Vikerraadio. Tere hommikust, head kuulajad. Kell on saanud viis minutit 10 läbi ning selle aasta viimane reede ja viimane huvitaja ongi käes. Tänases saates räägime õige põneval teemal, nimelt kaitses möödunud nädalal Tallinna ülikoolis oma doktoritööd meie oma raadio kahe saatejuht Maarja Merivoo Varro ja tema uuris väliseesti mentaliteediajalugu ja erinevaid eestlase kehastusi teise maailmasõjajärgses USA-s. Lisaks Maarjale tuleb meile küll aga ERR-i ingliskeelse portaali toimetaja Aini Monika vahtla kes kasvas USA-s üles täpselt sellises perekonnas nagu Maarja doktoritöös juttu on. Uurimegi nende mõlema käest, mis elu pagulased kaugel maal elasid, kuidas eestlust üleval hoiti ja kuidas see kõike tänapäeva kandunud on. Tunni lõpus tutvustab viimaseid tehnika teemasid Jakob Rosin portaalist geenius, poee, mina olen saatejuht Kerttu Kaldoja, põnevat kuulamist teile. Möödunud nädalal kaitses Tallinna ülikoolis oma doktoritööd meie oma ERR-i töötaja, raadio kahe saatejuht Maarja Merivoo-Parro ning tema uuris väliseesti mentaliteedi veidi ajalugu ja erinevaid eestlase kehastusid teise maailmasõjajärgses USAs. Tere hommikust, Maarja, tere hommikust. Doktoritöös oled sa luubi alla võtnud, peamised sellised pehmemad teemad, huumor, muusika, haridus. Olgem ausad, et pagulastest ja sõjajärgsest elust annab hoopis teise nurga alt ka kirjutada, et miks me just sellise lähenemise võtsid. Ja just sellepärast võtsingi, et pagulasest ja sõjajärgsest elust ongi kirjutatud. Ma arvan endiselt liiga vähe, aga üldiselt just nimelt sellise traagilise ja ütleme sündmustepõhise ajaloo kontekstis, aga mina tahtsingi kuidagi jõuda lähemale sellele müütilisele väliseesti hingele ja just seetõttu jah, need lähenemisnurgad nagu muusika, rekreatsioon, ühine vaba aeg, täienduskoolid, akadeemiline mobiilsus, see kõik, ma loodan komplektina võimaldabki seda täiesti tabamatud tegelikult pärandit uurida, seda mentaliteeti. Kes need inimesed olid. Kuidas. Nende inimesteni, et kuidas see kõik välja nägi, et ilmselgelt sa arhiividest väga palju ei leia rekreatsioonipõhiseid tegevusi või kas sa käisid seal kohapeal nende endiga rääkimas, kuidas jõudis sinuni ja tegelikult. Arhiivides on ka väga palju põnevaid materjale ja kõige suurema osa oma arhiivimaterjalidest ma leidsin USAst. Maailma kõige suurem väliseesti arhiiv asub Minnesota Ülikoolis. Seal on Mississippi jõekaldasse uuristatud selline tohutult suur kahe või kolme jalgpalli väljaku suurune koobas, mis on maast laeni täis arhiiviallikaid seal tõesti Ma arvan, isegi 10 meetri kõrgused riiulid, tõstukitega tõstetakse neid asju seal ei ole ainult Eesti asjad, muidugi seal on kogu Ameerika immigratsiooniajalugu põhimõtteliselt säilitamisel konveierlindid. Kas need arhiivimaterjalid siis rändavad liftid ja nii edasi, aga uurija muidugi saab istuda kenasti uurimistoas ja tellida materjale ja need tuuakse talle välja. Ja neid materjale on seal väga palju. Kõik omal ajal kogus kokku 66. aastal asutatud Eesti arhiiv Ühendriikides tema lõikuidis New Yorgis. Ja umbes viimased 15 aastat on nad oma materjale aktiivselt sinna püsivaks säilitamiseks saatnud. Ja seal on tõesti nii organisatsioonide kui eraisikute asju ja organisatsioonide hulka kuuluvad ka igasugused piirkondlikud eesti koolid. Ehtis kaudi ehingutestikaidi ühingud, erinevad organisatsioonid, kes vastutasid mitme piirkonna inimeste kokkutoomise eest nagu Esto näiteks Lääneranniku, Eesti päevad. Kõik need Paberijäljed, mis nendest tegevustest üldse on, on seal olemas. Aga kuidas ta inimeste endine jõudsid? Ka tänu sellele arhiivile või see ilmselt ju väga paljude inimestega ka ise rääkisid-suhtlesid. Ja ma tegin ka sellise mitme episoodiliselt, aga kokkuvõttes 18 osariiki käisin läbi ja rääkisin hästi paljude inimestega. Iga kord, kui ma olin mingisuguseid väliseestikeskuses, siis ma võtsin osa nende üritustest, ma isegi noh, teadlikult näiteks kui olid ESTO päevad San Franciscos ma läksingi kohale, aitasin seal teatud asju organiseerida, mis kuulusid minule kompetentsi ja osalesin selline antropoloogiline osalusvaatlus, kindlasti oli hästi oluline osa, kui oli mingi eesti koor kuskil lähedal, ma läksin proovi, vähemalt ühe korra olen nii paljudes eesti koorides laulnud. Või siis kui oli mingi eesti kirik, läksin alati kohale, vaatasin, kuidas teenistus on. Nii et ma nagu ma püüdsin seda väliseesti elu, muidugi ma ei saa minna külmast sõjaaegsesse välisEestisse, aga ma saan minna nendesse kohtadesse, kus seda elu elatimise rääkida osade inimestega, kes toona olid olemas ja aktiivsed. Ja seda ma tegin. Et sellises vabas vormis haakumised neid oli palju. Ma tegin ka suulisi hääle, intervjuusid umbes poolesaja inimesega. Aga kuidas nad sind vastu võtsid, kas nad hea meelega rääkisid ja meenutasid kogu seda elu ja olnut? Ja need, kes selle kutse või ettepaneku vastu võtsid, need küll kuigi noh, erinev oli see intiimsuse aste, mis meil õnnestus selle vestluse käigus saavutada, mõned olid väga avatud ja mõned rääkisid pikemalt, teised olid kidakeelsemad ja pigem jäid selle juba teada-tuntud kogukondliku narratiivi juurde, kus tegelikult seda tema isiksusega