Esimest käesolevat helilinti Marie Underi nimelise sellili MTV sarjas alustame sellega, et Eesti vabariigi draamateatri näitleja Mareli Raukas esitab Marie Underi luuletusi. Käesolevat salvestused esimeses plokis toimusid juba ajavahemikul 1965 66. Stockholmis. Kui okstes täiskuu lõiv alla Enda aknalt pöördaigi ta veel paistab su murelik suu kui tagasi vaatad ja muu, mis iga päev näos ei nähta. Kui paljaks me Lõhmused, soet su jalge eeslehti, loog mustunud, kust asjata otsid, loed neid jälgi, mis. Me mehitame heina, noor. Kui kaugel, kui kaugel nüüd siit. Ja lahkumine. Ja surm. Tean nende ühist. Äkki märkad sa ust, kust haugub su pääle, too must ja kentsakas puudel? Mul tundub nyyd tagasi pöörata eest. Oh käänaku hävital kätt, su pühib ju maa päält sootuks. Laeni täislainetega aja kajakad läve ees. Orb oma ainsamat lambaõhtul koju tõi Mäelt all poiste Pilava kamba. Ja nuttis siis hilja jalgadel merevaht, Gibset kõvad vilja põimist Palmikut kaht. Hiires, kas hüüdistan imekuu Kunda lainetel tee? Kuulsite kaht Marie Underi lühiluuletust Mareli ET Raukase ettekandes. Ja järgmiseks loeb Mareli Raukas. Marie Underi pikema luuletuse hingel. Kelle, kelle vokivulin kostab, heiti rehest, pelgundeni ulg ja urin? EK mond varjumehest. Tuvi Duncas seen täitsid, raskus, rõhus loomalesenaise õrna neitsit, tuldi ära tooma. Miks nii vara iluaegu? Alles mängis? Agas hingas enast praegu ihu soojas sängis. Tema väiksed jalajäljed alles õue liiva. Ent kui ärkamata veljed läinud, ta surmatiivad. Polnud siia ilma loodud meie juurseks väeti nagu natukeseks toodud veidikeseks jäätis. Kingi. Ning nüüd Ungne kaksikvalu ema südant vaevas. Kuidas seisab paljajalu teiste seas ta taevas. Kuidas tuleb tantsija jalust siis, kui aegunud olla? Sundehk sajab teile. Ja ta vaene siis ei teagi, kuidas saada Mehile. Ema murest põlvist nutt, kus jalg jäi vaeva back kurtes päie leiba, sõtkus. Murtult murdis kaku. Hingedeaeg tuli ajus Leroy mustalt õhtsus veis ja lammas longu vajus hobunegi lõõtsus. Nüüd neil surnutel vaja minna üle rahuraja jälle ilmeliste linna. Kinnitas ta õlgadel Tiide paari kaarja. Neitsi tundis õnnes täies tõusuhoogu endas kuna teised läksid käies tema. Kuidas jõuab paljajalu jäise aasa kui on varbais külma valu käistega kaas? Kodus mul see noorik väike, tänavu vas toodu, tal on palju tööd ja käike, isu, ühtsoodu. Juba varapäeva hakul ootus, suu silmas, suurest istub koda kambri pakul kajakate juures. Rajal, rind põksub ala, kellan magas loota. Tule kana ujugena liuhtleminu nutta. Astub juba vette. Tule kala, uju kala kingiks tema kätte. Sõrmitseb sus ilmustikust oma lapse käega. Muudkui imestab supikust, silmitseb sind häälega. Ja siis mõõdab sinu laiust kas või küünarkihuga. Keedab sind ja sööks maiust. Rõõmu roosas suuga. Tule kala, uju kala. Ära enam oota. Laine laiub sinel ala. Tule minu Ta rõmm hommikule rongutanud välja emm, täite pilvi, kumavalist paljust. Orgude rüppe, kus kaste peeglid, kiirgerat naeraga heidab libiseb tuul dioletumustist, Netlane ladvust. Sõlmib Allali linte. Järjeni kõll, lehm, ela, käida. Käest kinni seisavad puud ümber kumera järve. Kargena kajastavad rõõmlevaid hommiku värve, kummutab. Oma pune haavad, huuled, et juua lai nimetallidest kruusist. Nisupõld tarristab pronksist tiivad, palve, kui tahaks end nänn luua. Rohelist Kuljuste kobarat, vilistab kaerakõrs, teri, lõikavad vähkade noad, mulla aurav Roskavat liha roosatab tatrapõld, kõrval kuiv ratt. Kohalgunud. Sinist kastid, rikad, kõrged, lumised, lapadki. Rohuhabemest naeravad lilli, piimvalged, hambad. Olen rõõmu röövkäigul väljas. Hommik