Hiiglaslike heliisolatsiooniga klaasseinte tagant paistsid lennukites saledaks siluekid. Anna lund, oli üle pika aja lennujaama ooteruumis mootori vingust isoleeritud klaaskapis, kus tundus, justkui oleks õhku ja meeldiv priis, paitaks põski. Kuid tegelikult ei olnud seal kumbagi. Lund vaatas oma käsi siis paarikest, kes end lennujaamapuhveti taustal pildistas siis taas kordama Globelisi käsi siis jälle paarikest ning hingas sisse ja välja, nii et kuulis, kuidas tal kõrvus kohisema hakkas. Ta pidi kiirelt reageerima, enne kui teda tabab paanikahoog. Kuigi lennujaamas oli tekitatud tunne, nagu oleksid ootajad väikeses linnas ei petnud Se tõelist klaustrofoobia. Kas sa Õune tahad? Küsis Lund oma mehelt. Mees ei vastanud kohe, ta oli selleks liiga süvenenud oma arvutimängu. Ei taha siit ostsid, või? Ma ei tea, millega nad seda kuradi õunu pritsinud on. See on õhuaias kasvatatud õun, seda ei ole millegagi pritsitud peale destilleeritud vee. Ma ise tahaks saiakest Grassaancy aga sellist mahlast, nagu oli seal restoranis, kus me Pariisis käisime. Lundile meenus seoses ammuse luksusliku Pariis reisiga et viimati oli tal raha siis, kui ta politseis töötas. Ajakirjanikuks hakkamisest saadik oli kogu aeg tunne, et raha õieti ei ole ja vaevalt tullakse ots otsaga kokku. Ta ei saanud aru, millest see tuli, kuna palk oli jäänud samaks. Võimalik, et väljaminekud olid suurenenud, pidevad arsti juures käimised, ravimid ja nüüd veel see soome reis. Anna lund vaatas oma meest ilusat nagu Apollon kelle valge särgi all mänglesid lihased. Ta surus oma kõndisid põlvi kokku. Ta on hakanud seda tegema alates sellest ajast, kui need esimesed täpid ilmunud olid. Tegelikult oli ta seda vist isegi varem teinud. Võimalik, et ta oli teinud seda kogu aeg kogu lapsepõlve. Ta ei mäletanud enam. Ta püüdis meenutada, kas ta surus oma põlviga siis kokku, kui need emaga maal vanaema juures elasid. Ja ta vaatas, kuidas vanaema surus leivapätsi vastu rinda ja sellest kääru lõikes. Tänapäeval ebaturvaline ja taunitud lähenemisviis toiduainete käsitlemisele. Kuid ta ei saanud oma mõtet lõpetada, sest mees sihtis sisse. Mis sa nüüd tahad öelda, et ma peaks Pariisi minema või? Sa tead, et meil pole praegu võimalik? Uurijana sain mina ka rohkem palka, aga me tegime koos selle otsused, tuleme ära teinud midagi hingele, eks. Siin pole enam midagi rääkida ega taganud, tegu on tehtud. Arvutimängust, kostis tulistamist. Lund märklased paarik oli end sättinud puhveti taustal põsk põse vastu ja palusid mööduval jaapanlase nendest pilti teha. Nende Iidee kiibid olid rohelised märk sellest, et nad olid läbinud rahvusvahelised karantiininormid ja võiksid reisida kõikides arenenud riikides. Lundy kiip oli helesinine, kohalike õigustega fotograafil aga punane, mis tähendas, et tal on õigus reisida maapiirkondadesse, kuna tal olid kehtivad vaktsiini normid. Veel vähemalt 60 päeva. Lund kuulas arvutimängust tulevad tulistamist. Ja talle jõudis iga kuuli löögiheli saatel üha enam kohale, et ta ei tohi vist enam mitte mitte kunagi krossanti süüa. Arst oli selle ära keelanud. Võimalike gluteeniosakeste tõttu ebapuhtas toidus. Ta ei olnud juba kuude kaupa jahu söönud, kuid täpid ei kadunud kuskile. Vahel talle tundus, et neid tuli juurde. Vahel muutusid need lillakaks ning kogunesid näo peale kokku, nagu