Tule tule, läbikäik, valge tuli. Metsasammas ustest mändidega, väravast. Eksler jalge Ast radore kaudu äikse valge tulerahastu mõlgastiku Allarist Laugaste lahele nende asjade vahele. Käin keri kaitseks lõnga, punast. Taibu selge meele vastu vahetab. Tule. Kuldumas kuhjaks suu, Kädalaid. Jõhv heinakiiri. Rahu valgeid hiiri passi tegemas või ees ja taga needandmetaste. Rõdule pühi päiksevalge tule sinu silmist, Wade värvi varjutadest laukadervi lohust immitseb roostessil. Õõtsub malta karpa ahmis hoobist kooljakarva kurvalt klõbistab tiibu kiil. Kade pojuke harva. Kui patused erry täis, et mis seal kõik ei näendu, leo mürgimarju lehe kuulmeid, haudub äkki tuulepeo mustad ette nende punast vahet, ära tule, ära tule, raba viha, kalda ulmeis paksult suitseb, nagu takuks kehita. Vastuhakuks kuula taha. Päite Lattik parmude sääskedest haos, suukael leitsakud, higistab sellest sumbunud leilivisked ima häälad iiveldust teevad maos omati. Tule tule kustutas päikese tule armsa õhtu liialt leeki, punasuu igast lakkas oma kuu. Näed tähed löövat, lutsu. Huule sees hind ei kuts. Elukat telkimas. Mitte mitte ärge minda siia siia rahvilja ära põgeneda, tühja enelate helmenöörid köidavad su kederluid. D jäävad suid jalge. Ehk külgkuu on pannud tule mahedama jahedama põõsaste vahele põlema, lepitaks silma suu mõlema. Õilis vees soos aetud hobu ohvik sooohakas puugipask müristab kärna lill, putukpäist, kaetad, musträhn. Pinget eristab valge kamm, käärtarre lohakas, temaks käig Su lehmad haras, devad öine piimavaras. Viimaseks piisabki udarast ripad. Too var, vastutasin. Ära kõhkle, kahe paikselt ei see üksi kuduma, utsitas põõsastelt harrastel. Hukkunud Sindi ootab vaikselt kes jäänud ilma hauahingust varju teed, kõnnivad suvekad, janunevad inimhingust, soendavad vere, õmbu patust, Talet Jumekat kaeda maisi sugulasi kaudu igaviku pilu. Ilma laste ihu ilupiss kui hurmav mänguasi. Ära tule, tule, kuu oli kurg. Kustunud söed. Ja kurbusest surekti ohklimus don taevanäts tulebki Halk Tarbast härmarjad. Kaan kanda roosilist rannas. Käsituhkur tähistab Kärt, koon õieli, valvame. Sama arvas, jõudnud on tund. Derek Limutatel, Raudi Nändet. Need rahaaugud ongi kroonid käes, must keel suust sirgunud. See on kolmeharuline sisenõrk. Kotarmanna võte nõrks. Kui laevur ehitas laeva saaks kärge kui linnuluust, et sõida kas täispoole, taeva seks, tihedast peele, puust veel viimseid, laas teda, tagus Need ringi. Kui tahakalenud siis salalaastudega õhus, kui miski liigutas end. See oli kade. Lauluga laudelt lasti olin helkis fraas pinkide paist lik läksuma tõmmati masti ja kaasa ei võetud naist. Mast sile ja sirge kui Bilder täis tuuli purjede põll. Nii jooksis ta nobe kui Tinder. Tom meeskond lahtise pinnu Ort otsimas rõõmsamad kaart ees, tee ääres tornides linnu ja riivata saada saart, suus ränkade viinade maiku. Mis rikkalik saab meie vood, küll pärle ja merivaiku siis laevatekk täis nagu pood. Ö valgesse õue, siis nad sõidavad nii, et lust. Kuid piipude suitsemisse poeb salajad kummitust ja tšikri habeme punast, siis variseb tubak ja tuhk. Sai seitsmenda päeva õhtu. Laev liigub kui elusloom. Seal äkki saab halba ta kõhtu ja pooled vurri ning klaas, kui kassikangas segi ja trassiaed ei kinninaad liivapangas vaid und kaljuveerule, maet. Võta nõrks režeeda minu ema lemmiklill. Sain kindukese vastselt tuttavalt mu ema lemmiklill kui sõnum talt silm niiskub lapsikult suunaerukis. Sest malbest lõhnast meel on ärevil, see