Kas sa tunned, et sa oled ilus? Päris ausalt, kohe ütlen. Ei tunne ma ei mõtle endast, kui, kui füüsiliselt atraktiivsest, inimesest. Aga kui sa oleksid ikkagi täiskohaga muusik, artist kas töötaks sinu kasuks või sa tunneksid, et oleks miski, mida sa üritad kuidagi kompenseerida läbi muusika. Oleneb vist žanrist, sellepärast et ma arvan, et kui ma peaksin olema selline nüüdisaegne või mitte, isegi nüüdisaegne selleks nagu natuke isegi vale vale täpsustusega, kui ma läksin näiteks mingisugune poptäht siis ma arvan, et olla väga füüsiliselt atraktiivne oleks väga kasulik. Aga, aga kui ma oleksin mingisugune, ma ei tea indi või roki või metal'i või mis iganes sellisena kolternatiivsema žanri muusik, siis, siis minu nagu kogemus on justkui et see selline veider või isegi natukene nagu vastumeelne või ütleme, niisugune teistsugune välimus on pigem kasulik vaid ma ei tea, kas keegi, näiteks kui palju on tänapäeval inimesi, kes ütleksid, et Rolling Stones i liikmed on kunagi väga füüsiliselt atraktiivsed välja näinud, aga, aga neil ei ole ometigi fännidest kunagi puudus olnud. Aga võib-olla see on ka minu, võib-olla mina lihtsalt ei oska neid teha atraktiivsetena tegelikult nad on äkki hoopis minust ebaõiglane, neid mitte ilusaks nimetada. Jah, no ma arvan, et asi on ka selles, mis vanusest alates Me hakkasime üldse märkama näiteks Mick Jagger'it, et sel hetkel, kui me teda hakkasime juba nägema, siis oli juba natuke keeruline mõelda temast kui mingist nagu sekspommist. Aga ometi on ta seda ju ikkagi, ta on suurema osa karjäärist seda olnud või üleüldse rokkmuusikud on ju biitlid? Elvis on ju meeletu, meeletu, sihuke seksisümbol ka ikkagi ja see oli ju osa probleemist, oli osa sellest hirmust või see oli, see oli üks, üks hirmu põhjustajatest neile lapsevanematele, kes näiteks väga taunisid seda, et nende noored võsukesed vinüülplaatidelt sellist Muusikat kuulasid? Mul on meeles niisugune asi, ma loodan, et see on tegelikult ka korrektne informatsioon, aga väidetavalt on mingisugune Elvise teleesinemine filmitud ainult et nii-öelda vöökohast ülespoole. Sellepärast et, et mitte näidata tema üüritavaid puusi. Et see oli, oleks olnud nagu liiga palju kõigile näha. Ta hüüritab puusi. Aga ikkagi, tulles tagasi selle sinu ainuhüpoteetilise paralleelelu juurde rokkstaarina või ma kujutan ette, et sellist eelkõige tahaksid rokkstaar justkui. Ma olen väga kindel ja et ma tahaksin rokkstaar. Et siis, et mida sa üritaksid kogu oma sellises ilus ja hiilguses Kitarri ma ei tea, mul mulle tegelikult mul on väga, väga nagu muljet avaldanud tee selline kitarrist nagu Janic Kirs, kes on Iron Meideni üks kolmest kitarristist tema laval alati hüüritab ennast ringi ta, ta on niisugune hästi suur tantsufänn ja siis ta siis ta niimoodi koos oma kitarriga soolosid mängides niimoodi tiirleb ja keerleb ja venitab, teeb igasuguseid huvitavaid liigutusi. Et võib-olla ma oleksin selline või, või siis teistmoodi, kui, kui ma ei oleks väga füüsiliselt atraktiivne ja, ja võib-olla noh, oleksin niisugune vana kooli rokkar, kes, kes veel oma karjääri lõpu poole oleks veel suure õllekõhuga ja niimoodi, et siis ma läksin nagu nagu kestmist, uraya Hiipil on üks jube äge kitarrist, kelle nimi mulle praegu meelde äkki äkki boks või kes, kes on uraja hipikitarrist ja minu arust tema nagu kõige-kõige muhedam mees ever laval. Ma olen näinud Turaya Hiipi kunagi Tallinnas esinemas ja ta oli lihtsalt selline selline muhe tüüp. Ta oli laval, ta vaatas, kuidas rahvas kaasa elab ja näitas neile iga natukese pöialt. Jää äge ja ta lihtsalt tunduda oli sihuke mugav lahe tüüp, ma arvan, et ma oleksin püüakski olla selline mugav lahe rokkar. Ootatu näitas publikule pöialt nagu käed. Te olete nagu ägedat, tõstis pöidla üles. Aitäh teile, et kaasa elate või niimoodi. Nii et lisaks kõigele muule ta pööritas isegi oma pöialt täpselt. