Eerik Taalberg sündinud 1625. aastal Stockholmis lihtsas peres oli üks Rootsi suurvaime väejuht, arhitekt, poliitik, kirjanik, kunstnik, kelle koostatud krabüüri raamat vana ja uus Rootsi on Rootsi kõigi aegade tähtsaim teos, mille saatuses on olnud suuri tõuse ja mõõnu. Taalberg on märkinud, et tema eesmärgiks on näidata välisilmale Rootsi tuntumaid aardeid ja mida sellel põhjamaal tasub vaadata. Ta tahtis näidata suurvõimu aegsed Rootsid, kui hakkasid kerkima uhked lossid ja paleed. Raamatuvase krabüüridel on linnupaleesid kindlusi, kirikuid ja ülikuid, kuid nende kõrval leidub ka kerjuseid, talupoegi ja töölisi, kelle kujutamine ei olnud tol ajal tavaline. Tekst ja pilt pidid põhjalikult kirjeldama vana Rootsit, selle geograafiat ja ajalugu, rikkusi, valitsejaid ja religiooni Raamat pidi propageerima tugevneva riigi vägevust, näitama selle kuulsusrikkast vooti minevikku. Uppsala künkaid moorakive kuningate ja Püha Birgitta vanemate haudu. Kavandite-ga võrreldes on ilmne, et näiteks linnade pilte on püütud ilustada. Samuti on kujutatud losse, mida oli kavandatud, kuid kunagi ei ehitatud. Raamatu koostamiseks sai Taalberg inspiratsiooni Maini-äärse, Frankfurdi Mateusz meerijani kirjastuselt. Nimelt saadeti ta 1650. aastal Frankfurti, kus ta pidi aitama Vestfaali rahuga ette nähtud sõja kahjutasu välja nõuda. Sinna linna jäi ta kolmeks aastaks ning õppis kindlustuste rajamist, geomeetriat ja perspektiivi. Seal hankis ta endale suuregraafiliste lehtede kogu, kuhu kuulus füüreri Rembrandti ja teiste töid. Lisaks tutvusta kuulsa kirjastusega, kes oli välja andnud 16. köites topograafia germaani ja, ja 13-st köites topograafia Gallia, mis sai Talbergile eeskujuks. Et oma unistus teoks teha, vajas Taalberg võimude toetust. Põhi otsustajateks said riigikantsler Magnus Gabriel De la Gardie ja riigimarssal Carl Gustav rangel et nende toetust võita kujutasitaalbergi neli esimest krabüüri, kuninga ja kummagi mehe lossi ning kuninganna Kristiina triumfikaart. Väidetavalt ei saanud Taalberg frangeliga eriti hästi läbi ja seetõttu on ta kättemaksuks tolle palee pildile paigutanud väikese pissima. Vanamehe. Toetus tuli ja töö algas 1661. aastal ning lõppes alles pärast tema surma 1715. aastal, kusjuures osa plaane jäi ikkagi teostamata. Pikka aega otsiti sobivat kirjastust. Frangel pooldas Merjani kirjastust, mis oli välja andnud tema sõjakäike ülistama. Teose Taalberg aga kartis, et siis lahustub teos eriväljaannetes ja kallutas valitsuse toetuse Pariisile, kus sõlmis lepingu gravjueerija Sandepootriga. Seda otsust soosis Rootsi saksa orientatsiooni kaldumine seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel Prantsusmaa poole. Pärast 1660. aasta rahu sõlmimist jäid Albergil södermanlandi rügemendi ooberstleitnandina vaba aega ja ta võis ette näidata valminud pilte, mis võimaldasid tal kuningalt taotleda veel vabamaid olusid, et ringi rännata ja joonistada. Järgneval kümnendil töötas ta põhiliselt Mäelari kandis ja Stockholmis. Siis sai ta raha, et sõita Pariisi ja lasta joonistustest parimatel graveerijatel vaselõiked teha. Esimese krabüürid valmisid Samuel fon Buffon dorfi raamatule Karl 10. Gustavi lugu. Kergemaks muutust Albergi olukord 1674. aastal, kui ta nimetati sõjakolleegiumi Fortifikatsiooni ameti juhatajaks, kus ta sai suureks abiliseks Johan liteni. Samuti sai ta ära kasutada kunstniku käega ohvitsere, kes joonistasid üles paiku, kuhu Taalberg ise ei jõudnud. Kokku abistas teda 19 graveerijat, kellest ainult kaks olid rootslased ülejäänud sakslased, prantslased ja hollandlased. Raamatu koostamise tippaeg oli 1690.