Tänases kesköökavas lasunenäoks muutub elu. Kuulete Henrik Visnapuu armastusluulet mida esitavad Rein Oja ja Tõnu Ojakava koostes Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Igavesti mulle antud olla kurb, olla rõõmust hull, olla hell, olla karm. Võlunud tunnil sel meeled, sinu arm, jälle süda, mul tuikab, tuikab sul igavesti antud mulle olla noorika nälgida, joobuda alati. Täitkem viinaga, karik ääreni. Täna armasta teda, ihkan ma. Miks puhkeb jürikuine, Pajurb, päike heidab tuld üle maa üle vee. Tule minuga. Tule minule. Ohmu kevad, kuld, Lillitad kõik muld. Kuidas hallib, kuidas Trallib linde, koor, õde, armuke, vallahjus, valla, vöö kiirelt kaob käest mööda läheb öö, heida minule käed kaelale. Ahhet närvu, Burbed märgub, naerame, silm. Suudle. Suudle mind surnuks, sa enam veel plahku armuta veab eluneel. Nüüd veel ihkan sind ohmu, kevadlind. Igavesti mulle antud olla kurb, olla rõõmust hull, olla hell, olla karm. Võlunud tunnil sel meeled, sinu arm, jälle süda, mul tuikab, tuikab sul. Vara veelsust laulda, armas, liig teravad veel sinu näojooned liig selgelt kuldsed alles meeles hooned, kus veetsime me päevatooned, ei varaveelsust laulda, armas. Lasunenäoks muutub elu, su silmad vaevalt aimuks läbi aja täis õrna armu, sinu hääle kaja, kui hõbe tilin kumaks kõneleja lasunenäoks muutub elu. Las müüdiks saab see, mis on mööda kõik rõõm, kõik mure, meeleheitja, viha, kõik lapsemeel ja kõikemurdja iha. Kõik see, mis ihkas vaim ja himus liha. Las müüdiks saab. Las läheb mööda. Kui tuleb unung, kuldne, hämar ja süda hellaks saab tost pehmest helgist, mis imeliselt hoovab silmist selgist siis laulda võin armu õitsvast nelgist. Kui tuleb unung, kuldne hämar. Jo põiki üle hämarduvama purpur visiidi hullub maha uduna ja päikse all tolm valgel vaiksel teel, pikk rida kündja tuleb koju veel. Sel vaiksel õhtul. Olles üksinda maa omast armastusest, tahan mõtelda. Ma armastus, see kurb on surmani. See tõusta pole võinud hõiskeni. Ja ununenud ainsas vaatuses, kui mõistmatu maaelu saladuse ees oma pilgu saadan kaugele, miks see, miks see? Et pisar kipub laugele? Ma tean kõik, kuid uskuda ei suuda. Ma tean, miski vägi sinu teed ei muuda, kuid ikka valvab lootus. Oodule siiski. Tule, taevalineime. Ei. Kõik on otsas, kõikam peete. Ilm on pime ning asjata on ootus. Ei lahku painaja, ei surmast virgu. Läbi päeva läbi nagu koolja sirgu ja surmavari palgel. Malaman liikumata, raskes valus. Oo jumal, päästa tunnen, külm ju, tõuseb jalus. Oh, päästa usku, anna, kõik on uni, kõik lõpeb, kaob mööda, läheb hommikuni, päev tõuseb, kõmad kärab ja sina tuled jälle, annad käe, sest tunnen endas laulmas sinu armu. Käia rõõmsu silmis särab. Viimne kortsu huulil minu kurblik nimi. Sa lähedega tule. Ja mina ootan, ahastan. Ja valvan niikaua, kuni elu lõimed läbi Salvan. Üks uni muudab teise une. Üht, aiamaja, sügis, ehten ja õhtutaeva aeglast põlemist. Ma mäletan, puud pikalt seisid lehtis. Me ootasime hämaruse tulemist. Rändaime pehmets, augud piirasid rõdu ja aknaid esil päiksetule sees maas, silmitsesid astrid õhu reseda, mesi täitis maja ees, kui samet