Hallo hallo siin Estonia talveaed algab kellaviietee. Algab seltside ja ühingute saade. See on Estonia Seltsi, Eesti kultuurifondi, eesti kultuurile, ministeeriumi ja Eesti Teaduste Akadeemia eestkoste all toimuv otseülekannete sari igal teisipäeval sel samal kellaajal. See on seltside, ühingute tupe ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi kokkusaamise koht. See on küsimine, kostmine, seltsides, tipultuurist ja taidlusest. See on seltside ja ühingute ühistegevuse ajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika igal kella viie teel ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa. Musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatusel. Head pärastlõunatundi daamid ja härrad, oleme taas Estonia talveaias juba väga mõnusalt soojas ringis nii väljas kui, kui sees. Täna kõneleme folkloorist koos on need inimesed, kes tegelevad selle iidse iidse rahvakunstialaga. Ent esmalt peame selgeks tegema, et meie rahvakunst on väljund meie igapäevasest olemisest, meie endi keskelt rahvusvahelisse ulatusse ja me oleme sageli kuulnud nii, nagu kuulajad on märganud. Kõneleme Syoffist, see kummaline rahvusvaheline sõna, mis aeg-ajalt ikka selgitamist vajab ja selles on ka Eesti. Või õigemini siis Estonia rahvusdelegaat. Siin laudkonnas on keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristika osakonna juhataja ja, ja ühtlasi ka siis selle rahvusvahelise organisatsiooni rahvustele kaar. Proua Ingrid Rüütel ja selle organisatsiooni vastutav sekretär proua Anne ajaloo ja folkloorifestivali Baltica 92 direktor ära Alar Oja loo palun, proua Ingrid Rüütel, mis see sõna siis tähendab? Ja ja see on tegelikult selle organisatsiooni prantsuskeelse nimetuse algustähed, see tähendab rahvusvaheline folkloorifestivalide ja rahvakunstiorganisatsioon. Kuidas Eesti sellesse organisatsiooni sattus, kuigi tänapäeval on päris loomulik, et Eestis satub väga paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja tundub küll, et meid päris hea meelega võetakse seal vastu justkui taasavastatud maa. Oi, see ajal, kui on omamoodi dramaatiline ja tegelikult Peab ütlema, et see oli esimene rahvusvaheline organisatsioon, kuhu meid võeti vastu nii-öelda Moskva kõrval eraldi. See ajalugu muidugi väärib meenutamist. Tänapäeval on see tõesti kõik nii tavaline. Kuid kui me Eesti, Läti, Leedu ühise folklooriassotsiatsiooni Baltica nõukoguga otsustasime, et püüame sõlmida otsesuhted ilma Moskvata selle rahvusvahelise organisatsiooniga, et meil tekiks otsesidemed rahvusvaheliselt klooriliikumisega, rühmadel, otsekontaktid ja nii edasi, et kõik see need sõidud ja kontaktid ei oleks nii-öelda moskvakomando vahendusel, mis on ju väga piirav siis esitasime avalduse, et me soovime regionaalse assotsiatsiooni Baltica assotsiatsiooni na saada esialgu selle organisatsiooni assotsieerunud liikmeks. See ei vastanud selle organisatsiooni põhikirjale. Kuna põhikirja järgi saavad selle organisatsiooni liikmed olla ainult iseseisvad riigid ja reeglina ÜRO liikmed, siis oli muidugi sellest asi väga kaugel. Muide, millal see oli? 89, kui need vastu võeti aasta ennel esitasid avalduse ja aasta see nõudiski aastal põhjalik, kui üksikasjalik ettevalmistustööd juba eelmisel Tšehhovi peaassambleel seal Slovakkias me selle esitasime ja loomulikult selleks, et see läbi läheks, tuli rääkida selliselt üksikult, kõikide delegaatide ka kõikidel asja põhjendada ja seletada. Ja muidugi arusaamisi ja vastuväiteid oli mitmeid, nagu Jugoslaavia esindaja ütles, aga siis tahavad ka meie kõik üksikud vabariigid astuda võib-olla eraldi ja nii