Me kohtume jälle. Alles kell 18, null kaks lõppes laulupeokülalisterongkäik. Ja kahjuks viis vist kaasa ka meie ametivenna Lembit Lauri, kelle ultralühilainesaatja antenn, nii ma juba tükk aega rahva hulgast ei näe. Praegu on lugu nii, et orkestrijuhid pühivad higi. Nad on kuhjaga ära teeninud järgneva kontserdikülalise rolli ja puhkuse. Tõepoolest, Marsi pikkus oli orkestri suurust vääriv. Õigupoolest ongi ametivend Lauri praegu ühe orkestrijuhi otsinguil seal orkester, kes seisis lava esimesel astmel kõrvuti tuletõrje ühingu orkestriga meestel on mustad jakid ja erepunased päikeses lõkendavad reväärid. See orkester on Armeeniast ja nüüd me vist tõepoolest näeme jälle oma oma ametivenda, kuid vahepeal juhtus. Ja nüüd on selge, mis juhtus. Vahepeal saabus meie tänase laulupeo kontserdi kõige rõõmsam hetk. Kuulete, aplodeerib lava, aplodeerib tohutu vabaõhutaal. Suurele pidupäevale saabus kallis külaline Moskvas Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee presiidiumi liige, NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees, tallinlaste kallis külaline, üldlaulupeol Anastas. Ta läheb vabariigiparteiorganisatsiooni ja Eesti NSV valitsuse juhtivate töötajate saartel aukülalistele eraldatud kohtadele. Ja samas kõrval tunneb juba kaugelt ära ka kangelaslikku kosmonaudi number kaks German Sittowi rühika kuju. Nad võtavad. Kogu väljak on elevil, nii kõrget külalist ei ole näinud isegi Eesti laulupidude 100 aastane ajalugu. Kuulete, kuidas väljaktsioonidel? Kui seni olid ainult värvitud siis nüüd on veel midagi sellist, mida me harva kuuleme. Sumiseb 100000 inimest. Ja nüüd me võime vist jätkata. Jutt lõppes sellest, et ametivend Lembit Lauri tahtis intervjueerida kõige kaugema orkestrijuhti. Kui ta nüüd mitte jälle silmist oli kadunud, anname eetri kaudu sõna temale üle ja kuuleme, kas vastab või ei vasta. Palun. Hallo hallo, siin me oleme, oleme mikrofoniga keset kõige tihedamat rahvasumma. Orkestrid on oma töö tänaseks teinud ja on teinud seda väga toredasti. Kordamööda saatsin nad laulupeoliste rongkäiku hiigellaululava eest mööda ja nende hulgas mängis vapralt kaasa ka kauge ja sõbralikud Armeenia orkester. See on jerevani linnaorkester, kelle dirigent kastmes ei anna, on praegu meie mikrofoni ees ja küsin, et missugused on tema elamused, tema muljed sellest eesti laulupeost Kivassid petsiplinijat. Kavas sallida kujut praasnika tuleval konsool list jazzi külalisest. Orkestri juht andis kõigepealt meie laulupeoliste le meie kuulajatele edasi tervituse ning lisas, et nad on lihtsalt üllatatud sellisest grandioossed. Teost. Nonii kuna Eesti orkestrid mängisid ainult eestimarsse, siis Armeenia orkester tõi kaasa Armeenia marsse ja nagu ma aru sain, nende hulgas ka spetsiaalselt Eesti laulupeo jaoks loodud marsse, mille nimesid te kuulsite, need olid siis see vann. Jerevan Armeenia Iiesson. Suur tänu Eesti laulurahvale, kes on armeenlasi. Warrior vedas estonski skadelevuse, mida öösel 19. siis me ei unusta, väsivad, tuleme kindlasti. Me kohtume jälle. Kell on 18 ja 15 minutit. Ikka julgemini on löönud värvide meri üles mööda Lasnamäe rohetavaid nõlvu. Külaliste arvu me enam ei oska siit mõõta, neid tuleb veelgi ühte soodud juurde ja kes seni veel tulnud pole. Neid kutsub kohale peatselt laul lauljad isaga, kelle kaleidoskoobi