Meie peole on saabunud palju külaliskollektiive. Kui juba 1869. aasta esimene Eesti laulupidu äratas naabrite hulgast tähelepanu ning innustas mõned aastad hiljem lätlasi ja soomlasi sedasama ette võtma siis nüüd ulatub Eesti laulu hea nimi ka kõige kaugemate vennasrahvaste juurde. Koorikollektiivid Moskvast kaasamist Petrosovotskist kirava kraadist liinitsast. Külalismeeskond saabus Ungarist Budapestist suurel sõpruskontserdil. Me võiksime kõiki neid juba esinemas kuulda. Täna teevad aga nemadki kaasa. Pidu marsid lauluväljakule. Musta mere kaldalt tuli oodatud külalisena laulupeole Eesti Salme külakool. See nõudis neilt tublit pealehakkamist ja harjutamist, et laulupeo laulud selgeks õppida ja peole sõita. Nüüd on need aga selged ja küllap peatselt, kui laulude lennutamiseks lahti läheb, neid ka kuulda võime. Uued orkestrid toovad võidu väljakule uute viiside reipad rütmid. ETK veljeorkester juhatab sisse Tallinna kooride kolonni. Kõigest kantakse suurt punalipu. Selle järel Tallinna embleemi Meie riigijuhtide seltsimees Brežnevi, kas söögini Niko Jaani suured portreed? Neli järgneb kõigi liiduvabariikide lippude kolonni. Ja muidugi Tallinna embleem, üldlaulupeo peakomisjon ja kooride kilomeetri-pooleteisepikkune rivi, kuulete, neid tervitatakse aplausiga. Epileed alustavad naiskoorid esimesena haridustööliste teeneline naiskoor, kes käesoleva aasta jaanuarikuus tähistas oma kolmekümnendat juubelit. Meenutagem siinkohal, et koori tuumiku moodustasid kord lauljad Tallinna esimesest isetegevuslikust naiskoorist, mille 1932. aastal rajas maestro Gustav Ernesaks. Alates 1951.-st aastast on kooridirigendiks Lembit Verly. Kui teie kõrvus hakkab nüüd helisema Adolf vedru, Dmitri villu paeluv viis võib olla kindel, et te olete kurja äratud. Medri Lindan haridustööliste naiskoori populaarsemaid laule ja seda on esitatud üle paarisaja korra Raadio helilindilt mahamängimist arvesse võtmata. Nii on omaaegsest naiste laulukultuuritagasihoidlikkus teerajajad kasvanud silmapaistva kunstitasemega. Repertuaaris on ulatuslikke kantaat ooperikoore. Paljusid lauljaid on autasustatud Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga. Lembit Verniline anti eduka töö eest kooriga vabariigi teenelise kunstitegelase aunimi. Tänases laulupeo rongkäigus on Tallinnas 10 naiskoorile kõige silmapaistvamad. Ühtekokku on neid aga märksa rohkem, sest ajad muutuvad ja elu ei ole see, mis eile. Naised jääb ikka rohkem aega oma tööst ja kodustest talitustest üle, et koori proovile tõtata. 25 aastat noore inimese elus on lühike aeg. Alles olevat jõudnud meheks sirguda, koolid läbi käia ja elukutse valida. 25 aastat riigi ja rahva elus on pikk aeg. Praegu me anname reportaaži teile kõrges šokolaadi värvi Telliskivimajas võidu väljaku ja Lauristini tänava nurgal. Vasakpoolsest aknast on meil ülevaade saabuvatest kolonnides. Teisest esiküljeaknast näeme nende möödumist tribüünist ja rahvahulgaga ühtesulamist. Estonia puiestee alguses. Kuid ma oleksin mõneks hetkeks tahtnud peatada teie tähelepanu mitte uutel saabuvatel kolonnidel, vaid mujal, kus me asume. Omal ajal, kui rikkad ärimehed seal ehitasid, veeti need pronkspruunid grivid meeles Soomest sisse. Eestis ei valmistatud, niisuguseid. Eesti