-te aastate esimesel poolel, kui valmis suurem osa enam kui 200-st klaverist ja kui ta sai appi Hollandi graveerija Villem sviide. Sel ajal leidis kunstnik mahti käia joonistama Sweeaa jööta ja nordlandis. Kuid ikkagi ei saanud raamat ja selle tekstid Talbergi surma hetkeks valmis ning tegemata jäi kavandatud neljas osa vallutatud provintsides. Raamatusse jõudis 353 krabüüri ja peale selle ringles neid eraldi lehtedena. Kõige rohkem, 230 on raamatus losse ja muid ilmalikke hooneid, järgnevad linna vaated. Piltide juurde oli mõeldud samuti tekstid, mille koostamisest võtsid osa paljud inimesed. Esimene neist oli Johan Lockeenius, kes oli pärit Holsteini kutsutud Uppsala Ülikooli ajaloo erakorraliseks professoriks. Lisaks õpetas ta riigiteadust ja Rooma õigust ning 1651. aastal nimetati riigi historiograafia. Yks tekstid pidid tulema ladina ja saksa keeles ning need tulid kooskõlastada Talbergiga. Meeste vahel oli lahkarvamusi, sest Lockeenius suhtus kahtlevalt Rootsi gooti minevikku, kui tuli võimulolijate survel sunnitud tegema tekstis mööndusi. Üks tekstide koostajaid oli Värnlandist pärit Olof Hermeliin, keda on nimetatud kuningas Karl 12. propagandaministriks. Enne Taal. Bergiga koostööle asumist oli Hermeliin Tartu Ülikooli Vana-Rooma kõnekunsti ja poeesia ning õigusteaduse professor. Aastail 1692 kuni 93 Ülikooli rektor. Karl 12. propagandaministri tiitli pälvis ta kuningasõdu õigustavate kirjutistega. Hermeliin langes Poltaava all vangi ja väidetavalt viidud tsaari ette, kes olevat talle kinnituste pärast suuri etteheiteid teinud ja siis hukata lasknud. Kas see ikka nii täpselt oli, seda ajaloolased ei tea. 1697. aastal oleksid raamatu materjalid äärepealt kuningalossi põlengus tuleroaks saanud, kui neid ei oleks viimasel hetkel päästetud. Hermeliin liitus Šveitsi ja projektiga 1698. aastal, kui tema panus jäi väikseks, sest oli hõivatud Karli sõjakäikudega. See ärritas Taalbergi, kelle elu hakkas lõpule jõudma ning ta taotles hermelini väljavahetamist, kuid suri enne pärast Albergi surma. 1703. aastal jätkus 40 aastat tehtud ja endiselt valmimata raamatu ümber nõiajaht veel aastakümneid. Alles 1708. nimetati Talbergi tööd jätkama Eliase Brenner. Krabüüride tegemine lõpetati 1715. aastal. Enne Põhjasõja lõppu 1719 oli Rootsi suures rahahädas ja riigipäev kaalus raha saamiseks raamatu vaskplaatide ülessulatamist kuid õnneks otsustati, et valmis raamatu eest võib rohkem raha saada. 1730. aasta algul suudeti raamat lõpuks müüki anda, kuid see läks vaevaliselt ja tiraaži müümiseks kulus 10 aastat. Peale selle oli veel 276000 lahtist lehte, mida müüdi huvilistele eraldi. 19. sajandil ilmunud faksiimileväljaannete järel ilmus 1900. aastal riigi antikvaar Hans Hildebrand põhjalike kommentaaridega uus kvaliteetväljaanne. Aastal 1925, kui oli möödunud 300 aastat Eerigindaalbergi sünnist tõsteti ta Rootsi suurvaimude seisusse ja kuningas Oskar teine lasi paigutada tema kuju lossi fassaadile. Talberg pidas ka päevikut, mis anti raamatuna välja 1913. aastal. On teada, et autor on enda osa üle tähtsustanud ja palju on ka faktivigu. Elu lõpul kokkuvõtteid tehes selgus, et oli maha sõitnud maa, mis võrdus kolme koma seitsmekordse maaümbermõõduga ja kohtunud 23 kroonitud peaga. Taalberg on palju seotud ka Eestiga. Tema juhtimisel ehitati ümber Narva seitsmest bastionist koosnev kindlustuste vöönd ja tema kavandatud on Narva soome koguduse kirik. Talbergi projekti järgi hakati rajama Tallinna kindlustusi, kuid 11-st bastionist jõuti valmis ehitada vaid kolm. Samuti osales ta Pärnu ja Tartu kindlustusrajatiste uuendamisel. 