koetis, rullus valla õhtu sees majas seinad, maalid põlesid, sest tulest, mille päike heitis õhku meid hämariku, käsivarred puutusid. Su sõrmed ununud klaveril neid läbi hämaruse ei näinud maa akorde mahedaid lõid üksikille kui Saarile. Me jäime ain oina. Ja naljatades istmel kinni silmad. Me istusime, vaiki, ahtus ringhaav-haaval helendama lõivad ilmad, mis enda jäädes kujustanud, hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud su hinge sama ihke tuli, mis, kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud su sõrmed keeli, tundeis vägevais, mis inspiratsiooni värinates. Me hingi oleks haaranud, vapustanud. Kuid kaua istusime unistades veel üksini, üks teisi unustanud. Su õrnad sõrmed on klaveril, neid läbi hämaruse ei näinud ma akorde pehmeid lõid ja üksikkil kui Saarile Me jäime ain oina. Ma ihkan kurba vaikust, oman rinnal kanda. Ja tunda hämarust, kui vesi musta siidi, end õhtu purpur, pehmeil, tunnel tahaks anda. Siis oled vaikusel mu ligi üksi, sina. Kui õhinast nii imelisest meeled viidi, teed ihalduse, siis sind õrnalt hoidsin mina suud surudentsuke ele helludensu ette. O öine tund. Loo sellest unistusest tasast viisi, kuis kordub armulil, mis pandud silme vette. Must sügise oli välja pääl. Me seisime kalmu tee ääres, seal Surm valuga, jaheda udu sees käis meie taga. Ja astus ees. Sa vaikisid. Aga sind mõistsin ma et kalmu ja omaette magama on kadunud noorusearmastus. Ükskord Su nägin oma teel siis kadusid kui õhtutaeva valgus sina ning üksi nagu leinapaju maantee äärmina su tulekut jäin kurtes ootama, veel jäi meele veel kui muinasjutt, sõnaiseline ilu ja silmapilk, mil seisid keset teed su ümber õhtupäike siduskeed. Siis läksid, sa jäi maha minu ümber Öineri luu. Kui merivaigust rasked juuksed üle õla, nii ainus kortsu nägin oma teel. Kas tuled iialgi? Nii ilus veel, kui jäänud sinust minu hinge mälestuse kõla. Kui kurvad sõbrad istusime, üksime, sa olid suurest õnnest jäänud vaiki. Ja õhtu pehmen, valgen puhkab, kauge tee. Silm nägi hämarduvat, kaugeid paiki. On teinud härdaks meeleõhtu kumav maa. Ja päiksekiired pudenevad. Kui palve tõuseb hinges ülessõnata maad, tahan armastada sind ja kõiki. Peab ikka vaikne kurbus, pehme õhtuseen. Ö langeb varsti meie pääle alla. Su igatsused Kastvad ennast teha veenmaa omist. Olen tulnud jäädavalt alla. Nii raske mulle kanda, see suuarmastus, palvennatkub surmade Su armastus, kuis murrab, litsub maha mind su armastus, kui kogu ilma kannan sind suu, armastust. Ent tahan päästa surma toob su armastus Üht võrku, lõhun täise koopsu, armastus. Nii viisklen, vaevlen nagu vang. Su armastus mind rusub, rõhub nagu hang su armastus. Ah, enne oli julgus, jõud, su armastus, nüüd surm, nüüd haud, nüüd öine õudsu armastus. Milgel vabanen, mil jääb su armastus kui uni, meele veel, mil läheb su armastusse õudse haud, surmanurm. Nii mitu korda päevast päeva mures neid sõnu, kordan, unumata. Kuut tulevad koju, lähevad surres jäika, viibid tulemata. Kuule mind, mu hauavaikuses, sa tule huika rõkatades, too värskeid roose, minu kurbuses neid puista Ta vallatades. Siis kui lapsed