Soome oli 12.-st sajandist kuni 1809. aastani Rootsiga üks riik. Algselt elas tulevase Soome alal kolm konkureerivat hõimusoomlased Hämelased ja karjalased. Ajaloolaste hinnangul oli neid 12. sajandil kokku 10000. Kui varasel keskajal tuli kasutusele mõiste Soome Finland, siis tähistas see ala, mida hiljem on hakatud kutsuma päris Soomeks. Sedamööda, kuidas Rootsi valdused laienesid ida poole tuli Rootsis kasutusele mõiste ester lant idamaa, mis hõlmas Rootsi alasid ida pool. Põhjalahte. 15. sajandi teisel poolel asendati Östen Land Find landiga. Põhjuseks oli asjaolu, et kuna Österland piirneb idas vaenuliku Novgorodi ja hiljem Venemaaga, siis oli välispoliitiliselt vaja tülide vältimiseks nime täpsustada. Kuningas Eriku legendi kohaselt olevat ta 12. sajandi keskel teinud koos Uppsala piiskopi Hendrikuga ristiretke ida poole, et metsikuid soomlasi ristida. Kuid hilisemal ajal on see kahtluse alla seatud, sest ristiretki sai korraldada ainult Rooma loal, aga seal ei teatud sellest midagi. Samuti ei leidu rooma allikates midagi Henriku kohta. Esimese allikana on säilinud Uppsala peapiiskopile saadetud paavst Aleksander kolmanda bulla, kus ta soovitab Rootsi ülikutel asuda elama soomlaste aladele, et neid paganlus kaldujaid ristiusus hoida. 1216. aastal ilmus paavst Innotsentsivuse bulla, mis annab kuningas Erik Godsonile õiguse maadele, mille tema esivanemad või tema ise on vallutanud. Arvatakse, et selleks ajaks oli terve päris Soome ja Ahvenamaa ristitud. Karjala jäi 12.-st 14. sajandini tugevasti Novgorodi kaubanduspiirkonna mõju välja. Loodi kaubapunkte ja tekkis hajaasustus, kus kasvatati vilja ja karjatati loomi. 13. sajandi lõpul pidasid rootslased torgilt nutseni juhtimisel Novgorodi võitlust karjalast, ristimise ja õigeusust roomakatoliku usku pööramise nimel. Selle käigus hakkasid rootslased ehitama Viiburi kindlust, et saada strateegiline tugipunkti ja vallutasid pool Karjalat ning venelaste käkisalmi kindluse. 1323. aastal sõlmiti viimaks pähkina Saari rahu, mis määras esimest korda ära Novgorodi, vabariigi ja Rootsi piiri, kuhu keelati kindluste ehitamine. See oli ühtlasi roomakatoliku ja õigeusupiir. Seoses ester lanti laienemisega hakkasid lainetena sinnapoole liikuma ka Rootsi uusasukad sest asustus on seal hõre. Esimesed rootsi asukad saabusid Soome edelarannikule 12. sajandil ja segunesid seal elanud soomlastega. Teine laine tuli Birgeriaarli ristiretkega 13. sajandil ja nemad asusid elama lõunarannikule, Uusimaale ja Ahvenamaale. Peetakse tõenäoliseks, et osa tuli Põhja-Rootsist, kus oli palju Helsing eesliitega kohanimesid. Kolmas suurem kolonisatsioonilaine algas Neljateistkümnenda sajandi algul ja puudutas Viiburi ümbrust ja Soome lahe saari. 1362. aasta seadusega anti Soome seadusmeestele õigus koos teiste Rootsi riigi seadusemeestega valida kuningat. Sellest peale oli Soome ametlikult võrdväärne Rootsi riigi osa. 1555. aastal külastas Soomet Gustaf Vaasa, kes jäi terveks aastaks sinna ja ütles soomlaste kohta, et see on purjutav arutu rahvas, kellele õlle toob kallim kui elu. Vara ja au. 1580.