukut java. Istusime nende köögis ja sõime pidurooga ja siis tuli Kas sa oled Tallinnas sündinud ja esimene kodu nagu on kirjades kirjas, oli? Tina tänavas. Ja kui mina sündisin, siis mu vanemad elasid tina tänav 17. Praegu on seal üks suur uhke terrassid krohviga kaetud maja. Aga see maja, kus mina elasin, pisikese lapsena, oli selle maja hoovis ja see ei ole enam alles, aga elasin ma seal kaks aastat ja mul on. Palju mälestusi selles inimesed ütlevad, kahe aastasel ei saagi veel mälestusi olla. Ma ei tea, mina. Ma mäletan niisuguseid asju, mida keegi teine ei ole saanud mulle rääkida, nii et ma sellepärast tahan sellele vastu vaielda, näiteks ma mäletan, et ma ei osanud käia. Mu ema oli õmbleja ja meil oli kaks tubaselt linnatänaval. Ja ema õmbles tagumises toas oma. Surises armsasti ja mind oli pandud nii sihukese villase suurräti peale põrandale istuma, et laps maha ei kukuks. Diivani ette ja päike ja paistis mulle sinna peale ja ma uurisin puuga seda diivanimustrit ja oleks kangesti tahtnud minna sinna teise tuppa oma ema juurde. Ka ma mäletan, Ma olin hädas, ma ei osanud käia. Nii et see pidi olema alla aasta. Ja ma mäletan ka, kui ma käima ka siin, ma mäletan, kuidas mu tädi ütlesid küll ta käib naljakalt üks jalgu nihe teineteise ääre all, nii et nähtavasti laps siiski siiski mäletab. Üsna varaseid asju. Ja väga lihtsaid ja, ja väikseid asju vahel. Oi jaa, sealt tina tänavalt on, on mul üks väga uhke ja tore mälestus kui üle Tallinnal endast Seppeliin. See oli vist 1930. aastal, ma arvan, sest, et. Aga me kolisime ära sealt majast, kui ma olin kahe ja poole aastane, nii et et see pidi umbes 30. aastal olema. Me läksime emaga keldrist kartuleid tooma. Laastus korviga, mis oli halliks värvitud mööda kivist trepi ja meil jäid kööki pliidi peale vette kuumenema uued hambaharjad, mis ema oli poest ostnud, üks oli kollane ja teine oli punane. Ja siis, kui me Pi peale jõudsime, siis voolas hõljus, lendas meie maja trepp. Marjad põhjalikult ära keenud ja oli ainult sinine ja punane pulk ja hulk karvu poti sees, seda niisugune maailma ajalooline mälestus on mul sellest Dinade rahvast ka veel olemas. Ja see oli üks isemoodi teetunnetus ka, et midagi on väljaspool seda maja ja kööki, kus hambaharjad kuumenevad poti sees. Et on mingi suur maailm, mis tuleb niisuguse tohutu hõbedase suure ilminguna. Ki lendab su lapse elust läbi, see oli niisugune äkiline, äkiline, imelik avaldumine, mingi uus ajajärk algas. Peale seda Zeppelini käimist mõelus. Miks ma lapsepõlves oleme, sellepärast arvatavasti, et lapsepõlv selles inimesi hinge selle kõige sügavama südamiku ilmselt kujundab. Minule. Selle üle võib-olla palju ka mõelnud, sellepärast et mallasse kirjand seega olen tegelenud ja ma olen noh, nii kirjandusteadlasena enda jaoks püüdnud teha järeldusi nendest niisugustest mälestuskildudest, millel muidugi lapsepõlves võib-olla oli üksteistmoodi, julgeolek ja tähendusega, mida ma olen häälestanud ja mõtestanud ja millest ma olen teinud järeldusi lastekirjanduse suhtes. Missuguseid asju seesugune peaks rõhutama ja millele ta peaks tähelepanu pöörama ja et niisugune esemete