Liigel muigas. Ma ikkagi, arvan, te peate minema koju oma märki, ootame kokaga kohtuda. Tema oligi see põhjus, miks ma välja murdsin. Mul polnud aega politseist linnast lahkumise luba taotleda. Ta oli vahet soni üksi jäänud ala poolt ei tulnud inimest. Aeg tiksus. Sa ei saa vahetsoonis olla kauem kui tund, sind hakatakse märkama, eriti juhul, kui sulen, jälgija. Vana inimene oli põllu peale masinaga kinni jäänud, ma pidin minema ja ta välja tõmbama selle vanamehe ja siis nad võiksid mu kinni, panid karantiini. Vana mees sai enne tsooni. Mina sain kuus uut vaktsiini, kaks uut jälgijat. Naeris ta, justkui polekski tegu tõsise tsiviilrikkumisega. Ja kes naine see kokk on, et ma pean temaga kohtuma? Küsis Lund ammu painanud küsimuse. Ta on ainus, kes saab teid aidata. Kaasaegne meditsiin seda ei suuda, aga Loonat küll. Loo nad, just te tunnete loona ära, kui kuulete või näete midagi tuttavlikku metsa, lõhnaveevulin, et päikesepaistet. Te tunnete ta ära? Naeratas Liisel sõbralikult. Jundile meenus mees, keda ta lennujaamas näinud oli ning see tunne, mida mees temas tekitas. Samuti meenus talle, millise vihapurske oli see tema mehes esile kutsunud. Koka tütar ütles, et linnas on linna mured sellised julmad, lausus ta. Kas ei ole siis või? Küsis Liisel ja ta kulmud kerkisid imestusest juustepiirini. Mis on viimane asi, mida te õhtul enne uinumist mõtlete? Küsis ta. Ma ei tea, ma võtan igal õhtul ju lund, jäägi vait ning mõtles õudusega, et millal ta viimati loomulikul teel uinunud oli. Liisel noogutes ei mõtlegi. Te olete lasknud end summutada. Hakake vastu, saage terveks. Liisel pigistas Lundy Globelist kätt ja asutasin end minekule. Kuid lund tundis, et ta peab seda kõike kohe siinsamas ütlema. Teate, ma nägin üht meest paar päeva tagasi lennujaamas. Liisel peatus ja Ta meenutas mulle mu vanaema, kui mu vanaema suri, helistasin oma mehele, küsisin, kust on. Ta küsis, et kas midagi on juhtunud. Ütlesin, kui tulen, siis räägin. Tulin. Ütlesin, et vanaema pole enam ja ta ütles, et teab et ta nägi, kuidas meie akna taha lendas. Üks lind keeras pea viltu ja vaatas teda nukra näoga. Ma ütlesin, et see ei ole võimalik, linnas pole juba ammu linde nähtud. Kuid mees kinnitas, et nägi. Ja siis ma mõtlesin oma vanaema peale, kui raske tal võis olla üksi tulla siia tütrega tundmatusse linna, kus pole linde ja mullas taimede kasvatamine on keelatud. Üksi kiviseinte vahel ja keegi ei toeta, kus ainsad sõbrad on illegaalsed, potililled. Lund jäi vait. Ta vaatas hämardunud hoovi ja kuskilt kaugelt jõudis temani, et tal oli ju täna midagi veel mingi kohustus midagi, mida ta kindlasti pidi tegema. Ehmatusega avastas ta, et kell on rohkem, kui ta eales arvata oleks osanud. Kas te tahate sellest rääkida? Küsis Liisel ümber pööramata. Ja tahaks, vastas lund. Kahjuks ma pean majja minema. See ei ole minu moodi, et ma töö pooleli jätta. Mulle tulevad veel täna hilisõhtul. Ühtede analüüside vastused. Püüdis lund end välja vabandada, saamata aru, kuidas ta nii olulise asja ära oli unustanud. Te ei armasta oma meest. Kostis Liisel ootamatult. Miks te nii arvate? Oli lund tema avameelsusest hämmingus? Te ütlesite, ma pean majja minema, mitte ma pean koju minema. Sellistele üksikutel nagu teie ei olegi kodu. Te olete üks meist lund. Tei kohane siin lauses Liisel ja jalutas tagasi vaatamata mänguväljakult elumaja poole. Hanna Lund libistasin paikselt liftist välja ning hääletult tuppa. Mees magas. Kohtumine Liiseliga oli ta ärevusse ajanud. Und kindlasti loomupäraselt ei tulnud, ta pidanuks võtma unerohtu. Mees oli kaks tabletti talle voodi kõrvale juba valmis pannud, kuid lund vaatas