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet üürita nüüd seda popkultuurist, popkultuurist, popkulturistid. Miks ma küsisin sult selle koleduse kohta või või, või just vastupidi ilu kohta, ehk siis miks ma küsisin, et kuidas sa ennast näen? Ani sellepärast, et sa rääkisid mulle Alice Cooperit. Ma saan aru, et päris ooperil on tulemas kontsert ja Sa tahad mulle ka nüüd laste alis Cooperit mõne minuti või mõnekümne minuti pärast. Ja sellega seoses kuidagi mulle meenus, et esimene reaktsioon mul kuuldes sõna Alice Cooper sõnapaari Alice Cooper nime. Alice Cooper on märksõna kole või koledus. Et kas, kas tema ise on kole või, või, või tema nagu see persona või, või kuidagi või mis, mis nagu? Ja ta ise on kole ja tema muusika on kole ja ma mäletan kunagi ammu, kui ei olnud olemas Youtube'i, sest et ei olnud olemas interneti ja kui isegi väga ei saanud näha muusikavideoid, neid tuli saada kuskilt välismaalt VHS-i peal. Et siis mul oli kodus üks VHS, näiteks mis oli selline nagu miksteip erinevatest musa videotest, mis olid siis kuskil välismaal Emmdeeviidelt salvestatud ja siis ma lapsena nagu käia siin seda kassetti ja seal oli üks Alice Cooperi videoga. Ja mul on siiamaani meil seal madonna laike oli seal näiteks seda ma elasin kuidagi alati läbi, kui ma vaatasin seda asja kuidagi sihuke korraga nagu meelas ja, ja kannatusi tekitav, mis olid ilmselt selle video eesmärk ja siis sellega näiteks pysti poisi. Mis selle loo pealkiri on seal, Harbaitu tüülid juba reede. Ka võis tõesti olla võis tõesti olla. Igal juhul jah, see on see video, kus nad tortidega loobivad 11 mingisugusel korteripeol. Vaata ja siis seal oli mingi Alice Cooperi video, millest ma suurt midagi muud ei mäletagi, kui seda, et seal loomulikult lõõmasid leegid, põrguleegid ja, ja siis võimalik, et mingisugune rong sõitis kuskile. Küllap põrgusse. Vahepeal Alice Cooper laulis, hinnad tulevad. Sellise kliini video jälle, kus sa seda rongi mäletad? Ei, ei, aga võib-olla ma olen seda rongi võtnud Queeni videost pistnud sinna Alice Cooperi videosse oma mälus, aga pesaga lõõmas küll. See igal juhul oli seal need leegid seal olid. Et see panime praegu mõtlema, et miks, miks me üldse laseme endale ligi inetust või miks on üldse koledus mõne artisti puhul ülisuur põhjus tema kuulamiseks üldse tema vaatamiseks ja, ja isegi tema ihaldamiseks. Miks meil on näiteks meeldib Marilyn Mansoni, kusjuures Mansoni puhul ma pean ütlema, et mäng mulle meeldib väga erinevalt kooperist ja näiteks isegi proop zombist. Ja ma saan aru, et seal on väga selge stilistiline esteetiline ja ka muusikaline sugulus seal nende tüüpide vahel, eks ole, et me siit jõuame ju väga kergesti ja väga loogiliselt ka Ozzy Osbourne'i, nii on ju. Kes, kes oli üks, üks jõulisemaid ja varasemaid siukseid nagu koleduse maaletoojaid rokkmuusikas. Et lõpuks kõik taandubki isiklikule maitsele, nii, aga minul ja ka minul on oma valim artistidest, kes on koledad nii väljanägemiselt kui ka oma laulustiililt meloodiatega, kes midagi mulle nagu pakuvad. Et vahet ei ole, et mul see kupronid nagunii väga hinge ei lähe, aga, aga kokkuvõttes ikkagi ka mina vajan. Vajan seda koledust aeg-ajalt. Miks see nii on, mida Coopers olla näiteks annab või miks, miks, miks sa naudid inetuid muusikuid tegemas inetut muusikat? Ma ei, mul on isegi täna tänapäeval enam raske Alice Cooperit näha nagu sellise noh, ütleme jutumärkides siis jutumärkides siis sellise inetu muusika või inetu personaga inimesena, sest Alice Cooper on nii ääretult tore inimene. Ta on nagu kõikide noh, ma ei tunne teda isiklikult loomulikult, ega kõikide intervjuude ja kõikide lugude tõttu, mis ma tema kohta olen kuulnud, on, on ta nii ääretult meeldiv ja äge ja tore, sõbralik inimene. Kas sa tead siukest bändi nagu Megadet? Oled sa, no ma, ma, ma, ma ei kuula neid ega ole kunagi kuulanud, aga see bändi nimi on kahtlemata maailma kõige paremate bändi nimede edetabelis väga kõrgel kohal. See on väga hea bändi nimi. Kunagi Megades oli, oli nii-öelda soojendusbänd alis kupperile mingit mingil tuuril ilmselt kuskil siis kaheksakümnendatel ja jälis Kupersis nägi seda, kuidas bänd tarvitas alkoholi ja narkootikume, kui, kui kohutavalt palju nad seda tegid ja, ja siis rääkis nende bändiliikmetega, et kuulge, kutid, et te peate nagu natuke rahulikumalt võtma ja, ja et see on nagu tõsine probleem. Ja reaalselt on ta on väga palju teisi muusikuid aidanud oma nagu nendest sõltuvustest üle saada, sest ta ise on noh, nagu ka olnud nii alkoholi kui narkootikumidega pahuksis, pahuksis ja siis siis sellest nagu välja tulnud ja on tõsiselt aidanud näiteks sellesama Megadesi frantnan Deiw Mastein oli on rääkinud, kui tänulik ta tegelikult on, need põhimõtteliselt nagu Alice Cooper oli, on temaks nagu ristiisa või vet teda nii palju aidanud ja aidanud tal tõesti oma oma sellise noh, nagu sõltuvuse kõige muuga toime tulla ja Alice kupper nagu minu jaoks ongi jätku. Ma nägin, et ta on tulemas siia Brüsselisse üks päev enne mu sünnipäeva sel sügisel ja, ja mõtlesin, et tahaks minna mitte sellepärast, et ta on nii nagu sihuke kole ja rets ja raju, vaid ta on nagu niisugune äge show ja äge tüüp ja ma nagu naudin sellist