Euroopa kultuuripärandiaasta. Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ning nendes pärimussaadetes on jäänud veel üks aspekt puudutamata. See on see, et kust kõik alguse saab, no kindlasti kodust, aga väga palju ka koolist. Täna me räägime kihelkonnakooli muuseumi pärandist, täpsemalt tuleb juttu Palamuse, Oskar Lutsu kihelkonnakooli muuseumist, sealsest pärimusest. Mis lugu seal jutustatakse, on see ainult Oskar Lutsu kevade või veel midagi? Külas on meil muuseumiarenduse projektijuht kihelkonnakooli õpetaja Jane Varblas ja folklorist Risto Järv tutvustab meile luud sinna päeva eel. Vanasõna Luutsi päeva öö pikett, kotkas kukub poolt. Kuidas seda mõista ja miks see kotkas ikka puu otsast alla kukub? Seda siis kõike kuuleme ka tänases saates ja Siberi eestlaste uurija Anu Korb tutvustab Kovaljov külas salvestatud laulu kallimale kallimale. Tahtsin ma, kes nüüd mõtleb hoolega, see teave on kindlasti seda laulu kuulnud, tõsi küll, Trad Attacki esituses, võib-olla ka täna kuuleme originaalversiooni ja jutu juurde, et kes oli see laulja ja kuidas seal kooliorikülas kaugel Siberis elati. Niisugused on teema täna minu nime Krista taim, soovin teile head kuulamist. Magus maitse kuni ei keelduge kuule siis merepais on taga veeta mõned tunnid, sest kõik on kontrolli all, muretsevad Tallooja. Lase visale ja uskumatu äriva haistmis ropult rahade, kuid miks siis õhtul baaris, sõpradega tantsides kanne, merehunt on, kiitsime iial välja? Eestile ja merepõhjustel tasemele see konto maski inimesed meile masendavad töölinime, kuulikindlad, mees, mina tean, kui ma ise. Jaan vahest Machi Topere vil paneb vasta tahti. Nii nukra näoga ringi longid, meie tüürib. Selle Revals merehunt selline lahe lugu, nüüd aga on Tartu stuudios meil Oskar Lutsu Palamuse kihelkonnamuuseumist arenduse projektijuht Janek Varblas, kes tegelikult on nõusel kihelkonnakooli õpetaja, võiks nii-öelda. Tere, Janek. Tere hommikust, proua Krista ja aitäh kutsumast. Natukene õpetaja ka, jah, sest me teeme ka ju selliseid vana aja koolitunde, nii et nii et olen ka siis nagu õpetajatööd seal tegemas. No koolimaja, seal peabki, õpetaja olemas, projektijuht sulle tundub, et on nagu kaasaegne, aga kihelkonna kooli vanas ajas vanad nimed, vanad ametid ja ausad ametid. Teate, et, aga alustame sellest, et Palamuse kihelkonnakooli muuseum oli pikka aega remondis, õigemini kinni, seal tehti põhjalikku renoveerimistööd, mis nüüd on valmis saanud ja mis seal uueks tehti. Jah, tõepoolest, et pea pea siis kaks aastat olime suletud ja nüüd siis täna siis alustama oma viiendat, et nii-öelda tööpäeva siis. Tehti ära, palju võiks öelda, et sisuliselt ju 1987.-st aastast, kui muuseum avati Oskar Lutsu 100.-ks sünnipäevaks remonti seal ju polnud tehtud ja ekspositsioon nii nagu ta siis tol ajal ehitati, selline ta siis oli mõningatel täiendustega, aga, aga aeg on muutunud riigikord. Nii et nii et see nagu lausa karjus sellise sellise uue ekspositsiooni ja ka uue maja järele, tegelikult on nüüd siis lausa kaks maja, nii nagu me siis neid nüüd kutsume endise kihelkonna kooli ja leerimaja kohale on ehitatud nüüd muuseumi peamaja mis on siis täiesti täiesti uus ja, ja interakt stiilse ekspositsiooniga. Ja seal kõrval siis on see renoveeritud Oskar Lutsu koolimaja, nii et nii et seal on siis ka jah, tehtud üsna üsnagi palju, võib-olla võib-olla kõige sellise maad olulisemalt muutused ongi siis ikkagi et see maja üldse toimida saaks, elektrisüsteemi ja kütt süsteemi uuendamine ja, ja selle vahetus samuti vahetati ära ka siis singli katus. Ning ning teise olulise muudatusena, mida võib-olla kõige rohkem paneb külastaja sisse astudes tähele, et, et nüüd on kooliruumid kõik krohvitud, nii, tegelikult võis ka siis olla selle kooli avamisest alates 1874 võib-olla küll