Autor leiti rahva hulgas ja antidele, ülemine. Selline laul kanti ette 30 aastat tagasi. 1933. aasta laulupeol. Koorile öelda aitäh, kuid nad ei ole rahul. Jah, laululusti oleks veel jätkunud, aga päike on juba võrdlemisi madalal ja ja teised koori liigidki ootavad. Kuid nendele Vikerkaare kirevatele ridadele tuleb öelda suur tunnustus mitte üksnes laulu eest. Kujutage ette, need naised sammusid laulupeoliste kolonnis, jalgsi südalinnast, siia rivistasid siis koos kõigi teiste kooridega laval. Tegid püstijalu läbi kogu piduliku sündmuse avatseremoonia, ühendkooride kontserdil. Ja siis, kui kõik teised kooriliigid läksid, võtsid istet, proovisid šašlõkki või, või jäätist, kuidas keegi. Siis nad alles alustasid. Seda märkisid ka koori dirigendid oma viimases aitäh jutus tublidele laulu naistele. Ja kõige hellem kontser tänasel laulupeopäeval on seega lõppenud. Naiskoorid on võtnud vastu kuulajaskonna tänu tubli esinemise eest. Ja mitte ainult selle, vaid ka palju-palju enama eest. Võib-olla me sellele ei mõtelnud meie siin lauluväljakul ja meid on ju sadakond 1000. Kuid kindlasti pani igaüks nendesse kiiduavaldustesse, mida nii rohkesti äsja kuulsite ka osakese oma tänutundest eesti ema vastu. Kes juba hälliveerel on andnud uuele põlvkonnale kaasa ühe oma kõige ilusamates kiindumustest armastuse laulu vastu. Kultuuripuu ei kasva ühe aastaga. Meie tänase üldtunnustatud Nõukogude muusikakultuuri lätted on seal, kus sajandite jooksul arenes väljarikas rahvalaulu varal. Kõige raskemadki katsumused ei ole suutnud võtta rahval tema laulu. Juba 1896. aasta laulupeopeokõnes ütles Jakob Hurt. Eesti rahvas on igal ajal üks laulja rahvas olnud. Kõige vanematest aegadest saadik on ta terve elu kätkes hauani lauluga. Lauldi rõõmus, lauldi kurbuses tegivad käed tööd, astus ivad, jalad teed suu ja süda laulis. Igal elu sündimisel oli oma laul, igal sammul oma sall. Lauluga naerdi ja nuteti juhatati ja jutustati. Vilgati ja põlarti. Lauluhääled olivad meie esivanematele justkui õhk, mis igal ajal ja igas paigas nende ümber lehvitas. Mida nad kui hinge endale sisse tõmbas, ivad? Siin selles kirevas peres on rohkesti inimesi kelle jaoks isegi need kaugel ajal öeldud sõnad ei olnudki nii väga ammu. Ja huvitav alati, kui tuleb üks selline hallipäine veteran kepiga või ilma rinnas ammused ammused laulupeomärgid. Siis rahvahulk kuidagi nagu taganeb. Ei muudest hoiust sellist paleeri loomulikult nagu Germanditovi puhul see toimub. Kuid see veteran märgitakse sooja pilguga ära. Terveid põlvkondi on laulnud viljanlased ütleme siis juba Mulgimaa mehed ja naised. Nende segakoor Koit, praegune teeneline koor on vanemaid tuntumaid ja kuulsamaid vabariigis. Ja mis te arvate, kui me vahetaksime praegu ainult mõned mõtted selle koori dirigendi, Eesti NSV teenelise kunstitegelase Paul Priguli ja kooriveterani Jaan Rätsep, aga ja võib-olla ehk piirdume sellega, et lehitsemine mõne sõnaga koori ajaloo kõige esimest lehekülge? Aja või selle lähikonnas, kuidas aitamise täpselt oli, aga nii on selle kohta kuulda Tartus laulupäev-päevalt tulijatelt ja kuidas nad on seal selles vaimustuse sattunud ja selle ka siis ka tekkinud neil plaan ja kindel kavatsus? Viljandis samasugune laulu-mänguselts nagu Tartu Vademoniegi ellu kutsuda. Sellest sai siis Viljandi laulu- ja mänguselts Koit. Kas on teadagi kusse nimi? Laulumänguseltside valiti? No kes nüüd täpselt teab mitmeid kuuldusi. Rahvas räägib nii, et on laulupeolt tagasi, tulejadsin Viljandi seltskonnategelased nimeliselt. Nad tagasi tulles on laulupeol doneetilnud teel hoiu kõrtsis. Teatavasti kõrtsid olid ennevanasti ühtlasega, teekäijatele ööbimiskohtadeks. Nii sai siis koit oma nime. Ja me kõik teame, et ta on seda osanud auga kanda läbi aegade mis kõik ei ole kerged olnud. Ajad on näidanud, et rahvalaululoomingut tugevad ja terved alusmüüri ei suutnud lõhestada ei kiriku, koraalide pessimismi pealetung, sarismi ja Baltikum haruldase truu alamlikud, viisikesed ja kodanlik, rahvustervikluse õõnes, vaatas kõigi valitsejate