neid ja mõtles Liiselis sõnadele. Lindistas oma valgesse tugitooli ja pani raadio mängima. Aeru kuller oli jätnud analüüside vastuse. Digiboksi lund avas selle. Kuid ei lugenud, ta ei suutnud veel. Vabadus on tunnetatud paratamatus. Luges raadiost meeldiv naishääl sugereerivalt Seli Ariel veest, kelle juhtida oli populaarne saade. Õnnelikku eluteesid, mida kuulasid kõik, kes ei saanud aru, miks hoolimata ideaalsest elust sisemuses kripeldama kippus. Tarkus on nagu jõgi. Mida sügavam see on, seda vähem teeb häält. Kõige õnnetumad inimesed on need, kes varakult loobuvad mängust. Asi pole selles, mida tead, vaid, mida oskad tõestada. Luges Ariel. Miski pole võimatu, kui sa suudad seda kujutleda. Kui kokkusattumused on lihtsalt kokkusattumused, siis miks tunduvad nad kavatsetuna? On vaja ebaõnne, et teada, mis on õnn. Kui sa ei proovi, ei saa kunagi teada. Üksindus pole kunagi kellelegi halba teinud. Suure jõuga kaasneb suur vastutus. Kangelaslikusele hind. Alustatu tuleb viia lõpule. Lund tundis, kuidas uni peale kipub. Hämmastav õnnis tunne, kui järsku raadio vaikis ja kõik mattus pimedusse. Elekter oli ära läinud. Lund ei suutnud seda uskuda, see polnud lihtsalt võimalik, kuna maja tootis ise energiat. Lundistus vaikusesse tundis, kui üksi ta on. Nii neetult üksi, et sellesse võis ära surra. Ta oli harjunud, et kogu aeg, miski mängis surises, rääkis temaga, ei olnud kunagi tundnud säärast üksindust iseendaga. Ta ei olnud kunagi mõelnud selle peale, et peaks surema millessegi muusse kui vanadusse või haigustesse. Kuigi räägiti igasuguseid lugusid inimestest, kes on krustreerunud ja tegid enesetapu. Kes on kaotanud lootuse, armastuse. Kas kõik need inimesed olid olnud sama üksi? Või oli tal tõesti needus peal? Mingisugune tundmatu haigus? Lund mõtles läbi oma teod, mis võinuks seda põhjustada. Tuli kahtlustanud välisreise laudas kasvanud looma söömist, armukadedust, vaktsiine kohtumist välismaalastega alal kasvamist, ka seda oli ta pidanud põhjuseks, miks täpid välja lõid. Pildid voolasid silme eest läbi. Pimeduses oli kontakt iseendaga tugevam kui kunagi varem. Lund katsus oma käsi. Neid nägemata ei tundunudki need nii krobelised pigem lihtsalt eripärane nahk, mis saanud karmi kohtlemist pidanud kaevust vett, linnama või peenraid rohima, puid raiuma või haigele lapsele villatekki kuduma. Lund ei olnud enam kindel, kas ta on üldse tema ise või on keegi teine. Ta liikus oma mõteteis ülehelikiirusel mööda metsateid, mida ümbritsesid sihvakad, kased, karukellad ja üksikud õhtused murtud päikesekiired. Ta libises nagu lind läbi metsa eemal seisva maja poole mis näis teda justkui tugeva imava jõuga enda suunas tõmbavat. Lund üritas voole vastu panna, kuid ei suutnud. Ta oli mingis kummalises liikumises ja tundis, kuidas ta saab vabalt täiel rinnal hingata metsalõhna ja naeratada ilma et kuivanud nahknägu krimpsu kisuks. Vedaski suu naerule, kui metsa tagant mingi hoone paistma hakkas ja tundis, et ta on õnnelik. Ta teadis seda maja ning kuulis kaugelt, kuidas öeldi. Ka üks inimene võib kõike muuta. Peida see nähtavasse kohta ja keegi ei leia seda. Kurjuseta poleks headust. Raadio oli mängima hakanud Lundavas silmad ja kõik oli valge. Kas elekter polnudki ära olnud või see ainult tundus talle nii ja ta oli magama jäänud loomulikul teel, kuigi polnud üldse väsinud. Lundavas oma kirjakasti luges patsient, anna lund, sümptomid, nägu ja keha on kaetud pruunide täppijate laikudega, patsient väidab, et neid tekib juurde. Külve negatiivne põletikunäitaja negatiivne diagnoos. Tundmata kartsi, Noomasquammussots, ellulaare, lamerakuline nahavähk, küsimärgiga suunata