Bibliograaf hakkas ootamatult tõsiselt rääkima. Me tulime emaga siia, kui ma väike olin. Meile saadeti kaks sõidukit järele, et maasugulased tuuakse ära kaks tükki, mina olin väike ema, suur. Ema võttis mul käest kinni ja me läksime. Algul võeti meid hästi vastu. Võib-olla sellepärast, et meil oli vaid kaks koti. Ühes kotis olid minul raamatuid. Lapse raamatud, noh, need on kerged. See oli selline vabaduse tunne. Seisad keset võõrast linna, ühes käes on kott raamatuid ja teises riided. Maailm on valla ja minna pole kuskile. Elasime sugulaste juures väikeses toas tagumises. Kuid vaikselt hakkas neil kõrini saama. Ema käis siis kohvikus nõude pesi, eks seal korteris võis olla üheksa ruutmeetrit. Mitu aastat elasime, nii. Siis avati seal äärelinnas järjekordne kaubanduskeskus ja ema sai sinna parema palga peale koristajaks. Üürisime omaette korteri. Aga kokaametit ei saanud, keegi ei võta ju maalt tulnud inimest kokaks, kõik kardavad oma puhta toidu pärast. Alles siis sai, kui oli juba mõnda aega linnas elanud. Miks teie ema sellest rääkida ei soovi? See pole ju väga eriline lugu. Enamik inimesi tuli siia või toodi siia. Kes ikka soovib rääkida sellest, et on maalt pärit? Vastas naine muiates. Ema ju kaotas oma esimese lapse, minu venna. Ta vist ei jaksanud temaga tegeleda, igatahes jäi poiss haigeks ja ema ei suutnud teda terveks ravida. Lõpuks viis venna, kui ta juba läinud oli, jõe äärde ja andis ta jõele. Ma tean, et ema ei anna seda endale kunagi andeks, et kõik nii läks. See oli ilmselt üks põhjus, miks ta hiljem taimedega ravima hakkas. Ja see oli ka põhjus, miks te siiski maale jääda ei suutnud. Nii nagu mõned liiga palju mälestusi ohverdas taimed valule. Te ütlesite, kui ta taimedega ravima hakkas. Jah, minu ema, nii hea kokk, sellepärast ta teab, kuidas taimedega ringi käia. Ta tunneb taime hinge. Isegi kui see on kasvanud ilma mullata. Hermeetiliselt. Sellepärast ongi nii edukas. Kas siin victa pole mitte kuulus oma õhuaiataimede poolest, kuidas teie emasel tavalisi taimi? Kas teie ema kasutab seal mulla peal kasvanud taimi? Aga kas see pole ju lubatud? See pakub teile kui ajakirjanikule huvi, eks. Lausus naine põlglikult. Ajakirjandus peaks kirjutama hoopiski muust. Miks maad põlglikult alaks nimetatakse? Miks inimesed maa taastamisse investeeri kuidas meie mälusin linnast tühjaks, jooksed aastasadadega kogutud tarkus, mälestused, talud, hooned seisavad ja lagunevad. Epideemiaaladest välja jäänud mets võetakse maha ja puud muudetakse pilvelõhkujat, eks loomad ja linnud surevad välja. Taimi kasvatatakse linnaõhuaedades, mitte värskes õhus. Värsket õhku müüakse peaväljakul. Aga teie uurite mingit jama. Inimene läks hulluks ja teie tahate suurt lugu teha. Kas te räägite Liisel Palamusest, kes tema läks hulluks? Naine vaikis. Olgu, sõnas lund. Aga teeme siis just sellest loo, nagu teie soovite. Ma ei ole sunnitud midagi kirjutama, kui ma ei taha. Kirjutan just täpselt sellise loo, nagu mulle õige tundub. Naine oli ikka veel vait ja hetkeks tundus Lundile, et ta nagu ei viibinud enam selles ruumis, kus nad olid. Ta oli justkui