ei olnud siis tööstusmaa, millest võinuks rääkida. Oli küll võid, ja peekonit, mida odava hinna eest jätkus välja vedada. Tööstuste sisseseadet, monteeriti lahti. Ja tööbörsi ukse taga kasvasid järjekorrad. Ja üheainsa koha pakkumise kuulutuse peale ilmus üle 200 inimese, neist rohkem kui 10 kõrgema haridusega. Ja nad olid kõigega nõus. Telliskivid tulid sisse vedada aga 25 aastasesse Nõukogude Eestisse saabuvad kirjad Itaaliast, Jaapanist, Austriast, Brasiiliast, Sudaanist, Indiast ja kõik nad on huvitatud meie liivaimest silikaatsiidist. Niisuguseid näiteid võiks tuua teisigi, kuid praegused minutit, millel all tänaval voogab pidurongkäik ei ole selleks kõige sobivamad. Ainult ühte tahaks teile öelda, rahvas ei olnud süüdi, et ainult adra taga käima pidi ka eestlane selline paljuks, nii nagu kõik rahvad, kes vabadon. Tänasel Eestimaal ehitatakse elektrimootoreid, ekskavaatoreid planeeritakse elektronarvutusmasinatega tööstustoodangut, mis nüüd üheksateistkümnekordselt ületab sõjaeelse taseme. Tõravere täheteadlased saadavad võimsate teleskoopidega kosmoselaevade lende ja nad oma ja kogu inimkonna teaduse vara salle. Küllap nad praegugi tänaselgi päeval ametis, et jälgida jõue viie sputniku lendu. Inimesed tahavad ikka rohkem teada, ikka paremini elada, ikka valjemalt laulda. Ja seal nad lähevadki, laulumatkal, need samad inimesed, kes tahavad ikka paremini elada, lõike valjemalt, laulda ilmselt kuskilt eemalt. Praegu tervitatakse rongkäiku väga tuliselt, sest rongkäigu edasiliikumine on hetkeks takerdunud. Meie vaatepiiri on jäänud just Tallinna Kaubamaja heledates valgetes ühtlastes rõivastes. Kõik tahavad laulda ja kõik suunduvad lauluväljaku poole. Minu kolleeg on praegu aga teise mikrofoniga väljas, et ajada mõni sõna juttu nendega, kes veel ei ole liikvele läinud, sest Hiiumaa mehed, nii nagu teada, on tähestikust pisut kaugemal ja alles ootavad oma esinemisjärjekorda. Ja seepärast lugupeetud kuulajad järgnevalt. Me lülitasime jällegi mikrofonid ümber, et pisut juttu puhuda. No siin on küll tegemist ehtsate või, või nüüd järel tehtud iirlastega päris vaikus. Eks siin ole ikka päris ehtsa liitlasi ka seas ka ja mina olen ikka päris Hiiumaal sündinud ja kasvanud ja tunnistan ennast täitsa hiliseks süüdi ja niisama kui käin vallakohus ja käimisele anda. Mina. Saarlane, Hiiumaa sisseränne, Isaac. Oluliseks tuttavaks teha imeliselt kas Helje Vannas kotkaste sovhoosi põllundus, brigadir haldur, Pärna apsu koosneva vaheliselt kontoritöödejuhataja samuti hiidlane, Hiiumaal sündinud ja kasvanud. Töötan rahu eest kolhoosi ehitusbrigaadidena. Mu ja selles ei ole ka mingit kahtlust, et kui juba 10 aastat Hiiumaal elanud, siis pead ikka olema hiidlane. Töötan õuest kloosis esimehena, minu nimi Tõnu otsas. Nii et võib öelda, et 100 protsenti hiidlased on siis praegu koos ja laulu ka sajaprotsendiliselt hiidlaste loodi ikka hiidlaste moodi. Lähme laule. Teeme naguniisuguse ümmarguse suunaga hiiuvoo puhul. Aga kuidas siis Hiiumaakeelse õieti kostub? See ümmargune on? Vannas hakkame sõjas rääkima. Kuidas hiidlane laulab? Ma loen siis paar salmikese Iio keeles. Isand häbele tiitli laula, ega Soosaar pole tuld minema. Elan kauase kruusa seal kaldal, kuule