edasi. Siis pole ka päris imelik. Päris imelik ja, aga, ja kõige rohkem vastu oli tollane muidugi Moskva esindaja ja tollane Saksa demokraatliku vabariigi esindaja, siis olid nad veel lahus. Aga järgmine aasta, kui asi läks hääletamisele, olid juba maailma poliitilisel kaardil toimunud mõningad nihked. Ja seda võetigi arvesse asja otsustamisele. Ja just tänu poliitiliste sündmuste arenguga Ida-Euroopas ja Baltikumis otsustati teha Sofi põhikirja muudatus. Ja võtta erandkorras arvestades muutunud olukordi, otsustati, et tõepoolest põhikirjad ja eeskirjad on inimeste rahvaste jaoks, mitte vastupidi ja kui nad on vananenud ja iganenud, siis tuleb neid muuta. See muuseas on rahvusvaheliste organisatsioonide praktikas täiesti harukordne. Ja nii, tehke siis muudatus seal põhikirjas ja võeti üksmeelselt ühehäälselt vastu meid seal organisatsiooni assotsieerunud liikmeks, kusjuures situatsioon kujunes niisuguseks, et kõik need esindajad ja delegaadid, kes seal olid, olid meie suhtes nii positiivselt häälestatud, et ka sakslased, kraatliku vabariigi esindaja, kes siis juba teadis, et nii-öelda tema ja tema riigipäevadel loetud tundis kuidagi, et härrad ebamugav hääletada vastu ja samuti Moskva esindaja, kes nägi, et ta jääks täiesti erandiks ja satuks ebasoosingusse lõpuks tõstis ka käe poolt, kuigi talle oli antud instruktsioon, mitte seda lubada. Nüüd oleme selle organisatsiooni liikmed, mis õigused ja kohustused see meile paneb? No kõigepealt paneb meile kohustuse maksta aastamaksu maksu millega on omajagu tegemist on suur. See on 350 USA dollarit ja peab muidugi otsima sponsoreid, sest et me teame, et praegu on meie ühiskonnas on juba toimunud selliseid nihkeid, et riigiametnikud ja riigiasutused on väga vaesed, sest nad on tekkinud hulk edukaid firmasid, kelle sissetulekud on kümneid ja sadu kordi suuremad ja kui nad saavad aru ikkagi kultuuri ja meiega traditsioonilise kultuuri tähtsusest meile, siis me üheskoos peaksime sellistest asjadest kõre saama. Aga muidugi see on nihukse asja formaalne külg, sisuline külg on loomulikult osaleda selle organisatsiooni töös ja paraku ka seenevad raha ka, isegi selleks, et sõita peaassamblee le. Viimati, kui me seal Leedu esindajaga käisime, sai sõita veel suhteliselt vähese raha eest. Aga nüüd on asi Tead aga sisuline külg, üks on nüüd võtta osa nendest koosolekutest kokkutulekutest. Kuid kas midagi tähendab ka nendele inimestele, kes meil harrastavad folkloori, kes sellega tegelevad ja on, on ammu juba selle sellega noh, kaasas käinud, teinud. Loomulikega folklooriharrastuse ei nõua ju eriti eriti suuri summasid ja raha, see nõuab entusiasmi ja huvi. Ja see tõesti meie inimestel on olemas. Aga küll on kõikidele faktori harrastajatele, eriti väikestes maades, kes tunnevad teatud rahvad, tunnevad teatud alaväärsus kompleksi suureks stiimuliks see, kui nende vastu valitsuses maailmas suvi, kui nende pärimusliku kultuuri vastu valitseb maailmas suvi ja see huvi on tõesti olemas. Jõhvad just selline organisatsioon, mis selliste huviliste kontakte vahendada. Ja põhiline ongi, mitte käeassamblee koosolekutel, see on ka oluline, sest et selle kaudu, et me võime natuke mõjutada rahvusvahelise folklooriliikumise strateegiat ja poliitikat. Aga muidugi põhiline on see, et inimesed, kes on konkreetselt tegeled folklooriliikumises, saaksid omavahel suhelda, saaksid kontakte, saaksid ennast näidata teisi aitäh ja tunda ennast tõesti võrdväärsena ja täisväärtusliku inimese ja rahvana teiste maailma rahvaste hulgas. Kui siit jätkata, siis võiks öelda praegu seofi tegevuse põhiliiniks või