Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid aluseks jooni järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik, mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it Jaan Aru on Tartu Ülikooli ja Berliini Humboldti Ülikooli ajuteadlane. Ta uurib, kuidas õppimisprotsessid toimuvad inimajus hiire ajus ja tehisajus ning üritab aru saada, mis teeb inimesest inimese. Jaan Aru on kirjutanud raamatud ajust ja arust ning koos talis tahmaniga, tähelepanu ja teadvus. Ta on pälvinud ka teaduse populariseerimise riikliku preemiad. Tere kõigile ja tervitused ka sinna teise saali. Vaadake see ongi huvitav, et meil on mikrofon ja videokaamera, mille abil saab seda ettekannet saata teise saali või Facebooki. Ainult inimene on loonud ka pilvelõhkujad, buldooserid, paberihundid ja nii edasi. Vaid meie suudame teisi liike geneetiliselt muundada, suudame bakteritega võidelda ja oma liigikaaslasi kuu peale saata, mitmes mõttes. Ainult inimene on välja mõelnud lauamängu reis ümber maailmapostmargid mannapudru jäätise vahel tundub, et ainult looduse vastu hästi ei saa, et Juhan Viidingu sõnadega, et kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale sajab kurja inimese peale, hea inimese peale sajab Anderica ja teistsuguse inimese peale. Ja muidugi, lisaks nendele tehnoloogilistele ja muudele avastustele on meil palju huvitavaid kunstiteoseid. Meistriteoseid. Inimene on eriti nutikas liik. Aga samas, kui ma teinekord ühistranspordis istun ja vaatan ringi siis ma jään mõtlema, sest teised kaassõitjad istuvad oma nutiseadmes ja pöial liigub sellises ühtlases kärsitus taktis. Hingamine on sügav nagu transis. Eks ma natukene mõtlen, et meil on ajud, millega võiks luua näiteks täiusliku preparaadi Gyulaste vastu, aga selle asemel lähevad, vaatavad pilte Instagramis, sellest, kuidas inimestel on kihulaste hammustused näiteks. Ja siis mulle tundub, et inimene on suhteliselt kõige rumalam liik. Et me oleme liikes oma ajupotentsiaali, kasutab kõige halvemini võrreldes teiste loomadega. Seal üks võimalus on see muidugi öelda, nagu Juhan Viiding, et on lihtsalt ande, rikkaid inimesi ja on teistsuguseid inimesi. Aga ma ei arva, et see on õige. Ma olen esiteks näinud, kuidas Sander rikkad inimesed võivad jääda sõltuvusse seadmetest ja sotsiaalmeediast ja niimoodi muutuda vähem andekaks ja vähem produktiivsemaks. Ja teiseks, ajuteadlasena on mul selline vaade, et iga laps, kelle ajus ei ole just mingit kahjustust või mingit mingit sellist probleemi, iga laps võib saada anda rikkaks inimeseks. Niisiis täna me üritamegi vaadata natukene, et kuidas need kaks, mida me oleme siin mänginud, kaks mängijat, nutiseadmed ja info üleküllus ja teiselt poolt siis meie andekus ja nutikus, kuidas need nagu kokku käivad ja ma tahan näidata, et nad on omavahel seotud. Ja siis me küsime selle sarja raamides, et mis siis 25 aasta pärast on, kas meie lapsed ja lapselapsed on nutikamad ja loovamad kui meie praegu või on nad oma ekraanidesse uppunuid ja kadunud. Ja ma arvan, et ilmselt kõik, kes siia on tulnud, me tahaksime, et oleks meie lapsed ja lapselapsed oleksid meist nutikamalt paremad, kiiremad, toredamad, ja siis me küsime, et mida selleks teha. Kas üldse midagi on vaja teha või läheb kõik hästi niikuinii. Aga et sellest kõigest paremini aru saada, alustame siis küsimuses, et mis see loovus on. Ja oma ettekandes kasutan oma sõnu loovus ja innovatsioon üsna võrdsena, sest minu arvates nad on täitsa võrdväärsed protsessid, et innovatsioon öeldakse rohkem tehnoloogilise arengu kohta ja teaduse arengu kohta, loovus siis rohkem kunstide kohta. Aga neil on peamised omadused on samad. Üks neist omadustest on see, et loovus, innovatsioon tähendab siis, et luuakse midagi uut, millel on tähendus oma ajas ja kontekstis. Ühesõnaga, kui te mõtleksite välejalgratta, siis see oleks innovatsioon. Kui te lihtsalt midagi sirgeldaksite paberile, siis ei oleks loovus. Kui te mõtlete välja jalgratta, millega saab näiteks seina peal sõita. Oma kitseldustest teha midagi, millel on, mis kajastub väga hästi seda maailma olukorda praegu siis on loovus ja innovatsioon. Vahel tuleb siit selline vastuväidete öeldakse tei loovuse innovatsiooni vahel on see, et loovus tuleb looja ajju hetkega, et ta lihtsalt ühel hetkel hakkab tulema mõtteid ja siis ta paneb need paberile või loom midagi. Aga kui me uurime seda loojate elulugusid ja seda, kuidas nad oma töid tegid, siis enamasti näeme, et nagu ka innovatsiooni korral niga loovuse korral tegelikult selleks, et midagi luua, selleks on vaja kõvasti vaeva näha ja selle kallal tööd teha. Mis te teete? Ma ütlen ainult paar näidet siin, et näiteks Picasso maal Guernika on muidugi üks tähtsamaid kunstiteoseid ehk ja võiks arvata, kuule Picasso oli sel hetkel oma tippvormis maalikunstnikuna, ta tuli see mõte pähe ja ta praktiliselt. Ta pani selle lihtsalt sinna lõuendile. Aga tegelikult läks tal aega siis selle kunstiteose valmis tegemiseks viis, kuus nädalat. Ja kes seal kunsti uurinud, see teab, et sellest on säilinud, sellest protsessist on säilinud 45 väga informatiivset sketši mis näitavad, kuidas Picasso mõtles ja kuidas ta mõtlemine tegelikult selle protsessi käigus muutus. Ühesõnaga ei tulnud välgatust, vaid kõikide loojate ajudes on kvintillionit, väikeseid välgatusi nende ajurakkude vahel, mis tegelikult määravad selle loomisprotsessi. Ja kui uurida neid lugusid, siis väga palju selliseid lugusid sõelale ei jäägi, mis on, millel on tõesti võib-olla tõepõhi all ja kus siis on näha, et looja on justkui hetkega midagi teinud, üks parimaid, selliseid on Gorri chi kubla Khani loomislugu, kus, mis on väidetavalt siis või guugretzi järgi, on selline, et ta oli oopiumi uimas ta enne seda oli raamatut lugenud ja siis, kui ta oopiumi uimas tärkas, siis tal lihtsalt tuli, see poeem 54 rida tuli järjest tema tema ajus tema käest välja ta muidugi tajust, aga tegelikult sa tuli ahjust. See on ilus lugu ja seen sellised lood nagu sõidavadki seda müüti, et loomi enam midagi, mis toimub hetkega, lihtsalt tuleb. Aga ka sellel lool on nagu selle natukene naljakas külgeid. Kui pärast hakati kuuretsi nagu dokumente ja asja uurima, siis leiti ka üks varasem versioon sellest samast kubla Khani poeemist. Nii et võta nüüd näpust seda. Aga mida ma tahan siis öelda siin, et üldjuhul loovus, innovatsioon, mõlemad vajavad seda, et see looja või, või tegija, et ta keskenduks ja pühenduks sellele asjale mõelda seda, et looming või innovatsioon tuleb lihtsalt ühel hetkel tuleb idee pähe ja siis sellest tuleb suur edu, see on isegi ohtlik ja ma tahan väga, et meie noored ja meie lapsed seda ka teaksid. Et see ei käi nii, sest muidu on lihtne mõelda, olgu, no siis lihtsalt käin ringi rannas ja pidudel ja teen, mis tahan ja ja küll ühel hetkel tuleb see idee ja kui ei tule noh ju ma siis olin teistsugune inimene, eksäi selleks, et midagi tegelikult ajuga teha, tuleb seda ajuga tagant sundida ja õppida, keskenduma ja süvenema. Ja siin ongi see üks valupunkt, kus ma tunnen nutiseadmed ja sotsiaalmeedia, nad võtavad ära meie võimest keskenduda ja süveneda. Ja kui me seda enam ei suuda, kui meie lapsed seda ei suuda, siis tuleb ka vähem selliseid suurteoseid. Või noh, võiks mõelda, et kui Picasso oleks olnud nutiseade, siis ta võib-olla ei oleks suutnud niimoodi tundide viisi maalida oma oma ajust, üritada sedasi lõuendile panna, mist ajus toimis vaid vahepeal oleks siis klõps Instagram ise teinud, selfisid ja võib-olla ei oleks kunagi Guernikani jõudnud. Või mõelge nüüd, kui Curry tõesti ärkas oma oopiumiuimast ja esimese asjana võtab oma telefoni tunnustab muidugi triaad ära, isegi kui ta seal midagi tuli, eks. Nii et siin ma näen seda, seda probleemi ühelt poolt selle me nende nutiseadmete ja infoühiskonna teisel pool loomise ja loomisprotsessi vahel. Aga vaatame sügavamalt, et miks see peaks nii olema, miks peaks nagu midagi nii tühist nagu nutiseadmed mõjutama midagi nii olulist keskset nagu innovatsioon või loovus. Põhjus on selles, et meie aju on kujunenud sadade miljonite aastate jooksul. Ja nüüd see aju, mis on kujunenud pika aja jooksul tuulutus siia keskkonda, kus on hoopis teistsugused signaalid. Ja selle info üleküllus, milles see probleem