Rootsi suurvõimule ladusid aluse eelkõige kaks meest kuningas Gustav teine Adolf ja tema Riigikantsler Axel oksjastajana. Kui Karl üheksas 1611. aastal suri, oli tema poeg Gustav Adolf alles kuueteistaastane. Kuid riigipäev oli juba varem otsustanud, et ta võib kuningaks saada täisealisena ehk 24 aastaselt. Võimule tuli eestkostevalitsus, mida juhtis Gustaf nõbu Johan. Katoliiklik Euroopa nõudis trooniõigust Johani vanemale vennale plaadislavile. Johan tuli sellest olukorrast välja nii, et kauples endale välja suured soodustused ja kuulutas Gustaf seitsmeteistaastaselt täisealiseks, mis võimaldas tal troonile asuda. Katoliiklik Euroopa seda muidugi ei tunnistanud ja kust ta fil tuli alles tõestada, et on õige mees õigel kohal. Ja seda ta suutis pärides vanaisa intelligentsi ja juhtimisvõimed onude, loovuse ja kultuuri lisades sellele omaenese karisma. Need omadused, tegid temast Rootsi kõigi aegade edukaima valitseja. 1,23 miljoni elanikuga riigi seis ei olnud kiita. Karl oli jätnud maha tühja riigikassa. Käis sõda taanlaste ja venelastega poolagi, kaalus sõtta astumist ja Gustav Adolf ei kontrollinud isegi suurt osa Rootsist, mis oli jagatud tema sugulaste vahel ja mille maksud laekusid neile. Riigikantsler Axel oksestajana võttis olukorra kokku nii. Kõik naabrid on meie vaenlased ja sõpru meil õieti ei olegi. Aga Gustav teine Adolf ei olnud papist poiss. Kuulus Taani astronoom tükko praam oli 1572. aastal kassi opeia tähtkujus avastatud ereda tähe põhjal ennustanud, et sünnib valitseja, kes teeb suuri muudatusi Saksa riigis ja saab protestantide vabastajaks. Juba lapsena meeldis talle Lindschepinge veresauna mõjul mängida hukkamismänge ning kui temalt viie aastasena küsiti, missugune laev talle kõige rohkem meeldib, vastas ta kõhklemata. Sparta rüüt, aren kuna sellel oli kõige rohkem kahureid, kus ta ema oli Holstein Kotorpi, printsess Kristiina, kelle mõjul oli poisi esimene keel, saksa keel ning Saksamaal rohkesti aadlikest sugulasi kus ta filoli keelte peale annet, sest lisaks saksa ja rootsi keelele valdas ta hollandi, prantsuse, itaalia ja ladina keelt. Tal olid ka väga head õpetajad. Esiteks Johan süte, kellest hiljem sai Tartu Ülikooli rajaja ning teiseks Johannes püüreus, kelle väitel koodid olid Rootsi päritolu, mistõttu Gustab, tundis, et tal tuleb astuda nende kuulsusrikastes jälgedes ja Euroopas suuri tegusid teha. Vaevalt, et pidevalt sõjas olev Gustav teine Adolf oleks Rootsi riigiga nii hästi toime tulnud, kui tema kõrval ei oleks saanud riigikantsleriks 28 aastane Aksel oksjasena kelle kätte koondus väidetavalt Rootsi kõigi aegade suurim võim. Okseseen olevat oma võimete kohta öelnud järgmise lause. Miraamile Guantula sapientsija regaator mundus. Hämmastav, kui väheste võimetega saab maailma valitseda. Ehkki loomult vastandlikult sobis Gustav Adolfi ja oksn söna koostöö suurepäraselt. Peaaegu kõik otsused, mis nad tegid, oleks nagu langetanud üks inimene. Prantsusmaa mõjukas kardinal sülmas rajal on öelnud, et okslasena on kõik mõeldavad nõu ammendamatu allikas. Ja kui kõik Euroopa valitsusjuhid peaksid sattuma samasse laeva siis tuleks tüür anda Rootsi riigikantsleri kätte. Oksashena oli saanud riigi valitsemiseks hea hariduse. Ta alustas koos vennaga Euroopa õppereisi Kopenhaagenist, mis Stockholmiga võrreldes oli suur linn. Edasi jätkusid õpingud Rostocki Wittenbergi ülikoolis. Seal avaldas