tegevusjuhiseks on 88. aastal Unesco ekspertide poolt välja töötatud juhend folkloori ja rahvakultuuri kaitseks. Ja sellega tegelevad praegu kõik maad, kes kuuluvad seoffi ja seal on üks esimene ja põhiline ülesanne on oma kultuuri säilitamine, arendamine, edendamine. See on see põhiülesanne ja loomulikult ka osalemine rahvusvahelistes programmides. Me oleme nii noored, alles selle rahvusvahelise organisatsiooni liikmed. Meil on veel väga palju õppida ja ka need programmid, mis on ülemaailmselt juba käigus võib-olla juba mõned aastad ja mis on veel tulemas. Need on meile nii kui uus avastamata maailm ja praegu on täitsa mõtleme selle üle, kuidas neisse siiski nii-öelda hakata neis kaasa lööma. Neid programme on praegu mul kaante vahel ligi 10. Ent nüüd folkloori see kuidas on siiani meil siis elanud, me oleme väga palju rääkinud ju rahvakunstist ja ja sõnarahvas on meil väga sageli no isegi aastakümneid suus olnud. Kuid kas siiani on olnud just selle teenistuses, kuhu me praegu tahame jõuda? No folkloor ütleme siin peal eraldama kahte asja, üks asi on folkloor autentne folkloor, autentsus situatsioonis koos nende tavade kommetega ja kontekstiga, kus ta tõesti on elanud ja mõnevõrra elab ka tänapäeva nii ainult yldiselt, setus ja Kihnus kui rääkida vanadest lauludest, aga kui rääkida pillimuusikast, siis mõned rahvapillid on järjepidevas traditsioonis tõesti küll kodus musitseerimiseks ja ütleme niimoodi perekondlikel pidudel ja külapühadel elanud kuni tänapäevani. Aga põhiliselt on meil ja ka vist enamikul euroopa rahvastel folkloor tänapäeval kasutusel harrastusrühmades. Kolmas asi on muidugi folkloorielementide kasutamine professionaalses kunstis, see on hoopis iseasi. Kuid siiski mulle mullegi oli suureks üllatuseks, et ka kas Süda-Euroo, kas mitte ainult Šveitsis, vaid ka Austrias näiteks on joodeldamine täiesti elav täiesti elav žanr. Ja mitte sugugi harrastusrühmades, vaid ühesõnaga inimeste igapäevase elu ja kultuuri juurde kuuluv nähtus. Millega võiksime meie hiilata? Mis on meie omapära või ütleme, mis oleks meile kõige omasem ja kõige suurem omapära? No ma jätkan, kõige omapärasem on loomulikult see autentne folkloor autentsus situatsioonis, sellepärast kõik muu, ka rekonstrue rekonstruktsioon on siiski järgi tehtud ta ise kunagi olla nii ehtne, nii ehe kui ütleme, setu laul Setumaal ja Kihnu laul kihnul Kihnus. Ja see on ka muidugi tõesti niisugune asi, mis selliste inimeste vastu, keda tõeliselt huvitav, traditsiooniline muusika, traditsiooniline kultuur, nemad leiavad loomulikult selle üles ja tunnevad eelkõige huvi selle vastu, kuid on ka muidugi palju mitmesuguseid muid sündmusi, kuhu väga hästi läheb ka seatud glooria stiliseering, kõik on olemas ja kõigil on eluõigus. No seda peab küll ütlema, et just see autentsus, millele praegu nagu Baltika festivalilgi on suunatud see on leidnud teistes maades väga suurt tunnustust, sest väga paljud festivalid on läinud väga laiali, seal on lubatud kõik kui nii-öelda nii stiliseeritud kui. Tänapäevases Jonaalne koorilaul näiteks professionaalne koorilaul, no kõik, mis võimalik, aga meie Baltica festival Eestis, Lätis, Leedus, Student folkloorifestival ja vot see juurte otsimise probleem, et need juured ei kaoks, sest see on asi, mis võid kaduda ühel päeval ta muuseumis kuskil seifis, võib-olla, aga kui seda selle vastu huvi ei tunta, sellega tegeleda. Ma lisaksin siia juurde vast niipalju veel, et tõenäoliselt lasub meil ka selline missioon praegu ma mõtlen neid inimesi, kes on seotud praegu Eestis siin folklooriliikumisega ja nende suhete arendamisega ja