võttis nõnda soojaks rinnahäält. Oh mälestusi ja kaugemalt nei kerkib lapse ihast. Mil ma kuulsin magus-kurba leierkasti kui naabripoiste taltsad valged tuvid, kui suured lumepallid lendu lasti? Kui suured olid siis need väiksed mured? Ja veel, mis ilus asi oli vokk kui sellel lõngaks sirgus villalok. Minu ema lemmiklill sain kindlikese vastselt tuttavalt mu ema lemmiklill, kui sõnum talt sill niiskub lapsikult suunaerukil. Sest malbelt lõhnast meel on ärevil, see võttis nõnda soojaks rinna alt. Oh mälestusi. Üha kaugemalt neid, neid kerkib lapse ihast. Oh kõnes mill, ma kuulsin magus-kurba leierkast kui naabripoiste taltsat valged tuvid, kui suured lumepallid lendu lasta. Kui suured olid siis need väiksed huvid? Ja veel, mis ilus asi oli, ok, kui sellel lõngaks sirgus villalakk, kaluri laul, võtta järjekorra number kaks koos 1966. aasta võttega tuli kala, uju kala, libise mu noota sädeleb mopeediala ära enam oota kodus mull noorik, väike, tänavu vast toodu. Tal on palju tööd ja käike, isune ühtsoodu. Juba varapäeva hakul ootus silmas, suures istub kadakambri kulg KKT juures sõli all, rind põksub, häda, külon, pagus loota. Tule kala, uju kala. Liungleminuna oota nüüd ta tõstab kärme jala astugi varrete, tule kala, uju kala kingiks temagi sõrmitseb su silmustikust oma lapse käega. Muudkui imestab supikust, silmitseb sind häälega ja siis mõõdab sinu laiust kas või küünarpuuga. Keedab sind, jah, see summaiust rõõmu, roosa suka. Tule kala. Uju kala. Ära enam oota. Laine laiud, hinevala, tule minu noota. Ja sammub ja sammub seal 100 meest, lad sammumas Rankas sammu. Nad läbi käinud on tulest ja veest. Näid oodataks. Oodataks ammu laad sammumas 100 sõdalast, kes vapralt on võidelnud raiunud teel pakasel, paugastab jalast kõik vaateveer lumes, onlai und. Päike on silmily lume pääl maas. Neil käia neil käia veel kaua ja puruneb jääväljal roosakas klaas all sõdurisaaparaua. Kaob pikka talve lühike päev. Valgeid helgete leeke läidab meeste samm ikka raskemaks. Raskemaks jääv õõnsa kajaga kaugusi täidab. Laeb lahingust koju sees 100, rajal meest, jarl, rõhud, näid varustus, bambus, neist igaüks võidelnud mitme eest. Nüüd võimust võtmas naisrämbus kel vanad kärmed, kel värske haav algasuka kaasas kanda. Kadu laus enne neid koju saab seis juhtoneil võtab anda. Jäi taha kaaslaste verre, Siib taplus, see oli nii palav. Tuha mul kõrvust pühib ja meeltest kooljate haiged Jahala. On löökidest valutav käsivars. Lihastes Latvumas pinge. Aeglustub öine marss. Naad pikemalt tõmbavad hinge. Meil tundud rada, ei pea enam tald, põlv, kangestus, tulgub, toimub, tee jookseks kui eest ja põgeneks Alt pää väsinult sinult mullima. Kuid sammub seiskise, 100 meest, nats sammumas ränka sammu. Nad läbi käinud on tulest ja veest. Leid oodataks, oodatakse ammu neid kuulata, linn igatseb maa, mis teinud, nad seda teinud hästi. Kuid edasi elan nüüd hästi, ei saa. Vao lumme raidunud kukal näkku põlisiseks raiut, valujoon, kui timmitaks angedukal. Javadi hooli näist, käid valgelinnuna, laugele laskub, suus oli nüüd maitsvam veel, kui läib. Hooli. Yin Alaveres laskub. On emmanud, näid une kohisel staar. Noor lumi lauale kokk ja unenägudes silline paar lausa kaunistustesse hukkub. Näen vastasturutamas truult ja kellele? Suurt pudeneb murre koorik. Ja kellele õde ja kelledest säng lööb, ootavad käed ümber õla ohutule ja kolde leel saeta end. Nüüd tasume kõik võla kelle vastu poeg jättis treti Kell ning sõdur esseid ja