Algab saatesari on laenanud oma pealkirja ja ka tunnusmuusika Erkki-Sven Tüüri vokaalsümfoonilise teosest. Ja sellepärast on päris loomulik, et me esimeses saates võtamegi teemaks helilooja enda. Viivi Luik kelle teksti on valinud Erkki-Sven Tüür oma oratooriumi teksti üheks osaks on kirjutanud nii. Trepp keerleb ja keerleb aastakümnete seas, ta on lõputult pikk, igal korrusel seisavad mitmes reas kodu, uksed ja igavik. Ja võib-olla selle saatesarja teemadeks ongi nii koduuksed kui igavik. Oleneb igal konkreetsel juhul teemadest ja need omakorda jälle rääkijatest. Aga täna on tõepoolest meil teemaks Erkki-Sven Tüür ja tema kui helilooja ja nähtus Eesti muusikas. Meie kultuuris võib lausa nii laiemalt ütelda nähtuna läbi mitme inimese silma. Helilooja ja muusikapedagoog Jaan Rääts, ma nimetan täna teid niimoodi, sellepärast Erkki-Sven Tüür on üheks oma õpetajaks nimetanud ka teid. Ja kes siis veel paremini peaks tundma inimest? Ja nüüd juba ka kolleegi kui õpetaja ja teine kolleeg No ma arvan, et see mida ta andajaks kujutab eesti muusikas ja meile meie kõigi jaoks, seal võib olla niivõrd selge, et sellest ei tasu rääkida, aga temast on huvitav rääkida poisiks osast. Ka. Peale selle meile tuntud loomingu mina olin tema õpetaja konservatooriumis. Ja õieti ma teda varem isiklikult ei tundnud, kuigi ta oli Eestis üks populaarsemaid ansambli juhtents. Ansambel oli noorte seas eriti väga tuntud ja armastatud, nii et kui ta konservatooriumisse tulid, oli ikka kuulus inimene. Kindlasti kuulsampu, tema õpetajad. Ja ma mäletan, et tema saamisel konservatooriumisse oli ka teatud raskusi. Need olid küll väga juhuslikku ja võib-olla juhuslikku laadi ainult tolle aja inimestel eriti juhtivatele inimestele arusaadav. Mis siis juhtus, et teda ei tahetud nimelt konservatooriumisse kuidagi võtta. Päritolu pärast või? Ei mitte? Talu pärast küsimus on selles, et et et tema huvitusi, elektroonilist muusikat ja siis ta kohtus kirikuringkondadega, kui mängis sealses ansamblis lihtsalt mujal, ei olnud elektroonilisi vahendeid leida nii kerge ja eks tema ümber siis tekkis arvamus, et ju ta on siis mingi lahkusuline või midagi, mida tollal bändi muidugi pahaks. Ja just oli konservatooriumi juhtkond pähe saanud selle aastat õppeasutus on liiga palju usklikke noori kasvatus tööl nõrk. No võib aru saada, et ega konservatooriumi juhtkonnal siis hirmus tahtmist ei olnud nüüd kohe jälle võtta peale värsket teha saamist ühte uskliku noort juurde, mis oleks võinud ju tähendada ka organisatsioonilisi järeldusi mõnelegi inimesele. Nali jah, aga kuna minu poeg oli Erki, olid väga suured sõbrad, õppisin muusikakoolis flööti mõlemad siis poeg, kes väga peale, et ma ikke teeks kõik minust sõltuva. Ja noh, ma olin tollal ikkagi ülemnõukogu saadik ja Liidu esimees ja vähemalt ma olin inimene, kes võis ka ise vastutada oma tegude eest ja ja vaat siis leppisime siis omavahel nii kokku, et kui midagi juhtub, siis on minu asi asi asi kuidagi korda seada, et ma võtan nagu ta oma vastutusel siis endale õppima. Nonii see asi läkski, aga kõik see oli udujutt tegelikult Herkeli täiesti tavaline tudeng, nagu kõik teised, ei olnud erile eriline usutegelane midagi. Ja muidugi väga huvitav, et ta oli ju nii kuulus ja edukas tollal. Ja nähtavasti oli ta ikka niivõrd intelligentne inimene, taipas, et ega selle teel eriti kaugele ei jõua. Nii tantsuansambli juht oli enne ja teame, et need on tulnud peale selle, kui palju. Aga kui palju tal on tarkust hakata haridust omandama. Ja veel minna üle klassikalise muusikasfääri. Herkel see kergelt läinud. Ma usun, et tulevikus, kui temast tehakse filme nii umbes nagu sekkovskist on tehtud filme siis kindlasti näidatakse, kuidas juba lapsena seal ärkas ja kuulis sümfooniaid kõrvus. See on nüüd Tšaikovski pulma, kui ka oleks Erki bulvale. Erki läks alguses päris nii, kuidagi raskelt. Süvenemine uude sfääri ei ole ju nii kerge ja teiseks oli ta niivõrd tark ja palju kuulnud inimene, et tema eesmärgid olid kõrgemad kui võib-olla esialgu suutlikkus. Ja selle tõttu ma saan temast täiesti aru, ta tuli sageli tundi, mitte midagi kaasas, ainult vestles ja rääkis, kuidas tema näeb, mida peaks tegema, siis ma ikka talle ütlesin, jagaku saaks ikka mõni klaveripala ka selle juurde, et siis on mille, mille ümber rääkida. Muidugi, need klaveripalad ka tulid aegamööda ikkagi. Ja seal oli palju ideevälgatusi. Nii et mul oli küll, millest õppida. Ega õppinud juba sellepärast õpetabki, et ise ka saaks õppida. Ega muidu ei saagi üldse muusika arenguga nii kaasas käia kui ei jälgi, mida kõrval