-te aastate algul hakkas kuningas Johan kolmas, kellel oli Edela-Soomes hertsogkond, kasutama Soome suurvürstitiitlit. Väidetavalt tahtis Rootsi selle tiitliga kinnistada õigust nendele aladele, kui Venemaaga peetavas sõjas õnn nende kasuks pööras. Just selles aastail 1000 570595 peetud sõjas määrati lõplikult kindlaks Rootsi ja Venemaa vaheline piir. Kuni 20. sajandi alguseni jagunes Soome rahvastik üldiselt kahte seisusesse. Kõrgemasse seisusse kuulusid ametnikud, vaimulikud, ohvitserid, mõisa omanikud, kaupmehed, arstid, madalamasse talupojad, popsid ja teenijad. 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil rääkis madalam seisus ning ka kõrgem seisus ja isegi osa aadli peredest soome keelt. Kuid 18. sajandil toimus ülemklassi üleminek rootsi keelele. Pärast seda, kui Soome läks 1809. aastal rootsi käest Venemaa valdusse säilis seal rootsi keel ametliku keelena 1863. aastani, mil selle kõrvale ilmus soome keel. 1809. aastal tõmmatud piir mööda Tornio jõge jättis Soome poolele rootsi vähemuse ja Rootsi poolele. Soome vähemuse rootsikeelset osakaal oli 1812. aastal Soomes 20 protsenti. 1819. aastal avaldas Johan Gaabriel Lindsen rootsikeelse artikli soome rahvusest, kus ta rõhutas, et rahvuspõhineb keelel kirjandusel usul ja seadustel. Ta tõi välja, et kõrgem seisus ja talupojad räägivad eri keelt ning soovitas lõhest üle saamiseks minna Rootsi keelelt üle soome keelele. See mõte leidis järgnevatel kümnenditel rohkem kõlapinda ja alates 1850.-st aastast kasvas soome keele populaarsus ja 1863. aastal tõusis see rootsi keele kõrvale, kuid ametlikult võrdsustusid need. 1902. aastal kui Soome suurvürstiriigis Rootsi riigipäeva volitused üle võtnud Soome maapäev muutus 1906. aastal reformi tulemusena seisuslikust organist. Ühe kojaliseks sai Rootsi partei seal 200-st kohast ainult 24 kohta. See tugevdas soome keele positsiooni ning esimese maailmasõja ajal hakati rootsikeelsete kohta esmakordselt kasutama üldmõistet. Soomerootslased. Nad läksid üle kas soome keelele või muutusid kakskeelseks. Praegu elab Soomes umbes 290000 inimest, kelle emakeel on rootsi keel. Geograafiliselt, kultuuriliselt ja murdeliselt jagunevad nad neljaks suureks, piirkonniti elavaks rühmaks. Rootsikeelseid valdu on 19, millest 16 asub enam kui 3500 saarega Ahvenamaal. Soome ajakirjanik ja kirjanik Adolf Ivar Arvidson on 19. sajandil öelnud, et rootslased me ei ole venelasteks me ei saa. Olgem siis soomlased. Soomerootslaste ümber sõnastatud versioon võiks ajakirjanik Peeter nii manni meelest kõlada. Nii. Soomekeelsed me ei ole. Riigirootslasteks me ei saa, olgem siis soomerootslased. Kokkuvõttes võib öelda, et Soome on kakskeelne, kuid üksmeelne. Rootsi riigipäev valmistas Stockholmis ette uue põhiseaduse, mis võeti vastu kuuendal juunil 1809 ja mis kehtis muudatustega 1974. aastani. Põim jagati kuninga, riiginõukogu ja riigipäeva vahel. Esimeseks õigus vahemeheks valiti Lars August Mannerheim, kes etendas olulist osa uue ja väiksema rootsi kujundamisel. Ametisse valimisel ei lugenud enam aadliseisus, vaid kompetentsus. See põhiseadus avas tee Rootsi demokratiseerumisele. Põhiseadus kehtestas võimude lahususe printsiibi ning selle kompromiss-sõnastus lõi eeldused loovataks tõlgendusteks demokraatlikeks, reformideks ja uuendusteks. Kuningale jäi pärast nõunike ärakuulamist ainuotsustamise õigusriigikaitse korraldamise ja sõja alustamise õigus. Nii kuningal kui ka riigipäeval oli õigus algatada seadusi, mida sai kinnitada mõlema poole nõusolekul. Ülemkohtus sai iseseisev instants. Rootsi vajas Venemaaga