mitte nüüd kohe krohvitud neid ära, aga, aga siiski olid teatud nõuded, mis siis, mis siis mis siis kohustasid kooli korralikult valgeks krohvi ma, nii et need oleksid võib-olla sellised. Sellised suuremad muutused meie majades? Seega muutus on, ma tuleks selle krohvi juurde tagasi, sest me oleme harjunud, et see Palamuse koolimaja oli nagu palkidest, et palk oli paista. Aga te ütlete, et ei olnudki nii. No arvatavalt ikkagi ei olnud, sest et, et need sanitaarnõuded oli üks asi ja, ja teine asi ka ikkagi, et see oli ju soojapidavuse mõttes ka, ju oli oluline, et maja oleks soe. Et jah, nüüd on, nüüd on ta siis nüüd on ta siis kenasti seest ära krohvitud. Niimoodi aga koolipingid, Krihvlit tahvlid, kas need on nüüd vanad või on need ka ümber vahetatud? No meil on ka jah, selliseid ju programme ja, ja, ja selliseid tunde ka, kus me siis siis me siis nii-öelda kasutame, aga need on, need on ka uued, osaliselt on vanad, aga, aga anname siis ka selliseid, neid, neid täiest müüakse teatud kohtades. Et anname siis ka siis külastajatele ka neid kasutada. Ei ole, need tahvlid on, need nutitahvlid on käes, et nüüd hakkame. Ta nutitahvlitega saavad saavad siis külastajad kokku puutuda juba seal teises peamajas. Nii et ikkagi tehnika on tunginud sinna vanasse kihelkonna koolimajja, kas just nüüd sinna pärisel sõnastajaga juurde majja uude majja kõrvale küll? Ja me oleme hoidnud seda rangelt selles mõttes lahus ja päris huvitav kontrast on, on selles mõttes. Nüüd, kes käib peamajas ennem ära? See siis kogeb seda nii-öelda seda 2018. aasta tehnilist taset nii-öelda ja siis, kui ta läheb sinna vanasse majja, siis saab selle nii-öelda läbi teha praktiliselt nii, nagu ta siis 19. tasandil see hoone võiks siis välja näha, nii see köstripool kui ka siis kooli osa, nii et nii et selline selline selline kontrast on nüüd meil jah, siis päris päris ilus minu meelest. Janeck, aga teie igapäevaselt seal töötate kõnnite ringi ja räägiti lugusid, räägib meile ka, kuidas elati 19. sajandil, kuidas meie vanaemad-vanaisad või vanavanaemad-vana-vanaisad koolis käisid, elektrit ei olnud, olid küll sanitaartingimused, nagu me teada saime, tuli seinad ära krohvida. Aga valgus kõik muu selline, mis kell koolitunnid algasid, kui praegu vaadata ainult valget aega, on neli-viis tundi, kogu aeg on kell sedasi viis või pool viis, vähemalt siis mis elu toimus? No elu elu käis, ega siis vanastigi inimesed ei tukkunud niisama ja, ja tegevust oli piisavalt lihtsalt pimedate jäätise ja tehti tehti rohkem jah, pimedas. Ja aga, aga loomulikult oli ju erinevaid tegevusi pärast koolitunde ka või enne koolitunde. See ju puudutab eriti neid, kes seal siis ööbima pidid, sest mõned käisid ju väga kaugelt ja, ja ei saanud teinekord ka nii-öelda nädala lõpul koju sõita ilmast tingitud tult. Näiteks nii et hommikul ikkagi kella kella kuuest hakkas päev peale, neil siis natukene õpiti, valmistati ette, siis oli hommikusöök seitsmest kaheksani siis algasid tunnid, söögi vahetund oli pool tundi, siis oli väljas tegevused, see oli lausa siis nagu kohustused, tuli, tuli ka välja välja ikkagi jooksma minna, siis olid jälle tunnid ja, ja, ja need, kes siis seal nüüd ööbisid, siis jah, nemad siis hakkasid ka oma koduseid töid pärast pärast nii-öelda siis seda päeva päeva koolipäeva tegema, siis kes siis pidi vett tassima näiteks seal veel majas või aitama köstril midagi seal teha, nii et õhtupalve lugemine pool pool 10 ja oligi magamaminek. Valgus tuli niipalju kui aknast ja siis petrooleumilambid või küünlad või kuidas võis olla lahendatud? Algselt olid küünlad 19. sajandi viimasel veerandil, siis hakkasid ka juba siis levima petrooleumlambid, mis siis oluliselt pikendas selle kooli õpilase ja ka muidugi siis õpetaja päeva ja võimalusi siis midagi siis ikkagi