palju, kus ta ei olnud. Ja huvitav oli see, et kui ma intervjueerisin erinevaid pereliikmeid, mis on nii rikki tore vennad-õed, siis aeg-ajalt oli väga üllatav oli näiteks selline perekond, kus üks oli sündinud kodu Eestis, kaks tükki põgenikelaagris ja neljas oli sündinud kogemata paarkümmend aastat hiljem USAs. Üllatus beebina. Võiks arvata, et temal on siis kõige vähem ühistasa Eestiga, oli vastupidi, see, kes Eestis sündis, tema intervjuu oli kõige lühem, kõige kidakeelsem ja ta ütleski, et ega ta ei suhestu üldse selle pärandiga. Ja samal ajal see pesamuna oli kogu oma elu pühendanudki eestlase uurimiseni ja temast oli kasvanud ajaloolane ja ja see kõik oli temale maru oluline. Aga miks see nii on, kas sa oskad nagu tuua mingisuguseid paralleele ka siis, et et mulle tundubki, et kui sa räägid sellest narratiivist, mis neile loodud on, et kas siis need, kes reaalselt ongi seal sündinud, kas nende jaoks eestlus olidki juba midagi midagi hoopis teistsugust ja midagi pühamat kui siis nendele, kes olid sinna ise jõudnud. Nii palju kui on inimesi, nii palju on muidugi tundeid ja mõtteid ja, ja neid radu, mida inimesed on käinud ka oma sisemaailmas, aga üldiselt, mis ma võin öelda, on see, et noh, sellest tulenevalt ega mingit ideaalset sellist rahvuse edasiandmise retsepti ei olegi olemas, tulemused ongi aeg-ajalt üllatavad, aga muidugi kui sulle ikkagi antakse ja söödetakse hästi teadlikult seda kõike ette läbi nende täienduskoolide juba lasteaiad tegelikult rajati ka päris Eestis siis korporatsioonid, skaudid, gaidid, esto, kogu vaba aeg pühendati eestlase säilitamisele ja sinna juurde see lugu sellest, kuidas on kaugele üks väikene ilus riik, kes kannatab ja sina pead seda kultuuri edasi kandma, sest kui nõukogude okupatsioon ei lõpe, siis äkki kõik siin hävib ja juba ongi hävi maas. Et selline võimalus ja koorem korraga noortele peale panna. See oli hästi intensiivne ja muidugi andis neile need riistad tööriistad, millega oma etnilist olekut defineerida, sellest mõelda. Aga samal ajal see oli ka noh, see oli ka intensiinseri koorma, samal ajal kui nende klassikaaslased Ameerika koolist laupäeval pühapäeval lugesid koomikseid, mängisid pesapalli siis nemad istusid koolis väga traditsiooniliselt lugesid, kirjutasid, õppisid, õppisid, õppisid ja noh, et oodati ka sellist kirge ja seda üritati neisse süstida ja tõesti, mõnest saigi väga kirglik kandiski, seda kõike edasi. Ideaalsed, vastad retseptile, aga mõni vastupidi kõik koormas teda ja Ta lihtsalt otsustas ise eemale hoidma hakata. Ja samamoodi need inimesed, kes pidasid sellest väliseestlases vastu kuni Eesti taasiseseisvumise, nii ka nende jaoks oli siis mitu teed, paljud kogesid identiteedikriisi. Et mis me nüüd teeme siis või mis on nüüd meie roll, et kogu meie elutöö nüüd ootamatult väga toredasti lõppenud, aga mis edasi? Ja siis nendest osad hakkasid töötama uute eesmärkide nimel, tihti saax NATOsse tehtit tunnustataks, täiesti hakkaks hästi minema ja osad siiski hobusidki kogu sellest liinist ja muidugi nendega koos kõik need, kes tundsid tohutut kergendust, et nüüd see koorem, mis neile on laotud, et seal nüüd ära võetud kõik on noh, lõpp oli õnnelik ja läksid samuti väliseestlasest natukene eemale. See on selles mõttes huvitav, et see, mis sa räägid. Et kui Eesti sai vabaks, et, et osad nagu ma ütlesin, et mis nad siis nüüd teevad, et, et nende töö on nagu lõppenud. Et kas see tähendab, et see eestluse hoidmine ei olnud? Ei olnud eestluse hoidmine selles mõttes, et seal midagi nagu sügavat Ta isikliku või, või kuidagi, et oma pere traditsioone hoida, vaid nad nagu võitlesid ikkagi Eesti kui riigi eest, mille, mille nimel nad seda kõike tegid. Ja loomulikult see isiklik aspekt on oluline, kõik need peretraditsioonid, ma usun, et nad endiselt 24. detsembril ta kinki avad, erinevalt ameeriklastest, kes teevad seda kõik 25. aga sellele isiklikule tasandile, lisaks siis hea selline riiklik moment oli selles patriotismi olemas. Oma varasemates uuringutes ma olengi just nimelt seda Eesti iseseisvuse taastamise protsessi vaadanud, Välis-Eesti seisukohast nende perspektiivi uurinud. Ja siis mulle on öeldud, kaeda laulev revolutsioon, nii vahva, aga Kanadas näiteks Kanada eestlane ütles see kestnud viis aastat või 15 aastat, vaid 50 aastat, et algusest peale ja muusika on meile olnud oluline. Koorilaulu on pisut enam uuritud praeguseks ja see oli tõesti välisvõitlusest selline oluline relv. Mindi, lauldi, see tekitas inimestes küsimusi. Kuigi muidugi neil vabas maailmas olijatena neil olid täielik diapasoon, kõike võis kasutada alates lobitööst kuni massidemonstratsioonide, nii, aga ikkagi see laulmine oli ka nende allikate balletis hästi oluline ja seda kasutati. Nii et see kultuur oli suuresti rakendatud ka ikkagi selle välisvõitluse reete. Me räägime siin hetkel praegu hästi tugevalt sellest, kuidas ühiselt eestlased koondusid ja, ja mida nad kõik ette võtsid, et oma kultuuri hoida. Aga tegelikult sina oled oma töös keskendunud, on ju teise maailmasõjajärgsetele pagulastele, aga nemad, kui nad sinna Ameerikasse jõudsid, siis tegelikult need nii-öelda vanad eestlased olid seal