Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid aluseks jooni järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik, mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it Jaan Aru on Tartu Ülikooli ja Berliini Humboldti Ülikooli ajuteadlane. Ta uurib, kuidas õppimisprotsessid toimuvad inimajus hiire ajus ja tehisajus ning üritab aru saada, mis teeb inimesest inimese. Jaan Aru on kirjutanud raamatud ajust ja arust ning koos talis tahmaniga, tähelepanu ja teadvus. Ta on pälvinud ka teaduse populariseerimise riikliku preemiad. Tere kõigile ja tervitused ka sinna teise saali. Vaadake see ongi huvitav, et meil on mikrofon ja videokaamera, mille abil saab seda ettekannet saata teise saali või Facebooki. Ainult inimene on loonud ka pilvelõhkujad, buldooserid, paberihundid ja nii edasi. Vaid meie suudame teisi liike geneetiliselt muundada, suudame bakteritega võidelda ja oma liigikaaslasi kuu peale saata, mitmes mõttes? Ainult inimene on välja mõelnud lauamängu reisi ümber maailma postmargid mannapudru jäätise vahel tundub, et me ainult looduse vastu hästi ei saa, et Juhan Viidingu sõnadega, et kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale sajad kurja inimese peale. Hea inimese peale sajab Anderica ja teistsuguse inimese peale. Ja muidugi, lisaks nendele tehnoloogilistele muudele avastustele on meil palju huvitavaid kunstiteoseid. Meistriteoseid. Inimene on eriti nutikas liik. Aga samas, kui ma teinekord ühistranspordis istun ja vaatan ringi, siis ma jään mõtlema, sest teised kaassõitjad istuvad oma nutiseadmes ja pöial liigub sellises ühtlases kärsitus taktis. Hingamine on sügav nagu transis. Natukene mõtlen, et neil on ajud, millega võiks luua näiteks täiusliku preparaadi Gyulaste vastu, aga selle asemel lähevad, vaatavad pilte Instagramis, sellest, kuidas inimestel on kihulaste hammustused näiteks. Ja siis mulle tundub, et inimene on suhteliselt kõige rumalam liik. Et me oleme liikes oma ajupotentsiaali, kasutab kõige halvemini võrreldes teiste loomadega. Siis on üks võimalus, on see muidugi öelda, nagu Juhan Viiding, et on lihtsalt anda rikkaid inimesi ja on teistsuguseid inimesi. Aga ma ei arva, et see on õige. Ma olen esiteks näinud, kuidas Sander rikkad inimesed võivad jääda sõltuvusse seadmetest ja sotsiaalmeediast ja niimoodi muutuda vähem andekaks ja vähem produktiivsemaks. Ja teiseks, ajuteadlasena on mul selline vaade, et iga laps, kelle ajus ei ole just mingit kahjustust või mingit mingit sellist probleemi, iga laps võib saada anda rikkaks inimeseks. Niisiis täna me üritamegi vaadata natukene, et kuidas need kaks, mida me oleme siin mänginud, kaks mängijat, nutiseadmed ja info üleküllus ja teiselt poolt siis meie andekus ja nutikus, kuidas need nagu kokku käivad ja ma tahan näidata, et nad on omavahel seotud. Ja siis me küsime selle sarja raamides, et mis siis 25 aasta pärast on, kas meie lapsed ja lapselapsed on nutikamad ja loovamad kui meie praegu või on nad oma ekraanidesse uppunud ja kadunud. Ja ma arvan, et ilmselt kõik, kes siia on tulnud, me tahaksime, et oleks meie lapsed ja lapselapsed oleksid meist nutikamalt paremad, kiiremad, toredamad, ja siis me küsime, et mida selleks teha, kas üldse midagi on vaja teha või läheb kõik hästi niikuinii. Aga et sellest kõigest paremini aru saada, alustame siis küsimus, et mis see loovus on. Ja oma ettekandes kasutan oma sõnu loovus ja innovatsioon üsna võrdsena, sest minu arvates nad on täitsa võrdväärsed protsessid, et innovatsioon öeldakse rohkem tehnoloogilise arengu kohta ja teaduse arengu kohta. Loovus siis rohkem kunstide kohta. Aga neil on peamised omadused on samad. Üks neist omadustest on see, et loovus, innovatsioon tähendab siis, et luuakse midagi uut, millel on tähendus oma ajas ja kontekstis. Ühesõnaga, kui te mõtleksite välejalgratta, siis ei oleks innovatsioon, kui te lihtsalt midagi sirgeldaksite paberile, siis ei oleks loovus. Kui te mõtlete välja jalgratta, millega saab näiteks seina peal sõita, innovatsioon, loovus või kui te suudate oma kitseldustest teha midagi, millel on, mis kajastab väga hästi seda maailma olukorda praegu siis seal loovus, innovatsioon vahel tuleb siit selline vastuväidet, öeldakse. Tei loovuse innovatsiooni vahel on see, et loovus tuleb looja ajju hetkega, et ta lihtsalt ühel hetkel hakkab tulema mõtteid ja siis ta paneb need paberile või loob midagi. Aga kui me uurime seda loojate elulugusid ja seda, kuidas nad oma töid tegid, siis enamasti näeme, et nagu ka innovatsiooni korral niga loovuse korral tegelikult selleks, et midagi luua, selleks on vaja kõvasti vaeva näha ja selle kallal tööd teha. Mis te teete? Ma ütlen ainult paar näidet siin, et näiteks Picasso maal Guernika on muidugi üks tähtsamaid kunstiteoseid ehk ja võiks ju arvata, kui Picasso oli sel hetkel oma tippvormis maalikunstnikuna ta, ta tuli see mõte pähe ja ta praktiliselt pani selle lihtsalt sinna lõuendile. Aga tegelikult läks tal aega siis selle kunstiteose valmis tegemiseks viis, kuus nädalat. Ja kes seal kunsti uurinud, see teab, et sellest on säilinud, sellest protsessist on säilinud 45 väga