teevad ka noored. Ja aga siiski aegamööda tulid teosed, mida ka kolleegide lilled liidus tutvustasime ja ja siis lõpuks ta plahvatas. Nii-öelda ja lõputöö esimene sümfoonia alates juba päris suurt tähelepanu. Ma ei, ei oska, ei saaks isegi öelda, et ma selle sümfoonia tegemist saingi suureks abiks olla, sest see töö käis väga kähku, me rääkisime rohkem New Yorgist, plats joonestan niisugustest küsimustest. Aga nii, see on kõigi lõputöödega. Ma tegin oma lõppude kalleri juures nõndamoodi, et Elleri saanud seda lõpuni pidi vaadata. Ja sellest ajast peale algas temal normaalse helilooja, normaalne. Niisugune tõus muidugi päris normaalseks seda nimetada ei saa, et nii-öelda kiiresti jõuab näda suure tuntuse ja, ja tunnustusteni. Aga temal seal juhtus. Et jõuda jah, tõepoolest niimoodi kiiresti edasi on vaja ikka teatud loomuomaduste ja andekuste maiust, nimetabki mitmese, sambekuste kompleksi. Mida te Erkki juures nagu kokku võtaksite, mis on need jooned, mis võimaldavad tal tõusta? Kõige selle eelduseks on muidugi puhas muusikaline andekus, mis endal täielikult olemas ja teiseks on tal veel üks niisugune omadus, võimalik, et, et seda lihvis väga palju. Sumera, kelle juures ta ennast täiendas pärast konservatooriumi lõpetamist. Et tal on niisugune ka muusikakonstrueerimise vaist väga tugev, tähendab, ta oskab igasugusest materjalist ehitada üles suure terviku, jänesest dramaturgiliselt terviku. Seda omadust muide ei ole kõigile, tähendab neil ei ole minu arvates jagunevadki kahte tüüpi autoriteks noh, nii nagu ütleme, Prokofjevi, Šostakovitši Šostakovitši igasugusest materjalist ehitada sümfoonia valmis ja seal ei tarvitsenud enam midagi lisaks tulla. Vahepeal neist väga üllatavad, see kõik on nii põnevalt tehtud ja haaravalt, aga näiteks Prokohvil tuleb igal sammul kui palju meeldejäävaid elemente, ta kogu aeg juurde ja, ja rohkem inimene kuulab seda materjali põnevust ja unustab selle võib-olla selle dramaturgiliselt terviku hoopiski ära või jätab selle kõrval kõrvaplaaniks. Ehkki noh, vastanud mitte ainult Erki, vaid ka Sumera vastas Serbia sumeral mõneti lähedased oma laadilt. Vastandiks on näiteks Raimo Kangro, minu teine kuulus õpilane. Ütleme seni juba väga kuulsaks saanud õpilane Raimo Kangro väga palju materjali kogu aeg. Nii et tema ei hakka igast asjast teost ehitama, vaid tal on väga palju kujundeid ja elemente. Just niisugused meloodia. Jah, meloodilise element. Ja näiteks ma isegi väga ei kujuta ette praegu, et et näiteks Erkki hakkaks väga palju mingist laule kirjutama või ma ei kujuta ette, et ta mingit romantiliselt kirjutab, tähendab, kus puhtal meloodiliselt joonel tähtsus, ma ei kujuta ette, et teda see huvitaks, küllap ta saaks hakkama, kui tarvis oleks, väga ei tarvitse teda eriti huvitada ka näiteks Raimo Kangro, on see loomulik, loomulik, näiteks omadus kuskile niisugust muusikat kirjutada püüdnud igas laadis kirjutada kaasatud ka populaarseid muidugi, noh, mida kedagi varem. Aga see on niisugune omadus, mis teeb ta muusika põnevaks. Erki muusika teeb põnevaks veel esmapilgul kuulajale köitvad pealkirjad. Et ja ma ei saa siin nüüd raadioajakirjanikuna jätta ütlemata, aga et ta ise väga meelsasti räägib oma teostest küll väga lühidalt, aga ta jah, nagu mingisuguse võtme ja idee oskab oskab alati selle juurde anda. Mis teie, tema, nende, kuidas öelda igavikuliste mõtete ja teemade ja selle kalduvuse kohta, ütlete. No eriti nendest pealkirjadest, nii tema kui teiste juures ei huvitanud ladinakeelsed pealkirjad, mida peab lahti seletama ja millest midagi järeldama. Seda kõike võiks ka eesti keeles vabalt saksa keeles, inglise keeles ükskõik. Aga ma ei pea, ma pane sellele mingit rõhku üldiselt, sest et see muusika ei muutu sellest. Mina kuulan seda muusikat, ilma et ma tahaks midagi teada, mis ta seal võis mõelda. Mitte ainult tema muusikat, ka teiste autorite muusikat mind üldse ei huvita, mida sellest kirjutatakse nii enne kui pärast tantsumuusikat. Ja ma saan sellest kõige suurema elamuse, nii et ma ei loe tavaliselt armatatsioone olgu neid kirjutanud autor ise või keegi teine. Mal vahest tekib suur hirm, kui ma loen Erkki-Sveni kontserti, järelmeid, arvustusi, sageli nii keeruliselt, et nad ei saagi praktiliselt arunena, miskised, mõttekonstruktsioonid või ütleme nii, kunstiteosed omaette, ainult sellist kunstil, teost, kirjandusteosed, kirjandusteosed on niisugused, mida ei ole huvitav lugeda. Kuulame orkestri miniatuuri otsib juuri. See on tellitud Sibeliuse 125.