juba ees ju, et see sulandumine, ma olen lugenud sinu töödest ei läinud tegelikult nii kergelt, et ikkagi eestlastel ka omavahel olid seal teatud poliitilised erimeelsused ja pluss selline uute vanade tulek ja nende omavaheline võitlus. Ja täpselt nii esimesed eestlased väidetavalt või Eesti aladelt pärit inimesed olid väidetavalt USA-s toonase, ei olnud muidugi USA Ameerika aladel tänapäeva Ameerika aladel juba seitsmeteistkümnendal sajandil, aga põhimass hakkas saabuma 19. sajandil, siis kui pärisorjus kaotati, inimestel oli võimalik liikuda. Ja paljud just nimelt põllumaadest huvitunud läksid mõned läksid kõigepealt sama aresse või Krimmi, aga siis, kui ei meeldinud olud, siis lendasid mitte tagasi Eestisse, vaid juba edasi. Mõned läksid kohe Kanadasse või Ameerikasse ja nende seltskonnad olid üsna terviklikud perede kaupa rännati olid mehed, olid naised, pojad, tütred ja kuidagi see kogukond tekkis naturaalselt, aga rannikualadel eestlased on selles mõttes huvitavad, et tulid nii vaikse kui Atlandi ookeani kaudu üsna võrdselt vähemalt mingi ajani, erinevalt teistest, kes pigem eelistasid üht itaallased ikka atlandilt, hiinlased vaikselt ookeanilt. Siis ja siis tekkisid rannikualadele sellised noh, pigem meremehed. Vabrikutöölised puusepa taga oli ka taksojuhte, kingseppasid, juuksurid ja nii edasi ja sellised töölised. Pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi tuli hästi palju vasakpoolset vasakpoolset meelestatud eestlasi juurde kes asusid siis oma poliitikat ajama ja enam-vähem nad said läbi, kuni Eesti iseseisvus. Siis tekkis tohutu veelahkmeala osad tahtsid Eestit toetada, vaid rõõmsad, kes ei saanud aru, miks on vaja iseseisvat Eesti riiki nüüd, kui lõpuks Venemaal on olnud see edukas revolutsioon ja nad omavahel praadisid päris intensiivselt paarkümmend aastat kuni pagulaste tulekuni, mis lõplikult selle kaalukeele ikkagi iseseisvuse ja nüüd siis iseseisvuse taastamise pooldajate tsunfti peale viis aga Jaanil omavahel kommunistidest rääkimata, nendega pagulased ei suhelnudki, aga ka need iseseisvusmeelsed vana eestlased, neil olid oma kombed, neil olid oma traditsioonid. Näiteks New Yorgi Eesti maja oli neil juba olemas, pagulased tulid ja siis pagulaste jaoks. Alguses muidugi aidati neid tohutult, aga umbes esimese 10 aastaga oli ikkagi tarvis ka selgeks vaielda. See kes hakkab nüüd selles uuenenud kogukonnaseid keskseid metafoore sõnastama ja kuidas ikkagi asjad täpselt lähevad. Pagulase oli hästi palju, nad tulid iseseisvast Eestist, mida vana eestlased ei pruukinud olla üldsegi näinud. Meil oli hästi tugev selline riiklik kultuuri pagas olemas. Pätsi ajal me teame, olid igasugused kampaaniad, nad teadsid väga kindlalt, mis on ja mis ei ole. Ana Eestisse tõid natuke ambivalentse mad ja siis kultuuripinnale, aga ka puhtalt organisatsiooniliselt pinnal. Esialgu neid võeti vastu toetati ja ja kas te küsitud palju, aga kui nende hulk hakkas sedavõrd suurenema, et lihtsalt maja e kitsaks ja, ja oli tarvis suuremaid arveid maksta, siis paluti, et nad ikkagi panustaksid ka liikmemaksudega ja nii edasi. Kui nad hakkasid liikmemakse maksma, siis nad tahtsid juba hääletada ja siis õige pea hääletatigi kõik ana eestlased välja. No mitte kõik, mõned jäid ja, ja üks perekond, Skonbergid näiteks siiamaani on väga-väga aktiivne ka nüüd pagulus on juba läbi ja pagulastest on saanud need nii-öelda vana eestlased. Kas me nüüd räägime sellisest ühtsest eesti kogukonnast Ameerikas? Kas ma arvan, et eesti kogukond Ameerikas ei ole kunagi olnud ehtne ja ei ole ka praegu, seal on nii palju põnevaid kihte? Esiteks poliitilisel pinnal, aga ka just nende individuaalsete valikute pinnal, et oli ka neid, kes juba eos nii vana eestlaste kui pagulaste kui ka vasakpoolsed te hulgas, kes juba eos otsustasid, et nemad pigem kannavad seda eestlust, mis iganes vormis oma südames ja ei, ei angašeerinud nende organisatsioonidega, ei suhestu, nendega ei ela organiseeritud Eesti elu on nagu alternatiiv, eestlased või underground, eestlased ja nemad on ka väga põnev seltskond. Ja neid on palju, nendeni ma jõudsin ka osaliselt tänu oma suulise ajalootööle, sest et nende, nendel on oma lumepall hakkab veerema, yks tunneb üht, teine teist ja need suured kogukonnad pole jällegi paadiki kuulnudki, et sellised põnevad isiksused on ka olemas. Nii et ja seal on palju kihte ja, ja ikkagi mingitel hetkedel need inimesed haakuvad, midagi nad üksteisest teavad, aga, aga see pilt on palju kirjum, kui võiksid Eestist vaadates tunduda. Meil tuleb kohe õige pea saatesse külla ka veel meie teine kolleeg Aili Monika, kes on ise Ameerikas üles kasvanud täpselt samamoodi pagulaste perekonnas ja tema rääkiski just seda, et on perekonnad, kes siis hästi aktiivselt seda eestlust toetavad ja ülal hoiavad. Ja siis on perekonnad, kelle kohta nad teavad, et nad on eestlased, nimetavadki neid jah, eesti peredex, aga sellisteks, kes siis ei, ei suhestu kuidagi nende kultuuriliste kommetega, et see on ilmselt just see, millest sa praegu räägid. Ja väga põnev, ootan huviga, mida, mida see järgmine intervjuu eetrisse ta. No mulle hästi meeldis ka tegelikult see, et kui