Kas sa lähed välja? Küsis meestide hindavalt vaadates Lund noogutes. Mehe paksud kulmud kerkisid täna vabal päeval. Kuhu? Tead, ma hakkan seda uurima. Mida uurima, seda politseiniku asja. Võimalik, et teen artikli mees vaatestada mõistmatult. Mis asja, aa, see politseinik, kes eile saates oli? Lund noogutes tuli mu kolleeg, ma tahan teada, mis temaga juhtus. Mismõttes juhtus, et miks te seal saates oli loll olina käis alal mingeid inimesi torkimas, kõik ju teavad, et ei tohi. Kuid miks te üldse nõustus saates osalema? Ma arvan, et see ei peaks igasugu veidrikke suhtlema. Pealegi on seal tervis kehva, sõnas mees salli märgates. Ta oli aru saanud, äkki peaksid laseroperatsiooni peale mõtlema, pakkusta, lund tundis, et on aeg lahkuda, ta ei jaksanud enam oma personaalküsimuse igapäevaselt lahendamist taluda. Huvitav, miks te üldse linnast välja läks? Ses suhtes? Jah, kuule, uuri välja, mis asjade nende neetud alakate juurde ronis. Hüüdis mees irooniliselt Lundile, kes oli juba eesruumis ja pani kiirustades saapaid jalga. Mees ilmus uksele. Ta oli harjunud, et tema ümber oli palju omasuguseid, kes käitusid sarnaselt ning Lundy järjest veidram olek, haigusse käitumine ärritasid teda. Minu meelest sa topid oma nina mingisse asju, kuhu ei peaks laususte piidale nõjatudes. Lund peatus. Kas sa tead, kes mu vanaema oli? Küsis ta järsult. Kuule, ära hakka. Tõmbus mees tagasi. Tavaline naine. Nii. Ja kuidas see siia puutub? Tavaline naine elas kunagi alal, töötas kooli kokana, siis tuli see epideemia, kool pandi kinni, talu jäi sinnapaika. Kolisime mingisse paneelmajja linna servas. Mõtle ise, mida pidi vanaema tegema. Ta hakkas linnas nullpunktist tööd otsima. Sai mingisse keldribaari tööle Kiievi kotlet kartulipudruga. Kuidagi oli vaja last üleval pidada. Kiievi kotlet, mis see veel on? No ikka juhtub, kuule, ära põe. Üritas mees ära leppida. Vot sulle alakas. Aga püüa olla siin linnas omal maal, nii et sa justkui ei kuulu siia. Mees tõukas end piidastelegantse õlaliigutusega eemale. Sina ja sinu suguvõsa. Kuule teeks midagi lahedat koos meesolit aastale liginemas Lund põitles, aga mitte väga osavalt. Mees haaras ta tantsusammule, kuid Lundil õnnestus end lahti rebida. Kuule. Hüüdis mees võidukalt. Asi ei ole ju selles politseinikust, miks sa seda lugu uurida tahad? Sa oled meil hoopis alakas, peaksid seal elama. Lundi etteheitvalt nägu nähes üritas mees oma ebaõnnestunud huumorit küll peita kuid samas lootis, et talle tullakse vastu. Lund lootis ka kiiremini minema saada. Puhastverd muigas ta. Mees jäi mõtlikuks. Kuule. Kas kõik alakad hoiavad kokku? Küsis ta tõsiselt. Jäta, kuule, ma lähen nüüd. Ole tubli ja palun ära loe selliseid lollusi netist, need pärsivad su mõtlemisvõimelt. Uks vajus pehmelt ja hääletult selja taga kinni. Ideaalpereelamutes olid mürasummutid alati korteri hinna sees põhivarustuses. Lunastus metroost välja ning sisenes otse lifti. Tuli Liisel Palamuse aadressi teada saamiseks ühe endise kolleegi abi kasutanud kolleeg oli üllatunud, et lund temaga ühendust võttis, kuid ei küsinud midagi. Küllap oli temagi saadet vaadanud ja aimas, et see võis Lundi huvi. Kuid samas on võimalik, et lund polnud esimene, kes kontakti küsis? Liisel Palamuse ei elanud