-ks sünniaastapäevaks Helsingi linnaorkestri poolt ja jaoks analoogiline tellimus tehti kaheksale heliloojale eri maadest. Ja esiettekanne toimus kaheksandal märtsil 1991 Helsingis. Dirigeeris Eri Klas. Helilooja ise on selle teose juurde öelnud järgmised abistavad saatesõnad otsib juuri muusika liigub kõrgest registrist ja külmadest värvidest, madala registri ja soojade värvide suunas. Omal kombel võiks rääkida teekonnast kolmanda oktavi reest kontra oktavi, Reini loo keskne heli on remille ümber sümmeetriliselt konstrueeritud helimaterjalist moodustuvad lühikesed grammatilised motiivid. Neist omakorda kasvab 12 tooni. Helireal põhineb kõlaväli, millest kumab esile tee mul kolmkõla keelpillide poolt esitatuna. Edasine muusika areng põhineb nende kahe kontrastse elemendi omavahelisel pingestatusel. Ja kuulame seda viieminutilist teost. Lepo Sumera täna on üks hea insam teema. Erkki-Sven Tüür kui helilooja ja kui nähtus meie kultuurielus, sina tunned teda lähemalt, ta nimetab sind ka üheks oma õpetajatest. Ja sellepärast palungi, et räägi meile, kes on Erkki-Sven Tüür sinu silmade läbi. No see on tore sissejuhatus küll sa ütlesid, et on üks ja ainumas tema, Erkki-Sven Tüür. Ma arvan, et see teema on nii suur ja lai, et sellest teemast piisab täiesti. Et küllaltki ma loodan visust huvitavat mõttearendust arendada mitte ainult kunstnikuisiksuse ja mitte ainult inimese kui sellise üle, vaid ka võib-olla muusika vajalikkuse ja koha üle inimese elus ja inimeste elus üldse. Erkki-Sven Tüür, no kõigepealt kui ma temast mõtlen ja ma teen seda väga tihti, sellepärast et see on inimene, kes on mulle väga lähedane inimene, mitte mitte kui ütleme, niisugune kolleegidevaheline suhe, vaid, vaid meil on väga tugev sõprussuhe, mille üle mul on väga hea meel. Kuidas ma võiksin siis Erkki-Sven iseloomustada, kõigepealt ma tahaks öelda, et ta on väga andekas inimene, mis on loomulikult vältimatu eeldus selleks, et looming, kuidas inimene tee, poleks tõesti inimestele tähtis osa Eesti linnas oluline ja läheks teistele inimestele hinge südamesse. Mis tähendab Erkki-Sveni puhul andekuse, ilmselt koosneb päris mitmetest erinevatest tahkudest ja võib-olla üks olulisem tahk on koguni selline. Teda ei ole sugugi mitte ükskõikne enda ümber toimuva vastu, võib-olla see ei ole nii otseselt muusikaga seotud, kuid teist otsa pidi on ta seotud just nimelt selle kõige olulisem, aga see on seotud nende inimestega, kes kes meid ümbritsevad, seotud nende inimestega, kes on ka potentsiaalne kuulajaskond, on seal seotus oma kultuurikeskkonnaga, oma ajastuga. Minu arust Erkki-Sven huvitub teistest inimestest väga ja ta on vist ka selline tüüp, kes oskab teiste inimeste rõõmudest-muredest sisse elada, mis kahtlemata muudab teda ennast rikkamaks. See on muusik, kes on alustanud oma muusikuteed praktilisest muusika tegemisest, saan siis pillimängust ansamblis. Ja võib-olla see on ka üks oluline moment tema kui helilooja edaspidises loomingus, sest sest praeguseks on ju helilooja ja ja interpreet üksteisest kaunis kaugele läinud, selles mõttes, et et varsti veel hakkas peale kuskilt Felix nendes patoldist, kes, kes eristas need kaks poolust, interpreet ja helilooja ja praeguseks on ajaspiraal jõudnud võib-olla sellesse punkti, kus, kus heliloojad püüavad uuesti oma muusikat esitada või ka, et kus interpreedid hakkavad muusikat kirjutama. Ja Erkki-Sven on üks selles mõttes tore kaasaegne näide heliloojast, kes on võimeline improviseerima näiteks klaveril, kuigi ta ei ole sugugi mitte klaverimängija ja, kuid usutavasti öelda ka, et tema klaverimängutase ei ole võib-olla nii hea, kui kui seda on teistel heliloojatel, võib-olla nii, aga tema klaver improvisatsiooni alati ääretult huvitavat kaasakiskuvad ja samas ta on võimeline ka sinna juurde laulma omaenda tekste mis on ju päris haruldane nähtus. Ühesõnaga, tegemist on rikka vaimulaadiga inimesega, kes kes on avatud hingega, kes huvitub kõigest, nagu ma ütlesin, mis tema ümber toimub. Ja ja seetõttu tema muusika on mites kolastiline, mitte väljamõeldud muusika, mitte muusika nootide kirjutamise eesmärgil mitte uute nippide avastamise muusika, vaid see muusika, mis tuleb ilmselt seesmistest, kaemustest, nägemustest. Omaenda isiklikest üleelamistest ja seetõttu on ta elus muusika, mis ilmselt huvitab meid ka aastakümnete pärast. No mida ma tahaksin veel Erkki-Sveni kohta öelda, on see, et et kindlasti tema, kui, kui loojanatuuri juurde on andnud oma tugeva märgi positiivse märgi see, et ta tunneb aktiivset huvi ka teiste kunstiliikide vastu maalikunsti kirjanduse, kui soovite, filosoofia? Vastus on inimene, kellega on huvitav