valges teha. Sest et kooliaeg oli ju valdavalt ikkagi pimedas. Jah, suvi oli muude tööde jaoks novembrist kuni seal aprillini, nii et nii et petrooleumlambid ja siis olid väikesed väikesed, sellised petrooleumlambid ka õpilastel kaasas, mida siis pandi koolipingi peale, mida siis kutsuti, mina teeks ja, ja need siis, noh, ma kujutan ette või tänapäeval võib ette kujutada kuulaja, kuivõrd tervistkahjustav see tattnina tegelikult seal sul ninal võis olla. Ei oska isegi öelda, sest kui palju selle kohta on uuringuid tehtud, et kui palju lapsed seal pidid lugema õppima, kui palju pidi pähe tuupima ja meelde jätma? No osad asjad jah, olid ikkagi ikkagi valdavalt ikkagi jahedad, et püüti ikkagi ikkagi seda pähe nii-öelda tuupida, et tihtipeale ka õpetajal polnud endal päris täit ettekujutust, mis ta seal, mis ta seal andis, mis puudutas seal usuõpetust näiteks või, või lihtsalt lihtsalt see tuli ära õppida. Hiljem loomulikult usuõpetuse nõnda roll pisut taandus ja, ja hakati ka nisu sil rohkem loodusteaduslikke aineid seal õpetama, nii et niimoodi, et nii ta, nii ta jah, oli. Öelge, kui palju käis Palamuse kihelkonnakoolis lapsi, millel oli see kõrgaeg, kas siis, kui luts noor oli ja tootsid teeled seal olid või, või millal see oli, kuidas selle kooli ajalugu on kulgenud? Kooli ajalugu on kulgenud jah tõesti üsna üsna varastest aegadest juba Bengt Gottfried Forseliuse ajast, kes siis 684 Tartu lähedal piiskopi mõisas asutas siis kooli, kus ta hakkas rahvakoolidele ette valmistama esimesi köstreid ja, ja kooliõpetajaid ning vaid kolm aastat hiljem tegelikult juba siis avati Palamusel selline köstrikool millest on siis teada, et 15 poissi, siis pandi kirikumõisa rehetuppa õppima. Ja, ja ei lastud tüdrukuid veel ei lastud tüdrukute juurde me veel jõuame, nemad veel pidid kodus tegelema muude asjadega ja paraku siis põhjasõda tuli ju vahele ja, ja koolitöö seiskus ja nii ka, nii ka siis ju Palamusel. Isegi õige mitmel korral jäi, jäi kooli tegevus kahjuks katki, kuna kuna kord arvati näiteks mõisnike poolt talurahval on, on, on niigi raske neid 14 külakooli, mis tol ajal oli 1848, näiteks neid ülal pidada. Et piisab sellestki ja, ja et võib-olla piisab sellest ja rohkem rohkem justkui polekski vaja. Aga, aga siiski siiski oli selliseid edumeelseid mõisnike ja, ja ja ametnikke, kes siiski leidsid, et kihelkonnakoolid on vajalikud õpetamaksis külakoolidesse, õpetajaid, ja juba siis paarkümmend aastat hiljem siis avati taas Palamusel. Kool. Ja ka tüdrukud tulid siis Palamusele 19. sajandi viimasel veerandil kooli, sest sest leiti, et muidu jäävad nii-öelda naisterahvad väga haridustasemelt meestest maha ja, ja see pole ja see pole mitte hea. Ja, ja, ja nii et siis ka hakati juba juba juba tüdrukuid võtma. Siiski neid oli, oli üsna vähe. Ja valdavalt olid nad siis kohalikud siis Palamuse alevist või sealt lähiümbrusest olevat tüdrukud, nii et nad läksid ikka igal õhtul koju. Teada on, et mõned tüdrukud siiski hiljem juba ka Oskar Lutsu ajal said siis köstri juurde. Öömajale jääda. Selge pilt, aga ikkagi see tippaeg, koolil võis jääda Oskar Lutsu võidulise pärast seda, sest olid ilmunud juba siis raamatud ja kohta oli teada-tuntud. No ja raamatuid, eks oli ka ju varem, aga, aga võiks. Ma mõtlen just seda kevadet, kui see kevade ilmus lõpuks, mis siis juhtuma hakkas? Siis lihtsalt sai kihelkonnakoolide aeg otsa see kahjuks ja see oli siis aastal 1920, kui siis viimased kihelkonnakoolid Eestis haridusseaduse alusel likvideeriti ja muudeti siis kõik siis kuueklassiliseks külakoolideks algkoolideks, vabandust ja, ja, aga, aga siis tippaeg võis tõesti olla seal 19. sajandivahetusel Oskar Lutsu kooli ajal, kui siis õpilaste nimekirjade järgi võib lugeda, et, et oli kuni 40 õpilast klassis, nii et kui tänapäeval