1632. aasta kujunes otsustavaks. Gustav Adolf kontrollis Saksamaa peamisi jõgesid ooderit Elbet raini tuli ületada veel Doonau lisajõgi lehv, et liikuda edasi Baierimaale. Vapruse ja kavalusega õnnestus ning ees seisis tugeva Ingo staati piiramine. Linnas tehtud kahurilask surmas kuninga hobuse ja kui verine, ent terve kuningas ainult püsti ajas olevat öelnud. Õun ei ole veel küps. Samal ajal heitis linnas kehva arsti käe läbi hinge tema suur vastane, Saksa-Rooma keisri vägede ülemjuhataja Johan tilli. Ingal staadi vallutamine ei õnnestunud ja sellest hetkest pööraski sõjaõnn Gustav Adolfi selja. Ta liikus oma väega edasi Baierimaa pealinna Müncheni peale, mille elanikud kartsid hirmsat kättemaksumakkide purgi rüüstamise eest pääsemiseks nõustusid München lased maksma 300000 riigitaldrik komplibutsiooni. Kuningas külastas katoliku kiriku jumalateenistust ja jesuiitide kolleegiumi ning oli väga sõbralik. Aga tal tuli liikuda edasi lõpliku eesmärgi Viini poole. Vahepeal oli Saksa keiser Ferdinand kutsunud uuesti teenistusse oma väejuhi Albrecht von Mansteini kelle ta oli 1630. aastal tagandanud. Walden Stalin nõudis tagasi Magdiburgi hertsogi tiitlit ja tegutsemiseks vabu käsi, millega keiser kohe nõus oli. Olen siis teine oli lühikese ajaga kokku saanud, kuni 40000 mehelise väe laastas Böömimaad, ühines Baieriarmeega ja liikus Nürnbergi poole, et Gustav Adolfi lõksu meelitada. Gustav Adolf katkestabki Austria poole liikumise ja suundub Nürnbergi päästma. Ta jõuab linna esimesena ja aitab seda kindlustada, kuid valesti ei kavatsegi rünnata, vaid jääb linnalähedasse laagrisse. Algab kurnav vastasseis ning linn jääb nälga. Gustav Adolf kaotab esimesena kannatuse. Saanud valeteate, nagu oleks valents tain oma väed tagasi tõmmanud, asub ta rünnakule ning üksused jäävad tugeva tule alla. Kaotanud mitu väejuhti otsustab Gustav Adolf Nürnbergi maha jätta. Novembri alguseks on Gustav Adolfi eduseis. Koos liitlastega on tal 150000 meest katoliiklaste 100000 vastu. Aga õnn on läinud. Väed kohtuvad Leipzigi lähedal lütseumis. Valents, teine oli otsustanud just seal lahingu vastu võtta, sest ta uskus astroloogiasse ja Paadova astronoom Giovanni seenib oli ennustanud, et Rootsi kuninga õnn lõpeb novembris. Rootsi vägi asus rünnakule, kuningas oli esirinnas ja sattus väikese salgaga vaenlastele väga lähedale. Ta sai muskiti lasust haavata ja paluksin eemale toimetada. Kuid suitsus ja udus ratsutasid nad otse vaenlase ratsaväerügemendi sülle. Kuningas kukub maha ning vaenlase külassiirid tapavad ta palju. Paremini ei läinud ka Walesteinel, kes taas kaotas keisri usalduse ja kuulutati lindpriiks. Ta tapeti 1634. aasta veebruaris heegelis. Kaotusele vaatamata tugevdasid keisserlikud väed oma positsioone Läänemere ääres. Rootsil oleks võinud läbalasti minna, kui jälle tuli appi Prantsusmaa, mis rahastas Rootsi vägede tegevust oma eelarvest. Rahukõnelused algasid 1643. aastal, kuid edenesid visalt, sest Rootsi esitas suuri nõudmisi. 1648. aasta oktoobris sõlmitud Vestfaali rahuleping kujunes Rootsile läbi aegade edukaimaks. Rootsi sai endale terve Ida-Pommeri ja suure osa Lääne pommerist üle viie miljoni riigi taanri kahjutasu. Kuninganna Kristiina sai koha saksa riigipäevas. Ühtlasi kustutasid rootslased saksa keisriunistuse ühtsest katoliiklikust Saksamaast. Enne sõja lõppu õnnestus Rootsi vägedel Böömi ooberstleitnant dist üle jooksiku Ernst Oodobalski abiga pääseda Prahasse linna rüüstamiseks antivägedele kolm päeva aega. Sealt viidi kaasa õige palju hinnalist sõjasaaki. Saagi hulgas oli mitu 1000 maali, nende seas Michelangelo, Rubensi, Rafaeli, Tiit siiani Boschi prüge liia intoreta tööd. Harulduste seas oli Läänegootide kuuendal sajandil tõlgitud hõbepiibel koodeks Argenteus ja 13.