sellist nagu enesekindlust ja rõõmu oma oma loomingust ja muusikast ja minu minule nagu Alice Cooper seda väga annab. Et selles suhtes ma mul on isegi raske teda näha nagu sellise sellise koleda na küll, aga ma pean ütlema, et et minu jaoks näiteks Rammstein on väga hea näide sellisest nagu teatraalsest nii-öelda maailma, siis nende koledamate ja, ja, ja kurjade asjade nagu muusikasse sulatamisest ja siis selle esiletõstmisest. Ja, ja see on, nad suudavad seda kuidagi nii stiilipuhtalt ja nii nagu teravalt ja täpselt teha, et, et seetõttu on, ta naudib, et noh, Rammsteini selline väga lakooniline muusika teatud mõttes noh, tal on oma nägu, keerukused, aga tal tal ikkagi ütleme, see, need rütmid ja, ja need, need nii-öelda meloodiaid ja asjad ei ole nüüd nagu ääretult keerukad, aga, aga nad on väga, väga nagu head ja tugevat selle sõnumi kandmiseks, mida nad püüavad oma muusikaga teha. Ja ma pean ütlema, et minu kõige ilmselt parimad live-kontserdikogemused on olnud, ma olen kaks korda Rammsteini käinud ja see, kuidas nad suudavad kogu seda nii-öelda teatraalsust ja, ja neid maailma pahupooli ja koledust ja, ja räigust kuidagi sinna nagu sisse panna, et see on nagu selle selle muusika ja selle sõnumi edasikandmiseks on ta väga nauditav ja seetõttu võib-olla sellised artistid on, on väga lahedad, et noh näiteks Merilin mansson, kellel see ka välja tõid, tema puhul samamoodi Merilin Manson, see on keegi noor muusik, ma saan aru, kes võib-olla Eesti laulul nüüd üles astutud. Või ei sobi see, kuidas ma eestindasin tema nime ära? Ei, Marilyn Manson, kas see on parem märven ja palju parem Marlen Manson? Maol ma arvan, tema tema puhul jällegi, et tegu on ju ääretult intelligentse inimesega, kes, kes tõesti nagu püüab oma muusikaga puudutada ühiskondlikke probleeme ja ta on suutnud seda täpselt samamoodi väga stiilselt, väga teravalt, väga nagu oskuslikult teha ja see, see on ka tema puhul väga nauditav, noh, tema muusika näge. Aga jah, tõesti see, kuidas ta on oma opersonadega suutnud seda, seda nagu kuidagi elavdada. Sama lugu võiks ju lihtsalt ka, ma ei tea, pintsakuga laval seistes esitada, aga, aga see nagu efekti ei anna välja ja, ja seda lugu võiks ka ilma sellise eriti raju muusikat, et noh, ma ei tea, akustilise kitarriga võiks ju ka need sõnumid edasi kanda. Aga, aga kui sa nagu võtad sellised teemad, kus sa tõesti tahad suruda mingitele väga keerulistele valusatel asjadele siis, siis sa nagu noh, ma ei tea, mul mulle lihtsalt tundub see kuidagi õigem või, või, või täpsem või, või, või sobivam formaati sisse nagu, nagu räigus või, või, või koledus käib sellega justkui kaasa ja Mäelin manssoni puhul on ka olnud. Mulle väga meeldis. Kas sina mäletad, mis tema, mitte nüüd eelmisega üle-eelmise plaadi nimi oli, ta oli seal peal, oli siukses valges pintsakus talle kuidagi täiesti muutnud oma sellist stiili selliseks väga nagu kummituslikuks ja, ja kõhedaks tegelaseks. Sa räägid albumist? Täpselt, ja et näiteks ka see ta ei olnud seal enam selline noh, nagu, nagu ta oli võib-olla oma varajast varajases karjääris nagu niisugune väga ülepingutatult kolevaid ta oligi just vastupidi, selline õõvastavat õõvastavat, stiilne ja, ja see teatud teatud mõttes ka nagu surus mingitele hirmudele ja, ja see oli oli väga äge. Mulle väga meeldis, kuidas jällegi tuli kuskilt boot kastist mingist intervjuust enam ei suuda mäletada täpselt kust, aga ühesõnaga vesteldi meenüüdžeinz kiineniga, kes on ansamblit suul. Solist jaa, jaa, menüüd rääkis siis, kuidas tema sõbranna oli talle kuidagi öelnud midagi sellist ilusat selle kohta, et mida nende muusika inimestega teeb. Et ütles, et see muusika, mis isa on nii raske parafraseerida praegu see ei ole täpne tsitaat, aga mõte oli see, et et see muusika suudab liigutada kuulajates midagi sellist, mis on nii raske, et seda muud moodi ei saagi liigutada. Ehk see, et neil tegelikult lasub muusikutena justkui väga suur vastutus või neil on mingisugune väga suur jõud, millest nad ei pruugi ise olla teadlikud või mida nad ei saa isegi võib-olla sihilikult kuidagi kasutada või ära kasutada. Aga see on see, mida nad oma loominguga teevad, nad liigutavad inimese sees midagi, mida nad ise need inimesed ise ilmasele muusikata võib-olla liigutada ei suudaks või ei oskaks või ei saaks. Ja kui me räägime koledast muusikast ja ma kasutan siin tegelikult Youtubeer, kui juba saate algusest peale see oli provokatiivne sissejuhatused, kuub on kole selle sõna kõige hinnangulisemas mõttes ma pigem räägingi sellest kui kui