oma mõtetes kuskil eemal. Lund keeras ringi, et vaadata, mida naine nii pingsalt silmitseb kuid nähes kõikjal vaid raamaturiiuleid pöördusite tagasi. Kuidas teie ema üldse restorani tööle sattus? Päris seda. Ma ei tea, kas ma peaks sellest rääkima, ütles naine tähti, venitades siis haarast ootamatu kiirusega Lundi varrukast, nii et toob, õpetas, lausus. Kas te olete kindel, et ei tee seda artiklit? Loomulikult, kui me nii kokku lepime, vastas lund, kohkunud või kui siiski teete, siis kas ma saan seda näha ja teha parandusi, lisada kommentaare ja, ja ikka ma teen alati nii, kui küsitakse. Ja ma just mainisin, et ma ei pruugi seda teha. Naine lasi ta varruka lahti ning jäi taaskord kaugusesse vaatama. Vaikus oli juba nii pikk, et lund mõtles, et vestlus on vist läbi saanud ja näiline lubadus õhku hajunud ning värvusetuks muutunud nagu õhuaiataim. Kui naine uuesti venitades lausus. Ma tõesti ei ole kindel, et peaksin sellest rääkima. Ma olen endine politseiuurija, üritan diskreetne olla. Üritate, lausus ta ning rebis pilgu kaugusest lahti. Nüüd olite taas siin selles ruumis. Mul on teie sõna, eks. Andke andeks, ma lihtsalt pidin kontrollima, ega keegi siin mõtteruumis praegu itta lund ei saanud aru, millest naine räägib, kuid noogutas kiirelt, et ärgitada teda edasi rääkima, enne kui ta jälle kummalisse letargiasse laskub. Ta käis ise palumas. Kähvas naine, Emil ei tahtnud teda algul tööle võtta. Aga siis ema palus, ütles, et oskab õhuaiataimedest sellist toitu teha, nagu oleks need mullas kasvanud. Pidi ennast müüma. Emil oleks pidanud rõõmust lakke hüppama, et sai sellise koka, kes üldse mäletab, kuidas maitseb turbamullas kasvanud piparmünt. Aga bakterihirm on piparmündi välja ei uurinud, inimesed kardavad maalt pärit asju. Mullas taimede kasvatamine linnas keelatud, nagu te väga tabavalt märkisite. Lund tajus irooniat. Naine tõmbas sõõmu puudrist õhku ja jätkas. Emil oli teistsugune inimene kui meie. Tal pidi kõik viimase peal olema. Ta ütles, et kui ema on nii meeleheitel, siis ta on nõus ka kuu aega tasuta töötama, et siis vaatab. Emal ei olnud sel hetkel ühtki senti ja mina ei saanud teda aidata. Mul olid endal keerulised ajad. Ta üürikorteris oli elekter välja võetud. Need, vanad paneelmajad töötavad ju tsentraalse, elektri peal ei tooda ise. Seda te ometi teate? Jäi naine Lundil otsa vaatama. Lund noogutes. Tegelikult polnud tal aimugi, et kuskil on veel tsentraalne elekter tarvis, et kõik hooned suudavad ise energiat toota. Aga ta ei olnud juba ammu magalarajoonidesse sattunud. Need olid ununenud linna servadesse sinna, kust algas piiralaga. Ometi ema töötas, jätkas naine. Ta ei saanud end sooja veega pesta. Siis Emil veel mõnitas, et tema haiseb kopituse järele. Ütles, et toitlustusasutuses nii ei saa. Aga mis emal üle jäi? Lõpuks andis Emil talle restoranihoone teisel korrusel toa üürile. Seal oli siis vann. Mõelge vann. Mida on inimesed valmis tegema vanni nimel. Tänapäeval ilmselt kõike. Kui seal vanni ei ole, siis on sul kriips peal. Inimesed on Bonni usku. Lund, ohkas. Ta hakkas tunduma, et siit ei saa mingit lugu et on