sigin-sagin seni kogu väljakut täitus, on koondunud nüüd juba lavale. Jah, isegi see suur pingutus, tohutu laulu armee rinnistamine läks ruttu ja kuidagi märkamatult. Ja kui sõna armee juba siia lipsas, siis tahaks kohe lisada, et see on küll lõbusaim ja kauneim armee, mida enne maailmas nähtud kuid tema suurus on ikkagi 30000 inimest, see on viis diviisi ja tõepoolest armee. Muidugi on veel ühte teist ümber seada. Mõni poistekooripoiss ei ole õiges paigas. Kuid lõpuks me võime siiski juba öelda, et suureks peoks ollakse põhiliselt valmis. Viis aastat tööd ja harjutusi, eelproove, proovia peaproove on selja tagakoorid on rivis. Nad ootavad veel ainult signaali, et marssida laululavale. Otse tunned, kuidas lööb laulu uudilase süda ikka rivi eesotsas. Ja mitte üks, vaid kaks põlve nuppu tikuvad praegu vaikselt võdisema. Esimene kord suur juubel, üldlaulupidu ja kohe algamas. Kõik see kandub nähtamatuid kanaleid mööda ka väljakule. Nagu suurem ootepinge. On aeg, lugupeetud raadiokuulajad, on aeg kutsuda vastuvõtjate juurde kõik, kellele on kallis meie laul, see suurepärane päev ja suurim pidu sünnimaal. Siin Tallinna lauluväljak, kuulake kõikides kodudes, Tallinnas ja Taaralinnas, Pärnus, Paides, Peipsi rannal, Kohtla-Järvel ja pühajärvel, Läänemere saartel ja Narva mere kaldal. Kuulake Saaremaa kalurid atlandil, Tallinna meremehed, Aafrika sadamaid, Tartu noored uunis Maal eesti alpinisti Pamiiris, kes viivad vabariigilippu Lenini nimelisele mäetipule. Kuulake kõik kodus-võõrsil ja kuulake needki, kelle kodu on võõrsil. Kuid kodu mul siin. Ja head mõtted meiega. Meie sünnimaa Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik alustab oma 25. aastapäeva suurimat pidu. Algamas on üldlaulupidu. Laul ava tiivad, vaba linnuna tõuseb valgete pilvede vahele. Mõõda seal vilguvad sünnimaad. Siin Tallinna lauluväljak, laulu tuli Tähetorni tippu. Luulete marssi. Nüüd see siis lõppu algas. Alates sellest marsist kannavad Eesti raadio ja televisiooni mikrofonid, ülekandja filmikaamerad eetrisse filmile magnetlindile tulevaste põlvede jaoks. Kogume ja üldlaulupeo ja neli kuid ikkagi on sellest vähe ikkagi tahaksid, et ka teie oleksite praegu Vanemuise vägeva laulu tamme all. See kõik on hingematvalt ilus. Alles me rääkisime, et laululava on täis, ei. Kõikidest käikudest väravates marsivad suure laulukaare alla ikka uued 1000-lt rahvarõivais lauljaid, miljon värvi 1000 mustrit, ühine samm. Ligi oskab tulla ainult laulurahvas ja see on ainult osake sellest rikaste eest, mis on astutud harjutustele tihti läbi tuisu pakasest. See tee on olnud veel palju-palju pikem. See oli 1869. aastal, kui ei olnud veel raudtee ega tundnud autos. Juba siis mindi Eesti- ja Liivimaal laulupeole. Mindi rattapuutelgedega vankreid, kõige rohkem aga jalgsi, kepp käes, leivakoti õlal õues ja vaimustus südames. Et tunda ühises laulus oma tärkava jõudu ning unistada uuest paremast elust, mille nimegi veel ei teatud. Ja nüüd, ligi 100 aastat hiljem tulevad nad jälle. Neid on üsna täpselt 40 korda rohkem kuid kõige olulisema ütlemiseks ei piisa siin üheski. Arv Nad tulevad vaba rahva, sotsialistliku kultuuri suurele enneolematule, pidupäevale. See on ju ainult tulesid. Kuid see on vapustav. Möödunud rahvakunstiõhtu ajal istub minu ees keegi Rootsist saabunud ema koos