Hallo siin Estonia talveaed algab kellaviietee, algab seltside ühingute saade. See on Estonias see Eesti kultuurifondi, Eesti Kultuuriministeeriumi, Eesti muinsuskaitse seltsi ja vanalinna fondi eestkoste all toimuv otseülekannete sari igal teisipäeval seal samal kellaajal. See on seltside, ühingute ja liitude tegevuse tutvustamine. See on intelligentsi kokkusaamise koht. See on küsimine, kostmine, seltsidest, kultuurist ja taidlusest. See on seltside ja ühingute, ühistegevusajalugu ja tulevik. See on kindel põhitemaatika iga kella viie teel. Ja muusika, mis on iga kellaviietee lahutamatu osa, musitseerib Estonia teatri trio Jaan Lauri juhatada. Head pärastlõunatundi daamid ja härrad, täna on siin Estonia talveaias õdusas paigas, nii nagu alati. Väga. Me teame, et igal riigil, igal rahval on oma ajalugu, aga on ka sõjaajalugu. Iga rahvas on läbi aegade ennast kaitsnud, vähemalt püüdnud kaitsta, mõned muidugi ka teisi rahvaid allutanud. Aga kõik nad on ikkagi sõjaajalooga tegemist teinud. Täna siin siis koos Eesti sõjaajaloo seltsi inimesed. Seltsi aseesimees, ajaloomuuseumi maarjamäe filiaali juhataja härra Hannes Walter ja sõjaajaloo seltsi juhatuse liige, teatri- ja muusikamuuseumi direktor ja ühtlasi seltsi esimene esimees härra Mati Õun. Millal seltsi sündis ja milleks seda meil nüüd tarvis oli? Võib isegi arvata, et 50 aastat oli justkui ära lõigatud ajaloost. Ja loomulikult ta päris ära lõigatud ei olnud, aga ta oli pea peale pööratud, ütleme kogu see ajalugu või ajalugu oli tehtud propagandaks. Näidati nii nagu praegu neurosiiamaani püüab näidata, et Naši, mida tegid naasiaga, mida tegid siis teised mehed sellest kas vaikiti lausa või oli see kõik olnud paha, mis nad tegid, ja see seltsi asutamine saigi alguse ühest sellisest loost, nimelt 1900 87. aasta lõpul. Rajevalt laasi kirjutas sirbis ja vasaras mõned artiklid, kus ta tuletas meelde ühte vana lugu, mida ei olnud 50 aastat meelde tuletatud, nimelt see oli lugu, sellest korraldas 22. territoriaalkorpuse mehed esimestes lahingutes. Umbes 80 protsenti neist meestest jooksis nii-öelda üle sakslaste poolele. Ja selle peale tuli väga terav reaktsioon just tolleaegse ajaloo instituudi poolt ja nii-öelda tolleaegse ajaloo avalikkuse poolt, et see kõik on vale ja see kõik on laim eesti sõdurite kohta. Ja ta tahaks 88. aasta jaanuaris Speetigi ajaloo instituudis, noh, sõna otseses mõttes sellist Lintsi kohut Evald Laasi üle. Aga Evald Laasile õnneks tuli sinna kokku päris palju üldsuse esindajat, tuli kirjamehi, tuli ajaloolasi. Mul õnnestus ka seda lugu pealtnäha ja kuulata. Ja see laasi põrmu paiskamine kukkus läbi suure mühinaga. Kellelegi ei olnud selliseid väiteid, et see oleks vale ainult seda väidet, et noh, et me ei tohi nagu seda rääkida, et see annab eesti rahvast vale pildi ja eesti sõdurist vale pildi, aga noh, ajalugu on ajalugu. Kas see pilt on õige või vale see? Või noh, see pilt peab olema õige, ükskõik mis valgustab, meid ka näitab. Ja siis tekkiski selline idee, et teha selline noh, nagu vanal ajal öeldi ringkaitse. Ja et kaitsta selliseid progressiivseid, ajaloolasi järgnevate heliste nii-öelda ettevõtmiste eest. Ja 29. aprillil 1988 tuligi meremuuseumis kokku grupp ajaloolasi ja sai asutud Eesti akadeemiline sõjaajaloo selts, miks just sõjaajaloo? Muidugi sellepärast, et just sõjaajaloos oli kõige rohkem võltsitud kõiges muus. Vanemas ajaloos sai