moodustanuks mingi jälede liidu, et teda avalikult alandada. Teinekord, kui oli tähtis kohtumine mõne ministriga, valitsuse pressikonverents või toimetus, aastakoosolek tundus talle, et paks puudrikiht sulab tänadelt maha ning ta ei suuda ühtki küsimust küsida, sest mida iganes ta küsiks, vaataksid kõik minister, peatoimetaja, uudistetoimetuse juht, kantsler, asekantsler, pressinõunik ja teised talle otsa ning nende suu avaneks vaid üheks küsimuseks. Mis sinuga juhtus, kallis inimene. Assaa, kui palju neid elukaid tuli? Röögatas mees ja ta küüned lausa krõbisesid siledal konsooli pinnal. Lund vaatas, kuidas paarike suudleb. Nende keeled sulasid üheks nagu kaks siugjat neoonkiirt, mis sujuvalt suhu kadusid. Ilmusid ja kadusid taas. Kust üldse pärineb sõnassiiuugialt, mõtles lund, kuid ei suutnud enda peas ühtki assotsiatsiooni luua. Vahepeal oli mees mängu läbi saanud Eestis rahulolevalt pingil ning takseeris inimesi. Kurradi Valkarid ohkas ta. Tal oli üldse mingi komme kõiki vihata, kes ei olnud nagu tema välismaalasi. Transseksuaale, lapsi ja kallapsi. Sestap neil Lundiga vist lapsi polnudki. Kuid üle kõige ei suutnud mees talud, maa inimesi, aga see tunne oli prevaleerib ja mees ei erinenud enamikest linlastest. Millegi poolest. Maalt pärit inimesi kohtles linnades küll harva ja peaaegu kindlasti kohanud neid lennujaamades või Telefordi keskustes kuid aeg-ajalt võis neid näha supermarketites või vanades paneelelamurajoonides. Alalised või alakad, nagu neid tänapäeval kutsuti, oli väljasurev metsik liik kes oli pärast epideemia tunnustatud piiritsooni taha ning neil pidi olema linna sisenemiseks karantiiniluba. Lisaks oli karmistatud vaktsiini nõudeid, mida paljud ei suutnud ega soovinud täita. Lund ei suutnud meenutada, millest tulenes sõna karantiin. Ilmselt mingi ajastutagune rudiment. Mees oli taaskord lennuaega vaadanud, muretses palju ja peaaegu kõige pärast, mis üldse olemas oli. Näiteks muretses ta enne välja minemist selle pärast, kuidas ta lõhnab. Enne kusagile sõitmist muretses ta kindlasti selle pärast, mis kell transport liigub, palju piletid maksavad. Kes need ette tellib? Kas sisenetakse riiki, kus digipilet tuleb välja trükkida? Kui jah, siis kes paberikeskuses käib? Kas ta jõuab hommikul trenni, mida ta selga paneb, kes toitu teeb ja ega toidu lõhk kusagile külge ei jäämees, oli muretseja tüüp. Ja vahel see häiris Lundi. Kuid enamasti suutis ta sellest siiski mööda vaadata. Lund ringutas ning ta käed sattusid talle jälle silme ette. Meeste ringutes lennuaegade tabloo ees ja ta nahk oli peaaegu veatu. Lund ei suutnud mõista, kuidas mees tema olukorra üldse alla neelas. Õigemini oli see mehe ettepanek minna välismaale arsti juurde. Ning kuigi ta nii kohutavalt muretses kõikide reiside pärast, olid ainult siiski ületanud. See oli omamoodi armaski. Kuid lund ei tundnud, et meeste seetõttu rohkem või üldse armastaks. Et lihtsalt olid koos. Nii see oli alati olnud ja nii see pidi olema. Ning keegi ei esitanud selle kohta küsimusi. Mees tuli, istus toksis näpuga konsooli paneeli ning tahtis uut mängu avada. Ja järsku lund tundis, et ta peab midagi küsima. Et ta peab esimest korda elus mehe käest midagi väga konkreetselt küsima. Ja ta purskas selle välja. Kas sul ei ole minuga midagi rääkida? Sosistas lund ja vaatas mehele otsa. Tema