informatiivset sketši mis näitavad, kuidas Picasso mõtles ja kuidas ta mõtlemine tegelikult selle protsessi käigus muutus. Ühesõnaga ei tulnud välgatust, vaid kõikide loojate ajudes on kvintillionit väikeseid välgatusi nende ajurakkude vahel, mis tegelikult määravad selle loomisprotsessi. Ja kui uurida neid lugusid, siis väga palju selliseid lugusid sõelale ei jäägi, mis on, millel on tõesti võib-olla tõepõhi all ja kus siis on näha, et looja on justkui hetkega midagi teinud, üks parimaid, selliseid on Gorri chi kublad Khani loomislugu, kus, mis on väidetavalt siis või guugretzi järgi, on selline, et ta oli oopiumi uimas ta enne seda raamatut lugenud. Ja siis, kui ta oopiumi uimas tärkas, siis tal lihtsalt tuli, see poeem 54 rida tuli järjest tema tema ajus tema käest välja ta muidugi tajust, aga tegelikult seda ka just. See on ilus lugu ja seen sellised lood nagu sõidavadki seda müüti, et loomine on midagi, mis toimub hetkega, lihtsalt tuleb. Aga ka sellel lool on nagu natukene naljakas külged. Kui pärast hakati kuuretsi nagu dokumente asju uurima, siis leiti ka üks varasem versioon sellest samast kubla Khani poeemist. Nii et võta nüüd näpust seda. Aga mida ma tahan siis öelda siin, et üldjuhul loovus, innovatsioon, mõlemad vajavad seda, et see looja või, või tegija, et ta keskenduks ja pühenduks sellele asjale mõelda seda, et looming või innovatsioon tuleb lihtsalt ühel hetkel tuleb idee pähe ja siis sellest tuleb suur edu, see on isegi ohtlik ja ma tahan väga, et meie noored ja meie lapsed seda ka teaksid. Et see ei käi nii, sest muidu on lihtne mõelda, olgu, no siis lihtsalt käin ringi rannas ja pidudel ja teen, mis tahan ja ja küll ühel hetkel tuleb see idee ja kui ei tule ju ma siis olin teistsugune inimene, eksäi selleks, et midagi tegelikult ajuga teha, tuleb seda ajuga tagant sundida ja õppida, keskenduma ja süvenema. Ja siin ongi see üks valupunkt, kus ma tunnen, et nutiseadmed ja sotsiaalmeedia nad võtavad ära meie võimest keskenduda ja süveneda. Ja kui me seda enam ei suuda, kui meie lapsed seda ei suuda, siis tuleb ka vähem selliseid suurteoseid. Või noh, võiks mõelda, et kui Picasso oleks olnud nutiseade, siis ta võib-olla ei oleks suutnud niimoodi tundide viisi maalida oma oma ajust, üritada sedasi lõuendile panna, mis ta ajus toimis, vaid vahepeal oleks siis klõps Instagrami ise teinud, selfisid ja võib-olla ei oleks kunagi Guernikani jõudnud. Või mõelge nüüd, kui Curry tõesti ärkas oma oopiumiuimast ja esimese asjana võtab oma telefoni tunnustab muidugi triaad ära, isegi kui ta seal midagi tuli, eks. Nii et siin ma näen seda, seda probleemi ühelt poolt Nende nutiseadmete ja infoühiskonna teisel pool loomise ja loomisprotsessi vahel. Aga vaatame sügavamalt, et miks see peaks nii olema, miks peaks nagu midagi nii tühist nagu nutiseadmed mõjutama midagi nii olulist keskselt nagu innovatsioon või loovus. Põhjus on selles, et meie aju on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul. Ja nüüd see aju, mis on kujunenud pika aja jooksul tuutu siia keskkonda, kus on hoopis teistsugused signaalid ja selle info üleküllus, millest see probleem on? Probleem on selles, et veel paarsada aastat tagasi, aga põhimõtteliselt kogu meie evolutsioonilise ajaloo vältel on ajude jaoks olnud üheks väga tähtsaks signaaliks uudsus. Kui aju kohtad mõnda uut taime, uut looma, uut puuvilja siis see on väga tähtis. Sellepärast et see tähendab, et aju ei teadnud seda veel. Nüüd tuleb ühitada, meelde jätta, mis juhtub. Kas sellest puuviljast jääb kõht lahti, kõht kinni, mis selle loomaloomaga järgmiseks juhtus ja nii edasi, see on väga tähtis meelde jätta. See on üks asi. Teine asi on see, et kui aju jaoks ei oleks tähtis uudsus, siis loomad niipea kui nad midagi õpiksid ära, mis, mis neile kasu toob näiteks ojasse petsis nad jääksidki sinna oja juurde käima. Uudsuse signaal on see, mis paneb loomad ja ka inimestes midagi uut otsima. Nii et kui näiteks rott või hiir näeb midagi mingit uut objekti, siis ta läheb seda kohe uurima. See signaal, see uudsus on mõnus aju jaoks. See on seetõttu just seetõttu, et see on mehhanism, kuidas, kuidas organismi saada nagu uurima igasugu teisi võimalusi. Niukseid, evolutsioonikeskseid mehhanisme, jah, nii et kui midagi uut läheb organism siis tema ajus vallandub väike selle mõnu signaal. See on signaal, mis siis ajas meie eellasi välja, Aafrikast, uurima, mis on mujal. See on signaal, mis paneb teid vahetama riideid ja elukaaslaseid. Teate, vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud, eks see on täpselt see signaal ja nutiseadmete probleem on see, et Nad on selle signaali selle uudsuse odavaks teinud liikuma kuskile teise piirkonda või sa ei pea enam looma mingit kunstiteost, vaid Sa võid lihtsalt liigutada pöialt. Ja uudsus tuleb ja see naljakas, aga see on ka väga kurb selles suhtes, et see uudsuse mehhanism on üks testi fundamentaalseid mehhanisme, mis aitab organismidel keskkonnas hakkama saada. Aga nüüd need meie infotehnoloogiavahendid on selle mehhanismi kaaperdanud ja nad kasutavad seda ära. Ja see on väga suur probleem. Paljud on