Käesolev helilinud pühendatakse Marie Underile kõneleb näitejuht ja näitleja Signe Pinna. 31. juulil 1976 ei ole meile võõras ilus laul ju punetama, sõstrapõõsad löövad neilt raskelt klippumeson, rikkad sarjad. Tellid paelal magushapud marjad, mis lapsed värksi ju poolvalmilt söövad. Nende Marie Underi sõnadega ulatas meeli Manberg poetestili oksa, mis nõretas punase sõstra kobaratest. Armas Marie Under oled meie keskel ruumilisest nägemuses. Meie mõtted koonduvad pidevalt sinu juurde ja me tunneme, et ka sina oled meiega. Oled kõnelenud meile ja kõneled, kui hing hingele oled andnud ja annad unustamatuid, hingehelinaid, oma mõtte- ja luulesalvest. Nii rikastad meie südameid ja meeli. Kõik sinu looming, mida oled luulevarjundeid andnud, elab ja jääb ikka ja igavesti elama ka tulevastele põlvedele. Mida võiksime sinule pakkuda? Kuidas võiksime sil pisutki rõõmustada? Eesti naisring tahab sind armas suur poetess tervitada ja pühendab selle helilindid sinule. Suurima austuse ja lugupidamise märgiks. Ja nüüd esitab seelia Aumere esimese osa Antonilt Vošeke viiulikontserdist amol. Oopus 53 mängib Rootsi raadio orkester Stig veste peri juhatusel. Seikleja pinna loed Marie Underi luuletuse sõduri ema Kõvad käed mu pihku anna, hoian sind mu vaprat sõjameest, pea mul oma jälje risti panna linnu ja sul relvavendi ees. Nõnda mehine on nüüd Subale, kui sa läksid, oli ta poiss, tule, tule aga lähemale tõsinentsu metsadesse, sois lapse silmad. Aga nagu teaksid nad nii mõndagi, mis ränki võik teaksid vahest rohkem, kui nad peaksid nagu teaksid. Nagu teaksid, kõik. Ära seisa nõnda kaua tummalt, mis su pilgu taga koormab suud kahelt suurelt elult surmalt kummalt oled ainumani märgitud? Ei ma ladeks relsinud, kogunisti täida viivuv ilmu käte all. Varsti panen vanad jälle risti, olen siis sul veelgi lähemal. Tean su tegu kaaluksinu vaeva, see on nendest, mida aeg ei söö. Daniel juure oma vaeva vaeva, et saakt kallim, kaunim sinu töö. Ja ma õnnistan sind. Mine, mine kuigi kurku kinni jääb mu hääl, mina olin hoopis kõrvaline, näeme 11 jälle. Siin või seal. Sinu käed mu kätest jällegi sti alles niiskena mu silmaveest jälle panen omad vaikselt risti, sinu jäi sul relvad enda eest. Ei mumilit küüni enam muuni, olen kehtud nagu une päält. Alles puuduttinsust salku pruuni. Jube pühib tuisk su jäljed jäält. Lähed sinna lumeväljadele, Kaitsehaldjast sinu kõrval käib, ootan vaikselt, kuni tuled jälle kaasalt võik ja vabadus ja leib. Kuukski sinu ümber selle suure lumesurilina oma koe. Siiski jääme teineteise juuri. Minu südames on sinul soe. Käbi Laretei esitab klaveril Beethoveni sonaadi d-moll. Oopus 31, teine osa. Siinne pinna loed Marie Underi luuletuse võõrsil. Oh kuulata, mis kostab seal ja ergutab mu vanust. Oh ei. Oh jaa, linnu hääl on minu kodusalust. Kui läksin säält kuist helkis, nii tee haavalehti punas. Sestsaadik küsib alati meel, aina mõtled, kunas sest mõtest sai mu Sist ja tee sest talunud võõra talle, kui ta sind üle jää, jääb vee mama vaikse palve. Kas toome oksalt kõnnilind veab oma laululingi? See suur ja vaikne võõras. See lai ja hele taevakumm. Siin all ma kõigist tundmatu kui hüüjuks annaksingi huult vastuseks, vaid püüaks tuult. See võõral müüril Roosileht-ist ammu unes kuskil täht. Õnn, magus sõna, kes meist veel teaks, mis see on? See võõras keel, kes minuga ühte verd. Turnerit kõik nende vaev Ko minu siis Kuu võõras helgib võõras ees. Mul hauailmeid oimudel Taub surma. Kell Taub surmagi. Sinetavad sirelite puhmad ligistikku. Rainult tänanite, vaata minevikku, ripub värise vaid pungi ele väravate. Juba tunnen, ärge tungi silmil tõstagati. Õunapuude õite valgus valgemaks teinud tunni Anssi jänni, mingi algus, elama end sunni, üsna üsna täixi juurelõoke tõuseb taeva, viiks ta päike, laul mu suur murremult ja vaeva. Sopran lehti Augi kontsertesituses kuuleme Marie Underi luuletuse. Õnne ootel. Viidi loonud helilooja Eduard Tubin. Klaveril saadab Hilmanneret Mostsin. Kuulda oli Stockholmi Eesti naisringi poolt pühendatud helilint poetess Marie Underile. Kaastegevad Käbi Laretei klaver, seelia Aumere viiul, Signe Pinna deklaratsioon, Aado Ottema teadustaja Viljar nairis, helirežissöör. Stockholmis 18. oktoobril 1976.