range sele käki nühid südamesse. Nad ahel, et kasvõi põlvili lang. On ta magas unelmat, Pesk säravat lumi tund, palu et magaja südames suurele rõõm ja kehas väheneb valu. Nüüd täide läinud nende habras luul. Hall pakase mantelpäratu lai neil vaevatud. Vahel vaevade. Kord veel tahaksin tagasi. Mall surusid mäed puhkuseks piskuks vaid maanteekraav. Kodumullas siis magaksin välja kõik silma v? Põgenik võtanu nõrgaks. Murede keskel magasin vahel vaelade. Kord veel tahaksin tagasi. Ära lõigata, on tee. Kah lasin kaelani ohakrais. Orjavits veristas, näed. Paremal ahistas laini pais. Vasemal surusid mäed puhkuseks piskuks vaid maanteekraav. Varr ju Teeii vähimat. Valutas südames lahtine haav. Leinates lähimat kord veel tagasi tahaksin leida kodutee. Siis ma v? Valge lend, vot Tõnu mõrks. Kuulake, mis koha taevas täis. Jälle tuleb, jälle tuleb nagu mullu käis lapimaalt jah, lapimaad, kus elab katk ja hall sealt ta tuleb laotust mööda. Laial nohinal. Vaadake vaadake, pea ilmub tema peahari, oi mis punane, kui verre Karzai koos. Valged tiivad väravaina lahti lennuhoos. Ega ole must nagu teised kuhjad, linnud, kes toonud pahandust. Harry, punane kui veres tõmmat kirves. See veab mööda pilvealust otse verre. Tee. Laotab iibe valgeid palakaid. Heidab aknalt alla, silme alakaid. Jälle meelitab kõik tütred Pabrikust ja troost, kooritajad, vihitajad, tarbildid, pilliroost. Katse kahe vaikib, nende kudunud armulõõm otsekohe taeva tõuseb nende kirju sõõri ning taas sõuab nende keskel lubivalge nõid põhja poole pikki päevi pikki valgeid öid. Jälle tuled nagu mullu. Võimas on ta tiib Lapimaalapimaale. Meie linnud viib. Ma üle 10 kindel on mu lask, kuid nüüd aeva puru tühjaks jääb mu jahi task. Sestap panen püssi palge taevast Toucal ta selle valge pahareti, nii et kõvad maa. Püssist kindel käsi mul ju lapse east lasen talda lummutava musta silma peast. Tamisi suure ohuga mis püssist püssist terav silm onul varsti lõhkeb poogahtades uhke lapi kull. Siis suu käsi, idu, surmassartsike abi, hoittkopatu mul on muidu hüva jahiõnn, eks mu kätt tunda saanud nii mõni põdrasall. HP kuul muisus rebis ta lähing sulle ainult tyhi tujul põlgab tagasi kuuldeine, tappes ennast, sind niisugune niisugune on see võõrast lint. Hõbekuuli mul ei ole. Ning tas kasvab jonn pilgu käel asetab mul hõbe sarmus all. Viivuks tema tuisu käest käis läbi õnne hõõg, sest see vähke hõbesõrmus oli harmulõhk tulineerest sädele tehes yhe tunnikild, sest väike hõbesõrmus oli harmussilisid. Kuidas kummelist ja keemiast lõhnas. Eine ait, valged ained, Neid talligi liigutusest faili Ta oli nõnda taas ajaneda kallistuste all. Siiski võttis sõrmuse. Laadis püssisõrmusega kõlas kaid kinni, suurt valu täis on kaguõu. Tagurpidi langes nurme rinnas hõbedaar. Sellest Siljunnirisemas vere punanöör. Silmas suleb sorry. Ta päralt polnud võit. Võidukamalt lõikab taevast surma linnu sõik loobumise võit, võte märks, kes ellu, kes ellu nii pööraselt armus. Ah, seda on jälgimas kättemaks. Ning kade karmus on üleda päevade tormava puna. Kui vari paks. Ja abituna sa langetad lauba, kui välgub Sube kohal tuline oda. Kui variseb kokku tuulekoda, kõik kaunis oli ju päälekauba. Las tulla siis, mis tulema peab? Kes teab, kes teab, ehk olid siiski liigrõõmu julge. Mis olin ma loobumas sitkunud? See kaugeneb nüüd peaaegu kui tühjade vankrite kolin. Mu tiibade, viimast ja kirkamat sulge teel pole ta kitkunud. See särab. Sest särab kui võiduhüüd. Põgenik võtlen