siin noored inimesed, kes kindlasti teavad seda, et kuidas nutiseadmes ikkagi mõnus 200 pöialt liigutada ja tuleb. Seetõttu ongi mõnus, et see laev ei ajju järjest, sest väikest mõnusignaali. Miks siis on nii, et nüüd see mõnusignaalse väike uudsus, signaal peaks võitma nagu sellise tungi vastu luua midagi ratsionaalselt on ju selge, et kui ma tahan luulekogu välja anda siis on Youtube'is istumine täiesti mõttetu. Kui minu eesmärgiks on luua sümfoonia, siis instagramis olemine täiesti tühine, täiesti ebaoluline asi, miks ma seda teen, mitte mina, ärge muretsege, mina ei ürita sümfooniat kirjutatud Felmite, miks see nii on? Sellepärast et kui me, kui me nagu ratsionaalselt mõtleme, siis sellel, sel hetkel, kui me sümfoonia valmis saame, tulu on ju tohutult suur. Kui me mõtleme luulekogu saame valmis, siis tulu on ju tohutult suur. Probleem on selles, et aju hoolib ka asjade kulust, mida see mulle maksab, mida sa mulle praegu maksma läheb. Ja siin on loomingul loomeprotsesside innovatsioonil probleem, sellepärast et selleks, et välja anda luulekogu või selleks, et välja mõelda seda seintel sõitvat ratast, selleks peab siin ja praegu istuma, mõtlema ja pingutama ja selleks on vaja oma aju sees luua uusi seoseid, oma aju kontrollida. Ja see on väga raske aju jaoks. Seal rasket vaimne töö on raske. Ühesõnaga, kui me nüüd võtame selle, paneme perspektiivi siis ehkki tõepoolest kahe aasta pärast oleks super, kui mul oleks see sümfoonia valmis või luulekogu või siis uut tüüpi tolmuimeja väga hea, eks. Aga siin ja praegu nüüd siin-seal laua taga istun, siis see vahetu tulu peaaegu midagi ei ole, ma ei saa kohe sellest midagi, aga ma pean selleks pingutama ja vaeva nägema ja seda see ajule ei meeldi. Niisiis mina tean ka seda tohutult vahva oleks mõnest ajuteaduse saladusest tõesti aru saada, mõni osadust tõesti lahti muukida, aga siin ja praegu oma arvuti taga on see pagana raske. Ja teiselt poolt, kui me võtame, et siis selle nutiseade, mis sealsamas laual on, siis tõepoolest temaga seotud ei ole mingit kulu eriti, sest pöidlaliigutus ei maksa eriti midagi. Aga ikka pöidlaliigutustele järgneb väikesena mõnutunne. Niisiis vahetu kulu- ja tulu suhe on Instagramil parem kui kunstiteose loomisel. Vahetu kulu- ja tulu suhe on Twitteril parem kui teadusprobleemide lahendamisel. See kõlab tobedalt seongi tobe, aga sellised me inimesed oleme. Ja see on minu jaoks on see inimvaimu inimmõtlemise paradoks saalsus, et me suudaksime luua asju, noh kõiki näiteid, mida me oleme siin toonud, eks aga suure osa ka asjalike inimeste elust ajust läheb tühiste asjade peale. Niisiis, mõnes mõttes võiks öelda, et need leiutised meie loomingu ja innovatsioonitulemused, näiteks nutiseadmed, sotsiaalmeedia, võib-olla nad hakkavad nüüd meie loomingut ja loovust ja innovatsiooni pidurdama. Teisisõnu, kui me praegusel hetkel seda, kus me oleme siin loengus, vaatame, siis võib-olla meie lapsed on vähem innovatiivsed, vähem loovamad nende seadmete tõttu, mis meie oleme loonud ja välja mõelnud. Me jäime sellisesse siukene kurba punkti, eks, et kas on võimalik, et nutiseadmed, meie endal leiutised tegelikult vähendavad meie nutikust. Ja muidugi see ei ole niisama lihtne, see, see ei ole ainult must ja valge, eks. Et nutiseadmed ka aitavad loovusele kaasa õnne. Kui te olete metsas mere ääres ja kirjutate raamatut näiteks kihulastest, millest muust veel siis teil on hea, et te saate kohe järgi vaadata asju ekste kiiresti, saate kohe leida seda, mis teil tarvis on või mõelge, te olete kunstnik, te tahate, te mõtlete, te otsite inspiratsiooni siis paarsada aastat tagasi, pidite selleks reisima kuskile teise linna, võib olla väga kaugele, et saada inspiratsiooni teistelt kunstnikutelt, aga nüüd on seal lihtne, lihtsalt avate oma nutiseadme ja klikite natukene. Muidugi on lihtne jälle sinna uppuda, eks teaduses on ka tänapäeva infoajastul väga-väga protsessi kiirendanud. Muidu oli nii ja mina seda aega ei teagi, et vanemad kolleegid räägivad, et teed oma teadustöö valmis, siis saadad selle posti teel toimetajal, toimetaja load saadab posti teel retsensentidele, retsenseedid teevad oma tööd, saavad posti teel toimetajale, toimetaja loeb, saadab posti teel sulle, sa näed aha nii, nüüd ma pean seda seda parandama siis parandad jälle järgmisele ringile ja nii võis minna mitu aastat, enne kui sinu töö lõpuks siis avaldatud sai. Tänapäeval on nii, et paljud teadlased paljudel erialadel, kui töö on valmis, nende arvates nad panevad lihtsalt internetti üles, teised saavad seda lugeda, ühesõnaga selles suhtes sellest kõigest väga kasu. Ja teine põhjus on muidugi see, et või teine kasulik asi on see, et kui meil on vaja tagasisidet millelegi, seda saab ka väga kiiresti. Kui minul tuleb mingi idee, mille kohta ma ei ole päris kindel, ma võin kohe targematele kirjutada väga kiiresti, ma saan nad kätte, ma saan väga kiiresti tagasisidet. Kui te kirjutate seda oma raamatut kihu lastest, siis võib-olla teil tuleb mõte. Äkki kellelegi meeldib, kui kihulased neid hammustavad, kohe saatide Facebooki postitada. Suur üleskutse, kas kellelegi meeldib, kui