võõrsil sündinud umbes 14 aastase tütrega. Tütar oli ema sünnimaal ilmselt esimest korda ja kui siis prahvatab esimene mark nagu praegu siin ja nad tulid täpselt samuti nagu ei midagi rohkemat. Ainult tuli rahvarõivais lapsefini ees, siis klammerdunud kahe käega ema käsivarde ja puhkes nutma. Ta ei olnud ainult. Ja nüüd tulevad nad jälle lauljad. Kõigi aegade suurim ühendkoor, veel rohkem tuleb töötav rahvas, kes 25 aastat tagasi võttis oma elu juhtimise omaenda kätte. Rahvas, peremees sammub pidama oma pidu. Suur juubelipidu. Alustasid kõrgu kandjad tõusu lauluväljaku põhjatorni, mille tipus 44 meetrit üle merepinna asub tohutu hulk sümboolse laulu tulekolle. Sinnani oli 14 korrust ja 2014 trepiastet, nüüd tervikuna päral. Torni ülemisel platvormil. Veeneljate marss, see on sõprozemarss. Siin on igal sammul kõrvuti eestitanud ja venelannadel lillepärjad, mulgi kuue ja madiori rüüd. Muhu mütsid, ukraina särgis, soome sussid, punased säärikud, valged trühvlid, Saraphaanid, Sergei kuued. Sii sammuvad, külaliskoorid Moskvas ja Budapestis, Helsingis ja väikeses Salme külas, Kaukaasias, Ukrainas, Armeenias, Karjalast ja mujalgi. Kunagi varem pole neid olnud nii palju, kunagi varem ei ole vajanud nii laual nii laialdane laul. Tuure, sõpruse laul. Põhjatornis ülemisel platvormil seisavad tule Toyotaga kõrvutiga. Folkloristid. All laululaval üles rivistatud kooride ees on laulupeo üldjuhid ning üldlaulupeo peakomisjoni esimees, Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green. Ja ikka veel ei ole lõppenud lauljate vool. Praegu aga filtreeritakse miljoneid. Esireas tõusis seltsimees Riho, Jan pöördus tohutu, võiks öelda, arvutu publiku poole. Tervitab neid, lehvitas käega. Ja rahvas vastas aplausiga. Tuleb öelda, et publikus tavalises mõistes on juba täiesti võimatu kõnelda isegi sel juhul, kui võtame arvesse eelmise, väga massilise laulupeo. Ei mäleta, et kunagi oleks laulupeo avapäeval viimaseid aastakümneid olnud nii suurepärane ilm. Ja praegu löö kirev rahvalaine mitte enam ainult Lasnamäe Lõlvani, vaid juba üle selle ja võime öelda sellel ette kujutamatult suurel väljakul ei ole enam ainsatki istekohta. Ja isegi möll roheline mäel, kus pinki ammu enam ei ole. Ja Guteni, kui me rääkisime 100-st 1000-st inimesest punedas nagu roheline metsaalune pohla marjadest. Kas see on nüüd üleni värvides nagu sügisene küllus? Marjamaal? Ja te kujutage ette, ikka tuleb neid juurde. Ikka veel tuleb lauljaid. Muide, ühe väikse kollektiivi tegid laululapsed või laulu mudilased. Nad valgusid dirigendipuldi ümber lausa ja hakkasid päris ilma igasuguse organisaatorite aplodeerima kõrgetele külalistele. Partei ja valitsuse juhtidele. Arvukate külaliskollektiivide juhtidele, laulupeo üldjuhtidele ja isegi vilunud organisaatoritel on praegu nagu tegemist, et kogu see tohutu mass väikseks jäänud laululavale ära mahub. Ametlike kirjade kohaselt on lauljaid mängijaid 30000 inimest. Aga mulle tundub kangesti need ametlikud kirjad, ei näita siin päris täpselt osavõtjate arvu lihtsalt eelmiste laulupidude kogemuste varal. Võib-olla aitas seda seletada üks vahejuhtum, mis toimus siin päeva-paar tagasi ühel proovil. Kui puhkpilliorkestrite üldjuht hüüdis kontrollimates. Hei, Abja orkester, näiteks Manimeta kaitsenud. Mitu meest, 10 meest, palun tõuske