rääkida, nii ütleme siis nii kirge koolis kui ka Šembergist. Ja, ja vaata, see on ka üks asi, mis pärast trükisoni ümber on, on alati aktiivselt huvitu seltskond. Ja, ja ta on, ta on selles mõttes nagu püütuli otsitud inimene. Vahetevahel on on isegi natukene kahju sellest, et see maakoht, kus ta elab Hiiumaa nii üksikpaik ja, ja me oleme seal perega kihti käinud niisugune maailma lõppu meenutava looduse ja selle ümber oleva tunnetusega päikus käib nii palju külalisi, et tihtipeale on olnud kahju sellest, et kui ta põgeneb üksindusse, mida ilmselt on vaja meil kõigil vahetevahel teha et siis ta võib olla üksindus täiesti ei leia, aga aga see on nüüd selle asja võib-olla selline. Noh, ütleme Komisjon pool. Mul on Erkki-Sven väga sümpaatne ja mul on väga sümpaatne kõik see, mis ta teeb. Ta on hea inimene. Kas ma võin küsida? Võib-olla ka natuke laiemalt käsitleda? Muusikaõpetaja ja muusikaõpilane üldse tähendab see protsess, mida, mida on võimalik õppida ja ja kuivõrd tähtis või vähetähtis ühe või teise looja tüübi juures on. No õpetaja on kahtlemata üks üks väga tähtis ütleme siis institutsioon ja ja õpetamine erinevatel erialadel on ju tegelikult väga erinev näiteks ütleme, instrumentalistina õpetamise noh, igapäevasesse leksikas kuuluvad vältimatult väga spetsiifilised mõisted, spetsiifilised terminid. Kindlasti see sisaldab endas nii instrumendi spetsiifikat eelkõige kui ka nooditeksti selle nooditeksti võimalikult adekvaatselt edasiandmist selle stiili piirides, millest milles Ansenoodidest kirjutatud, see on õpetamine eelkõige lähtub sellest tekstist, mis on kirja pandud. Selles mõttes. Instrumentalistide õpetus on. Ühelt poolt loomulikult spetsiifiline ja, aga teiselt poolt ta tegeleb konkreetse ainesega, ta tegeleb selle pilliga, ta tegeleb konkreetselt selle selle loominguga, selle muusikaga, mis on nootides kirja pandud. Heliloomingu õpetamine seetõttu on tunduvalt abstraktsem, et meil ei ole mingit nooditekst ees, millest rääkida. Meil ei ole tegelikult ka mingist stiili ees, milles, milles püsida meil ju tegelikult mitte midagi muud ees kui üks avatud, tühi partituuri või muidu noodipaber kuhu võiksid tekkida mingisuguse toodi märgid, mis on siis nüüd nende õpetaja ja õpilase kokkusaamiste lõppeesmärgiks. Ja seetõttu on õpetaja ja õpilase suhe, heliloomingus on teistsugune, ta on ta ei, ta ei püsi mitte ainult muusika pinnal, vaid ta ta ilmselt on ka. On ka niisugune kummaline inimlik suhe, kus õpetaja tegelikult ei oska õpilast või üliõpilast õpetada, selles mõttes, et kuidas sa õpetad kompositsiooni, tähendab, sa saad üksikuid lõpetada, saad üksikuid stiili, käsitlusi, õpetada õpetajat tegelikult seda, mida sa ise oled läbi kirjutanud või siis mida läbi uurinud sa tahad saada oma kogemusi edasi anda üliõpilasele, kusjuures alati sa pead sellega arvestama, et sinu kogemus ei ole kõige õigem, ei pruugi olla kõige õigem. Sa peaksid avastama üliõpilases või õpilases neid. Milles see see õpilane on tugev ja leidma need kohad, oleks hea, kus leiab need kohad, millest ta nõrk. Et neid kohti nagu rohkem Süvaatse läbi käia, sellepärast et tegelikult heliloomingu õpilane peaks valdama väga erinevaid stiile, stiili, käsitlusi, tähendab, ta peaks kirjutama väga erinevat muusikat seal oma õpingute jooksul, et siis leida lõpuks oma heliütleme nii helikeel võima lahter. Ja seepärast on headel õpilastel kui natukene siin Eesti muusikat, mida me tunneme ju paremini ringi, vaatame headel õpilastel on õpilased, kes on kordumatu isikupäraga, kellele tähendab isikupära, on õpilane õpetaja võib-olla osanud tugevaks inspireerida. No minu arvates üks paremaid kompositsiooni õpetajaid meil Eestis on olnud Heino Eller ja kui me tema õpilasi vaatama alates nüüd tuginast, keda me teame kunsti, muusika, klassikud praegu ja, ja lõpetades ütleme üle Parsadanjani Jaan Räätsa ja ja Jaan koha, Heino Jüri salu ja jumal, siin on ju nii kohutavalt palju õpilasi Arvo Pärti, Alo Põldmäe ja lõpuks ka mina. Siis me näeme, et kõik need õpilased on erineva käekirjaga, nad on jõudnud oma mina juurde ja on jõudnud selle mina juurde kaunis õpingute lõpus, kui õpingute lõppedes, mis tähendab seda, et õpetaja on ilmselt siis suunanud või noh, kõik kõik muud teed läbi käima, kuni lõpuks üliõpilane on leidnud või ta siis juba helilooja on leidnud oma tee? Muidugi see tee võib hiljem muutuda, aga, aga see see missugustele üksikelementidele on õpetaja tähelepanu juhtinud, see kindlasti tegelikult jääb õpilase juureks alati väga tähtsaks. Ja kui ta nüüd küsib minult, et kuidas mina oma õpilastega