edasi järgmistel uuringutele. Lund neelates ja suutmata midagi mõelda, kuulas Arieli mahedat häält. Võidust ei piisa, kõik teised peavad kaotama. Et mõista, tuleb uskuda. Ta kordas, et mõista, tuleb uskuda. Ja sai järsku kõigest aru. Ta on tõesti pime olnud. Et mõista, tuleb uskuda. Kirjakastis oli veel kiri tundmatult adressaadile ühe telefoninumbriga. Midagi mõtlemata vajutas Lund numbrile ja jäi ootama, kuni vastu võeti ja vanema naise hääl. Ja ütles. Anna lund siin. Ja see ajakirjanik. Ei, palun ärge pange toru ära, ma pean teiega kokku saama, ma olen haige. Ja see ei lähe üle. Ma pean teid nägema, ma väga, palun. Ma luban, et ei avalda teie loata mitte ühtegi sõna. Lund vaates restorani aknast välja. Vastasmaja klaasidelt paistis hõbedase neoonsildi peegeldus, mis deklameeris uhkelt Invicta õhus kasvanud maitsed. Akna taga tibutas halli vihma, mis trummeldas varahommikul suletud restorani õhuaia katusele. Just nagu klõbistaks keegi küüntega vastu akent. Jundistus juba laua taga, kui viiekümnendates naisterahvas talla auravat teetserveeris ja vaikselt lausus. Kahjuks ei ole mul nii vara võimalik midagi muud pakkuda. Me tegelikult tabame hiljem. Lund, vaatas aknast paistvat võimsat õhuaeda ja küsis peaga kasvuhoonete suunas osutades. Kas te muidu töötate seal? Naine noogutas. Tal olid hõbedased juuksed ja nii sügavad kortsud, justkui oleks jõgi oma sängi harustikude näole vedanud. Pelgalt 50 küll välja ei näinud. Tee auras puhta piparmündi lõhn mässis Lundi hellalt endasse. Kokku oli kergelt kössi vajunud, justkui kartes, et lund lööb teda kohe millegagi. Seda üllatuslikumana mõjusta. Selge küsimus, millal te viimati looduses käisite? Lundli pilgu maha. Tal ei olnud piiriületusluba, polnud kunagi olnudki. See oli vaid eriteenistujatele transporditöölistele, veel mõnel ühiskonnagrupil. Lapsena mu vanaema elas alal, tal oli talu. Ja kuidas oli? Mis asi? Küsis Lund kummastatult, olla looduses. Kuidas teile seal meeldis? Puuris naine teda oma vesihallide silmadega? Meeldis vist. Seal oli metsik ja natuke hirmutav. Lund neelates, tal jooksid külmavärinad üle selja. Võltsmälestus. Lausus ta. Kuidas? Küsis Lund üllatunult. See, et looduses on hirmutav, see pole teie mälestus. Kelle siis oli ta imestunud ning vaates naise muutumatult rahulikku nägu. Kes seda teab, kelle Nende, meie valitsuse rahva. Kes oskaks seda täpselt öelda, kelle mälestus see on? Lihtsalt, kui linnas tahad elada, tuleb mõelda, et loodus on hirmutav. Kui te nüüd uuesti püüate meenutada, siis mis veel meenub maal vanaema juures olemisest? Maal küsis lund. See oli väga vanasõna ja harva kuuliste kedagi, seda kasutavatega kukk noogutes. Kõige rohkem meenub üks pilt, kus vanaema oli aias. Vastaste ja päike kulides niidetud rohtu ja rohu lõhn. Värskelt niidetud rohu lõhn. Selles mälestuses polnud tegelikult mitte midagi hirmutavat. Kokk noogutas uuesti, kuid ei vaadanud enam. Lundy alustas rahulikult oma juttu. Te peaksite sinna minema. Kui kardate, siis valige mõni metsa raba, säärane rohkem käidav. Kui satute sellisesse kohta, kus pole enam inimesi ega maju, siis olete pärale jõudnud. Tundke, kui võimas see kõik on. Loogiad Sõnajalad, kaharat pähklipuud, kuuse krobeline koor. Võtke kingad jalast ja pange oma paljas jalg samblale ja siis lihtsalt seiske seal varvaste vahel natuke niiske, natuke pehme ja natuke torkiv. Kuulake, kui vaikne kõik on. See ei ole ju mõistlik jutt, ma ei saa sinna. Ja kui saakski, siis mida see kõik mulle andma peaks? See kõik on oluline. Ja kõige olulisem on see siis, kui saad oma nahaga tunda, kui oluline see kõik on. Selle jutu peale võttis naine sülest ühe