püsti. Aga püsti tõusta 15. Nii et kõik need kes võib-olla viimasel ajal enam ei usinasti prooviljelgi ei käinud ja siiski mingi võimalus avanes, võtsid oma pilli kaenlasse ja tulid ka laulupeole. Võib-olla ma satun vaenujalale laulupeo üldjuht väga, aga ma ütleksin, et nad tegid siiski väga hästi. Ikka veel valgub mõlemast väravast laululava ette laste ja poistekooride lauljaid. Kõik muu on valmis lõppenud kandva ristitornis. Tõrvik tornis, külalised, kohal, mikrofonid, hakkamas, üldjuhid hakkamas, ainult lauljaid on nagu palju isegi Eesti NSV juubeli üldlaulupeo kohta. Kaugele merele ja maale rajab laulupeo kõrgeimas tornis fanfaari signaal. Cute suurele peole. Ja nende peade kohal loidab esimest minutit üldlaulupeo pühalik tuli. Raivo Adlase kõnetooli Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees seltsimees Müürisep Kogulist Sotsialistliku vabariigi väljakuulutamise 20 viiendat aastapäeva. Sellele elavad kaasa kõik Nõukogude Liidu ja teiste sotsialismimaade rahvad, kellega meil on ühine progressi tee ja keda ühendavad kommunismi üllad. Ideaalid. Täna kõlab selle pidupäeva auks siit Lasnamäenõlval Meie rapo võimas ühine laul, tuhanded laululõimed, miljon. Oma sotsialistliku kodumaa vastu loova tööl ja vaba elu vastu kootakse siin kauniks laulu levikuks tuuakse väärikaks kingiks Nõukogude Eesti 25. aastapäeval. Minul on langenud osaks au tervitada seda Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja Eesti NSV Ministrite Ministrite nõukogu nimel kõiki juubelilaulupeost osa võtma. Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi esimees halastas Ivanovitš Niko jaanis samuti kõikide liiduvabariikide delegatsioone, kõigi vennasrahvaste esindajaid, muusikategelasi, külaliskoore ja orkestreid, kes meiega siin ühiselt oma rõõmutunnet jagavad. Südames tervitan ka kõiki külalisi välisriikidest nii sotsialistlikes maades kui ka meie põhjanaabrisõbraliku Soome teiste maade esindajaid, kes lugupidamisest Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi ja tema rahva vastu on tulnud meid hallitama ning viibivad täna meie juubelilaulupeol kõigile külalistele. Tähistada omajalu tähtsamaid sündmusi lauluga see tava on sammunud läbi kaugete aegade ning toonud meie rahvale suure laulu sõbra kuulsuse ja ka nüüd sellesama riigi juubelit, pühendab ta sellele oma kaunimad laulud mis on tulvil rõõmu. Diodaalseia kapitalistliku rõhumise all suutis 25 aastat tagasi oma selja siiski sirgeks ajada. Suutis ekspluateerimisele laieneva korra kukutada, joomajalu sotsialismiprintsiipidele ümber ehitada on määratu suur, võitmis äratab uhkust, tunneb iga ausa eestlase südameks. Polnud võitude sarjas ka siia samm, millega Eesti astus Nõukogude Sotsialistliku vabariikide liit. See tark ja õigeaegne otsus päästis Iraapoderi jäänulise passismi küünte vahel. Tagas revolutsioonis saavutustele vajaliku kaitse, kindlustas majandusele tormilise arengu, rahvakultuuri ja heaolu, jälle nähtamatu tõusu. Nüüd on neist ajaloolistest sündmustest möödunud ainult veerand sajandit. Selle lühikese aja jooksul on meie vabariik. Ajaloo tuultes ja tormides vintsutatud väikeriigist hitti realistlike riikide mängu kannistunud lid saanud võimsa lahus. Au igale kõrgelt arenenud tööstusega riigile. Kõik me tunneme uhkust selle üle, et meie väike vabariik on praegu Nõukogude