on? Probleem on selles, et veel paarsada aastat tagasi, aga põhimõtteliselt kogu meie evolutsioonilise ajaloo vältel on ajude jaoks olnud üheks väga tähtsaks signaaliks uudsus. Kui aju kohtad mõnda uut taime, uut looma, uut puuvilja siis see on väga tähtis. Sellepärast et see tähendab, et aju ei teadnud seda veel. Nüüd tuleb ühitada, meelde jätta, mis juhtub. Kas sellest puuviljast jääb kõht lahti, kõht kinni, mis selle loomaloomaga järgmiseks juhtus ja nii edasi, see on väga tähtis meelde jätta. See on üks asi. Teine asi on see, et kui aju jaoks ei oleks tähtis uudsus, siis loomad. Niipea kui nad midagi õpiksid ära, mis, mis neile kasu toob näiteks ojasse bet, siis nad jääksidki sinna oja juurde käima. Uudsuse signaal on see, mis paneb loomad ja ka inimesed midagi uut otsima. Nii et kui näiteks rott või hiir näeb midagi mingit uut objekti, siis ta läheb seda kohe uurima. Signaal, see uudsus on mõnus aju jaoks. See on seetõttu just seetõttu, et see on mehhanism, kuidas, kuidas organismi saada nagu uurima igasugu teisi võimalusi seal niukseid, evolutsioonikeskseid mehhanisme. Jah, nii et kui midagi uut läheb organism siis tema ajus vallandub väike, selline mõnus signaal. See on signaal, mis siis ajas meie eellasi välja, Aafrikast, uurima, mis on mujal. See on signaal, mis paneb teid vahetama riideid ja elukaaslaseid teda teate, vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud, eks see on täpselt see signaal ja nutiseadmete probleem on see, et nad on selle signaali selle uudsuse odavaks teinud. Sa ei pea enam liikuma kuskile teise piirkonda või sa ei pea enam looma mingit kunstiteost, vaid Sa võid lihtsalt liigutada pöialt. Ja uudsus tuleb ja see naljakas, aga see on ka väga kurb selles suhtes, et see uudsuse mehhanism on üks testi fundamentaalseid mehhanisme, mis aitab organismidel keskkonnas hakkama saada. Aga nüüd nii et meie infotehnoloogiavahendid on selle mehhanismi kaaperdanud ja nad kasutavad seda ära. Ja see on väga suur probleem. Paljud on siin noored inimesed, kes kindlasti teavad seda, et kuidas nutiseadmest ikkagi mõnus, kohe seal saab pöialt liigutada ja tuleb. Seetõttu ongi mõnus, et see laeb teie ajju järjest sellist väikest mõnusignaali. Miks siis on nii, et nüüd see mõnusignaalse väike uudsus, signaal peaks võitma nagu selliseid tungi vastu luua midagi ratsionaalselt on ju selge, et kui ma tahan luulekogu välja anda, siis on Youtube'is istumine täiesti mõttetu. Kui minu eesmärgiks on luua sümfoonia, siis Instagramis olemine täiesti tühine, täiesti ebaoluline asi, miks ma seda teen, mitte ärge muretsege, mina ei ürita sümfooniat kirjutatud fermitte. Miks see nii on? Sellepärast et kui me, kui me nagu ratsionaalselt mõtleme, siis sellel, sel hetkel, kui me sümfoonia valmis saame, tulu on ju tohutult suur. Kui me mõtleme luulekogu saame valmis, siis tulu on ju tohutult suur. Probleem on selles, et aju hoolid ka asjade kulust, et mida see mulle maksab, mida sa mulle praegu maksma läheb. Ja siin on loomingul loomeprotsesside innovatsioonil probleem, sellepärast et selleks, et välja anda luulekogu või selleks, et välja mõelda seda seintel sõitvat ratast, selleks peab siin ja praegu istuma, mõtlema ja pingutama ja selleks on vaja oma aju sees luua uusi seoseid oma aju kontrollida. Väga raske aju jaoks, seal rasket vaimne töö on raske. Ühesõnaga, kui me nüüd võtame selle, paneme perspektiivi siis ehkki tõepoolest kahe aasta pärast oleks super, kui mul oleks see sümfoonia valmis või luulekogu või siis uut tüüpi tolmuimeja väga hea, eks. Aga siin ja präegu nüüd siin-seal laua taga istun, siis see vahetu tulu peaaegu midagi ei ole, ma ei saa kohe sellest midagi. Aga ma pean selleks pingutama ja vaeva nägema ja seda see ajule ei meeldi. Niisiis mina tean ka seda tohutult vahva oleks mõnest aju teadvuse saladusest tõesti aru saada, mõni saadustest lahti muukida, aga siin ja praegu oma arvuti taga on see pagana raske. Ja teiselt poolt, kui me võtame nüüd siis selle nutiseade, mis sealsamas laual on, siis tõepoolest temaga seotud ei ole mingit kulu eriti, sest pöidlaliigutus ei maksa eriti midagi. Aga iga pöidlaliigutustele järgneb väikesene mõnutunne. Niisiis vahetu kulu- ja tulu suhe on Instagramil parem kui kunstiteose loomisel. Vahetu kulu- ja tulu suhe on Twitteril parem kui teadusprobleemide lahendamisel. See kõlab tobedalt seongi tobe, aga sellised me inimesed oleme. Ja see on minu jaoks on see inimvaimu inimmõtlemise paradoks aalsus, et me suudaksime luua asju, noh, neid kõiki näiteid, mida me oleme siin toonud, eks aga suure osa asjalike inimeste elust ajust läheb tühiste asjade peale. Niisiis, mõnes mõttes võiks öelda, et need leiutised meie loomingu innovatsiooni tulemused, näiteks nutiseadmed, sotsiaalmeedia, võib-olla nad hakkavad nüüd meie loomingut ja loovust innovatsioonid pidurdama. Teisisõnu, kui me praegusel hetkel seda, kus me oleme siin loengus, vaatame, siis võib-olla meie lapsed on vähem innovatiivsed, vähem loovamad nende seadmete tõttu, mis meie oleme loonud ja välja mõelnud. Me jäime sellisesse siukene kurba punkti, eks, et kas on võimalik, et nutiseadmed, meie endal leiutised tegelikult vähendavad meie nutikust. Ja muidugi see ei ole niisama lihtne, see, see ei ole ainult must ja valge, eks. Et nutiseadmed ka aitavad loovusele kaasa õnne. Kui te olete metsas mere ääres ja kirjutate raamatut näiteks kihulastest, millest muust veel siis teil on hea, et te saate kohe järgi vaadata asju ekste kiiresti, saate kohe leida seda, mis teil tarvis on või mõelge, te olete kunstnik, te tahate, te mõtlete, te otsite inspiratsiooni siis paarsada aastat tagasi, pidite selleks reisima kuskile teise linna, võib olla väga kaugele, et saada inspiratsiooni teistelt kunstnikutelt, aga nüüd on seal lihtne, lihtsalt avate oma nutiseadme ja klikite natukene. Muidugi on lihtne jälle sinna uppuda, eks teaduses on ka tänapäeva infoajastul väga-väga protsessi kiirendanud. Muidu oli nii ja mina seda aega ei teagi, et vanemad kolleegid räägivad, et teed oma teadustöö valmis, siis saadad selle posti teel toimetajale, toimetaja loeb, saadab posti teel retsensentidele, retsenseedid teevad oma tööd, saavad posti teel toimetajale, toimetaja loeb, saadab postidel sulle, Sa näed aha nii, nüüd ma pean seda seda parandama siis parandad, saadad jälle järgmisele ringile ja nii võis minna mitu aastat, enne kui sinu töö lõpuks siis avaldatud sai. Tänapäeval on nii, et paljud teadlased paljudel erialadel, kui töö on valmis, nende arvates nad panevad lihtsalt internetti üles, teised saavad seda lugeda, ühesõnaga selles suhtes sellest kõigest väga kasu. Ja teine põhjus on muidugi see, et või teine kasulik asi on see, et kui meil on vaja tagasisidet millelegi, seda saab ka väga kiiresti. Kui minul tuleb mingi idee, mille kohta ma ei ole päris kindel, ma võin kohe targematele kirjutada väga kiiresti ja ma saan nad kätte, ma saan väga kiiresti tagasisidet. Kui te kirjutasite oma raamatut kihu lastest, siis võib-olla teil tuleb mõte, et äkki kellelegi meeldib, kui kihulased neid hammustavad, kohe saatide Facebooki postitada. Suur üleskutse, kas kellelegi meeldib, kui kihulased neid hammustavad? Te saate kohe väga kiiresti tagasisidet. Niisiis, mõnes mõttes on kahtlemata nutiseadmetel ja sellel lühendatusele oma positiivsed küljed lihtsalt tundub, et kannatavad eriti need tööd ja need valdkonnad, kus on vaja väga pikalt keskenduda ja süveneda. Ühesõnaga, võib-olla siinkohal võiksime öelda, et eriti kannatavad need valdkonnad, mis põhinevad ühe geeniuse töödel, võikski küsida, et kas üksiku geeniuse kadumine on probleem või on see paratamatus? Ehk on see hoopis aus kaup, meil on tehnoloogiline areng, mis ei olegi vaja neid üksikuid geeniusi enam. Kahjuks mulle tundub, et see asi natuke tõsisemalt vaatame näiteks tehnoloogilist innovatsiooni. Siin tihti öeldakse, et tehnoloogiline innovatsioon ei pidurdu sellepärast et olgu üksik inimene võib olla rumalam, aga pannakse mitu aju kokku ja siis see nagu kompenseerib. Ma ei ole selle argumendiga nõus, sellepärast et selleks, et näiteks luua lendavaid autosid, on vaja teada ja iga insener peab teadma baasasju füüsikast, matemaatikast, inseneriteadusest, või teisisõnu, kui me anname 100-le