ringi käin või, või kuidas tunduvad meie kompositsiooni tunnid, siis siis ma mul on selles mõttes raske vastata, et kompositsiooni õpetamine ja, ja ilmselt ka õppimine on küllaltki intiimne toiming. Intiimne selles mõttes, et tulen põrgusse tagasi instrumentalistina, kui instrumentalistina peaksid tunnetama võimalikult hästi selle ajastu, selle konkreetse helilooja stiili ja, ja selles stiilis ennast väljendama. Siis helilooja peaks alustama hoopis teisest otsast, läheb lõppkokkuvõttes leidma enda väljenduslaadi enda, et kõik uuesti maha jätta, siis kindlasti kindlasti kindlasti ka seda ja et leida siis see, mis olen ma ise ja seda võimsalt kasvatades lõpuks jõuda välja isiksusena, mis oleks ju kõige parem isiksus, kes huvitab ka teisi, kes üle, kes ei ole elevandiluust tornis. Ja, ja vaat, see on nüüd niisugune asi, mis on tõesti väga intiimne, sest sest üliõpilase ja õpilase vahel tekib mingisugune vahekord, mis ei ole ainult muusikaline vahekord, vaid mis on teineteise tundmaõppimine. Mis on teineteise avastamine, milles on tegelikult ka ka tõepoolest väga isiklikke moment, eks ole, mida noh, mis jäävad ilmselt Igalühel alles nüüd Erkki-Sven ütleb väga lahkelt, et mina olen olnud üks tema õpetajatest, tegelikult kui asja nüüd meelde tuletada olen. Ma olen ma Erkki-Sveni diplomitööd ükskord päris põhjalikult läbi vaadanud ja, ja teinekord tale oma armustest ette kandnud, mis teda natukene selles mõttes jahmatas, et ma seda asja põhjalikult võtsin, aga ma võtsin seda nii põhjalikult, ainult seetõttu, et see muusika oli mulle põnev. Muusika oli mulle huvitav. Jaa. Ja siis tuli mulle Eller mööda meelde, kuidas tema minuga töötasime, ma kasutasin väga kontsentreeritult seda materjali, mida Heleri mulle mulle edasi andnud, nii et see on tegelikult kõik, aga aga me õpime kõik üksteiselt. Ja tänav, kus me seda juttu räägime, on üks haruldane päev Eesti muusikaelus. See on. See on reedene päev, kus on ester Mägi 75. juubel ja ma küll ei tea, millal sa saad eetrisse läheb, aga aga, ja siis ma tahaksin öelda, et teha kummardus Ester Mägile ja ja soovida talle muidugi juubeliks palju õnne. Ja tahaks lihtsalt selles kontekstis öelda, et Ester Mägi on järjekordselt üks üks eesti muusik, kellelt mina olen näiteks väga palju õppinud, ma ei tea, kas ester teab, ei tea, aga kelle nooti ma olen väga hoolikalt jälginud ja proovinud aru saada, kust tuleb see see esteetiline teenus, see, see läbitöötatus tema tema nootidesse, tema pardituuridesse mis läheb muusikana mul alati hinge ja mis ei ole kunagi pealetükkiv. Ja ma tahan lihtsalt selles samas kontekstis, Ester Mägi ja Erkki-Sven Tüür, kaks meie suurt heliloojat, kellest üks on suhteliselt väga noor veel ja teine on küpses eas. Et me õpime kõik üksteiselt olles siis sõltumata sellest, kui vanad me oleme, sõltumata sellest, kui, kui palju kirjutanud oleme kõige muu hulgas, mis Erkki-Sveni muusikasse puutub on minu jaoks põnev ja alati huvitav. See, et kuna Erkki-Sven on, on väga hästi haritud ja nagu ma ütlesin muusikapraktika siis ma ei oska ennustada, missugune on tema järgmine teos. Aga ühte asja ma võiksin küll Öelda päris toredasti kindlalt, et iga järgmine teos on mitte ainult emotsionaalselt huvitav, mitte ainult kirjatehniliselt palju põnevat, pakku vaid kuna Erkki-Sven on niisugune, nagu ta on siis nendest stiilidest, mida ta kasutab ta alati üle ja see lubab teda kirjutada niisugusi ühest stiilist teise üleminevaid teoseid, mis näitavad tema enda tarkust ja tema enda emotsionaalset rikkust ja samal ajal ka head haritust. Äitäh Lepo Sumera fragment teosest arhitektoonikad kolm postmeta minimaal triim. Aastast 1990 esitab ansambel müüd. Peeter Vähi tänane teema on meie saatel Erkki-Sven Tüür. Ja kujuneski nüüd nii huvitavalt, et kuigi raadio planeerib oma saateid viis nädalat ette, on minu meelest see teema praegu üsna aktuaalne, sest Erkki-Sven Tüür on jälle ka meie oma Eesti avalikkuse tähelepanu keskmes, sest ta sai suure vankri preemia. Ja nüüd kuuldavasti on ta esitatud ka kõige kõrgema aastal riikliku preemia saamiseks. Aga jätkem need kõrgemad asjad nüüd omasoodu käima. Sinu kokkupuuted Erkki-Sven Tüüriga ja sinu suhe temasse. Minu kokkupuuted on juba kestnud üsna pikka aega ja need nii-öelda varasemal perioodil, need olid nagu kahte tüüpi, tähendab kõigepealt me olime ju mõlemad nii-öelda bändimehed. Tema mängis inspee s ja mina mängisin vitamiinis ja ka uus generatsioonis. Need bändid olid omavahel. Muusikalises mõttes oleks võinud olla isegi konfliktis omavahel, aga juba siis me tegelikult Erkiga Me