raamatu ulates Lundile ning osutas peagi, et lund sel avaks. Raamat oli tühi. Mis tähendama peab? Ei suutnud lund oma silmi uskuda. See, et te seda lugeda ei mõista, ei tähenda veel, et see tühi oleks. See on vanas maakeeles, võtke see kaasa ja õppige lugema. Raamatuid tohib veel kodus olla, mõtles lund. Kas te taimi kodus ei kasvata? Küsis ta naiselt. Kokk hakkas naerma. Ei, mul pole nii palju raha, et kogu aeg trahvi maksta. Kodu, hügieeni seaduse täitmist jälgitakse hoolega. Nii et teil on siis ka need jälgijad, kellel neid poleks. Coqvates Lundi pikalt läbitungiva pilguga lund ei teadnud, kas ta peaks ise midagi ütlema või katkestab naine vaikuse? Vihmapiiskade trummeldamine sulas justkui ühtlaseks müraks. Siis valjenest, kuni kostis nii, justkui oleks kusagilt kosk alla voolanud. Lund avastasin, et mõtlevad, kas peale lõbustus ja automatiseeritud loodus Sparkiden veel kusagil kui müra katkes ning vaikselt jõudis tema meeltesse vee õrn vulin. Lund vajus sügavasse vulina meelevalda, mille lõikas läbi koka, sügab ja madal tämber. Teie olete moodsaja inimene, öelge keegi vist ei loe enam raamatuid, eks. Lund raputas pead. Kokk jätkas malbelt, uunil on ainult internetti, uudised. Internet jaa, uudised, kiire info. Ma arvan, et keegi ei oskagi enam raamatuid lugeda. Võib-olla mõned üliõpilased ja nemadki seepärast, et vanad ja hallid professorid käsivad. Need kellaajal ei saanud veel õppetükke maha kopeerida. Ta peatus ja vaatas Lundi kerge muigega. Küsige ära, mida te kõige rohkem teada tahate. Miks te alal käite, kas teil on luba, mis üldse tookord juhtusid Liisel Palamuski dile tsooni järele minema? Küsis Lund kiirelt. Tee oli liiga kuum ja kõrvetas huuli. Sellist asja, küsite? Neis kokku, üllatunud, kui see oleks teie viimane ja ainus küsimus, kas te siis ka küsiksite asju, mis puudutavad teisi? Lund vaikis, selleks oli ta ju siia tulnud kokku, ohkas sügavalt, nagu oleksite Lundis väga pettunud ja lausus. Vaadake on olemas sellised inimesed, kes puudutavad teisi, kui nad teiega vestlevad. Emil in victa, juht pole selline, aga tema poeg tobias näiteks oli. Oli, küsis Lund. Kas ta on siis surnud, et te ütlete, oli? Vaadake, on olemas sellised inimesed, kellele see asi siin ei toimiks. Ma pean silmas seda, kuidas me siin elame. Emil on lihtsalt teistmoodi. Ega see ei tähenda, et halb oleks, ta on linna moodi inimene. Kuid linnas jäävad naised ahtraks, mehed lähevad hulluks. Kokk pidas pausi ja puuris Lundi, nii et naisel tõusid kukla pääl turri pisikesed karvad, mida ta ei teadnud endal seal olevatki. Tobias on elus, aga mitte linnas lausus kokk poolsosinal ja kergelt uudishimulikud ilmel juskui testides Lundi reaktsiooni. Endise uurijana ei kaotanud Lund enesevalitsust. Kus ta siis on? Kas te üritasite Tobiast röövida ja alale viia? Vastaskokk lõbustatult küll te olete kärsitu rutate sündmustest ette ikka kiired uudised, eks. Ta pilgutas Lundile kavalalt silma. Tobias on suur loodusehuviline. Eks ta käis siin minu juures uurimas, et kuidas maal asjad on. Et tema on arhiividest pilte vaadanud, muuseumides käinud ja luges mulle ette kõik metsas ja aasal kasvavate taimede nimed, mida teadis kask, paiseleht, kolmis, ruse kolmis Ruskmega saab ravida ekseemi. Vähehaaval hakkas ta, käisin linnas kõike märkama tillukesi Daini, mida justkui polnud näha, mis elasid edasi kivide all ja püüdsid oma nina asfaldi seest pingsalt välja toppida. Ja ühel päeval hakkas ta lausuma nende nimesid. Sile kardhein, sõrmkäpp, peksumäng, kibuvits. Ta ei rahuldanud sellega, mida internetist või raamatutest teada sai. Ta tahtis maale. Aga loa pidanuks isa andma. Tobias käis