hämmastuseks ei liikunud mehe näos ükski lihas. Ta isegi ei katkestanud mängu otsimist, kuigi mehed justkui oskavad simultaani selt mitut tegevust viljeleda. Tema pronksinahaga nägu jäi samasuguseks nagu enne ning suuvastes täiesti muuseas on ikka jahust, näiteks? Jah, jahust on need tõesti viimasel ajal palju rääkinud. Kuidas seda täpselt tehakse, et see ikkagi ökoloogiliselt puhas oleks. Millise õhuaiataimedest tehtud jahu eelistada, millel oleks vähem pigmenti, veel vähem pigmenti. Eriti hea, kui kõik oleks valge valkjas värvitu, ideaalne, kui läbipaistev. Lund märkas, et mees oli küll istudes uuesti mängu avanud, kuid ei vaadanud seda. Tema pilku köitis hoopis mööduv inimene. See oli tõesti kummaline inimene. Kõigepealt tuli tema lõhn ja alles siis ta ise. Ta lõhn oli segu lõhnadest, mida lund polnud ammu tundnud. Talle meenus, et ema ja vanaemaga elades tundis ta sääraseid lõhnu pidevalt. Nad elasid ühes vanadest paneelmajadest mis tänaseks olid linna serva üksikuks aguli kogumiks jäänud ning unustuse hõlma vajunud. Ilmselt lammutatudki. Selle inimese lõhn oli nagu lõhn nende ühetoalises korteris mille vesik klasseti. Plastikpotiplomm oli katki läinud. Mees kõndis ja lõhnas rahulikult sellest paksust materjalist ammus, millest immitses veel kummalisemaid lõhnu mis lõid Lundi peas lahti terve mõtete pilve. Talle tundus, justkui kuuleksid tema kõrvad, laulupea oli tulvil värve ja emotsioonide pillerkaar ähvardas Matada enda alla nii tugevalt, et tal oli tunne, et ta minestab. Kes selle siia lasi? Sisises mees, kurradi, haisukott. Siis märkas mees Lundi, kes võitles millegagi, millest tal aimugi polnud. Kas sul on halb? Kuule, kas sul on halb olla? Ma kutsun abi. See kuradi haisukott ajab iiveldama, eks. Mees tõusis, et kuskile tormata, kuid lund peatas ta käest haarates. Tema käsi oli krobeline ja mees seisatus nahakontaktile reageerides. Talle meenus, et nad juba olidki teel naist arsti juurde viima. Ja see teadmine rahustas ta maha. Valjuhääldi laul, lugupeetud reisijad, algas pardale minek, teie lennule kolm kaheksa, kuus G T K Y. Palun registreerige oma pardakaart, jõge, kiip. Mees tõmbas Lundi ropsti püsti ning peaaegu virista lennukisse. Mees oli probleemide lahendaja tüüpi, kõik pidi korda saama. Lund pidi puhtaks saama. Kui kõik arvaksid 100 korda, siis ei arvaks ikkagi keegi ära, et tegu on komissari ka, et tegu politseinikuga. Räägi Liisel, kuidas sinust sai politseinik? Kas sa arvad, et sa oskad alati öelda, kui kuskil on ebaõiglus? Kui kedagi koheldakse nii nagu ei peaks? Kas üldse ütled välja, kui need ebaõiglust? Karjus musta krässus peaga naissaatejuht pimedalt läbi ekraani otse Lundile näkku? Lund oli veendunud, et tal on kas parukas või siirdatud juuksed ning tegi poolkaare ümber hologrammi? Sellises eas ei olnud säärane pahmakas enam lihtsalt võimalik. Lund lükkas näpud läbi oma heledate juuste, mis kumasid sinkjalt videoseina valguses ja istus ohates. Arstilkäigust polnud mingit abi olnud. Lisaks oli homme toimetus aastakoosolek ja ta pole ühtki pommi kirjutanud. Nii kaaperdatakse ta mingite pehmete lugude osakonda. Ta oli vahel isegi kaalunud tarbija kommunikatsiooni osakonda minekut, et ainult uurivas toimetusest välja saada. Kuid keegi polnud teda lasknud ega isegi mitte soovitanud. Uurivas toimetuses oli suur