jõudnud surnud punkti, mis puutuvad siia naise, ema pann ja Emil silmitses aritmeetika õpikut oma käes ning nuputas, kuidas seda ära sokutada. Meie siin ei usu tänapäeval enam midagi. Lausus naine. Kogu aeg on tunne, et jumal on kuskil ära. Õigemini meil ei ole oma jumalat, ta on kuskil mujal on kaduma läinud. Nii kadunud, et me isegi ei räägi temast. Et me isegi ei tea, kes ta selline võiks olla või kas ta on meil üldse kunagi olemas olnud. Võib-olla üldsegi midagi muud, mille peale me enam ei mõtle. Äkki mõni puu või niiske murumätas luhaäärel või hoopiski mõni metsavaikuses tõrusid, nokib loom. Või või musta diivaline lind. Aga kas ta sel juhul üldse tahab, et me temast räägiksime, kui oleme temast juba nii kaua vaikinud? Äkki sellepärast seda katku teile saadabki lund võpatas? Katku, kellele teile? Vaadake end peeglist. Aga teie teate, sellepärast esin, oletegi teid paineb miski. Nimetagem seda abstraktseks õiglustundeks, kuigi me kõik teame, et see on puhtakujuline egoism. See, mis teid paineb, on teile näkku kirjutatud, aga te ise ei saa aru? Ei saa kuskilt abi. Aga teil on tunne. Usaldage end, see tunne ei peta teid. Lund näppis närviliselt aritmeetika serva, sellist eneseanalüüsi ei olnud oodanud ning mõtlesin, mida öelda, kui järsku raamatuleht talle näppu lõikas. Lund võpatas ja vaatas, kuidas näpust hakkab verd immitsema. Ta surus teise käe sõrmega haaba kiirelt kinni, kuid naine oli seda märganud. Ta haaras raamatu kärmelt oma kätte ja hakkas seda pluusivarrukaga puhastama. Ise sosistades midagi, millest lund aru ei saanud raamatu puhtaks teinud suruste selle hellalt vastu rinda ja lausus ootamatult. Ma arvan, et teil oleks hea mu emaga kohtuda. Ta arvab samuti, et linnainimestel on katk. Kõik otsivad, millesse uskuda, aga ei leia. Siis on üksikuid. Nii üksikuid, et võiksid selle kätte surra. Kui üksindusse oleks võinud võimalik. Linnas on linna mured sellised julmad ja ma ei räägi ainult sellest, kui joobes juht ajab inimesi ristmikul alla. Inimesed on umbusklikud, kinnised, kardavad, kõik ei usalda. Varjuvad õhtuvilus oma aktiivmajadesse nagu mesilased, kärge. Igaühel on oma kuubik, kus ta vaikselt päev päeva järel sisse ja välja veereb nagu mutrike. Nii kaobki suhtlus kolib mingile teisele tasandile sinna, kus ei pea enam nägusid ja nimesid meeles pidama kus võib teiste peale heita seda, mis ajust kurku valgub. Kas teie olete usklik? Võib öelda küll, nii midagi, ma ikka usun. Mida te usute. Kas see intervjuu osa muigas naine? Ilmselt mitte, eks. Ma usun seda, mida ema on mulle õpetanud saama oma jõudu sealt, kust sa pärit oled. Usun samadesse vägedesse nagu minu emagi. Mis vägedesse teie ema usub? Loodusevägedesse, mis viibki meid suure probleemini. Emil, meie restorani omanik ei sallinud kedagi, kes oli teistmoodi kui tema. Ärimees Ta ei sallinud ka neid, kes olid temast vaesemad või rumalamad. Või uskusid midagi muud, kui tema, tema oli raha usku ja see jumal oli ilmselgelt tema jumal. Sest äri õitses. Ta ei saanud üdini halb inimene olla, ta ju võttis teie ema enda juurde elama. Oh, eks see oli rohkem sellepärast, et