25 aastaselt Rootsi troonile tõusnud Gustav kolmanda elu on mõnikord nimetatud suureks teatrietenduseks, mis algas ooperisalongis ja lõpes teatrimaskiballil atendaadiga. Kohati võistad tujud seda nagu väike laps ja lapseks teda vahel kutsutigi. Aga ta oli ka suure fantaasiaga varaküps. Imelaps, keda huvitus kultuur? Rohkem unistaja kui mõistuseinimene. Loomult oli ta õige närviline ja seda võis süvendada õnnetu poliitiline abielu Taani Sophia Magdaleena. Ometi võis Gustav kolmas raskes olukorras käituda väga külmavereliselt ja leida sobivaid pääseteid. Tema üheks unistuseks oli muuta Stockholm teiseks versaiks jäljendada prantsuse õukonnaetiketi. Gusto Fi õukonna keel oli prantsuse keel ning sinna kutsuti prantsuse kunstnikke ja näitlejaid. Aadli noorukeid saadeti Pariisi õppima ning kunstnikke ja arhitekte kogemusi omandama. Isegi ohvitseridel oli soovitav käia läbi prantsuse sõjaväeteenistus. Prantsuse vaimustusest hoolimata arvestas Gustav kolmas maailmas toimuvaid muudatusi. Kui Moody hakkas minema inglise park, siis tegi kuningas Fredrik Magnus piiparile ülesandeks luua Rootsis vastavalt sellele uus aiakujunduskontseptsioon. Esimesed inglise aiad tulid Kolsunti trootinkholmi, Haadasse ja Rosenbergi ning levisid sealt edasi aadlike aedadesse. Saksa, reformatsiooni ja kaupmeeste mõjul oli seitsmeteistkümnendal sajandil saksa keele mõju rootsi keelele suur. Teaduskeelena toimis ladina keel. 18. sajandil kasvas valgustusajastu ja Prantsusmaa mõjul prantsuse keele osatähtsus, mida näitab kaheksa prantsusekeelse ajalehe ilmumine. Preisi Ulrika Eleonora ja Adolf Frederiku pojana kasvas Gustav üles prantsusekeelses keskkonnas. Ema kirjutas talle prantsusekeelseid kirju ning ta ise elas pikka aega Pariisis, kus kohtus valgustusfilosoofide ja kirjanikega, kes teda tugevalt mõjutasid. Kuningas omakorda kasutas oma teadmisi Rootsi kultuurielu kujundamiseks. Ühe näitena võib tuua kuninga otsuse asutada prantsuse teaduste akadeemia eeskujul 1786. aastal Rootsi akadeemia, mille ülesanne oli edendada rootsi keele puhtust, anda välja sõnaraamatuid, grammatikat ja keeleteaduslik Töid. Akadeemial oli 18 liiget, kelle hulka kuuluvad riigi parimad poeedid ja keeleteadlased. Akadeemia üks ülesandeid oli igal aastal välja valida Nobeli kirjandusauhinna saaja. Akadeemia eelkäijaks oli vabamüürlased Karl Fredrik Ecleffi 1753. aastal asutatud mõtteteadusordu. See oli Orduna üles ehitatud kirjandusakadeemia, mis püsis 10 aastat ja ühendas oma aja vaimueliiti orduaadlikest liikmed tutvustasid oma väljaannetes vaateid kirjandusele ning avaldasid luulet ja proosat. Kaunite kunstide edendamiseks loodi 1771. aastal Muusikaakadeemia ja kaks aastat hiljem maalikunsti ja skulptuuriakadeemia. Aga eelkõige oli Gustav kolmas suur teatrisõber nagu tema ema Loviisa Ulr ikkagi, kes oli lasknud ehitada ühe teatri, trootninkholmi lossi ja teise Ulrik Stahli lossi juurde. Trootinkholmi lossiteatris on praeguseni säilinud kogu lavatehnika ning tuult ja äikest imiteerivad seadmed. Nii loss, park kui ka teater kuuluvad Unesco mälestiste nimekirja. Teater avati 1754. aastal, kuid kaheksa aastat hiljem, kui käis kuninganna Loviisa Ulrika nimepäeva auks korraldatud etendus põles maha kuninganna tegija arhitekt kal Fredrik Adolf