üht-teist veel midagi ära teha, arheoloogia oli peaaegu apoliitiline, seal muidugi ka püüti näidata, et me oleme alati venelastega sõbrad olnud ja nii edasi. Aga just hilisem sõjaajalugu see oli täielikult pea peale pööratud, mis hoopis maha vaikitud nagu näiteks vabadussõja ajalugu ja pluss muidugi ka meie eesti meeste tegevus teises maailmasõjas, nii Soome armees kui Saksa armees räägite ainult eesti meestest, kes olid laskur, kusjuures. Nii et mõte oli see, et panna jah, asi tõesti siis pea pealt jällegi jalgade peale see ajalugu, ega meil erilist esialgu noh, võidulootust veel ei olnud, kuna see vana ajalugu seisis kaunis tihedalt, siis aga ma ütleks, et isegi meie üllatuseks tuli, see suur kokkulangemine on nii nagu terves Eesti ühiskonnaelus, nii langes kokku kase, vana ja ülistatud ajalugu koos tolleaegsete Akadeemikutega ja ma ütleks, et meile endile üllatuseks Eesti ajaloo praeguste tegijate hulgast said juhtivaks. Ma ütleks, et just jah, Eesti akadeemilise sõjaolo, seltsimehed, ma julgeks öelda, et kaks kolmandikku sellistest meestest, kes praegu Eesti ajaloos ilma teevad, kuuluvad meie seltsi. Muide, miks te nimetate oma seltsi akadeemiliseks? No põhjus on juba selles, et seltsi põhikirjas on öeldud, et seltsi liikmed peavad olema akadeemilise haridusega. Muidugi me oleme jätnud endale väikese reservatsiooni. Ja oleme võtnud liikmeks ka harrastusajaloolasi kellel noh, mõnel üksikul ei ole akadeemilist haridust, aga põhimõte on see, et peab olema akadeemiline haridus. Ja ma viitaksin kaugemale ajaloole. Nimelt enne teist maailmasõda loodi Pariisis ülemaailmne sõjaajaloo komisjon ja Eesti sõjaajaloolased olid seal esindatud selleaegse akadeemiku Hendrik Seppa näol. Praeguseks hetkeks me ei ole veel sinna tagasi pääsenud, aga ma usun, et nüüd, kus Eesti on ÜRO poolt tunnustatud riik peaks nagu takistused olema siin ka põhiliselt juba kõrvaldatud. Sest päris omaette oma maal ja omavahel mingit asja teha, see ei ole ikka see, mis rahvusvahelisi kontakte omada. Nii et Eestil on sõjaajaloo uurimise traditsioonid. Aga nagu valtsi kunisus varem ei olnud? Jah, sellele küsimusele ei saa vastata ei või jaa. Tähendab, igal pool maailmas on põhilised sõja ajal uurijad, kindralstaabi akadeemia haridusega ohvitserid. Nii oli ka Eesti vabariigis Georg Leeds näiteks üks tuntumaid Eesti sõjaajaloolasi ja mitmed teised, on kutselised ohvitserid, akadeemilise haridusega. Meil nii nagu üks meie seltsi liige Matti Päts ütles nii, et et meie suguvõsas on kõikunud ohvitserid, aga mina olen esimene vaenlase armee ohvitser pidades silmas seda, et kõrgkoolis kõik said Nõukogude reservohvitseri auastme meil arusaadavad seal põhjustel väga pikka aega ei olnud oma rahvusest kutselisi kindralstaabiohvitsere, kes ühtlasi oleks jäänud ka noh, ütleme ideel ses mõttes eestlasteks ja see tähendab seda, et meie sõjaajaloo uurimise traditsioon selles ülemaailmses euroopalises mastaabis see katkes. Ja see, et nüüd meie selle seltsi asutasime See on mõnes mõttes ka, ma ütleksin, ma ei tea, võib-olla ma nüüd ka haaval mõnda seltsikaaslast, aga mingil määral hädaabinõu, sest normaalne on ikkagi see, et sõjaajalooga tegelevad need, kellel on ohvitseri kutse. Ja nüüd me noh, loodetavasti õige pea sinna jälle tagasi ka jõuame. Aga akadeemiline on ta selles mõttes, et neid, keda sõjaajalugu huvitab, neid inimesi on ju palju. Aga me oleme püüdnud siiski