nende hoidmisega selles mõttes, et meie oleme suutnud nende aastakümnete tagant hoida ja säilitada just nimelt seda autentset folkloori ja elus hoida. Ja tõenäoliselt missioon seisnebki selles, et seda jätkata samal ajal kui paljudes Euroopa maades nad seda nii-öelda taastavad ühes maas, võib-olla rohkem teises maas, võib-olla vähem, kuid need juured on mõnel pool kadunud, mõnel pool kadumas ja mõnel pool noh, värskelt taasleitud, mida seda praktikaga näitab, kuivõrd meie rühmad on nüüd viimasel kolmel aastal osa võtnud Euroopas kümnetest taolistest festivalidest, mida seob, korraldab üle maailma rohkem kui 100. riigis. Ja ma usun, et see ülesanne tuleb meile auga täita ja tõenäoliselt Baltica festivali, et mis Balti riikidesse nii iga kolme aasta tärkava jälle nüüd Tallinnasse on jõudnud, selleks suveks teenib ka üht eesmärki ja ma peaksin töötlema tunnustavaid sõnu koiba Baltika festivalist õhtuks läks, et Meie maakondades tegutsevad folkloorirühmad, eriti nende juhid ja üldse kogu see meelsuse ja selline vaim on selle viimase kolme aastaga kõvasti tugevnenud. On tekkinud selline kategooria niisuguseid jänesekindlaid, usk usklike folklooris, usklikke eestlasi, kes kes kellele võib toetuda ja kelle abile ja suutlikkusele ja tahtele ja asja edasi viia, hästi hoida? Võid täiesti. Aitäh praegu Baltika 92. juurde me veel täna jõuame. Siin laudkonnas aga see seltskond, kes on väga kenasti seotud just selle alalhoidmisega keele ja Kirjanduse Instituudi teadur proua Vaike Sarv Rahvakultuuri keskusest prouaga, Kristin Kuutma ja folklooriseltsi esimees härra Kristjan Torop. Kuidas on selle vana hoidmisega siis nüüd lood? Vana. Mine jah, see on väga raske, võiks öelda, et kõigepealt peaks küsima, et kui palju meil seda vana ikkagi tegelikult olles on, siin oli juttu, et Kihnus ja Egiptus on olles. Mul on lähemaid kogemusi just situ folklooriga ja ütleks nii palju, et, et see nähtus, mida me nimetame üldiselt folklooriks on tegelikult väga mitmekesine, väga mitme kihine nähtus. Ja kui me ütleme praegu Kihnus, folkloor elab, siis see on kujunenud meil rohkem niukseks loosungiks missise ilusaks ja muidugi omajagu õigeks ka, aga see vajab igal üksikul juhul täpsustamist, kelle keskel ta elab, millises situatsioonis ta elab, millal teda kasutatakse, millal ei keskkondsutabkistrei naised või mehed, lapsed või vanad. Nii et see kõik on nii keeruline tegelikult tegelikkuses. Ja kui nüüd rääkida sellest, et kuidas folkloor Setumaal konkreetselt jaoks, siis peab ütlema küll seda, et ta elab naiste keskel ja peamiselt vanade naiste keskel ja sealsamas külas isegi samas talus noorem põlvkond juba laulab küll vanu rahvalaule, aga nad ei ela enam keset neid rahvalaule, vaid see on nende jaoks juba kas meelelahutus võib-olla teatud mõttes ka niisugune huviala, millega nad tegelevad huvist asja vastu, aga see pole nende jaoks enam mitte elamisvorm. Kas siis kaob üldse ära tulevikus niisugune folkloor, nii nagu me nimetame setu setu rahvalaul ja tants ja muu. Kui Tallinnas oli mõned aastad tagasi Tšehhi peaassamblee, siis üks prantslane ütles niimoodi, et valitsused tulevad ja lähevad, aga folkloor jääb. Ja, ja kahtlemata folkloor on tänapäeval ka igas setu külas ja igas Eestimaa mõne teise paiga külas olemas. Kuigi tõepoolest nagu vaiki, ütles, et Jon ilus loosung, et Setumaal ja Kihnus ta veel elab tuleb ilmselt. Ilmselt aru saada sellest, et et folkloor on igal juhul ka tänapäeva pulmadest, nii nagu neid peetakse ja see on just nimelt ka folkloor. Aga Me oleme harjunud folkloori all mõtlema ainult seda kõige vanemat või, või