elu konkreetsus on, on lapsetunnetuses esmane ja et ka kooliõpet pettus peaks tuginema konkreetsele emotsionaalsele konkreetsusele. Ja kui me, kui me seda ei arvesta, siis me raiskame ära palju head tunnetusvõimalust ja ja palju head niisugust avaliolekut, mis lapses on, võime teoritiseerime ja räägime abstratsioonides väikesele lapsele. Sinu niisuguseid Tallinnale võiks öelda aguli lapse maailm, sest kui võtame need teised kohad, kus sa oled elanud Väike-Ameerika ja Suur-Laagri tänavatel ja seal oli ikka kesknealise maja hoov. Õu, niisugune turvaline lähiümbrus. See oli ju vanas Tallinnas üldine ka isegi Tallinna vanalinnas. Ma mäletan, üks mu emast sõbrannadest elas vanalinnas, seal kivimüüride vahel oli armas õdus õu, kus kasvasid lilled ja oli pink. Ja iga agulimaja juures või ka õu, mis oli nii lastekasvatuse seisukohalt hirmus oluline. Lapsed kasvasid kas omade või oma vanemate või oma naabrite või tuttavate inimeste nägemisulatus tuses ja olid nagu selle õue läbi kaitstud ja ja ka kuidagi suunatud nende tuttavad Nende pilkude all. Minul on nii armsaid mälestusi oma lapsepõlve õuedest. Näiteks Väike-Ameerika tänav 32, sedasama õue ääres on kasvanud ka muide Enn Vetemaa, kes on minust küll hulk maad noorem ja keda ma väikse lapsena süles redutasin, nii et ema oli päris ahastuses. Aga see õu oli meili Ja ja sirelipõõsastega, nii nagu nad olid ja teelehtedega. Seal mängiti igasuguseid mänge. Ja naabermajade õued olid ka nii tegevusulatuses. Ma kui ma olen vaadanud näiteks sealsamas tina tänava kandis seda mingit imelikku meeletust, vahepeal me arvasime, et me olime siis väga kollektiivsed, kui me kõik piirdeaiad vahepealt majade vahelt maha lõhume siis tuleb mingisugune kollektiivne ime sünnib ja me saame palju paremaks. Aga kui raske on näiteks emadel oma oma lapsi jälgida, kui on niisugune läbisõiduhoov läbi kõikide kõikide endiste hoovide juhuslikud möödakäijad teevad endale teed sirgeks ja õue ei olegi. Ja kui see paikkond ei ole sugugi selle jaoks ehitatud, ma saan aru, et et ütleme, Lasnamäel või Mustamäel on, on majad asetatud juba niiviisi, et seal vahel tekivad mingid niisugused laste mängunurgad. No on ju mõeldav, et seal pole. Et seal pole piirdeaeda tarvis see piirdeaed selle hirmsa suure kõrge maja kõrval tundubki nii kohatu ja mannetu. Aga vanad majad, mis on mõeldud õuedega, sinna võiks aiet vahele ehitada ja kui ilusaid Kerge oleks inimestel elada nende kodutunne, laieneks kohe toast ka maja ümbrusesse ja, ja nad peaksid neid õuesid ka paremini korras, kui kui seda üks majavalitsus iganes suudab. Sa oled linna peale mõelani, praegu mul oli selle rääkimisega õnnistusega sadama. Tuli meelde see, et sa ju tahtsid kunagi õppida arhitektiks. Ja arhitektuur on olnud mulle oluline. Seal taga on üks elufilosoofiline tunnetus. Kui ma käisin esimest ja viimast korda elus Ameerikas ja vaatasin Toronto uusi ehitusi siis ma sain õieti aru, ma olin seda aimanud, aga ma ei olnud seda nagu täiesti lõpuni mõelnud. Minule näiteks ma käisin, meie pere elas vahepeal tapal mõned aastad ja ma õppisin Tapa algkoolis, mis oli õieti üks, üks niisugune tüüpiline