ahvile, kirjutas masinad, siis sealt ei tule Sekspiri nagu vana mees 100-le tobule võimalust teha lendavat autot, siis sealt ei tule seda lendavat autot. Ja samamoodi ka teaduses. Et selleks, et teadusest tegelikult asja kaugemale viia, edasi viia, on vaja teada kõike seda, mis seal varasemalt on olnud. Millal ajuteadlane ja uuringa teadvuste mõtlemist, tihti kohtan inimesi, kes tulevad mulle, ütleb, et kuidas asi töötab. Sõbralikumalt räägi, räägi ja siis, kui ta räägib, siis ma muidugi saan aru, et mõnest baas asjast ei ole, ei olda päris hästi aru saadud ja ma üritan alati siis üsna viisakalt seda selgitada, sest ega entusiasm ei taha ju ära võtta, aga lihtsalt teaduses innovatsioonis loovusest ei olegi mingit muud teed, peabki vaeva nägema ja keskenduma. Niisiis mulle tundub, et kui me midagi ette ei võta, siis teadus, innovatsioon ja loovus, kõik aeglustavad, aga võib-olla võib-olla see ka ei oleks nii suur probleem. Aga probleem on selles, et muidugi mitte ainult teadlasel või loojal või, või leiutaja lelle vaja otsustada, et mida ma nüüd järgmiseks teen, vaid Igalühel meel. Kõikide meie argipäeva juhivad ka sellised paljud väikesed otsused, kus aju peab arvesse võtma seda kulu ja tulu. Ja nutiseadmed. Ja sotsiaalmeedia probleem on, et nad on lihtsalt kulu ja tulu suhtes kõige paremad asjad. Niipea kui inimene, üks aju on selle teada saanud enda jaoks libedad, teab, et see on lihtsalt kulu ja tulu suhtes parim. Ja me näeme seda ka, kuidas see mõjutab meie argipäeva, eks. Et kui inimene sõidab autoga näiteks juhib autot, siis on selge inimene teab, et on rumal oma nutiseade välja võtta, ta teab, et on rumal hakata sõnumeid vastama või Instagramis pilte otsima ja vaatama. Aga te kõik teate seda, et inimesed ikka teevad seda. Ja see on järjekordne näide sellest sõltuvusest ühelt poolt ja teiselt sellest, et lihtsalt kui aju on mingis olukorras, ta vaatab, et mis on see kulu-tulu suhe, kui teile tundub, et seda kulu ei ole, siis, siis ta vaatab seda isegi kui tegelikult autosõidu puhul on selgelt kulu olemas. Kuid õnnetuse teete siis on selle reaalsed tagajärjed ja me teame ka liiklusstatistikast nii Eestis kui ka Ameerikas, et nutiseadmetega inimesed roolis põhjustavad palju õnnetusi. Ühesõnaga, me ei räägi mingitest teoreetilistest probleemidest, mis on 25 aasta pärast vaid siin ja praegu, probleemidest, mis on tekkinud seetõttu, et nutiseadmed kontrollivad inimeste aju ja mõtlemist. Või ehk olete käinud restoranis ja näinud, kuidas tuleb kena perekond lauda, tellivad kõik söögid, ema, isa, lapsed, järgmiseks istuvad kõik oma nutiseadmetes ja klikivad. Mina ei ole siin vanainimene, kes ütleks, et no nii ei tohi. Vaadake, kui inetu, vaid ma ütlen, et see on näide sellest, kuidas nutiseadmed kontrollivad nende erinevate generatsioonide ajusid ja et see on probleem, millega me peame tegelikult tegelema. Sest minnes päris sinna tasemele, mis meid huvitab, kui me lähme oma laste juurde, kes on praegu väikesed nende juurde, kes 25 aasta pärast on suured inimesed siis kui me andame nende neile nutiseadmed ja nende aju saab teada, et see on kõige mõnusam kõige parem masin. Siis me tapame miljoneid potentsiaalseid ideid ja teoseid, eks, sest mõelge nüüd, kui ütleme, teie laps oleks tegelikult, kui ta antaks võimalus, temast saaks väga hea kunstnik. Aga kui nüüd väiksest peale ta tegelikult Ta ei viitsi seda pliiatsit kätte võtta, ta ei viitsi üldse proovida, sest nutiseade on nii palju mõnusam. Siis ta ei saa mitte kunagi seda kunstnikku, isegi kui tal tegelikult võiks olla saalne. Kui teie laps ei viitsi lugusid kuulata, raamatuid kuulata, siis võib-olla ehkki ta saaks väga hea kirjanik, aga ta ei saa selleks ja nii edasi, eks võib-olla siis kõikidest lastest saaks väga head nutiseadme kasutajad ja nutiseadmete uute äppide loojad. Kutsuge mind liiga vanamoodseks, aga minu arvates oleks üks igavam maailm. Et inimene oli huvitav just seetõttu, et me oleme kõike natukene erinevad, eks, et meie ajusid tõmbavad erinevad asjad. Aga kui kõikide ajude lemmikasjaks väiksest peale on nutiseade, siis, siis oleme me kõik sarnasemad või siis siin võiks isegi öelda, et vahel räägitakse tehisintellektist, tehisintellekt muutub järjest targemaks ja targemaks ja targemaks ja siis ühel hetkel meist targem. Aga siin ma näen hoopis vastupidist probleeme, et need lihtsalt tehisintellektivahendid nagu nutiseadmed muudavad meid rumalamaks ja rumalamaks ja rumalamaks kui neil on lihtsalt sellised teisejärgulised robotid. Ma olen teadlane, seega minu jaoks kõige tähtsamad on ikkagi andmed, et mida me siis teame selle kohta. Et mis on nutiseadmete probleemid. Ühelt poolt on nii, et me tõesti näeme juba andmeid selle kohta, kuidas lapsed, eriti teismelised, on üksildased. Nad veedavad rohkem aega kodus ja neil on madalam enesehinnang. Me näeme, kuidas lapsed tõesti suudavad vähem keskenduda, ehkki seal ei ole andmed nii selged. Ja siin teiselt poolt see probleem ongi, et need lapsed, kes nutiseadmetega üles kasvanud, nad ei ole veel suureks saanud, et tegelikult me ei saagi öelda veel täpselt kui suur see probleem on, kui suur see probleem tegelikult. Aga ma ei tea, kas me tahame oodata, minul ei ole aega oodata, sest ma olen ka kahe lapse isa. Niisiis, mina pean praegu otsustama ja nende teadmiste valguses, mis mul on nende teadustööde valgus ja siis ma olen lugenud ja nende teadmiste valguses flon aju kohta ja inimese mõtlemise kohta olemine otsustanud, et ei minu lastel ei ole praegu nutiseadet ja nad ei saa praegu. Ja siin võiks öelda, issand küll, sa oled ikka sadist ja all Pisa, mõtle, kui mõnus, saad mängida ja vahva, eks. Aga tulge, vaadake, mu lapsed ei ole kodus kurvalt nurgas ja mitte midagi ei tee, vaid nad mängivad. Teate, kes ainus kannataja selles kõiges on vä? Mina, mina mõelge, kui mõnus mul oleks panna lapsed mõlemad diivani peale nutiseadmesse, siis minna oma teadusartikleid lugema. Super, eks, aga ma ei tee seda sellepärast, et see on minu ülesanne isana investeerida oma aega, oma närve, oma aju sellesse, et oma lapsi aidata. Niisiis, mida ma siis kodus üritan õpetada lastele? Ma mõtlen palju selle innovatiivsuse loovuse peale ja tõesti, mulle tundub, et see on üks asi, mis teeb inimesest inimese. See, et me suudame nagu alati kaugemale mõelda alati edasi otsime alati midagi uut, midagi teistmoodi. Ja seetõttu ma üritan ka seda nagu kodus arendada. Ja minu arvates on siin kolm komponenti, võib võib öelda, et on rohkem komponent, aga lihtsuse mõttes ütleb, et on kolm komponenti sellel protsessil loomise protsessi. Esiteks üks asi, millest oleme rääkime, rääkinud, juba keskendumine, sa pead suutma süveneda. Teiseks, Sa pead suutma läbikukkumisi taluda. Vahel ei lähe nii kõik nagu sa tahad, siis sa pead sellega hakkama saama. Ja kolmandaks loovuse innovatsiooni jaoks väga tähtis on see, et sa pead suutma uusi ideid luua, sa pead suutma uusi asju välja mõelda, lihtsalt, et nagu üks näide sellest kõigest tuua, siis Chimsdaaesson on inimene, kes mõtles välja, leiutas Taissoni tüüpi tolmuimeja. Nüüd on ta siis üks Inglismaa kõige rikkamaid inimesi. Aga ta kirjeldab oma seda protsessi väga hästi põhimõttest saab väga lühidalt kokku võtta, ta leiutas seda masinat 15 aastat ja selle jooksul lõida sellest masinast 5127 prototüüpi. Ühesõnaga te näete selleks, et selle masina nii jõuda, lõpuks oli tal vaja 15 aastat keskenduda, ta kukkus pidevalt läbi, üle 5000 korra asi töödanud ja tal oli kogu aeg vaja uus mõte leida uus viis, kuidas tegelikult see asi tööle panna. Lõpuks õnnestus, iga loomisprotsess käib umbes niimoodi, no iga kord vaja 5000 korda proovida, aga vahel on ka. Kuidas sa seda lastele edasi anda, esiteks ma ei räägi väga pikalt sellest, et kuidas nüüd lastele õpetada läbikukkumise eest üle olemist, sest ma loodan ja arvan, et seda kududes ikka tehakse, sest kõik lapsed, neil kõikidel lastel juhtub midagi, nad ei saa, liivakooke ei saa päris hästi tehtud või siis kiigu peale ei mindud või ma olen, ma loodan väga, et Eesti vanemad siis sel juhul nad selgitavad lapsele tea emme-issiga isa vahel kiigu peale ja see käib asja asja juurde. Läbikukkumine on midagi, mida igas kodus on ja ma loodan, et kõik vanemad seda ka toetavad ja selgitavad, et