räägitakse, et et 24 25 õpilast on seegi on juba paras paras tegemine õpetajal seal neid ohjata, teine kord siis siis tol ajal oli neid siis 40 kuni 40 Aga tõenäoliselt oli range kord toona, et kes sõna ei kuulanud, see sai ikka piki selga nagu kaardikepiga millegiga ikka, et nad ei, väga ei saanud ju lärmata, vähemalt kevade järgi on mul niimoodi meelde jäänud. Ja ega, ega, ega niisugust niisugust jah väga suurt vabadust neil seal ei olnud, teine asi oli muidugi see, et kuna see 40 õpilase õpilast oli jagatud, siis ka mitmed talved peale nii-öelda mitmesse klassi, nii et need olid seal üheaegselt, õppisid siis ühes klassis kõik koos ju aga, aga, aga no teine asi oli loomulikult see, et ikkagi 19. sajandi alguses ikkagi kasutati väga palju seda nii-öelda seda vitsahirmu mida siis jagasid nii õpetajat kui kui vallakohus, sõnakuulmatuse vastuhakkamise või seal lohaka koolitöö või varguse eest. No õnneks siiski kaotati 1878 selline sellised kehalised karistused ära. Ja, ja siis siis võidi õpilast seal nurka panna või, või, või seal jah, seal nurka veidi ka herned panna tulijate joonlauaga löömist näiteks. Nii et noh, eks see praktika ikkagi selles mõttes niimoodi jätkus, sõltus koolist ja õpetajast. Kuni laps lõpuks lõpetas selle kihelkonna kooli, oli tal siis tarkust ikka piisavalt? Tollase ütleme tollases elus hakkama saamiseks, ma arvan, sellest oli, oli parasjagu küll, et, et hakata näiteks ise juba noh, niisugust haridust, rohkem haridust nõudvaks mõneks ametnikuks või näiteks siis ikkagi selleks selleks külakooli õpetajaks. Nii et. Rehkendamine oli selge korrutamine, jagamine ka ja kirjatehnikat ja katekismus tundis ka ja siis oli kõik. Ja, ja pluss siis loomulikult selliseid ka loodusteaduslikke aineid, nii et nii et see, see oli niisugune juba seal teises-kolmandas astmes nii-öelda siis seda, seda õpetati nii et nii, et see andis niisuguse piisava piisava, tahtis, et sa saaksid siis elus oma ametis hästi hakkama. No kui teil nüüd lapsed käivad kaasa ja lapsed, kes on harjunud kõige selle mõnusa eluga, mis praegu on pooled tuled põlema teed, mis tahad, õpetajad, juhisin tutistada ega midagi, elu on nagu tundub, et kena ja ilus, siis mille üle nemad kõige rohkem imestavad või küsivad ja kas mõni neist on ka mõelnud, et väga lahe oli just tol ajal hoopis põnevam on keegi ka seda? Naeraldan on arvatud tõesti eilegi siin üks, üks tüdruk näiteks ütles, et ma tulen ise siia kooli õppima. Loomulikult see tundub ju see aeg, tundub niivõrd hoomamatu ja kauge ja põnev ja ka kõik need, kõik need, kõik need asjad ja, ja õppeained ja ja seega see kiri, mida Meil siin nendes koolitundides me siin õpetame, et, et see on ju kõik niivõrd teistmoodi. Et võib-olla tänapäeval ongi võib-olla koolides liiga palju seda nii-öelda üle hoolitsemist lasteaiast ja, ja iga igasugused ametnikud püüavad nii-öelda Kuidagi kuidagi lapse eest rääkida või aidata neid tegelikult tegelikult aru saamata, et laps tahab nagu ise avastada ja vaadata ja ja, ja võib-olla võib-olla jah, et see, see 19. sajandi elu oli tõesti selles mõttes võib-olla palju, nagu kuidas öelda lapse jaoks nagu tervislikuma. Lihtsam, ja selgem, kõik said aru, mis toimub. Jah, jah, tundub, sest praegu on, praegu on minu meelest nagu see noh, kasvõi selle selle praeguse seaduse valguses, et et püütakse siis anda õpetajatele ka võimalust nii-öelda lapsel koolis ära võtta asju, mida, mida neil seal ei peaks vaja olema. Tutt, aga mul tuleb meelde kohe Oskar Lutsust, oli ju Toots, kes tassis koera kooli kaasa ja võeti ka natukeseks ajaks ta käest. Täna noh, selles mõttes loomulikult selliseid selliseid, selliseid poisse loomulikult nagu Tootsi jõeks, neid pidigi natukene natukene nagu ohjama. Selles mõttes loomulikult ja, aga, aga kui tänapäeval nagu alles me arutame seda, et kas võiks seda teha, siis noh, minu meelest see on nagu võtnud ära hävinenud või minu meelest seda, seda nagu peaks natukene nagu resoluutsemalt teostama. Kuidas nüüd on teil need ajad jaotatud, et millal on muuseum avatud, millal saab sinna tulla, istuda pinki, kuulata juttu või mõelda ennast siis aastas või 19.