tänapäevane suur kool ja selle poolest võrdlemisi nukker võrreldes muu esimese kooliga, mis oli Tatari allika tänava nurgal, kus me sinuga oleme mõlemad õppinud kunagi, mis nüüd on lammutatud. Aga siis peale ta palk oli, läksin ma õppima Tapa uude gümnaasiumisse mis oli täiuslik tõest, täiuslik koolihoone viimistletud, sisearhitektuuriliselt lõpuni viidud selle aja kõige parema maitse järgi. Puhas ja maitsekas ja, ja see sisendus, mis niisugune maja õpilasele andis, see on, see on tõesti korvamatu millegi muuga. Kui ma siin nüüd üks kümmekond aastat tagasi sattusin tapale esinema, siis ma seadsin muidugi oma sammud selle vana kauni gümnaasiumihoone poole ja olin küll kohutavalt pettunud ja solvatud, et seal oli hoopiski vene koolja ja eesti kool oli ühes uues koletu standardses niisuguses koolimajas. Ma lootsin mingit hinge, püüdes just leida sellest vanast paigast, aga noh, seekord seekord läks nii, aga ma loodan, et et ehk, ehk meil siiski hakatakse ka jälle ütlema koolimajade arhitektuuri peale tõsimeeli ja ja et see on siiski ääretu oluline, missuguses ümbruses, kuidas kujundatud ruumides laps õpib. Pikk, see vihm lõpetas meie sõidupaikadesse kus möödus lapseesuvi, nagu on ka ühe sinu luuletuse pealkiri, kus möödusid sinu lapsepõlve suved. Ja nüüd me oleme jälle keset kivilinna raamaturiiulite vahel. Eesti lugeja tunneb sind niisuguse luuletajana, kes otsib Jane, otsinud ikka maailmapidevuse allikaid ja neid jõude, mis inimesi elada ja kesta aitavad. Olgu see siis loodus selleks jõuks ja sidemed eelmiste põlvedega ja rõõm lastest. Võimalik peab olema ju elada ka selles kivilinnas. Kui koormust vähendada on ka ühe sinu tuntud luuletuse üks motiiv. Sa oled ema ja vanaema ja just neil päevil said veel kord vanaemaks ühe oma tütretütre kaudu. Sa oled niisugune ema. Kui nüüd teise luuletaja Vanu ja noori, suuri ja väikseid, aga see kõige noorem ja värskem perekonna liige sündis hoopiski Hiiumaal ja nagu ma aru sain, just sellepärast, et tema maailmatuleku ümbruseleks kuidagi sõbralikum ja ja no kodusem või. No ja tore on see, et selle noore inimese kaudu on meie suguvõsa pannud nüüd ka ühe tõelise mas juure maha Hiiumaale, nii et meie Meie, kes me oleme tehishiidlased olnud, siiamaani oleme nüüd tema läbi ka hiidlaste lähilähedased sugulased, vähemalt see teeb meile kõigile palju nalja ja rõõmu. Sest et Hiiumaa Ta on minu jaoks selle mu lapsepõlvemaade ja maastike jätk ja, ja see tugipind, millele mu tänapäeva ka luulekujutlused toetuvad Ja kui nüüd sellest kõige värskemast võrsest minna veel ükskord tagasi nendesse hallimatesse, kaugematesse aegadesse, siis need kohad, kust me, kust me tulime sealt on ju pärit kõik need inimesed, keda sa ikkagi oma luulega ka oled põlistanud, jää ja austanud. Nii, sinu vanemad on su luules olemas kui vanavanemad ja veel kaugemad vanatädid ja, ja kes kõik nendes luuletustes nagu mälestus tuli, vanatare asemel või hingede rändamine ja paljud paljud teised. Inimelu toetud millelegi konkreetsele ja ja lapse muljed on lapse muljed ja laps ei kujuta ettegi, et võib tal võib-olla neid muljeid kunagi elus tarvis. Nonii, olen mina, ka