1693.-st aastast oli vabahärra ja krahvitiitli pälvinud Eerik Alberg feldmarssal ja kuninga nõunik. Aastail 1696 kuni 1702 olidaalberg Liivimaa ja Riia kuberner ning Tartu ja Pärnu akadeemia kantsler. Ta oli abielus Virtsu mõisa omaniku Wilhelm vöös Draken Helmi tütre Maria Elonoraga. Abielust sündis seitse last. Rootsi 18. sajandi kuulsaim loodusteadlane oli Karl linn nõus, kes oma ladinakeelset teadustööd allkirjastas nimega Caroolus. Linn nõus, ja kes pärast 1757. aastal aadliseisusse tõstmist lühendas oma nime Karl fon. Linn näeks. Maailma taimeteadlased on nimetanud teda botaanika kuningaks. Vuttani koorum printsiipi. 1707. aastal Smolandis vaimuliku pojana sündinud Karl pidi isa ja vanaisa eeskujul saama vaimulikuks, aga läks teisiti. Posikooliõpingud ei edenenud ja hinded olid kesised, kuid tema õpetaja Johan Lotman, kes oli edutult kandideerinud Lundi Ülikooli professoriks märkas poisi suurt huvi, mis oli tärganud juba isa aias ja soovitas vanematel mitte meelt heita ja poiss hoopis arstiks koolitada. Ehkki see ei olnud nii prestiižne ja läks kokkuvõttes kallimaks. Hilisemas elus on linnajaos roopa neile selle eest tänu avaldanud. Karli hakkas juba varakult huvitama taimede paigutamine süsteemi, millega teadaolevalt oli alustanud juba vanakreeka teadlane diofrastas neljandal sajandil enne Kristust. Õpetaja raamatukogust leidis Karl seitsmeteistkümnenda sajandi prantslase botaaniku Joseph betoon turnefoorid klassifikatsiooni, kus esimest korda tihti jututaimede soost. Pärast seda tutvustad turna foori õpilasest Sebastian paljaning töödega, kus avaldatakse arvamust, et taimed nii nagu loomadki paljunevad seksuaalsel teel. Karl hakkas uurima Jaani väidete paikapidavust, jõudis järeldusele, et see on tõesti nii. Oma esimese käsitluse taimede seksuaalsusest 11 leheküljelise riim teose pühendas ta 22 aastaselt oma mentorile Uppsala Ülikooli professorile Olof selgusele. Järgneval tudengiaastail avaldas Karl viis täiendatud tööd õplandi aedade taimedest, kus ta on jaganud taimed tolmukate arvu ja asetuse järgi õies 24 klassi ja Emakate järgi seltsidesse sugukondadesse. Karl Linn eos lähtus sellest, et jumal oma tarkuses on loonud kõik elusolendid, taimed, loomad ja inimesed paljunema seksuaalsel teel. Seega on taimede ja loomade võrdlemine täiesti loomulik. Karl linnuse 1730. aastal loodud taimede seksuaalsüsteem jäi käsikirja ja levis üksnes väikeses asjatundjate ringkonnas. Rahvusvahelise tuntuse võitis linn nõus viis aastat hiljem, kui kaitses Hollandis Haade väiki ülikoolis oma doktoritöö ja tema uurimused jõudsid trükki ning kui tema kuulus mentor Herman vur Haave tegi talle lahti kõik akadeemilised uksed. Võib öelda, et kui Karl linnajaos oli Hollandisse jõudnuna suhteliselt tundmatu, siis kolm aastat hiljem sealt lahkudes juba rahvusvaheline kuulsus. Tõsi, talle pakuti Hollandisse jäämist, kuid ta otsustas siiski naasta Rootsi. 1734. aastal tehtud talarna reisijal oli ta tutvunud Falloni arsti Johan Moora kusse tütre Saara Elizabethiga, kes oli lubanud teda kolm aastat oodata. Ja nüüd tõmbas armastus teda tagasi kodumaale. Karl linn nõus ja Saara Mooreus abiellusid 1739. aastal ja perre sündis seitse last. Samal aastal osales ta Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia loomises. 