vastutus. Nälg, müüre purustavate ja piire ületavate lugude järele ning meeletud ambitsioonid. Seetõttu oli peatoimetajad Aga värvanud kui endise uurija. Ta pidi endale pandud sleppi uhkusega kandma, mitte laskma seal porri vajuda. Kuid slepp oli juba otsast rebenenud ja homme pidise vaatluse alla võetama. Ta lihtsalt ei suutnud enam keskenduda. Iga kord, kui uus täpp tuli haarestada vaimne halvatus. Videoseinal veikles keskealise naise nägu, mis väitis, et ebaõiglust nähes alati sekkub. See oli Lundi endine kolleeg uurija Liisel Palamus kes oli saatesse kutsutud. Teleoli ületamas trükimeediat juba kaheksateistkordselt ning lehe omanikud olid paanikas. Ja nüüd oli Liiselt kogu riigi kõige vaadatumas meelelahutussaates, kes naerab viimasena Prime taimel. Kuid erinevalt stuudiopublikust ei paistnud Liiselil lõbus olevat. Vastupidi, ta paistis end kaitsvat, tuli ettepoole kallutunud ning paiskas mustale pirukale näkku sõna valingu. Ei tasu arvata, et meie rahvas on osavõtmatu. Meile helistavad tegelikult päris paljude, pööravad tähelepanu. Näiteks kui sõiduk pargib parklas invaliidi kohale või kui ema sakutab poes jonnivad last või joobes juht. Joobes juhte märgatakse kohe erilise hoolega. Mõned helistavad, küsivad, mida nad peaksid tegema. Pakuvad, et soovivad neid jälitada, kuigi meie seda ei nõua. Millal oli sinu viimane sekkumine ja ei saatejuht resoluutseks? Mina võin kohe öelda, millal oli minu. Sõidan öösel mööda maanteed, järsku näen, tee ääres seisab sõiduk. Võtsin igaks juhuks kiirust vähemaks, et äkki on politsei. Kuid ei olnud teid eraldavate klaaspiirete vahel oli hoopis üks vanamees, kes proovis väikest puud tsementpotist välja sikutada. Kahjuks ma ei sekkunud, kuigi tunne oli, et oleksin pidanud. Aga ma kartsin oma kontsakingadega sinna potist välja tulnud mulla peale minna, jään veel kinni, või mida sina, Liisel oleksid minu asemel sel hetkel teinud? Lund nägijat Liisel kohkus korraks, kuid kogus end kiiresti. Kui see oleks olnud vanem inimene, siis. Ma arvan, et oleksin ikkagi peatanud auto. Oleksin pärinud viisakalt, et mida ta teeb seal, kas tegu on tema territooriumiga. Kas ta teab, et see on ebaseaduslik, kui see ei oleks tema territoorium. Ja te oleksite julgenud minna sinna piirete vahele, kuigi te teate, et tsementpottides on orgaaniline muld. Ma arvan küll, vastas Liisel ebalevalt ning lund nägi tema silmis ähvardavat helki. Publikust kostis hämmeldunud. Te olete väga vapper Liisel ja mida ta oleks teinud siis, kui oleksite avastanud, et sellel kodanikul on labidas ähvardavalt peos. Et tegu on ilmselt alalt ilma loata linna tulnud inimesega. Kas te oleksite küsinud läheneva karantiiniluba? Kui ta ikka oleks selle labidaga mind lüüa tahtnud, siis ilmselt oleksin pidanud end kaitsma. Teie Liisel ei oleks siis politseisse teatanud, et kutsuda abijõude vaid kohe ise käed külge löönud ning tõtanud õiglust jalule seadma. Väga huvitav. Saatejuhi hääl muutus kõigile kuuldavaks, sosinaks. Tema silmad tõmbusid Kriipsuks, kui te Liiselikitaan helgiga tumepruunide läätsede vahelt puuris. Liisel Palamus. Meil on informatsiooni, et teie olete alal käinud, kas see vastab tõele? Liiseline ku kivistus? Mul tuleb tihti ametikohustuste täitmise tõttu alal käia. Muidugi. Ütles saatejuht ja naeratas sõbralikult. Kuid tähelepanelikud kodanikud on märganud