-sse sajandisse ja koolilapseks. Kujutad ette, kuidas vanaemad-vanaisad käisid, õppisid? No nii, me oleme nii nagu ka nii nagu ka enne meie remontisin, olime ikkagi seitse päeva nädalas lahti esmaspäevast pühapäevani 10-st kuueni, niiet. Nii et nagu peaks, nagu olema kõigil võimalus tulla ja, ja, ja siis külastada meie meie seda kahte maja, nii et seal peamajas on siis nagu selline teoreetiline osa võib-olla kuna ega meil ju vanas majas tegelikult sellist tekstiilist ekspositsiooni ju väga palju väljas ei olnudki, varasemalt olid pildi allkirjad, olid fotod, olid esemed aga, aga selles mõttes nagu ülevaadet ruumidest majast ega, ega ei saanudki, nii et nii et ikka tihtipeale tuli külastajale juurde rääkida, nüüd on nagu selles mõttes asi lihtsam, et, et sellest peamajas siis uues majas on meil siis tekstini ekspositsioon loomulikult täiendavat seda fotod ja ka esemed ja ka sellised animatsioonid väga toredad humoorikalt lahendatud ja, ja siis selles vanas majas, siis saab seda ise nii-öelda kõike kõike kogeda ja seda, mida siis peamajas teada said kokku viia. Ehk siis see muuseum või need kaks jutustavad nii kihelkonnakoolide lugu kui ka siis seda Oskar Lutsu kevade lugu, saan ma aru just just ja kevad kevade loo kohta tahaks teada, kuid mis on saanud nendest prototüüpidest lähemalt mõnest kas nende lood on kirjas? Ja nende lood on kirjas vähemalt need, keda siis Oskar Luts ise natukene seostas või vihjas, vähemasti mõnedele mõnedele kohalikele. Ikka hakkasid jutud käima pärastele, kevade ilmumistudes, 12, et kes seal keegi võis olla, inimesed elasid kõik ju tundsid 11. Nii et need lood on nüüd jah, küll küll kõik kirjas, jah. No öelge kellelegi põnevama tegelase kohta mälu värskenduseks, et mis on saanud või sai raja Teele näiteks. Kuigi ta ei olnud, ma ütleksin kõige meeldivam tegelane on veel selline ilus ja vinguja minusse. Niimoodi ja tüdrukut ei tahtnud, minule meeldis hoopiski. Kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis imelik no loomulikult. Mänginud olete kannelt. Aga mis neist sai? No mis neist sai Adeele siis selle raja Teele prototüüp siis nii nagu tal ka siis raamatus oli, pärisnimi Adeele tema siis pikk käis nüüd pisut hiljem küll kui Oskar Luts seal kihelkonnakoolis, aga nad olid naabrid Palamusel ja seetõttu siis ta tegelikult ka siis sinna raamatusse kevade sattus. Ja nad 11 tundsid. Tema abiellus ühe jõuka talu peremehepojaga kellega nad siis 1927 Austraaliasse sõitsid ja, ja oleme ka selle Austraalias seal mõned aastad tagasi Adeele haual käinud ja vestelnud selle selle tollase tüdrukuga, siis, kes tänaseks on juba kuuekümneaastane naisterahvas, kes väga hästi Teelet mäletas talle nagu vanaema oli, nii et ka need, need meenutused on, on pildilisel kujul neil muuseumis olemas. Suurepärane viimane asi võimelikuga, mis sai, on teada. Veidike huvitas see imelik, absoluutselt? Imelik imelikuga juhtus see asi, et, et ta paraku jah siis 42. aastal suri küüditatuna siis Siberisse, kuna ta oli niisugune natukene. No selliste ärimeeste ärimehe kalduvustega Pisas veskit ja, aga ta oli musikaalne poiss küll kooliajal ja hiljem siis andis ta välja ka mitmeid selliseid laulikuid ja koostas lauluraamatuid ja ja selliseid andis välja lugemiku natukene kirjastaja. Nii et need olid väga populaarsed Voldemar Tammani lauluraamatud, nii et, aga jah, et paraku siis nii nagu väga paljud eestlased siis leidsid ennast lõpuks Siberis, jah, kus ta siis 42. aastal suri, kuigi