ma keskendun rohkem sellele, kuidas õpetada keskendumist ja kuidas õpetada uude ideede, ideede, genereerimise keskendumine vahel, kui lapsed mängivad, siis te näete, et nad tegelikult need keskenduvad väga hästi, nad suudavad oma mängule väga-väga hästi keskenduda. Aga tegelikult, kui laps on mänginud näiteks viis minutit, siis võib täitsa talle minna juurde ja öelda ka, et väga tublisti mängid. Tegelikult seda võib, alates kahe aastasest võib juba ilusti, isegi pooleteist aastase võib seda öelda. Väga hästi mängis, väga tubli oled ja teha pai. Teine asi on, et kui laps midagi teeb, näiteks joonistab ja te näete, ta hakkab seda vastu huvi kaotama, siis te võite ise ka minna sinna appi ja, ja Kaju unistada natukene vaata et teeme veel siia niimoodi. Teeme siia niimoodi, et üritate hoida seda tema keskendumist sellele. Eks te peate ise seda proovinud, mis teie peres kõige paremini töötab ja kuidas seda teha, aga ma räägin ühe sellise loo veel enda perest, et pojale meeldib väga nagu keerukaid legosid kokku panna. Aga vahel vahel on temaga natuke laisk, siis vaheldab. Tema ees on kõik legosid täis, ta istub seal, ütleb issi, kuule, tule, tule ja pane see kokku. Nüüd ma lähen ja aitan tal ühe asja kokku panna. Ühe väikse asja eest. Isi vissi, palun, tule, pole seega kokku. Siis ma lähen tema juurde, ütlen poja, et kui see on ikka kihukas. Teeningurite sulle lihtsamale, koosta. Ja ma saan aru, et see kõlab natuke sellise vastiku manipulaatoril üks ja natuke ongi, sest ma tean, ma tean, et ta tegelikult Ta suudab selle kord kokku panna, sest ta on seda varem kokku pandud näiteks, eks. Aga lihtsalt ma tean, me kõik oleme vahel laisad ja siis ma üritan nagu üle aidata teda sellest. Tavaliselt see töötab üsna hästi. Ja muidugi, kui ikka lapsel on päris mureda ühte asja ei saa mingit keerulist asja kuku või ta ei saa, legosid lahti, siis, siis ma lähen appi või, või saadan oma abikaasa appi, eks, kes keskendumine on oluline ja see on arendatav. Siin on üks huvitav asi, mis ükskord ükskord loengut andes juhtus, mina rääkis jälle keskendumist ja kui tähtis see on siis üks kuulajates ja minu laps ka väga hästi keskendub. Ta võib nutiseadmes olla kolm tundi järjest. Ja teate, mis kõige hullem oli, ma ei osanud talle tol hetkel öelda, et mis see probleem on või mis, mis vahe on keskendumise keskendumise vahe. Aga ma üritan nüüd seda selgitada. Üks suur vahe on see, et kui nutiseadmes laps keskendub, siis need programmid seal noh, näiteks mingi mäng niimoodi loodud, et nad kogu aeg rõhuvad seda aju mõnusüsteemi koguaeg on lapsel mõnus ja see hoiab teda see mõnu hoiad teda selles keskendumises ühe sõnakese Väine süsteem ise hoiab teda keskenduma. Samas, kui laps mängib legoga või joonistab või teeb mingit muud mängu, siis tema sees tuleb see keskendumine, et aju ise peab suutma otsustada, et vot see on see, mida ma teen, see on see, mida ma keskendun. See on üks suur vaheaju seisukohast vaadates, et iga kord, kui see keskendumine signaal tuleb väljast, on seda palju lihtsam teha, aga lapsed peavad õppima tegelikult oma aju juhtima seestpoolt ise juhtima seda. Teine suur probleem nutiseadmetest tuleva sisuga on see, et nad piiravad. Kui te mängite seda mängu seal, siis see mäng hoiab, hoiab aju selliste lihtsate signaalidega enda küljes kinni. Aga tegelikult sellest ei saa välja minna, sest ei saa, sest ei saa nagu midagi kreatiivselt teha. Laps, laste aju on tegelikult tohutult kreatiivne, tohutult suudab ise uusi ideid luua. Ma loodan, et osad teist vähemalt on läinud, kuidas lapsed mängivad, kellel ei ole nutiseadmeid? See on lihtsalt nagu fantastiline, eriti kui, kui te mõtlete nagu inimese mõtlemisele, et mina teinekord nagu vaikselt piilunud ukse vahelt sisse, mis lapsed teevad lihtsalt lihtsalt lihtsalt, et nagu nendele, kes, kellel praegu pähe ei tule, seda pilti luues ma toon ühe situatsiooni, kus lapsed hüppavad diivani peal ja siis mõtlevad, et oleme draakonid, siis nad võtavad sallid, hakkavad traga sallidega lehvitama, et olla draakonid, draakonite, draakoni beebisid, võtavad kaisuloomad, panevad sinna diivani peale varsti muidugi draakoni beebidel on kõht tühi, siis muutuvad sallid õngedeks, lego klotsid, saavad toiduks Tõngitsevad lego klotse, söödavad oma beebikesed ära. Kas tuleb uneaeg, siis saab, siis saavad sallidest, voodid, legoklotsidest saavad padjad ja nii edasi, see mäng käib ja vahel peabki muidugi natuke pidurdama seda hoogu ja rõõmu keelama, eks. Kuna see asi läheb liiga hulluks, aga üldjuhul laste aju suudab ise luua palju selliseid asju ja, ja uusi mõtteid. Aga meie saame kindlasti kindlasti seda ka natukene aidata erinevat erinevat viisi. Lihtsad viisid, mida me, mida paljud vanemad kodus teevad, muidugi on see, et kui teil on mingid klotsid või legod, siis nendest ei saa ehitada mitte ainult ühte või kahte asja. Esitage iga kord natuke teistmoodi, näidake lapsele, vaadake siit saab ka seda ehitada. Või me paneme siia selle, vaata nüüd, muutub hoopis nii. Teeme siia midagi joonistamisega, samamoodi, te saate näidata, et sedasama, sama asja saab joonistada ka teistmoodi. Alati see ei tööta, minu pea kolmeaastane tütar, ta joonistab väga hästi, joonistab nägusid, aga siis keha joonistab kaks pulka lihtsalt. Eks ma üritan trikitada, vaata õlad-õlad, puusad, õlad, keha, keha, siis ta vaatab mulle. Issi, Sa oled tobu. Eks tal on õigus ka muidugi. Ja meie ise peame ka mõtlema ja vaeva nägema siin, eks ju. See ongi lapsevanema kohustus, et meie mõtleme välja, kuidas oma oma lastes neid ideid veel ellu äratada, eks minule meeldib näiteks lugusid rääkida. Ja siis ma õhtuti räägin lastele tihti lugusid ja siis nad väga hea meelega nagu ise ise räägivad ka vahele ja annavad mulle suunda, et kuhu see lugu peaks minema? See on väga frustreeriv, kusjuures, kui järgmine hommik on lasteaiahommik. Mina räägin, lugu, eesmärk on, et magame mõlemad voodist püsti, hakkavad rääkima, ei issi-issi seal planeedil peab olema ka. Ja siis tütar, ütleb Miki hiir. Poeg ütleb dinosaurused. Ja siis mina pean rääkima, kuidas ühel planeedil olid Miki hiire dinosaurused ja mis nad seal tegid siis poeg ütel tavaliselt mingil hetkel tema saab varsti viis, ütleb, et issi, ma nüüd räägin ise edasi. Ühesõnaga, selliste väikeste asjadega saab tegelikult seda loovust oma laste ajudes kenasti ka arendada. Ja selles suhtes mina, mul oleks väga hea meel, kui palju rohkem kodusid oleks, täitsa nutiseadme vabad. Et lapsevanemad ei vaata nutiseadmesse, lapsed ei vaata nutiseadmesse kuni koolini niimodi. Ja, ja kui me nii teeme, siis, siis on minu arvates 25 aasta pärast lootust, aga kooli juurde jõudsime siis võib-olla kui ma sinuga räägin, räägime natukene koolist ka, et mis kool siis olema peaks? Ma arvan, et minu ideaalis kool peaks neid samu kolme omadust nagu õpetama. Sest nagu ma ütlesin, minu jaoks on see üks inimese juures kõige tähtsamaid asju, ta suudab uusi asju luua ja täitsa teistmoodi mõelda. Ühesõnaga need olid siis keskendumine, läbikukkumine ja uute ideede loomine. Ega koolist räägime siis tihtipeale, inimestel on see reaktsioon kohe kuulnud, et me peame kõike muutma. Me peame, tehnoloogia peab koolis olema ja kool on nii ajast ja arust ja, ja vanavanamoodne, hakkame vaatama neid kolme aspekti. Siis tegelikult ei olegi koolil nii väga midagi viga. Miks ma seda ütlen? Sellepärast et nagu mitu korda siin loengus esile tulnud, selleks, et midagi saavutada, peab tegelikult mingitest raskustest ennast läbi närima asjadest, mis eriti ei meeldi, mida üldse teha ei taha, mis on tüütud kuul annab, siis võiks muidugi võimalus, sa pead õppima mingeid asju, mida sa üldse ei taha, mis tunduvad täiesti mõttetud ja tüütud. Et mulle tundub, et natukene peaksin õpilastele üritama seda asja nagu teistmoodi müüa, seda kooliäss öeldagi, et ja me saame aru, et see kõik tundub tüütu, see tundub mõttetu. Tundub igav. Aga võtke seda kui ajutrenni, sellepärast et kui te tahate kuhugi jõuda, siis ta kindlasti tuleb ette seda, et te peate tegelema mingi juraga, mida te tegelikult ei taha teha, et läbi saada, sellest jõuda sinna, kuhu te tegelikult tahate jõuda. Ja kool pakub sulle võimaluse tegeleda, et see võib-olla võib-olla kõlab kuidagi statistikutena, miks