kärusse ikka siit saad. Ega's omavale mätaste ulik näendadest kaskedes kirja Mets, kuusk ja adagid, Moostikud pooli GTA, palju jääb jälgit, vet. Kalu saab nõnna, et kannaksel mõrrad lehmast saab piima ja lambavill kuulsad ja nõutud haka jätlaste tõrvad, neid tarvitab hiidlaste tähedama. Ell. Kuulsetame yhe ja kangelt ta naise neist jutustab meri ja vaadistab maa Oodradalguse vandiraiuja rahvastik. Uus kitsa aru neist saaks lõpuks jääd lausuda, iidne laula. Ega Soosaar pole trummide maa, elan kaua, laula ja hõiska vil kala ning kaua sa kärsapillidest blinisel saar. Nii ainult. Ja kas need laulud on siis täpselt sedamoodi selged? Laulud on selged, talve läbi sai tööd tehtud ja mitte üksinda talve läbivaid eelnevatel aastatel, ka. Laulud on selged, häbeneda ei ole midagi tarvis, noote pole ka vaja enam laulupeol. Meil on siiski veel noodita oskus, sest et meil on noorkoor olles jaanuaris hakkasime tööle alles jaanuaris ja kas siis varem Hiiumaal laulust lugupeetud meie kandis oli Joosi soikus, aga nüüd kavatsema seal ikka sabast kinni hoida ja jätkata asja edaspidi tugevamini. Laval siis Hiiumaa moodi talvest. Suur tänu, aitäh. Kanged mehed, hiidlased, mul oleks olnud nendele niisugune küsimus, kui mina oleks jutu juures olnud, kas hiidlane täna ka vaidleb, et tee ei vii kuskile? Minu meelest täna viivad siiski kõik teed lauluväljakule ja võib-olla ainult küll, et oleks mulle jutuotsaks juurde öelnud, et nojah, aga ise peab ikka minema. Ja neid minejaid neid aina. Muide, rannarahva jutu kalameeste juttu võiks veel jätkata. Kui astuda mõttes läbi rahvatulva üle võidu väljaku ja siseneda kunstihoonesse meie kunstnike juubelinäitusele suure saali vasakust seinast, jääks teie pilk seal peatuma Lepo Mikko kolmikmaalil kaluritest tükikest sadamasilda, lapike merd ja kilt taevast. Nende taustal võrgu nõutajatel. Kõrvus hakkavad helisema Ernesaks, Smuuli Kalameeste laulud. Ikka võimsamalt kostavad isegi läbi uute orkestrite, mis järjest mürtsema hakkavad. Need on ammused viisid need kalameeste viisil kuid ikka jälle tahaks neid uuesti kuulata, nii nagu ikka jälle tahad merd uuesti vaadata. Ja kuidas seal merelgi on 25 aastaga kõik hoopis teiseks saanud. Sõudepaadid on tõmmatud Lauteri kividele oma lõppu ootama, lapsed mängivad nendega paari hobujõuliste paatidega käivad veel vanatädid ja noored poisid ajaviiteks proovimas, et kuidas võtta. Merd, sõidavad aga mitmekümnehobujõulised traalid. Kaugele ookeanile lähevad kolhooside ookeani laovad. Rannaküla laulikulaga, kelle kõige suuremaks unistuseks oli pääseda ilma merele koguda raha ja osta siis lõõts. Omistati pidupäeva künnisel osadu hindiga vabariigi rahvakirjaniku aunimetus. Kes oli seal rannaküla laulik. Küllap tunnete ja teate teda kõik meie Juhan Smuul. Kolleeg nimetas praegu raudamit Tallinna segakooride esimeste seas kuulub aukoht muidugi meie teenelisele koorile rahuldamine. Sellest 1922. aastal loodud raudteeametnike kooris laulab katelseppi ja lukkseppi pöörme, seadjaid, insenere, vabariigi rahvakunstniku ja üldlaulupeo kõige vanema üldjuhi taktikepi all on raud, on laulnud endale hea nime Moskvas ja Leningradis, Kiievis ja Kaunases. Ja kus kõik veel. Täna kuulad imestusega koori veteranide mälestusi, kes