Lundi kodust kaugel. Mingil moel oli see isegi õõva tekitav, et ta pidi hakkama nii lähedalt uurima, justkui oleks iseenda personaalruumi sisse murdnud. Aktiivmaja oli vaikne, jõu jahe. Lund identifitseeris end vabatahtlikult ja jäi ootama, et uks avaneks. Kuid seda ei juhtunud. Lasteaiast kostis hoopiski Liisel palamuse hääl, mis küsis, kes teie olete, Anna lund, ajakirjanik. Vabandust, aga ma ei soovi teiega rääkida, mul pole aega. Vastas Liisel. Oli kuulda, et on häiritud. Ma saan aru, kätte ma nägin seda saadet. Kas te minuga offline räägiksite, mida tähendab offline kui inimene inimesega, nii et ma ei kasuta seda infot kuskil? Ma siiski ei teeks ust lahti. Räägime niisamuti, siin siin võib keegi meid kuulda. Paljud on näinud seda saadet ja nüüd kirjutavad mulle. Üks päev oli mu auto täis soditud. Kas te arvate, et võib-olla veel miskit, mis seal vähem avalik kui see, kus ma elan või kuidas liigun. See oli teist väga julge ette neid asju välja ütlesite. Ma soovin, et poleks öelnud. Lauses Liisel vaikselt. Mis siis ikkagi juhtus? Uuris lund. Mul pole eriti midagi lisada. Katkestas Liisel lause. Viisel, ma tean teid, politseiaegadest olin uurija, te ei tea, kuid, kuid mul on teist kahju. Liisel ei vastanud, aga lund kuulis selgelt tema kiirest hingamisest, et naine oli veel seal. Ta tajus, et võib kaotada sellegi hapra kontakti kui jätkab sama pealetükkivalt ning tõmbus emotsionaalsest professionaalseks. Kui teile midagi meelde tuleb, siis siin on minu visiitkaart. Palun aktsepteerige see ütles Lund kuivalti lükkas isikutunnistuse uuesti lugejasse. Juba paari sekundi pärast sai ta teate, et info on vastu võetud. Veel mõni hetk mõtte vaikust, kostis uuesti Liiseli hääl. Kui te tõesti midagi uut teada tahate, siis palun rääkige kokaga või tema tütrega, mis kokaga Invic ta kokaga. Lund tahtis veel küsida, et miks peaks just temaga rääkima, kuid ühendus oli katkenud. Ühtäkki leidis ta end jahedest tühjast hoovist, mille vaikiv hämarus oli juba endasse neelanud. Lund tõmbas salli üle pea ning kiirustas tagasi metroosse. Ma ei saa hästi aru, midagi sinna alale ronis. Küsis peatoimetaja ise teravalt oma aprill kuvarist Lundidakseerides Lundavas juba suu vastamiseks, kui peatoimetaja vahele lõikas. Kõik kirjutavad, et inimene läks loata linnast välja maale. Siseuurimiskeskus ei tohi sinna üldse minna. Eriload on ainult välisvaatlusosakonnal ja ilmselt sisekaitsel ei pannud isegi kaitseriietust selga. Keegi ei saa aru, kuidas ta piirist läbi sai. Rahvas on paanikas, kellelgi oli mingi tundmatu sügelus alanud ja kellelegi respiraal ala ummistus ning tal tekkis hingamispeetus. Peatoimetaja neelates kuuldavalt, just nagu sooviks kontrollida, kas tema enda respiraallala pärast nii jõulist eneseväljendust veel töötab. Kuid see töötas suurepäraselt ja ta jätkas hoogsalt. Räägitakse, et teatud ametialade esindajad saavad ammu loata piiri ületada. Spekuleeritakse korruptsiooni teemadel. Absurd. Ta tõmbas korraks hinge ning näris natuke oma pöidlaküünt, mis oli iseloomulik siis, kui ta oli ärritunud. Seejärel tõusiski püsti, avas sahtli, lasi pöidlale desinfitseerimisvahendite, jätkas nördinult. See kuradi taplushoid varastab neid teemasid meile ühtki normaalset allikat. Nemad