stiilivõtmest ütleme et kole-kolemuusika nii-öelda on ju või siis raskemuusika, kuidas soovite. Et seda on meil vaja ilmselt sarnastel põhjustel, miks me vajame ka kirjandust, mis on ängistav või, või, või miks me vajame mingeid draamasid või tragöödiaid kas kinosaalis või, või teatrisaalis, eks ole. Kuubria Mansoni ja Rob Zombie ja näiteks ka slipp näiteks tuleb meelde slipp, nati taolised artistid, artistide kollektiivid on vajalikud selleks, et, et just nimelt nihutada võib puudutada või või natuke leevendada mingisugust hängi või raskust. Mis jah, on võib-olla teisme eas isegi nagu kõige tugevam või kõige levinum vähemalt inimeste seas inimeste hingeelus. Aga mis ju ometi ei kao kuskile ühel või teisel kujul ka inimese küpsemaks saades. Ja siin on ka ilmselt põhjus, miks Alice Cooper, kes ma ei tea, kui vanad on, kes on igal juhul vana Siis on ta nüüd ligilähedaselt 70 ta, ta, ma ei tea, ma hästi kiiresti võtan siin samal ajal, kui ma räägin ette vikipeedia ja näen, et ongi täpselt 70. Ta no näed siis kohe kohe nii täpselt, kas kas minuti pealt 70? Ei, mitte mitte minust. Kaunelja neljandal veebruaril saab ta juba 71. Naha novot ja etteruttavalt palju õnne ja eks ole palju õnne palju, aga aga jah, me vajame, vajame seda selleks, et jah, et meil miski nihkuks, mis muidu justkui ei nihku ja slipp natist rääkides jällegi üks näide bändist, kes võib-olla mingil hetkel sarnaselt manssoniga, kusjuures hirmutas mind päriselt selles mõttes, et kui ma olin võib-olla kuskil põhikooli lõpus siis ma veel kuidagi ei saanud nagu 100 protsenti aru sellisest väga rajult agressiivsest väga õõvastavat visuaalidega. Muusikast, või ma kuidagi nagu. Ja kuna ma sel ajal olin rohkem selline, ma olin nagu reivi pealt maha tulnud ja olin tõsisemalt lihtsalt läinud nagu sihukse, nagu trummi ja bassi ja hiphopi maailma, et siis ütleme nagu, kuigi Eminem k räpis sellest, kuidas ta oma pruuti kuidas ta fantaseerima pruudi tapmisest ja, ja muudest selle kategooria asjadest, siis siis ikkagi seal oli juures mingisugune siuke kelmikas silmapilgutus, eks ole, mis, mis kuidagi muutis selle kõik palju ambivalentse maks ja, ja, ja ka humoorika maks, aga, aga seda huumorit ma nagu näiteks lipnoti juures ei näinud üldse, mulle tundub pigem ärevust tekitav. Kui ma läksin koolist koju, panin TV3 mängima ja sealt tuli muusikasaade Filter ja Heidy Purga juhatas siis uues lipnoti video, näiteks, et siis ma kuidagi tundsin kõhedust. Või kui Marilyn Manson jälle seal väänlast põrandal suukorv ees ja põrand oli verd täis ja siis kelle kellestki lasti mingeid kaableid ja torusid läbi kuskil lagunenud maja nurgas keegi, siis nagu tõmbles üle loomulikult kiiruselt. Ühesõnaga, et need asjad see ei olnud nagu ilmselt sel hetkel, ma ei osanud näha, kuidas ma saaksin seda kõike kasutada selleks, et enda sees midagi liigutada. Pigem liikusid mingid sellised kohad muses, mida ma ei tahtnud liigutada tolle. Aga, aga ma olen tulnud tunneli teisest otsast välja ja ma tunnen, et see kõik on nüüd mulle ikkagi vajalik ja ma isegi lähen nüüd nii kaugele, et palun sind. Aga mängi, mängi natukene, Alice Cooperit. Kuulame, kuulame natuke, Alice Cooperit, kuulame, kuulame sellist lugu, mis, mis pole võib-olla kõige klassikalisem. Alice Cooperi lugu, aga aga ta on. Alice Cooper on väga-väga erinevat stiili roki teinud ja see on nüüd siis selline lugu, kus Alice kupper üritab teha industriaal metalit kuulama, kui hästi ta välja tuleb. Looga pruutal Planet juba nimi on niisugune koledusele viitav. Noh, Chimm, kuidas sulle tundus, kas võttis korra puusad või sõrmed või pöidlad hüüritama? Ja see võttis mind hõõritama täiesti üllataval kombel ma ei olnud valmis selleks, et see mulle nii väga meeldib. See tuletas mulle meelde sellist ansamblit nagu kuuna koell. Oled sa kunagi kuulnud kuulunud nende kuulajate sekka, neil oli selline pala nagu stars mis oli natuke sarnase sellise meeleolu või, või kõlapildiga. Võib-olla ma, ma tean, see oli raskem praeguse pöördutanet. Ma tean seda bändi, aga ma ei ole kunagi väga nende kuulajate sekka kuulunud. Omal ajal, kui ma olin nagu suurem selline roki ja metali kuule, olin ma pigem sellise vanavanavanema kooli austaja ja, ja jah, kuidagi sattunud, aga see spetsiifiline pala ja plaat, millelt see pala pärit on, mille nimi on ka juhtumisi bruto Planet. See plaat oli veel aastal 2000 ja, ja mina käisin oma esimesel metal-kontserdil aastal 1999, kui Iron Meyden esines Soomes Helsingi Hartwalareenal ja aastal 2000, siis tuli Alice per Tallinna sellesama Bruthal, ma ei tea, kas lekib pruuthalt suur või midagi sihukest sama samamoodi koledat ja brutaalselt. Ja see oli siis see plaat, mille, mille tuur see oli ja ma mäletan, just seetõttu on see lugu mulle väga südamelähedaseks jäänud. Võib-olla ütleme sellisele tõsimeelsele Alice Cooperi fännile, kes ikkagi pigem tema 70.