grantsile kohe ülesandeks kavandada uus teater. See valmis 1766. aastal. Algul mängis teatris prantsuse trupp tüülon Dell ja Gustav kolmas emalt lossi üle võttis siis suviti andis seal etendusi tema prantsuse teater. Pärast Gustavi mõrvamist jäi teater pooleks sajandiks varjusurma. Aadel, krants ehitas Loviisa Ulrika algatusel umbes samal ajal veel teisegi lossi. Teatri uuriksodaali loss, mille juurde teater rajati, on ehitatud aastail 1638 kuni 1645 Jakob De la Gardie-le ja kandis algselt nime Jaakob staal. Kuninganna Kristiinale meeldis see loss niivõrd, et 1650. aastal alustas ta sealt oma kroonimis protsessiooni. Ligi paarkümmend aastat hiljem ostis selle ära leskkuninganna Hedvig Eleonora, kes kinkis selle lapselapsele prints Kuldrikule, kelle järgi sai loss uue nime. Loviisa, Ulrika ja Gustav. Kolmanda ajal toimusid lossis suured peod. Valitses rokokoovaimustus, toimusid ballid, kontserdid, mängiti prantslase tragöödiaid ja komöödiaid. Just Loviisa Ulrika lasi lossi 1600 seitsmekümnendatel aastail ehitatud ratsutamismajja sisustada, teatas tri. Rokokooteater valmis Adel krantsi käe all 1753. aastal ja seal oli 200 istekohta. Nagu trootinkholme teatriski, esinesid seal prantsuse trupp Dillon Dell ja Gustav kolmanda prantsuse teater. Üht teatri suvehooaega juhatas Rootsi kõigi aegade üks suuremaid skalde Carl Michael Bellmann. Mis puutub laiemalt Rootsi teatrisse, siis teatrit tehti juba seitsmeteistkümnendal sajandil, kuid tegijateks olid amatöörtrupid. Põhjasõja ajal Stockholmis etendus ei antud, kuid pärast 1721. aasta rahu tuli sinna taas külalisesinemistele välistrumpe, kelle mõjul tekkis rootsiski rootsikeelseid asjaarmastajagruppe. Üheks niisuguseks oli aadli noorterühmitus graafidelagardi komediandid. 1737. aastal esitas teatritrupp tundmatud tudengid kuningas Fredrik esimese sünnipäevaks Tobiase näidendi. Kuna etendus oli menukas, hakati arutama kutselise teatri rajamist ja seisused otsustasid juba samal aastal luua stuura Wolfischetisse kutseliste näitlejatega. Kuningliku Rootsi näitelava ehk rootsi komöödia. Stuuropolfiused jääb kuningalossi naabrusse ja nagu nimigi ütleb, oli see algselt pallimängumaja õukonnas harrastatud mäng kandis prantsusepärast nime Schööde buum ja seda peetakse tennise eelkäijaks. Maja valmis 1627. ja juba varakult ehk umbes 1660. aasta paiku hakati seda kasutama ajutise teatrikohana. Kui valmis uus ehk Väike-lillabolfischet, hakati vana kutsuma Kamla poolhišeteks ja Wolfis teaternics. Selles majas on 1773. aasta 18. jaanuaril mängitud Rootsis esimest korda ooperit ning sealt on alguse saanud nii draama, ooperi kui ka kuninglik balletiteater. 18. sajandi lõpul on majas kümmekond aastat tegutsenud veel prantsuse teater. Teatrihoones korraldati ka avalikke maski palle, mis tõid näitlejatele tulu. Nähes amatöörteatri edukat tegevust Stora Pulfišetis, otsustas Gustav, kes kirjutas ka ise draamasid luua selle alusel kolm kutselist teatrit. Nii sündisidki 1773. aastal ooperiteater ja kuninglik ballett ning 1787. aastal Draamateater, mille repertuaari eest vastutav Adolf Fredrik ristel kirjutas ise ja tellis teistelt näidendeid. Kui teater järgmisel aastal suurde võlga jäi, põgenes ristel välismaale. Näitlejad jätkasid kuninga soosingu toel teatri tegemast kuni