saime küllaltki hästi-hästi läbi ja noh, tema käis konsis küll mõned aastad minust hiljem, nii et võib-olla konservatooriumi päevil me nii väga kokku ei puutunud. Üks kokkupuude mul tuleb, mul tuleb meelde, ühel õhtul ta äkki tuleb minu poole koju ja ütleb, et Peeter suur jaman, polüfoonia eksam on homme, aga mul ei ole suurasid nii palju, kui vaja on. Ja Peeter, anna mulle mõni oma fuga, andsin talle ühe puuga ja muidugi Ta kukkus vahele selle selle asjaga, sest tollane polüfoonia õppejõud Anatoli Karsnek tundis juhtumisi ära fuga, millal ma olin kirjutanud neli aastat varem fantastiline mälu, eks ole ja ütles jah, et ma mäletan, et fuuga. Aga noh, see pole, see pole hetkel oluline, aga nii, et sellest ajast meil on kogu aeg Erkiga sõbralikud suhted olnud ja, ja praegu on need suhted laienenud nii-öelda töö alasteks. Selles mõttes, et ma eesti kontserdi produtsendina olen, muide, Erki on ainus helilooja, kellele ma olen eestikontsert tee raames korraldanud. Kaks autorikontserti tähendab kaks erinevat autorikontserti, autorikontserte korraldatakse ju teatavasti praegu väga vähe. Ja nüüd noh, mul on hea meel, et, et meie koostöö on veel ühel alal nimelt plaadinduses Erki on nüüdseks ilmunud mõned autoriplaadid neist üks autoriplaat, mis on just ainus plaat, mis tal on ilmunud niisuguse maailma ühe väga suure firma firmaalsem vormer klassiks international ja et mul on olnud au olla selle plaadi produtsendiks ja meil on ka siin praegugi mingeid plaane tulevikuplaane plaadistuste osas. Muidugi produtsendi üks põhilisi häid omadusi peakski olema just see, et tal on hea nina ja, ja võib-olla paljud produtsendid just seetõttu ongi nii suured lehed edukad ja et neil on hea nina, et nad oskavad paar aastat alati ette näha kõiki. No võib-olla üks markantsemaid näiteid sinal, Frank varian, kes on ansamblite tšilla ja, ja paniemm ja rapsoni produtsent olnud. Aga noh, näiteks klassikalise muusika valdkonnas ma alati olen imetlenud Manfred Aichereid Saksa Saksamaalt Müncheni produtsenti, kes, kes on ka noh, nii-öelda mõnes mõttes plaadi maailma jaoks avastanud Pärdi ja, ja kellel on ka Erkki Sveniga olnud olnud koostööd, aga endale ma siiski produtsendina seda au kuidagi. Ta ei taha, mis puudutab Erkki-Sven Tüüri, sellepärast et, et meie plaadi niisugused projektid said alguse alles umbes kolm aastat tagasi ja mõnevõrra varem, kui, kui issi emiga Erkil tekkis kontakt. Ma tegin talle ettepaneku autoriplaadi osas arhitektoonikate osas aga Erki oli juba siis täiesti välja kujunenud ja juba noh, nii-öelda nimekas vähemalt Eesti oludes ikka väga nimetas helilooja, nii et selleks ei olnud vaja teda kuskilt niimoodi keldriurkast otsida. Mis sulle tema muusikas imponeerib? Nende meeldimistega mitte ainult muusika puhul, vaid ka võib-olla isegi teiste inimeste puhul või kunsti või, või elustiilide puhul meile tavaliselt võib-olla üldse meeldib see, kui me tunneme ära midagi teises, mis on meis endis olemas. Näiteks võib olla näiteks ühele mehele meeldib ka üks niisugune naine kui ta tunneb ära, et midagi on ühist. Ja samas seda ühist ei tohi olla liiga palju. Ja vot ERKIs vänni ma olen ka just tema loomingus näinud mõningaid niisuguseid realiseerunud asju, mis on minu jaoks olnud ideaaliks. Ja üks on see Ma arvan, et muusikaajalugu või üldse niimoodi professionaalne klassikaline süvamuusika looming oli maailmas jõudnud kuskil võib-olla seitsmekümnendad aastate alguseks võib-olla isegi juba 60.-te aastate lõpuks mingisugusesse niisugusse, ummikusse või kriisi kus justkui enam ei olnud midagi edasi minna. Kõik asjad olid ära kasutatud, kõikvõimalikud saundid viiulit enam ei teatud. No mismoodi mängida, et kas need poognaga peksta, seda võib põletada kõik harmooniat, kõik olid ära kasutatud, nii ilusad kui inetud err. Äkki on võib-olla Eesti oludes üks neid inimesi kes justkui võttis midagi vanast ja püüdis nüüd seda nüüd selle kõige uuema ka sünteesida. Ja võib-olla mitte ainult vanast, vaid noh, ennem just rääkisime Erkist, kui rokkmuusikust inspee raames. Ta võttis osalt ka rokkmuusikast. Ja Erki on üks neid inimesi, kes Eestis on minu jaoks väga sümpaatselt osanud kokku viia vana ja uue ja ühest küljest selle akadeemilise modernistlik vabangardistliku suuna sellised poprock suunaga. Muidugi Erki ei ole kaugeltki ainus selliseid sünteesi otsijaid on ka teisi olnud, noh näiteks Sven Grünberg tähendab pidanud Ta lendab elektrooniliselt akustilist. Ja mulle ongi sellepärast seda tüüpi heliloojad ja seda tüüpi muusika väga sümpaatne. Ka Tartu on omamoodi süntees ja olnud ka Pärt. Mulle