Jõulu Õiot. Tere, mina olen Risto Joost ja see on minu jõululugu minu jõulujutt, Ta on tegelikult seotud küll jõuluperioodiga ka, aga kas see jutt iseni jõululik on, seda saab igaüks ise otsustada. Koht, kus ma olen töötanud juba viimased neli aastat ehk siis Saksamaa muusika meka litsiks kus on pärit selliseid suurepärased heliloojad, ütleme, kes on seal töötanud mõniga sündinud nagu Johann Sebastian Bach, Felix Mandelson partoldi, Robert Schumanni, Richard Wagner ja palju teisi on väga rikkaliku muusikaeluga ja kui ma esimesel aastal, puutudes kokku Q MTR-i koori ja orkestriga olin kutsutud juhatama detsembrikuus nende esimese jõulupühakontserti, mis on selles mõttes nagu suhteliselt erakordne, et neil tõepoolest toimub esimesel jõulupühal kontsert ja kõik tulevadki kohale ja ei olegi vaba päev siis me esitasime seal itaalia jõulumuusikat erinevatest ajastutest ja peale seda projekti pidi tulema Tallinnas jõuluratoorium. Üllatus-üllatus, Tallinna kammerorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkooriga. Ja ma rebisin seal ühes kohalikus hotellis, kus siis oli tore restoran ja jõululaupäeval olin seal niimoodi. No ma ei tahaks öelda nukralt, tegelikult oli täitsa tore, aga niimoodi hotell oli peaaegu tühi ja siis ma olin seal õhtusöögilauas ja mul oli käes sellesama jõuluoratooriumi Johann Sebastian Bachi teose kogutud teoste partituur ja miks ma ütlen kogutud teoste, kuna see teine kõvemate kaantega pruuni kestaga ja mille keskel on kuldsete tähtedega kirjutatud Bach eesti keeles oja. Ja siis see jõuluoratooriumi partituur käes, mida ma siis seal õhtusööki oodates sirvisin, oli mul kogu aeg laua peal ja üks tore ettekandja teenindas ja niimoodi käis seal mitu korda edasi-tagasi. Ja kui oli aeg kui maksta, siis ma võtsin selle partituuri kätte ja läksin kohe tema juurde, kus tal oli kohe kaardimakse terminal, mille ta mulle kenasti ulatas. Ja siis samal ajal, kui mina olin PIN koodi panemas, ütles, et kuulge, et kas teie olete muusik siin ja olen küll, et ta vaatas samal ajal minu käesolevat Johann Sebastian Bachi partituuri. Teate, et mul on selline lugu, et minu vana-vana-vana-vana-vana-vana-vana-vanaisa oli Johann Sebastian Bach. Ja siis mul olin PIN-koodiga juba napilt lõpuni jõudnud kui viimane number jäi sisse panemata. Sellepärast, et olles Leipzigis jõululaupäeval söönud meeldiva õhtusöögi käes, on Bachi jõuluoratooriumi partituur ja siis tuleb ettekandja Leipzigis ütleb. Ta on suure Bachi järeltulija. No ma arvan, et selliseid hetki saab tulla ette elus kas ainult üks kord või siis ainult Leipzigis. Ja siis ta muidugi sellele veel lisas, et nüüd ta nimi enam ei ole paha, aga teatavasti pahhid oli ju palju lapsi ja ainult jumal teab, kust neid juuri tänapäeval otsida. Et minu jõululugu ongi seotud muusikaga ja Bachiga ja praegusel ajal on eriti sümboolne seepärast, et tema poja muusikaga siin saame oma jõule veeta ja mine tea, äkki seesama ettekandja oligi just Carl Philipp Emanuel Bachi liinist.