kuigi täpselt millal ja kus selle kohta andmed puuduvad, kuid, kuid keegi oli ta oli ta seal siis ära tundnud. Jaa, jaa. Tänu sellele siis me pisut sellest tema tema lõpust ka teame. Ja kõigi teiste tegelaste kohta tuleb ise kohale sõita. Aitäh no nende jaoks peab siis jah, juba juba tulema, täpsemalt vaatama ja loomulikult kui midagi jääb selgusetuks ja selguda setuks jääb ikka alati, sest et ruumi on ju vähe ja valik, mis sai tehtud, on ju alati seotud aja ja ruumiga, nii et nii et, aga seda saab siis juba meie käest lähemalt küsida. Suurepärane, ma väga tänan teid saatesse tulemast. Palamuse, Oskar Lutsu kihelkonnakooli muuseumiõpetaja arenduse projekti, Janek Varblas, aitäh. Jah, ja meie jätkame siit, Ilona aasvere, Tõnu timmiga, kes laulavad jõuludest, mis peaks nagu varsti-varsti juba stes uksele koputama. Loo pealkiri on küll, kui sa sellel õhtul veel ei tule, aga kuule, hakkame see ära ja seejärel juba juttu Luutsina päevast võlud siia päevast. Kas miskit ei meeldi, et panin meil küllalt pühadetoiduvaru met naaber? Tõi juulikuu. Nii et see ei ole teid nii. Oos võime otsida kooli sulana keldrist ka pööningul kui. Ei teagi, kui. Siin muudkui. Päriselt siin pole, ei käinud, vaid unes näinud. Oleme. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Et kuulajad ja nüüd siis vanasõna juurde tänaseks vanasõnaks on lootsipäev. Ka öö on nii pikk, et kotkas kukub puult maha ning Tartu stuudios folklorist Risto Järv tere ja Luutsina päev on siis homme on siis nii pikk, et mitte midagi ei näe. Seda tööd on pikad, seda vist on tulnud kõik ja tahakski täna rääkida siis pikima ö vanasõnast. Kui möödunud korral tegime juttu pikemast vanasõnast, siis nüüd on järg ööde kätte jõudnud. 13. detsembril on meie rahvakalendris üldiselt vähetuntud tähtpäev lootsipäev ehk Luutsine päev ehk Luutsna päev Luuts või lihtsalt luts. Mis vanasõna tekstide järgi ongi siis aasta kõige pikem öövanusena lutse päeva öö on nii Pitk, et kotkas kukub puust maha, kannab, aga kuna saanud akadeemilises väljaandes tüübinumbrit 6104 selle tiitel tekst on kirja pandud Mustjala kihelkonnas 1939. aastal Kaljo lepa poolt ju külas. Ja miks see kotkas siis maha kukub, selgitust saada ongi lihtne, noh, kui me mõtleme sellele talvisel ajal, mis kõigile uniseks tegevalt mõjub, nagu vist isegi tähelepanu muud ei tee, kui magaks ka kotkas lihtsalt ei jaksa nii kaua magada. Ta küüned väsivad kinni, hoidmisest ära. Nagu me kõik teame, hullemaks minna saab tegelikult ju ikka veel pime, tema tööd on veel ees ja tegelikult ongi see nimetus lutsi päev seal vanasõnas tingitud kalendri triivist, ehk siis ametlikult kehtinud kalender on astronoomilise, kalendri suhtes triivinud ja noh, nii võibki öelda, et tegelikult see kõige pikem öö meie aladel oli et siin 14. sajandi paiku, 13. detsembril, tegelikult on see kõige pikem ikka pööripäeva paiku. Ja nii ongi näiteks suts seal Põltsamaalt 1944. aastal kirjeldanud kõige pikem öö talvisel pööripäeval arvatakse nii pikaks, et kotkas seda jõua välja magada, vaid puust maha kukkuma mõne ütlemise järele veel koguni kolm korda. Ja seepärast üteldakse ka, kui mõni magaja juhtub sängist maha kukkuma putkas kukkus puust maha. Ja samas Photoorsele projektiivsusele tunnuslikult on, võib muutuda ka see, et kes siis sealt puu otsast, et maha kukub ja tegelikult võib muutuda ka tähtpäev ise. Et kui näiteks veel Moriisor Karksi kihelkonnas 1937. aastal on võrrelnud talve pööripäeva öö olevat linde, pikett, kukk, sadamat õrrelt ja kotkas kuuse otsast maha ei jõudvat ära magada siis Johannes Kangur Saarde kihelkonnast on 1894. aastal alanud koguni, et kolmekuningaööl, ehk siis kuuendal jaanuaril, uuel aastal peab kotkas maha kukkuma, seevastu Saaremaalt Kihelkonna kihelkonnast jõgela külast Heino torkinud 1947 üles kirjutanud