tobias ema eest kostis vastas naine raamatut silitades. Kes on Toby äss? Miks ta teie ema eest kostma pidi? Naine muigas hakkamegi asjani jõudma, jah. Ta hingas sisse-välja ning sõnas. Tobias käis kogu aeg restorani köögis, neil tekkis emaga mingi haruldane side. Tobias oli emale nagu poeg, keda tal kunagi polnud. Ja selle peale ütlekski Emil emale lõpuks, kui tüli tekkis, sina minu last ei nakata. Nakat, millega sellesamapisikuga, mis emal endal oli. Ema õpetas teda maal kasvavaid taimi tundma poisile andekas, haaras kõike lennult juuri, sisejuurdegi ta hakkas järjest rohkem loodusesse kippuma, linnast ära. Tassis igasuguseid maalt pärit lilli ja taimi ja juurikaid koju sobras näppupidi mullas. Keegi ei tea, kuidas ta üldse nii lihtsalt linnast välja sai. Alaealisel on eriluba ju vaja selle peale Emil ära keeraski selle peale, et poiss taimi koju tassis. Teate, las ta räägib sellest parem ise. Teie ema ei anna mulle intervjuud. Naine neelates vei pilgu korraks maha ja vaatas Lundi tõsiselt. Ma räägin temaga, et teid võib usaldada, sest ei tee seda lugu loo pärast. Ja alles siis helistage, kuid mitte enne, kui olete märgi saanud. Märgi jah. Teile tuleb märk. Nägemist, ütles naine kiirelt keerest ringi ja asetas aritmeetika õpikusele õiget kohta otsimate täpselt riiulisse tagasi. Anna lund leidis end taas tänavalt, oli hakanud pimenema. Ta lonkis juba mitmendat tundi sihitult ringi, sest kodu oli viimane koht, kuhu ta tahtis minna. Kell 19 30 pidi hakkama. Kes naerab viimasena. Mida mees kindlasti enne treeningut vaates. Kahe tunni pärast on ta trennis, kust saabub enne keskööd süda adrenaliini verre pumpamas, võtab kaks unerohtu ning kukub Lundi kõrvale. Voodisse. Vahel ei kukkunud, ka. Selle vältimiseks oli lund hakanud rõõmuga unerohtu tarvitama, mida meestele senini edutult oli pakkunud. Uni oli mehe jaoks püha ning seda ta õnneks mõistis selle olulisust oma maailma kontekstis. Seal nende reaalsused kohtusidki unes. Enne seda kohtumist ei soovinud lund teda näha. Anna Lundi piinas hetkel üks teine kohtumine, kohtumine koka tütrega. Naise läbinägelikkus. Loomulikult ei olnud Lundi esimeseks eesmärgiks artikkel, vaid tema enesetunne, haigus ja veel üks tunne. Seesama, mida ta tundis, nähes inimest lennujaamas. Äratundmine, mälestused vanaemast ja tema elukohast maal emotsioonid, värvid. Kuid teda üllatas ja mõnes mõttes häiriski see, et koka tütar oli sellele nii kergelt jälile saanud. Ta oleks justkui näinud Lundi hinge sinna, kuhu lund isegi vaadata ei osanud. Kellikus visalt erinevalt tänaval vastu ruttavast inimestest, kes maha vaadates liikusid nagu aatomid mingis asjas lund ei suutnud meenutada, mis asjas ta oli alati füüsikas kehva olnud. Põhjus-tagajärg seostes jällegi tugev. Nad heitsid talle vaid põgusat pilke silmi taas maha lüües. Mõne pilk jäigi kauemaks temal peatuma ning suu vajus tellakalt lahti. Neist klaari nahaga nägudest paistis ehmatus. Lund sai aru, et ta peab minema tagasi sinna, kus ta kõike alustes jääda lihtsalt märki ootama tundus ajaraiskamisena. Liis oli maja, oli tüüpelamu üksikutele inimestele. Seda