hoida mingisugust taset. Teil mõlemil on ohvitseri kutse olemas, siis pean tunnistama, et minul ei ole. Minul oli vanasti ma olen teeninud jah, Nõukogude laevastikus, neli aastat. Minu auaste jäi vanemmadrus. Ja ei, minul ka ei ole, muide minul kajale, mina ei ole vaenlase armee ohvitser erandlikud, erandlikud härrat sõjaajalooseltsis niiviisi, mitte päris erandlikud. Meil on mõned teised härrad veel. Suurelt osalt suure osa, tõesti on ohvitseri aukraad olemas Nõukogude armee oma muidugi. Meil on muidugi välisliikmed, kellel on ohvitseri kutsed kuskil teistes armeedes, kellel inglise armees nagu näiteks Einar Shandeinil. Kellel, kellel Soome armees, kes on Soome armees sõdinud ja kellel võib-olla veel kuskil Austraalia armees ja no tänan koos õige väike osade seltsi liikmeid, kui palju seal üldse inimesi on? Sellele küsimusele võib jah päris täpselt vastata, sellepärast et meil on tulemas seltsi aastakoosolek ja sellega seoses sai seltsi liikmeskond üle vaadatud. Meil on 62 tegevliiget üks auliige. Vabariigi, ma mõtlen siis seda sõjaeelset vabariik. Sõjamuuseumi juhataja Taavet Poska on meie praegusel hetkel ainus auliige ja usutavasti lisandub siia veel üks teine auliige, nimelt meie rüütliristi kandja Nugiseks. Meil on välismaal praegu kaheksa liiget ja toetajaliikmeid on neli, nii et sellise suurusjärk 100 liiget on, on praegu seltsil. Sõjaajalugu on üsna pikk, tavaliselt ikka niisama pikk, kui on rahva ajalugu ja astun teise laudkonda, kus on koos siis hästi vana ajaloo uurijad. Kes teavad siin väga kenasti bastionidest ja kindlustustest ja ajaloolane Jevgeni härra Jevgeni Kaljundi. Narva, mida te uurinud olete, on päris omaette kindlusi läbi aegade olnud. Ja see kohe peaks lisama see sõna kindluse nii logisema läinud, et et Narvas on tõesti olemas sense tervele Narva linn, mis koosneb üsna mitmest kindlustusosast ja minu meelest lausa Euroopa klassiline kindlustusarhitektuurimuuseum koostima Wana Hermanni linnuse ka kogu selle linnamüürijäänustega ja vana vanade bastionidega, mis kannavad säärast klassifikatsiooni nagu uusi Itaalia süsteeme, siis selle meie taanbergi kes siin oli ka Liivimaal Vana-Liivimaal tegutses tema süsteemi bastionid, mis ümbritsevad linna ja kooskõlas selle teisel pool linna Ivan, kolmanda auks ehitatud Ivan kuradiga. Ega säärast kindlustusarhitektuurimuuseumi annab otsida. See on kena näide sellest, et sõjaajaloolased ei uuri mitte ainult meeste vaprust ega ka sõjataktikat, mis sõdade jooksul on peetud ja kuidas rahva vabaduse eest püütud seista. Vaid siia kuuluvad ka kõik kindlustused, relvastus, kõik, mis on sõja ajalooga või sõjaga üldse seotud. Ükskõik kumb pool siis, kes meile soosiv või mitte soosiv, seda on teinud. Nojah, see tee küsimus viitabki sellele, et et kui näiteks minu elukutsega te nimetasite, ajaloolane, ma olen kunstiajaloolane, paistab, et see on sõjast nii kaugel. Aga samas, kui me hakkame uurima mingisugust linnamüüri, siis me tuleme tema laske avadeni, väljalaskeavad on vastavalt konstrueeritud tol ajal olemasolevate relvadega, olgu need siis sammud või püssid või või kiviheitemasinaid ja tahes-tahtmata tuled sealt meeste juurde ja, ja, ja meeste kaudu väepealikud juurde, kes mängivad teatud rolli ühe või teise asja ehitamises ja, ja need asjad on väga kõvasti seotud. Kas niisuguste kindlustuste juures vaadati ka juba tol ajal mingisuguse kunstilise väärtuse peale