kihulased neid hammustada? Te saate kohe väga kiiresti tagasisidet. Niisiis, mõnes mõttes on kahtlemata nutiseadmetel ja sellel lühendatusele oma positiivsed küljed, lihtsalt tundub, et kannatavad eriti need tööd ja need valdkonnad, kus on vaja väga pikalt keskenduda ja süveneda. Ühesõnaga, võib-olla siinkohal võiksime öelda, et eriti kannatavad need valdkonnad, mis põhinevad ühe geeniuse töödel, võikski küsida, et kas üksiku geeniuse kadumine on probleem või on see paratamatus? Ehk on see hoopis aus kaup? Meil on tehnoloogiline areng, mis ei olegi vaja neid üksikuid geeniusi enam. Kahjuks mulle tundub, et see asi natuke tõsisemalt vaatame näiteks tehnoloogilist innovatsiooni. Siin tihti öeldakse, et tehnoloogiline innovatsioon ei pidurdu sellepärast et olgu üksik inimene võib olla rumalam, aga ma paneksin mittu aju kokku ja siis see nagu kompenseerib. Ma ei ole selle argumendiga nõus, sellepärast et selleks, et näiteks luua lendavaid autosid, on vaja teada ja iga insener peab teadma baasasju füüsikast, matemaatikast, inseneriteadusest, või teisisõnu, kui me anname 100-le ahvile kirjutas masinat, siis sealt ei tule Šexpyri. Kui anname 100-le tobule võimalust teha lendavat autot, siis sealt ei tule seda lendavat autot. Ja samamoodi ka teaduses. Et selleks, et teadusest tegelikult asja kaugemale viia, edasi viia, on vaja teada kõike seda, mis seal varasemalt on olnud. Minul ajuteadlane ja uurin ka teadvust ja mõtlemist. Tihti kohtan inimesi, kes tulevad mulle, ütleb, et kuidas asi töötab. Sõbralikumalt räägi, räägi ja siis, kui ta räägib, siis ma muidugi saan aru, et mõnest baas asjast ei ole, ei olda päris hästi aru saadud ja ma üritan alati siis üsna viisakalt seda selgitada, sest ega entusiasm ei taha ju ära võtta, aga lihtsalt teaduses innovatsioonis loovusest ei olegi mingit muud teed, peabki vaeva nägema ja keskenduma. Niisiis mulle tundub, et kui me midagi ette ei võta, siis teadus, innovatsioon ja loovus, kõik aeglustavad, aga võib-olla võib-olla see ka ei oleks nii suur probleem. Aga probleem on selles, et muidugi mitte ainult teadlasel või loojal või kui leiutaja lelle vaja otsustada, et mida ma nüüd järgmiseks teen, vaid Igalühel meel. Kõikide meie argipäeva juhivad ka sellised paljud väikesed otsused, kus aju peab arvesse võtma seda kulu ja tulu. Ja nutiseadmete ja sotsiaalmeedia probleem on, et nad on lihtsalt kulu ja tulu suhtes kõige paremad asjad. Niipea kui inimene, üks aju on selle teada saanud enda jaoks libedad, teab, et see on lihtsalt kulu ja tulu suhtes parim. Ja me näeme seda ka, kuidas see mõjutab meie argipäeva, eks. Et kui inimene sõidab autoga näiteks juhib autot, siis on selge inimene teab, et on rumal oma nutiseade välja võtta, ta teab, et on rumal hakata sõnumeid vastama või Instagramis pilte otsima vaatama aga te kõik teate seda, et inimesed ikka teevad seda. Ja see on järjekordne näide sellest sõltuvusest ühelt poolt ja teised sellest, et lihtsalt kui aju on mingis olukorras, siis ta vaatab, et mis on see kulu-tulu suhe, kui teile tundub, et seda kulu ei ole, siis, siis ta vaatab seda isegi kui tegelikult autosõidu puhul on selgelt kulu olemas. Kuid õnnetuse teete siis on selle reaalsed tagajärjed ja me teame ka liiklusstatistikast nii Eestis kui ka Ameerikas, et nutiseadmetega inimesed roolis põhjustavad palju õnnetusi. Ühesõnaga, me ei räägi mingitest teoreetilistest probleemidest, mis on 25 aasta pärast vaid siin ja praegu, probleemidest, mis on tekkinud seetõttu, et nutiseadmed kontrollivad inimeste aju ja mõtlemist. Või ehk olete käinud restoranis ja näinud, kuidas tuleb kena perekond lauda, tellivad kõik söögid, ema, isa, lapsed, järgmiseks istuvad kõik oma nutiseadmetes ja klikivad. Mina ei ole siin vanainimene, kes ütleks, et no nii ei tohi. Vaadake, kui inetu, vaid ma ütlen, et see on näide sellest, kuidas nutiseadmed kontrollivad nende erinevate generatsioonide ajusid ja et see on probleem, millega me peame tegelikult tegelema. Sest minnes päris sinna tasemele, mis meid huvitab, kui me lähme oma laste juurde, kes on praegu väikesed nende juurde, kes 25 aasta pärast on suured inimesed siis kui me andame nende neile nutiseadmed ja nende aju saab teada, et see on kõige mõnusam, kõige parem masin. Ja siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid, eks. Sest mõelge nüüd, kui ütleme, et teie laps oleks tegelikult, kui ta antaks võimalus, temast saaks väga hea kunstnik. Aga kui nüüd väiksest peale ta tegelikult ei viitsi seda pliiatsit kätte võtta, ta ei viitsi üldse proovida, sest nutiseade on nii palju mõnusam siis ta ei saa mitte kunagi kunstnikku, isegi kui tal tegelikult võiks olla saalne. Kui teie laps ei viitsi lugusid kuulata, raamatuid kuulata, siis võib-olla ehkki ta saaks väga hea kirjanik, aga ta ei saa selleks ja nii edasi, eks võib-olla siis kõikidest lastest saaks väga head nutiseadme kasutajad ja nutiseadmete uute äppide loojad. Kutsuge mind liiga vanamoodseks, aga minu arvates oleks üks igavam maailm et inimene on ju huvitav just seetõttu, et me oleme kõike natukene erinevad, eks, et meie ajusid tõmbavad erinevad