kiuste, kes maarjamaal kunagi kanna kinnitanud on jäänud elama esiemade laulud, lihtsad, kaunid ja mõistetavad viisid. Ning kõik nendest võrsunud edasiviiv. Meie tänapäeva muusikas. Ja kuulates täna muusikaajaloo kahtlemata kõige võimsamaid kooretunnet otse iga erguga, kui jõulisel sammul on 25 nõukogudeaastat arendanud kõike paremat meie rahvakunstis. Otsekui veerikas jõgi, mis on kitsaste kallaste vahel laiali kohale jõudnud ja jätkab teed mere poole on muistne kunst saanud juurde avarus, sügavust ja jõudu. Kinnine ta on saanud sotsialistlikuks kunstiks rahva tunnete, mõtete ja lootuste tõeliseks väljendajaks. Meie laulja uljas tuju võidab kõikjale südameid sulatõsi poisid. Ehk nii alustasid oma võluvat esinemist poistekoori. Ma ei tea, kuidas kellelgi kuid ma usun, ma ei ole ainus, kellele ainuüksi poistekooriheli Lõvi kujutlemine tekitab mingisuguse erilise liigutuse. See on suurepärane kooriliik ja tore uus värv. Meie juba. Nõukoguliku laulupeo traditsioonist. Poisid kutsusid välja autori Riho Pätsi tale üle lilled. Isegi üks tüdruk lisa lillekese poiste laulu autorile. Jaakkontsert jätkub. Koitegoori järgmine laul. Zoltan koday Ungari kaasaja kõige nimetama laul, helilooja ja muusiku laul esitati juba Uno Järvela esituses. Tähendab juhtimisel järgneb. Tervitusmatkal Gustav Ernesaksa laul. Ei nüüd ligipääsu ei ole. Gustav Ernesaks ruleti, joostes publiku poole pealt koori juurde määr poiste ette. Annab kõige pisemale punase lilleõie veise vihkab dirigendipulti Uno järvelale. Aga poisid läbivad sellise asjakäsitlusega Meil seekord siiski õnnestunud Gustav Ernesaksa. Autor Heino Rannap selle rännaku lauluga laulupoisid oma raipa kontserdi lõpetasid. On dirigendipuldis. Rännaku laul on lauldud. Dirigendid tänu vastu võetud. Ja ise dirigenti tänatud. Ja. Algabki laulupoiste rännak laululavalt ära. Kuulete valvel, vasak pool. Lihtsalt tore, lihtsalt võrratu, te kujutage ette, nad on ju ikka leida kolmanda klassi poisid. Ja sellisel ilusal suveõhtul oleks neil ju, kui palju tegemist ümberringi anud Kadriorg Mary paljud näevad seda esimest korda. Ja ahvatlusi on siin lihtsalt jalaga segada, iga jäätisekiosk kujutab endast kohutavat tõmbejõuga magnetit. Aga ei, nad panevad ennast tip-top rõivaisse nagu kõige suurem laulupeo veteran. Muidugi nooruslikult vanema tervel esimesel real on valged sokid, valged kingad, valged särgid, palume ja jääsinised vestikesed. Ja nii nad lähevad marsisammul lavalt minema ja me kõik soovime konseeri kaugele. Essenejeviiderene Meie meeskooride ühisridadesse. Ja küllap viib mõne mehe ka kunagi akadeemilise meeskoori kõige ihaldatavamale postile eesti laulumeeste hulgas. Suurepärane. Tuuna ja are lähtena. Park, ema, nemad nad on needsamad kollerikused, väikesed mehed kellest oli juttu naiskooride järel osana, mis niimoodi antaksegi ilusat laulutraditsioone ja põlvest põlve edasi. Just niimoodi võrsub tulevane laul ja laulupidudel muusikasõber kontserdikülastaja, muusikamõistja ja muusikanautija. Aasta ringi. Ja lihtsalt pärast nende väikeste laulumeestelaulu on kuidagi isegi veider meenutada et ainult natuke rohkem kui sajand tagasi esimeses eestikeelses. Laulmise õpikus 1841 ütleb teine jagu, niimoodi. Ma muidugi ei suuda nii koloriitsed materjali ette kanda nagu teda võiks trükkida omaaegsete gooti tähtedega. Juhendid lauljale kõlavad nii, kes selget häält tahab laulda, see peab suud nõnda lahti ajama, et on hammaste vahel pool tollimaad lahti. Ta peab germeste ja vaiksest hingama ja aegamööda suust puhuma. Tule keskenamasti ninast, puhu selle laulu. Heal on san juures, kes liialt puhub peale see ei laula mitte, vaid karjub. Mul on möödunud juba kolm tundi ajast, millal alustasime ülekannet. Laulupeo kontserdist ja laulupeo avamisest ikka ei lõppe, laulud, lauljad, külalised, põhjatu, põhjatu on rahvalaulusalv. Meil on, mida laulda, millest laulda, kellele laulda. See on suur õnn. Ja pidutuju ei alane. Laval on mehelikkus rivis, esimene mees, kuri meeskooris. Vanim kooriliik Eesti laulupidudel.