rahu. Rootsi esindajad pidasid Haminas venelastega rahukõnelusi, kus pooled bluffisid, et paremaid tulemusi saada. Venelased andsid mõista, nagu oleks Prantsusmaa jätnud Rootsi venelaste kätte Rootsi-poolsete kõneluste üks juht Kurt fon. Steiding jäi tõsiselt haigeks ja selle tõttu murelikuks muutunud Aleksander esimene tõmbas ise Rootsi ja Soome kaardile piiri mis kehtib tänase päevani. See oli rootslastele soodus, sest ei arvestanud, et huumeo oli alles venelaste käes. Rahuleping allkirjastati seitsmeteistkümnendal septembril 1809. aastal. Rootsi kaotas kolmandiku oma territooriumist ja neljandiku rahvast. Rahu vajas samuti Venemaa, millel tuli valmistuda sõjaks Napolioniga. Aastail 1809 kuni 1818 valitsenud Karl 13. ei ole ajaloos eriti palju tähelepanu pälvinud. Sellele on kaasa aidanud tema enda soov hoiduda tagaplaanile ja põdur tervis. Kuid valitsejana tegi ta mitmeid rootsi jaoks kaalukaid otsuseid ja tõi admirali na sõjalisi võite. Pärast võimuletulekut sai Karl peagi ajurabanduse ja jäi osaliselt halvatuks ning päris terveks ei saanud ta enam kunagi. 1810. aastal Ööbruus toimunud Rootsi troonipärija valimise kohta on öeldud, et kunagi ei ole juhus krooni saatusest nõnda suurt rolli mänginud. Kui järeltulijat deta Karl 1809. aastal riigipöörde tulemusena Rootsi kuningaks sai, nimetati troonipärijaks Taani prints Karl August, kes aga peagi pärast Rootsi jõudmist suri. Mõnda aega olid levinud kuuldused, et Karli on tahetud mürgitada tema mõrvamis. Kuuldused tekitasid Stockholmis tänavarahutusi, mille kõrgpunktiks kujunes troonile Gustav neljanda poega upitada püüdnud riigimarssal Aksel fon fersoni linkimine tänaval, kui tema kuue hobuse tõld sõitis Taani printsi matuserongkäigus läbi Stockholmi. Ta püüdis vihase rahvahulga käest tõllas põgeneda, jõudis kivirahe all lähimasse kõrtsi ja isegi ihukaitse vahtkonnaruumi, kuid ikka tiritada tänavale ja tapeti. Selline olukord nõudis kiiresti uue troonipärija leidmist. Rootsi valitsusringkondades oli kaks leeri. Kuna Rootsi oli loovutanud Soome Venemaale siis osa juhtivaid poliitikuid, nagu peaminister Lars von Engest rõõm pidas esmatähtsaks Soome tagasivallutamist ning soovis selleks Prantsusmaa ja Bonaparti toetust. Teise leeri moodustasid peamiselt riigipöördekorraldajad nagu kindral Georg Atlus, barre, kelle eesmärk oli ajada neutraalset poliitikat ja toetuda Inglismaale ning Soome asemel üritada Norra taasliitmist. Pärast kroonprintsi surma kokku tulnud riiginõukogu otsustas, et Karl 13-st peaks kirjutama Napoleonile jätma uue trooni Beria otsustamise õiguse de facto tema hooleks. Enne kui see teostuda jõudis, tõttas aadus barre, kes oli kuninga vana sõber Karl 13. juurde ja soovitas tungivalt uueks troonipärijaks nimetada Karl Augusti vend prints Frederik Christian. Järgmisel päeval toimunud riiginõukogu istungil toetati kuninga soovitusel Aadrus barre ettepanekut ning otsustati saata Bonapartile kiri, kus oleks kirjas, et kuningas toetab oma järglasena Taani printsi. Edasi läks lugu veel huvitavamaks. Leitnant Karl Otto mörner, kes sõitis Pariisi, et Mona partile kuninga kiri üle anda kohtus kohe pärast sõda marssal shambatist berna tootiga ja soovitas tal kandideerida Rootsi troonipärijaks. Kui mörner pärast Pariisist naasmist informeeris peaminister ekstreemi marssal Bernard otile tehtud ettepanekust, saadeti ta Ugalas koduaresti, keelati ilmuda Riigipäeva istungile. Pärast Fersseni mõrvamist saatis kuningas 1810. aasta augustis Riigipäeva salakomiteele kirja, kus ta soovitas troonijärgluse otsustada Frederik Kristjani kasuks. Sellega pidanuks asi olema otsustatud. 