või, või olid need asjad kõik seotud ikka kindla eesmärgiga? Kaitseväe rünnaku eesmärgid on? Ma arvan, et siis kunsti peale mõeldi vähem ja just eriti meil siin, Eestis kus ka see ehitusmaterjale lubanud eriti palju ilu peale mõelda, kuigi jah, kui võtame neid suuri linnu seederikkeid, siis on ka arhitektuuris oma oma oma kaunides, aga samas ma mõtlen, et kui ma praegu räägin eriti palju sellest näiteks hobune, kui sõja sõjariist, siis hobune, näiteks Narvas oli, oli keelatud kaup ja venelased kangesti tahtsid neid suuri saksa hobuseid osta või ütleme, eesti hobuseid. Ja, ja neid veeti salaja üle jõe, hobune oli nii nagu rakett nüüd sõjaasi. Aga, aga ilu peale jah, siiski mõeldi sellepärast, et et meie maal võib-olla mitte nii palju, aga kui me mõtleme seda Ida-Preisimaad või prantsuse linnuseid, eks, eks seal see vasall või kuningas tahtis, et temal oleks, oleks ka ka ilu taga. Arheoloog härra Mati Mandel töölt uurinud relvastust juba ammust ajast peale. Mida te võite öelda, missugust relvadega siis eestlased kunagi sõdisid, kuigi kirjanduses on väga kummalisi või ilukirjanduses rohkem kummalisi asju kõneldud alates niisugusest tapariistast, nii nagu suur nui. Nojah, ega meil nende suurte nugade kohta palju informatsiooni ei ole. Põhiliselt relvastus oli ikkagi meil, oda, mõõk, noosis, sõjanoad olid veel kasutusel ja paistab, et oda ongi olnud ikkagi põhiline relv, neid on hästi palju meil leitud. Eestimaal noh, üle 1000 vähemalt ja kõige kaunimad relvad, kuna relv oli vanasti ikkagi ka mitte ainult Abba riist, ott tihtipeale ikkagi ilus asi või püüti teha tast ilus, kõige ilusamad relvad on, on pärit viikingiajast, on siis niimoodi, üheksas, 10. 11. sajand. Ja siis on mõõku ja odaotsi kaunistatud hõbedaga isegi kullaga ja nende kvaliteeti, et on olnud väga kõrge. Sest need relvad tehti sagedasti sepistati kokku mitmedd mitmetest metallikihtidest terase ja rauakihtidest, mis andsid siis relvale nii tugevust kui ka elastsust juurde. Ja noh, eriti huvitavad on tolle perioodi mõõgad, milledel leidub mitmesuguseid pealkirju, meistrimärk ja töökodade märke. Enamus neist on Damasseeritud, jällegi annab siis relvadele tugevust elastsust juurde. Ja noh, siis uurimine seisnebki selles, et missugused relvad on kohapeal valmistatud, missugused on toodud sisse kust kohast kuidas relvastus muutunud aegade jooksul mis toimus siis, kui viikingiaeg lõppes, kui skandinaavia, ütleme risti usustati, sealt enam relvi meile ilmselt ei toodud. Kas hakati rohkem tegema kohapeal, relvastust, jäävad probleemid mille te arvete, miks inimene on nii kummaline olnud, et tapariista anda kunstipäraselt kujundanud, mis on siin selles inimese hinges niisugust kummalist vastuolulisust? No eks see oli niisugune asi, et eks kaunidus see pidi iga vastasele nagu mõjuma psühholoogiliselt, relv oli ikkagi mitte ainult siis noh, tehtud nii et ta lihtsalt tapaks vaid ta mõjuks ka juba välimusega juba vastasele ja ja võib-olla ka nendele meestega, kelle koos koos sõditi uhke relv andis kahtlemata julgust juurde. Aga kui nüüd meenutame, me oleme piltide peal näinud või Leningradis nüüdses Peterburis tähendab minna Suurtüki muuseumi, siis me vaatame need kahurid, mis said tehtud, ütleme 16. seitsmeteistkümnendal sajandil, siis nendel on nii palju valu, ilustusi, küll on lõvipead ja ilusat kirjad ja kõik, tähendab, inimene vist on alati ka sõjamees on alati oma