Eelmises saates lubasin rääkida, kuidas oli eesti poiste elu Tšeljabinski niinimetatud töö Pattis. Õigemini moodustasime meie kutsealustena mobiliseeritud poisid seal kaks töökolonni, kui kummalgi oli oma number. Saabusega Tatarimaalt Kaasani linna lähistel Tšeljabinskis ja siis, kui lumi oli juba maas ja siberi varakult saabuv talv end igast kandist tunda andis. Mäletan, et elama asusime esialgu korralikes kahekorruselistes puumajandus mõne aja möödudes aga enam ei oska isegi öelda, miks võib-olla tuli mehe juurde paigutati osa meist muldonni elama. Ega seegi halvem olnud, sest samasugused kahekordsed puhu narrid olid sealgi kuid soojapidavuse poolest võis muld on majadest veelgi parem olla. Niisuguse muldonni mahtus meid üsna palju, kuid meelde tookordsetest elanikest on vähe, pääsed jäänud. Kõige paremini. Mäletan Albert kääri eesti raadio hilisemat väliskommentaatorid, kes kahjuks juba manalasse varisenud on ja meile paljudele tuntud arhitekti Mark. Olime siis veel üleliia noored, selleks, et keegi meist juba varem mingi hinnatava eriala omandada oleks jõudnud. Suurem osa neist kutsuti otse koolipingist. Niisiis ei saadud meid selja Minskis traktoritehase laiendamisel tööle saadetuna põhiliselt targemini, kui just abitöödel ära kasutada. Loomulikult põrkusime sõjaaegsete raskustega, viska tagala inimeste õlgadele, langesid esmakordselt kokku ja siis polnud midagi imestada, et paljugi meile arusaamatuna tundus. Jääksime olnud omajagu hellitatudki paljud veel ausalt öeldes puhta mamma pojad. Selge see, et niisugustel meestel raske raudkangiga Siberi sügavalt külmunud maad raiuda mitte sugugi meeltmööda polnud. Ka polnud lood toitlustamisega kõige paremas korras. Kuid et tühja kõhtu tõesti kõige paremaks kokaks tunnistada, tuleb, see sai meile üsna kähku selgeks. Ja ega vanast rasvast ka ikkagi kuigi kaua ära ei ela. Mäletan, kui me oma väga pika teekonna algul Leningradis laevalt maha tulles uljonovski poole sõitsime, peatus rong tihtipeale kaunites kohtades, kus meid juba kaetud toidulauad, ruutusid, kausitäied õlikorraga kaetud hirsiputru ja lahti lõikamata leivapätsid. Kuidas siis nina kirtsutati, isegi nii madalale ei suvatsenud laskuda, et oleksid soldati toitu, maitstudki kõike laudadele, nii nagu oli vagunites arutati seljakotid lahti ja lohistati kodunt kaasa antud toidumoona süüa kuid selja Minskis tuletati neid puutumata jäänud pudrukausse juba sügava kahetsustundega meelde. Õhtuti, kui traktorijaama ehituselt puruväsinuna muldonni tagasi tuldi, oodati isegi lahjad hirsisupi ja leivaportsjonid otsekui hingeõnnistust. Kuid Siber on siiski Siber ja sealne pakane andis end isegi toidu jagamisel mõnikord tunda. Juhtus seda, et leivapätsid olid niivõrd läbi külmunud et noaga neid lõigata ei saanud. Ja leivad tuli Phuks aega portsu kaupa lahti saagida. Tühja kõhuga polnud muidugi aega oodata, millal nad ise üles sulavad. Neid jäätunud tükke kuumutati Sis Orade otsas ahju sütele. Ja kui hästi just nii suure leib maitses siis me alles hakkasime leiva maitset, selle väärtust ja hinda õieti mõistma. Pealegi polnud meile teadmata, missuguses olukorras olid samal ajal Leningradi elanikud. Ja mis seda üldse rääkida. Meie Tšeljabinskis elasime suhteliselt vägagi hästi mõningatele teleka testidele põlema, hiljem kunagi nii kergesti ligi pääsetud, kui siis näiteks kalamari. Talveõhtud olid pikad, muldonnis ka midagi õieti teha polnud. Võtsime siis kätte ja läksime kambakaupa linna kinosse. Alati töötasid kinodes puhvetid, kus nii gaseeritud vett, jäätist