hoone lammutamiseni. Kuningas tegi arhitekt Karl Frederik Adel grantsile ülesandeks projekteerida Gustav Adolfi väljaku äärde uus ooperiteater, mida hakati kutsuma Gustavi ooperimajaks. See valmis 1782. aastal ning oli oma aja Euroopa uhkemaid. Teater kerkis väljaku idaküljele. Arhitekt oli ammutanud inspiratsiooni Prantsusmaalt. Teater avati ooperiga kooraja Alonso, mille muusika oli kirjutanud tollane õukonna kapellmeister Johann Gottlieb Neumann. Samas ooperimajas toimunud maskiballil korraldasid vandenõulased Gustav Kolmandale atentaadi, mille tagajärjel ta peagi suri. Kui hoone lammutati, siis alles jäi väike kabinet, kuhu kuningas pärast haavata saamist toimetati. Lammutatud teatri fassaadi jäi meenutama sama väljaku äärde ehitatud Gustaf jõe Sophie Albertina troonipärija õigustega vürstipalee mis on sellega sarnane. Samale kohale ehitati aga sadakond aastat hiljem Kuninglik Ooperiteater. Pärast Gustavi surma keelati avalikud maskiballid kuni 1821. aastani ja teater jäi pooleks sajandiks varjusurma. Poeet jumala armust ja Gustav kolmanda soosik Carl Michael Bellmann, keda on kutsutud ka vanakreeka poeedi järgi Põhjala anaatriooniks sündis 1740. aastal Stockholmi lossi kantselei sekretäri ja kirikuõpetaja tütre 14-st lapsest vanima pojana. Pere elas vaeses rohkete vürtsidega piirkonnas ja eks see andis värvikat ainest Velmanni lauludele tema elunaudingu ja surma aimduse vahel. Pendaldavate laulude ja särava keele mõju Rootsi kirjandusele on võrreldud Shakespeari mõjuga inglise kirjandusele. Välisele lennukusele ja kergusele vaatamata on pelmanni luule puhta riimiga kunstluule, mille stiili kallal ta kõvasti vaeva nägi. Lauludele laenas ta viisid oma aja koomilistest ooperites tantsu ja rahvamuusikast tuntud heliloojatelt näiteks Mozartilt osanud alga, oma käega kirjutatud. Tal oli kombeks neid ise valjusti ja elava miimikaga tõlgendada. Pärast õppimist eraõpetaja käe all ja põgusalt Uppsala ülikoolis sai temast riigi pangaametnik. Vaesuse ja kirju eluviisi tõttu tehtud laenud, kuhjusid ja pelman otsustas nende eest pageda mõneks kuuks Norrasse, kus ta peagi naasis hakata ametnikuks manufaktuuri kontoris ja pea tolliametis. Manufaktuuri kontorit juhatas Velmanni perekonna sõber Anders Sander. Liz Sander oli ostnud Stockholmi Yothanile üsna suure maja, kus loodud salongis alustas pelman esinemisi, mis kujunesid väga populaarseks. Pelmanni esimesed luuletused olid saksa ja prantsuse mõjudega ning usulise ja moraliseeriva sisuga. Aga mida aeg edasi, seda vallatumaks need muutusid. Küllap mõjutas seda ka ajastu. Stora Polfischetis toimuvatel maski pallidel. Käisid kaitsva maski varjus tantsimas kõikide ühiskonnakihtide esindajad. Kohal olid teatri palgatud hoorad, kelle teeneid sai krediidiga kasutada. Eks sinnagi läks osa pelmanni rahast. Pärast vanemate surma, 1765. aastal lisandusid joomalaulud ja kuna ta saatis oma laule Chitriga, siis kujunes ametnikust populaarne seltskonna inimene. Pealtnägijate sõnul oli ta särav esineja, kes laulis ja mängis, oli hea hääle ja pilli matkija ning tegi sõpradega koos teatrit. Bliss Sanderi salongis etendus Bellmani esimene koomiline ooper, kus neljaosalise seas oli peale tema enda kaali Sanderit tütar Ingrit Margareeta ehk Bellmani jaoks lihtsalt hinga. Hingan pelmelist viis aastat vanem noored armuvad, kihluvad, kuid 1770.