Nende Keila kandi muljete peale püüdnud midagi oma luules ehitada ja muidugi seda inimeste ringiga laiendada näiteks noh, ema ja isa, see on igalühel. Aga mul on mu vana vanemad ja vanavanavanemad, keda ma ju õieti näinud ei ole, aga kellest ma olen endale ettekujutuse moodustanud oma oma suguvõsa suguseltsi kaudu ja, ja kelle jälgi ma olen hiljem käia realise inimesena juba ka arhiivides ajanud ja, ja mingis müstilisest sfääris ka näiteks mu vanaema, mu ema. Mul on kindel tunne, et ma olen taga otseselt kokku puutunud näiteks selles hämaras laudas kus lehmade silmad kumavad. Ja Ma olen kohe nagu täiesti kindel, et mul, mul on ta ka mingi otseside, kuigi aastad näitavad ja sünni- ja surmadaatumid, et see ei ole võimalik olnud. Sa oled öelnud, et sinu lapsepõlve tegi Niseks turvaliseks soojakse ema pidev lähedalolek oma niisuguse koduse õmblejad töö tõttu ja ma praegu hakkasin mõtlema, et see sinu lapsepõlve aeg, miks me täna sellest oleme nii palju rääkinud, kuna seal on sattunud olema see aeg, mis oli nagu poolenisti mitte keelatud oleks palju öelda, aga see aeg, mida meie teadvuses just väga ei kirjeldatud, jäi kujutatud kõiges oma mitmekülgsuse, aga eriti just tema helgemast pooles. See on tõsi muidugi, minu noorpõlves on mul olnud alati niisugune tunne, et et mu lapsepõlv on midagi keelatut. Et see ei, see ei tohi sugugi olla nii hea, kui hea ta mulle tundub. Ja. Ma loodan kogu aeg, et ma, et ma selle võla iseenda ees saan ehk veel tasa teha ja ja lastele näiteks kirjutada oma lapsepõlvest ja nendest inimestest, kes seal elasid sellest ilusast tööst, mida need inimesed tegid. Su isa oli ju, nagu ma aru saan, kuldsete kätega mees. Minu isa oli vasessepson, vanaaegne, ilus amet, mis nüüd hakkab ära kaduma elektroonika ja kõige muude peente asjade eest. Aga mu isa tegi kompvekiga leidmist lapsele olite sõdaga, ta tegi ka sümfooniaorkestri trumme, trummipadasid ja, ja tegi ka piiritusevabrikuid, et viinasabasid ära kaotada. Ja muidugi koduses koduses ringis tegi ta nuku pliite ja, ja kuld jalastega, kelke ja, ja, ja muud niisugust asja, mis lapse ära võlusid. Nii et mingi suure ja võimsa isiku kujutlus on mul temast jäänud, kuigi ta oli humorist ja niisugune. Priske mees, aga ma kergelt tunnetan teda, kui, kui jumalat just tema oskuste tõtt. Ja vaheta neid, seda niisugust, noh, lihtsate tööinimeste elus niisugust rõõmu ja tähelepanu lapsele rõõmuvalmistamisest maru seda oli teie kodus ja imelikul kombel oled just sina üks neid inimesi, keda ma tean, kes on terve oma elu püüdnud oma lastele alati ellu mingit niisugust muinasjutulist või pidulikku või ilusat või põnevat tuua, ühesõnaga lastega mängida ja neil tõsimeelselt neil mängida, aidata, ma mõtlen kõike neid valmistusi, mida sa pole kunagi jätnud tegemata jõuluvõi lihavõtte aegu oma kodus, kui su lapsed väiksed olid ja muud sellist. No see on mu ema sisendus, mu ema pidas niisuguseid asju ääretu oluliseks ta. Tal ei olnud iialgi ajapuudust, et võtta panna oma õmblustöökokku, jaga pia õmblusmasinale kaas peale ja minna näiteks lapsega ja teha üks, teha üks reis või matk ümber Tallinna linna või või minna