räägivad, kuidas esimese proove tulnud teha viiuli saatel. Ja klaveriraha saadi kokku alles asutajate liikmete vekslit hinnaga. Kuid mis raha ei nõudnud, oli pealehakkamine. Seda on kooril eesotsas oma kolmveerand sajandivanuse dirigendiga tänaseni jätkunud. Vahepeal on lõpetanud olemasolu omaaegne vaguni ja veduriremonditehas, kus töötas Mihhail Kalinini. Selle asemel töötab vanade traditsioonide vaimus elavhõbe alandite tehas, raudami laul aga kõlab edasi ja sütitab uusi südameid. Laulupeo rongkäik liigub nagu jõgi, millel lõppu ei olegi. Osakaal on, nendest ei ole saanud veel sammugi astuda. Esimeste rivi peaks aga olema juba kuskil Narva maanteel. Ega pealtvaatajad telgi täna kergepäevale. Esimese tunni aplodeerimise ja viitamise järele on peopesad tulised ja käsi väsinud. Vast ainult ehk niisugune mees nagu üks meie tänastest aukülalistest Nõukogude Liidu kangelane kosmoselendur German Titov peab vastu, sest tema on suuremate koormustega harjunud. Kuu aja pärast saab sellest nüüd neli aastat, kui mul tuli mikrofoni juures olla, nii nagu tänagi informeerida Teid German Titov kosmoselennust. Temal siis alles teine mees kosmoses ja meie kõik üsna ärevil. Tõsi küll, seesama ärevus haarab tegelikult kõige uue lennu puhul, kuid siis oli muret rohkem. Aga juba ta oligi bluukovas selja taga 700000 kilomeetrit maailmaruumi lendu. Ja andis raportit näol rahulik, kõiki vallutav määratlus. Nii nagu ta praegugi siin võidu väljakul. Nüüd seisab. Sellega seoses mulle meenub üks jutuajamine koorijuhtide segakoorilauljatega. Nad olid parajasti Pärnus teelt Tallinna, kui kuulsid autoraadiost, et kosmoses on German Titov. Selle ajaga, kui nemad jõudsid Pärnust siia Tallinna oli meie vapper kosmonaut, tõsi küll, jõudnud oma pool tosinat tiiru ümber meie maakera teha. Õnneks oli ta kontserdi algusajal veel õhus ja meie lauljad pühendasid temale sealsamas lauluväljakul, kus tänagi pidu lahti läheb. Esimese laulu. See oli tulikovi mu armas koduma. Eesti laulutraditsioon on igavik, vana teda parandatakse edasi ikka põlvest põlve. Ainult nii on see läbi aegade hämariku orie rasketele sajanditel vaatamata tänasesse päeva välja jõudnud. Rahvalaulu armastus, see ei ole müüt, mis ringi käib. Juba Liivimaa kroonikas on kirja pandud, kuidas eestlased piiranud Peewerina linnust. Siis kuulnud aga linnuse müürilt ilusat laulu mis neisse nii vägevasti mõjunud, et nad otsustanud piiramise katki jätta ja rahu sõlmida. Ammusel orjaajal siis kui maarahvas rohkem asi, kui inimene oli, imestasid mõisa Sundjad eestlaste laulu kuulates. Kuidas see võimalik on, et selline pime, rumal rahvas nii ilusasti laulda oskab. See tegevat otse keeletuks juhmiks laulu ilu üle. Kes teab, kui ei oleks laulus sõbraks olnud, kas ei olekski rahvas suutnud kõiki katsumusi nii vapralt taluda ja tänasesse laulude päeva välja jõuda. Kuid see rahvas ei ole ju ainult tubli laulja, ta on tubli töömees ja täna nende peoliste seas, kui palju on kõige mitmesugusemad elukutsete esindajaid küll tööstustöölisi külg kalureid, küll linnaametnikke, teadlasi küll neid, kelle jalg ikka usinalt adra taga käib, sest põllutöö on alati au sees. Minu kolleeg on praegu mikrofoniga väljas ja järgnevalt vestleb, ehkki mõne