võimalikult vana rahvatraditsiooni. Et nii kuidas setuks peeti pulmi ütleme 50 või 100 aastat tagasi. Et me mõtleme folkloori all, kipume mõtlema ainult seda. Tegelikult folkloor on ka tänapäeval olemas igas pulmas, igas perekondlikul, igal perekondlikul peol ja, ja on ta ka olemas. Diskoõhtul see on mu arusaamine folkloorist. Kuidagi on see siis ikka kõik eesti oma, mis nüüd olemas on. Mina olen tegelenud rohkem rahvatantsuga ja võin ütelda, et, et et võib-olla Eesti rahvatantsu ei ole üldse olemas. Oh, siiamaani oleme harjunud, me oleme nii rikkad. Nimelt see, mis on ju levinud koos rahvusvaheliste moevooludega ja meile ka ulatunud need tantsud, mis on üles kirjutatud eesti rahvatantsu täna ja mis ta nüüd rühmad tantsivad, mis on muuseumis ja, ja mida publitseeritud. Aga needsamad tantsud, Needsamad tantsutüübid on kõik tahad ka kõigis Skandinaaviamaades, Saksamaal ja Põhja-Saksamaal just, ja mujalgi juhtmed Põhja-Euroopas. Et et need tantsutüübid ja, ja konkreetsed tantsud, isegi nimed ja ja teatud noh, niisugune ülesehitus ehituselemendid tantsudes ja on üsna ühesugused ja nad on läinud ka Põhja-Ameerikasse koos nende valgete eurooplastega samad tantsutüübid kaasa ja et need on niisugused ülemaailmselt ei üleval vabandust, see on liiga palju öeldud, tähendab, nad on ikkagi väga suure kultuuriregiooni nähtus. Siiski, selge on see, et sedasama tantsu üks rahvas tantsib detailides natuke ühtmoodi, muudab seal teatud elemente endale nii-öelda kehapäraseks ja oma iseloomukohaseks. Võtta kas või kasvõi inglis k, mis kuulub kontratantsude hulka ja ja möödunud sajandi esimesel poolel Eestimaal tantsiti needsamad tantsud kas peaaegu samasugusena või, või siis oma variatsioonidega, on olemas ka sama nime all isegi Soomes, Rootsis ja neid tantse on ka Saksamaal rohkem Põhja-Saksamaal, aga on ka üksikuid Lõuna-Saksamaal Ameerikas, Inglismaalt on nad pärit näiteks ühe näite toon ja selle põhjal ka need vanemad ringtantsud, mis me peame kõige vanemaks kihistuseks endal. Kas need on tegelikult ju keskaegset? Noh, niisugused keskaegsed ringtantsud kuigi ikkagi setu laulu vist ikka mujal ei ole. Nad edule olu ei ole aga kõik rahvad on ju laulnud ja me võime ju isegi eraldada selle lauluvormi ja selle laulu sisu lauluvorm noh, nii sihukese mitmehäälsusele, nagu ta setus esineb, me võime öelda, et jah, tal on ju lähedasi sugulasi näiteks mordva või ka niukseid mõttekaaslasi kas või Lätimaal mitmehäälsus ja näol. Aga ma arvan, tähtsam on teada, mis on selle laulu eesmärk olnud ja tema tähendus varasematel aegadel. Ja seega meil, kui me seda peamegisime, langeksid ka ära see mure südamelt, et et noh, kui vana või noor see laul nüüd on ja kui lähedane või kauge ta meile on see tants näiteks ma arvan, tähtsam on meeles pidada seda, et laulude, samuti kui tantsude varasem tähendus on olnud seotud rahva usuga. Nad on olnud rituaalse käitumise koostisosad, nii laul kui tants kui pillimuusika on olnud Töösuhtlemisvahendiks kõrgemate jõududega, nii öeldud teispoolsusega milleni inimese argipäeva kõne argipäeva liigutus ei ulatunud. Kelle olemasolu aga sügaval Tusuti sooviti võtta kontakti teistega ja tants aitas laule, aitas, pillimuusika aitas inimene, sai oma ühenduse, ta sai sealtpoolt ehk õnnesoovi enda poolt, andis ohvrianni vastu. See oli kahepoolne suhtlemine muusikaliste vahendite abil ja kui me seda meeles pidama, siis see on kõige tähtsam. Aga kuidas tänapäeval on, mis teie arvate? Kas me saame ka niimoodi kõrgemate jõududega kontakti ja? Vot seda nüüd väga raske öelda, ainult et rõhutama peab, et jõuda, ütleb ka nooremale