kastanimune korjama või või minna vaateaknaid vaatama jõulueeli või või lihtsalt lihtsalt mõnda parki minna liivakooke tegema. Ja, ja ma olen alati tagantjärele imetlenud, et kuidas, kuidas ta suutis niiviisi aega maha võtta, sest oma elu kiire on ju alati kõikidel inimestel. Ja mina ei ole seda hoopiski nii palju suutnud, aga me oleme vähemalt püüdnud seda teha. Sa oled isegi oma nonii, arhiividest oma kaugemaid juuri uurinud ja kajastus, sellest on luulesse ka jõudnud ja mulle hakkas väga tänapäevaselt praegu kõlama üks sinu luuletuse rida. Räägid ühest oma esiisast, kes on Mahtra väljadelt pärit ja Mahtra sündmustest osa võtnud. Ja katseluuletus lõppeb niisuguse reaga, et. Nii lõpmata palju on tardumus nõudnud ohvreid. Ja nõuab veel. Ja vot sellest reast ma hakkaksin kinni praegu südasuvel juulikuus 1988 kus me Küsime endalt, kas kas tardumust saab võita ja, ja, ja kuidas edasi minna ja ikkagi peame ju vaatama ettepoole. Kassa julged vaadata ja mida sa seal näed ja mida sa seal loodad ja ootad? Mina olen, ma teen muidugi põhiloomult optimist ja noh, nii kesk- ja, ja vanema põlve meeles ütlemist skeptiline optimist, aga ikkagi optimist. Nii et luuletaja ülesanne ongi hoida inimese hing nõtke, vastu võtma kõiki neid võnkeid, mis mis maailmas on ja, ja kuidagi nendele toetama, et et anda see äratõuge, mis viib kuskile No silma ees Sul on konkreetselt need, need väiksed lapsed, kes peavad kasvama ja tahavad, kas tahavad inimesed olla ja täiskasvanud olla ja ja noh, sellest eluimest osa saada siis ilma lootuseta, lihtsalt ei ei saa elada. Lootus tähendaks ka seda, et saab luuletada. Nojah, me kõik ehitame paratamatult ühte, ühte elu, mida me kaasa teeme ja ja me tahaksime seda kuidagi natuke paremana näha, kui ta tegelikult on ja ja me vallutame südant selle pärast, kuidas ta tegelikult on. Nonii näiteks Lasnamäe minule omamoodi lähedane paik mu vanaisa läbi kes seal kiviraidur oli ja võimu isa lapsepõlve läbi, kes, kes seal käis oma isa. Kivi kaldast võimu lapselastel läbi, kes, kes seal elavad ja peavad sellesse ime õhukesse huumusekihti kuidagi kuidagimoodi juurduma. Ja ma olen püüdnud sellest kirjutadagi luuletus paekivi laul, see on niisugune suur ja üldine ja harras. Aga on ka niisugust elu konkreetset. Elu konkreetset, mis puudutab otseselt mul lapselapsi, kasvõi nimeliselt mu vanemale pojatütrele ka isale. Ma olen pühendanud luuletuse just tema tema kodupaigast. No vist aasta jooksul püüdnud teha ja midagi vastuolulist on mu sees, mis, mis ei, ei lase mind seda kuidagi ära lõpetada, ühelt poolt ma tahaksin kõrgele tõsta seda paika, kus kus inimesi laps elab ja teiselt poolt ma tunnen, et midagi on seal hirmsasti viltu ja ja mina seal vahel ja ja ei oska ega saa oma tööga valmis selle tõttu. Ma käisin kunagises Lasnamäe koolis esinemas, maalin hirmsas muresid, mis mannil lasteri küll räägin. Mulle öeldi, et on umbes nii, kaheksas üheksas klass, poeesia. Valmistasin ette paikkondliku uurimusi. Küüni võib öelda sellest, mis kohad seal Lasnamäel on olnud ja ja et inimene saaks ennast mingi haagikese külge kinnitada, et näiteks kasvõi see lasin sõnagi, et