1741. aastal nimetati Carli nõus Uppsala Ülikooli meditsiiniprofessoriks, kuid aasta hiljem vahetas ta oma professuuri ja sai botaanikaprofessoriks. Hiljem oli ta vaheaegadega kolm korda ülikooli rektor. 1757. aastal tõsteti lenneos aadliseisusse ja tema nimeks sai Karl fon. Lynne line suurimaks teeneks teadvuses peetakse eluslooduse kunstliku süsteemi loomist. Ta lõi Šveitsi botaaniku Kaspar boviini eeskujul elusorganismide, perekonna ja liiginimetustest koosneva ladinakeelse nimetamisviisi. See tähendab, et näiteks homo sapiens koosneb perekonnanimest, homoinimene ja liiginimest sapiens mõtlev. Lisaks kasutas ta taimede ladinakeelse nimetuse järele autori nime jälle olles seni ainus botaanik, kes on märkinud oma autorsust ühetähelise lühendiga. Lille'i geniaalsus seisneb lihtsuses ja loogilisuses, millega ta oma 24-st klassist ja 116-st seltsist koosneva süsteemi üles ehitas. Line kõige kuulsam TÖÖ spetsiesplantaarium ilmus 1753. aastal, kus on kõigi talle teada 7300 taimeliigi kirjeldus ja kaksiknimetus. Lynne kolme olulise postulaadid on välja toodud, et uusi liike juurde ei looda. Ükski liik ei muutu. Teiseks ning looduslike liikide tekitaja on lõputu olevus. Line huvi ei piirdunud üksnes taimedega. Ta püüdis süstematiseerida ka kivimeid, imetajaid, linde, roomajaid, kahepaikseid, kalu ja putukaid. Näiteks homo sapiens alla paigutas ta elupaiga ja nahavärvi järgi viis rassi aafrikaanus, Ameerikaanus, asiaatikus, Europe, Jaanus ja monstroosus. Punase nahavärviga indiaanlased olid kolleerilised, lihtsad riiakad, tõmmud aafriklased, flegmaatilised, aeglased ja hooletud kollase nahavärviga, asiaadid, melanhoolselt jäigad, tõsised ja ahned ning valged eurooplased. Liha, sellised kiired ja nutikad. Homoantropomorfa alla paigutas ta selliseid inimlaadsed, mütoloogilised olendid nagu saatorid, hüdradia sööniksid, kes tema arvates olid küll olemas, kuid keda oli valesti kirjeldatud. Karl Fonline suri 1778. aastal. Jaan maetud Uppsala toomkirikusse. Linn lesk jäi raskustesse, kui poeg Karl Lynneus noorem suri ootamatult 1784. aastal. Lesk oli elanud koos pojaga ülikoolile kuuluvas majas, mis tuli loovutada poja mantlipärijale. Toimetulekuks oli vaja raha ning seetõttu panin ta müüki mehe suure herbaariumi. Paljud käsikirjad ja kirjad. Need ostis ära noor inglise loodusteadlane James Edwards Mess, kes koos Inglise Teaduste Akadeemia presidendi Joseph tantsiga asutas Londonis linn seltsi. Nad hoolitsesid selle eest, et need teadmised leviksid kogu Briti impeeriumis. Nii et õnnelik õnnetus, kui nii võib öelda. Anders Sellsius, kelle isa ja vanaisad olid Uppsala Ülikooli professorid oli Rootsi astronoom ja matemaatik, kes on ajalukku läinud elavhõbeda termomeetri 100 kraadise skaala välja mõtlejana. Tõsi, algul ei olnud see skaala eriti populaarne, kui nullpunkt tähistas vee keemahakkamist ja 100 kraadi lume sulamist. Alles siis, kui see ümber pöörati. Nii et külmumispunkt oli null kraadi juures, kiideti skaala heaks. Seelsus tutvustas oma termomeetrid 1742. aastal uurimistöös vaatlused kahe kindla punkti kohta termomeetril. Ta tõestas, et jää sulamispunkt ei sõltu rõhust ja määras kindlaks vee, keemispunkti, sõltuvuse, atmosfääri, rõhust. Skaala nullpunktiks pakkus ta vee keemispunkti keskmisel merepinna tasemel. Väidetavalt oli see Karl fon Lynne, kes keeras pärast seisuse surmaskaala teistpidi ning sellisena kinnitati see Rootsis standardiks. Alles 1948. aastal sai see skaala ametlikult säilisuse nime ja 1954. ka rahvusvaheliseks standardiks. Seisuse andekus avaldus juba varakult. 