lapsi piinata niimoodi. Aga see mõte on lihtne, ainus viis õppida keskenduma, on see, et seda tuleb õppida, see ei ole nii, et kui mul vaja kummut tõesti vaja, siis ma keskendun, eks see on samamoodi nagu et ma ütleksin, et kui mul tõesti vaja on, siis ma jooksen 100 meetrit 10 sekundiga, mingit probleemi pole keskendumisega täpselt samamoodi. Seda peab õppima ja kus veel õppida, kui mitte koolis, aga lihtsalt lapsed peavad sellest aru saama. Nad peavad võtma seda teistmoodi motivatsiooni, et see ongi nagu treeninglaager, ajutreeninglaager, kus tuleb teha asju, mis ei meeldi ja nendega hakkama saada. Ühesõnaga, et see suhtumine mingisse näiteks kirjandisse või, või kontrolltöös oleks, mitte et pean. Miks ma pean seda õppima, et pigem olgu, see on tõesti nõme, aga vaatame proovingas, mu aju suudab selle jura meelde jätta. Näete, et natukene muudab perspektiiv, et ta nagu ei peagi sisu muutma, aga ta muudab perspektiivi ja minu arvates on see väga oluline. Väga tähtis. Kool muidugi pakub niikuinii läbikukkumist. Ma arvan, mis jääb natukene muutuma, on see, kuidas koolis läbikukkumisega tegeldakse. Et nagu emad-isad kodus peavad selgitama, nii et läbikukkumine normaalne ja kui näevad, et laps ei tunne ennast hästi siis sellega tegelema, siis koolis peab samamoodi olema, et kui on mitte ainult et halb hinne vaid siis vajadusel räägitakse asi läbi ja öeldakse, et see on normaalne, et halbu hindeid saab. Kui mina oleksin selle maailma kuningas, siis ma teeksin niimoodi, et koolis oleks rohkem erinevaid aineid veelgi rohkem erinevaid. Et kõikidel lastel oleks mõni aine, kus nad oleks väga head, et kõikidel oleks mõni aine, kus nad oleks halvad. Minul oli see naine, muusik, nende ma räägin, siin ma ei laula ja ja see oli tõesti tõesti raske. Ema isa lahkusid kodunt, kui mina hakkasin muusika tunniks harjutama. Aga nüüd, kui ma tagasi vaatan, siis see osa oli üks tähtsamaid asju seal koolis. Et ma tegin asja, mida ma ei osanud, ma ei tahtnud, ma vihkasin, aga Mikke tegin seda. Kolmas aspekt on siis uute ideede genereerimine. Ja siin ma tõepoolest arvan, et kuul natukene võiks muutuda. Sellepärast, et tehke, algklassides oli minul näiteks oli üsna noh, oli joonistamist ja käsitööd ja sai natukene väikeseid lugusid ise kirjutada, hilisemates klassides tegelikult sellele väga rõhku ei pandud enam, aga võiks ja peaks. Tavaliste tundide asemel võiks olla ka selliseid tunde, kus lastel on võimalik katsetada, eksperimenteerida, oma ideid proovida ja tihti tuleb siin pähe muidugi, et seda võiks teha kunstiseks. Aga selleks võiks olla ka teater ja mitte ainult, vaid tegelikult ka näiteks robootika või mingit muud ehitustunnid, kus alguses siis õpetaja näitab mingid asjad ette mõne tunni jooksul, siis lapsed saavad ise proovida näiteks bootikas, et tuleb teha robot, kes liigutaks oma kätt teatud viisil ja selleks on mitu viisi, kui palju viise, kuidas seda teha ja siis erinevad lapsed soovivad, et nad näevad, et on mitu viisi, et nad saavad ise katsetada. Ühesõnaga, et, et on rohkem selliseid tunde, kus lapsed saavad ideid, proovida kuskile liikuda nende ideedega ja kus on teada, et ei ole sellist õiget ja valet vastust, vaid kus on lihtsalt nagu katsetamine. See peaks olema teiste tundide kõrvale nende nende juures. Ja ma arvan, et sellistes tundides nagu ei peaks andma ka hindeid, sellepärast et mingist hetkest, kui lapsed on väga head, siis õpetaja lihtsalt ei suuda enam nagu hinnata, et mis on väga hea ja mis mitte. Nii et siin võiksid need teosed, kunstiteosed või robotid minna võistlustele, üleriigilistele, võistlustel ja nii edasi, kus siis on näha, mis on mis, mis on varem ja samamoodi, kui õpilane siis lõpetab kooli, siis tal võiks olla oma selle kataloog asjadest, mis ta on teinud. Robotid, kunstiteosed, laulud, näidendid ja neid saaks samamoodi kas ülikooli või tööle sisseastumisel nagu näidata ja nende alust alusel ka inimesi hinnatakse, mitte ainult hinnete alusel. Sellepärast et inimene on selline loovliik ja, ja me peame seda seda arendama. Nii, ma hakkangi nüüd vaikset, uskuge või hakkan jõudma selle lõpusirgel, aga ma tahaksin tegeleda veel ühe probleemiga. Nimelt, mida siis teha nende lastega kooli lastega ja väikeste lastega, kes, kellel juba on nutiseadme, sõltuvus, võib-olla mõnel teil on kodus selline, mida teha, kuidas sellest, kuidas sellega hakkama saada. Lihtne vastus on see, et me tahame seda nutiseadme kasutamist kodus või mitte, me ei taha, vaid mina soovitan ja teie ise valida ja mis te teete, on muidugi selge see. Aga kui te tahate nutiseadme kasutamist kodus vähendada, siis seda tuleb teha järk-järgult, samm-sammult, mitte nii, et täna on laps viis päeva nutiseadme seal siis homme, homme hommikul ütlete, et käisin ühes loengus, üks lühike kiilakas tüüp rääkis mulle, et see on jõle halb su ajule. Nii, nüüd oleme lutti saatnud mikrolaineahju ja dada. Ei, nii nii ei tohi, eks, et esiteks tuleb samm-sammult seda vähendada ja teiseks on väga tähtis, et me peame tegema kooliõpilastele ja ka oma lastele teavitustööd. Me peame selgitama, mis on need nutiseadmete probleemid. Samamoodi nagu meil on teavitustöö, kondoomide, suitsetamise, narkootikumide kohta peame tegema seda teavitustööd nutiseadmete kohta ja siin on nagu lihtne mõelda, et miks ma nad panen kokku narkootikumide nutiseadmetega. Üks põhjus on see, et ajus on see peaaegu sarnane. Narkootikumid tekitavad mõnu reaktsiooni, nutiseadmed tekitavad mõnu reaktsiooni ja on lihtne minna. Täiesti jälestusväärne, et ma need kaks kokku panen. Aga nutiseadmete probleem olete kogu aeg lastega kogu aeg nad tekitada väikest mõnu süsti, eks. Ma arvan, et sellest peab rääkima, niisiis, kuidas teha lastele sellist teavitustööd? Ma annan siin nüüd paar mõtet selle kohta, mida mina olen öelnud koolilastele ja ma kasutan seda ka sellise tänase loengu kokkuvõttena. Nii et vaadake, mis te sellest arvate? Alustan tavaliselt ma ütlen lapsele, et jah, et me saame aru, et nutiseadmed on tõesti tõesti tähtis osa sinu elust saame sellest aru. Aga kui sa tahad tegelikult oma elus midagi saavutada, sa pead lihtsalt teadma, et oma ajust ja oma elust maksimumi võtmiseks tuleb seda nutiseadmete kasutamist piirata. Sest nutiseadmed tunduvad mõnusat sidet, et nad ongi mõnusad. Aga mõnuga käib kaasas see, et nutiseadmed kontrollivad teid. Ja tegelikult tahaksite teie nutiseadmeid kasutada, neid kontrollida. Ühesõnaga ma võrdlen lastele, ütlen tihti nii, et nutiseadmed nagu supervõime. Et kui te oskate seda kasutada, siis te saate kiiresti kätte seda informatsiooni, mis teil just praegu vaja on, et mingit oma ideed edasi arendada. Aga see on selline supervõime üks neist, mida kuid ei suuda kasutada, supervõime võtab teid enda kontrolli alla. Ja siis ma siis ma tavaliselt hakkan rääkima ajust ütlen seda, et tegelikult see ainus ja kõige ägedam nutiseade on siin, et laste aju on meile teadaoleva universumi kõige ägedam õppimisvahend. See on selline tükike mateeriat, eks mitte väga suur, mida vormides ja voolides on võimalik jõuda ükskõik kuhu põhimõtteliselt. Nii et ma üritan alati öelda seda, et lapsed teaksid, et oma aju tuleb hoida ja et ehkise nutid nutiseade on nii kallis siis tegelikult see nutiseade siin kolba sees peaks olema veel kallim. Ja ma väga loodan, et kui meil õnnestub oma lastele ja koolilastele seda selgeks teha, et tuleb aju hoida, kui me ise neid aitame ja siis on 25 aasta pärast ka rohkem vanderikkaid inimesi ja vähem või üldse mitte neid teistsuguseid inimesi. Aitäh. Aitäh ja on väga huvitav ja kihvt loeng on küsimuste aeg ja minul on küsimus, et sa natuke viitasid tuleviku peale, aga siiski 25 aastat, tänasest, kui me mõtlema minevikku, siis 25 aastat tagasi nutiseadmed ei olnud. Nii suur probleem, ei tea, kuidas areneb tehnoloogia tulevikus, aga sinna suunas töötatakse. Veic rööts fail unistab, et me elame arvutis igavesti avataaridena ja nii edasi, et mis arvavad ajuteadlasena, et kas meist saab selline hübriid või poolküborg või on meil peas andurid või praegu me saame oma mõnu kätte sellest pöidlaliigutusest, aga see võiks otse ajust tulla, et pole vaja arendada telepaatiat, meie kiibid omavahel suhtlevad, saame kõik? Ei, mina ei taha, aga ma ei, mind huvitab, et