võivad endale lubada sellist pealkirja nagu äärelinnas nähti Liiselt Palamuse sõidukist väljumas rotti. Kuid meie oleme uuriv toimetus, Meil on reputatsioon, lund, meil tõelisi fakte, me ei saa niimoodi lahmida. Kas sa saad aru? Peatoimetaja tunds nimetissõrm käis Lundi nina alt nii kiirelt läbi et arvas tundvat ikkadel lõunase luidgana lõhna, mis segunes aeglaselt. Puhastusvahendist tuleb kirbe piirituse lõhnaga. Ma ei saanutelt infot, vastas lund lakooniliselt, et algul rääkis ja siis enam mitte. Puuris peatoimetaja teda ekraani ühe ropsuga peast kiskudes ei ei rääkinud midagi, ütles, et teda ähvardatakse. Et, et sõiduk oli täis soditud. Vot vot lund, seda meil vaja ongi. Pikk intervjuu, kus ta kõik selle lahti räägiks. Pimedast nädala persooni, kas sa ei kuulnud? Ta ei anna mulle intervjuud, lausus lund ja tundis, kuidas ta sisemine rahu haihtuma hakkab. Mis sõiduk tal oli, kas regeneratiivsed piduritega? Päris peatoimetaja. Lund tajus, kuidas teda ei kuulatud? Ma ei tea, see ei oma ju tähtsust. Lausus ta, tundis, et ärritus on kohal. Ta ei tahtnud, et see tekiks, sest enese maandamine oli keeruline ning oma konditsioonis ei teadnud ikka veel, mis oli talle lubatud ja mis mitte. Näiteks alkoholi polnud ta juba ammu tohtinud pruukida munda. Kõik, mis me selle naise kohta teada saame, omab praegu tähtsust. Ametnik rikkus oma volitusi. Seda pole ammu juhtunud. Seda polegi varem juhtunud. Läks alale eri riietuseta karantiinis olemata, kas ta käis seal sõidukiga, millise sõidukiga ja kuidas sai ta üle piiri, miks? Ma küsin, miks ta sinna ronis? Ta pidi olema afektiseisundis, et sel moel sinna minna. Või tegutses illegaalselt kellegi huvides. Ta ütles, et on kõik öelnud. Aga et ma rääki Kukokaga, mis kokaga? Ma ei tea, kas ma teaks, kahtles lund. Kuid ta ju selle pika aja, et on köitnud peatoimetaja huvi. In Viktaagokaga, uhkasta in victa, parim LuiPgana kogu linnas. Invic ta. Jah, kui meil just pole kahtimlik that in Viktaa olen seal paar korda söömas käinud, kuule, neil on ju linnas oma õhuaed, kus kasvatavad ürditaimi ja suurepärane restoran. Ei pea kunagi kartma toidumürgitust. Bakterid on toidust peaaegu täielikult eemaldatud. Muisutas peatoimetaja huuli, und siin on nuku tipprestorani kokk on segatud esikaane uudise, afääri sotsise kokk üles. Küsimis seob teda Liiselt balanguga. Palamusega jah, ja mis neid seob, mis asi neil seal alal on, mis asja nad koos ajavad? Ma juba helistasin sinna. Nii. Venitas mees häälikuid ja hõõrus käsi. Ja millal kohtumine on? Ei olegi, miks? Ta ei olnud nõus, kohtume jälle. Peatoimetaja kael hakkas punetama. Ses mõttes, et ma sain ühe sealse töötaja käest hoopiski ta tütre numbri kuidagi õnnestus. Tütar oli registris koka kontaktisikuna kirjas ja no tegelikult ma poleks tohtinud saada, eks. Lõi Lund silmad maha ning märkas pilku tõstes, et peatoimetajat ei huvitanud, milliste vahenditega infot kogub. Siis otsi tütar üles. Mida sa sellele naisele ütlesid? Ma ei saanudki temaga rääkida, talle öeldi edasi, et helistab ajakirjanik Liisel palamuse asjus. Loll oleksid öelnud midagi muud, et on naiste vastu suunatud vägivalla vastane päev ja sa tahad tema arvamus, mida iganes. Mida tütar ütles? Saan kokku, väga hea lund, uuri kõik