-te aastate algul. Inga tühistab kihluse kui Velmanni ellu tuleb teine naine keda ta hakkas kutsuma õlla windplaadiks. Rootsis vaieldakse tänini selle üle, millist rolli õlla wind plaat Carl Michael Bellmanni elus mängis. Hull oli väga ilus sexapiilne, pisut vulgaarne ja kergete elukommetega, kuid mitte kunagi tänava ja kõrtsitüdruk vaid töötas siidivabrikus. Arvatakse, et Karl Miikaeli ja olla tormiline suhe kestis suhteliselt lühikest aega. Algul oli naine meelitatud talle pühendatud luuletustest, aga kui need levisid üle linna ja olid küllaltki riivatu sisuga, siis enam mitte. Umbes sel ajal lõi pelmann kriisimeeleolus oma Pakose ordu, mis oli avatud üksnes neile, keda oli vähemalt kaks korda nähtud avalikult rentslis vedelemas. Ordurüütlite, kes oli seega linna põhjakiht. 1772. aastal korraldas Gustav kolmas paleepöörde ja pelmanni laulust. Gustavi terviseks kujunes vandenõulased võitluslaul ning seda lauldi paljudes Stockholmi kõrtsides. Kuningas oli vaimustuses ja määras pelmannile kõigepealt pensioni ja siis riikliku loterii sekretäri koha ning lisaks andis õukonnasekretäri tiitli. Aga kuningale ei meeldinud paljud pelmanni luuletused ja ta ei kiitnud heaks Velmanni ooperi libreto Sid ega teinud välja pelmanni korduvust eesõigust taotlusest. Ja kuigi Bellmanni kuulsus aadliringkondades kasvas, ei saanud poeemlikust skaldist kunagi lihvitud õukondlast. See omakorda kahandas tema sära kuninga silmis. 1777. aastal abiellus 35 aastane pelman 19 aastasel Loviisa Fredrica Grünljundiga, kuid tuntusest kuninga soosikust hoolimata vaevas Velmanni pidevalt rahapuudus ja pere pidi kolima järjest viletsamad tasse korteritesse. Pidevalt soolase protsendiga võetud laenud sulasid näppude vahel ja nende tagasimaksmisega oli alailma raskusi. 1794. aastal pandi pelman tasumata arve eest võlavanglasse, kus ta kirjutas hulgaliselt laule ja alustas oma eluloo. Kirjapanekud. Sõbrad lunastasid ta välja, kuid rängad katsumused olid laastanud tema hapra tervise ning ta suri üsna varsti, 55 aastasena ja nõnda vaesena. Sõbrad pidid katma matmiskulud. Carl Michael Bellmanni loomingus vahelduvad makanaalset, kõrtsi või piknikustseenidega seltskonnalaulud ühiskonna satiir koomilisest ooperist pärit paroodiat, usuline mõtlus, luule, mis aga kõik sai tema käe all uue, originaalse lahenduse. Pelmanni lood hakkasid trükis ilmuma 1700 kaheksakümnendatel aastatel. Usu luuletustele järgnesid pakkuse tempel, Freemani epistlit ja Fred manni laulud. Kokku on tema loomingut ilmunud 12. köites. Huvitav metamorfoos on toimunud tema joomalauluga papa noa. Kui see omal ajal trükist ilmus, nõudis kirik tiraaži konfiskeerimist. Nüüd aga on sellest saanud Rootsis populaarne lastelaul. Velmanni mõju näitab seegi, et igal aastal, 26. juulil korraldatakse Stockholmis Haaga pargis tema mälestussamba juures rahvapidu, kus tuntud truba tuurid esitavad tema laule. 1820. aastal sündinud Johanna Maria ehk Ženni lind oli Rootsi ooperilauljanna, kelle lauluanne ja suurepärane muusikaline kuulmine avastati varakult. Juba seitsmeteistaastaselt tõusis ta ooperitäheks, sest peale hääle oli tal ka näitlejaannet. Tema esimeseks suurrolliks, mille ta sai 18 aastaselt loetakse agaatad. Carl Maria von Weberi. Nõid küttis. 