küsimas ja Emil vihastas, ütles, et sina poisinärakas oma ninasõnnikust seid topi. Käskis uurida õhuaiataimede kohtumistel herbaariumisse kasvavad, eks tobias nurus. Pika nurumise peale võtsin ta näppu, justkui oleksin poisi vanaema ja me läksime maale. Seda te juba teate, kuidas kasutasime tsooni. Käisime siis laanes põllul metsa veerel jõe ääres luhaservades. Uurisime sipelgapesi, teeäärseid Pärnesid raba mättaid. Kokk rüüpas lonksu teed ning lund märkas, et Toby asest rääkides oli ta häälde lisaks karmusele siginenud helluse noot. Tobias polnud kunagi elusat taime näinud ainult klaasjal kasvavaid walkijaid idusid. Ta ei suutnud uskuda, et on olemas nii palju lõhnu, värve see oli nagu lõhnade, värvide tunnete pillerkaar. Nii et ta ei saanud pärast esimest maal käiku tükk aega uinuda, ainult kirjutas ja kirjutas midagi. Ei tulnud läinud toast väljagi. Kuni ühel päeval teatas Emilyle, et kui suureks saab, kolib maale. Ekstoosis tulipunase ukse paukudes võttis mul kraest kinni ja ütles, et kui ma veel poisile sellist jama näitan, peksab mu minema. Aga keelas lapsele midagi. Nii me siis hakkasimegi maal käima. Lube meil polnud, oli abi vaja. Abi saime sealt, kus poleks oodanudki. Teie endiselt kolleegilt. Kokapilk oli ikka veel aknasse kinnistunud ning tema pupillid ahenenud. Ta justkui ei viibinud seda lugu rääkides enam ruumis. Te mõtlete, et kas tobias kartis või kas mina ei kartnud. Kartsime mõlemad. Mina tööloa kaotamist tobias jällegi kartis oma isa. Poisi tuba oli lõpuks istikuid täis, tegi enda seinale herbaariumi, peitis lavendli puhmaid, kalmusejuuri ja humalat voodi all, kus need tugevat lõhna levitasid. Ühel päeval aga löödi Tobiase tuba tühjaks, värviti valgeks ja pandi uksele lukk. Aga kas Loonat peab lukk? Jälle see müstiline sõnaloona, muide, Liiselgi oli nimetanud lund, ei saanud aru, kas kokk pöördus küsimusega tema poole või oli see retooriline. Ta noogutas julgustavalt ja ütles. Et teil oli siis huvide konflikt. Just see väljend on huvide konflikt, ütles kokk rõõmsalt, nagu oleks just seda lootnud hundi käest kuulda. Emil tahtis, et tobias võtaks suureks saades restorani üle, ehitaks selle peale veel ühe korrus õhuaeda. Siis aga õppis tobias härra maa keele ja hakkas lugema vanade Loonad raamatuid, et kuidas inimesi raviga aidata. Ta käis pobises vanu loitse ning võttis köögis naistel soolatüükaid maha. Kui ta selle ära õppis, tuli Emil teist korda ka sel korral veel ilma relvata, küsis, mida ma tahan saada selle nõiduse ära, lõpetaks, küsisin, et kas tal on kahju. Poiss on ometi nii andekas? See ei olnud ju nõidus või? Kuidas te seda nimetate? Uuris lund. Eks igaüks arvab, mida tahab. Nõidus, rahvatarkus, uskumus, hookuspookus, Emil valis oma arvamise. Kuid selleks, et mõista, arvamisest ei piisa, peab uskuma ka imedesse, peab uskuma. Seda lund, teadis, et mõista peab uskuma. Ta ainult ei suutnud uskuda, kuidas ta polnud selle peale varem tulnud. Kõik oli justkui kogu aeg olemas tema silme ees, aga ta ei näinud. Võimalik tõesti, et tema teadvust ähmastatakse. Sel juhul pidi seda tegema keegi, kellel oli selleks põhjust. Ja põhjuse selleks võis ande hirm. Miks Emil seda nii paaniliselt kartis? Küsis lund. Mis ta kartis, kartis, et jääb üksi. Mis ta muud kartis, et poiss läheb ja võib-olla jääbki. Mida tobias praegu teeb? Ma pidin maale minema, ta jäisel hätta. Eluaegsel linnalapsel on seal võimatu hakkama saada, ma ütlesin seda talle kohe, aga kasta. Mind kuulas. Lund ohkas kergendatult. Kõik oli selge, tobias olimaal hätta jäänud kokk, tema vaimne kasuema teda päästma tõtanud ja tsooni kinni jäänud. Kuid miks Liisel neile appi läks?