asjad. Aga kui kõikide ajude lemmikasjaks väiksest peale on nutiseade, siis, siis oleme me kõik sarnasemad või siis siin võiks isegi öelda, et vahed räägitakse, Tehilid tehisintellektist, tehisintellekt muutub järjest targemaks ja targemaks, targemaks ja siis ühel hetkel meist targem. Aga siin ma näen hoopis vastupidist probleeme, et need lihtsalt tehisintellektivahendid nagu nutiseadmed muudavad neid rumalamaks ja rumalamaks ja rumalamaks. Kuni ma lihtsalt sellised teisejärgulised robotid. Ja ma olen teadlane, seega minu jaoks kõige tähtsamad on ikkagi andmed, et mida me siis teame selle kohta, et mis on nutiseadmete probleemid. Ühelt poolt on nii, et me tõesti näeme juba andmeid selle kohta, kuidas lapsed, eriti teismelised, on üksildasemad, nad veedavad rohkem aega kodus ja neil on madalam enesehinnang. Me näeme, kuidas lapsed tõesti suudavad vähem keskenduda, ehkki seal ei ole andmed nii selged. Ja siin teiselt poolt see probleem ongi, et need lapsed, kes nutiseadmetega üles kasvanud, nad ei ole veel suureks saanud, et tegelikult me ei saagi öelda veel täpselt, kui suur see probleem on, kui suur see probleem tegelikult. Aga ma ei tea, kas me tahame oodata, minul ei ole aega oodata, sest ma olen ka kahe lapse isa. Niisiis mina pean praegu otsustama ja nende teadmiste valguses, ei, sul on nende teadustööde valguses, mis ma olen lugenud ja nende teadmiste valguses flon aju kohta ja inimese mõtlemise kohta olemine otsustanud, et ei minu lastel ei ole praegu nutiseadet ja nad ei saa praegu. Ja siin võiks öelda, issand küll, sa oled ikka sadist ja all Pisa, mõtle, kui mõnus, saad mängida ja vahva, eks. Aga tulge, vaadake, mu lapsed ei ole kodus kurvalt nurgas ja mitte midagi ei tee, vaid nad mängivad. Et jällegi see ainus kannataja selles kõiges on või mina, mina mõelge, kui mõnus mul oleks panna lapsed mõlemad diivani peale nutiseadmesse, siis minna oma teadusartikleid lugema. Super, eks. Aga ma ei tee seda sellepärast, et see on minu ülesanne isana investeerida oma aega oma närve oma ju selles, et oma lapsi aidata. Niisiis, mida ma siis kodus üritan õpetada lastele? Ma mõtlen palju selle innovatiivsuse loovuse peale ja ma tõesti mulle tundub, et see on üks asi, mis teeb inimesest inimese. Siit me suudame nagu alati kaugemale mõelda, alati edasi otsime alati midagi uut, midagi teistmoodi. Ja seetõttu ma üritan ka seda nagu kodus arendada. Ja, ja minu arvates on siin kolm komponenti, võib, võib öelda, et on rohkem komponent, aga lihtsuse mõttes ütlevad, et on kolm komponenti, sellel protsessil loomise protsessi. Esiteks üks asi, millest oleme rääkinud, rääkinud juba, keskendumine. Sa pead suutma süveneda. Teiseks, Sa pead suutma läbikukkumisi taluda. Vahele ei lähe nii kõik nagu sa tahad, siis sa pead sellega hakkama saama. Ja kolmandaks loovuse innovatsiooni jaoks väga tähtis on see, et sa pead suutma uusi ideid luua, sa pead suutma uusi asju välja mõelda, lihtsalt, et nagu üks näide sellest kõigest tuua, siis Chimsdaaesson on inimene, kes siis mõtles välja, leiutas Taissoni tüüpi tolmuimeja ja nüüd on ta siis üks Inglismaa kõige rikkamaid inimesi. Aga ta kirjeldab oma seda protsessi väga hästi. Põnts saab sellele väga lühidalt kokku võtta. Ta leiutas seda masinat 15 aastat ja selle jooksul lõida sellest masinast 5127 prototüüpi. Ühesõnaga te näete selleks, et selle masina nii jõuda, lõpuks oli tal vaja 15 aastat keskenduda, ta kukkus pidevalt läbi, üle 5000 korra asi töödanud ja tal oli kogu aeg vaja uus mõte leida uus viis, kuidas tegelikult see asi tööle panna. Lõpuks õnnestus, iga loomisprotsess käib umbes niimoodi, no iga kord vaja 5000 korda proovida, aga vahel on ka. Kuidas sa seda lastele edasi anda, esiteks ma ei räägi väga pikalt sellest, et kuidas nüüd lastele õpetada läbikukkumise eest üle olemist, sest ma loodan ja arvan, seda kodudes ikka tehakse, sest kõik lapsed neil kõikidel lastel juhtub midagi, nad ei saa, liivakooke ei saa päris hästi tehtud või siis kiigu peale ei saa mindud või ma olen, ma loodan väga, et Eesti vanemad siis sel juhul nad selgitavad lapsele tea emme-issiga isa vahel kiigu peale ja see käib asja asja juurde, et läbikukkumine On midagi, mida igas kodus on ja ma loodan, et kõik vanemad seda ka toetavad ja selgitavad, et ma keskendun rohkem sellele, kuidas õpetada keskendumist ja kuidas õpetada uute ideede ideede genereerimiseks. Keskendumine vahel, kui lapsed mängivad, siis te näete, et nad tegelikult need keskenduvad väga hästi, nad suudavad oma mängule väga-väga hästi keskenduda. Aga tegelikult, kui laps on mänginud näiteks viis minutit, siis võib täitsa talle minna juurde ja öelda, et kuule, sa väga tublisti mängid, tegelikult seda võib alates kahe aastasest võib juba ilusti, isegi pooleteistaastase võib seda öelda. Väga hästi mängis, väga tubli oled teha pai. Teine asi on, et kui laps midagi teeb, näiteks joonistab ja te näete, ta hakkab seda vastu huvi kaotama, siis te võite ise ka minna sinna appi ja, ja ka joonistada, natukene. Teeme veel siia niimoodi. Teeme siia niimoodi, et üritate hoida seda tema keskendumist sellele. Eks te peate ise seda