Holo J. Jõuludest räägib Kristiina Poska. Meil on kodus olnud jõulutaat juba vanast ajast, et jõuluõhtul millalgi toovad päkapikud kingitused kuuse alla, et ei käi nagu jõuluvanamaid tulevat millalgi. Ja see oli minu jaoks nagu alati, nagu tohutult müstiline moment selles mõttes, et terve õhtu sa juba nägid seda kuuske, kui ta seda ehitteriks asi ja siis käid vahepeal ära tagasi, siis järsku on kogu kuusealune nagu kingitusi täis. Täielik müstika, siis ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et päkapikud on ju nii väiksed, kuidas nad jõuavad nii kiiresti seda kõike nagu teha, see oli minu jaoks tõeline ministeerium. Aga ükskord ma arvan, et ma olin äkki võib-olla nelja aastane näiteks. Ma napilt nägin veel, kuidas viimased päkapikud jooksid ära kuuse alt, millal niuke kuusk suures toas oli koheseid randa kõrval ja ma nägin, kuidas nad verandal ära jooksid, viimase paari nägin. Ja siis ma saingi aru, et nad ongi nii pisikesed ja nad jõuavadki seda teha. Siis ma lihtsalt noh, põhimõtteliselt jah, siiamaani imestan. Ja hiljem ma pean tunnistama, ma ei ole neid hiljem näinud, paraku aga ütleme nii, et ma ei ole kaotanud lootust ilusti näha.