-st sajandist pärit keskaja suurim käsikirjaline piibel koodeks kiigas, mida tuntakse ka saatana Piiblina, kuna väidetavalt olevat üks vöömi kloostri muuksele saatana abiga ühe ööga valmis kirjutanud. Rootslaste saagiks langes Euroopa suurim mündikogu, kus oli üle 33000 mündi ning kurioosumitena elus lõvi ja jaanalind ning inimnahast kinnas. Kõige tipuks võeti Gustav Adolfi vana vastase vallastaini paleest kaasa pronksskulptuurid, mis nüüd kaunistavad trootinkholmi lossiaeda. Vestfaali rahulepingu tulemusena sai väikese rahvastikuga vaesest Rootsist Põhja-Euroopa võimsaim riik. Kuigi suurema osa Rootsi väest olid moodustanud palgasõdurid, kaotas 1,25 miljoni elanikuga Rootsi kolmekümneaastases sõjas umbes 50000 rootslast ja soomlast. Kuningas Gustav teise Adolfi ja kuninganna Maria Eleonora tütar Kristiina sündis kaheksandal detsembril 1626 kui tema isa Saksamaal Lütseni lahingus luterlane eest võideldes 1632. aastal langes, tõusis ta kuueaastasena Rootsi troonile, kuid valitsemisõiguse sai 1644. aastal, kui ta tunnistati täisealiseks kuningannaks jäida 1654. aastani, mil ta loobus troonist, läks üle katoliku usku ja asus elama Rooma. Segadused Kristiina ümber algasid sünnihetkest peale. Kuna kuningannal oli enne teda kolm last varakult surnud, siis ootas kuningapere suure igatsusega meessoost pärijat. Ämmaemand teatas algul ekslikult, et kuninganna on ilmale toonud poeg lapse kuid peagi sai kuningas oma silmaga näha, et tegemist on tüdrukuga. Sellele vaatamata oli ta rõõmus, tänas jumalat ja avaldas lootust, et tüdruk on sama hea kui poiss. Juba 1627. aastal laskis kuningas seisustel tunnustada Kristiinat tema troonipärijana juhul, kui ta enam poega ei saa. Gustav vajas seda selleks, et tõrjuda Vaasa suguvõsa Poola haru pretendeerimist Rootsi troonile. Kristiina nägi sõtta läinud isa, viimane kord kolme aastasena. Kuninga käsul valmistati Kristiinat ette riigi valitsemiseks, seetõttu kasvatati teda nagu printsi, kes peab saama kuningaks. Tüdrukut õpetati jahti pidama, ratsutama, vehklema ja püssi laskma. Tema koduõpetajaks oli liberaalsete vaadetega kristlik humanist Johannes Maggie, keda Kristiina kutsus vahel papaks ja kellest hiljem sai Stranc piiskop. Õppeaineteks olid Rootsi ajalugu, geograafia, matemaatika, astronoomia ja keeled. Lapsepõlves omandatud saksa keelele lisandusid ladina, hollandi, prantsuse, kreeka, itaalia ja heebrea keel. Kui Riigikantsler Axel oksendajana naasis Saksamaalt, õpetas ta tüdrukule kolm tundi päevas riigiteadust ja poliitikat. Ehkki Kristiina suhtus valitsemisülesannetesse väga tõsiselt, tundis ta suurt huvi teaduse ja kunsti vastu. Tema õukonda külastasid eri rahvustest kunstnikud, kirjanikud, muusikud, teadlased, kellest tuntumad olid prantsuse filosoofid, renede kaart ja Claude Šomees Saksa orientalist Christian ravius. Hollandi klassikaline filoloog, saak Vosius ja prantslase piibliuurija Samuel Pušaar. Kristiina sõid tegelikuks valitsejaks 1644. aastal, kui jõudis täisikka. Rootsi kuningannal oli kohustus abielluda, et saada järglasi võimu järjepidevuse tagamiseks. Psühholoogide hinnangul tekkis Kristiinal vastumeelsus naissoo suhtes oma ema mõjul, kes pärast mehe surma suhtus põlglikult nii Rootsi riiki kui ka tütresse ning rääkis temaga üksnes saksa keeles. Kui Kristiina oli juba kuninganna, arvati, et ta on armunud Magnus Gaabriel Delagardiisse. Soovides neid kuuldusi hajutada, ergutas ta Magnust abielluma