vormi ilu taga ajanud ja see käib kõik kokku ja eksmeister ju valmisest alal huvitavam, ikka ilusat asja. Ja kindlasti andis Seindaga juurde relvale. Järgmiste muusikapaladega tuleme aga juba lähemale kaasaega ja juba lähemale möödunud sõjale. Raimond Valgre muusikaga jõudsime teise maailmasõtta. Me teame seda, et muusika ei tunne rindejoont ja need meloodiad on rännanud üle rindejoone ühe kui teise poole meeste juurde. Alustage emgi, sealt on meil üks märksõnajärg, 200. Härra Sven ise, mida see tähendab? Su tähendab lühendust soome sõnast jalga vägirütm, tee Iierr jalga väkke rügementi, jalaväe rügement 200. No üldiselt on juba teada praeguseks et see oli jalaväe rügement, mis koosnes eestlastest ja moodustatud Briti peaaegu täpselt 48 aastat tagasi, kaheksandal veebruaril 1944. Siis kui eestlase oli Soome relvajõududes juba nii palju, et neist sai moodustada eraldi rügemendi koos sinna juurde kuuluvate eriüksustega koolidega ohvitseride kursustega, allohvitseride kursustega, tankitõrje granaadiheitja ja side ja, ja kõigi muude erialadega. Nüüd te olite ise seal, jah? Jah, mina kuulus vanameest, olite siis oleksite, mina läksin sinna üheksateistaastasena. Ja kuidas minek oli, sinna minek oli nii kui enam rikul paadiga minu juhul sõudepaadiga üle Soome lahe. Neljas üritus, mis, mis õnnestus? Esimesed kolm läksid luhta. Noh, riskeeritud ettevõtmine, aga läks siiski korda, läheme peaaegu kolmele poolel 1000-l mehel. Mõnedel muidugi ei läinud nii hästi, mõned hukkusid, mõned jäid kinni. Aga üldiselt siiski, kes ettevõtlik oli, pääses läbi. Ja see osa neist, kes astus relvajõududesse, see oli täiesti vabatahtlik. Isegi võis nii omal soovil ära minna, kui isu täis sai. Kui te kinnivõtjad olid sakslased, eks ole, ei tohtinud ju Minnasid sinna ja kinnivõtjad olid sel juhul põhiliselt sakslased, kui ei juhtunud nii et merele sattusid mõne vene allveelaeva küüsi, aga neid liikus tol ajal vähe. Lennukeid liikus rohkem, aga need meid eriti ei häirinud ja see oli aastal 1000 900943 kevadel. No siis eestlasi oli seal vähe ja nad kuulusid põhiliselt 47.-sse soome rügementi. Soome rügement üldiselt oli kokku 61 vist numbri järgi kõige suurem number oli 61 162. Ja see meie number 200 tähistabki osalt seda, et see oli midagi erakorralist Soome relvajõududes, vahepeal oli üle 100 tühja koha. Kas olete kirja pannud selle ajaloo, mida te ise olete läbi teinud ja mis näiteks Eesti sõjaajaloo seisukohalt on üsna tähtis etapp? No kõigepealt, meie ajalugu on võib-olla paremini uuritud ja kajastatud kui ühegi teise teises maailmasõjas osa võtnud Eesti väeüksuse ajalugu. Seda on teinud Rein Moora, Harri Moora, poeg, meie mees, samuti meie poiss ja Evald Uustalu, Eesti diplomaat, ajaloolane ja samuti meie poiss. Nemad on koostöös teinud paksu raamatu mis on ilmunud kümmekond mõnikümmend aastat tagasi Rootsis ja on trükivalmis ka Eestis juba umbes aastapäevad. Mitmesugustel tehnilistel ja materiaalsetele puudustel. Ja põhjustel ei ole see seni ilmunud. Seal raamatu nimi on soomepoisid. See on see nimetus, mis meie meestele anti rahva poolt, kui nad pöördusid Eestisse tagasi saatuslikel päevadel 1944. Vahetult enne lõpplahinguid Eestis, et nendes veel osa võtta. No soomepoisid üldisemalt tähendab mitte ainult IR kahte 100 vaid ka 400 umbes 400 meest, kes teenisid Soome laevastikus kauge luureüksustes ja teistes üksustes. On täiesti mõistetav, et