põlvkonnale tänapäeval midagi, see meie traditsiooniline kultuur, sest et nüüd Baltika ettevalmistamisega seoses mööda Eestit ringi sõites peab ütlema, et päris palju on noori harrastajaid ja eriti palju on lasterühmi. Ja ma tahaksin mainida ka seda, et isegi niisugune nähtus on olemas, et Tartu linnas tulevad noored kokku ja peavad oma pulma ainult lõõtsamuusika saatel juba see näitab, et ju see meie traditsiooniline kultuur midagi ütleb. Ja regilaulu tahetakse laulda just sealt paikkonnast pärit olevat, kus on, kus rüüt tegutseb. Nii et ju see on mingil määral on meie juurtega seotud. Ja nüüd kuulamegi pisut laulu ja vea alalised, juba varem olnud külalised. Toivo Luhats koos vaja, Toomas Luhats, ega mis pillil te mängite, siis nüüd palun võtke kohe istet ja ja kõigepealt puhume õige seda suurt sarve, kusjuures arve vanasti kasutati, see on pool meetrit pikk raamat ja see, mis arv on väga vana. Kui ta minu kätte sattus, oli see naturaalne sarv. Ja tükk tegemist oli, et temast pilli valmistada. Kuid loomaaia rahva arvamus on, et see sarv on üle 100 aasta vana. Kuulub suurele künni härjale. Palun. See pasun oli nii kõvad, saad talveaia klaaskatuse oma häälega pealt ära ja nüüd palun kohe järgmine lugu. No ta mänge nüüd Vanaisalt saadud savipill. No nüüd ta mängida ei taha, siis ei taha. Siis võtame. Veel ühe omapärase pilli nimed põlisti. Vanasti isa jutu järgi oli seda pilli tehtud laadal võetud kepp seotud kepile, nöör peale, ühesõnaga tehtud vibu, siis puhutud seapõis täis pandud sinna vibu ja vibu vahele. Ja saigi Pill, minu isa Elmar Luhats tükk aega nuputas, kuidas saaks sellest pillist pilli, mis ka ilusad häälte ja leiutaski vastava osa, mis teeb hääle hästi tugevaks ja ja nüüd saab temaga mängida igasugu Palun nüüd Kandle saatel. Kui vana see pill on, see kannel sul? Ei tea, läheb isa eest, keegi? Ei saa, pole öelnud. Isa alati kirjutas pilli sisse, vaatame kohe järgi. See andis üle 10 aasta, vanaisa tegi omas elus paarkümmend sellist pilli ja see on üks parema kõlaga pillidest Mistel. Aitäh, nii kõlas siis põispill ja kannel. Ega niisugust pillimängu me väga sageli ei kuule, aga päris koduselt kõlas vest, siin laudkonnas on siis daamid. Meie maakondadest teeme kõigepealt tuttavaks Viljandi maakonna kultuurinõunik proua Linda Arro. Tartu maakonna kultuurimaja metoodik Silvi Leps. Too rahvakultuurikeskuse siniMandria rahvamuusika eestvedaja, nii nagu te ütlesite proua Viive Müürsepp ja Pärnumaa rahvakultuuriseltsi tegevdirektor, proua Sirjaažippuv. Teie kanda on tegelikult see, millest kõik juba eespool rääkisid. Kuidas siis rahva seas seesama sõna folkloor. Levinud on? Ega ta alguses nii kenasti levinud ei olnudki, küllaltki võõrsõnaga oli tegemist, tema rahvas ei teadnudki alguses, mida üldse folkloor tähendab. Aga nüüd on need aastad väga palju tööd ära teinud, me oleme suutnud otsida neid häid vanu inimesi ja nende käest kuulda näha seda, mida võib-olla paberi pealt lugeda ei saa ega üleskirjutatult. Ja see ongi see kõige ehtsam ja kõige vajalikum. Minu meelest maakohtades. Kuidas teil on? Tartu maakonnas. No Tartumaal päris ehedat folkloori nagu on vähe säilinud ja sellepärast peab, peavad folkloorirühmad otsima oma materjale nii kirjandusmuuseumist kui muidugi vanade mälestuste põhjal seda taastama. Ja seda on meil teinud folkloorirühm, jabuja rühm, kes on pääsenud ka Baltikale. Aga linnas noored armastavad alati tantsida. Tartus loodi poolteist aastat tagasi rahvakultuuri keskus, hiilib mandri ja nagu see nimi juba ütleb, me tegeleme siis rahvakultuuriga. Sest tõelist kunsti ei saagi olla ilma