me rääkisime sinuga enne saadet just sellest kultuurihoidmisest ja kõigest, mida eestlased omavahel tegid, siis sa tegelikult ütlesid, et see on nagu omamoodi selline ilmalik religioon, et, et see on midagi, mille nimel nad tegelikult elasid ja mis neid võib-olla siis aitas või toetas kuidagi seal võõral maal. Ja religioonist rääkides peab mainima, et väliseestlased just pagulaseestlased olid üleüldse muidugi Nõukogude eestlastest enam religiooniga seotud, aga ka ka tänapäeval jällegi, kuna nad tulid Eesti Vabariigist, kus see oli oluline ja Ameerikas samuti see on väga oluline, siis nad ka luterluse ja õigeusu ja, ja neli pühilus ja patism ja et need on kõik endiselt olulised, kas seal aga aga jaa, mulle tundub natukene teestlus, on tõesti seal ilmaliku religiooni mõõtmeid võtnud erinevatel aegadel ja selles kontekstis Eesti majasid saabki vaadelda justkui mingeid templeid, kus käiakse seda rahvuskeha teenimas taas etendama, et noh, nende jaoks need traditsioonid olid hästi olulised. Kui lugeda nende aktuste kavasid või kõnesid siis seal on sellised krestomaatilised narratiivid, selliseid, seal on sellised kindlad asjad, mida peab ütlema ja neid öeldakse ja siis lauldakse koos ja et kogu see formaat, mida nad oma kultuuri nii kitsas kui laias plaanis läbi elades on enda jaoks välja mõelnud, et see seal tõesti on sellised ilmaliku religiooni tunnused kyljes. Sa küll uurisid hästi intensiivselt just nagu ühte kindlat perioodi, aga kas sa oskad öelda praegu ka, et kui nad siis lõid nagu hästi tugeva sellise rõõmsa narratiivi ja selle nad keskendusid kultuurile, et kas see tippaeg jääbki sinna kuskile pärast teist maailmasõda või nad on sellega olnud ikkagi nagu tänasesse päeva üle. Kvantitatiivseid mõttes ja kindlasti see tippaeg, intensiivsuse, see puhang, see oli, ütleme viiekümnendatel kuuekümnendatel, siis, kui nad olid tegelikult juba ammu kohale jõudnud, aga, aga oli oli jõutud ennast üles töötada, see ongi põhiline, mis eristab tegelikult välise kodueestlast külma sõja kontekstis, et mõlemal pool oli raske. Aga Välis-Eestis oli võimalik ennast üles töötada, Neil oli see lootus, mis sai ka reaalse tulemuse, tõesti, neil, neil läks väga hästi, nad, nad on siiamaani uhked selle üle, et et nad on üks kõige edukamaid immigrant rühmasid Ameerika ajaloos üldse just selliseid sotsiaalmajanduslike näitajate poolest, nii et ja kui jõuti lõpuks sinna nii-öelda marjamaale, siis viiekümnendad kuuekümnendad olid tõesti üli üliintensiivsed kvantitatiivse mõttes, aga jällegi mentaliteediajaloo seisukohast ja sellest seisukohast, et kui individuaalne tegelikult kultuurikandmine on, siis kvalitatiivse mõttes loomulikult ei saa rääkida, et ühel või teisel ajal oleks olnud nagu parem või halvem üksikisik, kes elab välisEestis ja arvab, et ta on eestlane. See on igal ajal olnud kontiinum. Et selles mõttes niikaua kui neid üldse on nii kaua on huvitav ja tore ja neid endiselt on. Need on, on huvitav ja tore. Mul on hea meel seda kuulda ja mul on ääretult hea meel Maarja, et sa täna tulid külla meile Maarja Merivoo-Parro niisisse äsja möödunud nädalal Tallinna ülikoolis oma doktoritööd kaitsnud värske doktorikraadi omanik, siis nüüd aitäh sulle stuudiosse tulemast ja meie räägime siis edasi juba inimesega, kes on pärit just sellisest perekonnast, millest Maarja meile siin põhjalikult rääkis. Ja nüüd on minu kõrvale stuudiosse jõudnud Aili Monika vaht ja meie oma ERR-i inglisekeelse portaali ajakirjanik, tere hommikust. Tere hommikut. Nagu öeldi maakeeli. Aili, räägi natukene lähemalt oma elust ja perekonnast, sa ei ole üldse Eestis sündinud, kuidas sa siia Eestisse jõudsid? Nii, kas pika siis veel lühikest kohe nagu ütleme nii, et alustama vanavanematest nii, teeme siis lühikese nii-öelda kokku üle vaata sisse, et vanavanaemad siis on mul tegelikult kõik neli tükki on eestlased, üks küll sündis ja kasvas Riias, nii et õigemini tema on siis esimene väliseestlane meie peres. Aga noh, ütleme sisuliselt, ma olen teine põlv välismaal sündinud. Et nemad kõik, kui ühel või teisel hetkel põgenesid läände. See käit, kuidas, kuidas keegi läks natuke keeruline, aga kokkuvõttes üle Saksamaa jõudsid lõpuks Ameerikasse. Et isa vanemad jõudsid Baltimore linna, mis on Washingtonist nakse põhja poole. Ma ei, ma ei tea, misse kilomeetrites on umbes tund aega sõita põhja poole ja ema vanemad jõudsid siis New Yorki, et isa vanemad on siis Sarapiku nimelised ja ema omad siis Meiga nimelised, et perekonnanimed on siinkohal olulised kesku Huber kuulus, et see räägib juba nii mõndagi inimese kohta. Ja siis jah, nemad omakorda kasvatasid siis noh, minu isa õde ja siis minu ema kasvas üksiklapsena New Yorgis. Ja siis omavahel kohtusid. Ma ei mäleta, mis kaudu ilmselt meeskoori mingisuguse ürituse kaudu hakkasid käima, said kokku kaks aastat hiljem abiellusid järjest tuli meits üks, kaks, kolm, neli last millest sündisid siis vanem õde ja vend siis 80.