ei tohtinud muidugi avalikult nii nimetada, kuid see oli sihtotstarbeliselt kohaldatud selleks, et üksikul inimesel oleks seal võimalikult mugav. Ja selliseid üksikuid kogunesid reeglina ka samasse majja kohtades, vaid liftides või maja eesuksekoodi sisestades. Et rutata oma digiloomade juurde nautima musta teed hingama, balloon õhku, mis uueks päevaks kopsud puhastaks ning pea selgeks lööks. Liisel astus uksest välja paks valge maani kampsun hoolikalt ümber keha mässitud tuli võluv naisterahvas. Ta vaatas kiirelt ringi. Lund, naeratas talle sõbralikult. Ühtki inimest ei paistnud, nad olid kahekesi. Keel klaaside taga võis vaid aimata inimesi oma elu elavat, kuid keegi neist ei liikunud nii hilja enam väljas. Liisel istus betoonist mänguväljaku kiigele ja vaatas uurivalt Lundi. Ma vist tegelikult mäletan teid, meil oli ju sealse söökla mull tuli magusa isu ja teie hoidsite viisakalt hermeetilise potikaant, kui ma seda õhuploomi õngitsesin. Ja Ma hoidsin seda kaant üleval väga pikalt ja mina õngitsesin ja ei saanud seda kuidagi kätte. See oli üks neetult raske kaaskuni, see teil käes kukkus plärts ja kõik oli destilleeritud ploomipuljongi täis. Lund purskas naerma. See oli vabastav, ammu polnud miskite närvilõpmeid silmal stimuleerinud kui see vestlus, mis vallandas südamest tuleva naeru. Ja need kohtusime uuesti. Kas me ei peaks minema kuskile, kus on privaatsem? Ei, vastas Liisel. Siin on õhk puhas, kui nii võib öelda. Kust te seda teate? Ma kontrollisin, laskis Liisel ning tema silm ilmus seesama terav, kuid äraolev pilk. Lundile meenus, et oli alles hiljuti sarnast pilku näinud raamatukogus ning ta mõistis, et tal pole ruumi küsimusteks, nii lihtsalt on. Millegipärast teda usaldati ja ta ei soovinud seda krediiti raisata. Kuigi linnas on raske infot võtta, jätkas Liisel. Orgaanikat on vähe, kivi on põimendatud, aga midagi siiski saab. Ma kuulsin, et ikkagi uurite Invictat. Helistasin siin jõe oli viga, millal enne on saanud asju, nii, et helistate kogu aeg uudistetöö, nii käibki. Töö töö võib ju käia. Aga te olete antud juhul uurija, mitte ajakirjanik. Ma sain koka tütrega kokku. Pean teate, kuidas Liisel ei vastanud, küsis hoopiski. Mida ta teile rääkis? Et ma saan märgi. Miks te siin olete? Küsis ta üllatunult. Kodus tuleb olla märk, ei tule teile siia keset linna, ei tea kuhu. Milline see olema peab. Te tunnete selle ära? Kõlas lakooniline vastus. Lundvates Liiselit ja märkas esimest korda naise ebatavalisust. Tuli kuidagi taalne, paksude juuste ja tugevate jalgadega. Ei midagi sellist nagu lund, kes vahel tundis, et kuid rohkem reaalsuses kinni ei hoia, siis hajub olematusse. Tuli lihtsalt nii kõhna ja habras. Ahah. Vastas Lundy irooniliselt. Ta justkui need märkidesse, mis ise tulevad. Kuid Liisel ei pahandanud, ta pigem vaatas teist huvitunult. Liisel alustas lund, et küsida. Kuid siis meenusid talle inimesed, kes teda tänaval ammuli sui vaatasid. Nende ilme, kui nad märkasid. Ja ta hääl murdus. Jah. Küsis Liisel. Lund võttis end kokku, uudishimu oli suurem. Mis sel päeval juhtus, et linnast välja läksite. Liisel lõpetes