nõrgaks, murede keskel ma magasin, vahel vaevade. Kord veel tahaksin tagasi. Kahlasin kaelani ohaka ees. Orjabitud sfääristas, käed paremal ahistas laini pais. Vasemal surusid mäed puhkuseks piskuks vaid maanteekraav. Ei vähimat. Valutas südames lahtine haav. Leinatest lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas, siis magaksin välja kõik silma v oina teekond vuta number üks. Sõpradega kaugetega koos istunud olime me jutuhoos. Oli veidi naernudki Me suu, seda polnud ammu juhtunud. Saatma läksime nüüd sõpru, näid mööda vaikseid, sügisreisid häid leeklill, lõhnasta raskelt siit ja säält aedadest ja Valendas kui kriit. Ainsat valgust laotas õie lahik. Muidu oli pime, iga paik polnud tähti ega olnud kuud. Pimedusest paksud naised, puud. Mingi kamin nagu mingi jõupaisumine, nagu kauge Ko, mingi müdin, mingi raske samm, kaugel ikka veel. Nüüd lähedam, lähemale jõudis samme, koor, see ju oli sõdurite voor. Kuid neid hääli oli juba kaks sõjasaapa Ast jagab, teab, läks, ja nüüd piki maanteed liikus Joom marssi sõjamees ja tema loom rütmis, ühises neid läks ja läks tummalt. Kostis ainult samme peks. Kuhu. Tundmatusse. Kus ja mill. Ning oli nagu selle tunni hing tundmatusse, mis veel, tundmatu? Mida mõtlevad. Kuid suu on tumm, mida tunnevad. Kuid vait on suu. Kuhu lähed, sõdur sõnatu pimedusse. Mis veel pimedam, kadus looma. Nende kaasas, nagu keegi veel kõndis nähtamatult öisel teel. Tegelikult ma magasin vahel vaevade Corvelt veel tahaksin tagasi. Äralõigatuna tee. Kahlasin kaelani ohakais. Orjabits veristas, käed, paremal ahistas laini pais. Vasemal surusid mäed. Puhkuseks Biskaks vaid maanteekraav. Varju ei vähimat. Valutas südamest lahtine haav. Leinad lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas, siis magaksin välja kõik silma v? Loobumisvõit võtta nõrgaks, kes ellu, kes ellu nii pööraselt armus. Seda on jälgimas kättemaks. Ning kade karmus on üle ta päevade tormava puna. Ja abituna sa langetad laova kui välgupsu käegohal tulini oda. Kui variseb kokku suu tuulekoda. Kõik kaunis oli ju päälekauba. Las tulla siis. Mis tulema peab? Kes teab, kes teab, ehk olid siiski liigrõõmu julge. Las võtad, mis olin? Ma loobumassitkunud. See kaugeneb nüüd. Peaaegu kui heade vankrite kolin. Mo tiibade viimast ja kirkamat sulge. Öine teekond, vot numbergaks sõpradega kaugetega koos istunud olime me jutuhoos. Saatma läksime neid sõpruneid mööda vaikseid, sügis, esiteerid. Leeklill lõhnas raskelt säält ja siit aedadest ja vale tas kuigk riit. Ainsat valgust lahvatas köie lahik. Muidu oli pime, iga paik polnud tähti ega olnud kuud. Pimedusest paksud näisid puud. Kes säält kaugelt nagu lähenes mingi kõmin, nagu mingi jõupaisumine, nagu kauge kõu, mingi müdin, mingi raske samm, kaugel ikka veel. Nüüd lähedam, lähemale jõudis samme, koor, see jooli sõdurite voor. Kui neid hääli oli juba kaks sõjasaapa Ast ja kabja black. Ja nüüd piki maanteed liikus Joom marssim sõjamees ja tema loom rütmis ühises neid läks ja läks tummalt kost siis ainult samme peks. Kuhu. Ainsaks helduseks see neile. Ning olin nagu selle tunni hing tundmatusse. Mida tunnevad kuid vait, on suu. Kuhu lähed, sõdur sõnatu pimedusse. Põgenik võtta number neli murede keskel ma magasin. Vahel vaevade kord veel tahaksin tagasi ära lõigatud on tee. Kahlasin kaelani ohaka ees. Orjavits vääristas, käed. Paremal ahistas Line'i pais. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee. Kodumullas siis magaksin välja kõik silma.