mis see tähendab, ma Saareste sõnaraamatust otsisin ja vaatasin ta tähendab leivalabidat ja lasi, tähendab vankri lasipuud. Aga ette tähendab ka lõhet, kala, seda toredat kala, kes vastu vastuvoolu üles sujub. Ja, ja selle kaudu selle keelekujutluse kaudu sai selgeks, et ka see paik on olnud kunagi kaunis ja puhas ja et ütlased on viskunud mööda neid virdu üles Lasnamäele Altmerest, et minna kudema. Ja, ja et lapsed peaksid nagu seda teadma. Et, et omas elus püüda ka kuidagi puhaste vete poole ja kui ma siis sinna kooli jõudsin, siis olid mul ees siukseid pisikseid tibukesed, teine klass, ma olin hämmingus ja ja kuidagi püüdsin siis käigu pealt ümber orienteeruda ja, ja selle selle enda sisenduse sabad olen ma siis püüdnud maha laadida, selles luuletuses istun kõrgel, mida hea meelega loeksin, aga mis ikka veel ei ole valmis. Aga loe mõnda kohta, sest neid meil on haruldane võimalus näha niisugust õige, täis kritseldatud ja parandatud ja, ja sinu väga ilusa ja korraliku käekirjaga ja väga terava musta. Pliiatsiga sulepeaga või? Mina olen üldse niisugune paberi peal paberi peal mõtlev tüüp, ehtne naise töntsakus. Mu mees kirjutab peas valmis oma oma jutud, aga minul läheb tohutult paberit, ma ei ole võimeline oma ajuga mõtlema, mõtlen paberitükiga, nii et sellepärast näeb ka see käsikiri nii hull välja. See luuletus algab nüüd ühes niisuguses natuke lapsilikus, humoristlikud meeleolus, nii nagu me teda kunagi alustasin paar aastat tagasi, siis ta seisis mul mapi vahel. Vahepeal on ajad nii hirmsasti muutunud ja ma ise olin muud ja, ja kõik meie ootused ja lootused on muutunud. Nii et see luuletus keeldus mu käest ka kuidagi teistsuguseks ja ei ole enam stiili ühtne. Nii et kuule, andku andeks. Istun kõrgel pangal ael vaatel laia ilma all üks jõgi nagu pael, hakkab mulle silma. Olen küüntest kübar peas, ajatumas ajas tänase ja eilse seas mitmes aasta 100. pilguga siit endasse imenud merd ja järvi. Tyyp ka minu enda see veega ühte värvi. Nähtamatuid ongi hea, keegi neid ei, seega ole muudkui kätel, pea iseenesega. Eemalt hiilib jäik ja tardkivilinn mu sammu. Ees on laiuv meregarg, kust mu hing saab rammu tuvi, tiiva hallina vina, põsa siile. Kaugelt aimub Tallina punavalgeid viile. Siin keskteede tüminat on mu juured üha tundmas kivi üminat kuulmas meremüha läbi killavoori, ide kärina ja melu otsib teed mu hinge, tee minu oma elu. Ära ole vaeval süda ära ega tõmba ennast pagasi kivige hämarasse. Siitviiber rada tagasi aega hämarasse, suurte teede vappumist siin ei tunne. Kuule Lubja pangaprakku vist tunginud on su juured, ühte rütmi lööb mu rindpaigaga, kus asun. Hallist ajast kutsub mind kauge karjapasun. Kätlen kalleid tuttavaid, rõõmsal mõtte rännul, karjapoistest kuningaid, mitmel. Keset kivilinna kaost olen eemale ohust. Hoian kinni Kaseraost tolmuhallist rohust, oma rahva kasuma tasa häälsest jutust, karjalaste pasuna, kaugestutulutust, kuni jaksan aduda juurte kasvu järge. Linnakivi kärge. Olime Ellen Niidu sünnipäevakülalised kirjaniku ühe tuntuma luuletuse Jaan koha viisistuses laulis Urve Tauts. Kuulajate õnnesoovid Ellen niidule, vahendas Mari Tarand.