-te alguses ja keskel, mina juba lõpus ja nooremaid sündis siis mõni kuu pärast, kui Eesti sai uuesti iseseisvaks. Et aga kuidas sina siia Eestisse tulid? See oli kõige esimene oma perekonnast, kes tuli Eestisse nii-öelda tagasi, ehkki sa ei olnud kunagi varem olnud, see on ka niisugune, küsi, küsi kohtete või küsi, küsi muuls, et kui me olime väliseestlased, kes meie oleme, siis kes me tagasi tulime, tagasi tulnud eestlased, aga noh, tagasi tulnud naljakas öelda inimese kohta, kes ei ole kunagi siin elanud, aga noh me alles mõtleme seda, aga mina tulin niimoodi. Mina tahtsin üldse kolida Torontosse. Vaatasin, et seal on palju lihtsam veel nii-öelda seda Eesti elu elada, millega mina kasvasin millega meie vanaemad kasvasid, aga siis meie ka üheksakümnendatel ja kahe tuhandete alguses. Et kahjuks meie kodulinnas Baltimore'is oli asi niivõrd laiali hajunud, et keskpunkt oli juba rohkem sinna Washingtoni poole kolinud. Ja vahepeal elasin niimoodi, et ma olin ühes väliseesti peres Philadelphias oli lapsehoidjat. Ma käisin rahvatantsuproovides New Yorgis, ma tegelesin Kaididega skautidega liku Disney töö, siis käisin segakooris ja meeskooris laulmas Washingtonis ja ühesõnaga ringi ratas käis niimoodi ja arvata võib, et sellest lõpuks sai siiber. Nüüd mõtlesin, et Torontos, vot seal saab elada seda õiget Eesti elu, et seal oled eesti kooliõpetaja, seal oled naiskorporant, seal oled rahvatantsurühma liige, sa oled koori liige, kõike saab rahulikult teha töö ja muu elu kõrvalt. Ja kokkuvõttes selgus, et, et juriidiliselt ja rahaliselt ja kõik igati igatipidi oli lihtsam kolida lihtsalt Eestisse ja sa lihtsalt tulidki niimoodi kaks kätt taskus ja täiesti tundmatusse kohta tegelikult ju tundmatu on nagu naljakas öelda, samas selle kohta, et 2009 2009 käisin esimest korda Eestis, et see oli laulupeol, et meie, see Baltimore-Washingtoni Eesti segakoor sai siia laulma ja siis selle ettekäändega olime seitse nädalat esimest korda. Ja siis sain esimestest šokkidest natuke üle, eks ole, tead, tegelikult kõik ei ole alati rahvaliidu rahvariideseelikutes igal pool tänavatel Tuljakut laulmas, kuigi seda nägin ja kuulsin ka. Aga noh jah, et elu on nagu üsna tavaline juba tänapäeval, eks ole, aga aga siis tuli niimoodi jah, et mul olid mingid stipendiumid juba väidetud, mis olid mõeldud selleks, et rahastada minu Torontosse minekut. Ja siis kirjutasin neile, kui selgus, et seda Ranto minagi ei mängi välja, et kas sobib teile, et hilja on nüüd juba sügiseks minna Tartusse. Aga kas sobib, kui ma katsun kuidagimoodi sinna Tartu ülikooli saada kevades meistriks, ütles, et hea küll, et noh, Eesti ikka, eks ole, muidugi toetame Eesti läheb Eestisse. Ja siis hakkasin pikki-pikki kirju kirjutama ja ja võeti mind niimoodi, et ma ei olnud ametlikult matrikuleeritud ülikooli, vaid täienduskoolituse täienduskoolitusõppes, tegin lihtsalt mingid ained rahaliselt ja siis selle aja jooksul jõudsin juba siis taodelda nii-öelda paka programmi ja nii edasi ja nii edasi. Ja nüüd oled sa juba eestlasega abielus ja täielikult ennast siin sisse seadnud. Ütleme nii, et praegu meil meil on käsil hetkel otseses mõttes nagu täna ootan veel rohkem infot ühe talu ostu kohta, ma loodan, see kellelegi šokiks ei tule, kes kuulab, et see on juba, mil mõtlen molkunud päris pikalt. Aga jah, et sa oma abikaasaga kohtusime kohe, kui ma alguses Eestisse kolisin esimese nädala jooksul ja kuidagi nii see läks ja ega tagasiteed enam ei ole minu jaoks ja nüüd tegelikult oleme aru saanud, et ka sinu perekonna jaoks selle tagasiteed. Kas see, sest ka sinu õde ja vend on sinu järel tulnud siia Eestisse tagasi? No küsimus on, kas need tulid täpselt minu järgi või mitte, need võivad ise vastata kunagi, aga, aga ühesõnaga jah, need tulid niimoodi, et mina abiellusin suvi 2016 ja siis õde, kes käis pulmas tagasi jõudes USAsse, hakkas virisema, et no ma ei taha siin ja ma ei tea, kuidagi ei ole enam see siin ja noh, Eestis on nii palju puhtam ja mõnusam ja loodus ja toit ja ja keel ja kultuur ja aga osta pileti siis tagasi ja ta ostiski. Ja siis vend oli mõni kuu hiljem ja jõuludeks olid siis juba kaks, jah, no siis üks vendiks seda järgi tulnud. Aga sa ütlesid ka, et miks sa tegelikult tahtsid kolida Torontosse kõigepealt, kuidas sa jõudsid Eestisse, on see, et sa ütlesid, et sul on lihtsam seda Eesti elu elada. Elasid koos kolme põlvkonnaga USA-s, miks sul oli vaja seda Eesti elu elada? Et sa räägid täiesti puhast eesti keelt, kuidas te seda kõike seal hoidsite või miks seda eestlust niimoodi siis üleval hoiti, miks see nii oluline oli, noh, eks, eks see tulebki, sellest, see võti peitub, sa oled, me elasime kolme põlvega koos. Et tõepoolest, kes ja kuivõrd hoiti nii-öelda seda eestlust ja kes ja kuivõrd seda keelt nagu edasi andis ja kui puhtalt säilisse see sõltubki väga palju sellest, et kas, kas sul elasid näiteks vanavanemad enda juures ja meil elas ema vanemad ja kas oli eesti kool lähedal, eks ole, kas oli Eesti maja, kas oli, kas olid need Eesti tegevused ja kas oli teised noored ka, kes rääkisid ja viitsisid rääkida, viitsimise küsimus on ka see muidugi. Ja, ja eks ole, et kuna me kasvasime niimoodi et Maarja rääkis sellest natuke et meile loeti sõnu peale, eks ole, et te olete need eestlase eestluse hoidjad, et kui teie ei hoia seda siis leib, eks ole, hävida seal kodu Eestis, eks ole, ka üheksakümnendatel