palju keeli ja tal oli tihe kontaktide võrk. Üle Euroopa. Kantslerina oli ta pidevalt ühenduses Prantsusmaa, Portugali, Hispaania, Inglismaa, Hollandi ja Itaaliaga. Rootsi suurvõimuperiood jääb aastasse 1000 611718. Perioodi algul oli umbes miljoni elanikuga rootsi üsna vaene Euroopa ääremaa. Peaaegu keskaegse elukorraldusega. Rahvas elas maal, linnades oli elanikke paari protsendi jagu. Stockholmis elas 10000 inimest, 2000 siga ja 1000 lehma. Linn oli eeskätt sõjalaevade baas, seal elasid laevaehitajad, meremehed, lihunikud, pagarid, tänavad olid kitsad ja porised. Aadli mõju veel ei olnud, kuid olid kuningaloss, kirikud ja suur pagarikoda. 1625. aastal sai ühest pruulikojast alguse tulekahju, mis põletas maha Stockholmi lõuna ja lääneosa osmikud. See andis Gustav Adolf ja Axel oksensianale hea võimaluse alustada moodsa Stockholmi ülesehitamist. Suur võimul peab olema, kohaneb pealinn, kuulutas kantsler. Nii tekkis laiade tänavatega barokne pealinn, kus hakkasid kerkima aadlipaleed. 1641. aastal pandi nurgakivi rüütelkonna hoonele ja soodsa arengu tulemusena kasvas Stockholmi elanike arv 1676.-ks aastaks 45-le 1000-le. Akse loksestajana juhitav riigikantselei asus Stockholmis kolme krooni lossi neljas ruumis ja kandis nime aanima riigini. Kuningriigi hing. Tööpäev algas kuue-seitsme ajal. Oksesajana ise tõusis kell neli. Kõrgeimad riigiametnikud olite Drops, marssal riigiadmiral, riigikantsler ja riigivarahoidja kõrgemad riigiametnikud ja nende lähedased mehed kuulusid riiginõukokku, kuhu lisandusid maa aadlikud ja millest sai püsiv valitsusorgan. 1621. aastal sai nõukogu ülesandeks valitseda kuninga asemel ning seaduste koostamiseks ja riigikogu kokkukutsumiseks vajas kuningas riiginõukogu nõusolekut. Rootsi riigiaparaadi ülesehitaja Aksel oksendajana kuulutas, et suureks saamiseks vajab Rootsi paremat haridust, paremaid relvi, paremaid teid, paremat postiühendust, paremat maksusüsteemi, paremaid sõdureid, paremaid linnu. Tark kantsler sai aru, et enamikku riike nõrgestas pidev võitlus kuningakoja ja kõrgaadli vahel. Selle lahendas ta uue võimujaotusega. Kuna riik oli vaene ja väikese rahvaarvuga tuli selgust saada, kes riigis elavad. Selleks loodi rahvastikuregister, mis on maailma vanim. Registri alusel sai tõhusamalt makse sisse nõuda ja sõdureid värvata. Tulid uued maksud nagu karjamaks ja kinnisvaramaks ning makse pidid hakkama maksma ka sulased ja teenijad. Tänu reformile kasvas maksutulu 10 aastaga 50 protsenti. 1600 seitsmeteistkümnendal aastal võttis 23 aastane Gustav Adolf hollandlaste eeskujul ette põhjaliku sõjaväereformi, mille tulemused ei lasknud end kaua oodata. Tänu sellele nimetasid inglise ja saksa sõjaajaloolased Rootsi armeed lähiaastakümneil Euroopa kõige tõhusamaks, paremini relvastatuks ja distsiplineeritud maks armeeks. Rootsi jalaväelaste musket tehti viie kiloseks ehk kaks kilo kergemaks kui vaenlastel ning eripadrunitüübid standardiseeritud tunduvalt tõhustati kahurväetegevust. Senised enam kui pool tonni kaaluvad kohmakad kahurid asendati Rootsis toodetud 150 kiloste kahuritega, mille kuulid kaalusid poolteist kilogrammi. Neid jõudsid senise 40 hobuse asemel vedada kaks hobust ja neid oli lahingu ajal hõlbus teisaldada. Peale selle rakendas Gustav Adolf uut taktikat, mille lihvis täiuslikuks kolmekümneaastases sõjas. Isegi Napoleon soovitas oma kindralitele tema ideedega tutvuda. Riik