välja, mis naine see selline on, miks ta politseiga suhtleb. Kuule, äkki on mingi sugulane kurradi kahtlane lugu, on see kõik? Ma ei saa lihtsalt sundida inimest rääkima, kui ta anna lund ütles peatoimetaja etteheitvalt, mis sund sinus on? Uuriv ajakirjanik peidus. Palun lõpeta see kullasid ingliga plõkerdamine ära, eks solid, uurija, enne kui meile tööle tulid. Mis sul nüüd viga on? Lähed ja teed loo? Mis juhtus, miks, miks vanamutt alalt ära tuli, kas loodis rikastuda, kuidas? Meil ei olnud mingeid probleeme enne, kui maapiirkondades jäi tööd vähemaks ja need inimesed linna hakkasid tungima ning siis tuli see neetud epideemia piirid kinni. Karantiin alakatelt kõri kinni. Peatoimetaja žest kujutas poodud inimest nii ilmekalt, et Lundil tekiste pärast korraks mure. Kuid siis hinges peatoimetaja sügavalt jätkas häält asendades. Räägitakse, et Alan loodus taastumas et osa inimesi on sinna tagasi liikunud. Võimalik, et just see oli põhjus, miks ametnik seal luusis. See, mis sel päeval alal juhtus, on ilmselt ühes suuremat probleemi mikrokosmos. Kvintessents. Sellest saab korraliku pommi und. Kõik ajakirjandusauhinnad ootavad sind. Mine tee ära. Peatoimetaja joonistas oma hiiglaslikule digitaalsele lehe maketile suure ruudu ja sodist sinna näpuga Lund ametnik, loata alas, rikkumine, seejärelavast oma kirjakasti. Lund tundis, et talle antud aeg on otsa saanud, noogutas kõvera muigega, et justkui kinnitad uudised fookust ja asutas end minekule. Kuid siis meenusid talle täpid. Te ütlesite, et ühel tekkis tundmatus sügelus. Kohmetus ta teate. Mul on ka ju täpid näos, mis kuradi täpid. Viiendas peatoimetaja ärritunult ajas oma rasvunud kere toolilt püsti, astu Satsakalt Lundi juurde ja panin talle isalikult käe õlale. Kuulel lund. Ära söö nii palju maiustusi seksi rohkem. See oli väike nali. Muheles ta, mitte enam nii isalikult. Me käisime mehega isegi ühes teises riigis neid täppe uurimas. Kuid keegi ikka ei tea, mis mul viga võiks olla. Purskas Lundile huulte peatoimetaja käsi rõhustada. Pärast, et loo sellest, kui palju meie meditsiinitöötajad välismaalt palka saavad klassikaline teema kindla peale minek. Nähes, et lund ei reageeri, pigistas ta naise õlga. Kõik on hästi, lund, võtan kokku, eks. Need täpid ilmusid kehale ka. Ma algul arvasin, et meningiit, aga mingit mein kiiki sul ei ole kuskil peatoimetaja poolt summutatud radikaalsuse. Ja ära levita seda juttu, mul jookseb muidu pool toimetus tühjaks. Seejärel vaatas ta Lundi kahtlustava pilguga ning pidas vajalikuks lisada. Kas sa tahad vaba päeva või tund, sundis end rahulikuks. See on nagu katk, mingi needuselaadne asi, mida keegi ei suuda ravida. Äkki ma peaks minema ja laskma kellelgi needuse maha võtta. Kuule, täiskasvanud naine ei saa olla nii ebausklik, võta end ometi kokku. Lugu ootab peatoimetaja ja peaaegu lükkas Lundi uksest välja. Nii et järsku seisis ta hiiglasliku aknal, millest paistsid vaid uued aknad ning nende taga veel hulk aknaid. Lund püüdis meenutada, millal ta viimati päikest nägi. Pilvelõhkujate alla paistis seda järjest harvem. Ta tundis, kuidas hall eluproosa nöögitada igal sammul ja sisenes üleval Gustatud lifti. Lund ei mäletanud, millal ta viimati raamatukogus käis. Ilmselt akadeemias