me ei suuda sõjaajaloo seltsi kogu tegevust haarata ja peame leppima mõningate katketega ja väljavõtetega, mida mehed on uurinud, mida on teinud. Linnamuuseumi teadur Kaupo Teemant. On uurinud eesti ohvitseride saatust, aga samuti ka võru metsa Amendlust, mida te kriipsutasite alla just eesti ohvitseride saatuse uurimisel. Kriipsutasin alla, et Eesti vabariigi ohvitserid ja vabadustest kavalerid kahjuks 39 ei saanud täita oma sõjamehe kohust. Oleks seda kindlasti teinud ja langesid repressioonide alla. Selle vastu tundsin, hakkasin huvi tundma, ilmselt ka sellepärast. Mitut meest tundsid. Isiklikult mainin kolonel, Leedsi kolonel bana veskid major tulnulaat. Aga täna ma tahaksin mainida Ühte omalaadset juhtumit 20 aastat tagasi. Malin lähedase sugulase matusel. See oli Põhja-Lätis. Ja seal oli ka üks eestlasest ohvitser, kes teenis Läti vabariigi armees ja arreteeriti liteni laagris. Samaaegselt kui Eestiski Petseris. Ta kohtus paljude eestlastega Norilskis ja mulle taga jäänud meelde üks sündmus. Ta kutsuti välja. Talle tehti ettepanek hakata koputajaks hakata nuhiks. Ta kehitas õlgu, et mina ei oska seda teha. Nupule midagi räägi, mis mõeldakse, mida räägitakse, mida kavatsetakse. Ütlesid, aga see on minu veendumuste vastane. Väljakutsuja läks näost punaseks ja ütles. Saadame su kurradi sinna, kus ta enam päikest ei näe. Läks siis välja. Ja annil toimus kohtumine kitsal lumisel teel. Ei olnud võimalik kõrvale minna. Ja väljakutsuja laagri ametlik sirutas käe ja ütles ainult ühe sõna. Molava dets. Omalaadne lugupidamine. Mis puutub siis metsavendluse? See on seotud minu kodukohavarumaaga, kus äge metsavendade võitlust, millest praegu palju räägitud ja tahaksin mainin ainult ühte kalmu, see on retsiku Varstu juures retsiku surnuaia taga on üksik metsaline kalm. Ja selle raudristil oli pronksplaat grammeeringuga Heldur Haller sünni- ja surma-aasta mõrvatud sel kuupäeval uputatud selle kuu päeval maetud sel kuupäeval. See plaat tuli vennal vahet panna, ära võtta. Aga nüüd lend lubas selle plaadi tagasi panna. Ja veel meie hulgas on muuseumitöötajaid ja meie üheks ülesandeks on Eesti sõjamuuseumi taastamine seal sellepärast vajalik, et tõsta eesti meeste moraalset võitlust vaimu. Meie seltsi liige Hannes Walter Kirjutas valuliselt, et eesti mees peab hakkama armastama relva. Ja ma lisaksin seda, et eesti mees peab armastama relva, nii nagu oma naist. Kuidas aga arhiivid aitavad sõjaajalugu taastada, võib-olla härra Tiit Noormets peatab mõne lausega sellel? No ükski sõjaajaloolane arhiividest mööda ega üle ei saa ja kõik meie seltsi liikmed võiksid kindlasti pikalt-laialt rääkida sellest kuidas nad on pikki tunde ja päevi arhiivis istunud. Kuid võib-olla raadio jutu jaoks ei olegi nii atraktiivne, sest mis arhiivitöö muud on kujuks vanades paberites sorimine kõige lihtsamalt öeldes. Ja seal saab muidugi. Palju üllatavaid rõõmustavaid leide ja lõpuks nendest väikestest leidudest killukestest saavad kokku ka paksud monograafiad. Kuid praegu ma tahaksin arhiividest rääkida võib-olla hoopis ühest teisest asjast, nimelt. Ma ise mitte ühtegi kindlat teemat uurides, vaid oma leivatööd tehes arhiivis olen sattunud ka sellistele rõõmsatele, üllatavatele leidudele. Et arhiivides on säilinud väga palju kunagisi ajaloolaste koostatud töid, mis ühel või teisel põhjusel siis ei ole jõudnud trükijaga avalikkused, et näiteks 1943. aastal