vajas soldaptiks iga kümnendat meest vanuses 18 kuni 30 aastat. Aastail 1627 kuni 1630 võeti Rootsis ja Soomes sõjaväkke üle 10000 mehe aastas. Õige suur arv. Kui arvestada, et seitsmeteistkümnenda sajandi algul oli Rootsi rahvaarv umbes miljon ja et tegemist oli parimas eas meestega. Ohvitseridega probleeme ei olnud, sest Aadi hulgast oli neid lihtne saada. Aga aadlikke pidid olema tublid naised, kes meeste pika sõjas olemise ajal nende valdusi majandaksid. Ja neid leidus. Näiteks 21 aastaselt leseks jäänud Marie Sophie Telegardii panime oma mõisas käima paberi tootmise jahuveski ja kivise kaevandamise. Raskusi oli sõjaväe hoopis järgmise astmega, kuna see nõudis haridust, kuid mitte ülikooliharidust. Akadeemiline isik ei ole muud, kui särk, paar pükse ja mõned raamatud, põrutas kantsler. Nende koolitamiseks oli vaja rahvakoole ja need ka loodi. Rootsi oli seitsmeteistkümnenda sajandi algul suhteliselt isemajandav. Mäetööstuse arendamiseks ei olnud raha ja oskusi ning seetõttu ei olnud eksporti ja eksporditulu. Selle üheks põhjuseks oli Rootsi aadlisüsteem, mis lubas aadlikel hakata sõjameheks kõrgeks riigiametnikuks, kuid mitte kaupmeheks ja töösturiks. Selle olukorra lahendamiseks toodi sisse Hollandi pankurid. Balloonimäel, töösturid, saksa relvas sepad. Gustav Adolf ei unustanud ka Euroopa muusikuid. Ja kõige selle tulemusena kulus vaevalt 50 aastat, kui vaenulikust Taanist, Poolast ja Venemaast ümbritsetud Rootsi muutis Läänemere sisuliselt oma sisemereks. Saksa-Rooma riigi territooriumil peetud kolmekümneaastane sõda 1618 kuni 1648 oli ennekõike ususõda protestantide ja katoliiklaste vahel. Otseselt Rootsit ei puudutanud, kuid ometi otsustas Gustav teine Adolf sõtta sekkuda. Sõttaastumist arutas Rootsi riiginõukogu põhjalikult Uppsalas 1629. aasta oktoobris ja kolmandal novembril langetas viimaks otsuse, et Rootsi sekkub Euroopa konflikti ja ründab Saksa-Rooma keisrivägesid. Sellele otsusele oli oma pikk eelmäng. Tegelikult oli Rootsi juba mitu aastat liitlasi otsinud ja nii mitmedki olid Rootsile ise liitu pakkunud kuid midagi ei olnud sellest välja tulnud. Rootsi diplomaadid olid kõnelusi pidanud Kopenhaagenis, Londonis, haagis. Isegi hollandlased, kes olid aidanud tublisti Rootsi väliskaubandust käima tõmmata, ütlesid ära, sest kartsid Rootsi liigset tugevnemist Läänemerel. Kõnelused käisid keisrivastaste saksa Firstidega, keda juhtis Pfalzi kuurvürst. Friedrich. Rootsi esindajad otsisid katoliku ohu vastu abi Veneetsia tootšilt, Venemaad, Saarilt, Tatari Chnilt ja Türgi sultanile ent tulemusteta. 1626. aastal olid Taani väed Johan tilli juhitud keisriarmeelt lüüa saanud. Järgmisel aastal okupeerisid sakslased tilli ja Albrecht von Valendustaine juhtimisel kogu hüüttima ning sellega oli Taani löödud. Wales. Tain pakkus Rootsile keisriga liitu astumise eest Taani krooni, kuid Rootsi lükkas selle ettepaneku põlglikult tagasi. 1629. aasta algul kohtus Gustav Adolf Taani kuninga Christian neljandaga ja püüdis teda pikalt veenda ühisväega Saksa keisri vastu astuma. Ühisel jõul oleks Põhjala rahvastel lootust jagu saada keisri suurest türanni eest, mis püüab maailma oma võimule allutada, väitis Gustav Adolf, kuid Kristjan sellega ei nõustunud. Sama aasta lõpul sõlmis Christian neljas Saksa keisriga Lübeckis rahu ja lubas, et Taani ei sekku enam kunagi saksa konflikti. Kõnelusi mõjutada püüdnud Rootsi delegaadid saatis valents taina otsustavalt minema, mida Gustav Adolf nimetas üheks sõtta astumise põhjuseks. Walestain vallutas Klemburgi vürstiriigi, pärast seda oli kogu Põhja-Saksamaa katoliiklaste käes. Seejärel asus Walestain piirama protestantide viimast saksa tugipunkti straal sundi Rootsi sõlmistraalsundiga liidu ja saatis appi paar 1000 meest ning piirajatel ei õnnestunud linna vallutada. Nii sai Rootsi esimese tugipunkti saksa pinnal. 