Praegusel aastaajal 40 aastat tagasi hakkasid eestlased rahvuslike diviiside formeerimist paikades Siberis rinde poole liikuma. Ausalt öeldes olid mehed juba õppustel kõvasti vatti saanud. Teekond rindelegi oli väga raske, rääkimata sellest, mida eelseisvad lahingud endaga kaasa võisid tuua. Kuid tuleme kaugest minevikust tänapäeva ja küsime, kas tasus kõiki neid raskusi kanda oma eluga riskida? Vastus sellele peaks selguma järgnevast jutuajamisest sõjaveterani Feliks Pärtel pojaga. Need päevad olid rasked, rasked lahingud käisid Stalingradi all. Olgu gradi all ja kõikidel isamaasõja rinnetel arenes juba meie nõukogude armee väeosade pealetungioperatsioonid ja Me tunnetasime seda 1942. aasta jaanuarist alates kuni polkvormeeriti. Sellest ajast alates esimestest päevadest peale, missuguse suure hoolitsusega Nõukogude valitsus suhtus eesti rahvasse. Sest alates jaanuarist kuni detsembrini meie teostasime lahinguliste väljaõpet, ühesõnaga poisid 1942. aasta oktoobripühade-eelsetel perioodil ja pärast seda olid täielikult lahinguvalmis ette valmistatud hästi lahinguliselt ja hästi relvastatud, hästi riidesse panduna. Kas oli kohe teada, et ees seisavad Velikije Luki vabastamise lahingud või ei? Ei, seda korraga me ei teadnud aa detsembri alguses me saime sellest teada ja asusime juba eellähtepositsioonidele ning alustasime Toropetsi linna lähistelt suurt matka Velikije Luki. Rindejoonele. Kui pikk see teekond oli? See oli 400 kilomeetri ringis, mida me maha kõndisime, läbi lume tuiskude koos kõigi lahingutehnikaga. No alguses meil oli paljudel üksustel olid suusad v nende suuskadega palju sõita ei saanud, tulid nad panna kohase hobusemeeste regedele sest ilme vaheldus oli sula ja oli tuisk. Sulasilmadega suuskadega kuidagi ei saanud liikuda, sest määrdeid meil tõesti olnud tuli kõndida sel juhul juba meil jalgsi lükata suurtükke vedada lahingutehnikat ja me tulime sellega väga hästi üheski meesid tekkida tõrkeid, see teadmine Velikije Luki on siiski vene linn? Ei, mitte sugugi, sest teadmine oli selles, et operatsioonid on ühtsed ja meie nõukogude kodumaa viib lahinguid kõikide rahvustega ühtselt ja meie Eesti korpusepoisid, kes olid koondunud, tähendab Seitsmenda diviisi ridadesse. Mina kui 300. polgu lahingumees võisin alati kinnitada koos oma ja kaaslaste, oma heade sõpradega oma lahingukaaslastega, et ka kui tuleb anda oma elu Velikije Luki linna eest sisse, on elu antud oma Nõukogude Eesti vabastamise eest. Meil pidas kõne meie diviisi ees Vorošilov 1000 942. aasta viiendal mail. Siis ta ütles ka, et teie Eestimaapoisid olge vaprad ja lahing kuttes, julged võidelge oma nõukogude kodumaa vabaduse ja Nõukogude Eesti vabaduse nimel selle eest, et eesti rahval kunagi tuleks teie ees punastada ja nimega tegime. Kas sa mäletad ka seda momenti, kui läks lahti esimeseks lahinguks ja seda väga selgesti? Asi oli ju selles, et need mehed ja need poisid, minu eakaaslased, kes võtsid osa hävituspataljoni lahingutest, need poisid ju olid karastatud nadolid juba lahinguid pidanud vaenlasega, aga need poisid, kes esmakordselt lahingusse tulid, need muidugi lahingu esimese päeva elasid üle. See on päris selge, et iga inimene lahingusse minnes, kui tema veel tuleristsed saanud ei ole, kindlasti natukene elab üle seda elab üle üks inimene, ühtemoodi, teine inimene teistmoodi sest julgeid, sündinud maailma pole julgus sünnib sellest, kuidas tema oma teatavat hirmutunnet maha surub ja ühel läheb see kergemini, teisel läheb tema raskemini puitlõpu. Kokkuvõttes kollektiivina lahinguüksusena. Meie sellest saime täies ulatuses üle, sest tulevahetus oli ikka rähk. Ega seda hirmutunnet