Poojas, mis teie peres kõige paremini töötab ja kuidas seda teha, aga ma räägin ühe sellise loo veel enda perest, et pojale meeldib väga nagu keerukaid legosid kokku panna. Aga vahel vahel on temaga natuke laisk, siis vaheldab. Tema ees on kõik legosid täis, ta istub seal, ütleb issi, kuule, tule, tule ja pane see kokku. Ma lähen ja aitan tal ühe asja kokku panna. Ühe väikse asja asja. Vissi, palun tule, pole seega kokku. Lähen tema juurde, ütlen poja, et kui see on liiga kihukas. Teine kuride sulle lihtsamale kohast. Ja ma saan aru, et see kõlab natuke sellise vastiku manipulaatorile, eks ja natuke ongi, sest ma tean, ma tean, et ta tegelikult suudab selle kokku panna, sest ta on seda varem kokku pandud näiteks, eks. Aga lihtsalt ma tean, me kõik oleme vahel laisad ja siis ma üritan nagu üle aidata teda sellest ja tavaliselt see töötab üsna hästi. Ja muidugi kõik lapsed on päris mureda, ühte asja ei saa mingit keerulist asja kuku või ta ei saa, legosid lahti, siis, siis ma lähen appi või, või saadan oma abikaasa appi, eks keskkeskendumine on oluline ja see on arendatav. Siin on üks huvitav asi, mis ükskord ükskord loengut andes juhtus, mina rääkisin keskendumist ja kui tähtis on ja siis üks kuulajates ja minu laps ka väga hästi keskendub, et ta võib nutiseadmes olla kolm tundi järjest. Ja teate, mis kõige hullem oli. Ma ei osanud talle tol hetkel öelda, et mis see probleem on või mis, mis vahe on keskendumise keskendumise vahe. Aga ma üritan nüüd seda selgitada. Üks suur vahe on see, et kui nutiseadmes laps keskendub, siis need programmid seal noh, näiteks mingi mäng, nad on niimoodi loodud, et nad kogu aeg rõhuvad seda aju mõnusüsteemi koguaeg on lapsel mõnus ja see hoiab teda see mõnu, hoia teda selles keskendumises. Ühesõnaga Väine süsteem ise hoia teda keskenduma. Samas, kui laps mängib legoga või joonistab või mingit muud mängu siis tema sees tuleb see keskendumine, et aju ise peab suutma otsustada, et vot see on see, mida ma teen, see on see, mida ma eeskätt, see on üks suur vaheaju seisukohast vaadates et iga kord, kui see keskendumine signaal tuleb väljast, on seda palju lihtsam teha, aga lapsed peavad õppima tegelikult oma aju juhtima seestpoolt ise juhtima seda. Teine suur probleem nutiseadmetest tuleva sisuga on see, et nad piiravad. Kui te mängite seda mängu seal, siis see mäng hoiab, hoiab aju selliste lihtsate signaalidega enda küljes kinni. Aga tegelikult sellest ei saa välja minna, sest ei saa, sest ei saa nagu midagi kreatiivselt teha. Aga laps, laste aju on tegelikult tohutult kreatiivne, tohutult suudab ise uusi ideid luua. Ma loodan, et osad teist vähemalt on läinud, kuidas lapsed mängivad, kellel ei ole nutiseadmeid? See on lihtsalt nagu fantastiline, eriti kui, kui te mõtlete nagu inimese mõtlemisele, mina teinekord nagu vaikselt piilunud ukse vahelt sisse, mis lapsed teevad lihtsalt lihtsalt lihtsalt, et nagu nendele, kes, kellel praegu pähe ei tule, seda pilti luues toon ühe situatsiooni, kus lapsed hüppavad diivani peal ja siis mõtlevad, et oleme draakonid, siis nad võtavad sallid, hakkavad traga sallidega lehvitama, et olla draakonid, draakonite, draakoni beebisid, võtavad kaisuloomad, panevad sinna diivani peale. Varsti muidugi draakoni beebidel on kõht tühi, siis muutuvad sallid õngedeks. Lego klotsid saavadki toiduks Tõngitsevad lego klotse, söödavad oma beebikesed ära. Kas tuleb uneaeg, siis saab, siis saavad sallidest voodid, legoklotsidest saavad padjad ja nii edasi, see mäng käib ja vahel peabki muidugi natuke pidurdama seda hoogu ja rõõmu keelama, eks. Kuna see asi läheb liiga hulluks, aga üldjuhul laste aju suudab ise luua palju selliseid asju ja, ja uusi mõtteid. Aga meie saame kindlasti kindlasti seda ka natukene aidata erinevat erinevat viisi. Lihtsad viisid, mida me, mida paljud vanemadki kodus teevad, muidugi on see, et kui teil on mingeid klotsid või legod, siis nendest ei saa ehitada mitte ainult ühte või kahte asja. Esitage iga kord natuke teistmoodi, näidake lapsele, vaadake siit saab ka seda ehitada. Või me paneme siia selle, vaata nüüd, muutub hoopis nii. Teeme siia midagi joonistamisega, samamoodi te saate näidata sedasama. Sama asja saab joonistada ka teistmoodi. Alati see ei tööta. Minu pea kolmeaastane tütar, ta joonistab väga hästi, joonistab nägusid, aga siis keha joonistab kaks pulka lihtsalt. Eks ma üritan selgitada, vaata õlad-õlad, puusad, õlad, keha, keha, siis ta vaatab mulle. Issi, Sa oled tobu. Eks tal on õigus ka muidugi. Ja meie ise peame ka mõtlema ja vaeva nägema siin, eks ju. See ongi lapsevanema kohustuse, et me, meie mõtleme välja, kuidas oma oma lastes neid ideid veel ellu äratada, eks minule meeldib näiteks lugusid rääkida. Ja siis ma õhtuti räägin lastele tihti lugusid ja siis nad väga hea meelega nagu ise ise räägivad ka vahele ja annavad mulle suunda, et kuhu see lugu peaks minema? See on väga frustreeriv, kusjuures, kui järgmine hommik on lasteaiahommik räägin lugu, eesmärk on, et magame mõlemad voodist püsti ja hakkavad rääkima. Ei issi-issi seal planeedil peab olema ka siis tütar, ütleb Miki hiir. Poeg, ütleb