sellepärast meeldib ja Erki on sellepärast. Minu üks. Sünteesist ei jääks liiga üldsõnaliseks, ma tooksin võib-olla näiteid, milliseid lugusid ma konkreetselt selle all mõtlen. No näiteks niisugust pop- ja rokkmuusika sünteesi akadeemilise muusikaga, no seda on väga mitmetes teostes näiteks kolmas arhitektoonika, mis kannab alapealkirja, postmetame nimal dream või siis mängu võlu, mida mängis nüüd festivalil passo pango. Samuti näiteks kontsert kolmele trikitarrile sümfooniaorkestrile, noh juba see koosseis ütleb, et tegemist on mingi sünteesiga või siis näiteks niisugune vana ja uue ühendumine Luumenetcantus näiteks ma mõtlen seda uut lumenet kantust, mitte seda, mis ta kunagi kirjutas sama pealkirja all teose inspele. Siin igal sammul ilmneb niisugune erinevates suundade ühendumine. Aga nüüd Erkist veel kui inimesest. Ka Erki inimesena on olemas niisugune süntees. Temas ühendub niisugune üks boheemlane. Boheemlane sageli niisugused natuke kasimatud ja ja niisugused äärmiselt lõdva elustiiliga ERKIs on seda teatud määral olemas. Ja samas temas on midagi niisugust. On kujunenud terminiks praegu pintsak, lipslane Ma ei mõtle mitte selle sõna halvemas tähenduses, võib olla vaid, et ühesõnaga, kui, kui on tarvis. Ta paneb tõesti smokingu selga ja valge särgi ja lipsu ette ja teda ta on ka selles rollis justkui omas sõiduvees. Samas ikkagi alati on selle taga näha mingit niisugust loomingulist isiksust või, või boheemlaslik. Me võime minna klubisse. Ja järgmisel päeval ta istub Hiiumaal kompuutri taga ja kirjutab ja täidab oma lepingutähtaegselt ja kirjutab oma loo valmis ja kusjuures sugugi mitte niimoodi, et ta on jah, kasutatud, aegamööda saatnud ja siis pohmelli valudes kirjutab midagi ära. Sellest sünnib geniaalne teos. Paul Mägi missugune on helilooja Erkki-Sven Tüür dirigendi pilgu läbi? Erkki-Sven Tüür on väga sümpaatne inimene ja minul on temaga olnud üks periood, küllaltki tõsine ja suur koostöö. Nimelt see puudutas tema teise sümfooniasaamist saamislugu ja samuti ka ettekandmist ja samuti ka plaadistamist. Niiet et selles mõttes oli meil väga meeldiv koostöö ja alati on tore, kui, kui heliloojad esiteks teavad ise, mida nad soovivad, nad näevad seda oma vaimusilmas ja teisest küljest ka see, kui helilooja teinekord aktsepteerib ka dirigendi teatud soovitusi. Tegelikult muidugi on ikka kõige õigem see, et kui me räägime heliloomingust, siis siis tegelikult peabki ei olegi tähtis see, kes on helilooja ise, vaid ikkagi tähtis on see, milline on tema looming. Nii et selles mõttes minu meelest ei ole sugugi traagiline see, kui me ei tunne inimest nii hästi, teinekord mõni inimene valmistab isegi pettumuse, aga see ei muuda tema väärtust, ütleme tema loomingus. Erkki-Sven paneb oma teostele ladinakeelsed pealkirjad ja, ja need on tihtipeale sihukesi Igalikulise tähendusega ja ja muidugi muusikateadlased varmalt haaravad sellest kinni, selle tõttu tema kohta kirjutatud artiklid on täis filosoofilist paatust. Jaa. Jaa. Ütle palun, kas dirigendi jaoks on oluline, kas pealkirja üldse on või üldse ei ole? Ja olles olnud küllalt paljude teoste sünni juures, siis ma ei hakkaks kommenteerima seda nende pealkirjade tekkelugu ja saamist ja, ja motiveeritust, kuid loomulikult igasugune väike nüanss, teatud suund, mis antakse kätte helilooja poolt, see annab jälle uut mõtteainet ja, ja teinekord avardab lihtsalt nägemust. Ma pean ütlema, et minu jaoks on väga sümpaatne see, et tegeletakse igavikuliste asjadega ja ma ise kalduks ka sinnapoole. Et sest muusika on, on, on selline, mis kui ta on hea, siis ta elab ajast aega ja ja paratamatult ta puutub kokku iga vikuga, nii et see joon Erkki-Sven mõtleb täiesti globaalselt ja ja laiemalt kui, kui meie igapäevane elu ja, ja päevaprobleemid, see on väga-väga hea ja loomulikult dirigendile on, on alati igasugune informatsioon, mida ta saab kas heliloojalt või või mingi impuls, mida ta saab mingist sõnast. See on väga oluline ja see annab teatud suuna, kuid ma pean tõesti ütlema, et noh, mul on kuidagi oma kriteerium. Tähendab, mind ei peta ära kõlava nimega selles mõttes nimi võib olla palju vägevam kui teos, aga Erkki-Sven, neil on, on need omavahel seoses. Jah, mul tuli siin lihtsalt praegu meelde natukene riukalikus. Füür Eliise on ka ometi igavikku läinud väga ilusalt konkreetse ja üldse mitte igavikuliste pealkirjaga, nii et kõik on. Jah, ja just see näitabki seda, et ükskõik milline on pealkiri, tähtis on see, mis, mis kõlab. Meie tänase saate viimane esineja on siis mees, kellest me peaaegu kogu tunni oleme rääkinud. Erkki-Sven Tüür ise. Ühtaegu ütlen ette, et saates viimase teosena kõlab tema pala keelpillidele pealkirjaga Illusioon mängib Tallinna kammerorkester. Erki, kuidas siin sinu sõbrad kutsuvad, kas täispika eesnimega? Enamasti enamasti mitte aga, aga mõned tuttavad kutsuvad küll. Ja peres oled sa olnud, kes mul kõrgi olnud algusest peale? Nüüd viimased aastad on sulle toonud selliseid geni väikesi preemiaid, kui nii võiks öelda. 