kui võileibu müüdi. Ja kujutage vaid ette, tavaliselt olid võileibadega ikka punase kalamarjaga kaetud saia pihlakad. Muidugi tundsime puudust ka magusast, mida jäätise söömisega leevendada püüdsime. Praegu paneb lihtsalt muigama jäätis siberi pakases. Kuid meil oli täiesti tavaline, et enne kinosaali minekut igaüks 10 sajagrammist pulka jäätist ostes need jalge ette põrandale pani ja filmi kestel kõik kerge vaevaga filmib. Eestis see pole naljaasi, ikkagi terve kilo jäätist ühe korraga. Aga jäätist Tšeljabinskis oli kõvasti ja seda söödi massiliselt. Üks ameeriklasest ajakirjanik olevat selle peale öelnud, et need inimesed, kes 50 kraadise pakasega tänaval jäätist söövad, on ja jäävad võitmatuks. Tuleb välja, et mitte põrmugi ei eksinud. Küllap ma seda Tšeljabinskis veedetud aega võib-olla rohkemgi kiruksin, kui mind mitte ühel õhtutunnil kolonni komissari juurde poleks kutsutud ja väga meeldivat täiesti ootamatut ettepanekut poleks tehtud. Enne mobilisatsiooni jõudsin ma kahe aasta kestel üsna tublisti nii-öelda salong tantsudega tegelda. Olin isegi tantsuõpetaja assistendiks, õpetasin ise tantsu ja küllap vist rohkem edevusest kui millestki muust, kui meilt veneval. Elukutselt küsiti. Lassima tantsuõpetaja on end kirja panna. See üleannetus mind nüüd töökolonni komissari juurde viiski. Tuli välja, et neil olid tõsine tahtmine Tšeljabinski traktoritehase klubi juures Lääne-Euroopa tantsude kursused käima panna. Võimalikud takistused ületati käigu pealt. Et mu vene keel tollal üle kivide ja kändude käis, oleks veel hästi öeldud. Kuid kohe leiti mulle tõlgiks Tallinna poiss Vladimir Petrov kes nüüd, kuni viimase ajani, see tähendab pensionäri põlveni välja valdo Peetri nime all Estonia teatri operetis kaasa lüüa toodi mulle ka korralik ülikond ja kingad. Nii et paugupealt olime jälle tiptop, poiss. Ainus, mis mulle tõsiselt hirmu naha vahele ajas, oli see, et mingisugune komisjon tahtis näha, kuidas ma tantsida oskan. Pealegi nende poolt valitud partneriga ilma igasuguse eelneva proovitan. Nagu praegu mäletan seda momenti, kuidas grammofon üles tähendatud teeplaat peale pandi ja saalis äkki tango kõlama hakkas. Tegelikult oli tango mu lemmiktants, kuid ma ei teadnud ju, mismoodi Minski tüdruk seda tantsida oskab. Õnneks oskas hästi tantsisid ja juba arseeni muutis mu senist arvamust vene inimeste võimetest. Eriti vapustas mind aga see, mida ma Tšeljabinskis toimunud EDI Roosneri džässorkestri kontserdil nägin. Kuulsin. Tantsu õpetamine läks aga oma rada. Kõigepealt pandi välja suured kuulutused algavatest Lääne-Euroopa tantsudel kursustest ja neid inimesi oli üsna hulgale, kes seal äärmiselt raskel esimesel sõjatalvel seljavelski traktoritehase klubis tangot inglise valsi ja fokstrotti õppisid. Mäletan hästi ka 1943. uue aasta vastuvõtt samas klubis, kus mul jälle oma partneriga tangot demonstreerima tulla. Kaks nädalat hiljem aga alustasime juba rongist pikka teekonda Eesti diviisi formeerimispaika. Kui sellele kõigele tagantjärele mõelda, siis paneb lihtsalt imestama vene inimeste kindel usk sõja võidusse. Samal ajal kui vaenlane otse Moskva äärelinnadesse tungis, olid nad kindlad, et nii sealt kui kogu Venemaa piiridest välja lüüakse. Ja et kuna kord Euroopasse jõudes võib vaja minna seal tantsitavate tantsude oskust siis peab nende õppimisega varakult algust tegema. Seda peab ka veel ütlema, et kuigi tantsu õpetamine isegi Siberis üsna meelepärane tegevus oli võtsin kuuluvuse Eesti rahvuslike väeosade loomisest väga suure rõõmuga vastu.