ja Meibki informeerinud, et te olete käinud alal väljaspool oma ametikohustuste täitmist. Et olete seal kohtunud kohalike elanikega, muigas saatejuht ning surus oma pikanäpu Liiseli õlavarde. Kuidas te seda juttu tõestada kavatsete? Päris Liisel nördinult. Inimesed räägivad igasuguseid asju ja mitte kõik ei ole alati tõsi. Kuidas te küsite? Naeratas saatejuht veelgi sõbralikumalt. Eliiseli selja taha ilmusid hologramm ülesvõtted, kuidas ta tsiviilriietes mööda paljast põldu kõndis, kuidas kinnastamate käega ühel vanemal meesterahval kätt surus. Ja tagatipuks kõikide õuduseks pilt, kuidas ta kükitades ringi vaatab ning laseb paljal mullal sõrmede vahelt läbi voolata. Stuudiopublik ahetes õudusest. Liisel. Need ülesvõtted on pärit möödunud nädalast. Te ju saate aru, et teie teguviis on olnud seadusevastane ja ühiskonda ohustav. Me riskisime väga paljuga, kutsudes teid stuudiosse ajal, kui te pole karantiini läbinud. Me pidime millestki muust rääkima. Lauses Liisel radikaalselt oma kauneid huuli Kriipsuks, surudes moraalist, eetikast, ühiskondlikult ohtlikest teguviisidest. Kas see oligi nüüd siis see? Kuid sellest me räägimegi. Hüüatas saatejuht emalikult. Kuidas te iseenda teguviisi kommenteerite? Miks te läksite linnast väljaalale? Kellega te seal kohtusite? See oli eriolukord, mul lihtsalt polnud aega. Kas te Te kutsusite mu siia mind avalikult häbistada? Liisel tõusis stuudiotoolilt püsti, publik stuudios, sosistas hirmunult ning tõmbus instinktiivselt tagasi. Me kutsusime teid siia, et koputada kodanikest südametunnistusele. Kes naerab. Viimasena on vastutustundlik saade. Me tegeleme ühiskondliku keskkondliku ja töökohapõhise eetikaga. Teie käitumisviis ei ole vastutustundlik ning hülgab kõiki moraalinorme. Kuid me võtame sissetuleva kõne. Ei lasknud saatejuht Liiselil jätkata. Kostis videoseinalt, sosistab vanainimese hääl seal minu kõrvalkorteris, eks ma nägin neid täna ka. Hakanud loomi pidama, kõikunud kassipissihaisu täis, palun tehke midagi. Saatejuht haakus ja võttis üles loomapidamiskorra ning siunes inimesi, kes hoolimata keelust peavad kigi loomade asemel päris loomi. Lundi valvsus hävis. Ta jalutas kööki, avas pudeli, jõi vett ning võttis ära pihku ununenud unerohu. Ta polnud kunagi Liiselist nii mõelnud. Liisel oli talle tundunud inimesena, kes kontrollib kõike eriti oma välimust. Perfektne mustade siidjate juustega naine täpse käega tõmmatud, fuksia puna suul. Temasugune inimene oli valmis astuma oma turvatsoonist välja ning minema mulla peale loodusesse. Alale, kus levib teetanus, seenhaigused ja listeeria ning kuhu pärast taimede spurulatsiooni epideemiat olid alles jäänud vaid veidrikud, kes keeldusid alalt lahkumast. Lund võdistes õlgu ja mässis end meriino valgesse fliistekki. Lund ei teadnud, mis on meriino. Samuti ei teadnud seda need, kes meriino valgeid asju müüsid. Kuid see sõna iseenesest äratas usaldust. Küllaga teadis ta juba, et Liisel lükatakse oma avameelsuse eest kohe häbiposti. Ta nägi, kuidas saatejuht vajutas musta nuppu. Stuudiopublik röökis naerda. Saatejuht küsis rangel ilmel, kas Liisel ise arvab, et tema teguviis oli mõistlik. Kas ta arvab, et ka teised peaksid nii käituma? Publik muutas möirgas väänlas põrandal. Inimene, kes käis vabatahtlikult põllul terve mõistuse sündikaat, oli selle vastu. Veel