Järgnevad Marie Underi luuletused salvestas Mareli Raukas Stockholmis aastatel 1975 kuni 1970 kuks esmalt kaks võtet luuletusest oma pilguga. Esiteks võtte number üks ja selle järgi kohe võte number kaks. Oma pilguga kannan taeva siig kaldalt sinna kohama, kogun kauguse ülekuulatava rinna. Äkki ei olegi vaeva? Oma pilguga kannan taevas iit kaldalt sinna kohama kogun kauguse ülekuulatava rinna. Äkki ei olegi vaeva? Kuu katad ängi silmas? Taht all oma laugude toon ta suid juure sängi. Ootaja laul võta Numürks. Puude külge põimin taela, et sa teaksid tulla, tulla läbi õhtu kulla otse minu kaela. Talutam sind marjaaeda, sõrmed sõrmi vahet, hajanii kõndida meil kahel õhtu ilu kaeda. Talutan sind ümber maja. Siin on uks, siin tuba. Kambris olemegi juba väike võõristaja. Kas kahe käega suudlen sinu niiskunud silma väikseid peopesi? Elame siin kahekesi ikka ilmast ilma. Puude külge põimin aela. Et sa teaksid tulla, tulla läbi õhtu kulla otse minu kaela. Taluutanzin Maria aeda, sõrmed sõrmi vahel. Nii kõndida, meil ahel. Õhtu ilu kaeda. Talutan sind ümber maja, siin on uks siin tuba. Kambris olemegi juba Väike-võõristaja. Räästas pääsukese pesi, säält see hõbedilin. Sinu valgetajad, massilin üksna tasakesi. Mida teen nüüd sinu hääga, kuis sind õnnes, aitan su harrast paled, paitan tänuks kahe käega. Suudlen sinu niiskunud silma. Elame siin kahekesi ikka ilmast ilma. Sa jälle tuled meie halli linna. Siis on, kui oleks kullatud kõik majad. Kui õitsvad puiesteed, kitsad rajad, kus lõpp, mata ma tahaks käima minna. Ja õndsustunne paisutab mu rinna, siis unistustele Su õlad laiad, seal kerkivad mu ette mitmed sajad nii soojad soovid, nõiuvad nad sinna. Siis uhkemaks lööb minu selg ja sirgeks ning õhtsuvamaks minu käik ja virgeks, kui sammuksid, muud järjel ainas, sina. Nii käiks kui unenäos, päev päeva järel. Kui lai neist pillutatud lootlik merel, nii oleksin Zuckedge langenud, mina, kuule, võta nõrgaks, sa jälle tuled meie halli linna. Siis on, kui oleks kullatud kõik majad, kui õitsvad puiesteed. Me kitsad rajad, kus lõpp-mata ma tahaks käima minna. Ja õndsustunne paisutab mu rinna, siis unistustele Su õlad laiad, seal kerkivad mu ette mitmed sajad nii soojad soovid. Nõiuvad nad sinna. Siis uhkemaks lehed, minu selg ja sirgeks ning õhtsuvamaks minu käik ja virgeks, kui sammuksid mu järel ainassina. Nii käiks kui unenäos, päev päeva järel, kui laineist piitsutatud lootsik merel, nii oleksin kütke langenud, mina. Kuis võiksin magada absoluutne number kaks kokku 66. aasta võttega? Kus võiksin magada, kui armastan ma nõnda kuu poetanud põrandal hõbelehti kui pisaraid on puhkenud, taevas tähti. Kuis võiksin, unusta nüüd suu ja iseenda. Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda, et igatsusega võin nüüdseid, tunde, ehti ö, hallusesse, päevatarleid, Glehti ja kurbust kanda, nagu õnn mõnda sind mõelda. Rin täis sburg Prühetust end lasta rõõmu kõrget lainet kanda. Mis sest, kui kuskil põrkad valu randa, kuis magada, kui rind täis õnnekust jälle heina harrastab eid kääri näid kui esimesi või kui viimaseid. Püksimerega Lotte Numürks. Johakides rukis kõik sõidavad ära ja üleslöödud on vankrikumm. Nii sõitja päras kui kutsar pukis. Ei rannalleffi nüüd enam keegi ei ükski hing. Ja parem seegi, vaid kivid ja vees. Ning ainsad jäljed Tean, millest tuul käristab veemesilane sest viimsest lillest, mis kivipraos kõigub. Nii kõnnin ma palju seal rannal valgel kui äkki näen, et minu Üksiku ots jalgel see otsa tunners. Siis tardum kui kalju. Kui jumala temas seisma jään. Üksi merega võtta nõrgaks. Johakides rukis kõik sõidavad ära ja üleslöödud on vankrikumm. Nii sõitja päras kui kutsar pukis. Ei rannal läbi nüüd enam keegi ei ükski hing. Ja parem seegi. Vaid kivid ja vesi. Ning ainsad jäljed veab minu king. Ja kajakas hõigub. Anno raske, pean, millest tuul käristab v? Ja mesilane, sest viimsest lillest, mis kivipraos kõigub. Nii kõnnin ma paljusel rannal valgel. Kui äkki näen, et minu üksiku otsija jalgel see otsatu meri siis tardumi kui kalju Pingel absoluutne võtta number kaks kokku 1966. võttega. Raskusroos loomalesenaise õrna näiksid, tuldi ära tooma. Miks nii vara iluaegu eile alles mängis? Magas, hingas, elas praegu ihu soojas sängis. Tema väiksed jalajäljed alles õue liival. Polnud siia ilma loodud meie juurseks väeti nagu natukeseks toodud veidikeseks jääd. Pihutäit palveid luges tõstis koolnu väheldase üle kirstu pardalilleläve lähedase üle lauba harda pani selga, suri särgi, laotas palge, kate tegi pääle ristimärgi suunastamaks papp. Aga tal ei olnud anda talle jalga kind. Kuidas astuks sinna randa peakest ringi. Ning nüüd Ungne kaksikvalu ema südant vaeva? Kuidas seisad paljajalu tähistes reas ta taevas. Kuidas tuleb paljajalu siis, kui aeg on tulla üle kahutanud, palu kõvaks külmunud mulla hingedeaeg käes on peagi lund, sajab teile head vahele, siis ei teagi, kuidas saada meile ema murest põlvist nutkus. Jalg jäi vaeva, fakk. Hingedeaeg tuli hajus, Merry mustalt, õõtsus veis ja lammas longu vajus. Abunegi laad. Neil surnuid vaja minna üle rahuraja jälle ilmaliste linna kaema kadu maja. Mahajääjaks polnud keegi kogu spaal suu hingi. Kaasa valmistas end seegi, kel ei olnud kingi. Pääle tütarlapse selle halastas siis Maarja, kinnitas ta õlgadel kiibe paari kaarja. Näitasid, tundis õnnes täies tõusuhoogu endas. Kuna teised läksid käies tema haiglas, rändas. Ise äikeses murehooge polnud lõppu piinal. Kuidas jõuab paljajalu üle jäise Ahada kujunebarbais külma valluhteistidega ta kaasa? Õhtul kukkus kuulaklema, uks lõksus, hingel.