sõna juttu niga, kuued, koorid siia kohale jõuavad Põllumeeste esindajaga. Andestage, mis ja kus laulurahvas siin kuusel Rõngu, Rõngu külanõukogus, igasugust elukutselt põllutöölisi farmi töölisi. Veisefarmist ja ja saagem tuttavaks, kuidas teie nimi on? Minu nimi on rannala arvu Arvo rannale ja mis töömees teie ise olete? Noh, mulle praegu tallidest Valguta kolhoosi sisse. Aga muidu olete läbi läbi põllumees ja põllumees täielikult kogu oma elu haige. Muuseas olema kolhoose algusest saadik, töötanud traktoristi laia kaugel põllutööde järgulisest praegusest. Olete suurel peol? Põllutööde järg on ikka praegu nii, heina tegemise käes on kõige rohkem see ole. Kolhoosis oli algusest peale kohe kolhooside asutamisest. Kas siis algusest peale on ka laululöödud või on see laul alles hiljem juurde tulnud? Jah, päris alguses ei olnud küll, aga siiski päris ja seal oli veel näitering olema suuremad lauluq. Aga nüüd viimasel aastatel, koor on suur? Üle 40 küll, aga ei ela siin peol. Jah, laulud on küll kaua, meil on laulukoori juhatada, selliseid pluuse. Hästi õpetas, tead küllalt Payvada nägijaga Assekes ainest ja lollust ja nüüd selle eest kohe mitu-mitu korda rohkem lund. Ja palju parem on peolt tagasi minna ja kohe heinakaar üles võtta ja siis on nagu jälle töölust palju suured. Vahepeal on võidu väljakule jõudnud meeskoorile tugeva aplausi pärituules purjetas mööda riikliku akadeemilise meeskoorilaulu laev. Kui 1960. aasta üldlaulupeo künnisel Nad laulsid maha oma 2000. kontserdi siis selleks laulupeoks on neil selja taga 2500 kontsert. 100 esinemist aastas, kus on ainult kolm ja poolsada päeva seal mehiste meeste töö. Kui siia juurde arvata veel läbi purjetatud miilid ja lugeda üles kõik kontserdilavad, kus laululaev ankron heitnud siis ei ole kahtluseks paika. Tegemist on Eesti kõige populaarsema kooriga. Suure laeva kiiluvees on üle väljaku teel teine päris noorte meeste laev. See on akadeemilise meeskoori noortekoor, kuidas hiljaaegu oma esimese iseseisva kontserdiga välja tulid ja korralt publiku lemmikuks said. Mis seal imestada? Järelkasvu eest peab hoolt kandma, sest ühelgi heal päeval tahavad taadid suurest laevast kodusadamasse piibutobi topsutama jääda. Siis peavad Jungad valmis olema. Pidurongkäiguhoog, mis otsekui otsata küüennast võidu väljakule lahti kerib, ei ole põrmugi vähenenud. Ikka veel on Marsilt Tallinn ja ärgem unustagem, et need kõik, kes seal praegu lähevad, on isetegevuslased. Riiklik akadeemiline meeskoor, välja arvatud, on laul nende vabaja harrastus. Alles siis, kui tööpäev on lõppenud. Kui teadlase laboratoorium diseks jääb, tehases tööpingid vaikivad ja põllumees päevatööga õhtusse jõuab, hakatakse laulule või tantsule sõbraks. Statistikud on kokku lugenud, et Eestimaal töötab üle 8000 isetegevuskollektiivi. Aasta ringi käivad koos 500 laulukoori, 1000 tantsuringi ja 700 orkestrit. Nende tööst võtab osa üle 120000 inimese. Seesama arvutus näitab, kui paljud oleksid tahtnud tänasel suurel peol esineda. Üldlaulupeo eelproovidest võttis osa üle 45000 isetegevuslased kuid kõik ju ei mahu laululavale, kuigi see on maailma suurim ega ka Tallinna tänavatele. Mis sajandid on kitsaid ja kõveraid surunud. Nii et praegu pidupäevil on