noh, ei olnud asi nii kindel veel, et kas ikka jääb, eks ole, mine tea, kas Eesti jääb vabaks, eks ole, et see oli kõik alles, nii uusi, aina siuksed, pöördelised hetked olid ja, ja siis? Jah, et aegseks kasvatati, kui seda kultuuri hoidjad, siis jah, jah. Ja, ja nagu ka Maarja rääkis, et see surve oli tegelikult päris suur, et ka minul tekkis trots vahepeal, et mina ei viitsinud pühapäeviti Eesti koolis käia. Meil olid nii olnud Slippovrid ehk siis kus ööbisime sõbrannade juures näiteks laupäeva õhtuti ja siis pühapäeva hommikul. Mulle tuldi järgi kell kaheksa, nii kell üheksa algab eesti kool, käänamine, pööramine, kõik see, kõik see. Ega ma ei viitsinud ka eriti teismelisena ja oli periood, kus ma siis ei käinud enam mul tõesti lihtsalt noh, viskas üle. Aga mingi hetk ma ise jõudsin selle arusaamani, et kuule, tegelikult see asi on nagu suurem ja olulisem kui mina ise, et mis ma jonnisin, et mulle on antud tegelikult see on sihuke aare tegelikult, eestlaseks kasvamine välismaal ja kuna see ongi, et seal sa peadki just nimelt valima olla eestlane, seal ei ole igapäevane asi, sa pead valima iga päev suhelda oma vanavanematega või õdede-vendadega eesti keeles, kippusime rohkem segakeeles rääkima. Aga sa ütlesid ka, et tegelikult te isegi saite lapsena karistada, kuid ei rääkinud kodus eesti keelt. Tõepoolest, et kes on tuttav Simpsonite ka siis teab, kuidas Bart Simpson kirjutab sinna tahvlile neid lauseid, eks ole järjest, et ka meid pandi kirjutama 100 korda, et mina räägin kodus ainult eesti keelt. Aga kas see oli see tavapärane ka teiste eestlaste hulgas, te käisite nii paljude eestlastega läbi? Ma tean, su mingi hetk mainisid seda, et olidki need, kes hoidsid seda eesti keelt nii kõvasti nagu teie, aga samas sa ütlesid, et te teadsite ka perekondi, kus seda ei olnud, et nemad olid nagu ka eestlased, aga, aga mitte sellised. Aga see on niisugune huvitav asi nüüd, et siin on juba kaks teemat nagu asja juures, et üks asi on, kuivõrd pere noh, antud pere rääkis eesti keelt ja teine on, kuivõrd ta läbi käis. Ja ütleme, tänapäeval on ka nagu väga head näitlejad, et et on pered, peresid, kus eesti keelt enam sisuliselt üldse ei räägita, kahjuks, et on nagu noh, nii-öelda segapered, eks ole, või ongi, et eestikeelne lapsevanem käis tööl ja oli teise lapsevanema ka kodus ja siis noh, niivõrd ei õppinud, eks ole. Aga vot on ikka väga aktiivsed juhid, on fraktsiooni esimehed või esinaised olnud, on Eesti koolis õpetavad rahvatantsu näiteks, et keelt ei saa õpetada, aga muud kultuuri saavad. Ja nii edasi. Et meie ajal tõesti ikka räägiti rohkem eesti keelt, et meie ajal Baltimore Eesti koolis oli väga kõva sõna ikka, et kõik oli eesti keeles. Päev oli eesti keeles eesti keele ja kultuuriajalooemakeele loodusõppe- ja kõik see oli kõik eesti keeles, tänapäeval on pigem Eesti koolides. Aga see ei ole kindel reegel, see sõltub täiesti. Aga ma näen seda rohkem kaugelt vaadates, et õpitakse eesti keelt. Meie ajal oli see, et oli üks eriklass, kus ei olnud eesti keele rääkija või noh, kus olid mitte eesti keele rääkijad. Et tänapäeval see nii-öelda on nihkunud, see tase. Aga tõepoolest selle järgi tegelikult ei saa nagu kindlaks määrata, et kes on nii-öelda see aktiivsem eestlane, kes ei ole, et see on, see on paratamatus, põlvkondade, kas niimoodi juhtub, öeldakse, et keskmiselt kolme põlvkonnaga juba hakatakse Asimuleeruma nagu nii-öelda kohaliku selle kultuuriga ja me olime kuskil seal piiri, on hetkel et teie lapsed, kui te läksite nad õdede-vendadega otsustanud USA-s saada või te võite veel seda muidugi teha, aga et siis nemad peaksid olema need, kes siis juba aamen Ameni kariseeruvad rohkem. No ütleme, see oht oleks järjest suurem tõepoolest, et muidugi katsutakse edasi hoida ja seda on näha, et ikka ikka pingutaks, pingutatakse selle nimel ja, ja tõesti inimesed on väga tublid selles osas, siiamaani veavad oma lapsi kaks tundi, üks ots kuskile eesti kooli laupäeviti pühapäeviti saadetakse tänapäeval on keelelaagrid Eestis korraldatud ja saadetakse need lapsed siis Eestisse suveks või näiteks kellegi sugulase juurde, nii et mine ammenda endasse seda keelt ja kõike, onju. Aga aga ongi, et minu kodulinnas, kuna see, see, see ei ole enam niivõrdkeskus, nagu see vanasti oli, ka Eesti maja müüdi nüüd sel aastal maha lõplikult mis oli ka väga valus teema, aga et jah, et mul oleks juba keerulisem kasvatada niimoodi. Aga sa ütlesid, et kodused alguses lapsega te läksite väga konkreetselt eesti keelt, sa ütlesid, et sa isegi ei teadnud, et su vanavanemad inglise keelt näiteks oskavad. Tegelikult ilmselgelt tegid, aga chisse keel hakkas nagu juba segunema, aga kuidas sa praegu näiteks oma õdede-vendadega emaga suhtled? Nii, see on koht, kus ma peaksin tublisti eetris ütlema, et räägime ainult puhtas eesti keeles. Aga tegelikult on isegi pigem segakeeles ja see on tegelikult ka niimoodi olnud juba juba aastaid aastakümneid, õigemini juba ka siin Eestis, kui sa oled nüüd oma õdede-vendadega, räägite ikka natuke sellise segama. Et eks me katsume rohkem eesti keeles rääkida ja mida kauem me oleme kõik kolmekesi siin, seda rohkem meie keel areneb