kuidas sa näed seda suunda ju arendatakse Trans humanistlik suund on ka väga jõulises arengus. Et mis sinu vaata praegu. See muidugi ikkagi võrdlemisi ulme veel, et et sellest on lihtne rääkida, salati tõmbab nii inimeste tähelepanu, aga, aga tegelikult kuna me ei tea hästi, kuidas aju töötab, siis on raske ka ajusid kokku panna, on raske ka neid neid niimoodi kiibistada ja kuidagi kuskile üles laadi, et seda on lihtsam öelda, sest tal lihtsam kirjutada, kui seda tegelikult teha. Ja mina isiklikult olen selline vanamoodne, et ma praegu ma ei, ma ei vaata suure rõõmuga sellisesse tulevikku. Aga kas sinu kolleegid töötavad sellel suunal, et integreerida aju sedasama hallollust ja siis tehnoloogiat? Ja ikka ikka on inimesi, kes sellega tegelevad, sellepärast et lisaks ulmele on sellel väga praktilised pooled, eks on inimesi, kes ei saa oma kätt või jalga või keha liigutada, kes üldoma suudki liigutada ja siis on tarvis leida viisid, kuidas nende inimestega suhelda, et nemad saaksid suhelda, nii et see on praktiline küsimus ka? Aitäh, mul on palju küsimusi, ma ei teagi, kust alustada, et väga inspireeriv oli. Alustaks sellest küsimusest, et kuidas te kommenteerite seda, et mul on vahest tunne, et noh, meil on väga palju teadvustamata sõltuvusi ja üks nendest huvitavamaid on nagu see, et mul on tunne, et inimene on sõltuv oma emotsioonidest, et see ei, ei ole vahet, kas on negatiivsed või positiivsed emotsioonid, ütleme nii, et inimesele meeldib solvunud olla. Inimestele meeldib vihanoledata käitumine, mõtlen, justkui genereerib seda, et see asi nagu kestaks kestaks. Kuidas te seda kommenteerite? Jah, et vaadake, inimese aju on siin üsna keerukas masinavärk, ma ei tea, kuidas see täpselt töötab aga sellega kaasneb igasugu kummalisi selliseid kiiksusid. Meil kõikidel on mingid kiiksusid ja ühte nendesse mainis, et Eesti kuigi oleks väga-väga mõistlik niipea, kui mingi emotsioon tekib vales olukorras seda üritada nagu maha võtta ja see iseenesest võiks ju ratsionaalselt toimida, siis tihti inimesed ei suuda seda, et nad tõesti nagu võimendavad oma emotsioone. Kui te tahate seda kontrollida, siis tasub teha niimoodi, et ise üritatel väga teadlikud sellest, et nii nüüd tekkis see probleem ele, nüüd ma hakkan jälle vihastama. Olgu ja siis teed ja siis te olete juba välja mõelnud, mida te täpselt teete selle sugulasnäiteks, üks asi, et lähete teise tuppa. Et ei räägi enam selle inimesega, kelle kuradi vihaseks olete saanud, vaid rahul, et noh, et ühesõnaga sellised mingid nipid ja iga emotsiooniga neid nippe mingil vähemal või rohkemal määral saab kasutada. Aitäh, siis küsiks nagu teise küsimus on ka selles, et mis on nagu positiivsest poolest sõltu osas mina võin küll käsi südamel öelda, et noh, ma olen olnud sõltuvuses filmist ka kirjandusest, filosoofiast, selgelt sõltuvuskäitumist, eks ole, ja ja tahtsin küsida, nagu halbade asjade juures, eks ole, tahtsin küsida, et kas meil evolut, noh, ma ei tea evolutsiooniliselt või nagu ajufunktsioonide osas, milleks meil sõltuvusi vaja on, et, et kas seal sõltuvusele ka mingi positiivne funktsioon see, et meil nii kergesti ajus mingid sõltuvused tekivad. Jah, muidugi. Võib-olla see ei tulnud sellest loengust ka hästi välja, aga tegelikult võiks öelda, et kui teadlane üritab millestki aru saada, miks öelda, aga et ta natukene sõltuvuses sellest probleemist. Kui maalikunstnik tundide päevade viisi ühte teost teeb, siis ta natukene sõltuvuses sellest, see tegevus pakub talle mõnu. Ühesõnaga, see tekitab sõltuvust. Niiet inimene on ainus liik, kus see sõltuvus, see mõnu signaal tegelikult suudab viia ka suurte teosteni. Aga ainult juhul, kui need väikesed asjad vahele ei tule. See on see, mis ma üritasin siin loengus selgitada, et probleem on, et kui me saame mõnuga kuskilt mujalt kiiremini odavamalt siis me ei tee kunagi seda suurt maaliteost või me ei tee kunagi seda suurt teadustööd. Jah, aga muidu seesama, et kui me keskendume ja mingi asi meid tohutult paelub, siis kasutab neid samu mõnuringe ajus. Aga positiivses mõttes, eks. Aga mis asi on sportimine? Kas sa mõtled ka sõltuvuse vaatevinklist ja paljud asjad, mida inimesed teevad, võib sellest vaatevinklist vaadata, et kui inimesele meeldib sportida, ekstreemsporti teha näiteks siis teatud faasides sportlased kirjeldavad, kuidas vilgas aeg hakkab aeglasemalt liikuma või et need on juba hoopis teise seisundisse huvitaval kombel näiteks muusikud ka vahe kirjuta kirjeldavad sama asja ja see seisund ise tekitab natukene sõltuvust, aga positiivses mõttes, sest inimesed tahavad seda saavutada, et seda järgmine kord saavutada, peab üha kaugemale ja kiiremini ja paremini tegema. Et kas Orgosmon siis rohkem nagu järglaste eesmärk või mõnu või orgasm on. Kui seda tahate uurida ja sellest rohkem uurinud, siis võib rääkida ka teiste liikidega, teistel liikidel on see mehhani need mehhanismid üsna sarnased. Pärast võib-olla tuleb üks ahv siia lavale. Tere aga, kas te põrmugi ei usu siis okstele ratsionismi ehk siis inimese meelte laiendamist tehnoloogia vahenditega Tuua välja halbadest oludest, vaid pigem soovitate vastupanu liuelda, mitte halbu olusid muuta? Ta vaid vastu pidada, et see kõlab natuke õigustus ka ekspluateerimisele? Ei, minu seisukoht on üsna lihtne, et meie ühiskonnas näiteks Eestis meil räägitakse väga palju nendest positiivsetest asjadest, eks mis nutiseadmete infotehnoloogia kõigega kaasneb ja mina ei ole radikaalselt nende asjade vastu, üritasin ka loengus natukene positiivseid külgi tuua, aga ma lihtsalt leian, et igal diskussioonil, kus on kaks poolt, peaks need kaks poolt ka olema. Ja kunagi vähesed inimesed räägivad sellest nendest probleemidest, siis ma leidsin, et olgu noh, et siin on minu koht nagu teadlasena öelda, et vaadake, nendel asjadel on ka probleemid. Ja muidugi on lootust, et mõnest murest mõnest inimlikust murest saad üle kasutades mingisuguseid tulevikutehnoloogiaid. Aga alati on need asjad keerulisemad, et alati tehnoloogiad toovad mingeid uusi probleeme. Nii et kahtlemata mina ei ole nagu progressi vastu ja mõelge, mis mu põhisõnum olema, põhisõnum on see ju tegelikult, et nutiseadmed pidurdaksid, tehnoloogiat pidurdas meie laste ajusid, aga mina tahan, et see areng kiiremini läheks, mis näiteks tegelikult võiks võtta nii, et see tähendab, et meie lapsed ühel hetkel loovad tehisintellekti, mis teeb inimkonnale lõpu peale, eks on ju. See alati on asi keerulisem, kui ta paistab, aitäh. Sina, kui ajuteadlane, et kuidas siis on lood teadvusega üks põnevamaid fenomene tänapäeval mitte ainult metafüüsikutele vaid ka füüsikutele, ajuuurijatele, tõsisele teadlaskonnal. Mina ise väikse mehena olen selle suure probleemiga palju rinda pistnud. Esialgu on küll seis teadvuse probleem, 10, mina null aga nii see teaduses tihti käib. Et vahel võtamegi ette liiga suuri probleeme. See lihtsalt tähendab seda, et hetkel mina olen natukene ringi mõelnud ja ma tegelen natukene teiste asjadega, üritan aru saada, kuidas ajus toimub õppimine, mis on loovus ja need teemad, millest ma täna rääkisin, aga põhimõtteliselt teadlasena ütlen ma, et teadus suudab kõike uurida, sest teadvus ongi me alati üritame samm-sammult edasi minna sinna suunas, mida me veel ei tea. Et on selgelt, kelle me ka saame sellele teadvusele kannule, palju teadlasi tegeleb sellega ja mul on nende töösse palju usku. Aga millal see juhtub, see küsimus, et kui ma olin noorem ja naiivsus, varvas need teeme ära. Aga praegu ma arvan, et võib-olla lähedal paarkümmend aastat ja ma vahepeal võin natukene muid asju teha. Ja minu järgmine küsimus on sellega väga seotud, et noh, kuna me siin teatas, tegeleme sellise väikse tuleviku toopega praegu, et ütluste ajuuurijana te rääkisite ka tehisintellekt oli siin jutuks, eks ole, et kas teadvus on selline problemaatiline mõiste nagu et sihuke määratlematu vist teaduslikust seisukohast ma ei tea ka, et kas masinatel võib siis tekkida teadvus või mingis selline sarnane fenomen nagu inimese peas siis on, mismoodi iganes nimetame oleneb, kellelt küsid. Et mõned teadlased ütlevad kindlalt, et jah, muidugi mis on ainult üks, et teadvus on nagu kaasneb süsteemidega, mis integreerivat informatsiooni ja teised, kes praegu on küll