vahibel maha, pandu, ilme õhtukumas pikutama ja kaugel teil neil igatsuse antuil kuldlõngu mõttes riputame. Ah jälle siis, kui hull, kui meelest ära su käsi suudlen põski rindu ja sinu silmi, siniHellasära. Hoidke, hoidke tuli lindu. Sawyybid ootes põlen endas. Kustun. Onaine helgevereline oodule, enne kui maropun, mustun asinu võõra pereline. Õhtueelsed tuuled, tasa, laulavad lennud ka lilled, ka järve vesil tuled, värvel põlevad kuldset keed, kuldsed veed. Üle mullasuled kiirte hõljuvad. Ahviks sinu huuled ikka vaikivad, sõnata, hääleta. Ootan vaikusesse sõna murduvat, ihkan sind, võta mind. Ootan armastuse lill, Kuurduvat, murra mind, ihkan sind. Aga Verinedes taeva tulerid kustub ju, kustub, joo õpet, piserdades nutta, püksiniit, keeletu. Hääletu kas ehk siiski öö sees, huuled avavad, süttib silm, süttib silm. Või ehk igaveses rahus vaikivat, kooleb ilm, kooleb ilm. Kuhu jalaga astu südames sügiskuul. Kõdumis hõnguga vastu hingab sügise tuul. Rooste punaseks südame tuleks põlenud lehed, ahtunud kullaseks suleks. Buy elatavad Enn hallid lõhed. Sekka pudeneb lehtede varju punaseid verepiisku pihlakamarju hinge tõmbavail Buil värin, viimne juurist, ladvus tõuseb pühadeteotus kui seista lehtedel langenuile. Kuhu siruta käsi, sügise südamekuul. Ära nimetud, küsi udust joodetud huul. Pähe kui oma matusehelin langeb viimasest tiibadel löögist läbi lehtede klaasist, et leegist, udu, kannelden lindude Halini keset sügise hallust alasti jäetud hinge elanna igatsus, hullust issanda ingel. Täna tuli värsket laia lund, otse magus õhk, sina magad, öö on kuutu, valge pehme, vaga puu täis lund ja maailm näeb und. Sind ma armastan. Ja seda ööd. Esimesed jäljed ümber maja, kolm kord astun mina, armastaja, et ei murraks keegi seda tööd. Nüüd ma tean, et sina hoiad mind. Nüüd ma lahen väljule, kun, mägi piirab sind ju kolmekordne vägi, kes sind himustab? Ei, see saa sind. Mina vaatan lund, hoian maad. Armastusega Ma vaatan taeva, mul on hääl. Mul pole mingit vaeva, maga, maga sina. Armastada saab. Su poolne võitlen läbi laia lume, mis sulasajuga mul näkku lööb. Mu rada, sinu raja vastu läheb, maailm oli üksik, tuuline ja tume tuisk nägemusi peidetud kuu all loob Maduulen, kuulen justkui hüüdu sinu. See on nii hele keset vastset lund. Oo armas, kuhu läheb sinu lend? Su jaoks, otsin mina salasõnu salendlede minu ümber, nagu lindmaailm on üksi. Lumine ja lage su poole otsin, sellel tuisundeed on umbe tuisanud, viimsed, valged eed masin teile ja silm vist lumest lige. Sa endale paned ümber tuisukeed. Aa, ma ei saa küll eales sulle vastu. Sul on nii, kutsuvad ja kuumad käed mind otsivad ja ootavad, kas sa näed, kui teed ei ole, kuhu jalule astu, kas sina kannatad, kurba kaev? Vedevikul Mahal ammendas pehmet lund. Mõtted isetõusvad eneses, kui on tund, nüüd on öö ja kuu. Nüüd on süda valus. Kannatada rasked sinuta tunnid, need leiad sina üksi minuta oma teed. Nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus. Tortidena lumi pudenes valge vill, hämaruses algas valjunes leinapill, nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus. Valendavad