dinosaurused. Ja siis mina pean rääkima, kuidas ühel planeedil olid Miki hiire dinosaurused ja mis nad seal tegid. Ja siis poeg ütleb tavaliselt mingil hetkel, tema saab varsti viis, ütleb, et issi, ma nüüd räägin ise edasi. Ühesõnaga, selliste väikeste asjadega saab tegelikult seda loovust oma laste ajudes kenasti ka arendada. Ja selles suhtes mina, mul oleks väga hea meel, kui palju rohkem kodusid oleks täitsa nutiseadme vabad. Et lapsevanemad ei vaata nutiseadmesse, lapsed ei vaata nutiseadmesse ja kuni koolini niimodi. Ja kui me nii teeme, siis, siis on minu arvates 25 aasta pärast lootust, aga kui kooli juurde jõudsime, siis võib-olla kui ma sinuga räägin, räägime natukene koolist ka. Mis kuul siis olema peaks? Ma arvan, et minu ideaalis kool peaks neid samu kolme omadust nagu õpetama. Sest nagu ma ütlesin, minu jaoks on see üks inimese juures kõige tähtsamaid asju, ta suudab uusi asju luua ja täitsa teistmoodi mõelda. Ühesõnaga need olid siis keskendumine, läbikukkumine ja uute ideede loomine. Ega koolist räägime siis tihtipeale, inimestel on see reaktsioon kohe kooli, me peame kõike muutma. Me teame, tehnoloogia peab koolis olema ja kool on nii ajast ja arust ja, ja, ja vanavanamoodne akro vaatame neid kolme aspekti, siis tegelikult ei olegi koolil nii väga midagi viga. Miks ma seda ütlen? Sellepärast et nagu mitu korda siin loengus esile tulnud, selleks, et midagi saavutada, peab tegelikult mingitest raskustest ennast läbi närima asjadest, mis eriti ei meeldi, mida üldse teha ei taha, mis on tüütud, kool annab, siis võiks muidugi võimalusel sa pead õppima mingeid asju, mida sa üldse ei taha, mis tunduvad täiesti mõttetud ja tüütud. Et mulle tundub, et natukene peaksin õpilastele üritama seda asja nagu teistmoodi müüa, seda koolias öeldagi, et ja me saame aru, et see kõik tundub tüütu, see tundub mõttetu. Tundub igav. Aga võtke seda kui ajutrenni, sellepärast et kui te tahate kuhugi jõuda, siis ta kindlasti tuleb ette seda, et te peate tegelema mingi juraga, mida te tegelikult ei taha teha, et läbi saada, sellest jõuda sinna, kuhu te tegelikult tahate jõuda. Ja kool pakub selle võimaluse, tegelikult see võib-olla võib-olla kõlab kuidagi statistikutena, miks lapsi piinata niimoodi. Aga see mõte on lihtne, ainus viis õppida keskenduma, on see, et seda tuleb õppida, see ei ole nii, et kui mul vaja kummut tõesti vaja, siis makk, keskendu, eks see on samamoodi nagu et ma ütleksin, et kui mul tõesti vaja on, siis ma jooksen 100 meetrit 10 sekundiga, mingit probleemi pole keskendumisega täpselt samamoodi. Seda peab õppima ja kus veel siis õppida, kui mitte koolis, aga lihtsalt lapsed peavad sellest aru saama. Nad peavad võtma seda teistmoodi motivatsiooni, et see ongi nagu treeninglaager, ajutreeninglaager, kust tuleb teha asju, mis ei meeldi nendega hakkama saada. Ühesõnaga, et see suhtumine mingisse, näiteks kirjandisse või, või kontrolltöös oleks, mitte et jälle nad peale. Miks ma pean seda õppima, et pigem olgu, see on tõesti nõme, aga vaatame proovingas, mu aju suudab selle jura meelde jätta. Näete, natukene muudab perspektiiv, et ta nagu ei peagi sisu muutma, aga ta muudab perspektiivi ja minu arvates on see väga oluline. Väga tähtis. Kool muidugi pakub niikuinii läbikukkumist. Ma arvan, mis jääb natukene muutuma, on see, kuidas koolis läbikukkumisega tegeldakse. Et nagu emad-isad kodus peavad selgitama, nii et läbikukkumine normaalne ja kui näevad, et laps ei tunne ennast hästi siis sellega tegelema, siis koolis peab samamoodi olema, et kui on mitte ainult et halb hinne vaid siis vajadusel räägitakse asi läbi ja öeldakse, et see on normaalne, et halbu hindeid saab. Kui mina oleksin selle maailma kuningas, siis ma teeksin niimoodi, et koolis oleks rohkem erinevaid aineid veelgi rohkem erinevaid, et kõikidel lastel oleks mõni aine, kus nad oleks väga head, et kõikidel oleks mõni aine, kus nad oleks halvad. Minul oli see naine, muusik, nende ma räägin, siin ma ei laula. Ja see oli tõesti tõesti raske. Ema isa lahkusid kodunt, kui mina hakkasin muusika tunniks harjutama. Aga nüüd, kui ma tagasi vaatan, siis see osa oli üks tähtsamaid asju seal koolis. Et ma tegin asja, mida ma ei osanud, ma ei tahtnud, ma vihkasin, aga Mikke tegin seda. Kolmas aspekt on siis uute ideede genereerimine. Ja siin ma tõepoolest arvan, et kuul natukene võiks muutuda, sellepärast et tehke, algklassides oli minul näiteks oli üsna noh, oli joonistamist ja käsitööd ja sai natukene väikeseid lugusid ise kirjutada, siis hilisemates klassides tegelikult sellele väga rõhku ei pandud enam. Aga võiks ja peaks tavaliste tundide asemel võiks olla ka selliseid tunde, kus lastel on võimalik katsetada, eksperimenteerida, oma ideid, proovida ja tihti tuleb siin pähe muidugi, et seda võiks teha kunstiseks. Aga selleks võiks olla ka teater ja mitte ainult, vaid tegelikult ka näiteks robootika või mingit muud ehitustunnid, kus alguses siis õpetaja näitab mingid asjad ette mõne tunni jooksul, siis lapsed saavad ise proovida, noh, näiteks bootlikesed, tuleb teha robot, kes liigutaks oma kätt teatud viisil ja selleks on mitu