1840. aastal nimetas kroonprints Oscar Ženja lindi õukonna lauljaks ja samal aastal sai temast Kuningliku Muusikaakadeemia liige. Järgmisel aastal sõitis ta end täiendama Pariisi kuulsa lauluõpetaja Manuel patriiczeurodriigiskar siia juurde, kes algul ei olnud temast sugugi vaimustuses. Õige varsti algas lauljanna kuulsuse tee Euroopa lavadel. Saksamaal kirjutas Felix Mandelson tema häälele, oratooriumi ja Inglismaal kinkis kuninganna Victoria talle pärast kontserti rubiinide ja smaraktidega kaunistatud ööbikukujulise ehte. Cheni linti kutsuti Rootsi ööbikuks, kuid seda mitte tolle ehte, vaid taani muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni muinasjutuööbik järgi. Nimelt oli Andersen linti armunud ja püüdis teda mitu korda taga jäljetult kosida kuid lähenemine lükati ikka ja jälle tagasi. Õnnetu kirjanik kirjutas oma tunnetest lähtudes kolm muinasjutu peale tolle ööbiku veel inetu pardipoja ja ingli. Pärast 1840 üheksandat aastat loobus linud ooperites, esinemisest jäi üksnes kontserdilauljaks. 1850. aastal jõudis Jenny lind New Yorki, kus tema kontsert kujunes väga menukaks. Ta jätkas Ameerikas edukat kontserdisarja ja kaks aastat hiljem abiellus pärast kaht tühistatud kihklast pianist Ottokov Schmidti. Ka edaspidi kolisid Inglismaale, kus Jenny pühendas peale laulmise heategevusele ja kolme lapse kasvatamisele. Välismaal elamisest hoolimata saatis ta suuri summasid Rootsi heategevusorganisatsioonidele ja lõi omanimelise stipendiumi. Inglismaal taga. 1887. aastal. Suri. Kristina Nilsson. Sündis vedas lööbi vallas snuukri talus siirdudes hakkas Kristiina, keda kutsuti mäe stiinaks koos vennanilsiga laatadel laulmise ja tantsimisega raha teenima. Ühel laadal pani tema head lauluhäält tähele kreisifoogt Fredrik tornarhelm, kes otsustas rahastada Kristiina lauluõpinguid Jöteboris. Teise metseeni Rudolf Kochi abiga pääses Niels on Pariisi, kus debüteeris 1864. aastal Violetta osas Giuseppe Verdi ooperis latravjaata. Sealtpeale algas tema hiilgav karjäär maailma teatrilavadel ja Euroopa valitsejakodades. Muuhulgas esines ta Pariisis, Napoleonile ja Londonis kuninganna Victoriale. 1883. aastal osales ta New Yorgis Margaretena šargu ooperis Faust Metropolitan ooperimaja avamisel ning mängis seal lähikuudel viies peaosas. Edasi järgnesid turneed USA-s, Venemaal, Austrias, Saksamaal ja Skandinaaviamaades. 1885. aastal esines ta Stockholmis grand hotelli rõdult 50-le 1000-le kuulajale, kelle seas puhkenud paanikas talluti surnuks ligi 20 inimest ja vigastusi sai ligi 70. Soovides oma võimete tipul lauljakarjääri lõpetada andis Kristiina Nilsson 45 aastaselt lahkumiskontserdi Londonis Royal Albert hoolis. Pärast seda andis ta siiski veel üksikuid kontserte. Lauljanna oli kaks korda abielus esimest korda prantsuse pankuriga ja teist korda Hispaania aadlikuga, kelle järgi hakati teda kutsuma krahvinna kaasami randaks. Testamendiga annetas Kristiina Nilsson suure osa oma pärandist heategevuseks ja väidetavalt on Ooperifantoomi aluseks olev Gaston Leroo romaani Ooperikummitustegelasel Kristinda Ell. Rohkelt sarnasust Kristiina Nils soniga kattuvad perekonna taust, talendi avastamine ja neiu pariisi jõudmine ning kogu tema varasem repertuaar.