1810. aasta augustis toimunud riigipäeval sai salakomitee esimeses hääletusvoorus Frederik Christian suure toetuse. Kuid asi võttis uue pöörde. Kui Prantsusmaa endine konsul Göteborgis fornie palus kohtumist Engest kreemiga ja väitis, et on berna totti esindaja ja kinnitab tema kandideerimissoovi. Tal ei olnud mingit kirjalikku volitust, vaid ta näitas kinnituseks üksnes elevandiluust hambaorgi karpi, millel oli Bernodoti abikaasa Desiree ja poegoskaari miniatuur maal. Samuti kinnitas ta ilma tõenditeta Etubernodotik kandidatuuri poolt on ka Napoleon. Ja et Prantsusmaa pakub Rootsile suurt laenu. Peaminister asus Funier poolele ning väitis, et berna totti valikuga kaasnesid suured majandussoodustused. Pärast pikka veenmist õnnestus ekstroomil jab reedel saada Riigipäeva salakomiteelt toetust Vernon Toddi kandidatuurile. 21. augustil valis riigipäeva šanbatist Pärnodoti ühehäälselt Rootsi troonipärijaks, kes pärast Karl 13. surma tõusis 1818. aastal Rootsi troonile ja kolm kuud hiljem Norra troonile Karl 14. Johani nime all. Tegelikult asustab põdur Karli kõrval valitsema peaaegu kohe ja oli võimul 1844. aastani. Verna totoli vana parteiga üsna lähedalt seotud. Verodoti abikaasa Desiree oli olnud punapartiga kihlatud ja Bernodoti õde oli abielus punaparti venna Šosseffiga. Kuigi oli 1799. aastal lühikest aega sõjaminister, ei toetanud ta Egiptusest naasnud Mona parti. Riigipöörde plaani. Vana park on nimetanud fenodoti kangekaelseteks ja kadedaks vaba riiklaseks. Need, kes olid Rootsist toetanud vennad Oti, lootsid salamisi, et too suudab Napoleoni abiga Venemaale kätte maksta ja Soome Rootsile tagasi võita. Aga läks teisiti. Eelduse Karl Johani sõbrustamisele Venemaaga lõi asjaolu, et aasta varem oli Napoleon keeldunud Liidust Rootsiga. Jaanuaris olid prantsuse väeüksused tunginud Rootsi pommerisse, et kindlustada enne Venemaa sõjakäiku tagalat. Aprillis saavutas Rootsi pärast pikki kõnelusi Peterburis Venemaaga kokkulepe, mis pani aluse tema uuele välispoliitikale. Mais sisenes Karl Johan väega pommerisse, kus neid võeti vastu kui vabastajaid. 1812. aasta augusti lõpus, nädal enne Borodino lahingut kohtus Karl Johan turus esimest korda Venemaa keisri Aleksander esimesega. Nad kinnitasid aprillis Peterburis sõlmitud kokkulepet ja tunnustasid teineteise valdusi. Venemaa lubas Rootsile abi Norra annekteerimisele. 1813. aasta aprillis sõlmisid Venemaa, Preisimaa ja Suurbritannia Prantsusmaa-vastase kuuenda koalitsiooni, millega liitumises nägi Karl Johan Rootsile kasu. Juulis Traanbergis toimunud tippkohtumisel kavandasid Aleksander Friedrich Wilhelm ja Karl Johan ühist strateegiat. Rootsi väed osalesid Karl Johani juhtimisel 1813. aasta oktoobris Napoleoni vastases otsustavas Laitsegi lahingus, kuid nende panus jäi tagasihoidlikuks ja tekitas liitlastest kahtlusi. Tema lojaalsuses. Karl Johani vaoshoitust mõjutas tema abikaasa Desiree tegevus. Desiree kes-Prantsusmaal laskis end kutsuda gotlandi grafinnaks oli mehe Rootsi kroonprintsiks nimetamise järel viibinud Rootsis