Liidu loode konna, tähtis on energeetikabaas ning et ta juba kõige lähemas tulevikus ulatab toodetud energiahulga poolest ühe elaniku kohta ükskõik millise kapitalistliku maataseme. Uhkust äratab sotsialismi teele asunud põllumajandus. Mida, mis varem sõltus vaid välismaiste monopolide kasuahnusest ja maailmaturukonjunktuuri kõikumisest. Ja kuigi neil sel alal on suured tootmisreservid kasutamata, toodab meie põllumajandus praegu märksa jõudsamalt ja annab rohkem saadusi kui kaks kolm aastakümmet tagasi. Kõik tähtsamad kapitalistlikud riigid, et tema teadlased annavad väärika panuse Nõukogude Liidu ja kogu maailma teaduse varamusse etena, kunst ja kirjandus levib paljude rahvaste keeltes ning kannab endas uue elu ehitamise kindlasti. Ja ometi on see saanud reaalseks tegelikkuseks, on saanud võimalikuks üksnes nõukogude korra tingimustes ning tänu kommunistliku partei juhtimisele tänu Nõukogude rahvaste vennaliku, nii üksteise abistamise. Seepärast lehitsedes oma juubelit, on eesti rahvast tulvil tänutunnet partei vastu kõigi vennasrahvaste vastu. Ta väljendab oma sügavat tänulikkust Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee ja NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumile ja nõukogude valitsusele. Kui suured need võidud ja saavutused ka poleks, on need meie rahvale siiski ainult tähised, kasvõi tugipunktideks nõukogude rahvast, ühiseesmärgid kommunismi jätava võitluse teel, eesti rahvas, õnnelik ja uhkelt ta koos teiste vennasrahvastega ehitab ühiskonda, milles varjamatult peegeldub kogu maailma õnnelik tulevik. Nõukogude inimestel ei ole selle ühiskonna ülesehitamiseks vaja aga midagi muud, kui ainult rahul. Rahu on meie ja kogu progressiivse inimkonna kõige püham püüd. Nõukogude rahvas, kes rohkem kui ükski teine on üle elanud sõja õudust teab rahu, hinda ning teeb kõik selleks, et sõjakoldeid, mida hiti realistid siin-seal ikka veel püüavad lõkkele puhuda, ei pääseks enam iialgi inimkonna üle lööma. Ja rahu saab rahvas kindlustada ainult ennastsalgava loova tööga oma sotsialistliku kodumaa võimsuse lakkamatult suurendamisega, sellest koobast vees, püsivast, rahust ja rahvaste jäädavast sõpruses laulab täna ka Eesti töökas rahvastik. Ta laulab siin oma kodumaast tema rahvast, võitlejast, ehtijast, kes demonstreerib praegu kogu maailmale vabade inimeste loomingulist geeniust, laulab kommunistlikust parteist, kes avas talle ukse sotsialismimaailmast ning juhil teda vääramatult kommunistliku ühiskonna poole viival teel. Ta laulab Nõukogude rahvaste sõprusest eesti rahvas on oma eluteed ja võitlust alati lauludega sidunud lauludesse, valanud oma mure, pisarad põiminud neisse vabadusearmastuse ja õnne lootusi neist tunnetest ja püüdlustest. Tekkisid laulupeod, mille taloni ligemale sajandipikkune ajalugu. Kuigi omal ajal püüdis kodanlus rahvalaulupidudest endale poliitilist profiiti lüüa. Neid marurahvusluse õhutamise ja klassivastuolude summutamise huvides ära kasutada on need teod siiski avaldanud sügavat mõju meie muusikakultuuri arenemise. Nende viljelemine, Kont progressiivne traditsioon, mille tõeline sisu hakkas välja kooruma alles töörahva võimutaimi. Nüüd on laulupeod kujunenud tõelisteks rahvapidudeks ja nende aimseks. Ideoloogiliseks sisuks on inimese kindlustamine tema ajaloolises taotluses.