krahvinna Maria Eufrosiinega. Soojemad suhted olid Kristiinal oma nõu Karl Gustaviga. Aga kui abiellumisest juttu tuli, siis teatas kuninganna 1650. aastal riigipäeval et ei kavatse abielluda, vaid nimetab Karl Gustavi troonipärijaks. See riigipäev kujunes Rootsi ajaloos üheks tormilisemaks, kuna talunikud nõudsid koos vaimulike ja kodanlastega aadlike maade reduktsiooni ja nende privileegide vähendamist ning lootsid kuninganna toetusele. Aadlikud kartsid kodusõja puhkemist. Kristiina ei osanud konflikti muud moodi lahendada, kui nimetas Karl Gustavi troonipärijaks. Enne seda oli Kristiina loonud salaja sidemed ja sviidi juurdu juhiga Roomas koshinud nikeliga, kellele ta teatas soovist saada katoliiklaseks. Edasi jätkusid kontaktid Vatikani ja Hispaania kuningas Felipe neljandaga, kes saatis tema juurde diplomaadi Don Antonio pimentalda Prado kellega Kristiina kooskõlastas Rootsist põgenemise plaani. 1654. aasta veebruaris kinnitas Kristiina Uppsala lossis Rootsi riiginõukogule, et on otsustanud troonist loobuda. Kõik olid šokis ja Aksel oksest säena püüab teda tulutult ümber veenda. Sama aasta kuuendal juunil annab Kristiina võimu Karl Gustaf üle üle. Euroopa ajaloos on igatahes üsna enneolematu, et 27 aastane kuninganna vabatahtlikult troonist loobub. Karl Gustavi kroonimistseremoonia oli väga tagasihoidlik, sest riigikassa oli tühi ja tulevane kuningas pidi selle korraldamiseks laenu võtma. Kohe seejärel lahkus Kristiina Rootsist, võttes kaasa umbes 2000 käsikirja, 6000 raamatut ja 70 kunstiteost. Tema reis läheb läbi Taani, Saksamaa, Hollandi ja Belgia Innsbrucki, kus ta 1655. aasta oktoobris võtab ametlikult omaks katoliku usu ja uueks nimeks Maria Aleksandra. Selle sammu pärast on teda süüdistatud riigi ja isa mälestuse reetmises, kuid vanemas eas on Kristiina ise tunnistanud, et ei tundnud end kunagi luterlastena. 1668.-st aastast jääb Kristiina püsivalt elama Rooma. Ta loob seal kuningliku akadeemia akadeemia reaale, mille liikmeks saavad Itaalia parimad kirjanikud. Nende võitlus itaalia keele täiustamise eest on hakatud nimetama Kristiina perioodiks. Ta kirjutas mitu raamatut, huvitus astronoomiast Al keemiast ja loodusteadustest ning oli kirjavahetuses paljude oma aja tuntud teadlastega. Kristiina suri 1689. aastal 62 aastasena Jaan maetud Peetri kiriku krüpti, kuhu üldiselt maeti paavst. Kogu oma vara pärandas ta kardinal Atso Liinale, kes suri temast paar kuud hiljem. Rootsi troonipärija Karl Gustav lisa Pfalzi krahh ja Baieri hertsog Johann Kazimir oli pärit vanast ja väärikast, ent vaesunud vürstisoost. Kolmekümneaastases sõjas jäi ta ilmaga oma krahv konnast. Ta tuli 24 aastasena Rootsi, kus abiellus Gustav, teise Adolfi lemmik õe kata Riinaga. Gustaf Adolf kutsus Johan Kashmiri pere Rootsi, et igaks juhuks tagada nii-öelda varu troonipärija, kui teil endal lapsi ei ole. Johan Kashmiri positsioon Rootsis oli ebakindel, kuna rootsiaadelkond ja mõjukas Riigikantsler Axel oksjastajana ei pooldanud võõra vürsti harutoomist. Rootsi troonile. Johan Kashmiri positsioon tugevnes, kui 1622. aastal sündis nüüdžepingis perre Karl Gustav, kellel siiski oli troonile vähe väljavaateid. Kuna Karl Gustaf vil ei olnud Rootsis ametlikku positsiooni, vaid oli lihtsalt kuninganna Kristiina nõbu siis jäi tal palju aega kõrgvaatlikule kohase hariduse omandamiseks. TEMA õppeplaani koostas Gustaf Adolfi vana õpetaja Johan süte ja võib öelda, et kokkuvõttes said ühe parima hariduse, mis Rootsi kuningatele üldse on olnud. Ta õppis nelja Euroopa riigi ülikoolis majandust, poliitikat, ajalugu, geograafiat ja matemaatikat, samuti kindlasti rajamist suurtükiväetegevust, ratsutamist ja keeli. 