Nathan siin noorte soovide viiulid veres tantsinud, poole ringkäigu tegin ma elus. Ah kurja und vahepeal laugel kants. Silmade avanedes hajus, see riierjaistuvahtes. Ei minu ihades sure, ei minul rõõmud veel koole. Nõnda siin kõndides, nähes, kuuldes raskes mullas kaslaste jalge all tonenud oksmat sama õnne kui enesel suhtes kippuvat kutsuvat. Peaaegu Ortluse ihaga joon noormees Hammik sünnitust. Suuavad kärsik kuu tuultele lõhnuli. Küllus tuul. Kõikidest päevadest kaunim andel. Minevik vajus. Kuid ka mina Hammik su radadelt lauluma, selle ilmutus sina. Pärlistet Näki. Tudes alla on nagu kannaksin kõrgele sirutatud kätes. Päikese. Sirelite aegu. Mu süda õhetav, kui hõõguv Sirelite õitseaeg on käes kus võiks üks kõige hullema jamaga? Kuid sind ei ole siin. Misjaoks, misjaoks siis käev nii täis neid suuri lillasid õisi, looni? Nüüd ülekersi puudelt. Nüüd üle kirsipuude üle terve aia üks heleõitepärg kui pehme valge vill ning lilled sirelid on küll ja küll neist lõhnu hoovab helgemaid, kui vaja. Ei päri seksaega küll seksaega sügisel ja kurval külmal kainestavalt talvel. Need elu jaoks värisedes Fal. Kui kiirsti pung, must õitsema puhkeda, veri. Nyyd ainuvalitsus mu hullu südamel, kuis võiksin magada? Kress võiksin magada, kui armastan, nõnda. Kui pisaraid on puhkem, taevas tähti kuis võiksin onustanid suhhäire. Kas võiksin magada, kui armas? Päevapärleid lehti ja kurbust kanda. Nägu õnne panda. Sind mõelda, rinn täis Portur õhetust ja leina. Päevi harrastada neil. Kelle on need hallid väised? Polegi vist nagu teised. Meie karja said nad, kust nende kõrval kasvult maha. Sileduselt jäävad tahamegi joonik, meie must n n luu. Küllap häädnad piimatõugu, udarad Jomaanimist. Peremees, noor küsitelles silmitsedes karjas, selles kaasas pole. Kummardab mees üle leiu hor, jõhk, piiga Virbune ju sinu karri kadumas. Tüdruk. Une ning kui varahommikul enne riisi nähes vastu neist nädala, hoiti nende roheet, sest noormees kohkus kohe sellist vaadet polnud teist. Päev juba Arub õhtu varjus. Kust sa pärit, kaunis karjus kõnele. Kust siia said? Ahmill kavalistma laganud. Olen kaugelt vete taga. Õhtu vaibub ja tuleb pimedus, kõik majad suleb, avad, eks vaid sulle paoks seal, vaat kus need noored kased. Ning mu laudas leidub asetsinussinigaria jaoks. Nahakas armastama hakkas stend võõrast, kes saanud ulualust jättes mõrsja naabrist alust. Hell emalt kui kaksikvend. Seeni kõndis noorikuna paneel õhituse puna oli tarn häbelik talitada, karjad, kahed kõndis toas ja laulge vahet. Pikaneerine läänelik juba saadik tulva õllest õnnistust. Ta puistas põllest karja, kas ja piima anud jätsid varju kogu valla. Kõik sai nägu õnne alla, kuhu käe külge panud piimakambris bit virnus või ta käe all keerles. Kihnus kallaseb Koidukatid nii, et naabrid kõhetasid sõnadega pahtasid mõtestada. Bucatid. Ei, need sinihallid, veised ei nad ole nagu teised. Liigsis kõrval kõige kasu. Naine nõnda nirk, jahulik, aga miski nagu nagu poolik kahvlis küll. Kes ta kust tahtis, täitsa püüda lindu ning siis võttis seane rindu, poetas hellalt küsimust. Vaata, naine käin, kui pime, kõik mu ümber näib, kui ime veidi nagu jube, sest ammu, kui me istusime, aga ma ei tea, su, Tahan sinu üle võimust. Lausu, kelle oled hõimust. Ärakesi. Kahetsed. Kui võtad endalt kätte, räägid esivanemate soost, see enam liidab meid. Võta kanda siis see koorem. Kõige noorem olen. Olen närineid. Mingit võõristust ja viha tundes Asukese juuksed, rutus, pälvilata, juust vaikselt hüüdis fessi. Ning siis astus. Võttis kõik ta oma hoole alla. Astus mere poole. Kadus sinna tulnud. Mullik must.