1629. aasta septembris suutis Rootsi saavutada rahukokkuleppe Poola kuningas Sigismund kolmandaga. Tingimused olid Rootsile soodsad. Aksel oksesena võis tõdeda, et Rootsi kätte jäid Liivimaa, samuti kõik Läänemeresadamat, Kalmaristantsigini ning Preisimaa linnade tollitulud. Pärast seda pidas Gustav Adolf oma väejuhtidega Preisimaal nõupidamise, kus leiti, et sõda Saksa keisriga on vältimatu. Hilisemad ajaloolased on palju arutlenud selle üle, miks ikkagi Gustav Adolf Rootsi sõtta viis. Üldise arvamuse kohaselt oli tema ajend õilis. Nimelt oli ta oma elu hinnaga valmis tõkestama katoliku usu levikut ja kaitsma protestant dismi. Ja kui vaenlast juba rünnata, siis targem on seda teha võõral maal ehk siis Saksamaal. Osa ajaloolasi peab seda eelkõige vallutussõjaks, mis oli tingitud Gustav Adolfi auahnusest ja edevusest sest mingit otsest ohtu Rootsile ju ei olnud. Veel on olemas versioon, et kuna Gustav Adolfi ei olnud meessoost järglast, siis võis Sigismund Saksa keisri vägede toel tulla Rootsi krooni tagasi nõudma ja see oleks ühtlasi tähendanud protestantismi lõpuga Rootsis. Täielikult seda välistada ei saa, sest Sigismund ihus tõesti hammast Rootsi troonile ning Taani okupeerinud ja Põhja-Saksamaa oma valdusse võtnud vallastani väed olid Rootsi piiridele õige lähedale jõudnud. Gustav Adolfi poolt vaadatuna ihkas ta kontrolli Läänemerekaubandusteede üle. Kui ta 1630. aasta 26. juunil oma 38000 mehelise väega Saksamaa rannikule jõudis, ei oodanud teda seal õieti keegi, sest ükski vürst ei olnud nõus temaga keisrivastast liidulepingut sõlmima. Ainus liitlane oli maakide purgi linn, millele rootslased lubasid katoliku ohu korral appi minna. Samal ajal pakkus Gustav Adolf uuesti abi Prantsusmaa, kes pelgas keisri liigset tugevnemist. 1631. aasta jaanuaris sõlmitud lepingu kohaselt toetas Prantsusmaa Rootsi armeed 300000 Liivrida. Üks otsustavaid lahinguid peeti Braitan Feldi küla juures, kus Gustav Adolf muutis uute ja sõjapidamismeetoditega kuue tunniga ajaloo käiku. Tili 32000 mehelise armeest langes 7000 lahinguväljal ja 5000 põgenemisel ning 6000 võeti vangi. Pärast seda olid Saksa protestantlikud vürstid valmis koonduma Gustav Adolfi selja taha. Rootsi ajalooõpikutes on nimetatud seda maailma ajalooliseks sündmuseks ja riigi ajaloo kõrghetkeks. Kui Rootsi kindlustas endale kontrolli Läänemere üle tuleb lisada, et Rootsi armees oli rootslastest sõdureid üksnes viiendik. Igatahes muutis see poliitilist olukorda protestantidele soodsamaks. Gustav Adolf pööras oma katoliikliku Lõuna-Saksamaa suunas ja protestantide juubelduste saatel alistus talle üle 100 linna. Talvituma jäid oma väega Mainzi, kui tema kontrolli all oli pool Saksamaad. Temast tuli 1631. 