ühtviisi raske edasi pääseda nii sõidukiga kui ka jalgsi. Järgnevalt, lugupeetud kuulajad. Me teemegi teiega koos selle katse pääseda edasi mööda pidupäevast linna lauluväljakule lähemale. Kaks meie kolleegidest asusid juba paarikümne minuti eest teele järgmisse reportaaži punkti Tallinna Pedagoogilise Instituudi juures Narva maanteel. Niipea kui nad kohale on jõudnud, jätkub report taas sealt. Meie asume aga siit võidu väljakult teele laulupeopaigale, et jätkata ülekannet pidu rongkäigu vastuvõtust lauluväljakule. Arvestuste kohaselt peaks lippude kolonn ja üldlaulupeo peakomisjon kas juba olema lauluväljakul või iga hetk sinnani jõudma. Niisiis kohtumiseni, sest rongkäigu lõpp on alles kaugel ja meil on teiega veel mõnedki jutud rääkida peatse jälle kuulmiseni. Kui kolmas ülekande puhul pedagoogilise instituudi juures Niiviisi püüame suure lauluriietega tasapisi sammu pidada liikuda pidulikku ja kirevavärvilise lauluhimulise rahvaga peapaiga lauluväljaku poole ja juba on möödunud rongkäigu peakülaliskollektiivid. Ja praegu ikka veel praegu lähevad alles meie lastekoorid, rahvatantsijad ja see kirju rida on kestnud juba tubli üle poole tunni. Üldse on tänaseks laulupeo rongkäigus üle 12000 lapse. Son tore pilt. Kogu tee kui me siia jõudsime, ülekandepunkti, tervitas rahvahulk igat esinejad, liikujad siin toreda aplausiga. Ja veel enne, kui rongkäigu pea suure laulutulega jõudis siia Pedagoogilise Instituudi ette astus sama teed mööda tihe tihe rahva murras ja võiks öelda isegi peaaegu takt sammus. Ja see oli nagu omamoodi rahva külaliste pidulik astumine lauluväljaku peopaiga poole. Pedagoogiline instituut ise on tänaseks selga tõmmanud taevakarvapannoo peaukse kohal läbi kõikide korruste valgete tähtedega Eesti NSV rida allpool 1940 rida allpool jällegi Eesti NSV ja päris all aastaarv 1965. Õrnlillad kollased, oranžid, sinised ja valged kangad kahel pool vaja mõjuvad suursuguselt. Jon väärilised palistama tänase Tallinna kõige rikkamat tänavat. Läbi Narva maantee viiakse Kadrioru taha Läks laulmiseks vähemalt 31 laulu ja homseks laulmiseks 27 laulu ja 11 orkestri palavik. Need arvud, kõik on võetud otsesest kavast, võiks öelda. Plaanilised palad. Kui palju laule aga üleplaaniliselt kaasa viiakse, ei tea täpselt keegi. Meie parimatel ise tegevuslikele kooridel on 100 laulu kohe oma laulupangast võtta. Üle Narva maantee suure elamu otsafassaad tervitab juba kaugelt läbi nelja korruse sinise põhjale joonistatud valge 25-ga. Eesti kaablikorpus kuulutab rahu kuues keeles, sinisel valgel ja punasel. Praegu jõuab pedagoogilise instituudi ette palgarajooni lastekoor. Ja ka orkestrimeeste hulgas on õige pisitillukesi ja väikesi pasuna puhujaid. Ja ühel mehel näib suurt passi olevat üsna raske vedada. Tõnismäel lauluväljakule täiesti reipalt läheb tee, sest ilm on justkui loodud tänaseks peoks. Ja marsisammul on ju hoopis lihtsam ja kergem seda teed läbida. Eesti kaablikorpuse kõrval. Punane tervitab rahu ja sõprust rahvaste vahel raadiote ja mõtteaparaatide ehitajate seinal. Meist siin, kolm-nelisada meetrit linna pool on aga üles pandud kõikide meie liiduvabariikide vapid. Ja sealt aga üle tänava jällegi pannu ja kanged punase, valge ja sinisega. Kõikjal domineerivat