Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Prestiižikas Londoni majanduskoolis töötav evolutsiooniteoreetik doktor Oliver Garry kirjeldas pärast põgusat teemasse pühendumist, et inimkond saavutab kusagilt 1000 aasta pärast oma arengus kulminatsiooni. Nad on siis umbes ühe koma üheksameetrised liha, sellised intelligentsed olevused, kes elavad 120 aastaseks. Tänu maailma külam segunemisele selleks ajaks rass enam ei eristata. Selline nahatoon meenutab piimakohvi tempokad transformatsiooni põhjustavad tehnoloogia ja arstiteaduse edu sõnud. Kahjuks. Kolminatsioonile järgnema languse faas. Doktor Kauri hinnangul jaguneb inimese liik langusest tulenevalt kaheks. Siingi on protsessi suunavataks teguriteks tehnoloogia, manipulatsioonid, geenidega teisorganid ja muu tulevikuline arstiteadus. Jagunemise põhjuseks on ebavõrdsus kirjeldatud võimaluste kasutamisel. Jõukamad saavad seda endale lubada vaata ja nende areng hakkab täristama osatumate omast. Teadlane kasutab selgitava mõistukujuna ulmekirjanduse žanri rajaja Herbert George Wells jutustuse tegelasi. Milles esines ilusate ja intelligentsete inimeste liik nimega iiloy ning koledates tõrjututest Morlokkide kogukond. Meedias põhjustas doktor Garry ennustus meelelahutusliku mära. Teadlaskonna vastuvõtt oli enamasti jahedalt kriitiline. Ja nagu hiljem selgus, ei olnud tegemist doktor Garry uurimistööga vaid ühele teleprogrammile koostatud intrigeeriva sisuga. Suhtekorraldusliku tekstiga, mida siis viimane oli avalikkusele esitanud teadlase elutöö viljana. Doktor kari oli juhtunud üle ahastuses. Aga lohutuseks on tal vähemalt suurem tõenäosus kuuluda iiloide hulka. Juhtumi meenutuseks annab põhjust värske artikkel Edward porterilt New York Timesis. Autori arutlus keskendub automatiseerimise mõjule USA. Tööhõivele lugu algab paari IT-sektoris tuntud ettevõtte arenduskavade kirjeldusega, mille inimressursivajadusi inseneride näol ei suuda kohalikud ülikoolid rahuldada neid nagu elu oleks ilus lõpetada ülikooli ja sulle pakutakse kohe tööjõupuuduse tulemusel üles pumbatud hea palgaga töökoht. Ja see on osaliselt ka tõsi. Samuti on tõesõna toodang, mille valmistamisega heita ettevõtet teineteise võidu tegelevad. Alates mikroprotsessoritel ja lõpetades droonidega on nendest eesmärk automatiseerida mitmesuguseid siniinimese tööks olnud protsesse. Kuid arvutimasina või roboti kätte ei lähe kogu inimese töö vaid sellest loovutatakse osi suuremast protsessist. Avalikkusele jääb enamasti märkamatuks taoliselt lihtsamaks muudetud töö sobib. Suuremale arvule vähema ettevalmistusega töötajatele millest järeldub, et neile makstakse väiksemat palka ja see omakorda teeb teenuse odavamaks tänu millele kasvab taoliste teenuste kasutamine. Ja see asjaolu suurendab siis tööhõivet. Lihtsamalt ümber öeldes. Kasvab madalapalgaliste töö, osa, mille unistajad ajavad segi lennukate ja rahakate ametite rohkusega. Hoolimata heita ettevõtluse suurtest ja säravatest hoonetest ning valdavalt optimistlike ootustega pikitud meediamürast asub põhiosa tööpakkumistest pikavahetusega madalapalgalistest teenindussektorites nagu tervishoid, hooldus, jaekaubandus ja ehitusautomatiseerimise protsess toimib justkui lahusti, mis peseb senisest heapalgalisest tootva tööstuse ja teenindussfääri ametitest välja. Esmalt ülesanded. Ja seejärel vähema haridusega töölised, kes siis kogunevad väikese palga ja olematute arenguväljavaadetega tööpakkumiste juurde. Edward Porter kasutab allegoriana kahe maailma võrdlust, millede vahel jõudsalt arenev automatiseerimise laine USA tööjõudu pilutab. Suhteliselt väike. Gesel saarekesel elavad kõrgelt haritud spetsialistid, kellel on näiteks protsessoritootja Intel põhinenud. Valmistaja Boeing maksavad kõrget palka ja samas teenivad ise nende töödelt suurt tulu. Kirjeldatud saareke kaasab keset hotelliteenindajate restoranide personalist hooldekodude abilistest ja muude vähema haridusega töötajatest merd, kus ettevõtlus on konkurentsivõimeline vaid siis, kui hoiab. Palgad madalatena. Keegi pole merele veel nime andnud. Aga arvestades viimase, vähemalt 30 aasta kogemust, milles palgatõus jääb alla tootlikkuse kasvule ja tööst, on kadumas arenguvõimalus võib seda nimetada juuk, lootusetuse, mereks või ka Morlokkide ookeaniks. Selles võib veel kaua hull pida automatiseerimise ebaühtlasel arengule erinevates ettevõtlussektorites kuhu vabaks jäänud tööjõud lainetena koguneb. Et siis mõne aja pärast protsesside automatiseerimise järel suurde merre tagasi voolata. Suures pildis võibki tunduda. Kõigile leidub tööd unustades heita pilku selle kvaliteedile ja perspektiivile. Seega olid doktor Oliver Carri pakutud stsenaariumis peidus tõetera. Inimkonna kui liigi asemel oleks lihtsalt pidanud kasutama kirjeldava subjektina inimesest tööjõudu.