95 Eesti raadio aasta muusik ja nüüd 96 lõppev või lõppenud aasta suure vankri preemia. Mida mäletad, mis on sellele veel eelnenud neid selliseid tähelepanu avaldusi ühiskonna poolt on sul olnud ikka vist üpris mitmeid. Jah, ma olen neli korda saanud muusikaalase aastapreemia ja, ja ükskord Riikliku kultuuripreemia vist kui ma, kui ma ei eksi, aga see sellekohane paber on mul siiamaani kätte saamata. Aga. Hoopis hoopis huvitavam oli, oli muidugi. Minule selles mõttes huvitavam oli, oli kui ülemöödunud aastal Pariisi Rostromil üldhääletusel Reekviem tuli teiseks ja nüüd nagu pärastine elu on näidanud, on eesti heliloojad seal jätkuvalt edukat, mis, mis on muidugi ütlemata kena. On sul biograaf, on sul oma teoreetik? On seal keegi, kes hoolitseb, et kõik saaks kokku kogutud salve. No tähendab otseselt ju lõppude lõpuks, mis on kõige olulisem, on see, et, et muusika oleks kusagil olemas ja oleks oleks korralikult välja antud ja, ja selles mõttes on, mul on mul hästi läinud. Ja. Üks maailma soliidsemaid, muusika, kirjastusi, meditatsioon, Peterson annab, annab nüüd välja kõik selle, mida ma, mida ma veel kirjutan ja, ja teine suurem osa on avaldatud või, või siis avaldatakse või tähendab, kättesaadav on kogutud kirjastuse Fazer poolt. Et ma muidugi põikasin mõnes mõttes sellest, mida sina tahtsid küsida siin siin kõrvale, aga ma loen seda. Ma loen seda kõige-kõige olulisemaks, et selles selles mõttes on muusika on kättesaadav. Ja, ja kolmandaks on, on mul vedanud veel selle poolest, et, et suurem suurem osa ja oluline osa sellest, mida ma olen kirjutanud, on on salvestatud CD-dele ja, ja niisuguste firmade poolt, mis tagab nende kättesaadavuse siis kogu maailmas. Aga jah, ei, mul ei ole ei ei biograafiaga ega niisugust ihukriitikut kui sa, kui sa nüüd seda tahtsid küsida. Seda jah, sinu viimase aja teosed. Kahjuks ei olegi ütleme näiteks möödunud aastal kirjutatud lugudest, need ei ole eesti kuule, ei ole saanudki neid kuidagi kuulda, sellepärast et need esiettekanded on toimunud või siis on toimumas on kusagil mujal. Aga. Võin vahele küsida, kes on su tellijad olnud? Oi, neid on väga-väga erinevaid erinevaid interpreet ja orkestreid ja ja noh, näiteks ma räägin siis konkreetselt möödunud aastast üks üks niisugune huvitav tuuakene viiul ja kontrabass, mõlemat oma ala, väga tugevad professionaalid, sakslased tellisid mu käest ühe niisuguse niisuguse tuua endale, mis esiette kanti Münchenis ja siis pärast seda veel Berliinis ja, ja veel mitmetes Saksa Saksa linnades. Ja siis valsifestivalil kus oli rõhk raskuspunkt üldse balti maade muusika peale. Seal toimus kaks esiettekannet hiljard ansambli poolt tellitud ja neile neile kirjutatud, et niisugune kantaadi laadne lugu üks 18 minutit pikk eksitaatjoadcontemplandumis eesti keelde ümber pannes tähendab üleskutse keskendumisele või süvenemisele kontemplatsioonile ja see tekst on pärit Canterbury Ansermi. Traktaadist ja. Teine lugu oli festivali tellimus ja oli kirjutatud kuuele klaverile pianosse, kus on selle ansambli nimi, Nad mängivad, mängivad väga sihukest huvitavat ja väga ereda rütmika post minimalistlikku muusikat peamiselt. Ja transMesson ehk ülekanne oli siis neile kirjutatud ja see seega kaardil siis kõlas siis esiettekandele seda, seda lugu, et nüüd selle aasta nüüd festivalil võimalik kuulda saada. Sest sest see ansambel tuleb nüüd festivalile loodetavasti esinema. Ja viimane asi, mis ma möödunud aasta jooksul tegin, olid tšellokontsert David keeringasele ja sele. See selle esiettekanne saab toimuma Lausanne'is nüüd märtsikuus. Ja praegu ma tegelen kolmanda sümfoonia ka ja, ja see Ani, ERSO tellimus ja seda saab aprilli alguses kuulda siinsamas Tallinnas jaa hiljem hiljem juba juba ka mõnes mõnes muus kohas, et lihtsalt iga asja jaoks on nagu oma aeg ja ja, ja see on ikka sees, me sellest äratundmisest lõpuks lähtub, et millal, millal on lihtsalt mingi idee piisavalt küps selleks, et talle on niisugust, niisugust vormi, aga ta on nagu, nagu seda võiks olla, ütleme üks sümfoonia või või, või lihtsalt siis niisugune pikem helitaies suurele orkestrile kutsume teda siis kuidas tahes.