viisi, kui palju viise, kuidas seda teha ja siis erinevad lapsed proovivad, et nad näevad, et on mitu viisi, et nad saavad ise katsetada. Ühesõnaga, et, et on rohkem selliseid tunde, kus lapsed saavad ideid, proovida kuskile liikuda nende ideedega ja kus on teada, et ei ole sellist õiget ja valet vastust, vaid kus on lihtsalt nagu katsetamine. See peaks olema teiste tundide kõrvale nende nende juures ja ma arvan, et sellistes tundides nagu ei peaks andma ka hindeid, sellepärast et mingist hetkest, kui lapsed on väga head, siis õpetaja lihtsalt ei suuda enam nagu hinnata, et mis on väga hea ja mis mitte. Nii et siin võiksid need teosed, kunstiteosed või robotid minna võistlustele, üleriigilistele, võistlustel ja nii edasi, kus siis on näha mis on mis, mis on varem ja samamoodi, kui õpilane siis lõpetab kooli, siis tal võiks olla oma selle kataloog asjadest, mis ta on teinud. Robotid, kunstiteosed, laulud, näidendid ja neid saaks samamoodi kas ülikooli või tööle sisseastumisel nagu näidata ja nende alust alusel ka inimesi hinnatakse, mitte ainult hinnete alusel. Sellepärast et inimene on selline loovliik ja, ja me peame seda seda arendama. Nii, ega ma hakkangi nüüd vaikselt uskuge või hakkan jõudma sinna lõpusirgel, aga ma tahaksin tegeleda veel ühe probleemiga. Nimelt, mida siis teha nende lastega kooli lastega ja väikeste lastega, kes, kellel juba on nutiseadme, sõltuvus, võib-olla mõnel teil on kodus selline, mida teha, kuidas sellest, kuidas sellega hakkama saada. Ja siin lihtne vastus on see, et me tahame seda nutiseadme kasutamist kodus või mitte, me ei taha, vaid mina soovitan ja teie ise valida ja mis te teete, on muidugi selge see. Aga kui te tahate nutiseadme kasutamist kodus vähendada, siis seda tuleb teha järk-järgult, samm-sammult, mitte nii, et täna on laps viis päeva nutiseadme seal siis homme, homme hommikul ütlete, et käisin ühes loengus, üks lühike kiilakas tüüp rääkis mulle, et see on jõle halb su ajule. Nii, nüüd paneme su nutiseadmed mikrolaineahju ja dada. Ei, nii nii ei tohi, eks, et esiteks tuleb samm-sammult seda vähendada ja teiseks väga tähtis, et me peame tegema kooliõpilastele ja ka oma lastele teavitustööd, me peame selgitama, mis on need nutiseadmete probleemid. Samamoodi nagu meil on teavitustöö, kondoomide, suitsetamise, narkootikumide kohta, peame tegema seda teavitustööd ka nutiseadmete kohta ja siin on nagu lihtne mõelda, et miks ma nad panen kokku narkootikumide nutiseadmetega. Üks põhjus on see, et ajus on see peaaegu sarnane. Narkootikumid tekitavad mõnu reaktsiooni, nutiseadmed tekitavad mõnu reaktsiooni ja on lihtne, täiesti jälestusväärne, et ma need kaks kokku panen. Aga nutiseadmete probleem on, et on kogu aeg lastega kogu aeg nad tekitada väikest mõnu süsti, eks. Ma arvan, et sellest peab rääkima. Niisiis, kuidas teha lastele sellist teavitustööd? Ma annan siin nüüd paar mõtet selle kohta, mida mina olen öelnud koolilastele ja ma kasutan seda sellise tänase loengu kokkuvõttena. Nii et vaadake, mis te sellest arvate? Alustan tavaliselt ma ütlen lapsele, et jah, et me saame aru, et nutiseadmed on tõesti tõesti tähtis osa sinu elust saame sellest aru. Aga kui sa tahad tegelikult oma elus midagi saavutada, sa pead lihtsalt teadma, et oma ajust ja oma elust maksimumi võtmiseks tuleb seda nutiseadmete kasutamist piirata. Sest nutiseadmed tunduvad mõnusad sidet, et nad ongi mõnusad. Aga mõnuga käib kaasas see, et nutiseadmed kontrollivad teid. Tegelikult tahaksite teie nutiseadmeid kasutada, neid kontrollida. Ühesõnaga ma võrdlen lastele, ütlen tihti nii, et nutiseadmed on nagu supervõime. Et kui te oskate seda kasutada, siis te saate kiiresti kätte seda informatsiooni, mis teil just praegu vaja on, et mingit oma ideed edasi arendada. Aga see on selline supervõime üks neist, mida kuid ei suuda kasutada, supervõime võtab teid enda kontrolli alla. Ja siis ma siis ma tavaliselt hakkan rääkima ajust. Ma ütlen seda, et tegelikult see ainus ja kõige ägedam nutiseade on siin, et laste aju on meile teadaoleva universumi kõige ägedam õppimisvahend. See on selline tükike mateeriat, eks mitte väga suur, mida vormides ja voolides on võimalik jõuda ükskõik kuhu põhimõtteliselt. Nii et ma üritan alati öelda seda, et, et lapsed teaksid, et oma aju tuleb hoida ja tehkise nutid nutiseade on nii kallis siis tegelikult see nutiseade siin kolba sees peaks olema veel kallim. Ja ma väga loodan, et kui meil õnnestub oma lastele ja koolilastele seda selgeks teha, tuleb aju hoida, kui me ise neid aitame. Ja siis on 25 aasta pärast ka rohkem Manderitajaid inimesi ja vähem või üldse mitte neid teistsuguseid inimesi. Aitäh. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja, mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauli Kaitis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Ergo mäe helirežissöör, maris Tombak, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma. Kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja, raadio jäik. Vaadake kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid, uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.