kõrged katused peidus, Kuu igavesed hinges matused, ristipuud. Nüüd on öö jagu, nüüd on süda valus. AEG kärsik on, aeg otsa saab. Oh kuulgem löövad kireva Asksed kellad, oh nähkem, hiilgavad silmad, palged, hellad. Tund tundi nelju taga, Aab. Kes erke veel heitku endast töö, ent kastku veini armastuse läbi. Ses joovas saame ihalduse kätte, mis annab ülimeelik. Löö lahti, preester, kiri. Pikkus leheküljel, muistne ohvri veri. Aegi, mis on antud, olgu nagu meri, kui lainte murduv vahustik. Aeg kärsitud, on aeg, nelju, Aab. Oh, heida endast kate, tantsi siis langetame elu viimse kantsi. Surm. Lõpu toob aeg otsa, saab. Uned kõik on merre uppunud, randa mööda käibel, rada käia veel ja kannatada lained mägede nagu uppunud. Panin näo vastu kaske vastu kahte kaseharu seista siin ja oota maru. Süda lööb, kui vastu vaske seista, kuni langeb kallas langeda, siis koon, kui vari pääle langeb, kasevari vilutume surma, vallan kasekene kohad kaua üle. Kalda, kannad tipud kuristiku üle ripud. Leiame koon oma hauauned, kõik on uppunud merre. Vaeva mööda käib veel rada käia veel ja kannatada. Mure. Mürk on levinud verre. Päevast päeva kasvab mure, nagu laine kaevab kallast. Olen tulnud vägivallast, tee on ahtake ja mure. Kuulen hääli. Ma Altkaja kõne kauge, kostab mullast. Mul ei ole taevast kullast. Liiva all on lihtne maja. Mina magan, voolab jõgi, unelaas on must, kui nõgi. Eksin ühest kaldast teise, mina magan, aeg ei puhka. Uneelamusi uhkab. Ühest ei, ise teen ma reise. Elu justkui uni, unen. Unenäo on elu, tunnen. Valvamine justkui uni. Vastu tuleb, mööda läheb, nagu unen, jääb, sest vähe meele mulle hommikuni. Kunde, käite mõtted meeled taeva alla, saatsin teele, tulete kui mustast mullast lendama, ma ütlen, pead. Vaata Songivad, kui sead tõeteri toorest kullast südamesse. Ainsa nime panin nagu taevaime, truudus, armastus ja voorus. Aga nüüd, kui võtma lähen vahet, et kõik teiste pähe taevaimest, tusk ja toorus. Kui ma valvan, olenunen, nagu unen, virgun, tunnen, valvamine justkui uni. Vastu tuleb, mööda läheb. Nagu unest, jääb, sest vähe meele mulle hommikuni. Mil heitlen läbi selle võitluse nii põletava tappeva, nii turmava, nii surmava nõrkeliiaks, olen selleks võitluseks kõrk alistuma, saatusel mind suruval veel muru all. Võtnud kätte pimetähte, on pilvi põues, särata läheb käratavaid raudne saatus, töö. Löö viimne pauk, löö surma, Kell maas valmis auk. Mind ootavad lilled, linnud, liblikad, et mullast tõuseks nendesse hõiskaksin, et õitseks siin oo valu elu mõru tarkusejoon. Armastama õpeta veel elavaid, veel elajaid siis mõista, anna mulle eluviis, mis vaikiv rahva hingedes ja vingedes, kui mühab, siis vasttuultes ta past vaikuses on sõnata. Nüüd vaevlen, kaev, len eluminguis, kord sügaval kõrgele sund sirutab, tund virutab. Nüüd võlun, lausun, nõiun, ahastan. Kas vabaneda elule? Ma suudan veel end, muudan Ell täis enda kummardus, nii, elu käis ses püüdmises sees hüüdmises, õnn ainult näis. See petlik tee. Sest teiste õnn, mis õnne, tee. Eelkäijad surmas elu, julgemad ning toetage heitluses nii kibedas, nii libedas, samm väärahtub