ei ole mõtet, häbeneda ei ole kunagi. Seda hirmutunnet ei ole kunagi vaja häbeneda. Pealegi, kui poiss läheb esmakordselt lahingutesse ja pealegi, kui tuleb kaevikust üles hüpata siis see on, nagu öeldakse, see kõige tähtsam moment, mida inimene ületab oma elu surma piiri, nagu öeldakse, sest ta teab, et kuulirahe on ümberringi ja seoses sellega on ikka keelu kaalule pandud. See, et nüüd need eesti poisse seal kaugel Siberis tõesti hoiti tulevase Eesti jaoks, see oli selle juba selles mõttes õieti tehtud. Et need olid ka esimees, mehed, kes hakkasid seda vabastatud Eestit uuesti üles ehitama. Ja nii see täielikult oli, sest tuli ju Taastada Nõukogude Eestimaa, mis oli pime, mis oli sõjast laastatud linnad tulid uuesti üles ehitada. Külaelu tuli taastada. Tegema ei ole väga ebadelikaatne, kui ma pöördun otseselt sinu edasise käekäigu juurde, said ju väga kaua aastaid Võru rajooni täitevkomitee esimees 22 aastat. Ja nüüd, kui sa oled jõudnud pensioniikka ja tänan, täitevkomitee esimees ei ole, sai ikkagi, loobun tööst inimestega. Ja nüüd ma olen tööliste keskel meie Võrumaa kõige suuremas tehases, Võru gaasianalüsaatorite tehases seal lihtsalt rõõm töölistega tööd teha koos ja luua meie ühiskonnale uusi väärtusi, vanainimese südame rõõmust enam suuremat rõõmu ei ole. Mõtlen, ega ei tundu sulle solvav, aga see, et ta nii kõrgelt tööpostilt tulid veidi madalamale. Ei sugugi mitte vastupidi, tulen suurt rõõmu ja uhkust selle üle, näiteks 1947. aastal, see oli suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäev sellel puhul mõne kuu jooksul, Võrumaa nooruse ehitas üles leevaku hüdroelektrijaama, seal on praegu muuseum Meie nooruse muuseum. Ja kui ma täna lähen sealt mööda ja sõidan mööda ja käin seal sees siis nagu taastub uuesti minu nooruse aeg koos elatud aastad meie noorusega, kes lõi valgust Eestimaale ja kes ehitas üles ühe väikese hüdroelektrijaama. Küll oli see üks tore Jüri. Sel ajal, kui sa olid täitevkomitee esimees siin Võru linnas väga paljugi muutus, eks ole, sel samal ajal loodiga sedasama tehas, kus sa praegu töötad. Ja 1959. aastal ehitati 62. aastal sai valmis uus hoone võimast tööstus ja ma ütleksin, sellega tekkis kodanlikuaegse väikesele maa-konnakeskuse asemele juba arenenud tööstus. Ja ma veelgi suuremat rõõmu tunnen sellest, et siin kodanikuaegses Eestis ju elas neli ja pool 1000 inimest, Võru linnas jäävad, praegu on selles linnas saanud 18000 inimesega uued linnaosad. Osad toredad kvartalid, elamurajoonid. Ma mäletan seda momenti, kui sa tundsid suurt rõõmu sellest, et Võru linnas hakati ehitama uut Võru maakonnahaiglat ja seal tõesti üks väga toreid. Ja see oli suur algatus ja ma loen seda oma elude viimaseks monumendiks täielikult koos rahvaga ehitatuna, 400 kohaline haigla nii väikese rajooni rahvale, kusjuures kaasaegse meditsiini tehnikaga, varustatuna ja nii edasi. Ma arvan, et siin Võru linnas on palju objekte, mida loetleda ei jõua, mida kõiki nähes seal linnas ringi käid, tunnetke. Uus piimakombinaat no lihtsalt toredama terale kaasaegse tehnikaga võimas juustutööstus, mis annab Eestimaa toodangust üle 40 protsendi või võtame praegu kaasaegset leivatehast, mida me ehitamine kohe lõpetada takse lähematel aegadel, kusjuures pealesõjaaegsel perioodil noh nagu oskanudki ette kujutada, et me jõuame niisuguse, nii kiire, nii lühikese ajaperioodil jõuame nii kiired sammusid astuda, ma mõtlen juba selle kõige eest tasus eluga riskitasust, täielikult tasuks tasust läbi lüüa, raskeid lahingud tasus peale sõjajärgsel perioodil ülesehitusest aktiivselt osa võtta ja koos sammuda kõigi meie inimestega seda rada, millele me täna jõu