-te loomingut, et jälgib või, või austab, on, on see, see uuem kraam kõik nagu üks ja sama ja kesine, aga aga mulle on see lugu alati väga väga meeldinud ja kuigi väliskupper ise kipub rääkimata ei tema, ei tema ei kannata poliitikat muusikas, talle ei meeldi ka, kui muusikud ise nagu üleliia poliitilised on. Ja, ja tema nagu tahab ikkagi, et muusika oleks meelelahutuslik, siis on see see lugu iseenesest oli küllaltki palju niisugust erinevat laetud poliitilist sisu täis viiteid kõikidele endale koledustele, mis inimesed üksteisega ja teineteisega teevad. Et selles suhtes väga huvitav lugu. Ja ja noh, kui see oligi nagu vot see müüski Alice Cooperi mulle maha ma käisin tema kontserdile, šõu oli äge ja tema puhul noh, see ei ole nii viimistletud ja, ja, ja nii selline täpne ja, ja ja tõsimeelne nägu on Rammsteini show, et vaata, sa viitasid ka sellele, et näiteks lipnoti puhul või, või nende teiste bändide puhul võrreldes näiteks Eminemiga, kes laulis ka koledates teemadest siis need nagu metal bändid jätsid sulle väga sellise tõsise mulje ja Eminem jättis sellise nagu silma pilgutama mulje natukene, et Alice Cooper on täpselt samamoodi selline noh, viskab veidi nalja selle kõigega, et selle seal nende raskete koledate teemadega ja kogu selle personaga ta teeb nalja, see on nagu niisugune horror, show, ta, ta ei ole, ta ei ole mõeldud nagu sind sind tegelikult hirmutama, vaid see on nagu sihuke äge halloweeni pidu. Ja, ja see on nagu alati tema puhul niimoodi olnud. Alice Cooperi esimene mänedžer oli Frank Zappa. Ma ei tea, kas sa oled, oled sellest kuulnud või teadlik? Frank Zappa oli neid mingisuguses klubis kuskil omal ajal kuulnud ja siis oli just otsinud mingit sihukest huvitavat ägedalt psühhedeelsed rokibändi, keda keda mänedžida ja ütles, et kutid, tulge homme kell seitse minu juurde ja mängige midagi mulle, et vaatame, vaatame, mis me teha saame. Ja nad olid valesti aru saanud ja nad olid kell seitse hommikul siis uksele koputanud ja Frank siis väga unisena mõelnud, et kurat, et kui need kutid on hommikul kell seitse kohal ja valmis mängija mulle psühhedeelsed tracki, siis on korras, siis ma võtan need siis ma kirjutan lepingule alla ja, ja need on nagu õiged mehed. Ja, ja nende, selle nii-öelda lavalise nii-öelda persona või, või see, kuidas Alice Cooper välja näeb. Võib-olla inimesed viitsivad guugeldada, otsida temast mõningaid pilte, et ta näeb väga lahe, stiilne välja, tal on ka oma oma väga omapärane selline lavakostüüm. Ja tol hetkel oli Frank säpal üks niisugune bänd nagu tšiki jõus keder Autrakestusli, mis oli siis ainult naistest koosnev rokkbänd mitte ainult naiste, vaid need olid pid, ainult gruppidest koosnev rokkbänd, millel on veel eraldi oma väga pikk ja huvitav ajalugu ja, ja seal üks üks nendest gruppidest on kirjutanud ka väga, väga hea raamat või üldse sellest, kuidas sellest gruppide kultuurist, mis siis 70.-te 80.-te muusika juurde käis, aga see on nagu veel omaette teema. Et ühesõnaga, mida ma tahan öelda, et Alice Cooper on äge. Nii tõsine nagu näiteks Rammstein või, või, või Merilin Manson, kes kindlasti on väga palju oma sellisest teatraalsusest ja, ja šokiväärtusest just saanud Alice kupperilt, kes hoolimata sellest täna näeb ju ju tema show kõigile arusaadavalt välja nagu niisugune natukene nagu nalja viskamine siis omal ajal Alice pärit keelati ära, sest ta oli liiga šokeeriv. Noh, samamoodi nagu ilmselt Merilin manssonit on ju süüdistatud enam-vähem kogu Ameerika nooruse ära rikkumises ja ma ei tea, mitme inimese kaudses tapmises. Ja sellest kelmikas silmapilgutus, sest olen ma hiljem hakanud aru saama ka just nende äsja mainitud artistide puhul ja seda isegi isegi ütleme, slipp nati puhul ma olen hakanud ajapikku aru saama, et ka seal on mängus olnud teatav mängulisus kuigi ilmselt jah, võib olla tõsisem kui Alice gruperyl, aga siiski see mänguline element on väga tugevalt seal juures kogu see halloweeni lik, horror, šõu moment on sealjuures jaa. Jaa. Ma üllatusega avastasin, kas lipp nadi puhul ühel hetkel näiteks, et slipp, nati solist, põhiline eestvedaja, goritseiler osutus nii-öelda maski taga, maski tagant tuli välja empaatiline humoorikas, hooliv ja isegi kuidagi