õppimise ajal. Massiivne betoon, kui loss tema ees peitis endas miljardeid teoseid kõikvõimalikul kujul. Lund oli üllatunud, kui avastas, et ta suunati pärast nime ütlemist paberraamatute osakonda. Ta ei mäletanud ka seda, millal oli ta viimati paberist raamatut käes hoidnud. Mööda pikka koridori kõndides nägime seintel ajalehe väljalõikeid arhiivinäituste ajakirjanduse algusaastatest. Kõik väljalõiked olid hermeetiliselt suletud, et nad laiali ei pudeneks. Lund pelgas, ta ei saanud täpselt aru mida. Ent kohe kui ta paberraamatute osakonda astus, mõistis ta, et just seda ta pelgaski. Nii palju orgaanikat ühes saalis. Ta tundis, kuidas paberi kultub lõhn Uuderdes õhku ning mattis hinge. Lund aevastas. Ta ei kujutanud ette, et keegi sellistes tingimustes töötaks. Otsides silmadega konditsioneeri ei leidnud seda. Termostaadid seintel siiski viitasid, et see on olemas. Kuid miks siin ometi sel moel lõhnas? Lund ei julgenud endale tunnistada, et see lõhn oli talle tuttav. See pidi kõikidele temavanustele tuttav olema. See oli trükivärvi lõhn. Ta vaatas saalis ringi, aga ei näinud kedagi ning lassi sõrmel õrnalt üle raamatus selgade joosta. Sõrm peatus ja tõmbas välja ühe teose. Aritmeetika. See oli mingi vorm matemaatikateadustest, kuid milline, seda lund ei teadnud. Ta teadis, et keegi ilmselt teeb ses vallas teadust. Ent millist, ja milleks, ei meenunud. Ma kartsingi, et te tulete. Ütles noor naisehääl eikuskilt Lundeli segaduses, kuni taipas ümber raamaturiiuli minna. Seal ta seisiski, arvatavasti noor pikkade tumedate juustega naine, kitsas tupp, seelikus ja seljaga tema poole surudes hiiglaslik raamatuid riiulisse. Te tahate minu emast rääkida, jah? Arvata, et tema on kõiges süüdi. Kuidas te teate, kes ma olen? Keegi muu ei käi siin lund neelates ja sai aru, et peab haarama kontrolli kohas, kus keegi ei käi anonüümsuse kantsis. Kas räägime siin? Kus siis veel? Kas te suudate mulle pakkuda välja veel mingi koha, mis oleks privaatsem? Kas teie laenutati raamatuid ka välja? Uuris lund osavõtlikult ainult üliõpilastele, kuigi enamik on digitaliseeritud. Ja nad laenutavad ka. Tuleb ette, et on inimesi, kes tahavad otse allikast midagi. Sellised põhimõttelised tüübid, umbes nagu teie. Naine pöördus puuris oma tumedate silmadega otse Lundist läbi. Lund tundis, kuidas kuum jutt mööda söögitoru pooles. Selles naises oli midagi teistsugust kui inimestest, kellega ta oli harjunud läbi käima. Ta oli väga noor veidi üle 20 ning isegi paksude raamidega prillid ei suutnud teravat pilku hajutada. Ma olen bibliograaf. Kas olete seda sõna üldse kuulnud? Küsis ta redelilt alla ronides. Palju inimesi Sid päevas läbi käib? Uuris lund, eestlasi või välismaalasi. Mõlemaid. Teate, siin käivad mõned üksikud inimesed või õpilased. Miski muu ei aja enam inimesi siia, ainult haridus või üksindus. Kui palju teie väljend lugejaid on? Tuhandeid? Teie võit, lauses naine irooniliselt ometi olete siin üksi. Noh, küsige ära, mida mu ema tegi, selleks teie tulite? Ma tulin tegelikult, et, et küsida. Kuidas te üldse siia ma mõtlen linna sattusite. Kas see tõesti huvitab teid? Arvate, et meil on sugulased maal jah. Purskas ta naerma. Ta naer käikusele raamatukogu ning katkes sama järsku, kui oli alanud.