Nõukogude Eesti lipu värvid. Jällegi siin otseselt minu ümber tervitavad inimesed vaatajad kollektiive. Jah, lipuvärvidest domineerivad täna kogu linnas. Kogu linn nendega dekoreeritud, kõige säravam pidurilinnale aga annavad inimesed ja iseendi tarvis oleme ju? L täna ehtinud. Sõber, kuulaja, teiegi üks kõikustega praegu ei viibiks. Olete ju ka laulupeo Valmis. Teiegi hea tuju igast Eestimaa paigast on liikvel siin rongkäigu trassil. Teiegi parimad soovid lähevad sama teed mööda siit lauluväljakule. Meil kõigil igapäevane töö ja kõikide igapäevane koolja mure andis õiguse vabariigi veerandsajaks ja andis õiguse laulule. Oli möödunud 25 meid kõiki muutnud ja meie omakorda maaelutöögi õppimisse. Näide on siinsamas kõrval Tallinna pedagoogiline instituut. Tõsi, maja oli, aga muidugi polnud tehnikaülikoolid millegi olemas, meile pärandas töötasid alakoormusega, sest rahvas oli vaene. Koolis käimine aga maksis palju raha. Isegi keskkoolist lahkus rahapuudusel 40 protsenti õpilasi, seda lõpetamata. Küsija ma ka täna iseendilt ja igalt marsitaktis astavalt lauluväljalt kooliraha maksnud. Muidugi mitte. Ka siin vaidleme, kannatlik kuulaja kari olla hariduseta, poleks meil ka seda laulukultuuri ja seda sädelevat sammulist, distsipliini ja entusiastlik. Ka lauljate hulgas on näiteks üle poole kuue ja poole 1000 üliõpilase. Ja rohkem kui pooled tänase laulupeo üldjuhtidest on kasvanud ja õppinud 25 aasta sees. Haridus kannab meil head vilja. Vahepeal aga lubage jutujärg üle anda Vene kolleegile selles rahvale, kes tutvustab ka meie vene kuulajaid siin toimuva ja siit mööduvate kolonnide ja inimestega. Muide, tore oli praegu hetk tagasi vaadata, võib-olla head kuulajad, panite tähele seda elevust, aplausi siin ees, nii nagu ikka rongkäigus ja alati rongkäikudel tekivad nõndanimetatud tropid, kus vahepeal inimeseta paigale jäävad, otseselt edasi marssida ei saa. Ja siia. Siia pedagoogilise instituudi ette jäid seisma meie Soome külalised. Ja kohe nende järel marssis harjus tööliste naiskoor. Muide, see naiskoor on hästi tuntud meile kõigile. Urban aset asutatud aastakümneid tagasi. Tema asutajaks on meile kõigile tuntud Nõukogude Liidu rahvakunstnik professor Gustav Ernesaks. Nüüd liiguvadki siit mööda Tallinna koorid. Praegu naiskoorid. Olla panite tähelekuuleka praegugi. Tallinna pedagoogiline instituut naiskoor on praegu seisma jäänud siia pedagoogilise instituudi hoone ette ja tervitavad hurraaga. Üliõpilasi siit majast. Tore on vaadata, kuidas inimesed leiavad endale koha, kust vaadata kõik siin ümbruses kõik madalamate majade katused aiad, aiapealsed puud. Siin pedagoogilise instituudi juures, akna avadel akendel ja vähik igasugus väikesel kõrgendikul. Ja praegu tervitate seeni. Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Luuletaja luuletab, kuidas laulurahvas liigub lauluväljakule kõige suuremad peopaigad. Tervete gruppide ja perekondade kaupa on tuldud lauljaid suurele laulmisele saatma. Sealsamas kõrval on kõik toolid ja taburetid. Kas Kantar istmed kõik täna mängus? Ikka selleks, et upitama, vaatama üle teiste peade ja lehvitama ja hea sõna ja hurraaga teele saatma neid kes oli vabariigi võitsid endale õiguse astuda peategelastele täna siin.