Seekord viibimine siin sünnimaal hakkab nüüd lõpule jõudma ja selja taga on nüüd siis paar väga toredat kirjanduslikku kohtumist Tartus ja Tallinnas. Te olete mitu korda käinud siin sündima, kas niisuguseid kirjandusõhtuid enne kaanon? Ja ei ole olnud selles mõttes sünnimäära nagu natuke nihkunud. Ma olen siin väga palju koodide, mõnikord taas kord aastas ja ja minu siis Läänemeres sellel kaldal, kolleegid ei ole mulle kuidagi tundmatut, ma olen Stockholmis väga paljust Tallinnas kohanud, aga siiani nagu ja see ei kõlvanud, et nüüd ma siin kirjanduse nimel sõnavõtt on? Mõlemad need sündmused on minu elu meeldivamad. Nii hästi Tartus LõunaEesti minu kodu poole kui ka siin Tallinnas. Nagu ütles Ain Kaalep ja ka teised kirjandusõhtul kõnelejad jätaks vast ära selle termini väliseesti kirjandus, pagulaskirjandus, eesti kirjandus, et ta on ikkagi üksainus. Ja see on ja minu arust seda. Keel ja kirjandus Sirkenja ja kirjanduses olis liid referaadis sümbooseumist, kus Paul-Eeriku oli siis võrdlemisi pikalt tsiteeritud. Ta ütles, et see ei ole oluline, kas Läänemere ühel kaldal või teisel kaldal eesti keeles midagi kirjutas. See köitimiseski sellega. Minaga elust arusaadavalt nii palju kui praegu meie kirjanduslik ja kultuurisituatsioon siin Eestimaal on, jääb loota, et, et see asi natukene muutub, niisugust juttu ja tendentsi on olnud. Ja seda loodan mina ka sellepärast et ma olen siiski ainult eesti kirjanik, mitte midagi muud. Mul ei ole midagi muud asja siin maailmas teha, kui, kui katsuda eesti kirjandusele mõni rida juurde kirjutada ja loomulikult nagu iga autorit, nii tähenda mina ikkagi oma lugejate juurde pääseda. Te olete öelnud, et kuna te olete nii palju ametit pidanud, siis te tunnete elu. Sellest kõigest te olete ka kirjutanud, kuigi mina kuulun ka nende hulka, kes ei ole saanud lugeda. Ja väga aru saa, kahjuks väga arusaadav. Ma ei ole muud teinud, kui oma elus kirjutanud, aga, aga jah, ühel või teisel põhjusel muidugi. Mis ma olen kirjutanud, muu publik on väga väike olnud. Ilma et ma ennast tahes kiita, võib-olla mõned minu leheküljed oleksid suuremad. Publikut väärt te ütlesite, et teile käib ajakirjanduse ajalehed, küllap siis raamatut ka. Ja kui nad ütlesid, kontaktid on siiski kõik olemas. Mismoodi teie praegu nüüd suhtute? Siin sünnimaal tehtud kirja? Ja loomulikult suure huviga ja väga positiivselt ja mis mind eriti rõõmustab see uus generatsioon ja mitte ainult see kõige viimane, vaid üleüldse minust palju nooremad nisukest. Suurepärane Noormets on siin vana kirjaniku süvele. Aga kuidas on Rootsimaal eesti kirjanike noorema põlvkonna Nojaa, see on ju neid on olemas, mitte nüüd seda kõige nooremat põlvkonda, sellepärast nemad hakkavad jube kirjutama muidugi onu olemas minust nooremaid autoreid ja nagu ma võib-olla Tartus juhtusin nimetama, see on ju niimoodi, et seal on peale kasvanud noori inimesi, kes tunnevad väga suurt huvi, nagu see moodne väljendus oma juurte vastu, kust nad tulevad oma sünnist. Kus nad käivad ja nad on väga huvitatud kõigest, mis esise puutub. Nad oskavad koguni eesti keelt sellel määral, et nad oma ema ja isaga söögilauas saavad vestelda ja nii aga sellest ei jätku. Ei, mitte et eesti keeles kirjutada, sellest kahjuks ei jätku enam ka, et eesti keeles lugeda, sellepärast et kui