koostati Eestis omakaitse malevates vastavalt igas malevas selleks ülesandeks määratud inimese poolt kohaliku maakonna suvesõjaajalugu mõnes maakonnas. See kujutas endast ainult tõhukest kausta 1941. aasta suvesündmuste kroonikaga, kuid mujal näiteks Võrumaal, Virumaal ja veel nii mõneski teises maakonnas. Ülipõhjalik ja täpne teaduslik töö mida siiamaani kahjuks ajaloolased peaaegu üldse ei ole kasutanud. Aitäh, kas eile ja nüüd tahaksin küsida paar lauset Ameerika kodanikult, kes on Eestisse elama asunud harrastusuurija ametilt insener härra Leo Reinsalu bana kaadriohvitser eksilma. Ja elu on olnud väga mitmekülgne. Ega keegi oma kodumaalt lahkuda ei taha, aga hirmus ja elu päästmiseks on nii paljugi kodumaalt väljamaale põgenenud. Ja nii ka mina, kes oma alghariduse ja ettevalmistuse saanud tondi sõjakoolis eesti Bratva ja maa kaitseks ja see on mind edasi viinud kogu läbi maailma. Ja ka seal Ameerikas kolme rajatud liidsen of Estonian Libération Eesti vabastajad, leegion ja sellelt vaimult on meie välisläänemaailmas kogu aeg mõttes Eesti tulevase vabadusele. Ja need on, mis on andnud meile jõudu ja teda tahame jätkata ka siin kodumaal. Nüüd te olete kodus, kas te saate neid mõtteid rakendada, mida te seal väga kaugel väga kaua-kaua aastaid olete mõlgutanud? Ja need on olnud meil mõttes ja selles mõttes oleme tulnud kokku igal äril pinnal püstitades Eesti vabariigi aastapäeva jaanipäeva Eesti kommete kohaselt ja toonud kaasa oma sõjakogemused, et need ka siin tarvitada. Aitäh teile, omaette peatükk on eesti merendus, Eesti sõjamehed merel, meremehed, meremuuseumi teadusdirektor, härra jaks, amet. Võib-olla üks mõte Eesti meremeeste kohta, kes on merd sõitnud ja Eesti piire sealtpoolt püüdnud kaitsta. Merejõud ei ole Eesti jaoks midagi abstraktse, et kui me tuletame meelde muistset vabadusvõitlust, kus olid laevadel konkreetne osa ja päris mitu sajandit vahele jätame, siis Eesti merejõud loodi ja asusid tegutsema vabadussõja esimestel nädalatel. Ja tegutsesid väga aktiivselt kogu vabadussõja vältel. Sealjuures meie mereoperatsioonid olid ülimalt edukad. Kogu vabadussõja vältel ei kaotatud ühtegi laeva, vaatamata tegevusaktiivsusele Mida tuleb tõesti lugeda erakordsete saavutuste hulka merejõud ja juhtis meil teatavasti Johan pika, kes kelle sünnist täitub paari nädala pärast 120 aastat, seda on võimalus tema tähtpäeva esmakordselt tähistada üle poole sajandi. Kõike, mida akadeemiline sõjaajaloo selts on teinud, me ei jõua täna ära kõnelda. Niipalju veel ütlen kõikidele sõjaajaloo seltsi inimestele, kes siia on täna kogunenud. Suur aitäh. Teist tuleb edaspidi kindlasti veel juurde. Nüüd aga mõni sõna sellest, mis Estonia talveaias veel sel nädalal teoks perenaine proua Viktoria Jagomägi. Tere õhtust. Kolmapäeval homme kella kolmest kella kuueni on ooperikohvik plaadimuusikaga. Kuulame Straussi nahkhiirt, kommenteerib Hans Miilberg. Neljapäeval, kuuendal kell seitse on meil esietendus. Esietendub Kalmani Silva on läbilõige Steini Jen Bachi operetist Heino Aassalu redaktsioonis. Ning esmaspäeval, 10. kell seitse kutsume teid lühiballetti. Esietenduse eelõhtut juhib Juris Rigurs. Tere tulemast. Nii palju siis täna, kahe nädala pärast, sellel samal kellaajal on siin õdusas talveaias koos hiidlaste seltsi muhulaste seltsi ja saarlaste seltsi esindajad. Ülekandetoonmeister oli täna Rein Palo, kohtumiseni jälle kuulmiseni.