niisugune nagu pehme ja tundeline inimene. Mis loomulikult noh, ongi täiesti võimalik ja räägib rohkem sellest, mismoodi ja kuidas on lood mulle eelarvamustega. Aga samas jällegi nii see on ajast aega olnud, et kui keegi murrab sotsiaalseid norme, kas sellega, mismoodi ta räägib ennast väljendab, kuidas ta välja näeb, siis ta muud dub kohe justkui sotsiaalselt ohtlikuks või kahtlaseks elemendiks. Ja täpselt sel põhjusel sündis ju ka punk möödunud sajandil, et sõitagi lihtsalt Camikaatsena Süsteemi sisse ja inimesed tegid ennast meelega väga-väga inetut, eks nad põhimõtteliselt. Muutsid end prügiks, justkui muutsid end kõige teravamaks, pinnuks silmas, mis ühel siuksel võimu võimu kandval süsteemil võis, võis ette tulla. Aga ometi, kuigi ma olen ajaga õppinud nautima tema sellis selliseid Essteetikaid muusikas on mulle endiselt säilinud selline hirm viibida füüsiliselt sellistel kontsertidel kohal. Sest mul on selline tunne, et sinna ei saa tulla kokku nagu väga sõbralikku rahvast. Et isegi kui ma nüüd tean et slipp, nati solist kovitseile on inimene, kellega iga kell oleks tore öisel üksikul pimedal tänaval kohtuda, vahele ilmselt ei võtaks oma mootorsaagi välja esimese asjana siis ikkagi, kui Rammstein on käinud Eestis esinemas näiteks kas või viimati, kui nad esinesid lauluväljakul ja ma juhtumisi sattusin autoga sõitma samal ajal Lasnamäele, kui, kui publik vaikselt kogunes, siis need inimesed, et kes nagu sammusid lauluväljaku poole lihtsalt nägid hirmuäratavad välja. Jällegi osalt räägib siin tugevalt minu eelarvamuslik kui pool aga osalt siiski noh, kui ma näen, et siin marsivad inimesed, keda võib-olla võiks isegi ilma väga puusse panevad Ta liigitada neonatsideks. Eks siis nagu kuidagi Ei tekita isu liituda, ei tekita kinni ja Laanet sinus ei tekita minus kindlustunnet ja, ja üleüldse nagu, kui ma olen sattunud nagu raskemuusikaüritustele, mida on ette tulnud väga, väga vähe. Et siis et ongi kuskil klubis mingi metall bändide niisugune laenab ja tahad minna kuulama, siis ikka sa näed, kuskil seisab mingisugune vend, kes nagu tegelikult tuli ilmselt kohale lootuses kellelegi kehalisi vigastusi põhjustada. Ja, ja ma olin väga üllatunud, näiteks kui jällegi millalgi ma ei tea, keskkooli alguses mu. Sõitsid Helsingisse Marilyn Mansoni kontserdile ja see oli veel aeg. Nullindatel, et algus päris on ju, kus, kus Manson veel oli noh, ta oli ikka nagu, ma ei tea, agressiivsena pöörasem kui ega, ega ta ei ole nagu vähem pöörane nüüd aga ta on ikkagi rahulikum, mingisugune teine register, vanem mees, ainult käiku vanem mees ka. Et, et siis oli veel nagu täiesti käest ära see kõik ja siis ma mäletan, kuidas klassivend tuli tagasi ja kirjeldas, kuidas sellise sadomaso sihukese nagu kott maskiga mingi üle ja muidugi üleni musta nahka riietatud, sihuke kimp põhimõtteliselt nagu suu oli ka tõmblukuga kinni tõmmatud nagu lihtsalt nagu mässas niimoodi seal lava publiku vahel nagu vehkis, et et noh, ei sisendanud kindlustunnet ja see on seotud sellega, et ma endiselt väga kardan füüsilisi vigastusi. Ja sellepärast ma ei saa minna sellistele kontsertidele. Ja ma saan tegelikult väga hästi aru sellest, et sa kardad füüsilist vägivalda sest me kõik kardame füüsilist vägivalda, ma arvan, et see on väga normaalne asi, mida karta, aga. Ma ei tea, vaata, see tõstilist oleneb natukene sellest ka, et millise skeenega või millise nagu žanri fändlusega sa oled kokku puutunud, sest näiteks minas kartsin samamoodi ja võib-olla isegi kardan tänagi klubisse minna mingit siukest träna tõst väisama. Sest mulle tundub, et seal oht peksa saada on, on täpselt samamoodi ääretult kõrge. Ja, ja kuigi raskemuusikafännide seas on väga palju ebameeldivaid inimesi, on, on minu kogemus üldiselt olnud see, et nendel kontserditel on alati väga positiivne atmosfäär, keegi kakelda ei taha ja kõik on nagu väga sellised toredad ja sõbralikud, kuigi noh jällegi ma tean väga hästi ka näiteid, kus on tõesti selle nii-öelda neonatsi ja, ja rokkari vahel ei ole eriti sellist selget. Jaa, jaa. Teravat joont, et noh, tõesti on, on ebameeldivaid inimesi. Aga jah, see ongi huvitav, et mina, mina, just pigem jällegi kardaksin, kardaksin kuskil träna peol peksa saada, mitte metal-kontserdil. Mul ei ole ühelgi metal-kontserdil kunagi tekkinud ühtegi probleemi kellegagi. Noh, niisugust nagu, et peaks nagu justkui kartma. See ei ole nagu iga bändi puhul nii ja kokkuvõttes jällegi asi taandub isiklikele hirmudele, foobiatele eelarvamustele, näiteks ansambel Theftowns, kes ei