ja eks ole, et noh, igapäevaelu on eestikeelne, siis me hakkame ka mõtlema rohkem eesti keeles, aga aga teatud teemad ongi lihtsalt siuksed. Noh, ongi lihtsalt niimoodi vahetuda. Et vahepeal küsiti minu käest, et kumb keel on minul, jaks puhtam, kas eesti või inglise keel ja ma ütleksin ausalt alati ja siiamaani tegelikult on segakeel. Aga segakeel ei ole ka siuke, et sa lihtsalt miksid keelt ja nii edasi, sa pead selgelt välja ütlema, nagu sa pead mõlema keele grammatikat ja kõike väga hästi tundma tegelikult, et sujuvalt niimoodi vahetada. Aga ma eeldan, et see eesti keel, mida räägitakse Eestis, mida teie rääkisite oma perekonnas, et nad ikkagi erinevalt päris palju seepärast, et see teie keel. Ma ei, ma ei taha teda nimetada nagu surnud keeleks, aga ta selles mõttes, et ta, ta oli nii kitsas ringis, mida te hoidsite omaette, et ta ei arene nii nagu Eestis areneb, et kas, kus sul oli tagasi tulles nagu keeruline ka natuke tähendab Eestisse tulles tagasi tulen tagasi tööle. No selles mõttes jah, need, kes tunnevad mind sellest nii-öelda alguses eriti need aeg-ajalt tuleb juttu keelest ja siis meenutame, et oi, oi, oi, mul keel on ikka kõvasti arenenud, eks ole. No ö tähe, aga mul on ikka raskusi, eks ole, kohati tuleb see ö-täht välja, riivi palatiseerimine näiteks mul kohati, sellega on raskused fina, kui ma ei mõtle, eks ole, siis hakkab nagu tulema uuesti. Aga sõnavara poolest ka, eks ole, et ma ei oska nüüd näiteid muidugi peast välja tuua, aga ütleme jah, et Sa tundsid seda erinevust, siis oli tunda jah, et mulle aeg-ajalt ikka öeldi, tead, sa räägid nagu mu vanaema mõtlesime, õppisin su vanaema põgenenud õe käest eesti keelt, sellepärast äkki. Eks ole, et ja õnneks inimesed olid alati käpika neid parandama, et alguses mõned mõtlesid. Oo ei, ma ei taha talle, nagu ma tea, halba ma tea kuidagi solvata, mis ei, mul on vaja õppida. Ma tulin siia eesmärgiga, et ma tahan integreeruda. Ma tahan sisse sulanduda nagu eesti keelde ja kultuuri. Ma olin alguses ka ühikas mõeldud eestlastele, ma astusin naiskorporatsiooni Amicitia USAsse, kus on absoluutselt nagu kõik eesti keeles. Sain kokku eesti mehega, eks ole, ja ained olid eesti keeles. Aga samas nojah, et alguses minna ülikoolivahepeal õppis maaülikoolis on väga keeruline õppida, kui sa ei tee vahet, mis on säästmine ja mis on saastmine näiteks hapnik ja hape mis on nagu siinsete jaoks aga põhilised, aga noh, ongi seal Eesti koolis, kus me õppisime, me keskendusime kultuurile ja keelele, mitte niivõrd teadusele ja matemaatikale, näiteks, et et ikka selles mõttes kohanemine läheb tegelikult siiamaani edasi. Et iga päev õpin midagi uut juurde ja tegelikult oma töös, kus ma tõlgin eesti keelest inglise keelde, suur osa minu tööpäevast on sihuke siis ma õpin neid väljendeid juurde ja õnneks siis ongi, et abikaasa ja teised on nõus mind aitama sellega ja sa ütlesid ka, et sul juba tegelikult inglise keelega on juba vahel läheb natuke keeruliseks, et mõelda, et kas seal on juba need väljendid õiged ja, ja ma olen märganud seda vennas ja SK, et kui noh, näiteks näiteks väljend väljaelamine, et lihvida out ja mis seal live Tauts ei ole väljend inglise keeles. Praegu paugupealt ma ei oska öelda, mis võiks olla täpne vastand sellele, aga aga ongi täpselt sama, mida me tegime eesti keelega inglise keele alusel või tulise inglise keele mõju sisse. Meil juba inglise keel hakkab eesti mõjusid niimoodi välja näitama või noh, reetma meid. Aga see ongi, et kohalikud nagunii ei saa aru, et kui me inglise keelt räägime, natuke teistsugused, sest nemad ise räägivad samamoodi. Et häda tuleb sellest muidugi jah, kui ma pean uudise välja panema, eks ole, mis peab olema niitide vingress, eks ole. No vot siis peab puhas olema, siis pean natuke mõtlema. Meie aeg kahjuks hakkab siin otsa saama, mul on sellest muidugi väga kahju, sest sinuga on väga põnev rääkida, aga aitäh sulle ka, aitäh tulemast, Aili Monika vahtlal. Meie siinkohal teeme väikese muusikalise pausi ja siis tuleb meile külla juba Jakob Rosin, kellega me räägime hoopis teistel teemadel. Kui su Kas tead me iga päev tulla nõnda, eks olla, koos kui köik ei tule meil välja, vähemalt nalja looks. Mina alustan, haaralduge, jagame, näe, rõve, pöörakse jää. Kes toetab seda välja? Ja nüüd on suur rõõm selle üle, et stuudiosse on jõudnud Jakob Rosin aasta viimaste tehnika uudistega. Tere hommikust, Jakob. No mis siis on need viimased uudised, mis sul meile pakkuda? Pühademeeleolus kindlasti inimesed reisivad hästi palju ja Google on tuntud oma suure informatsiooni kogumise, selle analüüsimise ja siis õige info õigel hetkel väljastamise poolest ja Google'i nutikas assistent kuklas istunud on nüüd ära õppinud ennustama seda, kas sinu lend jääb hiljaks, kas sinul endal läheb hiljem välja või tehes seda siis paljude väga paljude allikate põhjal isegi ei tea täpselt, mida ta kasutab, aga vaadates varasemat statistikat ja palju muud informatsiooni võitlusele nüüd ühel hetkel öelda, et teadet on, on 75 protsenti tõenäoline, et sinu homme hommikune lende väljub hiljem ja siis on sul võimalik seda ise võib-olla järele kontrollida täpsemalt ja ja teada