enne uinumist nägi lund, kuidas Liisel lükatakse mustade konfekide saatel stuudiost välja ja mustal digitablool moodustub ükshaaval süttivatest pisikestest tulukestest sõna süüdi. Heliaia oli rääkinud. Lund ärkas selle peale, et mees ei kolistanud enam köögis, kuid vaikus oli vaid näiline. Ühtäkki kajas üle elamu röögatav naerupahvak. Lundile oli selge, et mees järel vaatas, kes naerab viimasena paroodiasaadet mis avaldati vahel juba vaid mõnikümmend minutit pärast originaali ning mida inimesed ootasid palju suurema huviga kui saadet ennast. Lundy see kõik ei huvitanud. Ta teadis, et kohe kui mees avastab, et ta on üleval, tahab ta hakata nalju ette lugema et tüütud sundolukord vältida püüdiste võimalikult vaikselt mööda elamut liikuda kuid põrkas hämaras vastu postamenti, millel seisis Kreeka veegan. Füüdria. Mees oli oma kannu üle väga uhke ja väitis, et ta oli selle välja printinud originaali järgi, mis asub briti muuseumi Antiik-Kreeka osakonnas. Nüüd ähvardas hiiglaslikvaas reeturlikult kukkuda, kuid lund sai käete. Vannituppa jõudes lasi ta kiirelt vee voolama, et mees arvaks, et on duši all ega hõiguks midagi. Peeglist vaatasid vastu uued täpid. Nüüd olid nad enamikus liikunud näolt kaelale. Kummaline rändtõbi. Välismaine Docter oli pidanud neid mõne tundmatu putukahammustuse tagajärjeks reaktsiooniks mürgile. Oli uurinud, kas ja kus on Lundid reisinud kas olid vaktsineeritud? Ei siis miks? Uuris malaariakaarte pingu, palaviku ja isegi ammu välja surnud leetreid, kuid välistas need kõik kiirelt. Ta torkis Lundi nädalatki, torgivad teda, võttis vere, uriini ja sekreedi proovi. Mõõtis vererõhku, küsis pärilike haiguste kohta, uuris isegi, kas lapsi on, ei ole. Noogutes. Lõpuks istus arst maha ning rääkis putukahammustusest. Ta küsis, kas lund on hiljuti alal käinud. Ei olnud. Toiduga ei levinud putukad juba ammu. Ühtki lindugi polnud linnas juba mitu aastat näha olnud. Rotte oli kuuldavasti esinenud, kuid harva ja kindlasti mitte sellistes ideaalpereelamutes nagu Lundidel. Lund nägi mehe näost, kuidas too arsti hüpoteesi peale ärritub. Mehe õlalihased hakkasid tukslema, mis oli märke, ta hoiab end tagasi. Mehel ei olnud palju vaja, et lõplikult ärrituks. Steroidid olid oma töö teinud ja mehe närvid olid pingul nagu kitarrikeeled. Seda oli tunda ka kodus või üldse inimeste peal mistõttu pidid kõik tarbima kiiret meelelahutust, et keeli lõdvemaks lasta. Lund kuivatas end, sidus juba vannitoas salli kaela, et mitte mehe tuju rikkuda. Ta teadis, et mehele meeldivad sallid ja pikad kleidid. Antiik-Kreeka oli uus väike must kleit. Ja kõik, mis seda meenutes oli moes, tumedad silmad, heledad voogavat riided, afro tiitelikud kehad, sellise välimusega võisite välja ilmuda, ilma mees ärrituks. Ta liikus paljajalu hääletult kööki, lasi endale ühe musta tee. Luksus, mida keskklass sai endale lubada. Ei selle püstijalu ära. Tee tundus täna kuidagi maitsetu. Ta kiikas aknast välja ja ei vaatama lapsi betoonist mänguväljakul ja unustasin nende vaatamisse Kilgetesse rauas turnimispuude mängumaailma ning meenutas, kuidas kõik oli olnud tol ajal, kui kõik oli hoopis teisiti. Lund vajus mälestuste hõlma oma lapsepõlvest, vanaemast, metsast, koerast, Barblastest linnatänavail. Kuni meestel selja tagant ümbert kinni võttis. Lund tõmbasin instinktiivselt vabaks.