Eelmise saate lõpetasime Kaarel Toomi juttu ka sellest, kuidas ta Eesti kunstiansamblites esinema hakkas ja seal seitset patja lauldi. Jätkame nüüd sealtsamast ja laseme siis Kaarel Dovil edasi rääkida. Selle seitsme padja muusika autor on Harri Kõrvits. Ja see oli ka omamoodi huvitav kvartett, see koosnes draamanäitlejatest, haka solist oli Arder, laulsid Tammur, Rebane, rajala, mina ja üks teine väga populaarne number. Kui nii-ütelda oli see, millest kõneleb saksa rong eesti raudteel, raudteesõit Lauter. Ja meie draama poisid, tema õpilased kolmekesi. Neljakesi see oli niisugune sõnaline kvartett, Se perroonile, Rev liikumine, koolilapsed laadivad kraami, rongi kiruvad, ise teevad puhta töö ja nii edasi, kuni Brongleb pärast kraavi. Ja niiviisi jah. Meil tuli vahel olla küllaltki operatiivne ja küllaltki kiiresti uut kava ette valmistada. Olenevalt sündmuste kiirest arengust rindel. Jälle väeosad liikusid edasi, siis meie tegime vahepeal uue kava valmis ja tulime jälle uue, aktuaalse. Ja nii, kuni siis me tegime väeosade teekonna. Kaasa viimane esinemine oli Narva lähistel. Muide Narva vabastamise ajal meie olime väeosadel esinemas. Järgmine päev viidi meid ka Narva jõe kaldal, näidati, kuidas jõe forsseerimineerimus siis olime reisil ja Lauteri lühinäidendite, ega see oli sõjameeste elust. Me mängisime ka sõjaväelasi ja siis olid meil olemas rinde lähistel liikudes, ega meie erariietes ei liikunud. Meile anti kohe nii nagu väeossa jõudsime oma mõõtudele vastavad vormid, kogu varustus võeti toidule seebile teooria ja no mis puutub ja sellesse Jaroslavli perioodi kunstiansamblite periood siis peab ütlema, et minule kui noorele inimesele oli see väga viljastav. Sellepärast et seal sai igapäevases kontaktis ja suhtlemises olla paljude erialade inimestega, näiteks meil oli muusikuid seal igat masti, samuti kujutavad kunstnikud Okasel edelast ja Okas, Einmann Saagritseen, Hansen, Kaasik, Kollom, Ainopa vaadamsoneerik ja moodustasime niisuguse ühtse pere muusika inimestest. Eugen Kapp, Gustav Ernesaks, Anna Klas, Alumäe Leppnurm muide, Lepnurme ka ma veel mõnda aega elasin isegi ühes toas ja leidsin endale väga lähedase inimese taas Elarjutas löökpillidel ja bussid, et need tuimaks ei jääks ja luges palju ja kirjutas muusikat. Aga hiljem, kui ta hakkas Moskvas käima ja siis ta andis juba kontserte. Vabariigi rahvakunstnikult ilmad Tammarilt kuuleme, kuidas sõja päevil lood repertuaariga olid. Ja repertuaariga oli muidugi raskus, kõigepealt aastati neid asju, mis on inimestel peas, mina näiteks tuletasin meelde oma lugusid, vana kuulus lugu mida Eesti korpuse mehed enam-vähem kõik mäletavad. Oli lugu kopikas, soldat diivanist siis laudel tuletas oma kodanliku alal loodud raudtee, millele andis uue teksti, mida sa eile väga palju kordi korpusse esitatud. Aga siis ka Lauter asus tõlkima. Ja tõlkis ka suuremaid asju, näiteks tõlkis Bruti näidendi võstmisteks lahulias. Vot see oli üks väga huvitav nähtus, millega tegelema hakkasime. Nimelt seal mängisid nii vanad meistrid kui ka noored teatrikoolipoisid, sest mina ja toom ja rajale just värskelt lõpetasime teatrikooli seals tegid kaasa Din Põldroos, Irdrattasse Rebane pinna Jaroslavlis endas oli väga hea teater. Volkovi teater mängis väga hea repertuaari ja peale seda võimaldati meil ka Moskvas. Jälle ütleksin, et hoolimata sellest raskest ajast. Nii Lauter, Pinna kui ird. Põldroos käisid Moskva teatrite juures pikemat aega, mitu kuud õppisid võltsisid kontakti nii Moskva kunstiteatri testi teatritega ja ka meie noorem generatsioon. Olime ka pikemat aega Moskvas, mis meil õnnestus tutvuda Nõukogude parimate teatritega. Nagu hiljem kokku võeti, andsid Eesti kunstiansamblid 1942. 44. aastani kokku üle 300 kontserdi. Tundus täiesti normaalne olevat, et me mõnikord päeva jooksul esitasime kolm kontserti, koguni neli. Kontserdipikkused ei olnud eriti suurendage mõni poolteist tundi. Aga et neid väga operatiivselt paisati ühest kohast teise veest väeosa juurest teise juurde. Seevastuvõtt, mis toimus, meil oli alati niivõrd liigutav. Et ma ei mäleta, et keegi oleks kurtnud kunagi väsimus muidugi kõige suurema vastu ja rõõmsama vastuvõtu osaliseks said pinnalaut. Sest oli ju raske tõepoolest mõelda, et keegi pinnati tundnud pinnalt võeti vastu suurte hõisetega pinnad tervitati teel pinnaga isegi oli kunagi selline lugu, et kuskil pimedas sõitsime ükskord ühest päevast teise. Järsku peeti tee peal kinni ja öeldi, parool. Lauteri oli unustanud ja pinnavastase pinna pinnad, no siis läheb edasi, läks kõik halvasti, läbi pinna oli omaette täiesti parool, millega sai Eesti rahvusväeosade yhel pool kiikuda vabalt, liig. Peale kunstiansamblite töö juhtimise tuli Helene Johanil veel millegi tähtsaga tegeleda. Edasi me hakkasin ma soetama raamatuid Eesti jaoks. See oli määratu töö, siis oli juba Leningrad elu täis täiel määral. Ja kõikandigoriaadid ja raamatukauplused töötasid. Ma käisin iga päev antikvariaatides läbi vaatamas, mis on uut tulnud ja ostsin need Eesti jaoks. Valitsus andis raha, võiksin ütelda külluses. Seal oli väga suuri haruldusi, mis ma siis Eestimaale siia tõin, seal oli palju vene Puškini ja teiste suurte kirjanikkude esiktrükke. Seal oli niisugusi rariteete nagu isegi Is kra numbreid, siis ma sain igasuguseid võõrkeelseid raamatuid, toit ja veel üks eraraamatukogu professor kribi hankinud kes oli surnud kõige traagilisem alt, nii nagu Leningradi hoonetes inimesed varisesid kokku ja tema viietoaline korter oli puupüsti raamatuid täis ja selle eraraamatukogu mõõtsin Eesti jaoks. Eesti jaoks andis nõndanimetatud riiklik fond palju raamatuid, need tulid välja valida. Siis andis meile Leningradi ülikooli raamatukogu siis Teaduste Akadeemia raamatukogu 30000 sai teadvuste Ülikooli raamatukogu ja polütehnilise instituudile valida 70000 oli siis riikliku raamatukogule. See on omaette terve ajalugu. Kuidas neid siis laevadega rongiga siia sai?