tundu mulle ühegi otsa pealt kole või vähemalt nad ei esitle end oma muusikavideotes ega promopiltidel ka albumikaantel mitte kuidagi koledatena, nii nagu ütleme, mansson ja seda on teinud Theftanud, vastupidi kasutab natuke siukest nagu romantilisem, et sellist võib-olla isegi nagu. Magusamat, ja, ja, ja selles mõttes ilusamat pildikeelt. Et siis Theftonzi ma pole kunagi kartnud niimoodi. Ja olles käinud paar korda tehtsansi kontserditel, mul on ka alati ma pole tulnud isegi selle peale, et äkki seal juhtub midagi halba. Eriti meeldejääv oli Theftonzi kontsert rock Cafe ees, mis jällegi noh, millal see võis toimuda. Pakun, et võib-olla aastal 2008 või no midagi sellist. Umbes selline aeg. See oli natuke enne seda, kui neil tuli välja album, särdee, naid, rist. Ja see oli veel aeg, kus nende bassimees Chang oli elus natuke aega pärast seda juhtus tal kohut odav autoõnnetus, mille tulemusel ta siis oli pikalt liikumisvõimetu. Ja lõpuks ka suri, aga ma veel nägin teda elusalt ja ta oli jällegi üks nendest metal meestest, kes oli ülisõbralik, kes, nagu sa kirjeldasid, ta küll ei pööritanud oma pöialt lavalt, aga ta naeratas väga palju publikusse ja kuidagi kiirgas sellist positiivset ja sellist toetavat olekut ja nakatas ka publikut oma sellise sooja kohaloluga. Ja olgugi et seal lava ees käis tohutu too mürgeldamine ja inimesed pressisid ja hõõrusid üksteise vastu ja kõik olid higist läbimärjad ja mossisid seal ja inimestes särgid kusagil liibusid nende ihude vastu. Noh, olles higist täiesti läbi nõrgunud, on ju, see oli selles, et see tuli, inimestel tundus nagu me oleksime mingid grillkanad, kellelt lihtsalt kooritakse ka maha pealt, et need T-särgid olid nii läbimärjad kõige. Ja see muusika oli, eks ole, nagu praktiliselt kurdistavalt vali ja, ja, ja nad mängisid veel oma sellist varasemat loomingut, mis oli veel selline eriti käre ja vähem meloodiline, kui, kui hilisem. Et vaatamata sellele kõigele seal ei olnud kordagi seda tunnet, et äkki keegi lööb mulle kirvega pähe vaid vastupidi, oli seesama tunne, mida sa kirjeldasid, see toetav ja kokkuvõttes ikkagi niisugune nagu nagu rõõmustav meeleolu. Ma ei tea muusika üldiselt ju ju räägitaksegi, et peaks inimesi pigem kokku tooma ja inimesed kontserdile ikkagi tavaliselt ei lähe mitte kaklema, vaid, vaid lähevad nautima ja, ja nagu koos kogema seda, seda kogemust, aga muidugi jah, oleneb bändist, ma tean, ka, on terve kari või vähemalt paar norra black metal bändi, kes on kirikuid põlema pannud ja, ja mingeid teiste bändide liikmeid maha löönud ja, ja igasuguseid muid koledusi teinud, et selles suhtes ega eks segaseid on igal igal igal pool ja igal muusika žanril tuleb, tuleb ette. Aga kas sa oled mõnel kontserdil käinud, ma just see on nii huvitav, et ma olin nii kinni jäänud nendesse nendesse raske metali bändidest. Ma kuidagi seda seost ei saanudki teha, et tegelikult oli ju tõesti mingi terve kontrakultuur pungi näol selline, kus, kus ennast meelega tehtigi ühiskonna ees võimalikult koledaks ja võimalikult eemale tõukaks, et noh, nagu näidata, et me ei taha teiega samastuda, me ei taha olla nagu teie, me ei taha peita oma oma, ma ei tea halbu tundeid või halbu arvamusi mingisuguse sellise pehme ja, ja sileda fassaadi taha, vaid me tahamegi näidata, et, et me olemegi koledad ja me tahamegi olla koledad. Või me tahame olla ausad, vähemasti. Tead, mis ma praegu eneselegi üllatuseks pean tunnistama, et ma ei ole käinud ühelgi punkkontserdil. Isegi mitte vennaskonna. Ja ma ei ole isegi vennaskonda laivis näinud, kuigi ma noh, nad, nad läksid mulle sügavalt hinge mingil hetkel, kui ma nad seitsmest vaprast enda jaoks avastasin ja võtsin ette isegi teekonna kaubavama kaubamajja, kus kuskil ülemisel korrusel siukse klaasikese all olid reas erinevad kassetid ja siis ma olin kogunud raha ja ostsin endale vennaskonna kasseti. Millise seda ma ei suuda nüüd öelda, kas vaenlane ei maga midagi inglitega seoses on neil Jaa, oota, mul ei tulegi praegu meelde. Jube piinlik olnud, inglid ja deemonid ja ometi inglid ja kangelased, inglid ja kangelased ja ja. Ma kartsin seda välja öelda, sest et mul tekkis tunne, et äkki see oli hoopis mingi terminaatori album ja vot see oleks olnud kindlasti viga, millest oleks põhjustatud mulle füüsilisi, vigastatuid, vigastusi ja täiesti õigust. Ja inglid ja kangelased tõesti oli, oli selle vennaskonna albumi nimi. Ma igaks juhuks kiirelt kontrollisin Vikipeediast. Et mitte tänaval peksa saada. Mittet vennaga vennaskonna fännid on olnud ikkagi üldiselt