19 aastasena läks ta vabatahtlikuna Saksamaale sõtta, kus kiiresti ilmnes tema sõjaline andekus ning juba 21 aastaselt ülendati ta eduka tegevuse ja vapruse eest Ratsarügemendi ooberst. Eks selle kõrval meeldisid talle tormilised peod ja rohked suhted naistega. Kirjas vennale tunnistab Karl Gustaf, et tema armastus vajab üha uusi ja värskeid suhteid ja neid suhteid tekib tal palju, mille tagajärjeks on rohked sohilapsed. Karl Gustav oli nooruses kuninganna Kristiina üks lemmikuid ning nad vahetasid pikki saksakeelseid kirju ja üksvahe isegi loodeti, et nad abielluvad. Aga kui Kristiina sellest otsustavalt keeldus, siis võisidki üheks põhjuseks olla Karl Gustaf. Rohked naissuhted. Masendusse sattunud Karl Gustav kaalus isegi välisarmeesse minekut, kuid tõmbus siis tagasi oma valdustesse Ölandil, kus jätkusid peod, jaht ja sööma orgiad koos kuue kindlakaaslasega. Iga päev oli neil valida 48 roa hulgast mille igaüks loputas alla kolme liitri õlle ja kolme liitri veiniga. Seetõttu ei ole imeks panna, et 170 sentimeetri pikkuse Karl Gustavi ümbermõõt paisus peagi 100-le sentimeetrile. Vaevalt et sellise eluviisi juures oleks ta kaua vastu pidanud, kuid õnneks katkestas selle Kristiina otsust troonist loobuda ja loovutada Se Karl Gustav file. 1654. aasta kuuendal juunil kroonitakse Karl 10. Gustav 31 aastaselt Rootsi kuningaks. Kui võiks arvata, et kuningana jätkas ta oma priiskavat eluviisi siis nii see ei läinud. Oma lühikese kuueaastase valitsemisaja jooksul jõudis ta väga palju korda saata. Karl 10. Gustav toob võimu juurde uue põlvkonna riigikantsleriks saab Akseli kolmekümneaastane poeg Erik säena riigi trotsiks berbrahe. Samuti toob ta võimu juurde tagasi Kristiina ebasoosingusse sattunud Magnus Gabriel De la Gardie. Kristiina ajal paisunud ja toretsev õukond kahandatakse ning kuningas kutsub tõsiste probleemide lahendamiseks kokku riigipäeva. Sohilasteaeg on jäänud selja taha ja kuningal tuleb leida väärikas abikaasa, kellega muretseda seaduslik troonipärija. Talle näidatakse Holstein, Kotorpi juurtega kaheksateistaastase Hedvig Eleonora ja tema õe pilti. Valik langeb Hedvig Eleonora-le, kes peab tühistama oma sõlmitud kihluse Mecklenburg printsiga. Kuna Rootsi sugusel vaesel riigil oli rahuajal sõjaväe ülalpidamine väga koormav, kuid sõjaolukorras sai sõjavägi üldjuhul võõral territooriumil oma varustamisega ise hakkama, siis asus kuningas otsima ettekäänet sõjaks. Sobivaks ründeobjektiks peeti Poolat, mida kimbutas juba Venemaa ettekääne sõjaks. Leiti kiiresti. Nimelt tuli Poola troonil Sigismund poeg Johan kasimer, kellel oli seaduslik pärimisõigus Rootsi troonile ja kes uut kuningat seetõttu ei tunnustanud. Sõjapidamiseks oli vaja raha, kuid riigikassatulud olid väiksed, sest kuninganna Kristiina oli maksudest vabastatud, aadlikele heldelt maad kinkinud. Kurioossel moel tekkis kriis iga kord siis, kui Rootsi sõlmis rahu, mis juhtus näiteks aastal 1000 645000 648660 sest võõral maal viibiv armee pidi oma varustamisega ise hakkama saama. Ja kui sõda lõppes, tulid mehed koju ja neil oli vaja vaprusest uusi annetusi teha. 20-st Gustav otsustas kolme madalama seisuse nõudel teostada esimese reduktsiooni ja kimbutada uusrikkaid kuningas soovist tagasi võtta pärast 1630 teist aastat kingitud maad, mida peeti riigile hädavajalikuks. Kui kõrgaadel selle vastu jõuliselt protesti avaldas, siis saavutati viimaks kompromiss, et nende maaomanikel tuleb tagastada neljandik kingitud maadest või maksta aastase riigikassasse 200000 hõbedaagrit, kuni riik saab enda kätte nii palju maid, mis toovad sama palju sisse. Alanud sõda lükkas selle otsuse täitmise edasi. Omalt poolt lubasid kuningale sõdurite värbamiseks raha laenata lähemad sõbrad, nende hulgas näiteks Magnus Gaabriel, Delagardi. 