pool aastat, kuid jaheda kliima ja külma vastuvõtumõjul naasnud Prantsusmaale, kus ta püüdis lobitööga mõjutada mehe saamist Prantsusmaa kuningaks. Et mitte prantslasi enda vastu häälestada, soovitas ta Karl Johanil Prantsusmaale sõda mitte kuulutada. Kui Prantsusmaal otsustati taastada Burboonide dünastia, läks Karl Johann 1814. aastal Rootsi ja alustas juulis sõda Norra vastu. Juba 14. augustil sõlmitud mussi rahuga saavutaski Karl Johan Rootsi ja Norra ühinemise personaaluniooni, kus Norra sai üsna laialdaste volitustega omavalitsuse. 1815. aasta Viini kongressil, kus juunis langetatud otsused määrasid pikaks ajaks Napoleoni järgse Euroopa edasise arengu kiideti Rootsi Norra unioon heaks ning Rootsi sai Pommeri ja rüügini eest Preisimaalt suure summa. Viini kongressil oli Karl 14. Johani positsioon suhteliselt nõrk, arvestades tema kodanliku päritolu ja seda, et oli olnud Napoleoni kindral. Vanadele valitsejasuguvõsa telesümpatiseerisid rohkem troonilt tõrjutud Gustav järeltulijad. Karl Johani mainet aitasid parandada head suhted Vene keisriga ja tema aluse pandud dünastiale tõi viimaks legitiimsuse kroonprints Oscari abiellumine Baieri printsessi Joseph Hiinaga 1823. aastal. Tagantjärele on öeldud, et Karl, 14. Johan ei tundunud end Rootsi troonil kunagi päris kindlalt, kartes oma elu pärast, eriti aga Gustav Jaanide tagasitulekut. Kord küsis ta kaua aega Rootsis viibinud Hispaania suursaadikult murenolt kuidas oleks kõige parem oma elu kaitsta. Kogenud diplomaat soovitas tal kalosse kanda, sest see on kindlaim viis Rootsis ellu jääda. Valitsejana oli Karl 14., Johann konservatiivne ja tagurlik. Otsustamine läks riiginõukogu käes, tema siseringi kätte kehtestati tsensuur ja salajane järelevalve. Hea sõnaga mainitakse tema tegevust põllumajanduse reformimisel ja põllumajandusakadeemia asutamist 1811. aastal. Ta vähendas väliskaubanduse piiranguid ja lasi ehitada kanaleid. 1834. aastal tehti õnnestunud rahareform, mis taastas enne 1800 üheksandat aastat kehtinud hõberaha standardi. Kõige selle tulemusena peetakse teda üheks Rootsi mõjukamaks poliitikuks. 1844. aastal pääses pärast isa surma võimule Oskar esimene, kes oli isast vähem võimekas, aga liberaalsem. Kuningas oli muusika ja kirjandushuviline ning suhtles meelsasti muusikute, kunstnike ja näitlejatega. Oskari armuafäärist. Näitlejanna Emilia Hekvistiga sündis kaks poega, keda ema kutsus lappima printsideks aga paraku suritad varakut. Oskar esimese ajal tehti mitmeid olulisi reforme. Juba kroonprintsina olid algatanud üldise rahvakooli loomise ja kehtestanud kõikidele lastele koolikohustuse. 1847. aastal võeti vastu vaeste hoolduse määrus, mis kohustas valdu ja linnuhoolitsema oma vaeste eest. Kuningas huvitus vanglate olukorra parandamisest ja tema raamat karistustest ja karistusasutustest sai eeskujuks teistelegi ja tõlgiti eri keeltesse. Aadli vastuseisust hoolimata toetas ta naiste võrdõiguslikkust ja vallaliste naiste täisealiseks tunnistamist. 25 aastaselt. Linnadest kaotati tsunftid ja käsitöölised said õiguse töötada ka maal. Rajati raudteid, võeti kasutusele telegraaf, postmargid ja mindi üle kümnendsüsteemile. Võeti vastu aktsiaseltsi seadus, mis lähtus piiratud vastutuse põhimõttest. See tähendab, et aktsionär ei kaotanud firma pankroti korral rohkem, kui olid väärt tema aktsiad.