kiikumise oli pikalt vait ning lausus siis. See oli üpris tavaline päev. Liigagi tavaline. Üks mees helistas ja sõimas, et mida me seal politseis teeme ja miks mingi naine üldse tema kõnedele vastab, et tema tahab päris politseinikuga rääkida. Mäletate küll selliseid kõnesid? Mäletan, neist tuleb üle olla. Ma ütlen teile üht. Seda artiklit ei kirjutatud kunagi. Ütles Liisel ootamatult. Miks? Küsis Lund kohkunult. Ta ei olnud isegi päris kindel, kas ta peaks seda kirjutama. Kuid see, et keegi oli selle justkui ette ära määranud, tekitas temas ebakindlust. Sest muidu ei saaks ma teile rääkida seda, mida ma kohe rääkima hakkan. Muigas Liisel. Sel ööl olin ma saanud teate või siis märgi, et üks meist on hädas. Piiriületusprobleemid. Võimalik, et te olete kursis, kuidas inimesed maalt linna liiguvad, kui neil on karantiin läbimata. Selliseid inimesi ei ole. Nalja teete? Liiguvad kellegi teise isikutunnistusega, vana ja tavapärane meetod. Aga mil moel tagasi maale saada? See ei ole lubatud linnal linna õigus, see on meie moto. Naiivsusetti naeris Liisel. Muidugi ei ole lubatud, kõikjal jälgitakse, aga inimesi vahetatakse. On sellised kohad nagu vahet, tsoonid, ma ei hakka rohkem seletama, see poleks teile ohutu. Kuid vahetsoonides liiguvad dokumendid ja inimesed. Oluline on vaided, keha siseneks vahet sooni ning isikuandmed kontrollkeskusesse ja sellest piisab, petab automaatika ära. Kahjuks on need tundlikud alad, inimesed ei pruugi sinna õigel ajal kohale jõuda. Mitte alati ei saa vahetsoonist välja ja mitte alati ei saa sinna siseneda kõik toimuma paralleelselt reaalsete sisenemisega. Samuti on kahjuks tavapärane, et ühele kahest vahetusest satutakse peale. Liisel kergitas kulme ilmega, justkui peaks lund mõistma, millest käib jutt. Mis mõttes oli lund hämmingus? Et nende jälgija on saanud haisu ninna? Jälgija ja kõigil on jälgijad. Nad kasutavad rohkem unerohtu või siis miksitud unerohtu. Inimene lihtsalt kass magab sisse või unustab ära. Unustatakse täiesti elementaarseid asju, sõnade tähendusi, asjade põhjuseid, tagajärgi alguspunkte kellaaegu, kuhu oldi teel. Jälgijaid kasutavad selleks miksitud unerohte. Aga see muidugi eeldab, et isikut kahtlustatakse. Ala poolt tulijad tavaliselt ei unusta ega maga sisse. Seal on hoopis muud takistused, kehvad teeolud näiteks. Lund tundis, kuidas ta selga kattis külm higi. Kesseni jälgija, küsis ta. Linnas kasvanud inimene kes on pandud vähem kui 20 aastat tagasi linna sisenenud inimest jälgima. Tavaliselt on selleks lähedased inimesed, üksikutel ka kliendid või koostööpartnerid. Kahjujate politseis kauem ei töötanud. Ülemkomissari ametikohal juba räägitakse sellest Lundvakates tõesti. Ta oli tõesti olnud vaid esimese taseme uurija. Liisel jätkas klient on keegi, kes saab jälgimise eest raha. Mind jälgib ka klient. Pärast viimast intsidenti on neid mitu. Õhtul on neil õnneks eraelu ja mind pole võimalik nii pingsalt jälgida. Ja häda korral on meil võimalik Loonaga ühendust võtta. Kellega, kellel meil? Küsis lund. Ta ei olnud kindel, kas ta ühestki sõnast aru sai, mida Liisel just öelnud oli.