1655. aastal alanud Poola sõjakäik oli algul väga edukas, kergelt alistasid Varssavi ja Krakovi. Kui peaaegu kogu Poola oli Karl Gustaf valduses. Stockholmis teatati troonipärija Carli sünnist ja kuningas unistas juba Poola kuninga kroonist. Tekkis ootamatult ennenägematu tõrge. Rootslased ei suutnud 40 päeva jooksul vallutada kraakowist sajakonna kilomeetri kaugusele jäävad Sestohowa kloostrit, mida kaitses paarsada munka ja Musk madonna. See psühholoogiline võit andis poolakatel uut hindu sissetungijate vastu võitlemiseks. Poolakatel õnnestus appi saada Saksa keiser ja Venemaa ning kui ka Rootsi liitlane Brandenburg vahetas poolt oli Karl Gustavi ja tema vägede riismed seiklus lõppemas, katastroofiga, ent pääsemine tuli sealt, kust seda oodatagi osatud. Nähes rootslaste nurka surutust kuulutas Taani kuningas Frederik kolmas Rootsile sõja. See võimaldas Karl Gustav oma väega Poolast väärikalt lahkuda, ilma et oleks paistnud põgenemisena koguda jõudu ja otsida täiendust ning asuda sõjakäigule Taani vastu. Taani olukord osutus rootslastele ülimalt soodsaks, sest erakordselt külm talv oli jääga kaanetanud Taani väinad, kust Rootsi sõjavägi pääses vabalt ühelt saarelt teisele. Kui Karl Gustav jõudis oma väeüksusega 1658. aasta veebruaris šarlandile ja lähenes Kopenhaagenil, pakkus Frederick kolmas rahu. Rahuleping sõlmiti juba samal kuul Rossildes ja oli Rootsile erakordselt kasulik. Kuna Lõuna-Rootsi hõivatud alade elanikud olid väga Taani-meelsed, otsustas kuningas rajada Lundi ülikooli, millest pidi saama rootsistamise keskus ja mis pidi hakkame ette valmistama kohalikke rootsikeelseid vaimulikke piirkonna ladusamaks incorporeerimiseks. Rootsi koosseisu võeti kohalike aadlike rüütel konda ning kodanla siia talupoegi riigipäeva seisuste hulka. Süües kasvab isu. Karl 10. Gustav tekkis mõte luua Põhjala suurriik ja selleks tuli Taani täielikult allutada. Kuningas taotles seisustelt loa uueks sõjaks ja juba augustis asusta väega Kiilist Taani poole teele. Algas Kopenhaageni piiramine, kuid Frederick kolmas suutis rahva häälestada kangelaslikule linna kaitsmisele. Kui Taanile tulid veel appi Brandenburg, lased austerlased ja poolakad ning Hollandi laevad, olid rootslased sunnitud taanduma. Kui 1659. aastal vallutasid Saksa keisri väed tagasi Pommeri siis ei jäänud Karl Gustaf-l muud üle kui murtud mehena rootsi naasta. Seis oli trööstitu, sest Rootsi oli korraga sõjas Taani, Poola, Venemaa, Hollandi, Saksa keisri ja brandenburgi. Iga nende sõdade tõttu pidi Rootsi püssi alla võtma 43000 meest, kes moodustasid kolm protsenti rahvastikust. Kuninga tervis halvenes järsult ja 1660. aasta 13. veebruaril ta suri, jättes troonipärijana maha nelja-aastase Carli. Enne surma dikteeris kuningast testamendi, kus ta ei tunnustanud 1634. aasta valitsemisseadust ning suurendas eestkostevalitsuse ja vähendas riiginõukogu rolli riigi valitsemisel. Noore Karli kuueliikmelisse eestkostevalitsusse nimetas ta leskkuninganna Hedvig Eleonora, kellel oli kaks häält. Testament tekitas suuri õiguslikke vaidlusi. Nende tulemusena suurendas riigipäev kontrolli valitsuse üle ning nõukogu võim ja kõrgaadli hääleõigus vähenes ja ülejäänud seisuste oma kasvas. Surm katkestas Rootsi rahukõnelused Venemaaga, kes oli aga hädas Poolaga ja nõustus seetõttu 1661. aastal tegema Rootsiga rahu, mis jättis piirid endiseks.