vähemus, kes ütlevad teisel lollused teadvuseks on tarvis seda, et on tõesti bioloogiline süsteem, mis on väga mitmetasandiline, keerukas. Õige vastus on, et praegu ei tea seda. Me ei tea, kuna me ei tea täpselt, mis see teadvus on, siis me ei saa ka öelda, et Mikas, millistel loomadel son, millistel loomadel ei ole või millistel tehissüsteemis on või ei ole, aga see, et me seda praegu veel ei tea, see ei pidurda teadust. Et me uurime edasi ja ühel hetkel me saame teada. Tere, kuidas ikkagi selle loovusega on, et unustame nutitelefonid, siis me hakkame oma aju treenima, keskendume, kukume läbi, keskendume, kukume jälle läbi ja loovus tuleb. Ei see, sa, võib-olla ma seal natuke naljakas, võib-olla sel ajal vaatasid nutiseadmes ja kui ma rääkisin sellest kolmandast aspektist ideede, et me peame ka õppima nagu ideesid looma ja nagu ma ütlesin, et lastel tegelikult on see võime olemas, kui te vaatate lapsi, kes ei ole nutiseadmetega mänginud, nad suudavad täiesti ise täiesti uskumatuid, vahel uskumatult rumalaid asju teha, aga vahel uskumatult vahvaid asju. Ja siis ma rääkisin ka sellest, kuidas ta loovust nagu alal hoida, kuidas seda arendada. Ja üritasin ka öelda, et tegelikult meie koolides peaks ka selle rohkem rõhku Vanameeste loovuse arendamisele. Et lapsed saavad erinevaid asju proovida. Nad teavad, et ei ole õiget valet vastust, vaid tulebki erinevaid ideid pakkuda, nii et kindlasti ainult keskendumine ei vii loovuseni. Mõelge striim Station neljanda prototüübi juures keskendub ja keskendub ja keskendumine keskendub, keskendub no aga ta, kui ta viienda, viienda idee peale ei tule, siis sinna ta jääb, eks veel üks küsimus on väga aktuaalne. Kuidas ajuteadlane suhtub kellageeramisse? Kas me peaksime jääma suveajale või liikuma talveajale, ajuteadlase jaoks on seal väga-väga lihtne vastus. Kellakeeramine oleks väga rumal mõte, väga rumal asi ja ma loodan, et järgmiste aastate jooksul sega lõpetada võetakse sellepärast, et kui me vaatame teaduslikke fakte siis sel päeval, kus kella keeratakse, on rohkem autoõnnetusi, rohkem inimesi, haiglates rohkem kõiksugu probleeme ja see tuleb lihtsalt sellest, et ei tohi lihtsalt niimoodi inimeste unerütmi segada. Nii et teaduslikult on vastus väga selge. Ka üsna praktiline küsimus, et lapse arenguetappe silmas pidades, kas võiks olla mingi selline vanus, kust alates oleks nii-öelda turvalisem see telefon neile kätte anda? Kui sa oled paremini suudaks kasutada ise supervõimele, siis kas ta paralleel väga, väga õige, eks mingil hetkel peab lastele andma need nutiseadmed, sest lihtsalt ise ei suuda me kõikidele nendele küsimustele vastad näiteks minu poeg küsis mult. Issi mis häält teevad, mustad augud. Aga et siin ei saa öelda, et mingi kindel vanus on, laps peab, ta peab enne seda teadma, kuidas nagu turvaliselt internetis asju otsida. Ta peab, tal peab olema selge idee selle kohta, mida ta seal otsinud, mitte et ta läheb niisama klikkima, vaid et mida ta otsib. Ja need on tähtsad asjad, mida mõelda. Aga lapsevanematele ma soovitan, et kui te ise oma last tunnetate, te näete, et tal on tõesti huvi mingi näiteks Inglismaa ajaloo vastu või, või mingite kosmosemasinate vastu, et ta saaks seda paremini arvutisse, lihtsalt võib-olla te ei ole rahad raamatut osta, siis seda võib teha natuke nendest, te peate lihtsalt vaatama, et sellest ei saa klikimist. Te peate ise selle selle juures. Aga muidugi me peame neid vaikselt supervõimega tutvustama. Aga nii, et see supervõime neid endasse haaraks. Ühendan nüüd need Picasso ja Taissoni loengupidaja ühe lemmikteema, eks muusikaga maailma üks ikoonilisemaid Rockpalu teadupärast on siis I Can't Get no Satisfaction mille esitajaks õnneksikoonilisemaid rokkbänd, Rolling Stones. Ja see ikooniline muusikapala sündis millalgi seal kuuekümnendatel, kuskil seal keskel või teises pooles. Ja selle muusikapala vundamendiks on teadupärast jällegi omakorda ikooniline kitarririff, mis käib, kõik ju teavad, kuidas see käib ja selle kitarririffi väljatöötamisega ei kaasnenud aastatepikkust katsetamist tuska ega piina ega ängi ega valu. Ega ka läbikukkumisi vaided. Tiit või tähendab, kiitrisas olevat selle kitarririfi väidetavalt siis välja mõelnud ja ühtlasi ka kirja pannud magades. Et seda ei ole hilishilisemad. Ega ka ega ka toonased kaasaegsed ei ole seda ümber lükanud, vastupidi, sellest on säilinud salvestus, kus siis kõlavad need kolm nooti ja selle järel kõlab üks selline 30 kuni neljakümneminutiline norskamine, et. Ja et vaadake ka, kust me seda hakkame vastama, et ütleme, kust see risk tekkis, eks ikkagi ajust see aju ei olnud aju, mis ei olnud mitte kunagi muusikaga tegelenud. See aju oli aju, mis oli tegelenud muusikaga juba aastaid, mille eesmärgiks oli luua muusika, eks. Nii et lihtsalt, et kõik arusaated ega ajuteadlasel ei ole midagi. Me ei ole selle vastu, et inimestel tuleb järsku mingisugune idee mis on väga hea, see ongi see, mida ajuteed ja see on see, mida ma tahaksin, et mu lastele ka tuleks, et neid tuleb lihtsalt mingi mõte. Samamoodi nõuse kitarririff ja teine aspekt on see, et ega sellest kitarri Rihvistis ei piisa loo jaoks, et see lugu ikkagi valmis saaks, selleks nad pidid ju ikkagi tegema natukene neid asju on ju, et see risk, see on väga tähtis, on ikooniline riv ja on teisi asju. Ma mainisin seda kubla Khani teadlased teavad ka seda vahel ikka mõni mõte tuleb lihtsalt meil kõigil tuleb vahele. Aga ma ütlen lihtsalt, et neid asju nagu lõpuks paika saada, selleks on vaja ka tööd teha ja teiseks mis on ilmselt veel tähtsam selleks et sellised head mõtted tuleksid, sellised ristid tuleksid, et tuleksid luuleread, tuleksid ideed, mida maalida selleks on enne seda vaja oma aju treenida ja voolida. Nii et siis ühel hetkel unes või ilmsi selle idee peale tuleb. Mis see teistmoodi selgitus siin üldse saaks olla, või nagu noh? Tiit ja Mikk olid oma aju selleks hetkeks voolinud ja treeninud teadupärast ohtra kogu see sotsiaalse Lubrikandi ja, ja ilmselt ka erinevate muude ainetega, mis käisid ninna ja, ja veeni ka. Ja noh, lugu iseenesest ei ole ju ka mingisugune jalgratas, mille nemad oleksid leiutanud, vaid et nemad leiutasid või noh, tema leiutas Mik hiljem võttis ka selle laulu nii-öelda selle sõnumi ju tegelikult väidetavalt hoopistükkis tšakvery ühest laulust, et lugu iseenesest ju oma nii-öelda rütmiliselt arhitektooniga toetub ju jällegi afroameerika piidile, mis tuli Ameerikast, mis omakorda jõudis sinna Aafrikast, et selles mõttes Mikke tiiti ei teinud midagi nüüd epohhiloovat, välja arvatud see kitarririff, mis siis olevat tulnud unest ja mis tegi tegelikult Rolling Stones-ist megabändi. Nii nagu Mikk on ise ilme öelnud. Jajah, jah, ja, aga noh, ma ütlen, et aegub inimestega, räägi nendest teemadest siis ma tunnen, et nad nad kuidagi tahavad või neile meeldiks rohkem, kui need ideed tuleksid kuskilt nagu mingisuguse välise välgatusena ja ajuteadlasena. Ma ei saa sellest nagu aru, sest minu jaoks on nagu imeline ja maagiline see, et 1400 grammine organ, mis on kuidagi selle elude käigus kujunenud võib-olla siis täis topitud veel mingisuguseid aineid vahel suudab selliseid välgatusi teha, mis siis muudavad miljonite inimeste elu pärast seda veel, et üldse on, see on see huvitav asi, et kuidas need ajud seda teevad ja ja kuidas seda oma lastes soodustada. Küsimus siis ajulainete kohta, et see loovuse jutt meenutas mulle laineid seal alfa, peetodetajadelda kõige loomingus on laine peaks olema siis seal alfa, eks ju. Ja vahele jäävad mulle ette mingisugused plaadid, kus kohas siis kuulad Ühte kõrve teise kõrve erinevaid sagedusi ja selle läbi siis saad ennast viia sinna Haifasse ja kas seeläbi, kas see töötab? Vastus on kahe poolega, kui sa tunned, et sinu jaoks see töötab ja sa näed, et see tõesti see, et sa tuleb siis paremaid ideid jumala pärast, tee seda. Aga teaduslikku tõendusmaterjali tegelikult sellele ei ole, et ajulainete ümber ma olen ise töötanud väga pikka aega ajulainetega, et ajulainete ümber on väga palju müüte ja inimesed üritavad seal väga palju asju müüa. Aga tegelikult enamasti nendel tõepind alla ei ole nagu, kui me teadus-teaduslikult uurima et ei ole nii ilmtingimata, et üks sagedus oleks kreatiivsusega seotud. Mulle