teel silmapete all ramm kannatuses otsa saab ses halvamas nii Salvavas Koit nagu tuleks ju o jumaaline toitse vaevad tulle hingele. See hingele on elul hoid, mind nõrka, ülim sa mind noort. Maa omas hinges mässasin ma rihmadilt Su ruumi meredes, suur olin enda südames ma silmapilk Su aja meredes suur, olin maa ja uhke, k o piiramatu, lõpmatu, täis iha, viha peksin enda veriseks. Vaid vastu piirisid. Ei välja iial endast, sa kõik endiseks jääb, keskel piirisid hing nagu lind, lingi alus, rind, kel verine tiib, murrune. Nüüd murdes end, ma mõistan sind, Su käelema põrmus, alistu, sa tahad suur, et oleks kurbuses suvele palvuses alistun. Üks on siin rõõm. Üks mure, sõõm, üks eluviis, üks osaks, piin. Mind ristikäigul, õnnista mind vägevat, kes jätnud enese mind poega ellu, läkita mind vägevat, kes leidnud enese, su tahtmine, su säädmine, see alaku, see sündi. Ma kurdis kambris laia laua ees istusin istusin ja päevalamp põleb laual läbi. Kõik hääled olid risti löödud, maja sees. Ees, kõrval seisis töö, mis ootanud tegijad ööpäevalaeva. Kui külmad kivid langesid järve põhja, mu päramised, mõtted, viimsed, need. Veel üleval, vaid ringe lõid. Sest luugid südamesse taeva päikseteed on sulgenud vaenuline nõid. Ei teadnud maa, mil oli hommik õhtu. Nii istsin öö. Ja päev läks nagu tumm. Kõik neelist unus. Miski pundwellitsus. Ei armei vihaneelis. Vaide väljaskuma päeval kõrge taevakumm. Seob tähti ö. Sees matab olemise kitsus. Nii aegamööda kergus, pundia paine ning laius, olemise kitsas ring. Kui nägin ikka, päevub ilm. Siis vabanedes võõrast võimust sirgus hing ja eluhelgi võttis silm. Ning jälle liikus tsoonis verelaine. Päeval kurakätt käib päike, merest tuleb merre läheb rada ahtamaks, meil jääb ära vaata alla, väike. Ära vaata alla, väike taevas, tuline kui raud, hüval kuristik kui haud. Päeval kurakätt käib päike, päeval kurakätt käib päike, kurakätt käib öösi, kuu. Kalda servalt langeb puu ära vaata alla, väike. Ära vaata alla. Otsatu on meie retk, hingehind on iga hetk, kurakätt käib päeval päike. Kurakätt käib päeval päike, öösi, kurakätt käib kuu. Kalda servalt langeb puu, selja taga tõuseb äike. All helge pinna pimedast ja mudas sa võitled üles nagu iga taim. See on su oma päikest ihkav vaim, mis üles õhku püüab allveemädast. Ei puhkeenne hingeõie karik kui langenud mutta õie Cupra kild. Suhtleb mis helendab ja kold. Alt Leost kerkib siis, kui hundi kurik. Laiaallveelehestiku sa üksi kasvatad õit kandvat vart. Kui õisnupp ujub ülal nagu part saama silmad, avad igaviku. Ja vastu sinitaevast särab karik su hinge Kuurme lähist samet, õrn Su üllas süda, jumalate urn, maailm su üle. Sa tuled nagu unest allveeriigist. Sind kutsub kollendus, mis üle pää? Ei sina kauaks vete varju jää, sest oled päikselaste õitsvast liigist. Küll püüab Ta haaraliste side ja kata vägev vetikate võrk. All kihab limuliste pere wir. Kuid sinu hingen, päided, päiksesäde. Sina õitsed, valgust, laotaden. Altmudast kasvab sinu päevlik vars. Su õis on veetlik üllas laulu virs, mis hõljub alla. Pühitsema koda oma hingeõhuga minu kambri laed ja seinad, rängasti mind