ajaloolise mäluta ja ilma rahvuskultuuri mõistmata. Sest me peame lihtsalt tunnustama seda, mis me kunagi oleme minevikus saavutanud. Ja kuna aga muusika on üks osa rahvakultuurist, siis mina olen nagu linnas selle ala eestvedajaks. Sest olid ju vanasti au sees nii viiul kui vilepill, nii kannel kui lõõts Monic. Aga nüüd on kuidagi see asi vahepeal soiku jäänud ja eriti nendes Tartu linnas rahvamuusika ei ole olnud kunagi heal järjel, võrreldes näiteks kooridega ja rahvatantsu kollektiividega. Selle lühikese aja jooksul, siis me olemegi püüdnud ka rahvamuusikat nagu uuesti elustada ja teda edasi arendada. Näiteks meil on sinimandri juures võimalik, mida nii täiskasvanutel kui lastel kannelt ja lõõtsa meil on isegi olemas juba lastekandleansambel. Siis olen püüdnud uuesti au sisse tuua lõõtsamuusikat sel aastal toimuvat teistkordselt Tartusse, üle-eestilised lõõtspillimuusikapäevad just selle mõttega, et uuesti seda pilli ära Talle lähemale tuua. Siis on traditsiooniliseks muutumas laste folklooripäev siis folklooripäev, tralla, mis on sel aastal juba Baltica festivali sisse lülitatud. Ja nii me siis püüame seda asja nagu elustada uuesti ka Tartus. Aga Pärnu, Pärnu on ju väga, kuidas öelda linnastunud ja kangesti uuele vastuvõtlik. Kas kõik see, mis maal on väga omane ka linnas omane, on? Ekslinnarahvas püüab graaf taaselustada seda rahvakultuuri aga ma tahan siin endal arrole vastu vaielda, et ega see folkloor nii võõras ei ole, kui me hakkame mõtlema. Ma mäletan, siin üks saade oli, kui tutvustati folklooriseltsi ja Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi ja siis, kui siis kihnu maa kunstiline juht Katrin Kumpan ütles, et folkloor on elamise viis. Ja kui me nüüd mõtlema hakkame, folkloor haarab endas rahvameditsiini, mille poole me tänapäeval kõik pöördume ja mille peale me loodame. Folkloor on meie käsitöökatse, Joff ühendab käsitöölisi. Ma ei saa nuriseda rahvatantsutööle, kui me omal ajal vaatasime etnograafiliste tantsudele talle siis praegu rõõmuga kõik pöörduvad etnograafiliste tantsude poole. Me avastame, taasavastame nad endale. Nad on nii toredad lustlikud omal ajal tundis, tundusid nad meile igavad. Pärnumaal natuke jääb vajaka veel rahvamuusikast. Aga ma usun, et see tuleb. Kõik. See tuleb siis, kui taastuvad meie talud ja tuleb taas järjepidevus, perekonna sugupõlvede järvel. Järjepidevus küll see tuleb kõik tagasi. Ja tahaks ainult, tänasin öelda. Tere tulemast kõigile üle Eesti Baltica festivali üritustele, tere tulemast kõigi maakondade üritustele. Sealjuures ka 18. juulil Kilingi-Nõmmel Pärnumaa pirandile. Ja tahaks kutsuda rikkaid sponsoreid ja mulle tänade turgatas pähe, et kui siin sponseeritakse Piazdat, Pärnu, Pärnu start ja, ja antropoloogia festivali. Ja kõigepealt ma esitan üleskutse Pärnu kommertspangale. Äkki nad hakkavad sponsoriks ja maksavad Eesti liikmemaksud jõhvi liikmemaksu 350 dollarit ära. See on Pärnu au. Väga tubli, kui niisugused üleskutsed, muide aga olete te pöördunud niisuguse abi saamiseks ka? Oma ürituste läbiviimisel me oleme pöördunud küll ja ühe kui teise asutusega majandite poole ja ega meil ära On öeldud, aga ma pean ütlema, et need, kes vaesemad, need on alati tulnud meile vastu, aga jõukamad ei ole isegi teinekord suvatseb mitte ära öelda. Aitäh teile, nii et folkloor elab ja nii nagu kuulsime, on sel aastal siis Baltika 92 võib-olla linnulennuline pilt Baltikale, mis meid ees ootab. Sest kõike on vaja teha. Ja me peame sellest lugu pidama, mida rahvas on teinud. Ettevalmistused on jõudnud muidugi sellesse järku, kus võime pisut rahuneda seetõttu, et niuksed, pakilisemad, ettevalmistus, tööd olles rublatsoonis on meil laias laastus nagu tehtud ja kogu ülejäänud tegevus noh, mõnes mõttes on ka põhitegevus, ma pean silmas siin kolme suurt vaala, see on siis transport, majutus ja toitlustamine, mis nõuavad ainult ühte lahendust, on raha, küsimus. No kõik võib-olla ei mäleta, festival toimub meil 14.