ääretult meeldivad ja toredad inimesed. Kuigi mõned nädalad tagasi võib-olla nüüd isegi mõned kuud tagasi, ei mina tea, noh tead küll, vanainimese asi kuud mööduvad juba nii kiirelt, et lausa lendavad mööda. Ei mina jõua neid enam üles märkida ka ega eristada. Aga ütleme siis nii, olisin Bert järveti saates ju üks noor eesti punkbänd. Kord ja nad isegi hõikasid seal välja, mingi sellise steitmendi vennaskond ei ole punk. Et ma ei tea, need asjad on ka muutunud ja läinud veel segasemaks pole. See on veel üks nendest rongidest, millest me oleme lootusetult maha jäänud. Punk punk ei ole enam sama, mis siis, kui meie noored olime? Ja, ja, ja siis, kui me olime lapsed, siis ka siis oli punk juba midagi muud võrreldes sellega, mis ta oli siis, kui ta tekkis. Kogu aeg ollakse rongi pealt maas kellelegi jaoks arvesse kogu aeg mingi rongi pealt maas. See on kohutav. Kas, kas sina oled käinud punkkontserdil? Ma olen vist ma ei ole ühtegi välismaist punkt kontserti näinud küll, aga ma olen JMKE eid paar korda live'is näinud ja ma olen psühhoterrorit vähemalt korra live'is näinud kui mitte kaks ja ma olen vennaskonda mitu korda live'is näinud, kuigi nagu ma aru sain, siis vähemalt noore ja uuema definitsiooni järgi see enam arvesse ei lähe. Aga jällegi ka mitte isiklikult inimest tundes ka Villu Tamme jätab mulle ääretult toreda ja positiivse siukse noh, nagu mõnusa inimese mulje, et ma samamoodi ei ole kunagi näiteks JMKE, et kuulates või nende kontserdil olles tundnud ennast kuidagi ohustatuna, et vastupidi, pigem pigem Villu oma oma positiivsusega seal laval või sellise noh ma ei tea, kas positiivsus on õige sõna, aga, aga sellise sõbraliku atmosfääriga, mis, mis ta loob jätab pigem sellise kindlustandva andva tunda ja ma olen alati väga nautinud neid kontserte. No küll seal ütleme, kui kui ma ise tahaks natuke füüsiliselt võib-olla liiga saadama, võiks minna sinna esimesse ritta, siis nii-öelda Moshima, nende kõvemate punkaritega, kes seal üksteisele otsa hüppavad, kindlasti mitte selleks, et nagu liiga teha, vaid vaid noh, see ongi nagu selline selle žanri võib-olla siis traditsionaalne traditsiooniks saanud tants või, või ütleme siis viis kuidas seda välja elada. Aga ma olen tavaliselt ikkagi pigem nagu seal tagapool, tagapool niimoodi et, et ma, ma nii kõva rokimees ei ole, et nagu kaasa hüpata, et ma olen pigem see vaata sihuke nagu šõu, case'i või indi põlvkonna rokifänn, et ma seisan kuskil natukene eemal, käed niimoodi üle üle rinnaristi. Ja siis niimoodi lõõtsutan natukene niimoodi mõned sentimeetrid edasi-tagasi lõõtsutan, pead siis muusika taktis edasi ja tagasi, et see on, see on see, kuidas ma siis hoolimata kontserdist ennast väljendan. Mõned mõned mõttekäigud, mõned minutid tagasi sa ütlesid midagi sellist, et jah, raskemuusika austajate hulgas on väga palju ebameeldivaid inimesi. Midagi sarnast ütlesid ja mõeldes selle repliigi peale tekkis mul uudishimu, et huvitav, mis on kõige koledam kaklus, mis on kunagi lahvatanud mõnel Arvo Pärdi kontserdil. Mis seal, mis seal, mis seal kõige inetum? Jah, mis on see kõige-kõige dum moment mis on ette tulnud mõnel süvamuusika kontserdil, näiteks võtame Arvo Pärdi, kas, kas keegi on kuskil kirikus saanud niimoodi vastu hambaid, et ise ka ei usu? Ma olen olnud Tartus Vanemuise teatris kevade balletil, kus noh, see oli siis siis tuntud romaan, kevade oli tehtud balletiks ja ja seal, sellel keset seda etendust tekkis niisugune hetkeks niisugune väga pingeline olukord, kus üks inimene publiku seas tõusis püsti. Kurat, see pole mitte mingit kevade. Aga, aga see, mis ta siis edasi tegi, oli et ta jalutas lavale, võttis tšello ja hakkasite mängima, nii et noh, siis ma sain aru, et, et see pingeline hetk oli kõik mingisuguse kavala stsenaristi välja mõeldud ja, ja pidigi nii juhtuma. Ma ei suuda uskuda, et sa õnge ja jäid, öeldakse nii, õnge jäid või. Õnge langesid. Õnge läksid. Aga õnge langesid, vot see oleks nagu olnud vale, oleks vist küll? Jah, no olgu siis kõike head. Tahad, Alice Cooperit? Tahaks küll ja kuulame, kuulame veel ühe loo, et ma saaksin tõestada inimestele, et Alice Cooper on väga hea ja, ja on ka veel tänapäeval, ma nüüd ei mäleta, kas selle eelmine või üle-eelmine aasta, kui tal tuli välja uus plaat mis, mis minu meelest oli väga hea plaat. Hoolimata sellest, et nende nende vanade metallimeeste uusi plaate väga hinnata, aga kuulame, kuulame noi pressionaleti nimelist lugu sellelt tema viimaselt plaadilt. Aitäh teile, et kuulasite. Aitäh ilusat paranoiat kõigile.