meeldib mõelda, et tänane ulme on homne argipäev ja kui me siis homme või üle-üle-üle-ülehomme 25 aastaga pärast seda tänast salvestuste saadet kuulama, et siis oleks tore mõelda, et millega siis veerandsada aastat tagasi tegeles eesliini aju teadus, et mis on need kõige põnevamad intrigeerivama teemad ajuteaduses täna mida me alles hakkame kuulma võib-olla 50, võib-olla veerandsaja aasta pärast. Erinevatele ajuteadlastele on erinevad motiivid. Üks asi, mis on kõige tähtsam, on see, et paljud ajuteadlased üritavad lahti harutada mis on skisofreenia autismi teiste haiguste aluseks ja neid probleeme siis lahendada, nagu näiteks Alzheimer, Parkinsoni, need on kõik väga tähtsad probleemid, millega tuleb tegeleda ja loodetavasti 25 aasta pärast. Osal osa nendest me oleme nagu mõistnud, sel tasemel me saame neid inimesi aidata. On ajuteadlasi, kes võiks öelda, et ei olegi ajuteadlased, nende peamine huvi on tehisintellekt, kes tahavad ajust lihtsalt mõista seda, kuidas paremaid masinaid luua. Ja ka siin on siis 25 aasta pärast, eks me näeme, kus me oleme või siis me ei näe. Ja on ajuteadlasi, keda kannustavad sellised fundamentaalsed küsimused. Tundub, et praegu me üsna hästi hakkama aru saama seda, et kuidas näiteks õppimine toimub hiire ajus. Kui me sellest saame aru, siis kas me saame aidata inimesi, kellel on probleemid õppimisega ja nii edasi? Ja need on sellised, kolm suurt suund. Aitäh Jaan. Ja on aeg Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere lõpu vinietiks. Tarmo, palun. Loenguid on väga erinevad. Mõne loengu puhul tahaks hirmsasti aru saada, mida loengupidaja oleks öelnud, kui ta oleks materjalidega kursis olnud ja mõne teise loengu puhul tahaks vinetist loobuda ja selle asemel kujundada üks pehme, mugav pruunikas tugitool. Kuhu siis ennast Lõsutama mõelda ja see loeng uuesti üle kuulata. See viimane loeng oli seda tüüpi inimene, nii lai teema siis võib-olla kõige laiemalt on väljendanud auru pindo. Et inimene on mull aja meres. Muide ei ole üldse vale võrdlus, loeme kokku, mullid murduvad lainetes. Ega neid väga palju rohkem ei ole, kui inimese maa peal. Arvamused selle kohta, mis on inimene või, või kuidas tema areneb või kuidas ta ahviga suhestub. Mati Unt leidis, et inimesed on ju igavad, kõigil on kaks kätt, kaks jalga pea. Nojah, ja selles mõttes ongi jaa Francis peekon leidis inimestel nagu natukene veel teisi kehaosi olevat, et Tarvastiline saadan, saadan, läheb ikka tõepoolest ahviga. Et mida kõrgemale ronib, seda rohkem ta oma tagumikku näitab. Meie maailmas on tänapäeval hulk lahendamata probleeme. Täname kuulsime umbes kahe probleemi kohta, et, et ka parimad teadlased ei tea vastust. No neid probleeme on rohkem. Kuidas maailm algas? Kuidas maailm lõpeb, mida me kahte lahendust, et kas soojussurm või, või must auk, aga me ei tea, mis häält ta teeb. Seda igal juhul ei kuule, kui ta häälte pärast ära solimist no siis elu tekkimine ja näiteks, et miks on naaber nii kiuslik nagu see, kes siin sena taga elab. Nende küsimuste kallal käiakse mitte enam teadusvaldkondadena või Akadeemiatena ja ka mitteriikidena, vaid riikide kongleminatsioonidena. Euroopa liit on selles mõttes üks suhteliselt tark konsultatsioon. Et kui mõni aasta tagasi Euroopa Komisjoni tulevikutehnoloogiate osakond püüdis identifitseerida kõige suuremaid probleeme, mis meie ees on ja kuhu peaks Euroopa Liit panema teadusraha siis nii naljakas kui see ka on, siis IT valdkonnas kerkisid esiplaanile kaks teemaderingi. Esimene, et kuidas toimivad väga suured kogukonnad. Kuidas funktsioneerib ühiskond alaküsimustena, miks oli meil Araabia kevad, näiteks või miks ei saa naabrid omavahel läbi? Ja teine kuidas toimib inimese aju ja paar aastat tagasi vastava uurimisprojekt nimega Simon Breen? Esialgse eelarvega üks miljard eurot läks käima? Sisulisi edusamme veel ei ole ja arvata võib, et seal ühe miljardiga ei õnnestu suurt midagi ära teha. Aga kui nüüd püüda ennast mõelda mitte tulevikku, kus me käisime tagasi enne Google'it enne nutiseadmeid enne raamatuid, enne ruunikirja ja enne hieroglüüfe. Et kui me küsime, et kus oli see kujuteldav kuldajastu, kus inimene ei muretsenud selle pärast, mis ta on, et siis selle murdepunkti, mis momendist hakkas inimene muretsema selle üle, mis ta on, on siis sõnastanud väga hästi Sigmund Freud. Et esimene inimene, tsivilisatsiooni looja, oli see, kes kivi asemel sõimusõna tarvitas seda juurde natukene varem arvas Marcus Aurelius. Vorstiga on lood inimestele, kui sa teaksid, millisest allikast lähtuvad inimeste arvamused ja huvid siis sa loobuksid nende heakskiitu püüdlemast? Nojah, ja enese kohta võime kohe lisada, et raugad armastavad anda sellepärast head nõu võtnud saana manda, halva eeskuju aga siiski tagasi jälle tõsiste asjade juurde. Tõsi, nutiseadmed on teinud uudsuse meie jaoks mitte ainult odavaks vaid kaste mugavaks. Ja kui me hakkame mõtlema, et kas midagi inimese iseloomus ei ole, mis, mis meid kallutaks sinnapoole ja paistab, et on see väike mõnu, mida tahaks teda siis pole jälle ju ju tegelikult uus mõtte. Plutarfos jo armastas öelda, et iseloom ei ole mitte midagi muud kui pikaajaline harjumus. Jaa, Isaiah Berlin lisas sinna juurde, et noh, et nyyd kõverast puust, kui inimene on tehtud, ei saa midagi täitsa sirgelt. Nutikuse vähenemine õnneks ei ole maailma lõpp. Aga probleem on mujal, aga ma alustan sellest, et väidetavalt olla Mesopotaamia savitahvlitel leitud kaebus mille mõte oli, et maailmalõpp on lähedal. Elu pärast Google'it ei tule. Sest lapsed ei kuule enam vanemate sõna ja igaüks tahab kirjutada raamatut. No geeniuseks niisama lihtsalt vist ei saada. Tegelikult siin siin läheb minu arvamus natukene jaaniarvamust lahku, et ma ise arvan, et õigus on Charles Dickens selges leiab, et geenius on see olend, kes pöörab tähelepanu pisiasjadele. Aga inimestega on ju nagu üldse raske, et ma mõistan Jaani huvid esitest inimeste vastu, et see paistab pärinevat kaasaegse teadusülikooli kontseptsiooni loojalt. Wilhelm von Humboldt kilt Alexander von Humboldti edukamalt vennalt kes arvas, et inimesele maailmas mitte midagi huvitavat, kui teised inimesed. Ja selle arusaama viis siis äärmuseni Jossif Stalin, kes ütles, et inimene on probleem Pole inimest pole probleemi. Ja see viib meid nüüd edasi ühe äärmiselt tõsise asja juurde, et Saksa majandusteadlane ja poliitik ja nüüd siis literaat filosardad siin oli äärmiselt mures selle üle populatsiooni kvaliteet langeb. Kuna suhteliselt palju lapsi sünnitavad suhteliselt väheharitud inimesed. Ja vaadake, siin võiks nüüd mõelda nutiseadmete ühte täiesti revolutsioonilist rolli. Et Jaan Aru oli natuke mures, et nad tapavad miljoneid potentsiaalseid ideid. See on hästi-hästi oluline mure juba sündinud laste pärast ja, ja ma mõistan seda muret eriti Eesti osas, et lapsi võiks rohkem sündida. Aga maailma tulevikule mõeldes, milline efektiivne rasestumisvastane vahend on nutitelefon. Kõik istuvad oma toas ja iial ei suhtle teistega füüsiliselt. See võimaldaks lahendada ka massiimmigratsiooniprobleemi maailma toiduprobleemid ja veel palju probleeme, kui seda kõike võiks tarvitada. Et selle kõige juurde käib ju see, et muidugi nutitelefonid teevad teoks ju ju paljude unistuse, et noh, näiteks Lumactrueenlas ütleb, et parem hoida suu kinni ja näida lollina, kui suu avada, igasugune kahtlus kõrvaldada selles osas Ja vanasõna ju ütleb meile, et jumal on andnud meile kaks kõrva ühe suu ja me peaksime neid samas proportsioonis kasutama. Sinna juurde Bernaarte fantanell, et et kus see raskus on, et pole üldse kerge veenda inimese silmade asemelmõistust kasutama. Aga üks kõige selle juurde oli meile hulk häid nõuandeid ja silma järgi Oskar Vaildi tarkust, kes ütleb, et head nõuanded, annan malati teistele edasi, sest rohkem pole mul nendega midagi teha. Aitäh. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja, mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauljukatis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Virgo mäe helirežissöör, maris Tombak, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma, kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja Raadio Jaik. Vaadata kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.