1725. aastal sai temast kuningliku teaduste seltsi sekretär ja ta võis oma teadustöid avaldada seltsi kaudu. Kuna Rootsis oli astronoomia alles lapsekingades, siis võimaldati talle kuue aastane Euroopa reis, mille käigus tutvus ta Euroopa peamiste observatooriumi te ja nende töödega. Roomas andis paavst Clemens XII tema käsutusse ühe ruumi Kuirinaale palees, kus ta sai valguse mõõtorite abil teha astronoomilise vaatlusi. Prantsusmaal suundus ta Teaduste Akadeemia korraldatud ekspeditsioonile põhjapoolusele, kus tuli mõõta ühele laiuskraadile vastava kaare pikkust. Nende mõõtmistega lahendati ühtlasi prantsuse astronoomi Jacques kasseni ja Iisak Newton'i vaidlus Newton'i kasuks, kes väitis, et maanpöördellips soid, mis on poolustelt kokku surutud. Teaduslike teenete eest, määras prantsuse kuningas seltsiv selle eluaegse pensioni tagasi. Rootsis aitas võimudelt saadud toetust selsusel rajada Uppsala kesklinna moodsa observatooriumi. Juba 40 kaheselt tuberkuloosi surnud Anders tselluloos ja teadustööde haare oli lai. Ta tegi Põhjamaade geograafilisi mõõtmisi, uuris päikeseplekke ja virmalisi, mõõtis tähtede heledust ning linnade laius ja pikkuskraade. 1724. aastal sündinud krahvinna ja keemik Eeva Eke plaat, kes oli krahv Magnus Julisused elagardii ja Hedvig Katariina Lilje tütar ja kellest sai 24 aastasena esimene Teaduste Akadeemia naisliige olevat väidetavalt esimene teadlane, kes kirjeldas kartulist viinaajamist. Tõsi, kuna ta akadeemia koosolekutest osa ei võtnud, siis hakati teda peatselt kutsuma tegevliikme asemel auliikmeks. Abielludes riiginõukogu liikme krahh laes klasson Eke plaadiga sai ta kaasavaraks Mariedali. Jelinholmendi lossi. Abikaasa tõi kaasast Tuula mõisa ning Stockholmi Eke plaadi palee, mis kujunes poliitiliselt mõjukaks skulptuuri salongiks. Kuna abikaasa oli tihti ära, tuli grafinnal hoolt kanda nende majapidamise eest ja seda tegi ta kindlal käel. Perre sündis seitse last. Kartulist destilleerimise teel viina piiritusesaamise meetodi teadusliku kirjelduse esitas Eke plaad Teaduste akadeemiale 1748. aastal. Samal aastal tutvustas ta kartulikasutamist leiva ja tärklise ning isegi puudri valmistamiseks. Kuna toidupuudus oli tol ajal suur, siis aitas tema avastus säästa teravilja rohkem toiduks. Eke plaadi leiutiste hulka kuulub veel puuvilla pleegitamine seebi abil. 1754. aastal kasutati viina ravimilaua joogi ja toiduainena mõisatöötajatel, sealhulgas naistel ja isegi lastel oli õigus päevas mitu napsi saada. Soovituse kohaselt aitas viin pärast ülestõusmist kurku ja magu puhastada. Teine lonks kulus hommikusöögi juurde, kolmas lonks oli lõunaooteks. Neljas aitas lõunasöögiisu äratada viies kuues õhtusööki paremini seedida ning viimane tõi parema une. Seitse napsu päevas peeti mõõdukaks ja kasulikuks. Tuleb öelda, et viin oli tollal märksa lahjem, pigem praeguse veini kangusega. 1770. aasta reisisoovituses peeti 70 kilomeetri pikkusele reisile minekul otstarbekaks viie liitri viina kaasavõtmist. Riigipäeva otsus, mis keelas talunikel oma tarbeks viinaajamise, ärritas paljusid. 1755. aastal kehtestas Gustav kolmas esimese Rootsi riigiviinamonopoli. Riigis avati 60 viinavabrikut ja rohkesti kõrtse. Kroonu viina joomist nimetati patriootlikuks, kuna müügituludega tootjate riigikaitset viinamonopol edukaks ei kujunenud, sest talupojad jätkasid salaja puskariajamist.