arvestada sellega, et, et sa ei pea lennujaama minema. No Tallinnas meil siin võib-olla ei ole see nii hull, sest et meie lennujaam ütleme Tallinna kontekstis võtab sul tõesti pool tundi sinna minek, aga kui sa oled Tartus või, või oled sa välismaal, siis on see infokild võib-olla vahel täiesti oluline, eriti kui on selline varahommikune või hilisõhtune lend, et sa pead väga-väga täpselt teadma, kus, mis kell sa olema pead, nii et nüüd on, nüüd on võimalik arvutil ette ennustada seda, kas lend jääb hiljaks? Väga huvitav, aga üks uuendus, mis on veel märksa suurem kui Google'i ennustamisoskus, on see, et Elon Musk esitas uut tunnelit. Tunnelit, temal on üks selline Silmar talle neid firmasid muidugi palju Tesla ja SpaceX ja nii edasi, aga tema firma Boring Company, mille nimes on selles mõttes huvitav sõna mängijad, vooring on nii inglise keeles nii igav kui ka tähendab siis kaevamist ehitab tunneleid eesmärgiga siis ühel päeval viia autoliiklus suures osas maa alla ja esitles ta siis oma demo tunnelit, kus on võimalik autoga sõita, täna on sellel autol päris kõvade tingimused peal ja, ja täna vastab nendele vaid Tesla, aga, aga tulevikus võibki olla niimoodi, et autoliiklus on maa all, auto liigub seal tunnelis ise, tal on külje peal sellised spetsiaalsed abirattad, mis tunneli seintega kokku puutuvad ja seega hoiavad autot õige koha peal pööretel täpselt samamoodi. Lase tal kuhugi valesse kohta pöörduda, võib põrgata. Liiklus on seal suhteliselt kiire, 241 kilomeetril tunnis on see nõue, miski, kui kiiresti peab autose sõitma, esimene tema on sellest nüüd ära tehtud ja loodetavasti kunagi tulevikus lähebki niimoodi, et maa peal ilutsevad pargid ja kõnniteed ja jalgrattateed ja siis maal liiguvad vaikselt-vaikselt autod. No ma ei tea, ma vaatasin seda demovideot ka, see oli ikka suhteliselt klaustrofoobiline asi, siis hakkavadki inimesed võib-olla rohkem ja ma väga loodan seda tõesti. Aga liigume edasi Huawei Stransoluudis. Ja Huawei on palju räägitud viimaste kuude ja nädalate jooksul, palju kritiseeritakse teda erinevate ettevõtete poolt ja kõik ütlevad, et või paljud ütlevad, et ei, ei soovitata Huawei tooteid kasutada, sest et neil võib olla sidemeid Hiina valitsusega, kes jälgib kasutajat. Infot, mis läbi Huawei seadmete liigub, aga kellelgi nagu justkui otseselt ei ole kindlaid tõendeid ja nüüd on Huawei ise ka öelnud, et et noh, et mis te siis süüdistate meid alusetult, kui teil tõendeid ei ole, et on palju eksperte analüüsinud Huawei seadmeid ja ei ole leidnud sealt. Ei ole sealt leidnud, et turvariske on need eksperdid olnud nii hua, veiste endast kui ka sõltumatud eksperdid. Nii et see teema endiselt ma ei ütleks, et ta on läbi, sellepärast õiget lahendust siin niikuinii ei ole, näiteks riigi infosüsteemide amet on, on natuke aega tagasi öelnud, et nad ei soovita riigi riigi infovõrkudes kasutate Huawei seadmeid, kuna päris täpselt ei ole teada, kas seal on peidus mõni meelega tehtud tagaukse tagauks tähendab seda, kui mõnda seadmesse selle tarkvarasse või riistvarasse on loodud meelega siis võimalus infole ligi pääseda, nii et kasutada seda ei tea. Nii et mine võta kinni, kus see tõde nüüd täpselt on. No tagaustest ja riigi infosüsteemidest rääkides jõuab jälle väga ilusasti uue teemani, milleks on siis ID-kaardid, millele pääseb ligi politsei võtmega. Politsei. Nii, nüüd on täpselt selline asi, see avastas, avastasime, ehmatasime ka kohe ära, et nonii, nüüd on väga avalikult tekitatud ID-kaardile tagauks, kust pääseb infole ligi, aga tegelikkuses on see väga. See on asi, mis eksisteeris eelmiste ID-kaartidel eksisteerib nüüd ka uutel ID-kaartidel, mida detsembrist alates välja antakse, nimelt on siis politsei võti vajalik selleks, et see ei ole nüüd mingi neljakohaline PIN kood, mida teavad kõik Politsei-Piirivalveameti klienditeenindajad ja mille abil nad saavad siin Iideegaatide Ligivad seda võtit, esiteks on vaja selleks et muuta, siis näiteks PIN-koode, kui sa oled ID-kaardi PIN-koodid ära unustanud, siis tahad sa neid muuta, et lasta endale teha uus ID-kaart, maksta riigilõiv ja täpselt sama võimaldab ka siis see tähendab siis jah, see politseivõti võimaldabki Sul muuta Ta ärane PIN-koodid, kui need on olnud või siis olles sisestanud PIN-koode üle kolme korra valesti, siis läheb teatavasti kaart lukku, siis on võimalik ta ka lahti lukustada politsei. Tegelikkuses tähendab väga keeruliste krüpteeritud süsteemi sidekanalit, millest, et ei saa mina aru ja ja mis on, mis on väga-väga keeruline süsteem, aga, aga see, see on muide teada ainult siis kaarditootjal. Nii et ei ole ta kusagil avalikult või või nii lihtsasti kättesaadav, kui, kui võib-olla nimi nimi võib olla aimu annab. Tegelikkuses on see lihtsalt selleks, et inimene saaks mugavalt minna näiteks pangakontorisse või PPA esindusse. Meie kaardi PIN-koodidele. Selline administratiivne abi Vahnile täpselt. Tore, suur aitäh sulle, Jakob, täna stuudiosse tulemast. Sellega ongi aasta viimane huvitaja saade läbi saanud. Meie kohtume teiega taas juba aastal 2019. Kerttu Kaldoja ja Marika Leetme tänavad teid väga kuulamast ning väga kaunist udust päeva soovin ma teile.