Nigula päev see on siis möödunud kuues detsember, eks ju peab kõige pikem olema siis kotkas kukub puust maata, küüned väsivad ära ja viitab siis oma vanaema jutule. Tolgused, näe, pime aeg, kõige pimedam, pikem tähtpäev, millal ta siis täpselt on, selge on see, et see ajajärk, mis praegu meil on, ongi kõige pimedam ja seepärast pole ime, et näiteks sellesama Luutsi päevaga on teada ka kõnekäänud Saaremaalt Karja kihelkonnast. Ega täna ööse ometi Luutsina pää öö pole või mul on pikk meel, kui Luutsime päev. Lutsi päeva tagamaaks ongi siis muidugi Sitsiilias sündinud pühak Rossija kelle nime on seostatud just valgusega. Jutt ja kellegile pühendatud tähtpäev ongi rohkem tuntud just Skandinaavias, ennekõike Rootsis. Soomes soomerootslased tähistavad Taanis ja tunnuslikuks on siis Luutsi lutsi ja rongkäigu korraldamine, kus valgesse riidesse riiet, setud, tüdrukud, küünlakäsk kõnnivad nüüd Eesti rahvakalendris rahva parimad ja ennekõike just saarte aladele koondunud pärimus, milles millele lisandub küll mõningaid teateid üle maa, mis omalt, kui omakorda tulevad jälle usalt. Rahvakalendriuurijate küsimustest on välja toodud tõepoolest see, et eestirootsikombestik natuke teistsugune. Et meil käisid nad ka ümberriietatud, aga pigem just teistmoodi maskeeritult. Mõnikord näiteks just tüdrukutel meeste ja poistel naisterõivad seljas. Mall Hiiemäe on akadeemilises väljaandes Eesti rahvakalender tõdenud et andide palumist ega saamist pole oluliseks peetud. Küll aga on pühitud põrandad ning kontrollitud tubade pühade-eelset korrasolekut või lapsi kimbutatud. Ja nii ongi, eks Karja kihelkonnast Ardoomest 1000 935. aastal kirjeldanud luud sinna päeval käidud peresi mööda luuad selgas ja pühkinud tube teistmoodi. Riided olid selgas, lapsi ikka hirmutati, lutsid, tulevad, luuad, selgas. Noored inimesed käisid perest peresse vitsad käe. Miks tallest luud kaasas on, et ühel muidugi jälle folkloori tunnuslik allitratiivsus, ruut sinna päevaga, Luut sobib hästi, aga kahtlemata. Ta seostub see just sellise teise vanasõnatüübiga 6444 kus just on seostatud erinevate tähtpäevadega. Mida sel ajal siis kanti, nimelt, et selles vanasõnatüübis on siis öeldud. Mart, oled materiga akad või kadakaga Andrus ahjuhargiga lutsi luuavarrega Toomas tooripuuga. Viidatud on siin muidugi vastavatele tähtpäevadele, mardipäevale, kadripäevale, Andresepäeval, lootsipäevale ja toomapäeval 21. detsembril. Meil võib oletada, et see viide sellele luua-le on ühelt poolt siis tõesti tihtipeale sel ajal eriti varasemalt olid ka ju kokku kuhjatud lumehanged, need, mida oli vaja pühkida, aga mõne teate järgi tõepoolest õliga tuba korda teha, selleks et jõuluaega hakkaks rahulikult tulema. Eesti rahvakalendris seostub Lootsi päevaga veel ka selline tore või natukene veidravõitu asi nagu Luutsine kotiajamine. Mis siis seisnes selles, et need, kes asjast ei teadnud, kutsuti kuskile vaatama? Kuidas Luutsin koti Ati ja siis kallati talle lihtsalt vett kaela, pärisse halb komme, aga igal juhul. Seesamatubadega koristamine, mis küll ainult mõnes lutsin päeva teates on, on võib-olla hea aeg tõepoolest jõuludeks valmistuma hakata, sest ilmselt on nii mõnelgi veel kodus põrandal võib-olla Kadride loobitud herned maas. Et aeg on hakata korjama tuba saaks puhtaks jõuluajaks ja saaks valmistuda aastavahetuseks, kui kõik tööd saavad tehtud. Ja kõige pikem unisem aeg saab läbi selleks, et hakata ootama uut. Aitäh. Risto järv. Vaikne. Päritud laul, laul, mida täna kuuleme, on kindlasti paljudele tuttav näiteks Trad Attacki esituses kallimale kallimale tahtsin ma, aga see laul on salvestatud hoopiski kaval joova külas. Ning saates on meil sellest rääkimas folklorist, Siberi eestlaste uurija, kes oma selle loo salvestanud ise. Anu Korb, tere. Rääkige palun kõigepealt