rõhuvad. Tule istu ime vaibaks, minu kalk ja kõva tool. Pilkudega kuldseks käveks ketramine, mõttepool. Tule õnnista mu lauda uuteks lauludega. Üks ja tööks. Pane minu padja alla magus uni pikaks ööks. Võta minu kuumalt kolmult murre, rõske higirätt. Mina suudlen nagu usklik sinu kallist kitsast kätt. Mind ärata mu pääle, pane käsi. Ning õnnista sa seda võid. Ma olen kurvaks jäänud, väsinud ja olen üksi jänesega. Nüüd kui tulid varem rahumale, tõi. Kui vahisõdur väljal vahetuseta ja kaeviku niux, rakkamen, reamees ööd-päevad, ootan, millal tuleb vahe. Kõik kannan vaikselt jumala nuusata. Midagi ei taha enesel, sest ei võidet ega kaoted maailmast, kõik võit, kõik vaev ja rõõm on tuhk. Palun vaiksest väsinud südamest üht, ainult. Unustust. Ja puhkust sa loed selle palve minu silmast. Mind õnnista ja käsi pane pääle su sülle. Panen üheks hetkeks, päev, siis jälle valva. Siis on jälle hääl. Mina saatsin sammu jätsin oma jala sellasele teele, millisel süda kiusas, ammu kutsus ala. Jalad läksid üksinda ja alasüdamel ele. Mina sain summanu, pistsin oma käe sinu kuuma kätte. Sina kustutasid minu janu Antside väe, et ma kuulsin, kuhu läbi mäe üles uhkab, läte. Kui ma jõin, siis hakkas, tungis verre mulle ilma mürgitaja. Minu veri sellest haigeks, nakas süttis tulle. Lakkamata räägib jutte, hulle, mingi võrgutaja. Nüüd mind, veri vaevab ööd, mu süda põeb, olen elust valla. Mina laulan, keegi hauda kaevab peost, õe õied langevad, kui helbed mäe mulle hauda alla. Olen väsinud ootamast. Olen pettunud, lootmast. Kätest ramm kadus, sirutan neid sulle vastu. Varupsam. Raske seista, raske, istu. Astu nüüd. Ei, vannu. Palu. Nüüd on mööda valu. Ainult tuhk jäänud kõigest hõõgest hinge maha. Elu puhk. Sellegi viib mitme mere ta. Tahad, istu nutta. Tahad jooksta, rutta mulle see, nagu jookseks pilved. Mähaks palu minu tee. See on lauluks, ülendada valu. Issand anna rahu, allpool ristipuud, mina muud ei palu. Ära enam rõhu, minu abaluud, küllalt juba valu, kannatada käsid, käsid olla maailm siis ongi enam. Anna oma käsi tõsta minu pääl, ma ei suuda enam. Ja kui küsid, sina armastasin küll, kellesse see puutus, koolja, rätia, lina, sellel oli vill ümber röögi kuutu. Kui ma tahtsin anda, oli tühi pihk. Südamest siis rabas. Raske oli kanda sinu eluvihk. Lase mind nüüd vabaks. Tõttasid appi kellelegi siin südame ja käega sellest kogussapi Saisest vaev ja piin imeliku väega. Ja kui olin vaikne südamen, kui kaev öeldi, uhke süda, öeldi kahepaikne Saisest, ainus vaev südamesse. Sõda. Tulest läbi käinud punane on tuhk mis on jäänud hingest, kuhu kõik on läinud. Viinud tuulepuu alla, jäi, sest angest kuhu söemäe pööran, seal on taganud rõõmsest pidi saama ära palet pööra mullani jõuda rutt päramisse jaama. Kas ma ise pean tõstma oma kätt oma ihu vastu? Või nii kaua vean, kuni sinu kütt astub mulle vastu. Pane talle vööle siis hõbenool kätte anda, mis kullast? Siis saab õhtuööle? Voolu juurdevool. Paat saab vastu kallast. Henrik Visnapuuluulet esitasid Tõnu Oja ja Rein Oja. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Keskkava koostas Pille-Riin Purje.