32. aasta talvel saanud müütiline Põhjala lõvi ehk Terlööve auster, mitte nahk. Lõvi müüdi lüliga taust. Nimelt oli 16. sajandi okultismi paratselsus ennustanud, et põhjalast tuleb kuldne lõvi. Kes võidab keiserliku kotka? Seitsmeteistkümnenda sajandi algul levitasid seda ennustust Roosi ristlased, kelle seisukohaga oli Saksamaale sõjakäigule asunud Gustav Adolf tuttav. See lisas kindlust nii talle kui ka tema vägedele. Kuningas lootis olla peaaegu sama edukas kui tema noorus. Ideaalgootide kuningas. Meerik. Eesmärk oli Saksamaal luua protestantlik riikide liit. Korpus, evangelist koorm. Rootsi suurvõimuperioodi alguses suurendati nii maaväge kui ka laevastiku. 1622. aasta alguses oli laevastikus tubli 2000 meest. Paraku tabas laevastiku 1625. aastal ajaloo suurim katastroof, kui kahe Rootsi eskaadri 15 laeva sattusid Riia lahes kolka nina juures suure tormi kätte ja 10 laeva sõitis karile. Samal aastal otsustas kuningas Gustav teine Adolf tellida Stockholmi laevatehasest nelja aastaga kaks suuremat ja kaks väiksemat sõjalaeva, millest üks pidi tulema eriti uhke ja näitama Rootsi vägevust. Laevatehas oli tollal renditud hollandlasest ärimees aarendide krootele ja laevameister Hendrik Hiibetsioonile, keda abistas teine hollandlane Hain Jakobson. Leping sõlmitud osteti änksi lossilt 500 tamme ja töö läks lahti. Esinduslaev Vaasa pidi kuninganõudel peale saama 64 rasket kahurit, mis pidid muutma selle Läänemere tugevaimaks laevaks. Vasa põhiülesandena nähti Saksamaal paikneva Rootsi armee üle mere toimuva varustamise tabamist. Kuningas kiirustas takka. Laev pidi valmima 1628. aasta augustis, tolle aja kohta väga kiiresti. Samal ajal ei olnud riigikassast tööde eest maksmiseks raha ja groot hankis ise raha tammede müügiga Hollandisse. Laev ehitati ilma joonistata. Lisaks 64-le kahurile kaunistas laeva 500 skulptuuri, neist 60 lõvikuju. Kui meister Hendrik Hiiberts on 1627. aasta algul suri, võttis tööde juhtimise üle tema naine Margareeta. 1628. aasta jaanuaris käis Gustav Adolf isiklikult ehitustöid üle vaatamas. Pärast seda, kui kuningas oli sõitnud Saksamaale sõjakäigule, kontrollisid tööde edenemist riiginõukogu liikmed. 1628. aasta juulis sõitis Vaasa dokist kuningalossi alla kai äärde. Seal pandi peale kahurid ja 120 tonni ballasti. Kogenud kapten šeff Fring Hansson tundis, et midagi on valesti. Ta lasi koos viitseadmiral klaas fleemingiga 30-l mehel laevalael edasi tagasi joosta. Laev vajus kai ääres kaldu. Ballast vaadati veel kord üle ja otsustati siis 10. augustil tuulevaikse ilmaga pidulikult teele asuda. Laeval oli umbes 150 meest ja külalised, kes pidid vaks Holmis maale minema. Kapten lasi 10-st purjest heisata neli. Vasa jõudis tunni ajaga sõita tuhatkond meetrit kui tuli paar tuulepuhangut, mis lükkasid laeva külili ja kahuriavadest sisse. Tulvavesi viis selle kiiresti põhja. Kuna enamik inimesi oli tekil, jäi merehauda veidi üle 30 inimese. Otseselt pilkeks seisid põhja vajuva laeva ahtrist tähed G A R S. Vustavus Adolf vus, Rex Swedzi, Gustav Adolf, Rootsi kuningas. Vahest ennustas see Gustavi peatset langemist lahingus. Tagantjärele on öeldud, et Vasa veealune osa oli liiga kitsas kere liigselt tugevdatud skulptuurid, liiga suured tahureid, millest suuremat kaalusid 1200 kilo liiga palju. Veel on väidetud, et süüdi oli ka Gustaf Adolf ise oma kärsituse ja liigse kahuriihaldusega. Kohe pärast laevahukku läksid arendi groot Hain Jakobson ja Fring Hanson kohtu alla kuid kedagi süüdi ei mõistetud. Kuningas ja tema Riigikantsler Axel okse sõjana olid Saksamaal ja kuulsid Rootsile häbi toonud õnnetusest. Kuu aega hiljem.