lähemalt sellest külast, kus asub, kui palju seal eestlasi on ja ja kuidas teie sinna saab? Tohite mina käisin esmakordselt Kovaljov külas, mis asub siis Omski oblasti peaaegu Novosibirski oblasti piiri peal. Siiski, Omski oblastis veel. Küla on asutatud 1890. aastal. Ta sai alguse nii paremate elutingimuste otsingul välja rännanutest kui tsaarivalitsuse perioodil välja saadetutest, nii et külas elas siis neid nii välja saadetute järglasi kui, kui väljarännanute oma ist külas üteldi olevat korraka ots ja läti Juulid ja nimetus virulased tähistas siin eestlasi. Korrakateksaga nimetati külast ingerimaalt välja saadetud käia väljarännanute järglasi. Mitmed eestlased märkisid, et tulid lapsena läti keelt rääkinud, kuid hiljem selle unustanud. Meiega koos aga laulsid näiteks Eesti lauluga mõned läti juurtega naised ja Eesti-Läti segaabielusid oli külas sõlmitud juba väga ammustest aegadest. Pest naaberkülade elanikud iseloomustasid aga Kovaljov omasid sellega et Kovaljov omagi pidavat paistvat silma sellega, et räägivad ka külast väljaspool omavahel alati eesti keelt ja hästi valjusti ja niimoodi silmatorkavalt teised eestlased lähvad sageli üle vene keelele, kuigi seltskonnas on keegigi, kes vene keeltki eesti keelt ei valda. 95. aastal kavaljuvas üsna palju eestlasi, veel seal oli neid nii nelja-viiesaja ringis oli see külaelanikud ja Kovaljov, küla peeti ka suhteliselt edumeelseks. No ühesõnaga, seal oli selliseid ettevõtlikke inimesi, kes siis suutsid külarahvale tööd anda, aga nendel rasketel aegadel seal üheksakümnendatel aastatel oli üldiselt Ta ju ka Venemaal väga suur majanduslangus ja, ja keerulised ajad, aga Kovaljov ülemused olevat seminud Neftyannikutega ja, ja tänu sellele oli neil siis elujärg natuke parem. Aga nüüd see laul kallimale kallimale, tahtsin ma seda salvestasid, millal. See laul sai salvestatud 1995. aasta kevadel. Laulsid Paulina kontroba Eliise näkk, Linda Adamson, Sofi Bentelt, Maria ja Miina Ein Baum sama nalja laulu variante neid varasemaid üleskirjutusi leidub muidugi ka Eesti rahvaluule arhiivi kogudes. Kuid Trad, Attacki lugu, Trad Attack on selle loo nii-öelda kuulsaks laulnud selle just Selle siberi variandi põhjal siis teinud oma töötluse. Ja meil aastal oli seal Kovaljov külas rõõmustavalt palju häid lauljaid. Meie külla saabumise järgselt kutsuti meid kohe lauda ja samas seal laua ümber alustati ka laulmist. Ja Kovaljov ma, eestlased laulsid kõik peast, laulud varu tundus olevat lõpmatu. Meie salvestasime seal peaaegu 90 laulu. Kahe päevaga. Nende hulgas oli tõesti nii Kruga ehk ringmängulaule, sõjalaule, pangi laule, joomalaule, armastuslaule ja palju muid. Ja eriliselt paistsid silma seal kaks lauljat, kes kogu aeg teineteiselt mõõtu võtsid. Üks oli Paulina kontrova, keda kutsuti Polli ja teine Eliise näkke, keda kutsuti Liisi. Sest nemad olid need, kes põhiliselt siin või seal seltskonnas laulu alustasid. Oli hästi huvitav, et nendest laulu maneeris oli tuntav vene mõju. Lauldakse kõlava rinnahäälega ja intensiivses emotsionaalses toonis. Aga samas, kui me küsisime, kas kohal juba eestlased laulavad ka vene laule, siis nad vastasid meile, et ei, me vene laule ei oska. Aga lätikeelsed laulud, mõned lauldi küll. Tore aitäh, Anu Korb. Ja nüüd on paras hetk kuulata ka ära, siis Trad Attacki esitas selle laulu kallimale, me seal siis inspiratsiooni saanud Siberi eestlaste laulust. Kallimale ta sinna. Väli ilmale ta. Aga ta lamp seal laual ka. Uus lamp. Matma. Ta meid seal. Veetamm, Q-LED. Neid varem poleks, parem oleks, kui ma läheks. Parem oleks, parem oleks, kui oleks. Parem, pole karva Antega suur, edasi. Niimoodi ongi aeg sealmaal, et mina ütlen teile tänaseks head aega, kui hästi läheb, kohtume järgmisel nädalal uuesti ja kõike paremat teile ja olge tublid.