-st 19. juulini ja 15. ja 16. juunil Tallinnas seejärel 17 ja 18 on siis reede-laupäev, on folklooripeol meil Eestimaal? No nüüd ma tahaksin ette lugema, sest maarahvas kindlasti tunneb huvi, maarahvas on ka sinna oodatud, on Harjumaa, Pärnumaa, Saaremaa, Setumaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Virumaa. Pühapäevaks jõuavad kõik külalised Tallinnasse tagasi, toimub lõppkontsert Harku järve vabaõhulaval ja sellega esmaspäeval saavad rahulikult laiali sõita ja justkui oleks see üritus meil sellega nagu tehtud. Võiks jääda mulje, et folkloor Sul on ainuke ja, ja kõikvõimas ja kõikehõlmav saarlased meie eesti kultuuris, noh, loomulikult ei ole see nii. Me oleme lihtsalt selle armastajad ja tegijad. Üldiselt arvan ma siiski seda, et kultuuri Me kesisus eesti rahva hulgas on olemas, jääb püsima ja see ilmselt hoiab edasigi tugevana kindlana ja saame üle ka sotsiaalsest majanduslikest raskustest, et olla püstipäi Euroopa teiste rahvaste hulgas. Nii ma tahaksin endale öelda. Lõpetuseks siin oli juttu, et kunagi oli ühiskond väga homogeenne ja folkloor oli eluviis ja tõesti üks võimalus suhelda teispoolsete jõududega. Ja no mitte kõik folklooriliigid ja žanrid ei olnud otse ütleme maagilise tähendusega oli ka ja iseenda jaoks ja üks oluline folkloorifunktsioon oli see kooslaulmine koos tantsimine koos lõbutsemine, koosolemine, see ühtekuuluvustunde tugevdamine. Ja minu meelest tänapäeval, kui mõelda ja ka meie Eesti ühiskond on nii lõhestatud. Neid on väga erinevaid huvi rihme, meie ühiskonnas on erinevaid religioone erinevaid kultuurivoole, see on kõik loomulik. Kuid mis, milles meil tasuks tõesti võtta eeskuju jäljendada traditsioonile, skulptuuri, see on selles peituv eetika põhituum, see on kosmilise harmoonia jäljendamine maa peal. Ja tõesti, meie peaksime ka katsuma leidma nendes erinevustes seda ühist ja saavutada selline harmooniline ühiskond, et kõik erinevused on lubatud, kui üks erinev ei hammusta teist ega taha teist välja. Tõrjuda aitäh teile, täna me siin talveaias laulda ja tantsida küll kahjuks ei saanud. Kuid ma usun, et kõik, kes praegu siin on ja paljud need, kes valmistuvad folkloorifestivaliks Baltika 92 kutsuvad kõiki kuulajaid osalema sellel väga mõnusal kodusel ja südamesse mineval festivalil, siis see on ju meie oma. Ja nüüd mõni sõna sellest, mis on talveaia sel nädalal veel kuulda näha, saame perenaine, proua Viktoria Jagomägi. Tere õhtust, homme, 20 seitsmendail mail kaks kontserti. Kell kolm on ooperikohvik Saara Leonder, kommenteerib Leo Normet ja õhtul kell 20 Londoni Tseti koomiline ooper Don paskuvale. Neljapäeval 28. kell 19 laulavad Kai parmas meili Kallastu ja Mati Vaikmaa klaveril hiiliv aus. Pühapäeval 31. kell 20 on Rossini koomilise ooperi Abielu veksel. Esietendus osades Tallinna konservatooriumi ooperistuudio üliõpilased, muusika nii ettevalmistus Ene Rindesalust, lavastaja Arne Mikk. Ja esmaspäeval, esimesel juunil kell 20 on viimast korda sel hooajal Donizzieti ooper Donbass kohale. Kohtumise nimi juures. Aitäh nädala pärast on siin talveaias koos Virumaa Fondi inimesed koos Estonia seltsiga, et teha kokkuvõtteid luulekonkursist noor Virumaa ülekandetoonmeister Rein Palo. Kohtumiseni ja jälle kuulmiseni.