sa ühtegi ilukirjanduslikku teost loed, siis pead seal seda keeldu täielikult oskama. Sõnaraamatu abil ühte kivist või romaani lugeda sellest ei tule. Vabandage väga, ei, väga palju välja. Kirjandusõhtul Tallinnas lugesid noored näitlejad teie Võru Mõniste murdes kirjutatud luuletuse millegipärast. Need läksid mulle kõige rohkem südamesse, sest mul oli kogu aeg silm märg. Line Kaalep nimetas teid jah, kakskeelseks eesti kirjanikuks põhjaeesti keeles. Teie töödes on väga suures osas läbivaks teemaks olnud pagulase saatus ja inimese saatus ja sõda on nagu meid laiali pillutatud ja on säilinud ja kes on alla andnud, aga muide, niimoodi oli ka siin Elu ja teema on meie loomulikult, ega iga kirjanik ei kirjutab ju ikkagi omal teemal või mis teda ennast on kujundanud, mõjustanud ja mida ta kõige paremini ilmunud siis muidugi ja, ja kuna ma ju Nagu ma ütlesin, et ma olen 1984 sündinud, minu aasta käid ja selle ümbruse saastajaid jäid, need noored poisid ei olnud nagu üldse ette nähtud, et nad ellu võisid jääda. See oli umbes nagu vanasti Herodes ajal, et kõik noored pois lapsed tulid lihtsalt maha. Te olete ka öelnud seda, et kirjanduskriitikat eestikeelset nagu teil ei jätku. Jah, ei, neid inimesi seal tõesti ei ole, mõned võib-olla mäletavad Tantsuoras Ta on juba mulla all, tema oli ju arbujad üleüldse välja Meidusse, nii. Ja nii kaua, kui ta elas, tema muidugi kirjutas üks teinekord. No aga tema huviala oli ikkagi nagu rohkem mineviku asjad, väina arvujad ja siis argudes teede poole. Üks ja teine muidugi on võib-olla proovinud kirjutada, aga siis selle kohta Keegi peab ju midagi tegema. Ma olen elus nii palju teinud, sellepärast pole olnud kedagi teist, kes seda oleks teinud. Ma olen teinud asju, millega mul õieti midagi pistmist tegemistega. Siis võib-olla olekski õigem, et kui hakkavad üle lahe eesti kirjanike raamatut meile jõudma, meil on olemas kirjandusteadlased, võib-olla siis saaks koopereeruda. Nojah, mul on suur lugupidamine näiteks. Kui nüüd veel kord rääkida teie siin käimistesti olemistest, öelge nüüd, te olete ju ikka käinud tõesti, ütleme üks 15 aasta jooksul, kui palju nüüd on nende aastate jooksul muutunud, ma ei mõtle, käinud Tallinna välisilmet või Tartu välisilmet või palju üldse, noh, niisugune meie mõtteviis või eluviis on muutunud ja. Igas mõeldavad suunas fänni ega elu on dünaamiline protsess, midagi ei seisa paigal. Neid muutumisi mina siiski, kui mul on alati kõrvad natuke, kiitis. Et see on ju fantastiline mees, menüüd lehest kuuleme raadiost ja niimoodi ma ja see rõõmustab mu vanasõnad. See on nüüd see kõige-kõige toredam, aga samal ajal ka kõige tähtsam nihkume. Sellepärast me peame kõigist rääkima. Muidu me ei jõua kuhugi. Kavalusetest, asjade haavalusatestasel korduks lihtsalt ja globaalsetest asjadest. Sellepärast et nisukene, valehäbi ja valesüütunne ja kõik, kes see on, mesi, inimeste elu mürgitanud ja mõnikord täiesti võimatuks teeb ja siis, kui ma seda Ja nendest abieludest ei tule ega midagi. See on enam-vähem umbes sama asi nii hästi ühiskondlikus elus kui koguni isiklikus perekondlik. Asjad tulevad avalikustada. Teil on nii ilusad sõnad siin mõnikord üles leida. Mida te siis kevadiselt Eestimaalt nüüd kaasa viite? Oi, ma nii lihtsalt luuetemaadi köige paremad lootused tuleviku peale.